Читать книгу Mõelda ja tegutseda nagu Väike prints - Stephane Garnier - Страница 8

Maa ei ole mingi tähtsusetu planeet!

Kui ma olin päris väike ja kodulinna Beynost’ raekoja platsil kastanisõdu pidasin, ajas küree meid alalõpmata kurjustades katekismuse tundi, kus mul nagu lapsel ikka tekkis tuhat küsimust.

Üks neist nõutas eriti visalt vastust.

Olles must miljon korda läbi võtnud vana ja uue testamendi ning kõik, mis keelatud, oli aeg lahingusse astuda. Tunni lõppu tähistav kell helises, kastanisõda võis jätkuda ja kõik sõbrad läksid välja. Teesklesin, et panen oma asju kokku, pöördusin siis küree poole ja küsisin: „Kui Jumal on kõik loonud, kas ta siis on loonud terve maailma?“

„Jah,“ vastas lahke küree.

„Kas universumi ka?“

„Jah,“ vastas lahke küree.

„Aga… Universumi taga… Mis seal on?“ küsisin.

Küree kõhkles ega öelnud midagi. Veel tänagi ootan sellele küsimusele vastust.

Et väikese printsi moodi tegutseda ja mõelda, tuleb ennekõike muuta oma vaadet maailmale, inimestele ja meid ümbritsevatele asjadele.

Et väikese printsi moodi tegutseda ja mõelda, tuleb mõista, et kõik, mis me oleme suureks saades õppinud, on heal juhul vaid poolik tõde, aga ka mitte täielik vale.

Meil, inimestel, on kõigil sama viga: uskuda, et aastate jooksul me kasvame nii pikkuses kui ka vaimus.

Nende mõistete ja teadmiste järgi, mis on loodud ja arendatud inimeste poolt, on see nii, aga maailma kui terviku mõistmise seisukohast ei ole.

Selle tundliku, aruka, kaasasündinud teadmisega, et me üha kasvame, olgu osaliselt või täielikult, eksime teelt.

Iga juurdetulnud sentimeetriga arvame jõudvat lähemale teadmiste kõrgustele, taevale ja tähtede tarkusele, aga tegelikult me vaid eemaldume Maast.

Teiste sõnumite seas meenutab väike prints meile järgmist: kasvades kogume enda arvates tarkusi ja teadmisi, aga neil ei õnnestu kõrvaldada ja asendada lapse maailma võlu, haruldast ilu, mida me enam tähele ei pane.

„Väikese printsi“ järgi näeb enamik lapsi vaid head või halba, musta või valget, naeru või pisaraid… Samas hiljem on kõikjal vaid kahtlused, segadused ja kompromissid.

Kogu täiskasvanute maailm on seega vaid hallide värvide palett. Sellega harjutakse… Paremini või halvemini, aga…

Kas on siis nii kadestusväärne mitte teada, mis on hea, mis halb? Kas me tahame kõike selgitada, parandada, vabandada, mõista, sallida? Isegi kõige halvemat?

Kui asi puutub meie elu vajalikesse ja vastuvõetavatesse nüanssidesse, olgu mängus mingi inimlik, poliitiline, armastuse, professionaalne või ökoloogiline valdkond, siis tuleb tõdeda, et nende värv sageli muutub.

Ei ole enam tegemist vastuvõetavuse helesiniste piirjoontega ja elu on omandanud hoopis pruunikas-rohelised nüansid. See on kõdunemise, hallitamise värv, kus siirastel tunnetel ja kõige ausamatel veendumustel hakkavad kasvama seened.

See on otsustamatuse ja inertsuse värv, nende täiskasvanute värv, kes kahtluse puhul eelistavad peita pea liiva alla ja elada eitamises.

Siis ei ole enam roosi, päikeseloojangut, selget vett keset kõrbe nagu „Väikeses printsis“, sest lilled on närtsinud, vesi roiskunud ja suured hallid pilved kogunenud, et varjata tähe valgust.

Aga kui…

Aga kui me püüaksime jälle vaadata maailma nagu väike prints?

Mida me näeksime? Mis sellest välja tuleks?

Võib-olla me kardame heita uuesti lapsepilku sellele, mille oleme ehitanud. Võib-olla kardame näha kõike üürikest ja kasutut, mille oleme kokku kuhjanud ja ostnud, mille pärast oleme võidelnud, asendamaks seda, mis oli meile tõeliselt tähtis… Tollal… Ja see polnudki nii ammu.

On nii lihtne põgeneda täiskasvanu, „teadja“, kogenu staatusesse… et vältida vaatamast läbi lapse silmade… et mitte meenutada oma kunagisi unistusi ja inimesi, kes olid meie jaoks tõeliselt tähtsad.

On nii lihtne olla veendunud oma teadmistes, kui oleme jõudnud unustada tõelisuse, mis paistis lapse õnnelikest silmadest.

Aga kui…

Kes julgeb hetkeks ümber pöörata ja vaadata läbikäidud teed läbi huumoriprisma?