Читать книгу Magusmõrkjas - Stephanie Danler - Страница 7

Restoran oli esteetiliselt mittemidagiütlev, kohati suisa kole. Sugugi mitte räämas – värv värske, tolm imetud –, aga selgelt oma hiilgeaja minetanud. Kunst oli aegunud, osa sellest tõeliselt naeruväärne ja soetatud kaheksakümnendatel või midagi sellist. Söögisaal oli kolmetasandiline, nagu oleks see eri aegadel ehitatud ja hilisema mõttevälgatuse tulemusel kokku löödud. Üks ruumipool oli laudu täis kuhjatud, teises oli neid hõredamalt. Kogu vaatepildist jäi selline mulje, et keegi oli suures segaduses, aga kutsus endale siiski külalised.

Proovipäeval ütles mulle omanik: „Rahva rahuldamiseks pingutatakse palju. Igal kunstnikulgi on see siht silme ees. Aga see, mida meie siin teeme, on võimalikest viisidest kõige intiimsem. Teeme midagi, mis endale sisse võetakse. Mitte toitu, vaid elamusi.“

Kaks restoraniosa olid veatud: esiteks kolm kohvikustiilis lauda, mida raamis suur sissepääsuäärne aken. Lauad paiknesid muutuvas päevavalguses. Mõned – ma mõtlen külastajad – vihkasid sissepääsu juures istumist, sest nii olid nad peamistest söögisaalidest ära lõigatud. Mõned polnud aga nõus mujal istumagi. Sageli reserveeriti need kõige soliidsematele külalistele – vaevalt mõnele lösutajale või teksastes kundele.

Omanik ütles: „Restorani pidamine tähendab lava kujundamist. Usutavus sõltub üksikasjadest. Me määrame ära, kuidas nad maailma tajuvad: nägemise, heli, maitse, lõhna, puudutuse. See algab juba ukselt koos saali perenaise ja lilledega.“

Ja edasi baarist. Aegumatu: pikk tume mahagonist baarilett ja parasjagu kõrged pukid, et tekitada hõljumise tunnet. Baaris valitsesid vaikne muusika, mahe valgustus, kõlksuvad heli­kihid, naabri põlvemüks, näo kõrvalt sätendava kokteili järele sirutuv käsivars, perenaise kontsaklõbin, kui ta su selja taga külastajaid kohtadele juhatas, mööduvate taldrikute virvarr, jääkuubikute kõlin jookides, baarmenide virtuoosne etteaste, kus nad jõudsid ühtaegu pudeleid tagariiulile laduda, aga ka leiba lauda kanda ning võtta vajalike asenduste ja eranditega tellimusi. Parimad püsikunded astusid sisse, tervitasid perenaist, ja küsisid: „Kas täna baaris kohta ka on?“

„Meie eesmärk,“ jätkas omanik, „on mõjuda külastajatele nende liitlastena. Igasugune äritehing – tegelikult mis tahes tehing, mis elus ette võib tulla – kujuneb selle pinnalt, millise tunde sa teises inimeses tekitad.“

Omanik nägi välja ja kõneles nagu jumalus. Mõnikord nimetati teda New York Postis linnapeaks. Pikk, päevitunud ja nägus, täiuslikult valge hambarea, ladusa diktsiooni ja hunnitute žestidega mees. Kuulasin teda seisusekohaselt, käed kombekalt süles.

Sellegipoolest rippus õhus pinge, mida ma ei osanud sõnastada. Midagi sunnitut külastajate „tundma panemises“, et oleme nende liitlased. Vaatasin saalis ringi ja korraga paistis kõik nagu valuuta: lauahõbe, puittalad, baariletil kõrguv kuninglik lilleseade. Issake, ja mina arvasin, et rikastumiseks tuleb panna inimesi rõõmustama, et nad oma rahast lahti saavad. Me polnud nende, vaid omaniku liitlased. Kogu see detailitäpsus, välja­kujunenud žargoon – see kõik oli vaid äri, kas pole?

Kui tutvustus läbi sai, tahtsin ta pilku tabada ja mõista anda, et sain asjale pihta. Tahtsin ka teada, millise hulga teenitud rahast ma endale saan. Lähenesin talle väljapääsu juures ja ta vaatas mulle otsa. Vakatasin. Ta ütles mu nime, kuigi ma polnud ennast tutvustanud. Ta surus mu kätt ja noogutas, nagu oleks ta mulle juba kõik mu puudused ette andestanud ja mäletab mu nägu surmatunnini.

Ta sõnas: „Me loome täiuslikku maailma. Selle praegusele seisukorrale pole põhjust tähelepanu pöörata.“

Kui tööle sain, ei saanud ma tegelikult tööle. Sain võimaluse praktikal käia. Ja ametinimetus oli kelneriabi, mis polnud sama, mis olla teenindaja. Howard juhatas mind mööda köögi tagaosas keerduvat kitsast treppi üles ja andis mu riietusruumi üle, sõnades: „Sa oled nüüd uus tüdruk. Sul on teatud ­vastutus.“

Siis ta lahkus, täpsustamata milles mu vastutus seisnes. Akendeta ruumi ühes nurgas istus kaks vanemat ladina-ameerik­lasest meest ja üks naine. Nad olid hispaania keeles juttu vestnud, aga vaatasid nüüd mulle ainiti otsa. Nende selja taga võbises väike ventilaator. Püüdsin naeratada.

„Kas võin kusagil riideid vahetada?“

„Siinsamas, mami,“ vastas naine. Tema taltsutamatut musta soengut hoidis koos pearätt. Niredena voolav higi maalis ta näole triipe. Ta ajas huuled prunti. Mehed oma ülisuurte armidest laastatud nägudega.

„Hea küll,“ ütlesin. Keerasin kapi lukust lahti ja pistsin näo sinna sisse, et neid vaateväljast tõrjuda. Howard oli käskinud soetada valge nööpidega pluusi. Panin selle siis otse oma lühikeste varrukatega topi peale, et lahti riietumist vältida. Pluus oli umbes sama hingav kui papp. Higi jooksis mööda selga aluspükstesse.

Nad hakkasid taas vestlema ja tuult lehvitama ning käisid väikese kraanikausi juures nägu loputamas. Riietusruumi tagaosas oli virn toole, seina äärtes aga Crocsid ja valgete plekkidega kotad, kannad olematuks kulunud. Polnud midagi hingata, rinnus pitsitas.

Uks kargas valla ja üks mees küsis: „Kas sa näljane polegi? Tuled ikka või?“

Heitsin kolmele seal taganurgas pilgu, et veenduda, kas mees räägib minuga. Tal oli teismelise taltsas nägu, aga oli ärritusest kulmud kortsu tõmmanud.

„Ei, ma pole näljane,“ ütlesin vastu. Ei olnudki, tahtsin lihtsalt midagi teha.

„Noh, perekas on peaaegu läbi. Kaua sul veel mukkimisele kulub?“

Panin kapiukse kinni ja sidusin juuksed hobusesabasse.

„Valmis. Kas ma olen teie vastutusel?“

„Jah, sa oled minu vastutusel. Ma olen su passija. Esimene õppetund: kui pereeine maha magad, siis jääd söömata.“

„Noh, rõõm teiega tutvuda. Mina olen …“

„Ma tean, kes sa oled.“ Ta virutas ukse meie tagant kinni. „Sa oled uus tüdruk. Ära unusta end vahetuse alguses kirja panna.“

Tagumises söögisaalis olid lauad kaetud roostevabast terasest kandikute ja kaussidega, mis olid nii suured, et oleksin võinud neis supelda. Makaroni-juustuvorm, praekana, kartulisalat, kuklid, õlise kastmega roheline salat porgandiribadega. Kannu­täied jääteed. See nägi välja nagu suurürituse toitlustus, aga passija ulatas mulle valge taldriku ja hakkas endale pereeine toitu kokku kuhjama. Ta läks ja istus nurgalauda, ilma et oleks mind kaasa kutsunud. Töötajad olid tagumise söögisaali üle võtnud. Neid saabus igast osakonnast: põlledega teenindajad, valgetes kuubedes rahvast, kõrvaklappe peast kiskuvad naised, ülikondades mehed, kes lipsusõlmi lõdvendasid. Istusin teenindajate lähedale viimasele toolile – see oli hea koht, kui tulnuks jooksu pista.

Vahetuse-eelne aeg osutus parajaks mölluks. Kurnatud ja tujuka ilmega vahetuse vanem Zoe vahtis mind, nagu oleks see minu süü. Ta hõikas muudkui numbreid või nimesid, näiteks „Kuues sektsioon“ ja „Kell kaheksa õhtul tuleb Mr Seejasee“, aga teenindajad rääkisid temast üle. Noogutasin kurdiks löödult. Ma ei suutnud toitu puudutada.

Teenindajad nägid välja nagu näitlejad – igaüks isemoodi, aga kokku harjutanud. Näis, nagu oleks see kõik minu jaoks lavastatud. Seljas olid neil kõikvõimalikes värvides triipudega särgid. Nad esinesid, nähvasid, plaksutasid, musitasid, segasid teineteisele vahele ja tekitasid põrkuvaid mürakihte, mil mina vajusin toolil kössi.

Howard tuli meie juurde, veiniklaasid kodaratena käe otsas ripakil. Üks ülikonnas noormees kõndis tal sabas, käes pruuni paberisse mässitud veinipudel. Teenindajad ulatasid klaase edasi, igaühes veinilonks, aga minuni klaas ei jõudnud.

Kui Howard käsi kokku lõi, jäid kõik vait.

„Kes alustab?“

Keegi hüüdis: „Pinot, siililegi selge!“

„Uue või Vana Maailma oma?“ küsis Howard vastu ja skaneeris pilguga saali. Ta pilk langes hetkeks mulle ja ma lõin silmad taldrikule. Mäletan iga jumala korda, kui õpetaja mu nime ütles ja ma vastust ei teadnud. Mäletan, kuidas neljandas klassis püksi lasin ja mõtlesin, et kui Howard nüüd mu nime nimetab, juhtub sama.

„Vana Maailm!“ kostis üks hääl.

„Selge see,“ kinnitas keegi teine.

„See on vana. Tähendab vanust tal jagub – vaadake, see hakkab juba heledaks tõmbuma.“

„Me räägime siis Burgundiast.“

„Nüüd jääb vaid tuletada, HR.“ Mees kergitas klaasi ja osutas sellega Howardi poole. „Ma tean küll, mis sa teed.“

Howard ootas.

„Côte de Beaune’i jaoks väheke tagasihoidlik.“

„Kas see on halvaks läinud?“

„Mina mõtlesin ka, et see võib olla halvaks läinud!“

„Ei, see on täiuslik.“

Nad jäid vait. Nõjatun ettepoole, et näha, kes seda ütles. Naine istus minuga samas reas, aga meie vahele jäi liiga palju inimesi. Nägin vaid pokaali, mida ta kord ninast kaugemale ja siis sellele lähemale viis. Ta hääl – vaikne ja kaalukas – jätkas:

„Côte de Nuits … mmm, Howard, tõeline maiuspala. Gevrey-­Chambertinist mõistagi. Harmand-Geoffroy veinikoda.“ Ta asetas pokaali enda ette lauale. Nii palju kui mina nägin, polnud ta lonksugi maitsnud. Vein küütles sõjakalt päikse käes. „2000. aastast. See näeb tegelikult väga hea välja.“

„Minu meelest ka, Simone. Aitäh.“ Howard lõi käsi kokku. „Sõbrad, see vein on tõeline hinnavõit ja ärge laske end 2000. aasta raskest aastakäigust heidutada. Côte de Nuits suutis toota mõne jalustrabava veini ja need lähevad hästi kaubaks – just täna, kohe praegu, viivitamatult. Mis sellesse kingitusse puutub, siis andke seda külastajatele õhtul maitsta.“

Kõik tõusid koos püsti. Rahvas mu ümber ladus taldrikud minu toiduga kaetud taldrikule virna ja lahkus. Hoidsin virna rinna vastas ja pugesin läbi pöörduste kööki. Kaks teenindajat läksid minust paremalt mööda. Kuulsin üht neist leelotamas: „Oo, Harmand-Geoffroy veinikoda, mõistagi!“ ja teine tüdruk pööritas silmi. Keegi teine möödus minust vasakult ja küsis: „Päriselt? Sa pole enne nõudepesumasinat näinud või?“

Komberdasin terve seina pikkuse renni poole, mis kubises mustadest taldrikutest. Asetasin virna vabandavalt renni. Väike hallipäine mees teisel pool renni puhkis, võttis mu virna ette ja kraapis igalt taldrikult toidujäätmed prügikasti.

„Pinche idiota,“ torises mees ja sülitas enda ette renni.

„Aitäh teile,“ kostsin seepeale. Võib-olla polnud ma varasemas elus tegelikult ühtegi viga teinud ja sain alles nüüd teada, mis tunne see on. Nagu libiseksid käed igalt nukilt maha, nagu ei räägiks kohalikku keelt ega teaks suunda ja nagu ei saaks isegi gravitatsioonis kindel olla. Tajusin selja taga oma passijat ja pöörasin kähku ümber, et tal kratist kinni saada.

„Kuhu ma pean …“ sirutasin käe tema varrukast haarama ja märkasin liiga hilja, et see polnudki triibuline. See oli lage. Sain kohe elektrit, kui riiet puudutasin.

„Oih. Te ei ole minu oma.“ Tõstsin pilgu. Mustad teksad ja valge T-särk, seljakott ühel õlal rippu. Silmad nii kahvatud, pleekinud, tontlikult sinised. Ta oli üleni higine ja pisut hingetu. Tõmbasin ninaga õhku. „Minu passija, tähendab. Te pole tema.“

Tal oli arukas pilk. „Oled kindel?“

Noogutasin. Ta mõõtis mind pilguga häbematult pealaest jalatallani. „Mis sa oled?“

„Ma olen uus.“

„Jake.“ Pöördusime mõlemad vaatama. Naine, kes oli veini ära tundnud, seisis ukseavas. Mind ta ei näinud. Ta ainitine pilk fokusseeris köögivalguses klaariks kiireks.

„Tere hommikust! Mis kell su vahetus algabki?“

„Ah, käi perse, Simone.“

Naine naeratas rahulolevalt.

„Su taldrik on minu käes,“ vastas Simone ja pöördus tagasi söögisaali. Uksed laperdasid ägedalt ta selja taga. Ja siis nägin mehest vaid jalgu, mis viimastel astmetel trampisid.

Mulle õpetati voltimist. Tornide kaupa kilesse pakitud pimestavvalgeid rätikuid. Volt, pööre, volt, pööre, raputus. Seo servjettide ümber pael ja lao virna. Teenindajad kasutasid seda aega ära, et end üksteise eluga kurssi viia, arendades terveid vestlusi. Volt, pööre, volt, pööre, raputus. Liigutuste monotoonsus ja põllele kogunevad udemed uinutasid mind transsi. Mind ei kõnetanud keegi. Vähemalt oskan nüüd servjette voltida, korrutasin endale ikka ja jälle.

Jälgisin Jake’i ja Simone’i. Noormees küürutas baariotsas oma taldriku kohal seljaga minu poole ja naine rääkis tema poole vaatamata. Simone toksis arvutiterminali ekraani. Võisin aimata, et nendevaheline side ulatus kaugelt restorani pinna alla. Võib-olla sellest, et nad ei naernud ega lõõpinud, mingit esinemist ei olnud. Nad lihtsalt vestlesid. Üks nöbinina ja algaja näitleja naeratusega tüdruk ütles „Tšau“ ja kleepis oma näritud nätsu mu süles lebavale rätikule, lõhkudes sellega igasuguse transi.

Ma ei tõstnud nädalate viisi pead. Palusin nii palju tööpäevi kui võimalik, aga uue palgakuu alguses jäi makse ärevusttekitavalt hiljaks. Kui see saabuski, sain vaid praktikandi palga. Mitte midagi. Esimese palga eest ostsin ühelt paarilt, kes paar korterit minust allpool kolima hakkas, 250 dollari eest kasutatud madratsi.

„Ära muretse,“ kinnitasid nad, „satikaid pole. Aga armastust on see täis.“

Võtsin madratsi vastu, aga see viimane oli häirivamgi.

Rätikute teises äärmuses elutsesid baarilapid. Iga uus passija avas voltimissessiooni sõnadega: „Kas keegi baarilappe seletas juba?“ Ja kui jaatavalt vastasin, küsiti kohe: „Kes? Seejasee keerab selle alati pekki. Oota, mul on salavarud.“ Õppisin selgeks neli erinevat hoolikalt välja töötatud tehnikat, kuidas hallata täielikke kaltse, mida nad kiivalt luku taga pidasid.

Neid polnud kunagi piisavalt. Täiusliku baarilappide tasakaalu saavutamine oli ilmvõimatu. Köögis oli neid alatasa puudu, tagaruumi kutile ei jäetud enne teenindamise algust ühtegi või baarmene tabas koristushoog. Endale unustasid neid aga iga kord jätta. Baarilapi korralageduse ohver sai vaid sinu peale karjuda. Kui palusid neid vahetuse vanemalt juurde, sai tema ka sinu peale karjuda, et olid baarilappide tagavara juba enne teeninduse algust ära kulutanud. Kui aga anusid – ja kõik anusid –, tegi vahetuse vanem kapi lukust lahti ja lasi kümme lappi veel ringlusse. Kümnest lisalapist ei tohtinud ühelegi hingelisele rääkida. Need tuli ära peita ja kangelaslikult hädajuhtumite korral lagedale tuua.

„Köök on nagu kirik!“ röökis peakokk mu peale, kui midagi passijalt küsida julgesin. „Hoia oma suumulk kinni!“

Köögis järgiti vaikuse reeglit. Siseneti kikivarvul. Ainus, kes tohtis teeninduse ajal peakokka kõnetada, oli Howard. Mõnikord üritasid seda ka teised vahetuse vanemad ja neil hammustati pea otsast. Kokkadel oli tõenäoliselt vaikusest kasu, aga õppimise muutis see mitte üksnes raskeks, vaid praktiliselt võimatuks.

Vahetuste vahel käisin Starbucksis, mis haises nagu peldik, ja jõin tassi kohvi. Vabadel õhtutel ostsin nurgapoest ühekaupa Coronasid ja jõin neid oma madratsil. Olin nii väsinud, et pudel jäi poolikuks. Mu aknalaudu ääristasid pooltühjad pudelid, soe õlu päiksekiirt sõelumas nagu uriin. Pistsin restoranis saiaviile kotti ja röstisin neid endale hommikusöögiks. Kui tegin kaks vahetust järjest, käisin nende vahel pargis tukastamas. Magasin sügavalt, nägin unes, et vajun maasse, ja tundsin end turvaliselt. Kui üles ärkasin, laksasin vastu põski, et muruliblede jälgi välja saada.

Ei mingeid nimesid. Ma ei tundnud kedagi. Eristasin inimesi kõikvõimalike tunnuste järgi: puseriti või säravad hambad, tätoveeringud, aktsendid, huulepuna, mõne puhul isegi kõnnak. Asi polnud selles, et mu passijad oleksid suu pidanud. Olin lihtsalt nii ohmu, et ei suutnud lauanumbreid ja nimesid samal ajal meelde jätta.

Nad selgitasid, et see restoran on teistsugune – esiteks tõeliste palgatšekkide ja teiseks tervisekindlustuse ja haiguspäevade pärast. Mõned lepinguta teenindajad töötasid isegi tunnipalga alusel. Oldi koduomanikud, lapsevanemad, käidi puhkuse­reisidel.

Kõik olid seal juba aastaid töötanud. Oli vanemteenindajaid, kes tulnuks sealt jalad ees välja kanda. Näitlejanaeratus, Clark Kenti prillidega kutt, pikkade juuste ja krunniga kutt, ülekaaluline halli peaga kutt. Isegi kelneriabid töötasid seal juba vähemalt kolm aastat. Oli üks ülbe tüdruk ja üks venelannast pruntsuu ja siis mu esimene passija, kelle ristisin selle pärast Seersandiks, kuidas ta mind kamandas.

Vanemteenindaja Simone oli Veininaine. Tema ja Clark Kenti prillidega kutt olid seal kõige kauem töötanud. Üks mu passijatest nimetas teda Teadmiste Puuks. Enne Simone’i vahetusi tegi ülemkelner lauakaardi ümber, sest püsikunded tahtsid just tema sektsioonis istuda. Teenindajad võtsid sappa, et talle küsimusi esitada või saatsid ta veinikaardiga vippide lauda. Mind ei teinud ta nägemagi.

Ja Higinägu-Jake? Praktikanädalatel ma teda rohkem ei silmanud. Kahtlustasin, et äkki ta ei töötagi seal ja käis lihtsalt sellel päeval asendamas. Aga siis tulin ühel reede õhtul oma esimesele palgatšekile järele ja Jake oli platsis. Lõin pilgu maha, kui teda märkasin. Ta oli baarmen.

„Kuulsin, et sa olid varem barista,“ venitas pikkade juuste ja krunniga kutt. „Siis on meie praktikapäev kukepea.“

Kohvilett, mille juurde astusin, pärines justkui teiselt planeedilt. Kõik hõbedane, futuristlik, elegantne. Nutikam kui ma ise.

„Oled varem Marzoccoga töötanud?“

„Kuidas?“

„Selle masinaga – Marzoccoga. See on espressomasinate maailma Cadillac.“

Olgu peale, olgu peale, mõtlesin endamisi. Ma tean, kuidas kuradima kohvi keeta. Cadillac on ka kõigest auto. Tundsin ära käpad, jahvati, tambitsa.

„Kas sa nelja kuldreeglit tead? Millist espressot teil kasutati?“

„Seda, mida tarnitakse suurtes kottides,“ vastasin, „meil polnud just eriline gurmeekohvik.“

„Oi kurja, okei, mulle öeldi, et sa oled barista. Pole hullu, õpetan su välja ja pärast arutan Howardiga, kas …“

„Ei. Ei.“ Keerasin ühe käpa välja ja tühjendasin kasutatud espressopulbri prügikasti. „Kus su baarilapid on?“ Ta ulatas mulle lapi ja ma pühkisin korvi üle.

„Kas teil olid taimerid või mis?“

„Meil olid silmad peas.“

Ohkasin. „Okei.“ Lülitasin jahvati sisse, pühkisin vahustaja tila, lasin veepaagist seisnud vett välja. Kakskümmend viis sekundit täiusliku espressošoti kohta. Loendasin ise numbreid. „Üks cappuccino kohe valmis.“

Uurisin menüüd, lugesin juhendit. Iga teeninduskorra lõpus esitas vahetuse vanem mulle küsimusi. Taipasin, et isegi kui mul polnud halli aimu, mis on homaariga karjusepirukas, isegi kui ma ei suutnud seda vaimusilmas ette kujutada, piisas teadmisest, et see on esmaspäevaõhtune eripakkumine. Isegi kui ma ei saanud ettevõtte tõekspidamistest sittagi aru, korrutasin tubli õpilasena Zoele vastu: „Esimene reegel on üksteise eest ­hoolitseda.“

„Ja kas sa tead, kuidas saada viiekümne ühe protsendiseks?“

Zoe sõi oma kabinetis laua taga praeliha. Ta keerutas lihatükki kartulipudru ja krõbeda porru sees ringi. Olin nii näljane, et oleksin võinud talle virutada.

„Ee.“

Unustasin, et omanik oli mulle seda maininud: „Sind palgati, kuna oled viiekümne ühe protsendine. Selleks ei saa õppida – selleks sünnitakse.“

Mul polnud aimugi, mida see tähendama pidi. Vaatasin seinal rippuvat lämbumise eest hoiatavat silti. Mees, kes plakatil kõrist kinni hoidis, nägi kadetusttekitavalt rahulik välja.

Nelikümmend üheksa protsenti tööst põhineb mehaanikal. Sellega saab igaüks hakkama – seda oli mulle elu aeg ettekandja ameti kohta kinnitatud. Vabandust, teenindaja ameti kohta.

Tead ju küll – jäta lihtsalt lauanumbrid ja -asendid meelde, lao taldrikud mööda kätt laiali, tea kogu menüüd ja toitude koostist peast, ära lase kunagi joogiveel otsa saada, ära aja kunagi tilkagi veini maha, korista nõud puhtalt ära, säti enne teeninduskorda kõik valmis, kanna tellimused välgukiirusel lauda, tunne peamiste viinamarjasortide põhiomadusi ja kogu veinimaailma peamisi piirkondi, tea tuunikala päritolu, sobita foie gras õige veiniga kokku, tea, milliste loomade piimast on valmistatud juustud, tea, mis on pastöriseeritud, mis sisaldab gluteeni, mis sisaldab pähkleid, kust leida lisakõrsi ja oska loendada. Oska õigeks ajaks tööle jõuda.

„Ja millest ülejäänu koosneb?“ küsisin hingetuna oma passijalt, tupsutades paberkäterätikutega kaenlaaluseid.

„Aa, sa mõtled viitkümmend üht protsenti. See on keeruline asi.“

Viskasin läbihigistatud tööteksad jalast, keerasin Pacificolt korgi pealt, sest Corona oli otsas, ja istusin madratsile juhendit lugema. Ma olen viiekümne ühe protsendine, ütlesin endale. See käib minu kohta:

• Eranditult optimistlik: ei lase maailmal end morjendada.

• Ammendamatult uudishimulik: ja piisavalt alandlik, et küsimusi esitada.

• Täpne: puudujääke ei esine.

• Kaastundlik: emotsionaalne intelligents on ülekaalus.

• Aus: mitte ainult teiste, vaid eriti iseenda vastu.

Viskasin voodile pikali ja naersin. Harva, aga mõnikord ikka, kujutasin endisi töökaaslasi pärapõrgu päevilt – mil meie ettevalmistus seisnes kohvimasina sisselülitamise õppimises – pealt vaatamas, kuidas ma higistan ja ketran juhendit, nägemata ninaotsast kaugemale. Nad näevad pealt, kuidas veedan iga tööhetke hirmust pimeda ja sõgedana, ja siis naerame selle üle koos.

Lõuna Teise tänava ja Roeblingi nurk oli pungil Puerto Rico peredest, aiatoolide kõrval külmutuskastid. Nad ladusid doominot. Lapsed jooksid kisades läbi lõhutud veehüdrandi joa. Vaatasin neid ja meenutasin Bedfordi kohvikut, kus esimesel päeval käisin. Võiksin sinna praegugi sisse astuda. Võiksin öelda: „Jajaa, ma olen Marzoccoga töötanud – oi, kas teie ei teagi, mis see on?“

Aga sellest ei piisaks. Mis ma ka polnud – kõigest kelneri­abi, teenindaja või barista –, polnud ma selles restoranis lihtsalt keegi. Ja ma ei nimetaks seda viiekümne ühe protsendine olemiseks, sest see kõlaks, nagu oleksin mõni kohvimasin. Aga tundsin end väljavalituna. Tundsin, et mind pannakse tähele, ja mitte ainult mind salvavate töökaaslaste, vaid linna enda poolt. Iga kord, kui pinnale tahtis kerkida kaebus, hala või silma­pööritus, otsustasin selle asemel naeratada.