Читать книгу Loomise päevikud - Stefan Klein - Страница 4

Päike loojus barrikaadide kohal. Kuningas oli kukutatud, püssirohusuits hajunud. Mässulised suunasid oma eestlaetavad püssid uuele sihtmärgile – nad tulistasid tornikellade pihta.

Sel Prantsuse juulirevolutsiooni esimesel õhtul oli mässajaid haaranud sõge ind: üheaegselt, ent üksteisest teadlik olemata, nagu kirjeldas esseist Walter Benjamin, oli Pariisi väikekodanlaste kvartalites uuesti liikvele läinud mitu rühma. Seekord rünnati nähtamatut ja kõikvõimast vaenlast.

Mässajate huulil oli laul. Nad laulsid „laskudest hammasrataste pihta, et päeva peatada”. Nagu kirjutas Benjamin, tahtsid revolutsionäärid purustada ei midagi vähemat kui „ajaloo katkematu terviku”, raputada oma õlult kogu mineviku koorma.11 Vana režiimi olid nad juba minema pühkinud, nüüd pidi langema ka viimane türannia – aja valitsus.

Napilt kaks sajandit hiljem on seesama unistus jälle päevakorras. Selle eest on hoolitsenud teadus. Aastatuhande vahetusel tegelevad kõikide distsipliinide teadlased fenomeniga „aeg”. Nad viivad läbi hämmastavaid katseid, millest paljud on üsna lihtsad. Kuid aastakümneid ei olnud keegi tulnud mõttele neid teha. Miks olnukski tarvis üritada kujuteldamatut?

Esmalt pidi paar saksa füüsikut tekitama furoori torujuppidega, mis näevad välja nii, nagu oleks mõni plekksepp need laborisse maha unustanud. Läbi nende seadeldiste tahavad teadlased, oma erialal pädevad professorid, edastada ülevalguskiirusel signaale ja seega kavaldada üle relatiivsusteooria.

Oma suures õpetuses valguskiiruse kõikvõimsusest kosmose üle oli Albert Einstein kuulutanud sellise teguviisi õigustatult võimatuks: see, kellel õnnestuks ülevalguskiirusel levivate kiirtega maailma valgustada, võiks teoreetiliselt vaadata tulevikku.

Sellest hoolimata, mõistmata põhimõtteliselt, mida nad teevad, vaatlevad füüsikud korraga nähtusi, mis kõik kannavad paranormaalsuse jooni: laservalgus, mis levib ülevalguskiirusel; osakesed, mille vaatlemise ajal aeg jääb otsekui seisma.

Vanade kindlate teadmiste asemele on kerkinud küsimused: kas aja piirid on ületatavad? Kas relatiivsusteooria on veel kõigest „imekaunis fossiil”, nagu väidab astrofüüsik Joseph Silk? Kas mõned teadusulmest pärinevad fantaasiad ei olegi nii ekslikud kui arvatud – kas ajareisid võiksid kunagi saada niisama igapäevaseks asjaks nagu sõit metroos?

Ameerika astrofüüsiku Carl Sagani meelest oli teadus veidi enne tema surma aastal 1996 jõudnud „ühte nendest haruldastest klassikalistest pöördepunktidest”, kus valitsevad ettekujutused kõige sügavamatest müsteeriumidest põhjalikult muutuvad.12

Tõepoolest on teadlased praeguseks jõudnud aja suhtes arusaamadeni, mida arvatavalt nii esoteerilise asja puhul on peetud kättesaamatuks. Sealjuures on uued tõdemused pigem teiste distsipliinide kõrvalsaadused. Need tulenevad enneolematust uurimistungist, mis viimase aastakümne algusest peale on suunatud teaduse kahe suure saladuse – kosmose ja inimaju – uurimisele.

Nagu tunneliehitajad mäemassiivi mõlemast küljest, lähenevad kaks uurijate kogukonda fenomenile „aeg” vastandlikest lähtepunktidest. Ühed, astrofüüsikud, püüavad röntgensatelliitidega signaale pulsaritelt, tähtedelt, mis tiksuvad täpsemalt kui enamik maiseid kelli. Nad mõõdavad kurrukesi kosmilises kiirguses ja usuvad suutvat maailma arengu sellistest tillukestest ebaühtlustest välja lugeda universumi esimese kolme minuti ajalugu.

Teised, bioloogid, uurivad aja tajumise kompleksset protsessi inimajus. Ühendriikides tehti algust projektiga Clock Genome: teadlased avastasid geneetiliselt programmeeritud kellad, looduslikud kronomeetrid, mis annavad igale olendile ja koguni igale üksikule rakule ette elu takti. Neurobioloogid saavad närviimpulsside põhjal, mida nad patsientidel ajuoperatsioonide ajal ümber suunavad, aru, kui keerukas ajaseadmete põiming määrab peas kogemist, mõtlemist ja tundmist.

„Aeg on tagauks inimvaimu juurde,” väidab astrofüüsik Austraaliast Paul Davies;13 aju-uurijate tulemused näitavad, et ta ei ole oma hinnanguga sugugi nii väga eksiteel – sellest räägib peatükk „Hüvastijätt minaga”.

Niisiis saavad elutu ja elava mateeria uurijad kokku fenomeni „aeg” uue mõistmise juures, mis on vastuolus tavapärase käsitlusega: teadus on jätnud seljataha aastatuhandetevanuse pildi ajavoolust, mis kulgeb ühtlaselt ning ehk ka Jumala poolt etteantult. Uusimate uurimistulemuste põhjal selgub, et aeg on selle maailma asukas. Aeg saab tajutavaks kõige maailmas toimuva tagajärjena, mitte algpõhjusena. Ta meenutab mägioja, mis mõnikord voolab metsikult vahutades, mõnikord aga seisab paigal. Ja ta näib olevat vormitav nagu voolimismass.

Sellised pildid tikuvad vägisi pähe, kui teadlased arutlevad nüüd mõistatuste teemal, mille loodusteadus on ammugi lootusetutena kõrvale heitnud: kas kunagi oli aja algus? Kas tema vool võib kunagi lõppeda? Kuidas mõjutab ajavool teadvust? Ja: mis on tegelikult olevik?

Need on küsimused, mille üle inimkond mõtleb järele hiljemalt sestpeale, kui kiviajal tehti esimesed katsed Päikese käes tekkiva varju liikumisega. Sest pidevalt kogetav aja kulg kompab nagu ei ükski teine fenomen inimvaimu mõistmisvõime piire. Nõutult tunnistas Augustinus Hippost, üks kirikuloo suurimaid mõtlejaid, et ei ole suuteline seletama, milles seisneb aja olemus: kui keegi talt ei küsi, siis ta justkui teaks. Kui aga keegi talt küsib, siis ei oska ta vastata.

Parimal juhul näib olevat võimalik rääkida ajast eituste ja paradokside vormis: aeg on kehatu ning vormitu, kuid võitmatu; mõõdetav, kuid inimorganitega mitte tajutav; tõenäoliselt igavene, kuid ümberpööramatu.

Vaid vähesed suudavad ajalookeerisest tingitud hirmuvärinaid lahti mõtestada nii ilutsevalt ja samal ajal lihtsalt kui külma kõhuga härra Spock kosmose-eeposes „Star Trek”: „Aeg on tuli, milles me põleme.”

Olematuks annab mõelda paljusid asju, kuid mitte aega. Minestus viib inimese teadvusetuse seisundisse. Kehatust elust spekuleerivad vähemalt religioossed hingeõpetused. Eksistents väljaspool aega tundub aga jäävat väljapoole kujutlusvõime piire. Nii peetakse olemist teispool aega maailma religioonides millegi salapärase, jumaliku atribuudiks. India „Bhagavadg¯ta¯” samastab koguni Jumala ja aja – see püha raamat esimesest sajandist pärast Kristuse sündi laseb jumalikul õpetajal kuulutada: „Mina olengi aeg.”

Loodusteaduste mõjul hakkab udu selle müsteeriumi ümbert hajuma. Sest otsides geenidest ja ajudest seesmisi kellavärke, lõhuvad bioloogid ka aja lummuse. Neile on ajatunnetus ainult keemiliste tasakaalude korrelaat närvirakkudes. Ja mis õigustab õigupoolest uskumast, et näiliselt kõikjal esinev ajavool on midagi enamat kui vaid neuronite varjumäng, millega taktgeneraatorid meie peas inimesele puru silma ajavad?

Selliseid küsimusi peab endale esitama see, kes võtab tõsiselt Belgia füsikokeemikut Ilya Prigogine’i. See Nobeli preemia laureaat väidab, et iga olend elab „oma aja” järgi, järgib seesmist rütmi, mille loob iseenda sees. Mitte kauge Jumal, vaid iga surelik ise on aja looja. Kui Prigogine provotseeris mõni aasta tagasi biolooge oma teesidega, mis toona ei olnud veel eksperimentaalsete uurimistulemustega kinnitust saanud, olid füüsikud juba jätnud hüvasti ühe teise populaarse religioonide konstrukti – igavikuga.

Sellel ei ole enam kohta osakeste ja kosmose standardmudelis, nüüdseks levinud ettekujutuses maailma tekkest, mida kirjeldatakse peatükis „Maailm olematusest”: nii nagu kogu mateeria ja kõik loodusseadused, pidi ka aeg kunagi tekkima, väidavad kosmoloogid. Nad toetuvad andmetele, mida röntgensatelliidid on Maale saatnud, ja mõõteväärtustele, mis on saadud hiiglaslikes osakeste kiirendites. Selliste meetoditega tõendavad teadlased hämmastaval viisil seda, mille üle Augustinus spekuleeris juba neljandal sajandil. See kirikupühak uskus, et Jumal mitte ei pannud maailma toimima ajas, vaid pigem lõi aja ja maailma koos.

Selles aja ja mateeria tihedas vennalikkuses näevad mõned kosmoloogid fantastilist võimalust: ületada ajavool või reisida selles tagasi. Nimekad astrofüüsikud peavad täiesti mõeldavaks, et on võimalik leida kosmilisi radu, mida mööda tulevased põlvkonnad saavad rännata minevikku ja tulevikku.

Neid visioone tõsiselt võtvad ja kuulutavad teadlased möönavad küll, et siiani ei ole veel keegi näinud universumis väidetavaid möödasõidu- ja tagurdamisjärgi ning nende tehnilist tekitamist ei ole praegusel hetkel ka oodata.

Sellest hoolimata on niisugused mõttemudelid justkui loodud selleks, et kõigutada kõiki illusioone aja muutumatusest, mis olid varemalt teaduse pühim dogma. „Füüsikud hakkavad harjuma mõttega, et ajamasinad võivad siiski olemas olla,” kommenteeris teadusajakiri „New Scientist”.14

Ükski teine tehniline utoopia ei ole teadusulmet harrastavaid literaate innustanud sel määral kui see masin, seade, mille tõi aastal 1895 kirjandusse H. G. Wells. Selle inglase kuulsas romaanis võtab nimetu turist ette lennu aastasse 802 701, räägib pärast naasmist vanadele sõpradele saabuvatest aegadest – ning jääb oma teisel reisil tulevatesse ajastutesse igaveseks kadunuks.

Filmieepos „2001: Kosmoseodüsseia” paigutab ajareisi seevastu inimese sisemusse: kangelane Bowman avastab oma kosmoseodüsseial musta monoliidi, mis laseb tal esmalt raugaks vananeda, siis aga viib ta tagasi tema enda minevikku, kuni ta lõpuks elab veel kord läbi oma sünni.

Selliste jutustustega tulevikust taastati kõigest ettekujutus, mis oli vanades kultuurides igal pool maailmas elav. Ihas põgeneda „ajaloo terrori” eest, nagu väljendus rumeenia antropoloog Mircea Eliade, lõid inimesed juba ammustel aegadel ideederiigi, mis vähemalt fantaasiates teeb lõpu aja kõikvõimsusele.15 Nii tekkisid müüdid igavesest naasmisest – ja koos nendega ettekujutused, mida näiteks hindud pooldavad tänini: indiviidi taassünd üha uutes kehades.

Alles egiptlased tulid mõttele, et minevik võib olla igaveseks kadunud. Aja sünnitab madu; aplad tunnijumalannad, keda on kaksteist tükki, neelavad selle alla.

Ent enam veel kui mütoloogia on läänelikku aja kogemist kujundanud üks Vana-Egiptuse leiutis – kell. Ühe 15. sajandil enne Kristust surnud, Amenemheti nime kandnud kohtuteenri hauakiri kirjeldab veekronomeetrit, mille too mees väidetavalt välja mõtles: läbi püstloodse väikeste aukude rea voolab vesi saviämbrist välja. Päikeseloojangul anum täidetakse; veetaseme alanemise järgi saab määrata päevaaega.

Sellise 14. sajandist eKr pärineva seadme kilde leidsid arheoloogid vaarao Amon-Re templist. Üksteist sajandit hiljem oli antiikne kellassepakäsitöö juba kõvasti edenenud: Ctesibius, üks Aleksandria nupumees, mõtles välja kronomeetri, milles veevool käivitas igasugu kellukesi, liikuvaid nukke ja laulvaid savilinde – see oli otsekui inimkonna esimene käokell.

Kuid alles mehaanilised kellad, mis töötati välja 12. sajandil pKr Euroopa kloostrites, aitasid kaasa ajamõõtmise läbimurdele. Umbes 150 aastat hiljem hakkas paavst Johannes XXII aimama, millisel määral muudab kronomeetrite takt inimeste elu. Ta pani kirikuvande alla kõik, kes tegelesid „ajaüksuste vahendamisega”.16

Johannes oli taibanud, et aja üle valitsemine tähendab inimeste üle valitsemist – arusaam, mida kõikvõimalike vaadetega revolutsionäärid püüdsid sestpeale ära kasutada. Prantsuse revolutsiooni ajal lootsid jakobiinid, et nende kümnepäevase nädalaga kalender tähistab uue aja algust ja peletab kristluse lõplikult rahva peadest. Ja kui bolševikud oktoobris 1917 praeguses Peterburis võimu üle võtsid, likvideerisid nad kohe varsti tsaaririigi Julianuse ajaarvamise ning viisid sisse Gregoriuse kalendri.

Kolonialismiajastul alguse saanud maailmakaubandus oli esimest korda nõudnud minuti pealt täpset ajamõõtmist. Sest sajandi mõtlejatel Galileost kuni Newtonini ei olnud õnnestunud määrata laeva geograafilist asukohta ookeanil astronoomilise navigatsiooni abil tähtede järgi. Kui ühel udusel oktoobrikuu ööl olid mitmed Inglise laevad navigatsioonivigade tõttu jooksnud kinni kaljudele Inglismaa edelatipus ja üle kahe tuhande meremehe surma sai, otsustas Londoni parlament astuda tavatu sammu. 8. juulil 1714 andis kuninganna Anne valitsus teada, et parlamendi liikmed on välja pannud 20 000 naela suuruse preemia sellele, kes suudab veel kuus nädalat kestnud merereisi järel määrata geograafilise asukoha vähemalt 30 miili täpsusega.1718 See oli üks selle aja olulisemaid teaduslikke probleeme.

Preemia, tänapäeva vääringus umbes miljon eurot, sai mees, kes lahendas ülesande kronomeetri abil. See geniaalne mehaanik oli John Harrisson Yorkshire’ist; H-1 andis ta nimeks oma kellale, mis käis toonaste olude kohta kujuteldamatu täpsusega: laevareisil Londonist Lissaboni selle mehhanismi katsetamiseks ei näidanud H-1 suuremat kõrvalekallet kui paar sekundit päevas.

Selle leiutise abil võis iga navigaator nüüdsest kergesti määrata oma asupaiga, võrreldes päikese paiknemist kellaajaga, mida kronomeeter näitas – selles meetodis andis endast esimest korda teada Einsteini arusaam, et aeg, ruum ja kosmos on omavahel tihedasti seotud.

Uusaja kõige mõjusam murrang, tööstuslik revolutsioon, oleks olnud mõeldamatu ilma veel ühe tehnilise läbimurdeta aja mõõtmisel: mitte aurumasinad, vaid kellad iga töölise taskus olid „tööstusliku ajajärgu võtmemasinad”, kirjutab Ameerika sotsiaalteadlane Lewis Mumford. Alles need võimaldasid koordineerida inimhorde üha suuremates vabrikutes; ilma kellata vabrikuväravas ei oleks konveierid kuidagi töötada saanud.

Nii olid siis inimesed aastaks 1910, kui esimesed konveierilindid Chicago tapamajades tööle pandi, jõudnud harjuda selle minutirütmiga, mille järgi tiksub industrialiseeritud Maa. Sest raudtee, meresõit ja telegraaf olid juba 19. sajandi lõpul nõudnud üha täpsemat aja peenhäälestust, juba viis aastat pärast sajandivahetust olid ranniku raadiomastid saatnud eetrisse esimesi ajamärke.

Ja kui satelliitmobiilid, ülikiired rongid ning arvutivõrgud toidavad nüüd juba usku, et planeet on sulanud kokku globaalseks külaks, näib elutempo pidev tõus nihutavat maailma koordinaatide kaalu: aeg tõukab troonilt ruumi. Maailmas, mis on võrku ühendatud ja muutub üha pöörasemas tempos, ei ole enam nii väga oluline, kas miski juhtub Düsseldorfis, New Yorgis või Osakas – interneti ning televisiooni vahendusel kuulevad sellest sekundite jooksul nagunii kõik. Filosoof Paul Virilio põhjendab, et sündmuspaik ei määra enam toimuva saatust.19 Ajaloo saatuse mõõde on nüüd aeg, mis möödub sündmuste vahel. Märksa otsustavama tähtsusega on nüüd küsida „millal”, mitte „kus”.

Sellised märkused põhinevad aga populaarsel usul aega, mis voolab või lendab maailma kulust sõltumatult. Elu praktilisteks asjadeks võib see ettekujutus olla piisav – aja tegelikule olemusele see aga ei vasta. Moodne füüsika on sellise pildi eksitusena paljastanud, ehkki lasi ise end sel sajandeid ninapidi vedada. „Ühetaoliselt ja ilma seoseta mingite väliste asjadega,” oli Isaac Newton aastal 1687 kirjutanud, voolab „absoluutne, tõeline ja matemaatiline aeg”.

Albert Einstein oli see, kes tegi lõpu usule, et kusagil on midagi peakella sarnast, mis annab ette kosmose pulsilöögi. Ta tõukas aja ja ruumi absoluudi soklilt ning surus need oma üldise relatiivsusteooria õppehoonesse, mis tõrgub tänini kujutlusvõime vastu: aeg moodustab ruumiga lahutamatu ühtsuse, aegruumi. Ja mõlemad, aeg ning ruum, võivad venida ja kokku tõmmata.

Einsteini kaalutluste lähtepunktiks oli katse, mille 1887. aastal korraldasid kaks ameeriklast. Lampide ja peeglite kunstipärase paigutusega oli Albert Michelsonil ja Eduard Morley’l õnnestunud tõestada, et valgus levib igas suunas ühesuguse kiirusega: täpselt 299 792 458 meetrit sekundis. Toonastele teadlastele oli see suur üllatus – nad olid eeldanud, et valgussähvatused levivad lääne poole kiiremini kui põhja poole, kuna läänesuunaliste välgete puhul tuleb valguse kiirusele veel juurde liita Maa pöörlemise kiirus, põhjasuunaliste välgete puhul aga mitte. Michelson ja Morley aga tõestasid, et see oletus on vale – ilmselt on valguse kiirus, mida need kaks ameeriklast mõõtsid, viimane kehtiv tempolimiit.