Читать книгу Magusmõrkjas - Stephanie Danler - Страница 6

Sul areneb maitsemeel.

Maitsemeel on see koht keelel, millega mäletada. Koht, kus seostad maitsetekstuure sõnadega. Söömisest saab teaduslik protsess, üdini keele meelevallas. Sa ei söö enam kunagi toitu lihtsalt niisama.

Ega mina kui teenindaja ka ei tea, mis see täpselt on. Töö küll, aga mitte ainult. Selles ametis on sirgjoonelisust, kuna see ei hõlma tavapäraseid ambitsioone. Üles- ega allapoole ei liiguta. Ainult kantakse. Oled ettekandja.

See on kiire teenistus – lahtised kleepuvad rahatähed, mis jõuavad ühe õhtu jooksul kuhjuda ja haihtuda. See võib olla ka vahend, kui inimesel on konkreetne eesmärk ja vankumatu visioon. Taipasin seda kõike lennult, kui mind kahekümne kaheselt restorani tööle võeti.

Osa tehingust oli loteriivõit: raha, turvatunne, mis kaasnes võimalusega toitu ette kanda. Ma ei aimanud aga, et aeg oli rangelt piiritletud. Ajapiirangute raamides ei olnud muule ruumi. Neist väljaspool meenus vaid üks hetkelise hulluse hägu. Suurem osa meist polnud nõus seda isegi CV-sse kirjutama. Vajadusel andis seda siiski tagataskust välja võtta, näitamaks kui moraalselt karastunud me oleme, rinnamärk teatud kannatuste eest, nagu maavärina üleelamine või armees teenimine. See oli lihtsalt nii ajutine.

Mina saabusin siia nagu iga teinegi. Autotäie pudi-padiga, millel arvasin olevat tähtsust, aga mille heitsin üsna pea tänavale: DVDd, mis pidid kiiresti aeguma, kastitäis digi- ja filmikaameraid minu endiselt varjul oleva fotograafiaande arenda­miseks, Jack Kerouaci „Teel“, mida ma ei suutnudki läbi lugeda, ja Walmartist ostetud Rootsi disainiga lamp. Siia oli pikk ja pime sõit nii pisikesest kohast, et seda ei leidnud isegi heldelt maakaardilt.

Kas keegi saabub New Yorki täiesti puhtalt? Vaevalt küll. Ent kui ületasin Hudsoni jõge, mõtlesin Lethe – allilma piimja unustusejõe ületamise peale. Unustasin, et mul oli kord ema, kes pani enne minema, kui mul silmad lahti läksid, ning isa, kes hõljus nähtamatult läbi tubade. Unustasin oma elu inimparaadi, igaüks neist pealiskaudne nagu sääsevõrk ja võimetu tabama ükskõik mida mul neile parasjagu öelda oli, ning unustasin, kuidas olin sõitnud kuivanud põldude vahel kruusa­teedel tähtede rõhuva valve all, ega tundnud midagi.

Jah, ma tulin pakku, aga mille eest? Kas kogukonna kahe alustala – jalgpalli ja kiriku – eest? Lastetute tupiktänavate masajate tuhmunud majaseinte eest? Hommikute eest koos vallalehe ja pontšikukarbiga? Kõige selle uimase ja sentimentaalse eest? Vahet pole. Ma ei saanudki selles päriselt selgust, sest minu elu, nagu enamuse teistegi oma, liigub hoomamatult ja vääramatult edasi.

Võib öelda, et sündisin 2006. aasta juuni lõpus, kui ületasin kell seitse hommikul George Washingtoni silla, päike moodustamas sõõri ja koitmas, taevas täis valguse teravnurki, enne kui heitgaas jõudis kerkida, enne liiklusummiku lõõska, aknad alla keritud, raadio mängimas valjult mingit võimatult lootusrikast poplaulu, valla, valla, valla!

Hapu: krimpsutamapanevad tsitrusemahlad, õhukese koorega Meyeri sidrunid, krobelised kahvrilaimid. Suud paksuks tegevad jogurtid ja äädikad. Sidrunid plastmassämbrites kõigi kokkade käeulatuses. Peakokk karjus: „Siia on hapet vaja!“ ja nad rappisid sidruneid, jättes alles vaid vilja elumahla, mis paitavalt keelde hammustab.

Ma polnud tolliputkadest kuulnudki.

„Ma ei teadnud,“ vabandasin tollitädi ees, „kas võiksin see üks kord tasuta läbi lipsata?“

Putkas istuv naisterahvas oli vankumatu kui kivisammas. Minu taga hakkas auto tuututama, seejärel ülejärgmine, kuni oleksin tahtnud end rooli varju kössi tõmmata. Naine suunas mind tee äärde, kus sain tagurdada, ümber pöörata ja leida end näoga samas suunas, kust olin äsja saabunud.

Pöörasin tööstuspiirkonna tänavarägastikku, kus iga järgmine tänav oli eelmisest segasem. Tundsin seletamatut hirmu, et ma ei leiagi pangaautomaati ja pean terve tee tagasi sõitma. Lõpuks pöörasin pontšikubaari ette. Võtsin kakskümmend dollarit välja ja vaatasin kontojääki: 146 dollarit. Käisin vetsus ja loputasin nägu. „Peaaegu,“ ütlesin oma nõrguvale peegel­pildile.

„Kas saaksin ühe suure pähkli-jääkohvi?“ palusin. Leti taga puhkiv mees hekseldas mu pilguga läbi.

„Juba tagasi?“ küsis ta ja ulatas mulle vahetusraha.

„Vabandust?“

„Käisite eile ka siin. Ostsite sama kohvi.“

„Ei. Ma. Ei. Käinud.“ Raputasin selle rõhutamiseks pead. Kujutasin ette, kuidas ma eile, homme ja iga päev terve üle­jäänud elu jooksul sõidan mingis kuradi New Jerseys pontšikubaari ette ja tellin iga kord sama kohvi. Kõhus hakkas keerama. „Ei käinud,“ kinnitasin veel kord ja raputasin ikka veel pead.

„Mina jälle, tulin tagasi,“ ütlesin tollitädile, kui võidukalt autoakent alla kruvisin. Ta kergitas kulmu ja haakis pöidla vöö vahele. Ulatasin talle raha, nagu oleks see tühiasi. „Kas pääsen nüüd sisse?“

Soolane: suu hakkab ise vett jooksma. Bretagne’i helbed, mis kokkupuutel vedelduvad. Roosad soolabriketid Himaalaja mäestikust, matthallid kamakad Jaapanist. Lõputu juga koššersoola, mis peakoka peost pudeneb. Soolamine, see nüansi­rikkaim ettevõtmine, kus toit nõuab alati rohkem, kuid murde­punkti ületamine rikub kogu roa.

Tuttava tuttava tuttav nimega Jesse. Vaba magamistuba 700 dollari eest kuus. Williamsburgi linnaosa. Linn oli türanniseeriva kuumalaine haardes, päevalehtede pealkirjad teatamas hukkunutest Queensis ja eeslinnades, kus esines elektrikatkestusi. Politseinikud jagasid jääkotte – aurustuvat lohutust.

Tänavad olid laiad ja tühjad ja ma parkisin auto Roeblingi tänavale. Keset pärastlõunat ei pakkunud miski varju ja iga äri näis suletud olevat. Jalutasin Bedfordi avenüüle välja, et elumärki otsida. Nägin kohvikut ja mõtlesin, et küsiks õige, ega neil teenindajat vaja ei lähe. Kui aknast sisse vaatasin, näisid sülearvutitega noored ülbevõitu, needistatud, kondised ja minust tunduvalt kogenumad. Olin endale vandunud, et leian kiiresti ja pikema mõtlemiseta töö – ettekandja, kohvikeetja või kamakakskellena, et saaksin siin juured alla ajada. Ent kui käskisin endal ukse lahti teha, punnis käsi vastu.

Veeäärset horisonti katsid kõrghoonete skeletid, mis tundusid madalamatest majadest välja sirguvat. Nagu kustukummiga laiali nühitud kirjavead. Ühe rohtukasvanud, mahajäetud parkimisplatsi kohal kriuksus läbiroostetanud Mobili tankla silt, igas suunas erinevad väljasuremise märgid.

Mu vastne toakaaslane oli võtmed korterilähedasse baari jätnud. Ta ise töötas päeviti kesklinna kontoris ega saanud minuga kohtuma tulla.

Clemi baar oli pime urgas eredal tänavanurgal, õhukonditsioneer mürisemas nagu diiselmootor. Sellest tilkuv vesi pühitses mind sisse, kui uksest sisse astusin, nii et seisin silmi pilgutades tuulejoas, kuni silmad hämarusega harjusid.

Baarmen lösutas, selg vastu riiulit, saapad baariletile hiivatud. Lapitud ja needitud teksatagi all ta särki ei kandnud. Tema ees istus kaks kollase mustriga kleidis naist, kes suurtes klaasides kõrsi keerutasid. Mind ei kõnetanud keegi.

„Võtmed, võtmed, võtmed,“ korrutas mees, kui nende kohta küsisin. Lisaks kehaodööridele, mis mulle lähenedes näkku lajatasid, katsid teda veel ka õudustäratavad deemonlikud tätoveeringud. Roiete ümber näis nahk olevat ihule kleebitud. Vuntsid selgepiirilised nagu seasabad. Ta tõmbas kassasahtli välja, heitis selle baariletile ja tuulas alumises sahtlis. Virnade kaupa pangakaarte, välismaist peenraha, ümbrikke ja tšekke. Rahatähed laperdasid vastu klambreid.

„Jesse plika oled vä?“

„Haa,“ mühatas üks naine leti äärest. Ta surus klaasi vastu laupa ja rullis seda edasi-tagasi. „Hea nali.“

„Korter on Southi Teise ja Roeblingi nurgal,“ aitasin meest.

„Kas ma olen mingi sitane kinnisvaramaakler vä?“ Ta viskas peotäie värvilisest plastmassist võtmehoidjatega võtmeid minu suunas.

„Ou, ära teda päris ära ka hirmuta,“ keelas teine naine. Naised ei näinud just välja nagu õed, aga mõlemad olid prisked ja nende pead kerkisid kaelapaeltega kleidi dekolteest nagu käilakujud laevaninas. Üks oli blond, teine brünett – ja nüüd lähemalt vaadates nägin, et nende kleidid olid kindlasti identsed. Naised mõmisesid vastastikku sisenalju.

„Kuidas ma siin elama hakkan?“ mõtlesin. Keegi peab muutuma – kas nemad või mina. Leidsin võtmed kirjaga Robeling 220. Baarmen tõmbus leti kohale küüru.

„Tänan väga, härra,“ ütlesin tühjale kohale.

„Oo, pole probleemi, proua,“ vastas ta end sirgu ajades ja minu poole ripsmeid laperdades. Ta avas õllepurgi, lükkas vuntsid üles ja vedas keelega mööda purki, pilk samal ajal mu silmadel.

„Ahah,“ ütlesin ja tagurdasin ukse poole. „Noh, äkki astun kunagi jälle läbi. Selleks et … juua või midagi.“

„Ootan pikisilmi,“ vastas mees ja pööras mulle selja. Ta lehk püsis mu ninasõõrmetes.

Enne, kui jõudsin leitsakusse astuda, kuulsin üht naist ütlemas „Jumal küll“ ja siis toda baarmeni: „Nii see kuradi kant alla käib.“

Magus: teraline, tuhkjas, pruun, veniv nagu mesi või melass. Piimasuhkrute suule kleepuv kiht. Kunagi, kui veel metslased olime, tegi suhkur meid purju – esimene narkootikum, mis pani enda järele isutama ja kätte saades rammestuma. Oleme seda taltsutanud, peenemaks vorminud, aga virsikumahl jookseb ikka nagu paisuvesi.

Ma ei mäleta, mis asjaoludel ma esimest korda sellesse restorani sattusin.

Mäletan aga viimse üksikasjani Kuueteistkümnenda tänava lõiku, mis nii vähe ära andis: kohviku umbisikulist viiekümnen­date sinakasrohelist värvi, meie ja Blue Wateri grillirestorani vahelist prügikastide pataljoni, kahe väikese kokkupandava lauaga nurgapoodi, kus lubati õlut juua. Alati vormiriides ettekandjaid, kes käisid sealt suuvärskendajaid ja energiajooke ostmas.

Põiktänavat, kus kokad võtsid ritta, et söögikordade vahel sigarette suitsetada, kangialuseid, kus kimuti kanepit ja äsati jalaga prügis tuiskavate rottide poole. Vaatevälja taga aimasime aga ühe luidra pargi piirjooni.

Mida omanik võis näha, kui ta seda ehitas? Tulevikku.

Kui siia tulin, räägiti mulle palju lugusid. „Kaheksakümnendatel ei käinud veel keegi Union Square’il,“ jutustasid nad. Sinna oli kolinud vaid paar kirjastust. Selle linna vahetas välja üks teine linn. Whole Foodsi, Barnes & Noble’i ja Best Buy ketipoed laoti lihtsalt selle peale. Roomas kaevatakse allmaaraudtee jaoks tunnelit ja avastatakse terveid tsivilisatsioone. Ühes kunstnike, poliitikute, rätsepate, juuksurite ja baarmeni­dega. Kui keegi kaevaks siin kuueteistkümnendal tänaval, leitaks meid nooremana, nagu ka kõiki neid kopitanud jooma­urkaid, ja vanad pargihulgusedki oleksid nooremad.

Mida nägid esimesed teenindajad, kes 1985. aastal töö­intervjuule läksid? Kõrtsi, grillibaari, bistrood? Itaalia, Prantsuse ja tärkava Ameerika köögi segaputru, millesse keegi veel õieti ei uskunud? Segaputru, mis poleks pidanud toimima? Kui küsisin, mida nad siis nägid, vastati, et nad rajasid restorani, millesarnast polnud seal veel nähtud. Nad kõik kinnitasid, et sisse astudes tundsid nad end koduselt.

Mõrkjas: alati pisut ootamatu. Kohv, šokolaad, rosmariin, tsitruseliste koored, vein. Kui me veel metslased olime, hoiatas see meid mürgi eest. Suu on endiselt igal kokkupuutel kõhklev. Julgustame seda edasi, öeldes, et kohane! Katsu nüüd nautida.

Naeratasin liiga palju. Intervjuu lõpuks tulitasid mu suunurgad nagu telgivaiad. Kandsin musta värvi päevitushõlsti ja mummulist kudumit, mis oli mu kõige vaoshoitum ja ametlikum hilp. Mul oli kotis käputäis kokkuvolditud elulookirjeldusi ja üldjoontes nägi plaan ette – kui seda saab üldse plaaniks nimetada, kui sul on hägune aimdus, mida sunnid end läbikukkumise ootuses järgima – restoranide läbikammimist, kuni mind tööle võetakse. Kui pärisin korterikaaslaselt, kust võiksin tööd otsida, siis teatas ta, et New Yorgi parim restoran asub Union Square’il. Minuti jooksul pärast rongist väljumist tekkisid mu kampsunile higised poolkuud, aga kleit oli liiga paljastav, et seda seljast ära võtta.

„Miks te New Yorgi valisite?“ küsis juhataja Howard.

„Arvasin, et küsite, miks ma selle restorani valisin,“ vastasin.

„Alustame esialgu New Yorgist.“

Ootuspärane vastus oli raamatutest, filmidest ning sarjadest nagu „Seks ja linn“ kätte õpitud. Nad kõik ütlevad, et on siin elamisest terve elu unistanud. Nad rõhutavad sõna „unistanud“, venitades seda usutavuse suurendamiseks pikemaks.

Nii paljud on öelnud: „Tulin, et hakata lauljaks/tantsijaks/näitlejaks/fotograafiks/maalikunstnikuks. Et töötada finants­alal/moetööstuses/kirjastuses. Tulin siia, et olla võimul/ilus/jõukas.“ Kuid see tundus alati tähendavat: „Ma käin siit läbi, et saada kellekski teiseks.“

Aga mina vastasin: „Ega see polegi mingi valik. Kuhu veel minna?“

„Ah-ah,“ ütles tema. „See on väheke nagu kutsumus, eks?“

Muud midagi. Ah-ah. Ja mulle tundus, et talle jäi mulje, nagu poleks mul lõputult valikuid, nagu leiduks vaid üks piisavalt suur koht, mis mahutaks niivõrd palju ohjeldamatut ja fokusseerimata tahtmist. Ahah. Vahest ta teadis, kuidas ma olin unistanud ööpäevaringsest möllust. Vahest ta aimas mu senise elu igavust.

Howard oli hilistes neljakümnendates mees, kelle kandilist nägu kirjasid sügavad vaod. Ta juuksepiir taandus kenasti ja rõhutas pungil silmi, millest võis välja lugeda, et ta ei vaja üleliia unetunde. Ta seisis jõulistel jalgadel nagu kapp ja kandis silmapaistva kõhu raskust ühelt jalalt teisele. Arukad silmad, mõtlesin, kui ta sõrmedega vastu valget laudlina trummeldas ja mind pilguga mõõtis.

„Teil on ilusad küüned,“ märkisin, kui tema käsi vaatasin.

„See käib töö juurde,“ vastas ta häirimatult. „Mida te veinidest teate?“

„Oi, ainult põhiasju. Põhiasjades olen pädev.“ Ehk siis suutsin vahet teha valgel ja punasel veinil, millest põhilisemaks pole võimalik minna.

„Näiteks,“ jätkas ta ja vaatas ruumis ringi, nagu püüdes õhust küsimust tabada, „mis on Bordeaux’ viis nooblimat viina­marjasorti?“

Kujutasin ette multikaviinamarju, kes mind – kroon peas – oma château’s tervitavad: „Terekest, meie oleme Bordeaux’ nooblimad viinamarjad!“ Kaalusin valetamist. Oli võimatu teada, kuivõrd ta hindaks ausat ülestunnistust, et ma ei tea tuhkagi.

„Mer … lot?“

„Jah,“ ütles ta, „edasi.“

„Cabernet? Vabandust, ma ei joo tegelt Bordeaux’ veine.“

Ta näis kaastundlik. „Nojah, eks ta ole keskmisest kallim kah.“

„Ja-jah,“ noogutasin kaasa. „Selles see asi ongi.“

„Mida te siis joote?“

Esimese hooga tahtsin loetleda erinevaid karastusjooke, mida olin harjunud igapäevaselt jooma. Nooblid viinamarjad kummitamas, keksimas, kitumas mehele, et ostsin pontšikuputkast jääkohvi.

„Mida ma siis joon millal?“

„Kui ostate pudeli veini, mida te siis tavaliselt valite?“

Kujutlesin end pudelit veini valimas – mitte hinna põhjal, mitte kassale lähima riiuli põhjal, mitte etiketile trükitud looma põhjal, vaid mu isiklike maitse-eelistuste sisemustri põhjal. See võimalus oli sama naeruväärne kui mu nooblid viina­marjad, mis sest, et mul oli kampsun seljas.

„Beaujolais’d? On see vein?“

„On küll. Beaujolais, c’est un vin fainéant et radin.“

„Jah. Seesama.“

„Kumba istandust te eelistate?“

„Raske öelda,“ ütlesin mina ning pilgutasin jõuliselt ja võltsilt ripsmetega.

„Kas olete varem teenindajana töötanud?“

„Jaa. Töötasin aastaid tolles kohvikus, mis mul CV-s ka on.“

„Ma mõtlen restoranis. Kas te teate midagi ettekandja ­ametist?“

„Ikka. Kui taldrikud on valmis, siis võtan need kätte ja kannan klientidele ette.“

„Külastajatele, tahtsite öelda.“

„Külastajatele?“

„Teie külastajatele.“

„Jah, neid ma mõtlesingi.“ Ta kritseldas midagi mu CV päisesse. Ettekandja? Külastajad? Mis vahet on külastajal ja ­kliendil?

„Siin on kirjas, et olete kirjandust õppinud.“

„Jah. Ma tean – see on liiga üldine.“

„Mida te loete?“

„Loen?“

„Mida te praegu loete?“

„Kas see on kuidagi tööga seotud?“

„Võimalik,“ muigas mees. Ta pilk tegi häbenematu tiiru mu näol.

„Ee. Mitte midagi. Esimest korda elus ei loe ma midagi.“ Ta vaikis ja vaatas aknast välja. Ma ei usu, et keegi – isegi ükski õppejõud – oleks eales küsinud, mida ma loen. Ta üritas midagi välja tuhnida ja kuigi mul polnud aimugi, mida ta täpselt otsib, otsustasin parem kaasa mängida. „Teate, Howard – kui ma võin teid Howardiks kutsuda –, kui ma siia hakkasin kolima, pakkisin mõned raamatukastid kaasa. Aga siis jäin neid tõsiselt vaatama. Need raamatud olid … Ma ei tea … minu olemuse tootemid … Ma …“

Mu sõnadel oli mõte sees, tundsin, kuidas jõuan kohe asja tuumani ja tahan talle tõtt rääkida. „Jätsin nad maha. Tahtsin seda öelda.“

Ta toetas põse elegantsele käele. Ta kuulas. Ei, ta tunnetas. Tundsin, et mind tunnetatakse. „Jah. Meie noorusaja kirglikke valgustushetki on ehmatav meenutada. Aga vahest on see ka hea märk: et mõttelaad on muutunud, oleme edasi arenenud.“

„Või vahest tähendab see, et oleme end unustanud ja unustame end muudkui edasi. Ja see ongi see täiskasvanute suur ellujäämise saladus.“

Vahtisin aknast välja. Linn ruttas midagi märkamata mööda. Kui intervjuu ebaõnnestub, unustan selle minagi.

„Kas te olete kirjanik?“

„Ei,“ vastasin. Keskendusin uuesti lauale. Mees jälgis mind. „Mulle meeldivad raamatud. Ja kõik muu ka.“

„Teile meeldib kõik muu?“

„Teate küll, mida ma mõtlen, mulle meeldib kõik. Meeldib, kui miski mind liigutab.“

Ta tegi CV-le järgmise märkme.

„Aga mis teile ei meeldi?“

„Mis?“ Arvasin, et kuulsin valesti.

„Kui teile meeldib, kui miski teid liigutab, siis mis teile ei meeldi?“

„Kas need on tavalised küsimused?“

„Ega see pole tavaline restoran ka,“ naeratas ta ja pani käed rinnal risti.

„Okei.“ Vaatasin uuesti aknast välja. Aitab. „Mulle ei meeldi see küsimus.“

„Miks?“

Peopesad tõmbusid niiskeks. Taipasin siis, et tahan seda töökohta endale. Seda töökohta selles konkreetses restoranis. Vaatasin oma käsi ja vastasin: „See on natuke liiga isiklik.“

„Olgu peale.“ Meest see ei kõigutanud – kiire pilk CV-le ja jälle löögivalmis. „Kas eelmistel töökohtadel tuli probleeme ka ette? Kohvikus näiteks. Rääkige ühest seal esile kerkinud probleemist ja kuidas te selle lahendasite.“

Kui üritasin kohviku sisemust silme ette manada, lahustus see eimillekski, nagu oleksin selle välja mõelnud. Ja kui üritasin meenutada tööpäeva algust või sealset kraanikaussi, kassa­aparaati, kohviveskeid, põiklesid need kõrvale. Ja siis ilmus nähtavale üks paks, parastav, kättemaksuhimuline lõust.

„Seal oli üks vastik naine, Mrs Pound. Päriselt ka, ta oli väljakannatamatu. Narrisime teda Kuvaldaks. Sellest hetkest peale, kui ta sisse astus, läks kõik valesti: kohv kõrvetas või maitses nagu pori, muusika röökis või ta sai eelmisel õhtul mustika­muffinist toidumürgistuse. Ta ähvardas meid pidevalt kinni panna, kamandas, et võtku me parem oma advokaadiga ühendust, kui laua vastu koperdas. Ta tahtis koerale munaputru osta. Ei jätnud iialgi punast krossigi jootraha. Kõik kartsid teda. Aga siis, veidi üle aasta tagasi, amputeeriti tal jalg. Ta oli nimelt diabeetik. Meist ei teadnud seda keegi, sest noh – kuidas me oleksimegi pidanud seda teadma? Ja kui ta ükskord ratastoolis poest mööda kärutas, hingasid kõik kergendatult, umbes nii et „Lõpuks ometi on Kuvalda päevad loetud.““

„Miks lõpuks ometi?“ küsis Howard.

„Oih, unustasin selle osa ära. Meil polnud kaldteed, ainult trepid. Nii et ta päevad olid enam-vähem loetud.“

„Enam-vähem,“ mühatas ta.

„Aga loo tähtsaim osa on selline. Ükspäev kärutas ta mööda ja põrnitses meid niimoodi vihaselt. Ja ma ei tea miks, aga tundsin temast puudust. Tundsin ta näost puudust. Niisiis tegin talle kohvi ja jooksin talle järele. Lükkasin ta toolis üle tänava parki ja ta kaebles kõige üle, alates ilmast kuni seedehäireteni välja. Sealt peale sai sellest meie vaikiv kokkulepe. Iga päev. Tõin ta koera jaoks isegi toidukarbiga munaputru. Töökaaslased tegid mu kulul nii palju nalja.“

Kuvalda paistes veenilaienditega jalad. Kuidas ta välgutas kitli alt minu poole oma jalakönti. Ta lillad sõrmed.

„Kas see vastas teie küsimusele? Ega kaldtee puudumises polnudki vist asi. Lahendus oli kohv välja viia. Vabandust, ma ei selgitanud seda vist kuigi hästi.“

„Arvan, et selgitasite seda täiuslikult. Nii olekski pidanud käituma.“

Kehitasin õlgu. „Tegelikult ta täitsa meeldis mulle.“

Kuvalda oli ainuke ebaviisakas inimene, keda ma teadsin. Tema mind sellesse restorani juhataski. Tundsin seda tol hetkel, aga lõpuni ei mõistnud. Tema vennatütre tütre sõbra sõbranna sõber oligi mu Williamsburgi korterikaaslane. Meie hüvastijätt oli pisaraterohke – minu, mitte tema poolt. Lubasin talle kirjutada, aga meie väike läbikäimine jäi mööduvate nädalate varju. Ja kui vaatasin Howardit ning meie vahele jäävat täiuslikult kaetud lauda ja maitsekat hortensiatega lilleseadet, sain aru, mida ta külastaja all silmas pidas ja ka seda, et ma ei näe Kuvaldat enam iialgi.

„Kas kolisite siia kellegagi koos? Sõbrannadega? Kavaleriga?“

„Ei.“

„Vapper ettevõtmine.“

„Tõesti? Kaks päeva on möödas ja tunnen end üsna rumalana.“

„Vapper, kui toime tulete, ja rumal, kui läbi kukute.“

Oleksin tahtnud küsida, kuidas neil kahel asjal vahet teha, ja millal.

„Kui peaksite siia tööle saama, siis mida te järgmiselt aastalt ootate?“

Olin juba unustanud, et mind intervjueeritakse. Olin unustanud miinuses pangaarve, higised kaenlaalused ja nooblid viina­marjad. Ütlesin midagi õppimissoovi kohta. Oma töökuse kohta.

Tulevik pole kunagi mu tugevaim külg olnud. Kasvasin selliste tüdrukute seltskonnas, kelle peamine huviala oligi tulevik – selle kujundamine, esilekutsumine. Nad suutsid sellest rääkida taolise veendumusega, et kõlas, nagu pajataksid nad minevikust. Mul polnud neisse vestlustesse midagi panustada.

Mu nägemused olid liiga abstraktsed ja lamedad, et neist kinni hakata. Kujutlesin aastaid mingit tuledesäras linna. Kasutasin kauge linna kunstkuma enda unnesuigutamiseks. Ühel päeval ütlesin alles erilise erutusvärinata töö üles, ühel päeval jätsin isale kirja ja sõitsin sissesõiduteelt välja, ise kerges hämmingus, ja kaks päeva hiljem istusin siin Howardi ees. Sedasi minu tulevik saabuski.

Mind saatis sõidu ajal nägemus tüdrukust – tegelikult daamist. Meil oli sama soeng, aga ta ei näinud minu moodi välja. Tal oli kaamelikarva mantel seljas ja poolsaapad jalas. Jaki all oli kleit kõrgelt piha alt vööga kokku tõmmatud. Ta kandis erinevate spetskaupluste ostukotte ja kui ta kõndis või mõne akna ees peatus, laperdas ta mantel tuules. Saapakontsad kõpsusid munakividel. Tal oli kavalere ja endisi kallimaid, psühho­loog, raamatukogu ja tuttavad, kellega ta tänaval kokku põrkas, suutmata nende nimesid meenutada. Ta kuulus vaid iseendale. Tal olid eripärad, piirid, maitse-eelistused ja kindel stiil kuni ripsmeteni välja. Ja kui ta astus, oli selge, et ta teab, kuhu läheb.

Kui olin juhatajat tänanud ja oma kontaktandmed üle vaadanud, ei suutnud ma otsustada, mis oli sündinud või kas see oli hea või halb. Mul võttis isegi restorani nime meenutamine hetke aega. Ta hoidis mu kätt pisut liiga kaua peos, kui püsti tõusin, ning pilk rändas mööda mu keha allapoole – mitte kui tööandja, vaid kui mehe pilk.

„Mulle ei meeldi põrandate pesemine. Ega valetamine,“ kostsin. Ei teagi, miks. „Need kaks asja kargasid esimesena pähe.“

Ta noogutas ja naeratas viisil, mida pidasin samuti eraviisi­liseks. Tundsin, kuidas mu sääred higist leemendavad, kui minema kõndisin, ja tema häbematut pilku mu tagumikul. Uksest välja saanud, rullisin kampsuni üle õlgade ja ajasin selja kummi, nagu tegeleksin venitamisega. Keegi ei tea, kuidas ma selle töö sain, aga neis asjus on parem aus olla.

„Maitse,“ teatas peakokk, „seisneb eeskätt tasakaalus.“ Hapus, soolases, magusas, mõrkjas. Su keel on nüüd kodeeritud. Edasi­arenenud maitsemeel, märk sellest, kuidas maailmaga toime tuled, seisneb võimes mõrkjat maitset nautida, isegi ihaldada. Samamoodi, nagu ihaldad magusat.