Читать книгу Lehman Brothers - Stefano Massini - Страница 2

Stefano Massini
Lehman Brothers

Originaali tiitel:

Stefano Massini

Lehman Trilogy

Giulio Einaudi editore

Torino 2014

Copyright © Stefano Massini, 2014

© Tõlge eesti keelde. Margus Alver, 2021

Toimetanud ja korrektuuri lugenud Krista Leppikson

Kujundanud Mari Kaljuste

Kaanel ja raamatus Laura Pählapuu fotod Eesti Draamateatri lavastusest „Lehman Brothers” (2020, lavastaja Hendrik Toompere jr, kunstnik Laura Pählapuu).

ISBN 978-9985-3-5182-6

e-ISBN 9789985352847

Kirjastus Varrak

Tallinn, 2021

www.varrak.ee

www.facebook.com/kirjastusvarrak

Trükikoda Greif OÜ

Hüva nõuga aitasid prof Andres Alver, Sveva Barbagallo, Charles Bronner, dr Helen Geršman, Reet Jaagus, Nelli Janson, Vera Kádas, prof Lily Kahn, prof Kalle Kasemaa, Despina Kornilaki, Kalju Kruusa, Krista Leppikson, Stefano Massini, Tõnu Ojala, Paul Piik, dr Tiia Plamus, dr Kaarina Rein, Sylvie Spector, prof Anna Verschik ja dr Sonya Yampolskaya. Mõned tõlkevasted ja -valikud sündisid Eesti Draamateatri lavastuse „Lehman Brothers” proovides koos trupiga. Neile kõigile kuulub tõlkija piiritu tänu.

Esimene osa
Kolm venda

Esimene peatükk Lúftmentš¹

Kariloomade ülesostja poeg,

ümberlõigatud juut,

üksainus kohver käekõrval,

seisis paigal

nagu telefonipost

New Yorgi sadama kail number four. Jumal tänatud, et ta pärale jõudis: bóruh ha-šém²! Jumal tänatud, et ta tulema pääses: bóruh ha-šém! Jumal tänatud, et ta nüüd lõpuks ometi päral on, siin, Ameerikas: bóruh ha-šém! Bóruh ha-šém! Bóruh ha-šém! Kisakõrid lapsed, pagasi all lookas pakikandjad, krigisev raud ja kriuksuvad talid. Keset kõike seda seisab tema liikumatult, just laevalt maha astunud, esimest korda jalas kõige paremad kingad, mida sai hoitud selleks puhuks, „kui ma Ameerikasse jõuan”. Ja nüüd ongi see aeg käes. Seda aega, „kui ma Ameerikasse jõuan”, näitab suurelt valurauast kell kõrgel New Yorgi sadama torni otsas: kell 7.25 hommikul. Ta võtab taskust paberi ja pliiatsi ja paneb kirja: 7 ja 25. On kohe näha, et tal käsi väriseb – küllap erutusest või võib-olla sellest, et pärast pooltteist kuud meresõitu on naljakas tunne – „mis sa tuigud seal!” – kahe jalaga kindla maa peal seista. Pooleteisekuise meresõiduga kaheksa kilo alla võtnud. Habeme ette kasvatanud, rabihabeme³, sest kõik need nelikümmend viis päeva, mis ta võrkkiigest koile ja koilt tekile ja jälle tekilt koile ja koilt võrkkiike vooris, ei ajanud ta habet kordagi. Le Havre’ist⁴ asus ta teele karsklasena ja astus New Yorgis laevalt maha väljaõppinud napsisõbrana, kes brändil ja rummil, džinnil ja konjakil, Itaalia veinil ja Iiri õllel juba esimesest sõõmust vahet teeb. Le Havre’ist asus ta teele ühtki kaardimängu oskamata ja astus New Yorgis laevalt maha kihlvedude ja täringumängude meistrina. Ta asus teele, uje, sõnaaher, endassetõmbunud, ja astus laevalt maha kindlas usus, et ta teab maailma asjadest kõike: prantslaste irooniast, hispaanlaste lustist, itaalia jungade sõgedast uhkusest. Ta asus teele Ameerikast unistades, ja astus nüüd laevalt maha Ameerikas ja nägi seda ihusilmaga. Bóruh ha-šém! Kui ta sel külmal septembrihommikul nagu telefonipost New Yorgi sadama kail number four seisis ja Ameerikat lähedalt vaatas, paistis Ameerika kõige rohkem mängutoosi moodi: kui üks aken lahti tehti, pandi teine kohe kinni, kui üks vanker ümber nurga pööras, ilmus nurga tagant kohe välja teine, kui üks kunde lauast püsti tõusis, istus kohe lauda teine. „Nagu oleks kõik ette paika pandud,” mõtles ta ja korraks oli – tema peas, kus ta oli kuude kaupa Ameerikat ette kujutanud – Ameerika, päris Ameerika, mida ta nüüd ihusilmaga nägi, ainult kirbutsirkus, sugugi mitte aukartustäratav, vaid vastupidi, hoopis naljakas. Lõbus. Ja just siis sikutas keegi teda käsivarrest. See oli sadamaametnik, tume vorm seljas, valged vuntsid ees, suur kaabu peas. See sadamaametnik pani kirja iga laevalt maha astuja nime ja numbri ja esitas talle algelises inglise keeles lihtsaid küsimusi: „Where do you come from?” „Rimpar.” „Rimpar? Where is Rimpar?” „Bayern: Germany.”⁵ „And your name?” „Hajum Lehmann.”⁶ „I don’t understand. Name?” „Hajum…” „What is Hayum?” „My name is… Haj… Henry!” „Henry, ok! And your surname?” „Lehmann…” „Lehman! Henry Lehman!”⁷ „Henry Lehman.” „Ok, Henry Lehman: welcome in America. And good luck!” Ja sadamaametnik pani templi: „11. september 1844”, patsutas Henry Lehmanit õlale ja läks kedagi teist kinni pidama. Henry Lehman vaatas ringi: laev, millelt ta maha oli astunud, Burgundy nimeks, nägi välja nagu unne vajunud hiiglane. Aga sadamasse sõitis juba teine laev, mis kohe kai number four ääres sildub ja veel 149 temasugust maha paneb: võib-olla juuti, võib-olla sakslast. Võib-olla olid neil ka kõige paremad kingad jalas ja üksainus kohver käekõrval. Võib-olla olid nemad ise ka üllatunud, et neil värin sees on – natuke erutusest, natuke sellest, et neil jälle kindel maa jalge all on, natuke sellest, et Ameerika, päris Ameerika, on lähedalt vaadatuna nagu hiiglasuur mängutoos ja võtab põlved nõrgaks. Ta hingas sügavalt sisse, haaras kohvri pihku ja kuigi tal polnud veel aimugi, kuhu minna, astus ka tema kiirel sammul mängutoosi, millel nimeks Ameerika.

Teine peatükk Hómets⁸

Poeruum on tilluke.

Maas on puupõrand.

Üksteise kõrvale naelutatud laudadest,

mida on kokku 64

– ta on nad üle lugenud.

Kõndides lauad kriuksuvad,

sest nende all on tühi ruum.

Üksainuke

klaasist ja puidust uks,

uksepiidal mezúze⁹, nagu seda nõuab „Šma, Jisróel”¹⁰. See üksainuke uks avaneb otse tänavale, kus hirnuvad hobused ja tolmavad tõllad, nagisevad vankrid ja sagib linnarahvas. Punasest messingist ukselink käib kangelt ja kiilub kinni, nii et tuleb jõuga vajutada ja siis sikutada, et uks kuidagimoodi lahti tuleks. Laes on katuseaken, mis üle kogu poeruumi ulatub. Kui kõvasti sajab, siis peksab vastu katuseakent vihm, nii et iga kord on tunne, et lagi kukub kohe kolinal kaela, aga see-eest on päeval poeruumis alati valge, isegi talvel, ja nii saab lambiõli kokku hoida, sest see õli ei põle ju igavesti nagu ner tómid¹¹ sünagoogis. Ja see õli maksab raha. Leti taga on ladu. Riiulite vahel on kardin ja selle taga ongi laoruum, poeruumist väiksemas tagaruumis, mis on kaste ja karpe, pakke, kangarulle, kangareste, katkisi nööpe ja niidijuppe täis: ära ei visata midagi, kõik läheb müügiks. Läheb müügiks varem või hiljem. Muidugi on poeruum tilluke, midagi pole öelda, selge see, ja paistab veel väiksem, kui ta tegelikult ongi, sest poeruumi jagab nende nelja seina vahel, mis on kõik maast laeni riiuleid täis, pooleks kogukas massiivne pikk-pikk puidust lett, justkui katafalk või dúhen¹² sünagoogis toorarullide laeka ees. Kui taburetile ronida, siis ulatub poolde seina. Kui vaja, siis ulatub redeliga kõrgemale: mütside, kübarate, kinnaste, korsettide, kitlite, põllede ja lipsudeni, mis kõige kõrgemale ära pandud on. Sest siin Alabamas ei osta lipse samahästi kui keegi. Kui üldse, siis valged ainult kogudusepeoks. Ja mustad jõululaupäevaks. Ja juudid hanukapühadeks¹³. Aga juute on siin vähe. Sellepärast ongi lipsud kõrgel ülemisel riiulil. Leti all ja all paremal on kangarulle, toorkangaid, sisse pakitud kangaid, kokku volditud kangaid, riidesiile ja -tükke, villast riiet, jutet, kanepiriiet ja puuvillast riiet. Puuvillast riiet. Ennekõike puuvillast riiet. Siin sellel tänaval Montgomerys Alabamas, kus kõik puuvilla najal püsti püsibki, on seda puuvillast riiet igat mesti ja masti: siirsakarit, sitsi, lipuriiet, beaverteen’i, doeskin’i, mis näeb välja nagu seemisnahk, ja lõpuks niinimetatud denimit, seda vastupidavat tondinahka, indigovärvi lõime ja valge koega tööriiet – „see juba katki ei kärise!” –, mis on siia Ameerikasse jõudnud Itaaliast, – „see juba katki ei kärise!” –, blu di Genova’t¹⁴, millesse Genova madrused purjesid pakkisid ja mis prantsuse keeles bleu de Gênes’iks¹⁵ ja inglise keeles blue-jeans’iks¹⁶ mugandatud sai. Proovige ise järele: ta ju ei kärise katki. Bóruh ha-šém itaallaste puuvillase blue-jeans’i pärast! Vasakul pole enam kangaid, vaid on hoopis rõivaid: korralikult riiulitele sätitud pintsakuid, särke, seelikuid, pükse, kuubesid ja paar mantlit. Kõik enam-vähem ühte värvi: hallid, pruunid ja valged, sest siin Montgomerys on ostjad nii vaesed, et neil on kapis ainult ühed pühapäevariided, millega nad kirikus käivad. Teistel päevadel on neil käed nii tööd täis, et pole siin mingit pidu ega pillerkaari, sest Alabamas tehakse tööd mitte selleks, et elada, vaid elatakse selleks, et tööd teha. Ja seda teab Henry Lehman omast käestki. Ta on kahekümne kuue aastane sakslane Rimparist Baierimaalt, mis tegelikult Montgomeryst ju nii palju ei erinegi: ka siin voolab jõgi, Alabama River, täpselt nagu Maini jõgi Rimparis. Ja ka siin peatänav tolmab, ainult et see peatänav siin ei vii välja mitte Nürnbergi ega Münchenisse, vaid hoopis Mobile’i või Tuscaloosasse. Henry Lehman, kariloomade ülesostja poeg, ümberlõigatud juut, on juba kolm aastat selle leti taga nagu tööhobune rabanud, et hing sisse jääks. Töö tahab tegemist. Läbi häda õnnestub pood sabatiks¹⁷ kinni panna, aga pühapäeva hommikuks on pood jälle lahti, kui istanduste mustad kirikusse lähevad ja kaheks tunniks Montgomery tänavad eitede, laste ja… naistega täidavad. Naistel tuleb just kirikuteel meelde katkine seelik, laudlina, mis õmblemist tahab, omaniku kardinad, mis kaunistamist ootavad, ja kuna pühapäev pole sabat, siis: „Astuge lahkesti sisse, Lehman on pühapäeviti lahti!” Lehman. Pood on küll väike, aga vähemalt oma. Väike, pisike, tibatilluke, aga see-eest oma. Ukseklaasil on suurelt kirjas „H. Lehman”. Ja ühel päeval ilmub ukse kohale ka ilus silt, mis üle kogu maja esikülje ulatub: „H. Lehmani Kangad ja Rõivad”. Bóruh ha-šém! Poe avamiseks sai mängu pandud viimane rahanatuke, mis Lehmanil hinge taga oli, ja lisaks sai hüpoteek võetud ja tagatisi ja veksleid välja antud. Poolt sentigi ei jäänud järele. Lehman on paljas nagu püksinööp. Ja nüüd tahab töö tegemist, kes teab, kui kaua veel, sest rahvas ei osta riiet mitte ainult meetri-, vaid ka lausa sentimeetrikaupa, nii et saja dollari teenimiseks kulub kolm päeva. Lehman rehkendab iga päev ikka ja jälle. Tema rehkenduse järgi kulub kulude tasategemiseks ja võlgade tasumiseks vähemalt kolm aastat. Igatahes siis, kui kõik lõpuks tasutud on, küll ta siis alles rehkendab… Aga praegu võtab Lehman hoogu maha: senikaua tuleb tööd teha ja nagu talmudis kirjas paasapühadeks hómets ehk kõik hapnenu majapidamisest kõrvaldada, ja siis? Eks siis näis. Hómets ehk kõik hapnenu majapidamisest kõrvaldada, ja siis? Eks siis näis. Hómets ehk kõik hapnenu majapidamisest kõrvaldada, ja siis? Eks siis näis.¹⁸