Читать книгу Mida mehed tunnevad - Stephan Bartels - Страница 4

Mees ärkab hommikul. Teda ootab ees üsna tavaline päev, ütleme et see on teisipäev. Mees ise ei ole ka kuidagi eriline, ta on mees nagu sina ja mina, või siis nagu Stephan ja mina. Lihtsalt üks laguneva keskklassi tüüp, neljakümnendale eluaastale lähenev, või mõni aasta üle neljakümne, olgu ta nimi Thomas. Sest see oli kõige populaarsem poisinimi Saksamaal sel ajal, kui meie sündisime. Stephan ja mina oleme ümbritsetud Thomastest. Ja tegelikult oleme me ise need Thomased. Niisiis: Tere hommikust, Thomas! – Thomas? Äratus! Oh, Thomasel on parajasti käed tööd täis. Ilmselt ärkas ta erektsiooni jääknähtudega ja püüab kähku sellest viimast võtta. Nüüd, kus magamistuba on paariks minutiks ainult tema päralt.

Thomasel on korter, mis meeldib talle üsna hästi ja mille eest ta koos naisega isegi maksta jaksab (kokku on püsikulud liiga suured, see summa kuhjub ja kujuneb ühel heal päeval probleemiks). Tal on ka lapsed, seega perekond, kellega ta koos elab; nad armastavad üksteist. Kriisid, igavus ja pettumused käivad samamoodi asja juurde kui eriliselt südamlikud hetkedki. Ja Thomase piiramatu andumus lastele – välja arvatud siis, kui need riidesse panemisega aega viidavad.

Tal on aadress, tal on kindel elupaik, ta elul on kese, kuid tal puudub koht, kus teda tõepoolest mõistetaks. Igal juhul mitte ühel tavalisel teisipäeval. Thomas on üsnagi tavaline mees ja seepärast on ta üsna üksik. Teda ümbritsevad küll inimesed, kuid ta veedab terve päeva kummalises isolatsioonis. See algab juba vannitoas. Raadio on mingi infokanali peal, sealt tuleb ülevaade ajalehtedest, uudised ei ole teab mis põnevad: Nordrhein-Westfaleni konstitutsioonikohus keelas liidumaa valitsusel uut krediiti võtta. Kui Thomas parajasti habet ei ajaks, uinuks ta seda teadannet kuuldes ilmselt uuesti. Siis aga tsiteeritakse ajakirjanduse ülevaates Frankfurter Allgemeine’t: „Karta on, et proua Kraftil pole erilist soovi peatselt jälle valijate ees seista. Sest riigieelarvega patustamiselt tabatuna on uus naisliider, kes tavatseb ilustada oma võlapoliitikat „murega tulevaste põlvkondade pärast”, tublisti sära kaotanud.” Ja siis on kuulda, kuidas seesama ajaleht kommenteerib Ameerika ja Hiina riigi vahekorda: „G2 poliitilisest sümbioosist pole enam juttugi. Obama valitsus ei arvesta ka Hiina tundlikkusega enam nii nagu alguses.”

Oh sa poiss, mõtleb Thomas habet ajades, kes küll tellis poliitikat emo-kastmes? Miks nad räägivad „soovist” ja „murest”, „arvestamisest” ja „tundlikkusest”? Tegelikult käib esimesel juhul jutt ju finantspoliitikast ja teisel juhul geostrateegilistest kaalutlustest. Päeva algusest peale on ta ümbritsetud tunnetest, mis ei ole tema enda omad. Ta ei tea veel sugugi, kuidas ta ise end täna tunneb, küll aga teab ta juba, kuidas tunnevad end Hannelore Kraft ja Hiina.

Thomas määrib endale näkku habemeajamispalsamit, millel on kiri „sensitive”. Ta ei saa päris hästi aru, kuidas ja millal see juhtus, kuid ta kasutab veel vaid „palsameid”. Kõik on nahka hooldav ja just nimelt „sensitive”, tundlikud, tundeküllased tooted olid ühel päeval lihtsalt kohal, laiutades kosmeetikaosakonna kõige kergemini ligipääsetavatel riiulitel.

Ta määrib näkku niisutavat kreemi, millel on kerge pruunistusefekt, mida aga valmistajad ilustavad samamoodi nagu Hannelore Kraft oma võlapoliitikat: nad kõnelevad „suvisest jumest”. Thomas ei kasuta eriti palju kosmeetikavahendeid, ent kui ta oma vannitoanurgas ringi vaatab, märkab ta, et kõik need asjad tõotavad talle head enesetunnet. Thomas tunneb end vääriti mõistetuna. Ta ei tahtnud uudistekanalilt kuulda tipp-poliitikute ja suurriikide tunnete seisust ega soovinud ka tualett-tooteid, mis jätavad mulje, nagu oleksid nad palsamiks tema hingele. Kõik on second-hand-tunnetega üle valatud. Ehk oleme seda lubanud sellepärast, et see on mugavam, kui seista silmitsi suurte tunnetega: hirm ja raev ja kurbus, lootus ja armastus ja kindlus. Elementaarsed asjad, legendaarne olemuslik värk: selleni tungimine on eluülesanne, mille võib kergesti silmist kaotada, kui oled ümbritsetud second-hand-tunnetest.

Tema hingel pole tegelikult senini veel suurt midagi häda. Hommikusöök on nii nagu igal argipäeval parimal juhul improviseeritud: kõik käib läbisegi, viimased koolitükid, koolivõileibade valmistamine, Thomasele mingi pala jooksu pealt. Ja sellest lähedusest ning sellest kaosest võiks peaaegu tekkida omamoodi kodutunne, koosolemise tunne. Kui Thomas ei teeks kohe seda viga, et esitab oma naisele ühe lihtsa küsimuse. Olgu naise nimi Claudia, mis on meie põlvkonna populaarseim naisenimi.

Nad mõlemad käivad tööl. Hommikuti on neil vaja päevaplaanid veel kord üle vaadata, sest mingil põhjusel on alati paar lahtist otsa, mis tuleb kokku sõlmida või ära rebida: täpsustamata kellaajad, paika panemata kohustused, asjad, mis kipuvad lihtsalt meelest ära minema.

Thomas küsib: „Kuule, kas sul on täna pärastlõunal need tagasisidevestlused?”

Claudia käsi pooliku täisterasaiaga vajub lauale. Enne seda, kui Thomas suu lahti tegi, oli ta olnud naine, kes oli parajasti ametis aprikoosimoosi määrimisega toorjuustukihile. Nüüd on ta: pahur? närvis? solvunud? Igal juhul teistsugune.

„Jaa, jaa, ma tean, ja sinul tuleb jälle lastele järele minna,” vastab Claudia.

„Sellepärast ma küsingi. Ma ei olnud päris kindel, kas see oli ikka täna.”

„Loomulikult on see täna. Millal see siis veel peaks olema?”

„Miks sa mind õigupoolest niimoodi ründad?”

„Anna andeks,” vastab naine, „mis tunne sinul oleks, kui kuuleksid hommikul minu suust kõigepealt etteheiteid?”

Lapsed ei tee seda stseeni märkamagi, neil on tegemist sellega, et end mitte riidesse panna. Thomas tunneb, kuidas päev hakkab tema haardest välja libisema, ja esimest korda valdab teda täna täie selgusega see üksiolemise tunne, mis on teda senini ainult närinud. Ma küsisin ju kõigest täiesti asjakohase küsimuse, mõtleb ta.

„Etteheited? Mismoodi etteheited?” pärib ta kröömike liiga valjusti.

Claudial on ilmselt röstsaiaisu täiesti kadunud.

„Kas sa arvad, et mulle meeldib, et ma saan lastega nii vähe aega koos veeta?” küsib tema naine. „Kas sa kujutad ette, mis tunde see minus tekitab, ja eriti veel siis, kui sina ka selle teema niimoodi hambu võtad?”

Thomas lööb käega. Ta on nüüd juba päris tige, sest mida saab ta sinna parata, et tema lihtne küsimus tabas naise keerukat, süütunde ja enesesüüdistusega laetud tundeseisundit. Ja kust võtab naine õiguse pöörata oma niru tunne tema vastu? Kõige selle jutuks võtmine viiks aga praegu liiga kaugele: sellest tulenev tüli võiks vabalt kesta tunni või kaks, ja kellel on selleks hommikul aega? Või üldse jaksu? Või, päris ausalt – julgust? Sest alati, kui naine teda ründab, kuna tunneb end rünnatuna, on mängus mõni konflikt, mis on seotud kogu tema eluga. Nii nagu nüüd, kui naisel on tunne, nagu heidaks mees talle ette, et ta veedab lastega liiga vähe aega. Kas on võimalik, mõtleb Thomas, et ma vajutasin seda nuppu küll alateadlikult, kuid siiski omamoodi tagamõttega, sest tean, et see on tema haavatav koht, kui ta peab kauemaks tööle jääma? Ja kui see on nii, siis kas me ei peaks rääkima üsna põhimõtteliselt oma elu mudelist ning rollijaotusest? Kas see tähendab, et ta tahaks ehk töötada väiksema koormusega? Kas meil jätkuks veel elamiseks piisavalt raha, kui ta töötaks vähem? Kas me võime üldse seda kõike endale lubada?

Suured küsimused, mis on korraga seotud väikese sooviga saada teada, mis kell naine täna õhtul koju jõuab. Need suured küsimused ajavad Thomasele hirmu peale. Ta tahab nüüd veel vaid lapsed riidesse saada, viia nad sinna, kus nad päev otsa oma lasteasju ajavad, ja siis büroos rahu leida.

„Tüüpiline,” märgib Claudia. „Ja sul ei ole jälle midagi öelda.”

Hiljem, üksi autos ja visalt venivas liikluses, on Thomasel võimalus kogu stseen vaimusilmas uuesti läbi mängida. Tal on tunne, et kui naine vastas tema küsimusele tundepurskega, kisti ta lõplikult maailma, mis ei ole tema oma: maailma, milles ei valitse meie kosmose loodusseadused, vaid nende asemel on valitsevad ainult tema naise tunded ja tajud. See on naise maailm, tema ainult elab seal.

Tegelikult ei ole Thomasel tunnetega mingit probleemi. Ta arvab, et suudab neist rääkida, ja ta on endale juba ebameeldivaidki tundeid tunnistanud. Paar aastat tagasi, kui lapsed olid veel väiksemad ja surve töökohal veel suurem, tekkisid tal hirmuhood. Ta võttis end kokku, seejärel võttis end veel rohkem kokku, ja laskis end siis perearstil psühholoogi juurde suunata ning tegi läbi mingi teraapia. Sellest oli abi. „Öko-test”, mille positiivne tempel on kõikidel toodetel, mida Thomas kasutab, ütleks: „Hea”. Tema meelest ei ole kunagi olnud teab mis suur häbi tunda kontrollimatult halbu tundeid ja siis midagi nende vastu ette võtta. Ta isegi rääkis sellest kahele sõbrale. Tema naine oli tollal väga tasemel. Aga mis see täna hommikul siis oli? Miks naine ei ütle, et tal on hirm, et ta teeb laste heaks liiga vähe? Miks ta varjab seda tunnet, muutes selle süüdistusteks ja etteheideteks? Või süüdistab ta ise naist praegu milleski?

Et tunda end vähem ahistatuna, jättis Thomas turvavöö kinni panemata, kui lahkus oma kombiautoga lastepäevakodu sissesõiduteelt. Lühematel sõitudel lubab ta endale vahel seda riski ja vabaduse, seaduserikkumise ning nostalgia tunnet. Kuni talle meenub, et tal ei ole töövõimetuskindlustust. Seda ei olnud võimalik teha, sellesama psühhoteraapia pärast. Niisiis paneb ta turvavöö jälle kinni.

Büroos hoiab Thomas naiste lähedusse. Mingil hetkel sai talle selgeks, et naised on huvitavamad kui mehed, ja seda mitte ainult anatoomilistel põhjustel. Nii nagu paljud mehed, ei suuda Thomas töises argipäevas teiste meeste karja eriti taluda. Vanad meesteliidud ei toimi enam, sest mehed on taibanud – ja taipavad iga päev üha uuesti –, kui igavad on teised mehed, ning järelikult ilmselt ka nemad ise. Pruugib vaid ringi vaadata, hommikul lennujaamas, väravas, kus ootavad mehed, kes peavad äriasjus Frankfurti lendama. Põhimõtteliselt ei näe nad välja eriti teistmoodi kui kümme aastat tagasi. Sülearvutid on nüüd väiksemad, mobiilid lamedamad, reväärid, püksisääred ja lipsud kitsamad, kuid ikka veel on tegemist univormis tegelastega keskastme juhtide hulgast. Kui kümme aastat tagasi istuti umbes samamoodi riietatuna nende ringkonnas, kuuluti automaatselt omalaadsesse kuluhüvitistelt kasulõikajate armeesse, majanduskasvu jalaväkke. Valitses nähtamatu enese ülehindamise, toimekuse ja tähendusrikka dokumentide ning ajalehe majandusrubriigiga krabistamise üksmeel. Isegi kui ise nende hulka ei kuulutud, tajuti neid mehi ühtse rühmana ja mõeldi kõrvalt vaadates: ahah, need suurustlejad, kes rõõmustavad ajakirja Focus pardaeksemplari ja stjuardessile kaebuse esitamise võimaluse üle, on ka juba kohal.

Mida võib täna, kümme aastat hiljem, lugeda nende meeste näost? Suurustlemist? Sellest võivad nad vaid unistada. Enamik neist püüab teha nägu, et on ainuke, kes nende hulka ei kuulu, kes on teistsugune, midagi erilist, mingil moel ehedam. Sest mitte keegi ei taha enam kuuluda kodutute tolade kampa, kellel on mõttetu elu. Nüüdseks on kõigil neil juba ammu kõrini pealetükkivalt valjul häälel räägitud juttudest kvartalieesmärkide, lepingute sõlmimise ja edasilükatud kokkusaamiste teemal. Neil on iseenda seltsis igav, nad on surmani tüdinud oma sõnakõlksudest ja rituaalidest (sel põhjusel on need härrad viimase paari aastaga nii meeletul hulgal raha maha spekuleerinud – sest neil on iseendaga igav).

Olgem ausad: Thomas räägib parema meelega juttu oma firma naistega, sest siis on teemade valik suurem. Lapsed, kokkamine, haigused ja teised klišeed – see kõik on ikkagi märksa huvitavam kui paljude tema meeskolleegide õõnes ennastupitav loba.

Kuid tema firma naised on ka midagi täiesti põhimõttelist muutnud, ja Thomas ei ole kindel, kas see pole mitte liiga kaugele läinud. Nad räägivad kõigest töösse puutuvast üsna samasugusel viisil nagu pajatades lõbusaid lugusid nädalalõpust või perepuhkusest: feelings first.

Kolleeg Sibylle tuleb tema juurde ja küsib, kas ta tahaks Hinzelmeieri menetluse üle võtta. Thomas ei saa küsimusest päris hästi aru. Mida tähendab „tahaks”? Sibylle ametikirjeldus hõlmab ülesannete ja vabade ekspertide koordineerimist; Thomase ametikirjeldus uue menetluse ülevõtmist, kuna ta lõpetas eile Kleinschmidti menetluse. Miks siis mitte Hinzelmeierit ette võtta?

„Selge see,” ütleb Thomas ja teeb suure vea, lisades: „Miks ka mitte?”

„Nojah,” tähendab Sibylle ja võtab istet. „Pean kõigepealt sinult küsima, sest sul sai Kleinschmidti asi valmis, aga ma võin ka Frankiga rääkida.”

„Hästi,” poetab Thomas.

„See meeldiks sulle rohkem, eks?” küsib Sibylle. „Ma mõtlesingi, et sa ei taha Hinzelmeierit. See on ka üksjagu ebameeldiv lugu. Ütle julgesti, kui sa seda ei taha.”

„Ei, mul on aega küll,” vastab Thomas. Ebameeldiv lugu? Mis mõttes ebameeldiv lugu?

Sibylle vaatab talle otsa.

„Mul on tunne, et sa ei taha seda. Ja tead mis? Ma saan sellest aru. Hinzelmeier, see on üks segasevõitu valdkond, need menetlused on alati närvesöövad.”

Närvesöövad? Thomasele hakkab parasjagu üks hoopis teine asi närvesööv tunduma.

„Ma võtan selle,” kinnitab ta, sest on tulnud tööle, mitte Sibyllega arutlema, mida too tunneb tema tunnete suhtes teatud konkreetsetes valdkondades.

„Sa ei pea seda tegema,” mainib Sibylle. Thomas aimab, et Sibyllest lahtisaamiseks ja teema lõpetamiseks on üksainus tee.

„Okei,” teatab ta, „anna see siis Frankile.”

Sibylle tõuseb ja noogutab rahulolevalt, justkui oleks saavutanud midagi olulist. Enne Thomase kabinetist lahkumist viivitab ta äraootavalt. Thomas saab aru.

„Aitäh,” lausub mees. Ja talle jääb sellest kõigest kergelt räpane tunne. Olukorrast väljatulekuks peaks ta tunnistama, et Sibylle tõlgendas teda parimate kavatsustega valesti. Tegelikult aga tahtis Thomas ju ainult tööd teha ja siis enam-vähem õigel ajal õhtule saada.

Thomasel on seega „vaba ressurssi”, see rõõmustab tema ülemust. Ta ei lase meest lihtsalt enda juurde kutsuda, vaid tuleb lausa ise kohale.

„Thomas!” hõikab ta, sest selles firmas sinatavad kõik üksteist – lame hierarhiline struktuur. „Sina oled just see mees, keda ma näha tahtsin.” Ülemus tõmbab ukse kinni ja seab end Thomase kabinetis sisse.

„Noh?” uurib ta.

Thomas noogutab neutraalselt, kuid lootusrikkalt. Alati on targem lasta ülemusel ots lahti teha.

„Mul on üks väike mure,” alustab ülemus, ja Thomas korrigeerib oma näoilmet pisut enesekriitilisemaks, jäädes siiski veel lootusrikkaks.

„Hinzelmeieri asja pärast?” küsib ta ja näpistab end mõttes tagumikust. Ülemus rehmab käega.

„Ei-ei, sellest saan ma aru, ma ise ka ei tahaks seda ette võtta.” Thomas tunneb, et peaks midagi ütlema, aga mis see õige oleks? Vahet pole, ülemus jätkab juttu.

„Mulle teeb muret osakonnas valitsev meeleolu.”

„Pead sa silmas seda, et puhkuserahade kärpimist ei tervitatud nii suure rõõmuga, nagu sa lootsid?” naljatab Thomas. Lame hierarhiline struktuur! Siin võib pisut nalja visata küll.

„Ei,” kostab ülemus, „see on rohkem nagu midagi ebamäärast, midagi on muutunud. Uksed on miskipärast kogu aeg kinni.”

„Nojah,” möönab Thomas, „inimesed teevad tööd.”

„Seda nad peavadki tegema, aga … mitte niisuguste nägudega!”

Thomas mõtleb: pole ka ime, oli paar koondamist, tellimustega pole just kiita olukord.

„Mul on tunne, et suhtluse osas on midagi korrast ära,” seletab ülemus. Thomas mõtleb: mulle meeldib pigem, kui jamajutu ajamise asemel inimesed üldse ei räägi. Ülemus peab vaikimist nõusolekuks.

„Üks sõna,” jätkab ülemus, „ja sina oled selleks õige mees: meeskonnatöö.” Ja siis räägib ülemus sellest, mida Thomas peaks ette võtma ja korraldama, et kõigil oleks osakonnas parem olla ning nad jälle „tööst rõõmu tunneksid”. Thomas on kõike seda juba kuulnud. Vähehaaval hakkab tema kannatus otsa saama.

„Muidugi võiks ka lihtsalt selged sihid kokku leppida, ülesanded võrdselt ära jagada ja vahelduseks mõne teise osakonna pealt kokku hoida,” paneb ta ette.

„Võta vabalt,” sõnab ülemus. „Sa saad sellega hakkama. Ma tunnen seda.”

Pärastlõunal, abiruumides, poetab ülemuse sekretär Thomasele, kui kedagi teist kuulmas ei ole, et ülemus oli „natuke haavunud”, kuna Thomas reageeris meeskonnatöö-ülesandele nii tõrjuvalt.

„Kõige parem, kui lähed temaga millalgi koos lõunale ja oled tema vastu jälle kena. Sa tead küll, milline ta on.”

Tegelikult tuli Thomas ju tööle. Ja kui lasta tal rahus tööd teha, teeb ta seda päris hästi. Selle asemel aga on ta päev otsa ametis tunnetest rääkimisega. Ja seda veel veidralt leigel, ebamäärasel ja seepärast ebaausal viisil. Võib-olla on tema ülemus sellepärast endast väljas, et inimesed osakonnas levitavad kehva meeleolu; võib-olla on ülemusel hirm, sest ta ei suuda kolleege oma juhtimisstiiliga motiveerida. Need oleksid tõelised tunded, millega ülemusel oleks ehk vaja tegeleda, kui ta suudaks neid endale tunnistada. Kuid mis annab talle õiguse selle asemel Thomas kulunud emo-sõnakõlksudega üle valada? Ja kas võib olla, et Sibylle töö ei ole talle päris sobiv, kui ta tahab, et kõigile jääks tema otsuste puhul hea tunne? Ja kas see mõte võib temas tekitada lihtlabast ebamugavust, mille ta siis kaudselt Thomase kraesse veeretab?

Thomas läheb oma kabinetti ja uurib mõnda aega internetis mingit meeskonnatöö-värki, enne kui tellib eBayst äkkostuna valgustusega grillitangid ja saadab edasi mõne YouTube’i video, mille teised töölaua taga igavlejad on talle meiliga saatnud.

Maailm on muutunud naiselikumaks. See on edasiminek. Sest maailm, mis oli peamiselt meeste tehtud, oli kõike muud kui elamisväärne: keegi ei taha elada autoritaarsete juhtide nägemustes või Klaus Lage3 kaenlaaugus. Ent paljud atribuudid, mida peetakse üleüldiselt „naiselikuks”, kujundavad Thomase-taolise mehe argipäeva, ilma et tal endal selle osas tingimata selgust oleks.

Kõik on muutunud naiselikumaks, ümaramaks, Thomase autos ei ole enam teravaid servi ja nurki, mille külge õrnast materjalist seelik võiks kinni jääda. Naised toituvad tervislikumalt kui mehed, seepärast on Thomase firma sööklas ruumi keskel asetsev salatibaariga saareke üha laienenud; nüüd on seal juba koguni kaks salatisaarekest. Neid piiravad ettevaatlikult valivad naised ja resigneerunud mehed, kellel ei ole enam tahtmist tellida üha kehvemaks muutuvaid tavaroogi. Lisaks sellele on toidu väljastamise kohad tõrjutud nii kaugele ruumi tagumisse nurka, et põhimõtteliselt jäädakse automaatselt salatisaarekese juurde pidama. Naised võtavad rohelisi salateid ja tõstavad neile peale natuke itaaliapärast eelrooga, et lehed taldrikult lendu ei tõuseks. Mehed, kes on naiste toitumisharjumuste maailmas külas, kuid mitte kodus, mõistavad salatibaari põhimõtet vääriti või kuritarvitavad seda ning laovad oma taldriku, niivõrd kui staatiliselt võimalik, täis neid pakutavaid roogi, mida hoiab koos majonees. Thomas on mässumeelne ja tellib paneeritud kala. Kassa juures lööb temaga kampa üks kolleeg, patsutab teda naljatamisi kõhule ja tögab: „Õige julgeks läinud!”

Naised panevad hügieenile suuremat rõhku kui mehed, seepärast tehti tualettruumides remont: need on nüüd hämarad väikese eelarvega spaad, ja ka meeste poolel on seebianumas alati roosa või aprikoosilõhnaline seep. Kui pärast päeva jooksul juhtud kogemata käsi nuusutama, tardud õudusest, sest: kuidas see küll meelest ära läks, et ennist sai vananevat rahvateatri näitlejannat dekolteest krabatud?

Need kõik on väheolulised detailid, kuid kokkuvõttes võivad need mõnel päeval viia selleni, et mehena tuleb pähe mõte: see ei ole nagu päris minu maailm. Me oletame, et see on tunne, mis valdab naisi märksa kaalukamal põhjusel ja märksa pikemat aega ning palju enamatel päevadel. Sest loomulikult domineerivad meie maailmas väljaspool kodu ikka veel mehed. Kuid selles probleem just seisnebki: mehed nagu Thomas ja mina liigume ringi maailmas, kus a) domineerivad mehed, kellega me ei taha õigupoolest enam suuremat tegemist teha, sest nad on igavad, tühised ja egotsentrilised, b) valitsevad kummaliselt ebaehedad, ent kõikjal ees ootavad jutud tunnetest, ja c) puuduvad teravad servad ning nurgad.

Niisiis küsib Thomas endalt, kus on tegelikult tema koht selles elus, ja otsustab kõike muuta. See tähendab kõike, mida täna veel muuta annab. Esimeses järjekorras seega õhtu veetmist. Seda ei ole senini ette tulnud, aga sellest võiks ehk asja saada. Ta hakkab oma sõpru läbi helistama ja märkab varsti, et neid ei olegi eriti palju ning et nad kõik on abielus või elavad kellegagi koos ja peavad „kõigepealt pilgu pere kalendrisse heitma” või „korra Simonele helistama”, et saada selgust, kas nad on täna õhtul vabad.

Kokkulepitud asjad, mõtleb Thomas, vaja oleks rohkem kindlalt kokku lepitud ettevõtmisi: jalgpall pühapäeviti pargis, lõpuks ometi bändiproov naabrimeestega, igal teisel neljapäeval, see peaks ju küll võimalik olema; ja ehk koguni midagi sellist nagu õhtu baaris, kus kohtutakse ühtede ja samade meestega alati ühe ja sellesama laua taga ning räägitakse lihtsalt kõigest, mis pähe tuleb. Thomas tõmbab hinge. Ta on tekitamas endale fantaasiates püsilauda. Vaskse lauakellaga tuhatoosi kohal? Miks on see teine, parem elu võimalik ainult klišee kujul või fantaasiates? Ja kas ta tegelikult ka tahaks olla see tüüp, kes kõik naabrid läbi helistab, et bändi jälle kokku saada?

Siis helistab Thomas oma naisele, et anda talle teada, et läheb täna õhtul veel välja. See on halb. Tagasisidevestlused! Kas ta on unustanud, et need võivad kesta õhtuni? Ei, ei ole, sellepärast ta lähebki ju kohe, et … – pagan, juba veerand viis! Aga tööl oli täna ju ka mehemoodi tegemist. Ja et need tagasisidevestlused nii kaua kestavad, et ta õhtul … – hüva, siis alles kaheksast, poole üheksast, see on aga tema väsinud sõprade meelest liiga hilja, nojah, selge, seda probleemi ei suuda Claudia ka ära lahendada. Ja ärgu Thomas unustagu, et peab koduteel veel apteegist läbi käima. Loodetavasti on tal poja kõrvarohu retsept ikka kaasas.

Hetkeks lõhestub Thomas kaheks. Retsepti tal kaasas ei ole, sest ta on selle nagu kord ja kohus maha unustanud, ja ühte poolt ajab see närvi; teine pool on veendunud, et loomulikult ta mõtles sellele, et on vaja apteeki minna, kuid jättis retsepti sellepärast koju, et Claudia seda talle nii mitu korda meelde tuletas. Misläbi on aja ja ruumi struktuur kuidagiviisi kreeni kaldunud, ta on kõigele mõelnud, kuid pole midagi ära teinud, ja kõigele vaatamata on tema naine süüdi, mis teda samuti ärritab.

Firma parkimisplatsil on Thomasel sageli raske oma autot hoobilt üles leida. Kõik autod näevad erineval viisil ühesugused välja. Siis vajutab ta puldil uste avamise nuppu ja istub autosse, mis talle tulesid vilgutab ning lukud avab. Vahel kujutab ta endale ette, mis saaks siis, kui teda tabaks sel hetkel mälukaotus: korraga ei tea ta enam, kes ta on ja kus ta elab, ja ta ei oska end aidata muudmoodi, kui valib navigatsioonisüsteemis „home”-seadistuse ning laseb end suunata sinna kohta, mida navi peab tema koduks. Ta jõuaks ühe maja ja korterini, kõik näeks välja nii, et see võiks vabalt olla tema oma, ka naine ning lapsed, aga päris kindel ta olla ei saaks. Kuidagi aga – ja see on tema mäluaugu-fantaasia juures kõige veidram – kuidagiviisi polekski selles mõnel päeval mingit vahet.

Ta kiirustab koju ja võtab retsepti, sellal kui lapsed peavad ilmselt nägema, kuidas kõigile teistele enne neid järele tullakse. Lapsed on selle üle kurtnud harva või tegelikult polegi, aga Thomas on lihtsalt liiga tihti kuulnud emasidisasid vahetamas mõtteid teemal, mida hilinenud kojuviimine väikeste lapsehingedega teeb. Kui ta lõpuks kohale jõuab, kisavad lapsed, et ei taha veel koju minna. Pole ka ime: mida hiljem neile järele minna, seda rohkem jagub lastele lasteaias ja sõimes personali tähelepanu.

Thomas tirib pahurad lapsed nende väikseid käsi pidi endaga koos apteeki. Apteeker toob soovitud preparaadi ja teavitab teda, et tegemist on niinimetatud „suspensiooni pulbriga”, seega pulbriga, mis tuleb esmalt vees lahustada, et tekiks lahus. Thomas noogutab kannatamatult, sellal kui lapsed sobravad astelpajupastillide liual.

„Kas teie naine teab, kuidas seda teha?” küsib apteeker.

Thomas on sõnatu. Retsept ei ole ju üldsegi mitte tema naisele, vaid lapsele, ja pealegi ei ole tema naist kusagil näha. Kas ei seisa siin tema, mees ja isa, kes veedab aega oma lastega ning vastutab nende eest, isegi kui ta ei suuda neid hetkel takistada mängimast vererõhuaparaadiga, mis ilmselgelt ei ole mõeldud ise kasutamiseks? Mis puutub siia tema naine? Mida teab apteeker temast ja tema elust? Äkki jättis naine ta maha, mõne kümme aastat noorema diskori pärast? Või on ta surnud, äkki alles äsja surnud, see kõik on ju võimalik! Ilmselt ei saa olla võimalik, et üks isa oma laste eest …

„Nojah,” ühmab apteeker, kuna Thomas midagi ei kosta, vaid talle ainult otsa vahib ja aegamisi, kuid kahjuks liiga aegamisi üha vihasemaks muutub, „kõik on ju infolehel kirjas, teie naine saab sealt lugeda.”

Thomas loeb lastele ette raamatuid, mille ettelugemine talle endale lapsepõlves meeltmööda oli, see meeldib nii talle kui ka lastele, ja see on hea. Varem ei ole see talle kunagi silma torganud, aga: „Bullerby lapsed” ja „Muumitroll” räägivad ka nende tunnetest, neil on hirm ja mured ja nad on solvunud või kurvad. Seda aga alati vaid siis, kui selleks on neetult hea põhjus. Loomulikult paneb see muretsema, kui leiad, et sabatäht kukub su majja sisse. Loomulikult oled solvunud, kui sa ei tohi teistega koos mängida, sest oled veel liiga väike. Muidugi on sul hirm, kui pead minema üle aasa, kus laiutab tige ürgveis Ulrik. Põhjuslikud seosed on aga olemas: on põhjus ja siis sellest tingitud ehedad tunded. Thomase maailmas räägivad inimesed kõikvõimalikest tunnetest, enda ja teiste omadest, kuid suurem osa neist näib olevat maskeering, justkui võiks mingisugustest ja kõikvõimalikest tunnetest rääkimine säästa arveid klaarimast nende tunnetega, mis tulevad tõepoolest ära klaarida. Maailm on pea peale pööratud ja niimoodi elada on pingutav.

Niisiis jääb Thomas teleka ette tukkuma, kui seal käib Tšempionide liiga turniir ja jalgpallurid räägivad väljakuservas oma tunnetest, ning pärast seda tuleb jutusaade, kus kõik teevad sedasama, ainult et kuivade juustega.

Selge see, et Thomas võiks end pisut kokku võtta ja rokkida täiega või vähemalt natukenegi, laskmata teistel ja nende hingeseisunditel oma tuju rikkuda. Kes aga on terve päeva kahlanud ebasiiras tundesiirupis, üha pikemad ja jämedamad magusad kleepuvad niidid jalge külge takerdumas, sellel raugeb õhtuks jaks.

Loomulikult võiks sel päeval olla õnnelik lõpp. Claudia tuleks koju, Thomas oleks end vahepeal voodisse vedanud, ta vaataks, kuidas naine magamistoa hämardatud valguses riidest lahti võtab. Naine poeks mehe juurde teki alla, ja siis sööstaksid nad teineteise kallale, näljased läheduse ning kire järele pärast päeva tulvil vääritimõistmisi. Kuid lause, mis algab sõnadega „naine poeks”, jääb paraku irreaalseks: siin ei söösta keegi kellegi kallale, need kaks täna küll enam ei seksi.

Kaks ja pool korda nädalas, see olevat saksa keskmine? Kui see nii on, siis harrastab seda seksi, mis Thomasel ja Claudial peaks olema kaks ja pool korda nädalas, keegi teine. Nagu nii tihti juhtub, ei jätku täna jõudu isegi mitte selleks pooleks korraks. See lihtsalt ei lähe, see on mõeldamatu. Et tekiks seksihimu, tuleb kas või lühikest aega olla iseendaga kooskõlas, tunda oma vajadusi, olla teineteise suhtes uudishimulik. Thomas on aga täna jälle veetnud nii palju aega teiste vajadustega, et ei oska enda omadest enam midagi arvata.

Claudia tuleb magamistuppa, ja Thomas, kes kustutas tule, kui kuulis tema võtit lukuaugus, lebab selili ning teeskleb magajat. Ta kuuleb, kuidas naine lahti riietub, ja viisist, kuidas ta seda teeb, ülepingutatult ettevaatlikult ning kergelt ohates, taipab Thomas: seda, et ta juba magab, võtab naine tumma etteheitena. Või siis näeb naine teda läbi ja tajub seda, et mees teeskleb magajat, tumma etteheitena.

Oot-oot, mõtleb Thomas, nüüd hakkan ma juba oletama, kuidas ta end tunneb, see pole muidugi ka miski …

Uhh. Naine heitis end tema peale. Thomas on kas kehv näitleja või oli naisel ükskõik, kas ta magab või ei. Thomas lööb silmad valla ja vaatab otse naise näkku, mis on tema omast vähem kui kümne sentimeetri kaugusel. Naine näpistab mõlema käega tema põski, Thomas püüab vabaks rabeleda, kuid naine on tugev. Thomasel tuleb naer peale ja ta ei saa enam hingata. Claudia hammustab teda ninast ja ütleb: „Oli see vast jälle üks kuratlik päev.”

„Seda küll,” ähib Thomas.

„Ja sealjuures algas see nii kenasti,” ütleb Claudia.

„Algas kenasti?” pärib Thomas.

„See oli mõeldud irooniliselt,” märgib Claudia.

Thomas itsitab. Ta on tänulik, et naine lihtsalt taastas algse oleku, tehes midagi tobedat ja viskudes tema peale. Tore on olla talle korraga nii lähedal.

„Vahel ma tõesti küsin endalt, mis sinu sees toimub,” tähendab Claudia.

„See on pikk jutt,” kostab Thomas.

„Ainult sel juhul, kui seda igavalt rääkida,” torkab Claudia.