Читать книгу Mõelda ja tegutseda nagu Väike prints - Stephane Garnier - Страница 6

Kõik suured inimesed on alguses olnud lapsed, aga väga vähesed nende hulgast mäletavad seda.[1]

Millal ma lugesin esimest korda „Väikest printsi“? Ei mäleta.

Nagu kõik teised, tean ka mina, et lugesin… Aga mis mulle sellest on aegade jooksul järele jäänud? Millal ma taipasin esimest korda, mida raamat mulle tegelikult tahtis öelda? Ja veel kord, mis on aastate möödudes sellest kõige eredam mälestus?

Esimene kord. Kahtlemata esimene kord.

Enne, kui suureks kasvasin. Enne, kui arutlema hakkasin. Enne, kui panin kaks jalga maha täiskasvanute maailmas, mida mulle siis pakuti ja müüdi kui tõelisust.

Kindlasti esimene kord… seda ma ei unusta.

„Elas kord väike prints“ pole kindlasti see, millega Antoine de Saint-Exupéry tahtis alustada oma raamatut. Tänapäeval annab algus „Elas kord“ raamatule maagilise värvingu, osa unistusest, mis meil kõigil lapsena oli. Ja usu, et võluvägi on tõesti olemas.

„Väike prints“ on aga rohkem kui raamat. Peale tohutu edu maailmas – 300 tõlget erinevatesse keeltesse ja dialektidesse – kujutab ta endast väikest osa meist endist, meie kristalliseerunud lapsepõlvest. Seda osa, mida me vahel oleme otsustanud endast eemale tõrjuda, et aastate jooksul astuda võimalikult pikki samme suurte inimeste teel.

Täiskasvanuks saamise rada on selline, millelt elu edenedes on üha raskem kõrvale kalduda.

Esialgu, kui teeme oma lapsepõlve esimesi samme, on tee palistatud puude, lillede, lindude ja põldudega. Aastate lisandudes hakkavad tekkima madalad piirded ja eemale ilmuvad üha kõrgemaks kasvavad hekid.

Ometi tuleb suurte inimeste teel kogu aeg edasi minna, pole võimalik tagasi pöörduda ega kõrvale keerata, pole võimalik ka seisma jääda. Tuleb minna üha otse edasi.

Piirete järel hakkavad mõned tarad ja puitsõrestikud tee ääres õisi kandma, enne kui tulevad esimesed kividest laotud ja väänkasvudega kaetud müürid, siis üha kõrgemad lagedad telliskiviseinad.

Need on nii kõrged, et ühest hetkest peale hakkab päikesel olema raske meid valgustada ja soojendada. Ja koos kõrgete müüridega sünnivad sinna langevad üha kasvavad varjud.

Mida kaugemale edasi me läheme, seda vähem on meil valikuid, seda enam oleme eemaldunud oma minevikust ja lapsepõlve imedemaast.

Kõik on muutunud korrastatuks, arvutatavaks, mõistusepäraseks, loogiliseks, reaalseks, konkreetseks, kombatavaks, tõendatavaks… Sellel malelaual peab kõik omama mõtet, iga ruutu peab saama täita, asendada.

Täiskasvanuks saanu tõstab troonile uskmatu Toomase vääramatu tõe, mida ei väsita kordamast: „Ma usun vaid seda, mida näen.“

Võlujõud on omadega läbi.

Kõik on vastupidi „Väikese printsi“ maailmas, selles maailmas, milles me kõik lapsepõlves elasime, kui mõtlesime välja lugusid, kujuteldavaid maailmu, koletisi, jumalaid, kuningaid, kuningannasid ja avastamata maid, muutmaks oma lapsepõlve maailma iga päev kaunimaks, imelisemaks, suuremaks ja silmale ilusamaks vaadata.

„Väike prints“ jääb veel praegugi igaühele märgiks, et kunagi oli ta laps. Et tema sügavat tõde on varjutamas aastate virn.

Kui ma nüüd uuesti loen „Väikest printsi“, suudab selles leiduv filosoofiline kivi mind kõnetada kui kunagist last.

See filosoofiline kivi võib soovi korral muuta mu vaateid elule ja maailmale. Maagiline kivi toimib mu vaimule, kuni muudab täiskasvanu elutee ääres kõrguvad hallid müürid kullakarvaliseks pitsiks, et päikesekiired sellest jälle läbi paistaks, et igal kuldsel keerul väreleks valgus ja soojus, mis selle elutee keskel annaks ergutust tulevastele aastatele.

Kuld ei sulge end kasti tuhmuma, kuld külvab ja kogub saaki ning „Väike prints“ on veel tänagi siin, et keegi meie hulgast seda ei unustaks.

Kas me oleme veel võimelised leidma eneses suikuva lapse?

Kui jah, siis kuidas seda teha?

Ja mis oleks, kui väike prints avaks teile oma siserännakute märkmed… et saaksite uuesti teele asuda ja leida üles lapse vaatenurk maailmale, mis vahel on üsna hullumeelne?