Читать книгу Pikkmarss - Stephen Baxter - Страница 2

KÕRG-MEGERID: kauged maailmad, millest enamik oli isegi aastal 2045, kolmkümmend aastat pärast Sammupäeva, ikka veel asustamata. Seal oli võimalik olla täiesti üksi. Üksainus hing terves maailmas.

Joshua Valientéle tundus, et see mõjutab meeli kummaliselt. Paistis, et mõne üksi veedetud kuu järel muutusid sa nii tundlikuks, et said aru, kui sinu maailma saabus veel keegi, kas või üksainus inimene. See teine inimene võis olla isegi teisel pool planeeti. Ja siin polnud tegemist mingi luuluga, muinasjutuga printsessist ja herneterast – ööd olid külmad ja suured ja kogu tähevalgus oli sihitud sinu peale.

Kuid isegi tühjades maailmades, tühja taeva all tundus Joshuale alati, et tema peas tunglevad inimesed. Näiteks temast võõrdunud naine ja tema poeg. Või Sally Linsay, kes oli talle vahel reisikaaslaseks, ja kõik inimesed Null-Maalt, mis kannatas ikka veel Yellowstone’i viie aasta taguse purske tagajärgede käes.

Ja Lobsang. Alati oli seal ka Lobsang…

Oma ebatavalise päritolu tõttu oli Lobsangist saanud paratamatult autoriteet teose alal, mida Läänes tuntakse Tiibeti Surnuteraamatuna.

Tiibetlastele endile on see ehk kõige tuntum nime all „Bardo Tödröl”, mida võiks ligikaudselt tõlkida „vabanemine kuulmise kaudu”. Sellel tekstil, mille eesmärgiks on juhtida teadvust surma ja taassünni vahele jääval ajal, ei ole ainsat kindlat väljaannet, mille osas kõik oleksid ühel meelel. Selle juured on kaheksandas sajandis, see on käinud läbi paljudest kätest ning jätnud endast inimkonnale selle tulemusena palju eri versioone ja tõlgendusi.

Mõnikord, kui Lobsang uuris Null-Maa, inimkonna esimese kodu olukorda Yellowstone’i 2040. aasta ülipurskele järgnenud päevade, kuude ja aastate jooksul, pakkus selle iidse teksti kõlav keel talle lohutust.

Igatahes oli see lohutav võrreldes uudistega, mis tulid Bozemanist, Montanast, Maa Lääs Ühelt kõigest mõni päev pärast purset. Uudistega, millele tema lähimad sõbrad reageerisid…

Tavalisel päeval oleks see kogukond, mis sirgus Bozemani naabermaailmas, olnud tavaline kõrval-Maa koloonia, mõtles Joshua, kui kaitsekostüümi jälle selga tõmbas. Käputäis rohmakaid palkonne seisis keset metsa, kust Null-Maale pidevalt puitu viidi. Olemas olid karjatara ja väike kabel. Kõike, mis selles Bozemani koopias puudu oli – näiteks hotell, kõrtsid, linnavalitsushoone, kool, haigla – võis leida kaugemal Pikkmaal. Null-Maale nii lähedal oli liiga lihtne sinna tagasi astuda, kui midagi sellist vaja peaks minema.

Kuid see päev, 15. september aastal 2040, ei olnud üheski kõrval-Ameerikas tavaline. Nimelt jätkus sel päeval, seitse päeva pärast tohutu kraatri avanemist Null-Maa Yellowstone’is endiselt vulkaanipurse. Bozeman asus pidevast plahvatusest ainult umbes viiekümne miili kaugusel.

Ja katastroofist sammu kaugusele jääv Bozeman Lääs Üks oli tundmatuseni muutunud. Päev oli küll päikseline, taevas sinine ja rohi ereroheline – siin ei varjutanud taevast vulkaanilised pilved –, kuid linn oli tuubil täis inimesi, kes olid topitud palkonnidesse või leidnud ulualuse kiiruga püstitatud telkides või istusid lihtsalt maale laotatud presendi peal. Nad olid vulkaanilise tuhaga nii täielikult kattunud, et olid tervenisti hallid – nahk, juuksed ja riided –, justkui oleksid nad mingi igivana mustvalge telesarja tegelased, kes on digitaalselt sellesse imelisse sügispäeva kopeeritud. Kõik mehed, naised ja lapsed köhisid ja öökisid, nagu oleks neil lisaks ka 1950ndatele omane suitsetamisharjumus.

Linnakest ümbritseva maastiku olid oma valdusse võtnud ametliku olemisega asjamehed FEMA-st1 ja Rahvuskaardist, kes olid märkinud maapinnale laserkiirtega, politsei piirdelindiga ja isegi lihtsalt kriidiga Null-Bozemani kvartalite ja hoonete piirjooned. Mõned piirjoontega märgitud alad ulatusid metsa ja võserikku, maale, mis siin oli veel taltsutamata. Ametnikud nummerdasid need ja varustasid siltidega, saatsid süstemaatiliselt Null-Maale vabatahtlikke astujaid ning tähistasid läbivõetud kohad digikaartidel oma tahvelarvutites, et terve linn kindlasti inimestest tühjaks tehtaks.

Mingis mõttes illustreerib see kõik Pikkmaa peamist mõistatust, mõtles Joshua. Juba veerand sajandit oli möödas Sammupäevast, mil tema ja teised noorukid kõikjal üle maailma laadisid alla lihtsa elekroonilise vidina skeemi, mille nimeks oli „sammurikarp”, vajutasid lülitit, nagu juhend ette nägi – ja astusid, mitte vasakule ega paremale, ette ega taha, vaid hoopis uues suunas. Nad astusid laante ja soode maailma, vähemalt need, kes alustasid Wisconsini osariigis asuvast Madisoni linnast nagu Joshua. Nad astusid maailma, mis oli Maaga – vana Maaga, Null-Maaga – peaaegu täiesti sarnane. Erinev oli ainult see, et seal ei olnud ühtegi inimest. Vähemalt niikaua, kuni sinna ilmusid teised Joshua-taolised lapsed, tekkisid tühjale kohale. Ja nagu Joshua kiiresti avastas, võis teha veel ühe sammu ja veel ühe, kuni sammusid mööda tervet naabermaailmade rida, mille erinevused Null-Maast suurenesid üha – kuid endiselt polnud näha ainsatki inimest. Need olid Pikkmaa maailmad.

Ja siin tuligi välja kõige olulisem selle juures, selle karm tõelisus. Null-Ameerika oli praegu kaetud kõrvetava vulkaanilisest tuhast ja tolmust tekiga, kuid siin, üheainsa sammu kaugusel, ei olnud Yellowstone’i olemasolust mingit märki.

Ilmus Sally Linsay, kes rüüpas kohvi lõpuni ja asetas plasttopsi hoolikalt prügikorvi, et see puhastataks ja uuesti kasutusele võetaks. Korraliku uusasuniku kombed, mõtles Joshua äraolevalt. Sallyl oli seljas puhas kaitsekombinesoon, kuid tuhk oli tunginud tema juustesse, kaela- ja näonaha sisse ning isegi kõrvadesse, kõigisse kohtadesse, mis jäid FEMA näomaski ja selle rihmade alt välja.

Teda saatis rahvuskaartlane, lapseohtu nooruk, kellel oli käes tahvelarvuti. Nooruk kontrollis nende isikut ja numbreid kombinesoonide rinnal ning uuris järele, millisesse kvartalisse nad seekord lähevad. „Olete valmis minema?”

Sally hakkas juba kes teab mitmendat korda respiraatorist ja 20. sajandi algupoole lenduriprille meenutavatest prillidest maski näo ette panema. „See käib juba seitse päeva.”

Joshua võttis oma maski. „Ja lõppu pole näha.”

„Kus siis Helen on?”

„Tagasi Kurat Teab Kus.” Rahvuskaardi poiss kergitas kulme, kuid Joshua pidas silmas oma kodukohta Kõrg-Megerites, asulat Nullist rohkem kui miljoni sammu kaugusel, kus ta elas koos oma perega, Heleni ja poja Daniga. „Või teel sinna. Seal olevat Danil ohutum.”

„Ja see on ju tõsi. Null-Maal ja Madalatel Maadel ei saa nüüd mitu aastat rahu.”

Joshua teadis, et Sallyl on õigus. Ka Madalatel Maadel oli Nulli suure purske eeskujul väiksemaid geoloogilisi vahejuhtumeid olnud, kuid „rahu” ei saa nendes noortes maailmades sellepärast, et sinna voolavad Nullilt tohutud põgenikemassid.

Sally silmitses Joshuat. „Helen polnud kindlasti rõõmus, kui sa keeldusid temaga koos tagasi minemast.”

„Tead, see polnud kerge. Aga ma kasvasin ju Null-Ameerikas üles. Ma ei saa seda hädas lihtsalt maha jätta.”

„Niisiis otsustasid sa paigale jääda ja hädalisi oma ülivõimete abil aidata.”

„Ära hakka niimoodi, Sally. Sa oled ju ise ka siin. Ja sina kasvasid ju üles Wyomingis…”

Sally näol oli lai muie. „Täpselt nii, aga minul pole naisukest, kes üritaks mind siit minema tirida. Oli teil siis suur tüli? Või ta lihtsalt mossitas pikalt nagu ikka?”

Joshua pööras selja, sikutas maskirihmad vihase nõksuga kuklale ja tõmbas kapuutsi pähe. Sally naeris, mask summutas tema häält. Joshua tundis Sallyt juba kümme aastat, oma esimesest uurimis/ lõburetkest Pikkmaale – tookord avastas ta, et Sally on seal juba ees. Tema juures polnud eriti midagi muutunud.

Rahvuskaardi poiss seadis nad ühe piirdelindi taha. „Maja on otse teie ees. Paar last tulid välja, aga kolm täiskasvanut on puudu. Andmed on ühe foobiku kohta. Perekonnanimi on Brewer.”

„Selge,” ütles Joshua.

„Ühendriikide valitsus on teile tänulik.”

Joshua vaatas Sally maskiga kaetud näkku. Rahvuskaardi poiss oli kõige rohkem üheksateistaastane. Joshua oli kolmkümmend kaheksa, Sally nelikümmend kolm. Joshua võitles sooviga nooruki heledaid juukseid sasida. „Muidugi-muidugi, poiss.” Siis klõpsas ta pealambi põlema ja võttis Sally kinnastatud käest. „Oled valmis?”

„Alati.” Naine vaatas kätt, mis tema käest hoidis. „Oled kindel, et sinu kunstkäpp vastu peab?”

Joshua käeprotees oli mälestus nende viimasest ühisest pikast reisist. „Ilmselt peab see paremini vastu kui minu ülejäänud osad.” Nad tõmbusid küüru, sest teadsid, mis tuleb. „Kolm, kaks, üks…”

Nad astusid põrgusse.

Tuha- ja pimsirahe tagus nende õlgu ja pead, tuhk oli nagu mingi saatanlik lumi, hall, raske ja kuum, pimss langes käsnjate kivikestena. Kivid materdasid nende ees seisvat autot, millest oli juba saanud tuhahunnik. Taustal kostis pidev tuhm mürin, mis summutas nende jutu. Taevas Yellowstone’ist tõusva tuha-, gaasi- ja suitsupilve all, mis nüüd ulatus juba kahekümne miili kõrgusele, oli sama hästi kui must.

Ja siin oli palav, palav nagu mõne uusasunike linna sepikojas. Raske oli uskuda, et kraater on tervelt viiekümne miili kaugusel. Mõned väitsid, et isegi kraatrist nii kaugel võib taevast sadav tuhk jälle sulada ja laavana voolama hakata.

Kuid maja, mida nad olid tulnud kontrollima, oligi täpselt nende ees, nagu rahvuskaardi poisi tahvelarvuti ütles. Ühekorruseline maja, mille veranda oli tuha raskuse all kokku varisenud.

Sally läks ees, tuha alla mattunud autost mööda. Nad pidid kahlama läbi tuha, mis ulatus kohati põlvini, see oli nagu raske, kuum, kõva lumi. Tuha raskus oli ainult üks selle põhjustatavatest probleemidest. Kui sellele võimalus anda, hõõrus see naha marraskile, muutis silmad sügelevateks valuaukudeks ja kraapis kopsud hakklihaks. Isegi kui see inimest kohe alguses laiaks ei litsunud, võis see paari kuuga tappa.

Paistis, et eesuks on lukus. Sally ei hakanud aega raiskama, vaid tõstis saapasse kängitsetud jala ja lõi ukse sisse.

Ukse taga oli rususid täis ruum. Joshua nägi oma pealambi valguses, et pimsi- ja tuhakoorem oli puitsõrestikuga hoonest juba ammu võitu saanud, katus ja laepealne olid alla varisenud. Elutuba oli samuti rususid täis, seal olid hallid tuhahanged. Esmapilgul tundus võimatu, et keegi võiks olla siin ellu jäänud. Kuid Sally, kes oskas alati uusi ja segadusttekitavaid olukordi kiiresti hinnata, osutas nurka, kus seisis söögilaud, kandiline ja toekas ja vastupidav, kuigi selle peale oli kogunenud paks tuhakiht.

Nad tungisid laua juurde. Seal, kus nende saapad prahi eest lükkasid, ilmus nähtavale karmiinpunane vaip.

Üle laua olid laotatud kardinad. Kui nad need kõrvale tõmbasid, leidsid nad kolm täiskasvanut. Nad olid lihtsalt tuhkhallide riiete hunnikud. Nende pea ja nägu oli käterättide sisse mässitud, kuid Joshua tegi kiiresti kindlaks, et seal on mees ja naine – keskealised, umbes viiekümnesed – ja veel üks naine, kes paistis olevat palju vanem ja nõrgem, ehk kaheksakümneaastane. Vanem naine kössitas nurgas, tundus, et ta magab. Käimlahaisu järgi, mis nende väikesest varjualusest tuli, arvas Joshua, et nad on siin olnud juba mõnda aega, võib-olla mitu päeva.

Keskealine paar ehmus Joshua ja Sally tuumakatastroofi-maske nähes, nad tõmbusid hirmust vabisedes eemale. Kuid siis tõmbas mees endal käteräti näo eest, nii et nähtavale tulid tuhast määritud suu ja punased silmad. „Jumal tänatud!”

„Härra Brewer? Minu nimi on Joshua. See on Sally. Me tulime teid ära viima.”

Brewer naeratas. „Siis ei jäetagi tõesti kedagi maha, mis? Täpselt nagu president Cowley lubas.”

Joshua vaatas ringi. „Paistab, et te saite päris hästi hakkama. Teil on siin varud, oskasite oma suud ja silmi tuha eest kaitsta.”

Brewer sundis näole muige. „Me tegime ainult seda, mida see asjalik neiu ütles.”

„Milline „asjalik neiu”?”

„Ta käis paar päeva enne seda, kui tuhasadu päris hulluks läks. Tal olid uusasuniku riided… oma nime ta ei öelnud, me mõtlesime, et ta on mõnest riiklikust agentuurist. Andis meile tarka nõu, kuidas ellu jääda, väga selgelt.” Mees vaatas vanema naise poole. „Lisaks ütles ta väga selgelt, et planeetide reastumisel pole toimuvaga mingit pistmist ja see pole Jumala karistus. Paistis, et see lohutas minu ämma. Siis ei pööranud me tema nõuannetele eriti tähelepanu, aga nüüd tulid need meile meelde. Jah, me tulime toime. Aga nüüd hakkab meil toidu- ja joogikraam otsa saama.”

Keskealine naine raputas pead. „Aga me ei saa ära minna.”

„Siia jääda ei saa te igatahes,” ütles Sally karmilt. „Teil on ju toit ja vesi otsas. Kui tuhk teid ei tapa, nälgite surnuks. Kui teil pole sammureid, saame teid lihtsalt sülle võtta ja ära minna…”

„Te ei saa aru,” katkestas teda Brewer. „Me saatsime lapsed ja koera ära. Aga Meryl, minu ämm…”

„Ta on ülimalt foobiline,” ütles naine. „Te ju teate, mida see tähendab.”

See tähendas, et ühest maailmast teise astumine, isegi kui vana naine sülle võetaks, kutsuks esile reaktsiooni, mis tapaks ta, kui talle ei manustata kiiresti vastavat ravimite segu.

Brewer ütles: „Kindlasti on teil foobikute rohud seal juba otsas, kuhu te meid viia tahtsite.”

„Ja isegi kui pole,” lisas tema naine, „siis peaks esmajärjekorras hoolitsema noorte ja tervete eest. Ma ei jäta oma ema maha.” Ta põrnitses Sallyt. „Kas teie jätaksite?”

„Isa võib-olla jätaksin.” Sally hakkas rususid täis toast välja taganema. „Tule, Joshua, me raiskame siin lihtsalt aega.”

„Ei. Oota.” Joshua puudutas vanakese kätt. Naise hingamine oli kähisev. „Me peame ta viima sellisesse kohta, kus on veel rohtusid. Tuhapilve tsoonist välja.”

„Ja kuidas kuradi moodi me seda teha saaksime?”

„Läheme läbi „pehmete kohtade”. Sally, nüüd on paras aeg sinu supervõimeid kasutada. Kas see on võimalik?”

Sally väljendas pahameelt, põrnitsedes teda oma varjava näomaski tagant. Joshua kannatas selle vapralt ära.

Siis pani Sally silmad kinni, nagu üritaks midagi tunnetada, kuulatada. Ta otsis pehmeid kohti, Pikkmaa otseteid, mida ainult tema ja veel mõned selle salakunsti meistrid kasutada oskasid… Joshua mõte oli, et vanema naise võiks viia pehmete kohtade kaudu kuhugi mujale, mitte kõrval-Bozemani, kuhugi, kus vajalikke ravimeid on veel piisavalt.

„Jah. Olgu siis. Siit paari kvartali kaugusel on üks koht. Ma saan ta viia kahe sammuga New Yorki Ida Kolmel. Aga Joshua, läbi pehmete kohtade minna pole mingi lust, isegi kui sa pole vana ja nõrk.”

„Meil ei jää muud üle. Teeme ära.” Ta pöördus tagasi Brewerite poole, et ka neile seletada, mis neil mõttes on.

Ja siis tundus, et terve maja kerkis õhku.

Laua all kössitav Joshua paisati selili. Ta kuulis, kuidas talad praksusid ja järele andsid ning tuhk leidis sahinal uusi sissepääsuteid majja.

Kui kõik jälle vaikseks jäi, olid härra Breweri silmad õudusest suured. „Mis pagan see oli?”

Sally ütles: „Ma arvan, et kraater varises kokku.”

Nad kõik teadsid, mida see tähendab: nüüd, seitsme päeva järel, olid kõik ülivulkaanide asjatundjad. Kui purse viimaks lõpeb, variseb magmakamber sisse ja tuhande ruutmiiline lahmakas maakoort kukub poole miili võrra allapoole – raputus, mis paneb terve planeedi võbisema nagu kirikukella.

„Laseme jalga,” ühmas Joshua. „Ma näitan teed.”

Joshual läks ainult mõni sekund, et astuda Breweritega majast minema, uskumatusse päikesepaistesse turvalisel Lääs Ühel.

Ja just siis, kui Joshua astus tagasi Nullile, et aidata Sallyl vanem naine ära viia, jõudis kohale kraatri kokkuvarisemise heli, millele järgnes maavärin. Mürin täitis terve taeva, jäi mulje, nagu oleksid silmapiiri taga hakanud tulistama kõik maailma kahurväed. See heli kandub lõpuks üle terve planeedi. Hallilaigulise hommikumantliga vanaproua, keda Sally toetas ja kelle pead varjasid käterätid, niuksatas ja surus käed kõrvadele.

Joshua aga mõistatas, kuigi õhk ja maa värisesid, kes oli olnud see uusasunikuriietuses „asjalik neiu”.

„Bardo Tödröl” kirjeldab surma ja taassünni vahele jäävat aega bardo’dena, teadvuse vahepealsete seisunditena. Mõned autoriteedid eristasid kolme bardo’t, mõned kuut. Lobsangi jaoks oli kõige huvipakkuvam sidpa bardo ehk taassünni bardo, kus tekivad karmast põhjustatud nägemused. Võib-olla on need hallutsinatsioonid, mille taga on puudused inimese hinges. Need võisid aga olla ka tõesed nägemused vaevlevast Null-Maast ja selle süütutest kaasmaailmadest.

Näiteks kujutluspilt unenäolistest laevadest, mis ripuvad Kansase taevas…

*

Ühendriikide mereväe õhulaev „Benjamin Franklin” kohtus „Zheng Hega”, Hiina uue keskvalitsuse laevastikku kuuluva alusega Lääs Ühel, Kansases asuva Wichita koopia kohal. Hiina laeva kapten Chen Zhong oli teatanud, et muretseb rolli pärast, mida ta peab täitma Null-Maa Ameerika päästeoperatsioonides, ning ärritunud admiral Hiram Davidson, ületöötanud ülemuskonna esindaja – katastroofilise 2040. aasta sügistalvel olid kõik üle töötanud –, andis Maggie Kauffmanile, „Franklini” kaptenile, käsu päästemissioon katkestada ja Cheniga kohtuda, et tema muresid arutada.

„Nagu mul oleks selleks aega, et mingi vana kommunistliku aparatšiku egot ravida,” porises Maggie oma kajuti üksinduses.

„Kuid just see ta juba kord on,” tähendas Shi-mi, kes oli oma korvis Maggie laua kõrval kerra tõmbunud. „On näha, et sa uurisid tema kohta. Ma oleksin võinud seda ise teha…”

„Sind ei usalda ma mitte küünemusta jagu,” pomises Maggie, kuid mitte kurjalt.

„Ilmselt on seda küünemusta siis üsna ohtralt.” Shi-mi ajas end jalule ja sirutas end vaikse, üsna usutava nurrumisega.

Tegelikult oligi Shi-mi üsna usutav kass. Kui mitte arvestada rohelisi LED-i välgatusi silmis. Ja peenutsevat inimesesarnast iseloomu. Ja tõsiasja, et ta oskab rääkida. Shi-mi oli olnud salapärane kingitus Maggiele täpselt sama salapärastelt isikutelt, kes tundusid jälgivat tema karjääri ebameeldiva huviga.

Nüüd ütles Shi-mi: „Kapten Chen on teel…”

Maggie vaatas ekraani. Kassil oli õigus: Chen oli õhus. Chen oli järjekindlalt nõudnud, et kaks twaini, õhulaeva, ei maanduks, et inimesed saaksid ühe pardalt teisele minna: ta lendas „Franklinile” kahele inimesele mõeldud kergkopteriga, mis saab kergesti maanduda „Franklini” sees – nagu Chen kiitles –, kui laev avab oma suured lastiluugid. Paistis, et uutele hiinlastele meeldib üle kõige demonstreerida oma tehnilisi võimalusi, eriti Ameerikale, mis oli nüüd, kaks kuud pärast purset, ikka veel üsna jõuetu. Eputised, mõtles Maggie.

Hajameelselt vaatas Maggie kajuti suurest aknast välja, vaatas maailma akna taga: Kesk-Lääne suurt ja sinist taevast, kus siin-seal oli kergeid pilvi, kõrval-Kansase looduse rohelist vaipa, mis laius tema all tasase ja peaaegu lõputuna – ja peaaegu rikkumatuna, kuigi see maailm asus Nullist üheainsa sammu kaugusel. Kuid nüüd oli see ikkagi rohkem rikutud kui varem. Enne septembri sündmusi, enne Yellowstone’i, oli Wichita Lääs Üks olnud kõigest oma Nullil asuva eellase vari, hulk palkidest ja poorbetoonist hooneid, mis olid enam-vähem Nulli Wichitat matkiva mustri järgi laiali pillutatud. Wichita Lääs Üks oli olnud sedalaadi linnakeste kohta tüüpiline. Selliste asunduste algseks eesmärgiks oli pakkuda oma eellastele Nullil toormaterjale, vaba pinda uute tööstusrajatiste jaoks ja elamiseks, sportimiseks ja puhkamiseks, niisiis oli paratamatu, et need järgisid oma eellase plaani.

Kuid nüüd, paar kuud pärast purset, oli see versioon Wichitast ümbritsetud põgenikelaagritest: kiiruga püstipandud telgid olid täis nõutuid ellujäänuid, maapinnal vedelesid kõikjal õhulaevadega toodud toiduvarud, meditsiinivarustus ja rõivad. Taevas rippusid „Franklini”-taolised twainid, õhulaevad, mis olid suutelised astuma, nii sõja- kui tsiviilalused justkui kaitseõhupallid sõjaaegse Londoni kohal. Sünge kolmanda maailma stseen kõrval-Ameerika südames.

Muidugi oleks asi võinud olla ka palju hullem. Tänu sellele, et peaaegu kõigil oli võimalus igalt poolt Null-Maal kõrvalmaailmadesse astuda, oli Yellowstone’i purske ajal kohe hukkunuid suhteliselt vähe. All laagrites elutsevad põgenikud olid aga toodud siia Nulli laagritest, kuhu nad olid jõudnud vanamoodsate meetoditega – nad põgenesid mööda Nulli teid katastroofipaigast eemale ja seejärel toodi nad puhtamatesse kõrvalmaailmadesse. Null-Kansas asus purskekohast, Wyomingist, suhteliselt ohutus kauguses. Kuid isegi nii kaugel mõjutas tuhk inimeste silmi ja kopse. See tekitas haigusi, näiteks Marie tõbe, kohutavat aeglast lämbumist – sellised õudused said juba kõigile liigagi tuttavaks ning meditsiiiniabi telgid olid ümbritsetud kurnatud inimeste järjekordadest.

Maggie oli sügavale mõtteisse vajunud, teda näris mure tema enda kohustuste pärast – ja ka pidevad kahtlused, kui hästi ta nende kohustuste täitmisega toime tuleb –, nii et koputus uksele ehmatas teda. Kindlasti oli seal Chen. Maggie nähvas kassile: „Tead küll, mida teha!” See tähendas: Pea suu!

Kass keeras end rahulikult kerra ja tegi, nagu magaks.

Selgus, et kapten Chen on lühikest kasvu sekeldaja-tüüpi mees, ülespuhutud ja ennast täis, nagu Maggiele esmapilgul tundus. Kuid ilmselt oli ta ellujääja: ta oli olnud parteitegelane, kes suutis oma positsiooni säilitada, kui kommunistlik režiim langes, ning juhtis „Zheng He” kaptenina isegi tähtsat uurimisretke Pikkmaale. Maggie vihjaski sellele, kui teda tervitas.

„Nüüd oleksite ise võib-olla juba samasugusel retkel, kapten Kauffman, kui seda õnnetut vulkaanipurset poleks vahele tulnud,” vastas mees, istus ja võttis vastu mitšman Santorini pakutud kohvi – Santorini oli ta ka sisse juhatanud.

„Kas te teate „Armstrong II”-st? Noh, ma pole ainuke, kelle plaanid see purse segi keeras.”

„Sulatõsi. Ja meil ju veel vedas, kas pole nii?”

Pärast sissejuhatavat vestlust – Chen ütles, et kergkopteri piloodi, kellegi leitnant Wu Yue-Sai eest hoolitsetakse „Franklini” kambüüsis –, asus Hiina laeva kapten asja juurde. Ning selgus, et tema probleem on vihaleajavalt ideoloogiline, vähemalt tundus nii Maggiele.

„Teeme selle selgeks,” lausus Maggie. „Te siis keeldute võtmast pardale meie presidendivalimiste hääletussedeleid?”

Kapten Chen laiutas oma lihavaid käsi ja naeratas. Tundus, et ta on sedasorti inimene, kellele pakub mõnu teiste elu keeruliseks tegemine.

„Mis ma oskan öelda? Mina esindan Hiina valitsust. Kes ma olen, et sekkuda USA poliitikasse, isegi nii kaudselt? Mis siis, kui ma peaksin vääratama – kui mul näiteks jäävad sedelid mõnda piirkonda viimata või kui ma kaotan pitseeritud valimiskasti ära? Kujutage ette, milline skandaal sellest tuleks! Pealegi, minule kui kõrvaltvaatajale tundub, et praeguses olukorras on valimiste korraldamine kergemeelne.”

Maggie tundis, kuidas tema sees kerkib pahameel, ja tajus endal kassi pilku nagu tumma hoiatust. „Kapten, praegu on liigaasta november. Sellel ajal on meil alati presidendivalimised. Nii on Ameerikas kombeks ja mingi ülivulkaan meid ei takista. Ma… meie… oleme tänulikud kõige eest, mida Hiina valitsus meie aitamiseks selles raskes olukorras teeb. Kuid…”

„Aa, kuid teile ei meeldi, et ma kommenteerin teie siseasju, eks ole? Võib-olla tuleks teil sellega harjuda, kapten Kauffman.” Chen osutas tahvelarvuti poole Maggie laual. „Kindlasti ühtib teie nägemus oma riigi tulevikust meie ettekujutusega. Tundub tõenäoline, et kakskümmend protsenti Null-Maa Ühendriikidest hüljatakse täielikult: tohutu ala Denverist Salt Lake City ja Cheyenne’ini. Kaheksa protsenti ülejäänud USA-st on nii paksu tuhakihi all, et see segab põlluharimist. Kuigi evakueeritavate vool kõrvalmaailmadesse on olnud tihe, on paljud miljonid jäänud endiselt Nullile ning toidu- ja veevarud kahanevad kiiresti – ka sellistes kõrvalmaailmades asuvates hoidlates nagu see siin, eks ole tõsi? Ja talvel jääksid paljud kindlasti nälga, kui näiteks hiinlased ei kingiks neile riisi, mis tuuakse kohale kõrvalmaailmadest twainidega või kaubalaevadega, mis sõidavad üle Nulli merede. Nüüd olete ülejäänud maailmast sõltuv, kapten Kauffman. Sõltuv. Ja ma ei usu, et see lähemal ajal muutuks.”

Maggie teadis, et kapten Chenil on õigus. Tema nõuandjad twaini meeskonnast kinnitasid, et vulkaanipurskel on globaalsed mõjud, mõjud, mis jäävad kauaks püsima. Tuhk oli üsna kähku maha langenud – kuigi isegi maas oli see probleemiks –, purskega õhku paisatud vääveldioksiid aga püsis imeväikeste aerosooliosakestena õhus ja tekitas küll hingematvalt ilusaid päikeseloojanguid, kuid peegeldas ka päikese soojust. Null suundus vastu oma esimesele purskejärgsele talvele, temperatuur langes kiiresti ja varakult ning oli selge, et järgmine kevad tuleb hiline, kui see üldse tuleb.

Jah, Ameerika vajab lähitulevikus kindlasti Hiina riisi. Kuid Maggie mõistis, et raske saab olema Hiina-taolisi „sõpru” takistada, et nad katastroofi ära kasutades Ameerika ühiskonnas jäädavalt kanda ei kinnitaks. Juba liikusid kuulujutud, et hiinlased veavad nikotiininäljas Null-Ameerikasse salaja tubakat – nagu tagurpidi Oopiumisõda2, mõtles Maggie.

Kuid Maggie Kauffman tegutses põhimõtte kohaselt, et tema peab tegelema talle lähimate praktiliste probleemidega ja laiem maailm peab enda asjadega ise hakkama saama.

„Aga seoses nende hääletuskastidega, kapten Chen… Mis oleks, kui ma määraksin oma meeskonnast väikese rühma, mis sõidaks teiega kuni valimiste lõpuni kaasa. Nad võivad valimistega seotud operatsiooni juhtida – ja nad vastutaksid ka kõigi eksimuste eest.”

Chen naeratas laialt. „Arukas lahendus.” Ta tõusis. „Ja ehk saaksin ma saata teile rühma oma meeskonnast, kultuurivahetuse vaimus. Meie valitsused arutavad ju juba näiteks twainitehnoloogia jagamist.” Ta laskis kiirel huvitul pilgul üle kajuti käia. „Kuna meie laevad on teie omadest pisut arenenumad. Tänan, et aega leidsite, kapten.”

Kui ta oli läinud, pomises Maggie: „Hea, et see läbi sai.”

„Täpselt,” nõustus Shi-mi.

„Kuule, tuleta mulle meelde, ma pean oma abile ütlema, et me selle „vahetusmeeskonna” pealaest jalatallani läbi otsiksime, et nad lutikaid või relvi pardale ei tooks.”

„Just nii, kapten.”

„Ega salasigarette.”

„Just nii, kapten.”

Mõned „Bardo Tödröli” versioonid ütlesid, et sidpa bardo’s saab hing keha, mis väliselt meenutab tema endist füüsilist kesta, kuid millele on antud imepärased võimed. Selle kõik meeled on täiuslikud ja sellel on võime takistamatult liikuda. Karma imelised võimed.

Nii ulatus Lobsang vaimusilmas üle maailma – üle kõigi maailmade. Õde Agnes küsiks arvatavasti, kas tema hing lendab kõrgel maa kohal.

Ja Agnesele mõeldes vaatas Lobsang 2041. aasta mais, pool aastat pärast purset kõrgustest alla ühe üsna inetu lastekodu peale ühes Madisoni kõrvalmaailma koopias…

Kui hull esimene talv andis maad masendunud kevadele ja Ameerika alustas pikka Yellowstone’i katastroofist toibumise perioodi, teatas tagasivalitud president Cowley, et Ühendriikide pealinnaks saab Nulli hüljatud Washingtoni asemel ajutiselt Madison Lääs Viis. Ja nüüd pidi ta pidama selle maailma Kapitooliumi, endise linnavalitsushoone trepilt – valitsushoone oli suur puidust ja betoonist angaar, mis üritas vapralt jäljendada oma ammuhävitatud eellast Nullil – võimsa kõne, et linn selle uude rolli sisse pühitseda.

Joshua Valienté istus Kodu ühissaalis ja vaatas televiisorist tühja kõnepoodiumi. Joshua oli siin selleks, et külastada viieteistaastast Paul Spencer Wagoneri, äärmiselt tarka ja äärmiselt probleemset poissi, kellega ta oli esimest korda kohtunud palju aastaid tagasi Õnneliku Maandumise nimelises kohas. Joshua abi oli olnud olulise tähtsusega, kui Paul pärast tema perekonna lagunemist Kodusse toodi. Kuid praegu oli Paul väljas ning Joshua ei suutnud end tagasi hoida ja lülitas televiisori kanalile, kust pidi näidatama Madisoni tulnud presidenti.

Cowley hüppas lavale, lehviva tähelipu alla, ise üksainus lai naeratus ja juuksepahmakas. Ühendriikide lipuks oli uus, holograafiline versioon, mis pidi rõhutama tõika, et nüüd on USA laienenud ka Pikkmaale.

„Hämmastav, et ta tuli tõesti ise kohale,” ütles Joshua õde Johnile.

Õde John, sünninimega Sarah Ann Coates, kes oli Null-Madisonil asunud lastekodu ehk lihtsalt „Kodu” kasvandik nagu Joshuagi, juhtis nüüd seda uude kohta kolinud asutust. Tema nunnarüü oli puhas ja triigitud nagu alati. Nüüd ta naeratas ja küsis: „Mille üle sa hämmastunud oled? Et president valis uueks pealinnaks Madisoni? See on ju peaaegu kõige küpsem linn Madalates Ameerikates.”

„Ma ei mõtle ainult seda. Vaata, kes on laval tema kõrval. Senaator Jim Starling. Ja Douglas Black.”

„Hmm,” tegi õde John. „Nad oleksid pidanud sind ka kutsuma. Sa oled ju kohalik kuulsus. Wisconsini omad teavad sind ju kõik: Joshua Valienté, Sammupäeva kangelane!”

Sammupäeval ehitasid kõik lapsed üle maailma endale sammuri ja eksisid metsikute kõrvalmaailmade laantes otsekohe ära. Madisoni läheduses oli Joshua see, kes eksinud lapsed koju tagasi tõi – teiste hulgas ka Sarah, kellest nüüd oli saanud õde John.

Joshua ütles kurvalt: „Ma loodan kogu aeg, et äkki on see juba unustatud. Pealegi löödaks mind ilmselt poodiumilt minema, sest ma olen nii räämas. Pagana tuhk – kuidas ka ei küüriks, ikka ei saa seda pooridest välja!”

„Kas te lähete veel Nullile päästemissioonile?”

„Me läheme küll, aga päästa pole sealt enam kedagi. Nüüd toome kraatri lähedalt hüljatud tsoonist igasugu kraami. Wyomingist, Montanast, Kaljumäestiku osariikidest. See on üllatav, mida kõike sinna veel jäänud on: riideid, bensiini, konserve, isegi loomasööta. Ja me toome ära ka kogu tehnika, mis paistab veel kasutuskõlblik. Näiteks mobiilimastid. Kõik, mida on vaja, et elu Madalatel Maadel üles ehitada. Enamik meie töötajaid on põgenikelaagritest käsukorras võetud.” Joshua muigas. „Nad topivad taskud raha täis, kui seda kuskilt leiavad. Paberdollareid.”

Õde John turtsatas. „Arvestades, kuidas majandus on alla käinud ja turud kokku varisenud, on need dollarid varsti kõige mõistlikum ahju ajada, et sooja saada.”

Joshua tahtis vastata, kuid õde John andis märku, et ta vaikiks – Cowley alustas kõnega.

Pärast tavapärast sissejuhatust, tervitusi ja vaimukusi, võttis Cowley kokku olukorra Ameerikas ja Nullil kaheksa kuud pärast vulkaanipurset. Talvest oli saamas kevad, aga midagi paremat polnud ette näha. Üleplaneedilised kliimamuutused olid kinnistunud. Läinud sügisel olid Kagu-Aasia mussoonvihmad tulemata jäänud. Seejärel sai peaaegu kõigile teatud laiuskraadist põhja pool asuvatele aladele – Kanadale, Euroopa riikidele, Siberile, tervele Venemaale – osaks kõige metsikum talv, mida mäletati. Nüüd oli teisel pool ekvaatorit, kuhu oli jõudnud lõunapoolkera talv, kujunemas sama katastroofiline olukord.

Kõik see tähendas, et tuli arvestada uutmoodi maailmaga.

„Esimese talve elasime vana rasva varal üle – purskele eelnenud aegadel kogutud varudega. Enam me seda teha ei saa, sest kõik… on… otsas.” Cowley rõhutas oma sõnu, raiudes käega vastu kõnepulti. „Me ei saa loota ka toiduainete sisseveole naabritelt ja sõpradelt. Nad on olnud küll väga helded, kuid neil on külma suve tõttu endal probleeme. Pealegi, Onu Sam peab ennast ise toidetud saama! Onu Sam hoolitseb omade eest!”

Kõnepuldi ette kogunenud viisaka rahvahulga seast tõusid hõisked, Cowley taga laval seisvad võimuesindajad plaksutasid. Kui kaamerapilt üle nägude liikus, märkas Joshua presidendi abide seas väga noort neiut – ta oli kõige rohkem hilisteismelise eas –, kes oli sale, tumedat verd, asjalik ja üsna korraliku välimusega, kuid kellel olid seljas „uusasuniku hilbud”, nagu Nulli omad neid tavaliselt nimetasid: nahkseelik, kasutatud olemisega pluus ja jakk. Joshua tundis tüdruku ära – see oli Roberta Golding, ta oli pärit Õnnelikust Maandumisest. Joshua oli temaga kohtunud eelmisel aastal, enne purset, millest nüüd tundus olevat möödunud juba ilmatu aeg, ühes Valhalla, Kõrg-Megerite suurima linna koolis, kuhu tema ja Helen olid tahtnud oma poja Dani õppima panna. Tookord tundus Roberta meeletult intelligentne ja kui ta töötab praegu, nii noorena juba Cowley valitsuses mingil kõrgel ametipostil, nagu paistab, siis näitab see tema potentsiaali.

Kummalisel kombel meenus Joshuale perekond Bozemanist, kelle ta oli varsti pärast purset Nullilt minema aidanud. Nemad mainisid „asjalikku neiut”, kellel olid seljas uusasuniku riided ja kes andis neile head nõu. Kas see võis olla Roberta ise? Kirjeldus igatahes klappis. Noh, Joshua oli seisukohal, et mida rohkem arukat nõu inimesed sellistel aegadel saavad, seda parem…

Ta keskendus jälle presidendi kõne kuulamisele.

Nüüd, mil Yellowstone’i-eelsed varud on ammendatud, ütles Cowley, on aeg külvata ja kasvatada vilja, millest elada tuleval talvel ja pärast seda. Sellega oli aga see häda, et Nullil ennustati selleks aastaks taevast katva vulkaanilise tuha tõttu jõhkralt lühikest viljakasvatusperioodi. Samas polnud Madalate Maade noortel põllunduskogukondadel, millest ükski polnud vanem kui veerand sajandit, kaugeltki piisavat võimekust, et seda oma õlule võtta. Kõigil uutel Maadel oli isegi puutumata laanest puhastatud ainult tilluke osa maast.

Niisiis pidi nüüd tulema „ümberasumine”, massilise rände programm, mille organiseerivad Rahvuskaart, FEMA ja Sisejulgeolek ning millele aitab oma twainidega kaasa merevägi. Enne purset oli Null-Ameerikas elanud enam kui kolmsada miljonit inimest. Nüüd oli eesmärgiks võetud, et ükski kõrvalmaailm ei peaks üritama esimesel aastal võtta vastu rohkem kui kolmekümmet miljonit – umbes selline oli Ühendriikide rahvaarv üheksateistkümnenda sajandi keskel. See tähendas, et miljonid inimesed peavad rändama kaugemale kõrvalmaailmadesse, vähemalt kümne Maa laiusele alale Idas ja Läänes. Ja see omakorda tähendas, et kõigis asustatud maailmades tuleb hakata metsiku tempoga maid raadama. Ja kõik see peab toimuma sellel suvel. Oli selge, et vaja läheb kõiki tööriistu, kasutatud riideid ja palju muud, mida Joshua ja teised päästjad suudavad segipaisatud Nullilt ära tuua.

„Selle rände kõrval paistab juutide väljaränne Egiptusest tühiasi!” ütles Cowley. „Me vallutame nii suuri uusi alasid, et selle kõrval paistab vana Lääne hõivamine nagu vanaema aia puhastamine. Kuid me oleme ameeriklased. Me saame sellega hakkama! Me suudame ehitada uue Ameerika ja ehitamegi selle, täpselt sellise nagu vaja. Ja ühte ma teile ütlen… ma lubasin teile, et kedagi ei jäeta selle põrguliku tuhapilve varju maha, ja nüüd luban ma teile jälle: ees ootavad rasked ajad, kuid keegi ei pea nälga kannatama…” Tema ülejäänud sõnad kadusid huiletesse ja hõisetesse.

„Peab ütlema, et seda oskab ta hästi,” märkis Joshua.

„Jah. Isegi õde Agnes ütles, et ta on oma rolli sisse elanud. Isegi Lobsang ütleb sama.”

Joshua mühatas. „Lobsang ennustas enam kui ühe korra ülipurset. Sellised vulkaanipursked olid süüdi ka mõnede jokkerite, katastroofist laastatud maailmade tekkimises, mis me Pikkmaal leidsime. Aga Yellowstone’i purset ei osanud ta ikkagi ette näha.”

Õde John noogutas. „Kokkuvõttes oli ta täpselt nii ettenägelik, kui geoloogidelt saadud viletsad andmed võimaldasid. Ja ära hoida poleks ta purset ikkagi saanud.”

„Tõsi.” Täpselt samal kombel oli Lobsang väitnud, et ta poleks suutnud ära hoida terroristide rünnakut Null-Madisonile kümme aastat varem. Oli selge, et Lobsang ei ole kõikvõimas. „Aga ma olen kindel, et parem tal sellest ei hakka…”

Sidpa bardo’s ei koosne hinge keha tavalisest ainest. See saab minna läbi kivi, mägede, maa, majade. Lobsang pidi lihtsalt keskenduma ja tema kese, tõeline Lobsang, võiski olla siin, seal ja kõikjal. Kuid aina rohkem igatses ta olla oma sõprade kõrval.

Selliste sõprade kõrval nagu Nelson Azikiwe, kes istus parajasti St John on the Wateris oma endise koguduse pastoraadi elutoas…

*

Nelsoni võõrustaja, reverend David Blessed, ulatas talle uue pilgeni täis teekruusi. Nelson rõõmustas soojendava joogi üle. Oli 2042. aasta august Lõuna-Inglismaal – Yellowstone’i purskest oli möödunud vähem kui kaks aastat – ja väljas sadas lund. Jälle oli sügis tulnud kohutavalt vara.

Nad mõlemad silmitsesid kolmandat toasolijat, kohalikku naist, kelle nimi oli Eileen Connolly ja kes istus suure ekraaniga televiisori ees ja vaatas aina korratavaid uudiseid. Nüüd, kolm päeva pärast Vatikanis toime pandud atentaadikatset, olid peamised raadio- ja videouudised juba pähe kulunud. Hullunud karje: „Need jalad mitte! Need jalad seal ei astu!” Läbi õhu kihutav relv, teritatud alumise otsaga krutsifiks. Paavsti habras valges rüüs kogu, mis rõdult minema veeti. Abitult oksendav palgamõrtsukas, keda tabas hilinenult astumisiiveldus.

Paavsti elu kallale kippunud mees oli inglane. Tema nimi oli Walter Nicholas Boyd. Ta oli terve oma elu olnud kõigutamatu katoliiklane. Ja ta oli oma kätega ja ihuüksi ehitanud Ida Ühe Rooma tellingud, mis asusid täpselt samal kohal ja kõrgusel, kus Nullil asus Püha Peetruse katedraali rõdu, millelt paavst väljakul seisvaid rahvahulki õnnistab. Sellises kohas oli rünnakuid oodata, kuid hämmastaval kombel – ja andestamatult, kuna nüüd kasutati terroriaktide juures tihti astumist – polnud Vatikani turvatöötajad sellega arvestanud. Niisiis ronis Walter Nicholas Boyd enda ehitatud tellingutele, astus Nullile, teritatud puidust krutsifiks käes, ja üritas paavsti tappa. Katoliku kiriku pea sai tõsise haava, kuid jäi ellu.

Nüüd, uudiseid vaadates, hakkas Eileen mingit viisi ümisema.

Väsinud olemisega David Blessed muigas. „Kõik laulavad seda kirikulaulu. Kas ast’sid tollal jalad need / Inglismaa haljail künkail / Kas Tema püha tallekest / võis näha meie karjamail?.. „ Ta jorutas vaikselt seda viisi. „Blake’i „Jeruusalemm”. Härra Boyd tahtis vist protesteerida selle vastu, mida nimetatakse „Vatikani maadehaaramiseks”?”

„Nii see on,” vastas Nelson. „See on nüüd juba ülemaailmne protestiliikumine, selle nimi ongi „Need jalad mitte”. Eileen kuulub ka samasse liikumisse, eks ole?”

Neljakümne nelja aastane Eileen, kahe lapse ema, oli kunagi kuulunud Nelsoni kogudusse ja oli nüüd taas Nelsoni eelkäija David Blessedi hoole all, kes oli juba üle kaheksakümne aasta vana, kuid oli pensionilt tagasi tulnud, et koguduse eest süngeil purskejärgseil päevil hoolitseda.

„Jah. Just sellepärast ta maadlebki kahtluste sasipuntraga.”

„Praegu on meie kõigi jaoks keerulised ajad, David. Mis sa arvad, kas ma saaksin temaga nüüd rääkida?”

„Muidugi. Tule. Ma panen sulle enne veel teed juurde.”

Niisiis hakkas Nelson Eileen Connollyt ettevaatlikult küsitlema, kuulas ära tema väga tavalise loo sellest, kuidas ta oli poetöötaja ja ema – siis tuli lahutus, kuid elu läks edasi ja Eileen kasvatas oma lapsi hästi. Tema elu oli olnud väga inglaslik ning kulgenud peaaegu häirimatult edasi ka pärast Pikkmaa avanemist. Häirimatult, kuni Ameerikas tuli vulkaanipurse.

„Sa pead ära kolima, Eileen,” lausus David nüüd leebelt. „Ma pean silmas seda, et sa pead kolima Pikkmaale. Ja sa pead lapsed kaasa võtma. Sa ju tead, kuidas asi on. Me kõik peame minema. Inglismaast on järel ainult rusud. Sa oled näinud, kuidas kohalikud talupidajad pingutavad…”

Nelson teadis, kuidas asjalood on. Juba teisel suveta aastal oli saagikasvatusperiood isegi Lõuna-Inglismaal olnud kohutavalt lühike. Talunikud üritasid alles juunis panna poolkülmunud mulda maha kiiresti kasvavaid vilju – kartuleid, peete, kaalikaid – ning nad jõudsid viletsa saagi vaevu ära koristada, kui juba tulid jälle külmad. Linnades ei toimunud peaaegu mingit tegevust, meeleheitlikult üritati päästa ainult kultuuriväärtusi, viies need kõrvalmaailmadesse, kuid paljude riikide valitsused lubasid, et kõrvalmaailmades luuakse rahvusvaheline, üle maailmade laiali hajutatud „Nulli muuseum”. Midagi ei lähe kaduma…

David jätkas: „Ja veel palju aastaid läheb olukord ainult hullemaks. Selles pole vähimatki kahtlust. Vana hea Inglismaa ei suuda meid enam toita. Me peame vapralt uutesse maailmadesse astuma.”

Kuid Eileen ei vastanud.

Nelson ei saanud päris täpselt aru, mis toimub. „Asi pole ju selles, et ta ei saaks astuda, David? Ta pole ju foobik?”

„Ei-ei. Kahjuks takistavad teda teoloogilised kahtlused.”

Nelsoni näole tekkis tahtmatult muie. „Teoloogilised? David, me kuulume anglikaani kirikusse. Teoloogia pole meie rida.”

„Jah, aga paavsti rida on, ja just sellepärast ongi kõik nii ärevil…”

Viimaks tegi suu lahti ka rahulik, kuid pisut nõutu Eileen. „Häda on selles, et inimene aetakse nii segadusse. Preestrid ütlevad Pikkmaa kohta kord üht-, siis teistmoodi. Alguses räägiti, et Pikkmaale minna on Jumalale meelepärane, sest astudes peab kõik maise vara maha jätma. Nojah, peaaegu kõik. See oli nagu vaesusevande andmine. Näiteks Pikkmaa Uute Palverändurite Ordu pidi minema ja hoolitsema uute koguduste eest, mis kõrvalmaailmades tekivad. Ma lugesin sellest ja andsin neile natuke raha. Kõik oli korras. Kuid siis hakkasid prantsuse piiskopid ütlema, et kõrvalmaailmad on kõik langenud paigad, saatana kätetöö, sest Jeesus pole seal kõndinud…”

Nelson oli selle kohta lugenud, kui Eileeniga kohtuma valmistus. Mingis mõttes jätkus sellega tegelikult vana vaidlus selle üle, kas teiste planeetide elanikke võib lugeda „päästetuteks” või mitte, kuna Kristus sündis ju ikkagi ainult Null-Maal. Teadaolevalt ei olnud kusagil Pikkmaal peale Null-Maa inimesi välja arenenud. Järelikult sai ka Kristuse sünd toimuda ainult Null-Maal. Ka Kristuse keha oli kokku pandud ainult Nulli aatomitest ja molekulidest. Milline on siis kõigi teiste Maade teoloogiline staatus? Mida arvata lastest, kes on sündinud Pikkmaa maailmades ja kelle kehad koosnevad aatomitest, millel pole Kristuse maailmaga mingit pistmist? Kas Jumala Poeg päästis ka nemad või mitte?

Nelsoni meelest oli see kõik üks segapuder valestimõistetud teadusest ja keskaegsest teoloogiast. Kuid ta teadis, et sellised argumendid ajavad segadusse paljusid katoliiklasi kuni Vatikani endani välja. Ja ka teiste kristlike usuvoolude esindajaid, nagu nüüd paistis.

Eileen lausus: „Siis tulid sellised kaubitsejad, kes müütasid Null-Maalt pärit armulaualeibu ja ütlesid, et kasutada võibki ainult neid, kuna need on pärit samast maailmast kust Jeesus.”

„Need olid lihtsalt petised,” tähendas Nelson leebelt.

„Jah, aga siis korraga ütles paavst, et Pikkmaa on ikkagi osa Jumala valitsusalast…”

Nelson suhtus Vatikani järsku seisukohamuutusse Pikkmaa suhtes kaine künismiga. Asi oli demograafias. Kuna suurelt osalt planeedist jätkus massiline väljaränne, täitusid naabermaailmade uusasundused pisikeste potentsiaalsete katoliiklastega. Ja nii muutusidki ühtäkki kõik need uued maailmad Jumalale meelepäraseks. Paavst leidis sellele suhtumisele teoloogilise õigustuse Esimesest Moosese raamatust 1:28. „Ja Jumal ütles neile: teid saagu palju, täitke maa ja alistage see enestele…” See, et Jumal ei öelnud sõnaselgelt „Pikkmaa”, polnud probleem, täpselt samamoodi, nagu 1492. aastal polnud probleemiks see, et Piiblis ei mainitud sõnagagi Ameerikat. Kuid preestrite õnnistuse allikaks pidi endiselt olema paavst, niisiis jäi võimu allikaks endiselt Null-Maa Vatikan. Õigus jah, ja rasestumisvastaste vahendite kasutamine oli endiselt patt.

Mõned kommentaatorid imestasid, kuidas kahe tuhande aastane kirik oli üle elanud järjekordse tohutu filosoofilise ja majandusliku raputuse, nagu see oli üle elanud Rooma keisririigi kokkuvarisemise, mille rüpes ta oli sündinud, ning Galileo ja Darwini ja Suure Paugu teoreetikute teaduslikud avastused. Kuid isegi mõningaid katoliiklasi jahmatas kõige jultunum maadehõivamine pärast 1493. aastat, mil paavst Aleksander VI jagas terve Uue Maailma Hispaania ja Portugali vahel ära – nüüd nõuti igivana ideoloogia järgi enda valitsuse alla terve lõputus. Just sellepärast oli tulnud ka Walter Nicholas Boyd ja tema meeleheitlik hüüe: „Need jalad mitte!”

Ja sellepärast oli vaene Eileen Connolly täielikus segaduses.

„Mulle ei meeldinud paavsti sõnad,” ütles Eileen nüüd kindlalt. „Ma olen seal käinud – kõrvalmaailmades, matkal ja puhkusel ja muidu. Seal rajavad inimesed talusid ja elumaju tühjale kohale, ainult omaenda kätega. Ja seal on loomi, keda keegi pole enne näinud. Jah, mina ütlen, et me peaksime olema alandlikud, mitte kuulutama, et see kõik kuulub meile.”

David märkis: „See tundub tõesti mõistlik, Eileen…”

„Ma olen vahel vihane,” katkestas teda Eileen. „Mõnikord olen ma ilmselt sama vihane kui see Boyd seal telekas. Mõnikord tundub mulle, et see koht, kus me elame, Null-Maa, on nii räpane ja omadega puntras, et kõik halb tulebki siit. Et kõigile Pikkmaa maailmadele oleks parem, kui selle maailma saaks lihtsalt kinni panna. Nagu mingi vana suure pudeli.”

David ütles vaikselt: „Sa saad aru, miks ma sult abi palusin, Nelson. Sellistel maailmalõpuaegadel muutuvad inimesed üsna ebausklikuks.” Ta lisas veel vaiksemalt. „Much Nadderbys sosistatakse, et seal olevat nõid.”

„Nõid?”

„Või siis haaras ühe väikese poisi keha kuri vaim. See poiss on targem kui teised, lausa õudustäratavalt targem. Me üritame olukorda muidugi rahustada. Aga nüüd selline lollus Vatikanist!” Ta vangutas pead. „Mõnikord tundub mulle, et inimesed on nii rumalad, et me oleme kõik oma kannatused ära teeninud.”

Ja Nelson, kellest oli saanud Lobsangi lähedane liitlane – või siis „väärtuslik pikaajaline investeering”, nagu Lobsang ise ütles –, teadis, et Lobsang oleks sellega nõus, vähemalt mõnes osas.

„Just seda ma sinult tahaksingi. Mine temaga kaasa, Nelson. Mine Eileeniga kaasa, ole kas või natuke aega temaga. Jumal teab, et mina olen selleks juba liiga vana. Aga sina… Mine temaga kaasa. Õnnista teda. Õnnista maad, kus tema ja ta lapsed end sisse seavad. Risti nad uuesti, kui nad tahavad. Tee kõik, mida on vaja, anna talle kindlus, et Jumal on temaga, ükskõik kuhu ta oma lapsed viib. Hoolimata sellest, mida see õnnetu paavst ütleb.”

Nelson naeratas. „Muidugi.”

David tõusis. „Aitäh. Ma toon uue kannutäie teed.”

Lobsang igatses sõpru.

Pärast Yellowstone’i purset tõmbas neid kõiki tagasi Nullile, nad kihutasid sinna nagu päästjad tulekahju poole. Lobsang rõõmustas nende seltsi üle, kuigi mõnikord, näiteks Joshua Valienté puhul, tundus, et neil pole tema jaoks eriti aega. Kuid sedamööda, kuidas aastad kulusid ja olukord stabiliseerus, tulid nad aina harvem ja harvem, nad läksid jälle tagasi oma elu juurde kaugel Pikkmaal.

See käis näiteks Sally Linsay kohta. Nüüd, neli aastat pärast purset, võis teda tavaliselt leida ühest kõrvalmaailmast umbes saja viiekümne tuhande sammu kaugusel Null-Maast. Kuigi Sally Linsayd leida oli alati väga-väga raske…

*

Võiks öelda, et raskestileitavus oli Sallyle lausa eluülesanne, kuigi tema elu oli täis ülesandeid, eriti selliseid, mis puutusid Pikkmaa taimestikku ja loomastikku, millesse ta suhtus üpris kirglikult.

Ja just sellepärast saabus ta 2044. aasta hilissügisel muidu täiesti tähelepandamatusse asundusse Viljavöös, kõrval-Idahos, kohta, mille nimi oli Nelja Vee Linn.

Ja just sellepärast asetas ta kinniseotud jahimehe, kellele oli tropp suhu litsutud, ettevaatlikult kohaliku šerifi maja tagaukse kõrvale.

Jahimees oli teadvusel, kui Sally ta maha pani, tema seasilmad vaatasid Sallyt ärevalt. Paistis, et ta ei tea, kuidas tal vedas. Ilmselt polnud tal ka sellist tunnet, et tal vedas, kuid arvestades kõikvõimalikke viltuvedamisi, mis võivad inimestel ette tulla, kui Sally Linsay kõrvu jõuab uudis, et nad on tapnud trolli – seekord emase trolli, kellel oli laps ja kes tagatipuks pidi varsti uuesti sünnitama… Vähemalt ei lõiganud Sally tal päästikusõrme ära. Ja jahimees oli ikkagi elus. Ja oli arvata, et teda praegu piinav sügelus, mille olid esile kutsunud ühe väga kasuliku taime mürgised okkad, mille Sally oli Kõrg-Megeritest avastanud, annab juba paari aasta pärast järele. Sallyle tundus, et mehel on piisavalt aega oma pattude üle mõtiskleda. Võib öelda, et ta käitus temaga karmilt, kuid ikkagi hoolitsevalt.

Ja just sellepärast, et teda oli nii raske leida, olid sellised paigad, kus ta mõnikord käis – nagu näiteks Nelja Vee Linn, kuigi tema külaskäigud siia polnud sagedased ja ammugi mitte regulaarsed –, väga abiks, kui kellelgi oli tõeliselt vaja temaga ühendust saada.

Sellepärast tuli šerif, naisterahvas, nüüd ise välja kargesse koiduvalgusse. Ta heitis mõmisevale jahimehele erilise huvita ainsa pilgu ja hõikas Sally lähemale. Siis läks ta sisse tagasi ja hakkas ühes sahtlis tuulama.

Sally jäi välja, ukse taha. Šerifi kabinetist uhkasid võimsad aroomid, selle koloonia üldise õhkkonna kontsentreeritud versioon, mida ta ei tahtnud liiga sügavalt sisse hingata. Siinne kogukond oli alati olnud eksootilisest farmakoloogiast läbi imbunud.

Viimaks ulatas šerif Sallyle ümbriku.

Ümbriku peale oli kirjutatud käsitsi. Ilmselt oli ümbrik oodanud siin šerifi sahtlis rohkem kui aasta. Ka kiri ümbriku sees oli kirjutatud käsitsi ja väga kehvasti, kuid Sally tundis käekirja kergesti ära, kuigi kirja sõnumi dešifreerimisega oli tal omajagu raskusi. Ta luges, huuled tummalt sõnu vormimas.

Siis pomises ta: „Kuhu ma pean minema? Tühikusse?.. Nojah. Pärast nii paljusid aastaid… Tere siis, issi.”

Lobsang igatses oma sõpru, näiteks Joshua Valientét. Kes oli parajasti laagris ühel künkanõlval enam kui kahe miljoni sammu kaugusel Nullist Lääne pool. Joshua oli põgenenud Null-Maalt ja Madalatelt Maadelt, juba viis aastat lakkamatult kestnud katastroofi tsoonist oma järjekordsele pikale „hingamisretkele”. Ta oli ülimalt üksi ja tundis perest puudust, kuid ei tahtnud ikkagi oma õnnetusse koju naasta.

Joshua Valienté, kes oli tähistanud 2045. aasta saabumist ainult oma hinnalistest varudest võetud kohviga, ärkas peavaluga. Ta kisendas tühja taevasse: „Mis siis nüüd on?”