Читать книгу Unenäod. Reis meie sisemaailma - Stefan Klein - Страница 7

Kuidas teeb teadus unenäod käegakatsutavaks

Sa hommikuhahetuse

viimane täht,

jäta oma sõnum maha

poolunes, salaja

Rabindranath Tagore

Kas teie näete must-valgeid või värvilisi unenägusid? Kui olete noorem kui umbes viiskümmend viis, siis on teie unenäod tõenäoliselt värvilised, isegi kui stseenid võivad sageli olla varjutatud uduloorist. Ehk meenub teile koguni öid, kui maailm tundus teile nii kirev ja särav, nagu te päris elus kunagi näinud ei ole. Sinine paistab siis sinisem, punane veelgi kirkam kui muidu, justkui kiirgaks valgus välja asjade sisemusest.

Kui esitada see küsimus aga pisut eakamatele inimestele, siis vastavad nad, et liiguvad mõnikord või koguni alati ringi hallides toonides maailmas. Värvituid unenägusid ei saa seletada vananemise kaasnähtusena, sest asjaomased isikud väidavad, et on alati näinud vaid must-valgeid unenägusid.

1999. aastal andis näiteks 83% küsitletud ameeriklastest teada, et on alati või vähemalt vahetevahel näinud värvilisi unenägusid, kuid paar aastakümmet varem olid vastused hoopis teistsugused. Mitmetes 1940. ja 1950. aastatel korraldatud küsitlustes suutis kõigest 10% inimestest meenutada, et on näinud värvilisi unenägusid. Mis oli muutunud?

Oma 1958. aastal loodud maalil „Õpetlaste kool” (L’École des savants) kritiseeris Belgia sürrealist Paul Delvaux traditsioonilise unenägude uurimise mõlemat suunda: neurobioloog vasakul uurib aju, psühhoanalüütik paremal tõlgendab oma patsiendi allasurutud soove. Kummalgi neist ei jätku aga silmi väljas avanevale unenäomaastikule.

Tõenäoliselt on 20. sajandi keskpaiga must-valged unenäod ajalooline anomaalia, sest kirjeldavad ju autorid Aristotelesest kuni Freudini värvilisi unenäopilte. Ja kui äratada tänapäeval magajad unest ning neid kohe küsitleda, räägivad nad samuti värvidest. Aastal 1951 aga väljendas juhtiv unenäouurija Calvin Hall seisukohta, et technicolor-unenäod on ebaharilikud.

Ise sellest teadlik olemata andis Hall sellega võtmesõna mõistatuse lahendamiseks: kino on inimeste unenäomälu muutnud, selgitab Ameerika filosoof Eric Schwitzgebel. Värvilised unenäod on igal ajal olnud reegliks. Kuid sellal kui must-valged filmid esmalt kinolinal, seejärel teleriekraanil virvendasid, harjuti liikuvaid pilte nägema hallides toonides. Ja selle kogemuse kandsid filmivaatajad üle unenäostseenidele. Nii kadus värv sõjajärgse põlvkonna unenägudest: kui inimesed järgmisel hommikul järele mõtlesid, olid algselt värvilised pildid asendunud must-valgete stseenidega.

Kes vaidleks vastu tõsiasjale, et me tajume unenägusid omamoodi kinona? Mu poeg rääkis kolme aasta vanuses, kuidas ta voodis „filme vaatab”. Schwitzgebel uuris seda küsimust ka Hiinas ja leidis kinnitust: seal leidus värvitelevisiooni ning kinosid pikka aega ainult linnades; maaelanikkonnal tuli leppida must-valge televisiooniga. Ja tõepoolest rääkisid Hiina linnaelanikud värvilistest unenägudest, maarahvas seevastu hallidest stseenidest.

*

Hollywoodi ajastu halliks muutunud unenäod on veenev näide raskustest teiste inimeste öiste läbielamiste mõistmisel, ja eriti veel nende uurimisel. Ärritav on juba seegi, kuivõrd suur segadus valitseb meie endi unenägude osas. Kes hommikul meenutab must-valgeid stseene, öösel aga räägib värvidest, retušeerib tõenäoliselt oma kogemusi, ise seda aimamatagi. Ja kui sageli ärgatakse, teades täpselt, et unes on nähtud midagi huvitavat, ning tahetakse kogetut rekonstrueerida. Niipea aga, kui püütakse nähtule jälile jõuda, haihtub kõik.

Ja aidata ei saa siin keegi. Unenäod kuuluvad meie kõige intiimsemate kogemuste hulka üleüldse. Kui suguline armastus seob meid ikkagi partneriga, oleme unenäos täiesti üksi. Keegi ei saa teada, mida me näeme, sest pildid tekivad ilma meelte osaluseta. Need on puhtalt seesmised elamused. Juba ärkvelseisundis on keerukas küsimus, mida täpselt teine inimene näeb, kuuleb või tunneb. Kuid siis leidub vähemasti pidepunkte. Kui ma näitan teile roosi, siis näete te tõenäoliselt samamoodi punast värvi nagu mina, ja tunnete valu, kui okkad teid torkavad. Unes seevastu langeb see seos välise reaalsusega ära. Igaüks näeb und omaenda maailmas.

Seepärast hakkasid teadlased sellele fenomenile pühenduma nii hilja. Pikka aega ei olnud unenägude kohta niisama hästi kui mitte mingeid kindlaid andmeid. Tänase päevani uurib galaktikakobaraid nähtava universumi serval rohkem eksperte kui miljardite inimeste öiseid läbielamisi. Lisaks kõigele purustab see teema objektiivsusele pretendeeriva ja subjektiivsed kogemused arvesse võtmata jätva moodsa teaduse ettekujutuse endast. Unenäod on siiski per se subjektiivsed.

Juba siis, kui hakkame und nägema, kerkib üles esimene probleem: me ei märka, mis meiega toimub. Kriitiline mõtlemine on unes nii piiratud, et me ei taju unenägusid peaaegu mitte kunagi unenägudena. Alles mälu peeglis saab selgeks, mis tegelikult juhtus – et näiteks jälitajad, kelle eest me ära jooksime, olid olemas ainult meie kujutlustes.

Kahjuks ei ole mälu kuigi usaldusväärne tunnistaja. Mälestused mitte ainult et ei tuhmu, vaid ka muutuvad. Nii saavad värvilistest unenägudest must-valged. Sageli kuhjuvad ühetaolised kogemused, näiteks film ja unenägu. Kui kergesti ja märkamatult isegi selged võltsingud mälus kinnistuvad, näitasid Ameerika psühholoog Elizabeth Loftus ja tema kolleegid rohkete katsete käigus. Näiteks piisab sellest, kui näidata täiskasvanutele fotomontaaži, mis kujutab neid lapsena seismas kuumaõhupalli ees, ja juba arvavad pooled katseisikutest seda stseeni mäletavat ning hakkavad põhjalikult pajatama õhupallisõidust, mida ei ole kunagi toimunudki.

Unenägude mälu ei ole millegi poolest usaldusväärsem – otse vastupidi. Päeva jooksul toimib mälu veel suhteliselt hästi. Kes voodisse heidab, võib õhtul lasta vaimusilmas endast mööduda tervel hulgal möödunud tundide tajudel ja mõtetel. Kui James Joyce kirjeldas oma eksperimentaalses romaanis „Ulysses” Leopold Bloomi seesmisi ja väliseid läbielamisi 16. juunil 1904, täitis ta nendega peaaegu tuhat lehekülge.

Mis jääb aga öistest piltidest hommikuks alles? Enamik inimesi mäletab parimal juhul mõnda unenägu kuus. Ja kes püüab oma öiseid kogemusi kirja panna, jääb detailide külluselt „Ulyssesest” valgusaastate kaugusele. Väga vähesed olemas olevatest raportitest on pikemad kui üks lehekülg. Unenäod rändavad vaid harva pikaajalisse mälusse, sest magava aju keemiline keskkond piirab selle vastuvõtuvõimet. Kõige paremini jäävad meelde stseenid, mida nähti otse enne ärkamist. See tähendab, et suurem osa ööst libiseb meist mööda.

*

Veel ühe probleemi toob kaasa mõiste „unenägu” defineerimine: unenäod on unes kogetud elamused. Harilikult on tegemist piltlike kujutlustega, kuid mitte tingimata – mõnikord võib magaja kuulda ainult mingit häält või on tal kukkumise tunne. Samuti käivad asja juurde rohkem või vähem segased mõtted, mis kummitavad magamise ajal meie peas.

Kui jätta kõrvale „unelmate reisid”, „unelmate pulmad” ja muud õhulossid, millel ei ole magamisega midagi pistmist, siis kasutatakse sõna „ulm”^[1.] kolmes tähenduses. Esiteks tähendab see mälestust ööst. „Unenägu” on sellekohaselt lihtsalt see, mida tagantjärele selleks peetakse. Selles tähenduses on inimesed unenägudest rääkinud juba ammustest aegadest peale – ja olnud segaduses, kui väga mälu nende läbielamisi moonutab.

Teises tähenduses markeerib sõna „ulm” magaja praegust seesmist läbielamist. See on aga raskesti ligipääsetav, sest tavaliselt ei ole unenägija ise oma seisundist teadlik ega saa ka kõrvalised isikud välja selgitada, mida ta parajasti kogeb. Just nimelt tegelikud, moonutamata sündmused ei allu seega uurivale vaatlusele.

Ja lõpuks peab ajus ning kehas midagi toimuma, et inimesel tekiksid unes elamused. Näiteks võib täheldada, kuidas mõnikord hakkavad silmad suletud laugude all liikuma: kerge kumerus, mille silma sarvkest ülalaule moodustab, liigub nagu pilti vaadates kord vasakule, kord paremale. Kui inimene sel hetkel ettevaatlikult üles äratada, räägib ta oma unenäost. Ja milline koeraomanik ei oleks imestanud, kui tema magav loom hakkab korraga värisema, jalad tõmblema, ja võib koguni uriseda või lõugadega napsata, justkui püüdes haarata kujuteldavat jahisaaki? Rangelt võttes me küll ei tea, mil määral on magavad koerad teadvusel; ometigi räägime sellest, et loom näeb und. Kolmandas mõttes tähendab „unenägemine” eeskätt kehalist protsessi.

Sõnaga „ulm” tähistame järelikult kolme fenomeni: esiteks mälestust unes läbielatust, teiseks seda seesmist läbielamist ennast, ja kolmandaks sellega seotud kehalisi protsesse. Ning ainult siis, kui avastame, kuidas need kolm fenomeni on omavahel seotud, suudame unenägusid tõeliselt mõista.

*

Kes seevastu taandab mõiste „ulm” ühele tähendusele, külvab segadust. 20. sajandil rääkisid uurijad sel põhjusel pidevalt üksteisest mööda. Nad pidasid kibestunud võitlusi, milles kaks leeri seisid lepitamatult vastamisi: üks pooldas Sigmund Freudi rajatud psühhoanalüüsi, teine neurobioloogiat. „Šarlatan” kuulus aastakümnetepikkustes vaidlustes veel kõige sõbralikumate sõnade hulka.

Psühhoanalüütikutele tundus unenägude meenutamine ainsa kasutatava ligipääsuteena. Nemad mõistsid „ulma” seega esimeses tähenduses. Unenäo ümberjutustamise põhjal püüdsid nad teha järeldusi teadvustamata hingelise protsessi kohta, mis oli ilmselt elamuse vallandanud. Analüüsi käigus, kirjutas Freud, osutub unenägu „mõtestatud psüühiliseks kujundiks”. Ükski detail ei ole juhuslik, kõike on võimalik seletada eluloo põhjal. Kuna analüütikuid huvitas üksnes isiklik mälestus, vaatlesid nad iga indiviidi unenägude maailma omaette kosmosena, tegemata sealjuures süstemaatilisi võrdlusi.

Neurobioloogid seevastu heitsid unenägija mälu ebausaldusväärsena kõrvale (ja pidasid analüütikute teooriaid ebateaduslikeks). Neile luges vaid see, mida oli võimalik mõõta: elektrilised ärritused, virgatsainete ringlemine, verevool üksikutes aju piirkondades. Nemad uurisid unenägemist seega puhtalt kehalise protsessina, selle sõna kolmandas tähenduses.

See lähtekoht viis välja selleni, et unenägude sisu hakati pidama ebaoluliseks. Nii kirjutas ameeriklane Allan Hobson, üks neurobioloogilise unenäo-uurimise suuri pioneere, aastal 2002: „Meil tuli arvestada sellega, et unenägude sisu võis olla mitte ainult aare, vaid ka vaimne rämps, mitte ainult signaal millestki, vaid ka müra.” Unes, nagu kõlas üks üldlevinud teooria, tekitavat aju kaootilisi signaale, mida ta interpreteerib piltide või tunnetena.

Mõlemad leerid rääkisid mööda mitte ainult teineteisest, vaid ka teema tuumast. Analüütikud tõlgendasid mälestusi, neurobioloogid mõõtsid aju, kuid keegi ei tundnud huvi magaja vahetu kogemuse vastu. See ignorantsus läks nii kaugele, et mõned teadlased kuulutasid koguni, et unenägusid ei olegi üldse olemas. Nii väitis Ameerika filosoof Daniel Dennett, et inimesed on põhimõtteliselt ainult ärkvel olles võimelised midagi teadlikult kogema. Ja üks kõige nimekamaid saksa une- ning mälu-uurijaid, Jan Born, esindas veel aastal 2013 umbes samasugust seisukohta: aju on öösel erutatud; kui me ärkame, mõtleme kähku valmis mingi loo. Nõnda seletavat me endale, miks me oleme nii suures segaduses – just nagu lapsed, kes rahutust unest üles ehmununa arvavad, et voodi all luuravad koletised.

Unenäo fenomeniga näis moodne teadus põrkavat vastu ületamatut piiri – vastu mina piiri.

*

Viimastel aastatel on teaduses siiski avanenud korraga mitu ust subjektiivsete elamuste juurde. Sest edasi on arenenud mitte ainult tehnikad aju uurimise laborites, vaid ka enesevaatluse meetodid. Nii näiteks on võimalik treenida unenägude mälu, nii et iga inimene saab öiste elamuste kohta rohkem teada.

On koguni võimalik õppida saama unes oma unenägude tunnistajaks. Äkki teil juba on selline kogemus – keset unenägu taipate korraga, et miski ei klapi. Te lendate või teete teisi ebatõenäolisi asju, kõik näeb välja ärritavalt teistsugune kui päeval. Nüüd on teil võimalus vaadelda unenägu oma fantaasia loominguna, seda teinekord koguni suunata. Sellised kirkad unenäod, mida käsitleb lähemalt neljateistkümnes peatükk, olid teadlastele veel kuni viimase ajani esoteeriliseks fantaasiakujutluseks. Siiski tõestasid katsed, et need on olemas. Sellest saab alguse ka uurimise tänapäevane seesmine kogemine.

Unenäod ei ole enam eraasi. See pilt on sündinud andmete põhjal, mida ajuskanner luges Kyoto neuroinformaatika keskuses välja ühe magava mehe peast. Pärast ärkamist kirjeldasid katseisikud kuuekümnel protsendil juhtudest unenäostseene, mis vastasid teadlaste poolt rekonstrueeritud sekventsidele.

Ja lõpuks on võimalik pikaajalise mälu soovimatust unenägusid salvestada und katkestades üle kavaldada. Tee, mida mööda meie esivanemad ettekavatsematult rikkaliku unenäokogemuseni jõudsid, osutus ka uurimistöö seisukohalt tasuvaks. Eriti tõhus on äratada inimesi sihipäraselt teatud kindlatest une faasidest. Niipea kui katseisikud on toibunud, märgivad nad protokolli, mida just parasjagu kogesid. Nii kogusid uurijad tuhandeid unenägusid kõikidest öö osadest, meestelt ja naistelt, noortelt ja vanadelt, kõikide maailmajagude inimestelt, tervetelt ning haigetelt. Nad töötasid välja koodid, et mõista iga pilti, iga tegevust, iga tunnet, ja teha niimoodi protokollid võrreldavaks ning andmepangad kasutatavaks. Tekkis hiiglaslik inimeste unenägude raamatukogu.

Lõpuks astus üks Jaapani labor esimese sammu, et muuta subjektiivne kogemus objektiivselt mõistetavaks. Kui senimaani olid unenäod läbi ja lõhki intiimne elamus, kaitstud kõrvaliste pilkude eest, siis õnnestus aastal 2012 Kyotos neuroinformaatika keskuses esimest korda lugeda reaalajas unenägude sisu inimeste peadest. Töörühma juht Yukiyasu Kamitani kasutas selleks skannerit, mis märgib üles aju eri piirkondade aktiivsuse. Selle põhjal saab järeldada, mida inimene parajasti näeb. Kui ta näiteks vaatab mõnda nägu, näeb see aktiivsuse muster välja pisut teistsugune kui siis, kui ta silmitseb autot. Needsamad mustrid tekivad siis, kui üksnes kujutleda mõnda pilti. Selles mõttes sobib see meetod mõtete lugemiseks. Kuna pildi kohta tüüpilised mustrid inimeseti erinevad, tuleb tehnikat iga katseisiku tarvis uuesti seadistada.

Kamitani küsitles hakatuseks kolme noormeest nende unenäoelamuste kohta. Kui katseisik väitis näiteks, et näeb unes sageli tänavastseene, näitas teadlane talle sobivaid fotosid ja mõõtis iga pildi puhul aju reaktsiooni. Seejärel heitsid mehed magnetresonantstomograafi magama. Selles riistapuus uinumine on paras kunsttükk, sest torude sisemuses valitsev lärm vastab umbes startiva reaktiivlennuki mürale. Kuulmiskaitseid kasutades see siiski õnnestus. Sel ajal joonistas masin magajate aju aktiivsuse üles. Ja selle iseloomulike mustrite põhjal said Kamitani ning tema kolleegid tõepoolest sageli järeldada, mida torus viibiv inimene parasjagu unes näeb. Nii aimasid teadlased juba ette, millised tulevad unenäoraportid, kui nad katseisikud umbes tunni aja pärast unest äratasid:

„Ja siis ühekorraga – mis see oli? Ma nägin midagi, mis meenutas suurt pronksist kuju. Kuju seisis väikesel künkal. Künka jalamil olid päris tavalised majad, tänavad ja puud.”

Niimoodi kogeles nr 3 all tähistatud katseisik pärast 114. äratamist. Enne seda olid teadlased üles märkinud ajutegevusi, mis sobisid kokku järgmise sisuga: suur kujund, geoloogiline formatsioon, maja, tänav, roheline taim. Vastavaid pilte reastades lõid neuroteadlased koguni filme, mis vähemasti sarnanesid unes nähtud stseenidega. Nähtavaks tehtud unenägusid võib imetleda Youtube’is.^[2.]

Kuuekümnel protsendil äratamistest kirjeldasid unenägijad kogemusi, mis sobisid hästi kokku aju aktiivsusega magamise ajal. Niisiis olid nad neid stseene tõepoolest kogenud. Sellega on skeptiliste neuroteadlaste väide, et me luuletame oma unenäod kokku pärast ärkamist, ilmselgelt ümber lükatud.

Ka Müncheni Max Plancki psühhiaatriainstituudi uurijad suudavad nüüdseks teatud unenäostseene otse jälgida; nende katseid on kirjeldatud neljateistkümnendas peatükis. Ja rottidega tehtud katsetes õnnestus juba juhtida, mida loomad unes nägid. Teadlased pidid lihtsalt laskma puuridesse ööseks helisid, mida närilised tundsid teatud olukordadest; kohe oli võimalik tõestada vastavat ajutegevust rottide nägemiskeskuses. Uhkelt kirjutavad Matthew Wilson ja tema kolleegid Bostonis asuvast Massachusettsi tehnoloogiainstituudist: „See lihtne unenägudega manipuleerimise vorm avab võimaluse mõjutada une ajal jätkuvalt mälu.” Nii saavat vastavalt soovile „mälestusi forsseerida või blokeerida”. Kas meil tuleb siis ühel heal päeval paljastada oma kõige salajasemad mõtted ja tunded? Kas selliseid teadmisi võib olla võimalik kasutada ära selleks, et manipuleerida ka meie unenägudega? Sellised kartused ei kõla mingil juhul vääralt. Siiski tundub vähetõenäoline oht langeda lähemas tulevikus elektrooniliste unenäopüüdjate ohvriks. Need seadmed on hiigelsuured ja nii kärarikkad, et vaevalt küll sobivad salajaseks unenäospionaažiks. Eeskätt käitub iga aju isemoodi. Kes aga tahab mõista tüüpilisi reaktsioone teatud ärritustele, peab lootma katseisikute kaastööle. Vastu inimese enda tahtmist tema unenägusid läbi valgustada ei saa.

*

Kahtlemata on unenägude uurimise uus ajastu alanud. Kõige esimesena oleks viimaste aastate katsetest tundnud rõõmu Sigmund Freud, viisid need ju täide tema ennustuse. Erinevalt paljudest oma jüngritest ei uskunud Freud sugugi, et tema tööga on unenägude kohta öeldud viimane sõna. Enda loodud psühhoanalüüsi pidas ta pigemini üleminekulahenduseks. 1899. aastal ilmunud teoses „Unenägude tõlgendamine” kirjeldas ta pisut liiga keerukalt oma nägemust: „Isegi seal, kus nähtuse uurimisel peetakse psüühikat esmaseks ajendiks, oskab sügavam tungimine leida jätkuva tee, mis viib psüühikanähtuste orgaanilise põhjendamiseni.”^[3.] See tähendab: ühel päeval saavad inimesed aru, et nende keha ja hing on omavahel samasuguses seoses nagu mündi kaks külge. Nõnda avanevad unenäod hoopis uuel viisil.

Tänapäeval ongi asi niikaugel.

1 Sõna „Traum” tähendus saksa keeles on laiem kui eestikeelne unenägu või ulm. Lisaks tähendab see ka unelmaid ja kujutelmi (tlk). [ ↵ ]

2 Neid võite leida ka aadressilt www.stefanklein.info/traumfilme [ ↵ ]

3 Sigmund Freud. Unenägude tõlgendamine. Tänapäev, 2007, lk 54, tlk M. Tarvas ja A. Lill. [ ↵ ]