Читать книгу Lehman Brothers - Stefano Massini - Страница 3

On roš he-šúne²⁰ hilishommik. Poe ukse ees, sellesama ukse ees, mille link ikka veel kinni kiilub, on tänaval maas värviämber. „Tervist, Ümarpea! God bless you!” „God bless you, mister Lehman, kas te värvite uut silti või?” Tänaval maas on värviämber. Vankrilt laaditakse maha ja tassitakse sisse puuvillase kanga rulle – laius meeter nelikümmend, 25 tükki –, 7 lõngavihti ja 12 toorpuuvillapalli. Nii on kirjas nimekirjas, mis Henry Lehmanil käes on. Henry seisab uksel ja kriipsutab iga numbri ja kauba üksteise järel maha. „Lattu, Ümarpea, vii kõik lattu.” Tänaval maas on värviämber. Henry on vendadele ülesande andnud: „Tehke silt täna pärastlõunaks valmis!” Kuus meetrit pikk ja meeter kõrge. Käsk oli silt lõpuni värvida, niikaua, kuni Henry puuvilla vastu võtab ja kvaliteeti kontrollib. Kvaliteeti kontrollib Henry isiklikult, paremini kui keegi teine, ta ronib ise vankri otsa, et kaup üle vaadata veel enne, kui see maha laadida jõutakse. Kõige tähtsam on toorpuuvill, sest seda ostab Henry kokku otse istandustest: tal on kokkulepe Ümarpea Deggooga, üle kahe meetri pikkuse neegriga²¹, kellel on hüüdnimeks Ümarpea, sest tal ongi täiesti ümmargune peanupp ja alati hele õlgkübar peas. Ümarpea Deggoo on Smith & Gowceri istanduses ülevaatajaks: valged on aru saanud, et orjad teevad tublimat tööd, kui neid käsutab nendesugune mustanahaline. Tuleb lihtsalt otsida nutikas mees ja talle ikka natuke maksta ka. Ümarpea Deggoo on vahemees, just – täpselt orjade ja valgete vahel. Palka saab ta puuvillas, toorpuuvillas, mida ta siis edasi müüb. Hele õlgkübar peas ja pühapäevariided seljas – ta mängib kirikus orelit –, sõidab Ümarpea Deggoo raudselt igal pühapäeval psalme lauldes läbi kogu Montgomery peatänava, et vankritäis toorpuuvilla, lõngavihte ja kangarulle Henry Lehmani poodi toimetada: toorpuuvill on Ümarpealt endalt, lõngavihte ja kangarulle saadab tema venna, Kantpea Deggoo ketrusvabrik või õigemini ketrusvabrik, kus tema vend töötab, sest ketrusvabrik ise kuulub muidugi valgele. Kantpea ise on ka vahemees. „Ümarpea, te saatsite mulle tombulist puuvilla!” „Ümarpea, see pole see, mille ma välja valisin! Vii kohe tagasi!” „Ümarpea, selle eest ma küll nii palju ei maksa! Vii sisse, aga hinnast pead sa kaks kolmandikku alla laskma.” „Ja mis asi see on, Ümarpea? See pole ju hobuse kaeragi väärt!” Tänaval maas on värviämber. Uue sildi jaoks on Lehmanite perekonnanõukogu, kes eelmisel õhtul koos istus, kollase värvi valinud. Kollased tähed mustal taustal. Selline silt paistab silma ja meelitab kliente kohale. Nii ütles Henry. Kordamööda kastavad kaks meest pintsli värvi sisse, lasevad pintslil kuivemaks tilkuda ja värvivad edasi: hoolsalt, püüdlikult, et tähtede piirjoontest mitte üle minna. Need tõmbas Henry pliiatsiga ette, et tähed jääksid ilusad ja sirged, sest Henry ütles, et äramäkerdatud silt kliente kohale ei meelita, ja tal on õigus. Henryl on õigus. „Lehman” kirjutatakse suure l-iga. Seda tähte värvib Emanuel, Emanuel Lehman, kes on Henryst viis aastat noorem ja saabus Ameerikasse umbes kolm aastat tagasi, kui valurauast kell New Yorgi sadamas 6. septembril 1847 keskpäeva näitas. Jah, Emanuel. Või õigemini Mendel, nagu tema nimi päriselt on. Aga siin Ameerikas, teadagi, muutub kõik, isegi nimi. Emanuel on kiiresti pikkust visanud, juuksed pigimustad, vuntsid nagu Preisi suurtükiväelasel, keeva verega, justkui mustlase püss, nagu Henry ütleb. „Aga kui sa Ameerikasse tuled, siis pead sa minu sõna kuulama!” Ja siin Emanuel nüüd ongi, tänaval põlvili maas, pintsel käes, põll ees, et ülikond mustaks ei saaks, sest pood jääb ju värvimise ajaks lahti ja kui just siis peaks tulema klient, siis ei tohi ta värviplekkidega kaupmeest näha, sest see peletab kliendid minema. Nii ütles Henry. Ja tal on õigus. „Brothers” kirjutatakse ka suure b-ga. See B-täht on sama suur kui ennemalt Henry eesnime esitäht „H.”, mis Henry otsusel maha tõmmati: kõik, aitab, tänasest enam mitte „H. Lehman”, vaid „Lehman Brothers”. Sõna Brothers B-tähte värvib käpuli maas higistades ihu ja hingega kolmas ja kõige noorem vend, kes saabus Ameerikasse alles kuu aega tagasi – nagu postipakk, ära kohkunud reisist, ookeanist, tormidest, ja isegi vanast rabist, kelle hoole alla ta usaldati, et too ta siia Alabamasse vendade juurde tooks, sest Saksamaal osales ta protestiliikumistes ja ahvakoosolekutel,²² mis sest, et tal endal veel kõrvatagused märjad olid. Mayer Lehman on kahekümne ringis, ja nagu ema suust kukkunud. Tal on veini joomatagi põsed kogu aeg punased ja nahk nii sile, sest tal ei kasva veel habetki, nii siledamast sile nagu äsja kooritud kartul, et tema vend Emanuel ei jäta kunagi juhust kasutamata ja hüüab teda teiste juuresolekul jidiši keeles ja vilistab nagu koerale: „Mayer Búlbe!”²³, mis tähendab „Mayer Kartul”. Búlbe oli isakodus Euroopas kaugel Saksamaal Rimparis Baierimaal nende koera nimi. Kolm poissi, vennad Lehmanid. Henry. Emanuel. Mayer. Kaugel Baierimaal ütles nende isa kunagi, et neist kolmest on Hajum pea ja Mendel käsi. Ja Mayer? Mayer Búlbe on see, mida pea ja käe vahel tarvis on, et käsi pead lõhki ei lööks ja pea käele liiga ei teeks. Ka selleks saadeti ta siia Ameerikasse: et kaht vanemat venda lahutada, kui vaja peaks minema. Pea, kartul ja käsi. Uuel suurel ilusal puust sildil, mis nüüd ülesriputamiseks valmis on ja üle kogu maja esikülje ulatub, on kirjas kõik kolm: „Kangad ja rõivad. Lehman Brothers”. Kollased tähed mustal taustal. Raami sees. Puitu nikerdasid Henry ja Emanuel, tegid öösel ületunde, iga päev, niipea, kui poeuks oli kinni pandud, et klientidelt ei peaks aega röövima, sest muidu nad enam tagasi ei tule, nagu ütleb Henry, ja „ära seda unusta, klient on kuningas – bóruh ha-šém! –, nagu meie isa kariloomad!” Ka selles asjas on Henryl õigus. Igal hommikul nagu täna hommikulgi tõusevad kolm venda Lehmanit üles kell viis, kui väljas on alles pime, ja panevad vaalaõlilambid põlema. Nende kolmetoalises majas Court Square’il on pesemiseks ainult üks veeämber. „Saksamaal oli parem!” ütles Emanuel, kui ta alles kolmandat päeva Ameerikas oli, aga pärast kõrvakiilu, millega Henry teda kostitas, ei korranud ta seda enam mitte kunagi. Igal hommikul nagu täna hommikulgi, kui linn veel magab – ja Ameerika pole veel mängutoosi moodi –, igal hommikul, enne kui nad kodust välja lähevad, palvetavad kolm venda Lehmanit laua taga kõik koos nagu kunagi kaugel Saksamaal Rimparis Baierimaal. Siis panevad nad kaabu pähe, astuvad kodust välja mängutoosi, mis kohe keerlema hakkab, ja teevad lingiga, mis kinni kiilub, poeukse lahti. Päev päeva järel. Päev päeva järel. Päev päeva järel. Vill. Kanep. Ja puuvill. Puuvill. Puuvill, the King Cotton²⁴, sest täna tuli Henryl – peal – mõte: tänasest päevast alates ei müü Lehmanid enam ainult rõivaid ja kangaid – ei, rõivastest ja kangast enam ei piisa. „Me hakkame müüma ka kõike seda, mida King Cotton’i kasvatamiseks tarvis on.” Käsi Emanuel pööritas silmi ja vaatas vennale kurjalt otsa: „Mina tulin Ameerikasse kaupmeheks, mitte põllumeheks.” „Me ju olemegi kaupmehed. Me kaupleme ja hakkame ka edaspidi kauplema.” „Mina ei taha orjadele ämbreid ja labidaid müüa.” „Sinu asi on siin teha seda, mida mina tahan – poe avasin mina.” „Aga sildil on ju kirjas „Brothers”.” „Sest nii ütlesin ja tahtsin mina, aga ega pood selle pärast vähem minu oma ei ole.” „Mina istandustes käsi määrima ei hakka: mina tahan riiet müüa.” „Mul on kõik välja rehkendatud: istanduste omanikud hakkavad meilt seemneid, tööriistu ja vankreid ostma.” „Need on sinu, mitte minu rehkendused: mina tahan kindlust.” „Ole vait, siin olen mina see, kes…” Ja just nüüd sekkubki Mayer Búlbe, sile ja lõhnatu nagu kartulimugul: „Kuule, Ümarpea Deggoo, kui me seemneid ja tööriistu müüksime, kas teie siis neid meilt ostaksite?” „Seemneid ja tööriistu, mister Lehman? God bless you! Iga kell! Praegu jääb kõige lähem pood, kus neid müüakse, kaugele Tennessee jõe taha!” Emanuel sülitab maha, kummardub ja hakkab mustkollast silti üle värvima, sedasama silti, mis kliente ligi meelitab ja mis Henry jutu järgi tänaval kõigist teistest paremini silma hakkab: „Lehman Brothers”. Hästi kõlab. Väga hästi kõlab. Ka seda ütles Henry. Ja bóruh ha-šém! Henry Lehmanil on alati õigus.