Читать книгу Loomise päevikud - Stefan Klein - Страница 2

Kui raamat, mis on pühendatud aktuaalsele teadusuurimisele, ei ole enam kui kümme aastat pärast esmatrükki oluliselt kehtivust minetanud, võib eeldada, et tegemist on hämmastavalt teravapilgulise autoriga. Ja tõepoolest üllatas mu raamatu ülelugemine mind ennastki. Sest tundub, et kõik vastused, mis siin leiduvad, on endiselt jõus – ehkki teadus on vahepeal tormiliselt arenenud. Ja toona lahtiseks jäänud küsimused püstituvad tungivamalt kui iial varem.

Kuid loomulikult ei ole ma selgeltnägija; „Päevikute” hämmastav kestvus võlgneb tänu pigem teemale. Sageli öeldakse, et eksperimentaalses teaduses on iga arusaam kogu aeg kahtluse all: niipea kui uued andmed hakkavad sellele vastu rääkima, maanduvad senised ettekujutused silmapilk teadusloo prügihunnikus. See on aga müüt, mis ise on ajast ja arust. Sest tegelikkus näeb välja hoopis teistsugune: kord juba tunnustatud tulemusi lükatakse harva ümber. Pigemini liigub uurimine edasi, nii et muutub üksikute küsimuste tähendus. Avanevad uued tööpõllud, teised kaotavad atraktiivsuse ja neid ei harita enam. Väärõpetuste paljastamise asemel jäetakse need lihtsalt sööti.

Seda, kuidas kaalukauss kaldub, illustreerivad ka „Loomise päevikud”. Nii näiteks on Dolly, see kloonitud lammas, jäänud üksiküritajaks. Nüüdseks on küll kloonitud üks afganistani hurt nimega Snuppy ja isegi üks haflingeri mära, kuid sellest hoolimata ei ole täitunud ei lootused ega ka kartused, mille Dolly sünd aastal 1997 vallandas. Kõrgemate elusolendite geneetiliste koopiate valmistamise tehnika nurjus looduse tõkete taha, osutus liiga kulukaks ja ebakindlaks.

Praeguseks surnud Dolly, Snuppy ja nende saatus on siiski ka selles raamatus pigem erandiks. Sest enamik teemasid on pärast esmatrükki ennemini aktuaalsemaks muutunud. Näiteks uue subatomaarse füüsika otsing kogub hoogu, kui kõik läheb plaanide kohaselt ja Genfi kiirendi LHC viib elementaarosakesed laboris seni saavutamatu kiiruseni. Paljusid teooriaid selle kohta, kuidas kosmos alghetkedel tekkis ja milliseks see kujuneb tulevikus, nimetasin ma kümme aastat tagasi veel spekulatsiooniks, ent tänapäeval peetakse neid hästi põhjendatud arusaamadeks. Samuti hoolitseb evolutsioonibioloogia ikka veel sensatsiooniliste leidude eest, sest molekulaargeneetika ja töö fossiilidega kasvavad üha enam kokku, nagu ma kirjeldasin.

Lisaks ainesele muutub ka autor, kes seda käsitleb. Kümme aastat ja neli raamatut pärast „Loomise päevikute” esmatrükki väljendaksin ma nii mõndagi asja teisiti. Sellest hoolimata piirdusin teksti ülevaatamisel kõige hädavajalikumate uuendustega. Geeniuurimise ja sünteetiliste kehaosade väljaarendamise peatükki täiendasin juba viimaseks kordustrükiks aastal 2004 põhjalike lisandustega. Esmatrüki esitusviis seevastu säilis – peatükid ei saa salata ega peagi salgama, et pärinevad ajakirjanduslikest tekstidest. Lõpuks sarnanevad raamatud nii mitmeski mõttes organismidega: isegi kui nad on kõike muud kui täiuslikud, jääb neisse sekkumine harva karistamata.

Berliin, jaanuar 2009

Stefan Klein