Читать книгу Pikkmarss - Stephen Baxter - Страница 3

VIIMASE SAMMUGA JÕUDIS Sally GapSpace’i kompleksi ümbritseva tara lähedusse, jäädes sellest targu umbes poole miili kaugusele. Tara taga paistis midagi rasketööstustehase taolist, betoonist, tellistest ja terasest majaplokid, kuplid ja tornid, millest mõned olid mähitud suitsuviirgudesse või aurustunud külmutusvedelike udusse.

Willis Linsay, Sally isa, oli öelnud konkreetse päeva, millal ta peaks sinna ilmuma. Kuidas see viimane suhtlemine isaga ka välja ei kukuks, oli Sally nüüd, sellel jaanuaripäeval, igatahes siin, täpselt nagu palutud, ta oli jälle selles äärmiselt kummalise Inglismaa versiooni loodenurgas enam kui kahe miljoni sammu kaugusel Nullist. Pealtnäha oli täiesti tavaline inglise talvepäev, igav ja külm.

Kuid lõputus oli ainult ühe sammu kaugusel.

Paistis kuu, kuid see polnud selline kuu, millega Sally oli harjunud. Asteroid, mida GapSpace’i nohikud nimetasid Belloseks, oli puistanud sellele kuule ohtralt lisakraatreid, mis olid Vihmade mere peaaegu täielikult hävitanud, Koperniku kraatri oli aga üle trumbanud tohutu võimas kokkupõrkekraater, millest sirutusid kiired üle poole kuuketta. Bellos, mille trajektoori määras kosmiline juhus, oli taevast välja kihutanud paljudes kõrvalmaailmades. Mõnes maailmas möödus ta kohalikust Maast lähedalt, mõnes mitte. Lugematutest miljarditest Maadest oli Bellos puutumatult mööda läinud. Mõnekümnel Maal, nagu ka sellel siin, polnud vedanud, nad jäid tema teele nii lähedale, et said asteroidist eraldunud tükkidega pihta. Ja üks Maa oli saanud pihta nii kõvasti, et purunes täielikult.

Ilmselt juhtub selliseid asju kusagil Pikkmaal kogu aeg, mõtles Sally. Kes ütles kunagi, et lõputus universumis on kõigel, mis saab juhtuda, ka koht, kus juhtuda? Siin aga oli tegemist lõputu planeediga… Kõik, mis saab juhtuda, peabki kusagil juhtuma.

Ja selle tohutu haava oligi leidnud Sally, ta leidis selle koos Joshua Valienté ja Lobsangiga, leidis tühiku maailmade reas. Nende twain sattus kosmosse, õhutühja ruumi, filtreerimata päikesevalguse kätte, mis oli terav nagu nuga… Siis astusid nad tagasi ja jäid ellu.

Siin oli õhk külm, kuid Sally ahmis seda sisse, kuni tal tekkis hapnikujoovastus. Korra oli ta Tühikusse sattumise üle elanud. Ja kas nüüd kavatseb ta tõesti tagasi minna?

Ega tal muud üle ei jää. Esiteks esitas isa talle väljakutse. Teiseks töötavad seal nüüd inimesed – Tühikus, kosmoses. Ja siin, ainsa sammu kaugusel Tühikust, asus nende baas.

Kerge meretuul oli samasugune, nagu ta mäletas viimasest korrast, kui ta käis siin koos Monica Janssoniga viis aastat tagasi, kunagi ammu, teisel ajastul, Yellowstone’i-eelsel ajastul. Lai taevas ja linnuhääled olid jäänud muutumatuks. Aga kui see välja arvata, oli koht peaaegu tundmatuseni muutunud. Isegi tara tema ees oli kasvanud viletsast piirdeaiast tõeliseks Berliini müüriks: puha betoon ja valvetornid. Polnud kahtlust, et kompleksi sees kubiseb astujatevastastest turvasüsteemidest.

Kogu usinalt töötava kompleksi eesmärk oli ilmselge. Sally nägi juba ühe raketi siluetti, mida polnud võimalik millegi muuga segi ajada. See oli kosmodroom. Kuid see ei meenutanud Canaverali neeme kosmodroomi, kui üksikasju vaadata. Siin polnud kõrguvaid portaalkraanasid, ainus rakett, mida ta oli silmanud, oli lühike ja jässakas, see ei meenutanud millegagi tohutuid süstikuid või Saturn V kanderaketti – oli selge, et see ei suuda Maa paksust gravitatsiooniväljast välja rühkida. Kuid see ei pidanudki Maa gravitatsiooniväljast jagu saama, selles kogu mõte oligi. See rakett ei stardi mitte kosmosse, vaid kõrvalmaailma, sammu kaugusel ootava universumi tühjusesse.

Üldiselt võis öelda, et kompleks, mis kunagi oli armsalt toonud meelde põlve otsas rakette ehitavad amatöörid, nägi nüüd välja nagu üksainus suur inseneride mänguväljak. Sally teadis, et viimastel aastatel oli Tühikust saanud suur äri, Nulli valitsused, ülikoolid ja suurfirmad olid tasapisi selle potentsiaali mõistma hakanud. Nüüd kuulutasid tohutud sildid kõigi suuremate tehnikaettevõtete nimesid, mis ainult pähe tulid, alustades Lockheedist ja lõpetades IBM-iga, kusjuures kusagile vahepeale jäi ka Pikkmaa Kaubanduskompanii – ja loomulikult oli nende nimede seas ka Black Corporation. GapSpace’ist oli saanud tõenäoliselt kõrvalmaailmade kõige tihedama tegevusega paik Valhalla, Kõrg-Megerite suurima linna järel.

Ja see oligi üks põhjustest, miks Sally polnud aastaid siia lähedussegi tulnud. Ja miks tal oli raske teha ainsatki sammu kompleksi poole, justkui oleks tal mingi foobia. Ta mõtiskles selle üle, et Joshua Valienté saaks sellises olukorras paremini hakkama. Viimasel ajal tundus, et vana hea Joshua tunneb end sellistes mõõdukalt ülerahvastatud kohtades juba üsna koduselt, Sally oli aga endiselt erak ja paadunud misantroop.

Kuid siia oli Sally kutsunud tema isa ja teda ei muudaks miski ei paremaks ega halvemaks. Willis Linsay, vana hea paps, kes mõtles välja sammuri, vidina, mis tundus olevat varastatud otse Pandora laekast, et see siis pahaaimamatu maailma peale lahti lasta. Just selline paps oligi – läbinisti nokitseja. Kui selliseid muidu ei leia, tuleb lihtsalt minna sinnapoole, kust kostavad plahvatused ja kiirabiautode huilgamine…

Ja just siis, kui Sally seisis, tahtmata edasi astuda, kõikudes kahevahel, kõheldes, tuligi tema isa välja, sammus kompleksist julgelt välja talle vastu. Kuidas ta teadis, et Sally on kohal? Aga loomulikult ta teadis.

Ta oli Sallyst pikem – Sally oli alati olnud nii jumelt kui kehakujult rohkem emasse – ja kõhnem kui kunagi varem, justkui oleks ta kokku pandud ainult kõõlustest ja luudest. Tundus, et pärast Sally ema surma oli isa aastaid elanud ainult brändist, kartulitest ja magusast.

Lähemale jõudes aeglustas isa sammu. Siis jäid nad valvsalt seisma ja teineteist silmitsema.

„Sa siis tulid.”

„Mida sa tahad, isa?”

Isa naeratas laialt, tema näole tekkis kergelt hullumeelne ilme, mida Sally mäletas liigagi hästi. „Vana hea Sally. Kohe asja juurde, mis?”

„Kas mul on üldse mõtet küsida, mida sa oled teinud… nojah, juba Sammupäevast peale, kui sa maailma pahupidi pöörasid?”

„Ma tegelesin igasugu projektidega,” pomises isa. „Sa ju tead mind. Sa ei saaks neist aru või need ei huvitaks sind. Piisab sellest, kui öelda, et need kõik olid ühiskonna hüvanguks.”

„Sinu arvates.”

„Minu arvates.”

„Kas sa kutsusid minu ka siia mingi uue projekti pärast?”

„Siia?” Willis laskis pilgul üle GapSpace’i kompleksi käia. „See on ainult vahejaam teel lõppsihtkohta.”

„Ja kus see lõppsihtkoht on?”

Willis Linsay ütles lihtsalt: „Pikkmarss.”

Sally Linsay oli hämmastumisega harjunud. Ta oli kasvanud üles astudes ja juba lapsena käinud lugematutes võõrastes maailmades. Kuid kui tema isa ütles need sõnad, tundis ta ikkagi, kuidas maailm tema ümber lööb keerlema.

Kompleksi väravas tuli neile vastu mees, keda Sally isa tutvustas kui Al Raupi. Tema pea oli paljaks aetud, kuid lõual võrsus tihe must habe, nii et Sallyle jäi kummaline mulje, nagu oleks mehe pea ümber keeratud, võttes teljeks tema nösunina, ja siis tagurpidi jälle otsa pandud. Tal olid jalas lühikesed lõuendist püksid ja räämas tossud, ilma sokkideta, seljas aga oli tal must T-särk, mis oli tema vatsa varjamiseks liiga väike ja millel oli kulunud kild:

MILLINE MEES!

Mehe vanus võis jääda ükskõik kuhu kolme- ja viiekümne vahele.

Ta sirutas käe. „Mind võib kutsuda Ttt-ks.” Tõh-tõh-tõhiks.

Sally ei teinud pakutud käest väljagi. „Tere, Al Raup.”

Willis kergitas kulmu. „Ära õelutse, Sally.”

„Tule, ma näitan sulle oma valdusi…”

Raup viis nad turvaväravatest läbi ja nad astusid kompleksi territooriumile. Sally kuulis raskeveokite urinat, tundis tellisetolmu ja märja betooni lõhna ning nägi hiiglasuuri kraanasid, mis kõrgusid maasse tehtud aukude kohal. Ringi liikusid kollaste kiivritega töölised. Mõnes kohas olid sildid „Ettevaatust, radioaktiivne kiirgus!”, mida viimati, kui ta siin käis, veel ei olnud. Võib-olla töötatakse siin välja tuumakütusega rakette?

Talle hakkas silma ka seltskond trolle, kes töötasid segumasina juures ja paistsid üsna rõõmsad. Kui võrrelda sellega, kui palju Sally hoolis loomadest, läksid inimesed ja tehnika talle üsna vähe korda.

„Niisiis,” lausus Raup, „tere tulemas Nohikute Neemele, marsonaudid!”

„Sa oled täpselt selline nagu need, kes töötasid siin siis, kui ma viimati siin käisin,” heitis Sally.

„Õigus muidugi. Siis, kui te need trollid ära varastasite.”

„Siis, kui me nad vabastasime. Rõõm näha, et teiesugused pole välja surnud, kui suurfirmad selle koha üle võtsid.”

Raup rehmas lihava käega. „Aga meie, nohikud, olime siin ju enne! Meie nuputasime välja põhimõtted, kuidas Tühikut kasutada, meie alustasime Telliskuu ehitamist ja saatsime prooviks välja paar raketti, ammu enne, kui keegi märkas, et me üldse siin oleme.” Raup rääkis tavalise ameerika aktsendiga, aga pingutatult, ülespuhutult, venitades täishäälikuid ja hääldades kaashäälikuid rõhutatud täpsusega. Sallyle jäi veider mulje, nagu oleks Raup kõike, mida ta ütleb, juba harjutanud, juhuks, kui talle peaks kunagi tekkima kuulajaskond, kelle peal seda kasutada. „Me pole lihtsameelsed. Me patenteerisime üht-teist. Kuid tegelikult polnudki suurfirmade omadel mingit tahtmist meil nahka üle kõrvade tõmmata. Lihtsam oli meid ära osta: nende jaoks olime suhteliselt odavad ja meil olid olemas vajalikud teadmised.” Ta irvitas. „Meie, GapSpace’i asutajad, oleme kõik dollarimiljonärid. Päris lahe, mis?”

Sallyl polnud sellest sooja ega külma, ta laskis Raupi kelkimise ühest kõrvast sisse ja teisest välja.

Koletislike mõõtmetega tööstushoonete vahel laiutasid elukvartalid, baarid, seal oli üks hotell, kino, palju kasiinosid ja mängupõrguid ning ka kahtlasemaid asutusi, mis võisid olla stripibaarid või lõbumajad. Sally märkas, et seal oli ka tagasihoidlik kabel, mis paistis olevat ehitatud kohalikust tammepuust, ja madala kivimüüri taga oli väike kalmistu: meeldetuletus, et kosmoses reisimine on ka siin ohtlik amet.

„Ma näen, et teil on oma dollarite kulutamiseks enam kui küllalt võimalusi.”

„Tõsi ta on. See meenutab mõnda Vana Lääne kaevanduslinna,” vastas Raup. „Või siis naftapuurimisasulat. Või isegi Hollywoodi selle algusaastatel, kui natuke glamuursemat võrdlust otsida. Praegu tuleb siin üsna ettevaatlik olla.”

„Ta peab silmas seda, et siin on olemas organiseeritud kuritegevus,” pomises Willis. „Sellised kohad meelitavad seda alati ligi. Siin on olnud juba paar mõrva, mänguvõlgade ja muu sellise pärast. Mõnikord visatakse ohver lihtsalt ilma skafandri ja sammurita Tühikusse. „Tähtedele söödaks”, nagu siin öeldakse. Sellepärast ongi siin nüüd nii palju turvamehi: nad hoiavad kriminaalsel elemendil silma peal ja kaitsevad kompleksi sabotööride eest.”

Raup pistis: „Aga siin on ikkagi lahe.”

Sally laskis ka selle märkuse kõrvust mööda.

Nad jõudsid kompleksi südamesse ja astusid mööda peatänavat, mida ääristasid uhiuued kontorihooned. Betoon oli kiiskavvalge, ainsagi plekita. Raup viis nad madalasse, kuid uhkeldavasse hoonesse, mille ukse kõrval oli pronksist silt: „ROBERT A. HEINLEINI AUDITOORIUM”3. Uste taga oli rahvamurd ja Raup pidi välja võtma töötõendi, et nad saaksid järjekorrast ette minna. Ta lausus andekspaluvalt: „Selle me ehitasime ametlikumate uudistekonverentside jaoks. Meie peremehed suurfirmadest nõudsid seda. Tavaliselt pole siin kedagi. Aga teil veab, preili Linsay: käivad jutud, et Marsil on vihmad järele andnud ja missioonijuhid üritavad Saadikud võibolla juba täna maandada. Meil on hea võimalus teile näidata, mida me siin teeme.”

Sally heitis pilgu isa poole. „Vihmad? Marsil?”

„See pole ju meie Marss,” vastas Willis. „Küll sa näed.”

Raup viis nad peasaali, kus kõnepuldi ees olid pingiread ja seinu katsid suured ekraanid. Saal oli täis lobisevaid tehnikuid ja teadlase olekuga rahvast. Ekraanid seinal olid veel tühjad, kuid väiksematel ekraanidel ja tahvlitel paistsid värvilised, teralised pildid, mida eri meetoditega parandati. Sally nägi vilksamisi maastikke, rohekassinist taevast ja roostepunast maapinda.

„Ohoh!” tegi Raup, kui pilte nägi, ja esimest korda paistis, et ta ei teeskle tundeid, mida väljendab. „Paistab, et nad saidki hakkama, nad maandasidki Saadikud! See on esimene kord, kus me Saadikud Marsi sellele koopiale saime.”

„Saadikud?”

„Saadikud on mehitamata kosmosesondid.” Raup näitas Sallyle väljatrükitud pilte seinal: kosmosest tehtud parimad fotod mingist planeedist. „Esimesed paar Saadikut lendasid Marsist mööda, sealt me saimegi need pildid. Täna maandusime esimest korda, see on vajalik, et mehitatud lennule teed sillutada. Need on kõige värskemad pildid, otse Tühiku Marsilt!”

Willis mühatas. „Seda küll, aga neil on värvid paigast ära. Taevas pole kuskilt otsast seda värvi.”

Sally vaatas ainiti oma isa. Kui see on esimene maandumine sellel Marsil, kuidas ta saab siis teada, mis värvi taevas seal on? Kuid Sally oli juba ammu selgeks saanud, et pole mõtet üritada isa üle kuulata.

Raup ütles: „Sa ju saad aru, et see sond on alles katseaparaat. Praegu me proovime alles reaktiivmootoreid. Aga Tühikus saab teha väga paljut. Me viime sinna tuumakütusel töötavad rakettmootorid – survefusioonimootorid, kui sa oled selle tehnoloogiaga tuttav – ja nende elukatega jõuame Marsile mõne nädalaga, samas kui enne läks selleks seitse-kaheksa-üheksa kuud, olenevalt sellest, kuidas planeedid parajasti paiknesid…”

Sally ei teadnud ega hoolinud tuumakütusel rakettidest kõige vähematki, kuid pildid köitsid tema tähelepanu. Ühel neist oli mingi ketas, oletatavasti siis kosmosest pildistatud Marss, kuid see polnud selline Marss, mida ta mäletas aastakümnete tagustest NASA piltidest Nullil. Siin oli Marss lahjat roosat värvi, seda katsid pitsiliste pilvede viirud, päikese käes sätendasid terashallid laigud: järved, ookeanid, jõed. Sellel Marsil oli vedelat vett, mis oli kosmosse näha. Ja seal oli ka rohelist, elurohelist.

„Ma ju ütlesin,” tähendas Willis. „See Marss on teistsugune.”

„See Marss on Tühiku universumi Marss, sellest universumist, mis on siit ühe sammu kaugusel,” ütles Raup, kes oli jälle võtnud oma läbiharjutatud tooni. „Pildid saadetakse raadio teel Telliskuule, meie kosmosejaama Tühikus. Meil on kaval süsteem, kuidas andmed pakettide kaupa kõrvalmaailmast siia meie kompleksi saata… Meie