Читать книгу Mida mehed tunnevad - Stephan Bartels - Страница 6

Enamik suhteid jookseb karile nädalavahetusel. Sest et korraga helistab armuke? Või seisab ukse ees lapsekäru abieluvälise lapsega? Sest isa unustas lapsed kaubahalli? Sest keegi on viimase toimiva krediitkaardi limiidi Hollisteri firmapoes lõhki ajanud?

Ei, hoopis sellepärast, et meestel on kehv tuju.

Ja karilejooksmise all ei ole mõeldud mitte seda, et kõik on läbi ning asjaosalised jagavad majakraami ja lapsed edaspidi kahe uue elamise vahel ära. Ei, hoopis seda, et jälle kord ei saanud asja millestki, mis oli ühiselt ette võetud. Vastastikusest mõistmisest. Niisugusest kooselust, millega kõik rahule jäävad. Või lihtsalt ilusa nädalalõpu veetmisest.

Thomase ja Claudia koduasulas võib igal laupäevahommikul näha ühte ja sama pilti: mehed longivad üksi või lastega mööda kvartalit ringi ja naised saavad rohkem või vähem juhuslikult kokku hoovis või prügitünnide juures ning räägivad sellest, kui sant tuju meestel jälle on.

Laupäeva hommik ja halb tuju on omavahel samamoodi seotud nagu pühapäeva õhtu ja „Tatort”4: kindel kellaaeg, suur hulk vaatajaid, ja üks on alati mõrtsukas. Sellisel laupäevahommikul ärkab Thomas üles, ja paari minutiga saab temast perekonnaõnne mõrtsukas.

Tegelikult on kõik hästi. Ta lamab voodis, õigupoolest on ta end välja maganud, ja köögist kostab helisid, millest ta hakkaks ilmselt kõige rohkem puudust tundma, kui vabadusvõitlejad peaksid ta ühel päeval džunglis pantvangi võtma: kohvinõude klirinat ja küpsetusplaadi kolinat, ning lapsed jagelevad selle nimel, kumb tohib eelküpsetatud saiakesed plaadile laduda. Ta paneb veel korraks silmad kinni ja kordab endamisi: tegelikult on kõik hästi. Strateegiline sõna selles lauses on „tegelikult”. Sest juba ta tajub, et miski ei klapi. Ta hoiab küll nädalalõpul ja kõigil neil toredatel asjadel, mida see talle tõotab, veel sabast kinni, kuid see saba ähvardab tal peost libiseda.