Читать книгу Müürililleks olemise iseärasused - Stephen Chbosky - Страница 3

ESIMENE OSA

25. august 1991

Kallis sõber!

Ma kirjutan sulle, sest ta ütles, et sa kuulad ja mõistad, ja et sa ei püüdnud tollel peol temaga magada, ehkki oleksid võinud. Palun, ära püüa ära arvata, kes see tüdruk on, sest siis sa võid ära arvata, kes olen mina, ja ma tõesti ei taha, et sa seda teeksid. Ma panen inimestele, kellest sulle kirjutan, teised nimed või annan neile hüüdnimed, sest ma ei taha, et sa mu üles leiaksid. Samal põhjusel ei lisanud ma kirjale ka oma saatja aadressi. Ma ei mõtle sellega midagi halba. Ausõna.

Mulle on lihtsalt oluline teada, et keegi kusagil kuulab ja mõistab ega püüa inimestega magada, ehkki võiks. Ma pean teadma, et selliseid inimesi on olemas.

Ma arvan, et kui üldse keegi, siis just sina saad sellest aru, sest kui üldse keegi, oled just sina tõeliselt elus ja oskad seda hinnata. Vähemalt ma loodan, et sa mõistad, sest inimesed vajavad sinu tugevust ja su sõprust ja nii lihtne see ongi. Vähemalt nii on mulle räägitud.

See ongi mu elu. Ja ma tahan, et sa teaksid, et olen korraga õnnelik ja kurb, ja ma püüan ikka veel aru saada, kuidas see võimalik on.

Püüan mõelda oma perekonnast kui põhjusest, miks olen selline, nagu ma olen, eriti pärast seda, kui ühel päeval, eelmisel kevadel, ei tulnud mu sõber Michael enam kooli ja me kuulsime valjuhääldist härra Vaughni häält:

„Poisid ja tüdrukud, teatan kurbusega, et üks meie kooli õpilane on meie hulgast lahkunud. Michael Dobsoni mälestusteenistus toimub sellel reedel, koosoleku ajal.”

Ma ei tea, kuidas uudised koolis levivad ja miks nad enamasti tõesteks osutuvad. Võib-olla oli see söögisaalis. Ma ei mäleta hästi. Aga see imelike prillidega Dave ütles meile, et Michael tappis ennast ära. Dave’i ema mängis ühe naabriga bridži ja nad kuulsid püstolilasku.

Ma ei mäleta eriti, mis edasi sai, välja arvatud seda, et mu vanem vend tuli härra Vaughni kabinetti ja ütles, et lõpetaksin nutmise. Siis pani ta oma käe mulle õlale ja ütles, et ma end tühjaks nutaksin, enne kui isa koju tuleb. Seejärel läksime McDonald’sisse friikartuleid sööma ja ta õpetas mind pinballi mängima. Ta tegi isegi nalja, et pidi minu pärast terve pärastlõuna koolist puuduma ja küsis, kas ma tahaksin aidata tal tema Camarot putitada. Ma pidin ikka omadega väga läbi olema, sest kunagi varem pole ta mind oma Camaro ligi lasknud.

Tuginõustajate juures paluti meil, neil vähestel, kellele Michael ka tegelikult meeldis, öelda paar sõna. Ma arvan, et nad kartsid, et mõned meist püüavad ennast ära tappa või midagi, sest nad tundusid kuidagi väga pinges olevat ja üks neist katsus kogu aeg oma habet.

Bridget, kes on vähe peast segi, ütles, et mõtleb mõnikord enesetapule siis, kui telekas reklaamipaus algab. Ta oli seejuures täiesti siiras ja see viis nõustajad parajalt segadusse. Carl, kes on kõigi vastu kena, ütles, et ta on küll väga kurb, aga ei suudaks iial ennast ära tappa, sest see on patt.

Üks tuginõustaja võttis kogu grupi läbi ja jõudis lõpuks minuni:

„Charlie, mida sina mõtled?”

Imelik, et ma polnud seda meest kunagi varem kohanud, sest ta oli „eriarst”, aga ta teadis mu nime, kuigi mul polnud rinnas nimesilti nagu lahtiste uste päeval.

„Minu arvates oli Michael tore poiss ja ma ei mõista, miks ta seda tegi. Kogu oma kurbuse juures arvan ma, et tegelikult häirib mind eelkõige just teadmatus.”

Lugesin nüüd üle, mis ma ütlesin, ja see ei kõla üldse nii, nagu ma tegelikult räägin. Eriti seal kabinetis, sest ma nutsin ikka veel. Ega suutnud nutmist lõpetada.

Nõustaja ütles, et ta kahtlustab, et Michaelil olid „kodused probleemid” ja et poiss tundis, et tal pole kellegagi rääkida. Võib-olla sellepärast ta tundis end nii üksi ja võttis endalt elu.

Siis ma karjusin sellele nõustajale, et Michael oleks võinud ju minuga rääkida. Ja ma hakkasin veelgi kõvemini nutma. Ta püüdis mind rahustada, öeldes, et pidas silmas pigem mõnda täiskasvanut, õpetajat või tuginõustajat. Aga see ei aidanud ja lõpuks sõitis mu vend oma Camaroga kooli juurde, et mind koju viia.

Terve ülejäänud kooliaasta kohtlesid õpetajad mind teisiti ja panid mulle paremaid hindeid, kuigi targemaks ma vahepeal ei saanud. Ausalt öeldes, ma arvan, et tegin neid kõiki närviliseks.

Michaeli matus oli kummaline, sest tema isa ei nutnud. Ja kolm kuud hiljem jättis ta Michaeli ema maha. Või vähemalt nii rääkis Dave söögivahetunni ajal. Ma mõtlen selle peale vahel. Mõtlen, et mis toimus Michaeli kodus siis, kui söödi ja telekat vaadati. Michael ei jätnud enesetapukirja, või siis ei näidanud tema vanemad seda kellelegi. Võib-olla olid tal „kodused probleemid”. Ma tahaksin teada. See paneks mind temast palju selgemini puudust tundma. Siis oleks sellel kõigel olnud mingi kurb seletus.

Üks asi on aga kindel – see paneb mind endalt küsima, kas ka minul on „koduseid probleeme”, aga mulle tundub, et paljudel teistel on kodus asjad palju hullemini. Nagu siis, kui mu õe esimene poiss hakkas hoopis ühe teise tüdrukuga käima ja mu õde terve nädalavahetuse nuttis.

Mu isa ütles: „On inimesi, kellel on palju raskem.”

Ja mu ema ei öelnud sõnagi. Ja oligi kõik. Kuu aega hiljem kohtas mu õde uut poissi ja hakkas jälle rõõmsamat muusikat kuulama. Ja mu isa käis tööl edasi. Ja mu ema jätkas tolmuimemist. Ja mu vend muudkui putitas oma Camarot. Tähendab, seni, kuni ta suve alguses ülikooli läks. Ta mängib Penn State’is jalgpalli, aga ta pidi enne suve jooksul oma hinded korda saama.

Minu arvates pole meie peres lemmiklast. Meid on kolm ja mina olen kõige noorem. Mu vend on kõige vanem. Ta on väga hea jalgpallur ja armastab oma autot. Mu õde on väga ilus ja kohtleb poisse julmalt ja tema on lastest keskmine. Mina saan praegu koolis ainult A-sid, nagu mu õdegi, ja sellepärast lasevad nad mul rahus olla.

Mu ema nutab telekat vaadates sageli. Mu isa teeb kõvasti tööd ja on aus mees. Tädi Helen ütles ikka, et isa on keskeakriisi jaoks liiga uhke. Alles nüüd hakkan ma mõistma, mida ta sellega öelda tahtis, sest isa sai just nelikümmend ja mitte midagi pole muutunud.

Minu jaoks oli tädi Helen lemmikinimene kogu maailmas. Ta oli mu ema õde. Kui ta oli teismeline, õppis ta ainult A-dele ja andis mulle raamatuid lugeda. Mu isa ütles, et neid raamatuid on veel liiga vara lugeda, aga mulle nad meeldisid, nii et isa kehitas õlgu ja lasi mul edasi lugeda.

Minu tädi Helen elas oma elu viimased aastad meie juures, sest temaga oli juhtunud midagi väga halba. Keegi ei rääkinud mulle, mis siis juhtus, kuigi ma ju tahtsin teada. Kui olin umbes seitsmene, ma isegi ei küsinud enam, sest olin küsinud, nii nagu lapsed ikka, ja tädi Helen oli seepeale kibedasti nutma puhkenud.

See oli siis, kui isa mind lahtise käega lõi, öeldes: „Sa teed oma tädile haiget!” Seda ma ei soovinud, nii et lõpetasin küsimuste esitamise. Tädi Helen ütles isale, et ta enam kunagi mind tema nähes ei lööks, ja mu isa ütles, et see on tema maja ja tema teeb, mis tema tahab, ja mu ema oli vait, nagu ka mu vend ja õde.

Rohkem ma ei mäleta, sest hakkasin nutma ja mõne aja pärast lasi isa emal mind oma tuppa viia. Ükskord palju hiljem, pärast paari klaasi valget veini, rääkis ema mulle, mis tema õega oli juhtunud. Mõnedel inimestel on tõepoolest palju hullem kui minul. Päriselt.

Ma peaksin nüüd ilmselt magama minema. On väga hilja. Ma ei tea, miks ma sellest kõigest sulle kirjutasin. Kirjutasin selle kirja sellepärast, et lähen homme keskkooli ja ma tõesti väga kardan seda.

7. september 1991

Kallis sõber!

Mulle ei meeldi keskkoolis. Kohviku nimi on „Toitumiskeskus” ja see on kummaline. Minuga samas, edasijõudnute inglise keele tunnis käib üks tüdruk, kelle nimi on Susan. Põhikoolis oli Susaniga väga lõbus. Talle meeldis filme vaadata ja tema vend Frank lindistas kassettidele head muusikat, mida Susan meile kuulata andis. Aga suvel võeti tal hambaklambrid ära, ta kasvas natuke pikemaks ja muutus ilusamaks ja tal tekkisid rinnad. Nüüd käitub ta koolis palju nõmedamalt, eriti, kui poisid on lähedal. Ja minu arvates on see kurb, sest Susan ei tundu enam nii õnnelik olevat. Kui aus olla, siis ei taha ta tunnistada, et käib edasijõudnute klassis, ja talle ei meeldi mind enam kooli peal teretada.

Kui Susan oli seal nõustajate juures, Michaeli asjus, ütles ta, et ükskord oli Michael talle öelnud, et ta on maailma kõige ilusam tüdruk, koos hambaklambritega ja puha. Siis oli Michael küsinud, kas Susan ei tahaks temaga „koos käia”, mis oli suur asi igas koolis. Keskkoolis nimetatakse seda lihtsalt „käimiseks”. Ja siis nad suudlesid ja rääkisid filmidest ja Susan ütles, et ta igatseb teda kohutavalt, sest Michael oli tema parim sõber.

See oli veider ka, sest minu koolis polnud poisid ja tüdrukud tavaliselt parimad sõbrad. Aga Michael ja Susan olid. Natuke nagu mina ja minu tädi Helen. Va- bandust. „Minu tädi Helen ja mina.” See on asi, mida ma sel nädalal õppisin. Seda ja senisest järjekindlamat kirjavahemärkide kasutamist.

Suurema osa ajast olen ma vait ja ainult üks poiss, kelle nimi on Sean, vist tõesti märkas mind. Ta ootas mind pärast kehalise tundi ja ütles tõeliselt ebaküpseid asju nagu näiteks, et ta kavatseb mulle „keerist” teha, mis tähendab, et keegi surub su pea WC-potti ja tõmbab vett peale, nii et su juuksed poti sees keerlema hakkavad. Ta tundus samas kuidagi väga kurb ja ma ütlesin seda talle. Siis sai ta vihaseks ja hakkas mind taguma ja ma tegin, mida mu vend oli mulle õpetanud. Mu vend on väga hea võitleja.

„Sihi põlvi, kurku ja silmi.”

Ja seda ma tegin. Ja ma tegin Seanile tõsiselt haiget. Ja siis ma hakkasin nutma. Ja mu õde pidi oma abituuriumi oivikute tunnist ära tulema ja mind koju sõidutama. Mind kutsuti härra Smalli kabinetti, aga mind ei visatud koolist välja ega midagi, sest üks poiss oli härra Smallile rääkinud kakluse kohta kogu tõe.

„Sean alustas. See oli enesekaitse.”

Ja nii oligi. Ma lihtsalt ei saa aru, miks Sean tahtis mulle haiget teha. Ma ei teinud ju talle midagi. Ma olen väga väike. Tõsi. Aga ma arvan, et Sean ei teadnud, et ma oskan võidelda. Kui aus olla, siis oleksin võinud talle veel palju rohkem haiget teha. Ja võib-olla oleksingi pidanud. Mõtlesin, et mul tulebki seda teha, kui ta läheb selle poisi kallale, kes härra Smallile tõde rääkis, kuid Sean ei teinud seda. Nii et kogu see lugu unustati ära.

Mõned vaatavad mind koolis imelikult, sest ma ei kaunista oma kappi ja mina olen see, kes peksis Seani läbi ega suutnud pärast seda nutmist lõpetada. Tuleb välja, et olen vist üsna emotsionaalne.

Tunnen end väga üksikuna, sest minu õde on hõivatud meie pere kõige vanemaks lapseks olemisega. Minu vend on hõivatud Penn State’is jalgpalli mängimisega. Pärast treeninglaagrit ütles treener talle, et ta on küll varumängija, aga et kui ta hakkab süsteemi jagama, saab ta põhikoosseisu.

Minu isa loodab väga, et vennast saab proff ja ta hakkab mängima Steelers’ites. Minu emal on hea meel selle üle, et vend saab ülikoolis tasuta õppida, sest minu õde ei mängi jalgpalli ja vanematel poleks piisavalt raha, et neid mõlemaid koolitada. Sellepärast käsibki ema mul kõvasti tööd teha, et saaksin õppestipendiumi.

Nii et selliste asjadega ma tegelengi, kuni endale siin mõne sõbra leian. Lootsin, et sellest poisist, kes tõtt rääkis, saab minu sõber, aga ta tegi seda vist lihtsalt selleks, et hea poiss olla.

11. september 1991

Kallis sõber!

Mul pole palju aega, sest edasijõudnute inglise keele õpetaja andis meile raamatu lugeda ja mulle meeldib raamatuid lugeda kaks korda. Muide, raamatu nimi on „Tappa laulurästast”. Kui sa pole seda veel lugenud, siis võiksid seda teha, sest see on väga huvitav. Õpetaja annab meile lugeda paar peatükki korraga, aga mulle niimoodi ei meeldi. Olen esimese lugemisega poole peal.

Kirjutan sulle tegelikult sellepärast, et nägin telekast oma venda. Tavaliselt mind sport väga ei huvita, aga see oli erijuhtum. Minu ema puhkes nutma ja minu isa pani käe talle õlgade ümber ja minu õde naeratas, mis oli imelik, sest tavaliselt, kui vend on kodus, nad ainult kaklevad.

Aga minu suur vend oli telekas ja see on mu kahe keskkoolinädala kõrghetk. Igatsen teda kohutavalt, mis on veider, sest kui ta oli kodus, rääkisime me tegelikult omavahel väga vähe. Tegelikult ei räägi me ka nüüd.

Tahaksin sulle öelda tema mängupositsiooni, aga, nagu ma ütlesin, sooviksin sinu jaoks anonüümseks jääda. Loodan, et mõistad.

16. september 1991

Kallis sõber!

Lõpetasin „Tappa laulurästast” lugemise. See on nüüd mu kõigi aegade lemmikraamat, aga kuni järgmise raamatu lugemiseni arvan ma alati nii. Edasijõudnute inglise keele õpetaja lubas mul end väljaspool tunde „Billiks” kutsuda ja andis mulle veel ühe raamatu lugeda. Ta ütles, et mul on lugemise ja keele mõistmise peale annet, ja tahtis, et kirjutaksin „Tappa laulurästast” põhjal essee.

Mainisin seda ka oma emale ja ema küsis, miks Bill ei soovitanud mul siis võtta vanemate klasside kirjanduse ja keele tunde. Ja ma ütlesin talle, et Billi arvates on need põhimõtteliselt samad tunnid, ainult keerulisemate raamatutega, ja et sellest poleks mulle kasu. Ema polnud selles aga nii kindel ja lubas lahtiste uste päeval sellest Billiga rääkida. Siis palus ta, et aitaksin tal nõusid pesta, mida ma ka tegin.

Mulle kohe üldse ei meeldi nõusid pesta, siiralt. Mulle meeldib süüa sõrmede vahelt ja salvrätiku pealt, aga mu õde ütleb, et see on keskkonnale kahjulik. Ta kuulub meie keskkooli Maa Päeva Klubisse ja see on koht, kus ta kohtub poistega. Nad kõik on tema vastu väga kenad ja ma tõesti ei mõista, miks, peale selle, et ta on väga ilus. Ta kohtleb neid poisse tõeliselt kehvasti.

Ühe poisi jaoks on asi eriti karm. Ma ei ütle sulle tema nime. Aga ma räägin sulle temast. Tal on väga kenad pruunid juuksed ja ta kannab neid pikas hobusesabas. Ma arvan, et ta kahetseb seda kunagi, kui oma elule tagasi vaatab. Ta teeb mu õele miksitud kassette teatud teemadel. Ühe kasseti pealkiri oli „Sügislehed”. Ta pani sinna palju laule The Smithsilt. Ta tegi kassetile isegi värvilise kaanekujunduse. Kui film, mille see poiss oli laenutanud, läbi sai ja ta ära läks, andis õde kasseti mulle:

„Charlie, tahaksid sa seda?”

Võtsin kasseti vastu, kuigi see tundus veider, sest ta oli selle ju ikkagi minu õe jaoks teinud. Aga ma kuulasin seda. Ja see meeldis mulle väga. Seal on üks laul, mille nimi on „Asleep” ja ma tahaksin, et sa seda kuulaksid. Rääkisin sellest laulust ka oma õele. Ja nädal aega hiljem ta tänas mind, sest kui see poiss temalt kasseti kohta küsis, kordas õde sõna-sõnalt seda, mida mina olin talle sellest laulust rääkinud, ja poiss oli olnud väga liigutatud, nähes, kui palju see laul minu õele tähendas. Ma loodan, et see näitab, et olen kohtamises hea, kui see aeg ükskord kätte jõuab.

Aga ma peaksin siiski teema juurde jääma. Seda soovitab mulle minu õpetaja Bill, sest ma kirjutan umbes nii, nagu ma räägin. Võib-olla sellepärast ta tahabki, et kirjutaksin „Tappa laulurästast” põhjal essee.

See poiss, kellele mu õde meeldib, on mu vanematega alati väga viisakas. Minu emale meeldib ta seetõttu väga. Minu isa peab teda tossikeseks. Arvan, et sellepärast mu õde kohtlebki teda nii, nagu ta seda teeb.

Ühel õhtul rääkis ta väga halvasti sellest, kuidas poiss polnud oma klassi kiusajale vastu hakanud, kui ta oli umbes viisteist. Kui aus olla, vaatasin ma poisi laenutatud filmi ega pööranud nende tülile erilist tähelepanu. Nad tülitsevad kogu aeg ja ma mõtlesin, et äkki on vähemalt film midagi erilist, aga ei olnud, sest see oli järjefilm.

Igatahes, kui õde oli umbes nelja filmistseeni jooksul, mis teeb kuskil kümme minutit, poisi viimase piirini endast välja viinud, hakkas too nutma. Väga kibedasti. Siis pöörasin ma ringi ja õde osutas minu poole:

„Näed, isegi Charlie hakkas oma kiusajale vastu. Näed.”

Ja poiss läks näost täiesti punaseks. Ja vaatas minu poole. Siis vaatas ta mu õe poole. Ja ta läks täiesti närvi ja lõi mu õde kõvasti vastu nägu. Väga kõvasti. Ma lihtsalt tardusin, sest ma ei suutnud uskuda, et ta seda tegi. Polnud üldse tema moodi kedagi lüüa. Ta oli poiss, kes tegi miksitud kassette ja joonistas neile värvilisi kaanekujundusi, kuni ta lõi mu õde ja lakkas nutmast.

Kummaline oli see, et mu õde ei teinud midagi. Ta lihtsalt vaatas teda, väga vaikselt. See oli nii veider. Mu õde läheb täiesti peast segi, kui keegi sööb valet sorti tuunikalakonservi, aga siin oli poiss, kes teda lõi, ja tema ei öelnud midagi. Muutus vaid malbeks ja meeldivaks. Ja ta palus mul ruumist lahkuda, mida ma ka tegin. Kui poiss oli ära läinud, ütles ta, et nad „käivad” ja et ma ei räägiks emale ega isale sellest, mis vahepeal oli juhtunud.

Küllap siis hakkas poiss oma kiusajale vastu. Ja küllap on siin oma iva.

Mu õde veetis selle poisiga kogu nädalalõpu. Ja nad naersid palju rohkem kui tavaliselt. Reede õhtul lugesin oma uut raamatut, aga väsisin ära, nii et otsustasin hoopis telekat vaadata. Avasin keldrikorruse ukse ja nägin, et minu õde ja see poiss olid alasti.

Poiss oli õe otsas ja õe jalad olid kahel pool üle diivani serva laiali. Ja õde karjus mulle kähinal:

„Kao välja. Pervert sihuke.”

Nii et ma läksin ära. Järgmisel päeval vaatasime kõik koos venna jalgpallimängu. Ja mu õde kutsus selle poisi meile külla. Ma pole kindel, millal ta eelmisel õhtul lah- kus. Nad hoidsid käest kinni ja tegid nägu, nagu kõik oleks hästi. Ja see poiss ütles midagi sellist, et meie kooli jalgpallitiim pole enam endine pärast seda, kui mu vend kooli lõpetas, ja isa tänas teda. Ja kui poiss ära läks, ütles isa, et sellest poisist võib veel asja saada. Ja minu ema ei öelnud midagi. Ja mu õde vaatas minu poole, veendumaks, et ega ma midagi ei ütle. Ja oligi kõik.

„Jah, võib asja saada küll.” See oli kõik, mis mu õde oskas öelda. Ja ma nägin vaimusilmas, kuidas see poiss kodus õpib ja minu alasti õe peale mõtleb. Ja ma nägin, kuidas nad hoiavad käsi jalgpallimängu ajal, mida nad ei vaata. Ja ma nägin, kuidas see poiss peo ajal põõsastesse oksendab. Ja ma nägin, kuidas mu õde sellega lepib.

Ja mul oli neist mõlemast väga kahju.

18. september 1991

Kallis sõber!

Ma ju ei ole sulle rääkinud, et käin tööõpetuse tunnis?

Aga seda ma teen ja see on Billi edasijõudnute inglise keele kõrval minu lemmiktund. Lõpetasin eile õhtul essee „Tappa laulurästast” ja andsin selle täna hommikul Billile üle. Me räägime sellest ilmselt homme lõunavaheajal.

Asi on selles, et tööõpetuse tunnis käib üks poiss, kelle nimi on „Mittekuidagi”. Ma ei tee nalja. Tema nimi on „Mittekuidagi”. Ja ta on tõeliselt vaimukas. „Mittekuidagi” sai oma hüüdnime põhikoolis, kui teda narriti.

Ma arvan, et nüüd ta käib kaheteistkümnendas klassis.

Lapsed hakkasid teda kutsuma Pattyks, sest tema päris nimi on Patrick. Ja „Mittekuidagi” ütles neile tüüpidele: „Pange tähele, te kas kutsute mind Patrickuks või ei kutsu mind mitte kuidagi.”

Nii hakkasidki lapsed teda „Mittekuidagiks” kutsuma.

Ja see nimi jäi talle lihtsalt külge. Ta oli siis meie koolis veel uus poiss, sest tema isa oli abiellunud uue naisega meie linnajaost. Ma arvan, et loobun nüüd jutumärkide kasutamisest Mittekuidagi nime ümber, sest see on tüütu ja pidurdab mu hoogu. Loodan, et ei tee lugemist sulle raskeks. Ma luban, et täpsustan, kui asi segaseks kisub.

Niisiis, Mittekuidagi hakkas tööõpetuse tunnis väga naljakalt järgi tegema meie õpetajat, härra Callahani. Ta isegi joonistas endale rasvakriidiga põskhabeme. Tõeliselt naljakas. Kui härra Callahan Mittekuidagi lihvimispingi kõrval teolt tabas, purskas ta naerma, sest ega Mittekuidagi ei teinud seda ju paha pärast. See oli lihtsalt nii naljakas. Kahju, et sind seal ei olnud, sest ma pole nii kõvasti naernud sellest ajast peale, kui mu vend kodust ära läks. Mu vend armastas rääkida poolakate anekdoote, mis ma tean, et pole ilus, aga ma ei kuulanud poolakate osa, vaid nalju. Tõeliselt naljakas.

Muide, mu õde küsis oma „Sügislehtede” kasseti tagasi. Ta kuulab seda nüüd kogu aeg.

29. september 1991

Kallis sõber!

Viimase kahe nädala jooksul on väga palju juhtunud. Palju head, aga ka palju halba. Ja jälle ma ei tea, miks see alati nii on.

Kõigepealt, Bill pani mulle mu „Tappa laulurästast” essee eest C, sest, nagu ta ütles, jooksevad mu laused kokku. Püüan nüüd harjutada seda mitte tegema. Ta ütles veel, et peaksin kasutama ka seda sõnavara, mida me tunnis õpime, nagu näiteks „korpulentne” ja „sapine”. Kasutaksin neid sõnu siin, aga ma pole üldse kindel, kas nad siia sobivad.

Kui aus olla, ei tea ma, kus neid sõnu üldse oleks kohane kasutada. Ma ei väida, et neid sõnu ei peaks teadma. Igal juhul peaks. Ma lihtsalt ei ole elu sees kuulnud kedagi kasutamas sõnu „korpulentne” ja „sapine”. Ka õpetajaid mitte. Ja mis mõte on siis kasutada sõnu, mida mitte keegi teine ei tea ega suuda mugavalt välja öelda? Ma lihtsalt ei mõista seda.

Sama lugu on mõnede filmistaaridega, keda on piinlik vaadata. Mõned neist peaksid juba vähemalt miljonärid olema ja ikkagi teevad nad neid filme edasi. Nad lasevad pahasid õhku. Nad karjuvad detektiivide peale. Nad annavad ajakirjadele intervjuusid. Ma ei saa sinna midagi parata, aga iga kord, kui näen ühte teatud filmitähte mõnes ajakirjas, hakkab mul temast kohutavalt kahju, sest keegi ei võta teda tõsiselt ja ometi intervjueerivad nad teda edasi. Ja kõigis intervjuudes öeldakse ühte ja sedasama.

Nad alustavad toidust, mida mõnes restoranis parajasti süüakse: „Ettevaatlikult oma hiina kanasalatit mäludes rääkis X armastusest.” Ja kõik ajakirjakaaned lubavad ühte ja sedasama: „X räägib avameelselt kuulsusest, armastusest ja oma uuest filmist/telesaatest/albumist.”

Ma arvan, et see on staaridest kena, et nad annavad intervjuusid selleks, et me arvaksime, et nad on täpselt samasugused nagu meie, aga tegelikult hakkab mulle üha enam tunduma, et see kõik on üks suur vale. Häda on vaid selles, et ma ei tea, kes valetab. Ja ma ei saa aru, kuidas need ajakirjad nii hästi müüvad. Ja ma ei tea, miks kõik need naised hambaarsti ooteruumis neid ajakirju nii väga armastavad. Eelmisel laupäeval käisin ma hambaarsti juures ja kuulsin pealt niisugust vestlust.

„Kas sa seda filmi oled näinud?” küsib naine ajakirja esikaanele osutades.

„Jah. Ma käisin seda koos Haroldiga vaatamas.”

„Ja mis sa arvad?”

„Ta on lihtsalt võrratu.”

„Jaa, on küll.”

„Oo, mul on see uus retsept olemas.”

„See madala rasvasisaldusega?”

„Mhmh.”

„On sul homme natuke aega?”

„Ei. Aga kas Mike ei võiks seda Haroldile faksida?”

„Teeme nii.”

Siis hakkasid need naised rääkima sellest filmitähest, keda ma enne mainisin, ja mõlemal olid oma kindlad seisukohad.

„Minu arvates on see lihtsalt häbiväärne.”

„Kas sa lugesid seda intervjuud ajakirjast Good Housekeeping?”

„Paar kuud tagasi?”

„Mhmh.”

„Lihtsalt piinlik.”

„Aga Cosmopolitani oma?”

„Ei.”

„Issake, see oli ju põhimõtteliselt sama intervjuu.”

„Ma ei saa üldse aru, miks nad temale nii palju tähelepanu pööravad.”

Fakt, et üks nendest naistest oli minu ema, teeb mind eriti kurvaks, sest mu ema on ilus. Ja ta on kogu aeg dieedil. Vahel isa ütleb talle, et ta on ilus, aga ema ei kuule teda. Muide, mu isa on väga hea abikaasa. Ta on lihtsalt pragmaatiline.

Pärast hambaarstil käiku sõitsime emaga surnuaeda, kuhu on maetud paljud tema sugulased. Mu isale ei meeldi surnuaias käia, sest see ajab talle külmajudinad peale. Aga mul pole selle vastu midagi, sest minu tädi Helen on sinna maetud. Räägitakse, et mu ema oli alati see ilus õde ja tädi Helen oli see teine õde. Õnneks ei pidanud tädi Helen kunagi dieeti. Ja tädi Helen oli „korpulentne”. Näed, ma tegin seda!

Tädi Helen lubas meil, lastel, alati kaua üleval olla ja „Saturday Night Live’i” vaadata, kui ta meid hoidis või kui ta meil elas ja kui mu vanemad mõnele teisele abielupaarile külla läksid, et ennast purju juua ja lauamänge mängida. Kui olin väga väike, mäletan, et läksin magama, samal ajal, kui mu õde ja vend tädi Heleniga „Armulaeva” või „Unistuste saart” vaatasid. Kui ma olin väike, ei suutnud ma kunagi nii kaua üleval olla, millest on kahju, sest mu õde ja vend räägivad neist õhtutest vahel. Võib-olla on mul kahju, et need on nüüd mälestused. Ja võib-olla see polegi kurb. Võib-olla on asi lihtsalt selles, et me armastasime tädi Helenit, eriti mina, ja et see oli aeg, kui saime temaga koos olla.

Ma ei hakka üles lugema kõiki mälestusi teleseriaalidest, kirjutan vaid ühest, kuna see teema sai kord juba üles võetud ja kuna omal moel võib sellega suhestuda igaüks. Ja kuigi ma sind ei tunne, arvan, et võin kirjutada millestki, millega ka sinul võivad omad mälestused olla.

Kogu meie pere istus teleka ees ja vaatas „M*A*S*H-i” viimast osa ja ma ei unusta seda kunagi, ehkki olin siis väga väike. Mu ema nuttis. Mu õde nuttis. Mu vend tegi tohutuid pingutusi, et mitte nutta. Ja mu isa läks ühe viimase stseeni ajal kööki võileiba tegema. Sarja ennast ma kuigi hästi ei mäleta, sest olin liiga väike, aga mu isa ei läinud kunagi kööki võileiba tegema, välja arvatud reklaamipausi ajal, ja ka siis saatis ta tavaliselt ema. Läksin kööki ja nägin, et isa teeb võileiba ja… nutab. Ta nuttis isegi rohkem kui mu ema. Ja ma ei suutnud oma silmi uskuda. Kui võileib valmis sai, pani ta toiduained külmkappi, kuivatas silmad ära ja märkas mind.

Siis tuli ta minu juurde, patsutas mulle õlale ja ütles: „See on meie väike saladus, eks ole, sõbrake?”

„Jah,” vastasin.

Isa tõstis mu selle käega, millega ta parajasti võileiba ei hoidnud, üles ja viis mu telekatuppa ja hoidis mind kuni episoodi lõpuni oma süles. Kui osa lõppes, tõstis ta mu üles, lülitas teleka välja ja pööras ringi.

Ja mu isa ütles: „See oli hea sari.”

Ja mu ema ütles: „Parim.”

Ja mu õde küsis: „Kui kaua see sari kestis?”

Ja mu vend vastas: „Üheksa aastat, lollakas.”

Ja mu õde vastas: „Ise oled…”

Ja mu isa ütles: „Lõpetage kohe ära.”

Ja mu ema ütles: „Kuulake, mis isa ütleb.”

Ja mu vend ei öelnud midagi.

Ja mu õde ei öelnud midagi.

Ja aastaid hiljem avastasin ma, et mu vend eksis.

Läksin raamatukokku, et fakte kontrollida, ja avastasin, et „M*A*S*H-i” viimane osa, mida me vaatasime, on kõigi aegade vaadatuim asi televisiooni ajaloos üldse, mis on üllatav, sest mulle tundus, et seda vaatasime vaid meie viiekesi.

Tead… paljud lapsed koolis vihkavad oma vanemaid. Mõned neist on peksa saanud. Ja mõned neist on jäänud valesti elatud elude vahele. Mõned on oma vanematele nagu uhkuseasjad, mida naabritele näidata, nagu ilupaelu või kuldtähti. Ja mõned neist tahavad lihtsalt rahus juua.

Mina isiklikult, kui vähe ma oma ema ja isa ka ei mõista ja kui kahju mul neist vahel ka ei ole, ma ei saa kohe teisiti, kui et armastan neid väga. Minu ema sõidab surnuaiale, et külastada inimesi, keda ta armastab. Minu isa nuttis „M*A*S*H-i” ajal ja usaldas mulle oma saladuse ja lubas mul istuda oma süles ja ütles mulle „sõbrake”.

Muide, mul on vaid üks hambaauk ja kui palju mu hambaarst sellest ka ei räägiks, ma lihtsalt ei suuda ennast sundida hambaniiti kasutama.

6. oktoober 1991

Kallis sõber!

Mul on väga häbi. Läksin eile oma kooli jalgpallimängu vaatama ja ma ei tea täpselt, miks ma seda tegin. Põhikoolis me Michaeliga käisime vahel neil mängudel, ehkki kumbki meist polnud piisavalt populaarne. See oli kõigest üks koht, kuhu reedeti minna, kui me ei viitsinud telekat vaadata. Vahel kohtasime seal Susanit ja tema ja Michael hoidsid üksteisel käest kinni.

Aga seekord läksin üksinda, sest Michaelit ei ole enam ja Susan käib nüüd teiste poistega ja Bridget on ikka veel vähe peast segi ja Carli ema saatis ta katoliku kooli ja see imelike prillidega Dave kolis ära. Ma lihtsalt nagu vaatasin inimesi, et kes on armunud ja kes jõlgub niisama ringi, ja ma nägin seda poissi, kellest sulle rääkisin. Mäletad Mittekuidagit? Mittekuidagi oli jalgpallimatšil ja ta oli üks vähestest, kes polnud täiskasvanu ja kes ka tegelikult mängu jälgis. Ma mõtlen, päriselt jälgis. Ta elas mängule kaasa.

„Brad, anna minna!” Brad on meie ründaja.

Tavaliselt olen ma väga häbelik, aga Mittekuidagi tundus olevat selline poiss, kellele võid jalgpallimatšil lihtsalt ligi astuda, isegi kui oled temast kolm aastat noorem ja üldsegi mitte populaarne.

„Kuule, sa oled mu tööõpetuse klassist!” Ta on väga sõbralik tegelane.

„Mina olen Charlie,” ütlesin, mitte just väga häbelikult.

„Ja mina olen Patrick. Ja see on Sam.” Ta osutas väga ilusale tüdrukule enda kõrval. Ja see tüdruk lehvitas mulle.

„Tšau, Charlie.” Samil on väga kena naeratus.

Nad kutsusid mind enda juurde istuma ja tundus, et nad mõtlesid seda tõsiselt, nii et ma istusingi. Ma kuulasin, kuidas Mittekuidagi mänguväljaku suunas karjus. Ja ma kuulasin tema mänguanalüüsi. Ja sain aru, et see poiss tunneb jalgpalli väga hästi. Tegelikult teadis ta jalgpallist sama palju kui minu vend. Võib-olla peaksin nüüd Mittekuidagit „Patrickuks” kutsuma, sest nii ta end mulle tutvustas ja nii kutsub teda ka Sam.

Muide, Samil on pruunid juuksed ja väga ilusad rohelised silmad. Seda tüüpi rohelised, mis ei ole endast liiga heal arvamusel. Ma oleksin seda sulle varem öelnud, aga staadionivalguses paistis kõik kuidagi luitunud. Alles siis, kui läksime Big Boy restorani ja Sam ja Patrick hakkasid ahelsuitsetama, sain ma teda korralikult vaadata. Big Boy juures meeldis mulle see, et Patrick ja Sam ei hakanud omavahelisi nalju tegema ega pannud mind sellega kehva olukorda. Üldsegi mitte. Nad küsisid mult küsimusi.

„Kui vana sa oled, Charlie?”

„Viisteist.”

„Kelleks sa saada tahad?”

„Ma ei tea veel täpselt.”

„Mis su lemmikbänd on?”

„Võib-olla The Smiths, sest mulle meeldib nende laul „Asleep”, aga tegelikult pole ma kindel, sest nende teisi laule ma hästi ei tea.”

„Mis su lemmikfilm on?”

„Ma ei tea. Nad tunduvad mulle kõik ühesugused.”

„Aga lemmikraamat?”

„F. Scott Fitzgeraldi „Teisel pool paradiisi”.”

„Miks?”

„Sest see oli viimane raamat, mida ma lugesin.”

See ajas neid naerma, sest nad said aru, et ma mõtlesin seda tõsiselt, mitte ei püüdnud muljet avaldada. Siis rääkisid nad mulle oma lemmikutest ja me istusime vaikides edasi. Mina sõin kõrvitsapirukat, sest ettekandja ütles, et on kõrvitsahooaeg, ja Patrick ja Sam tegid veel mõned suitsud.

Vaatasin neid ja nad paistsid koos tõeliselt õnnelikena. Kõige paremas mõttes. Ja kuigi ma mõtlesin, et Sam on väga ilus ja sõbralik ja et ta on esimene tüdruk, keda ma tahaksin kohtama kutsuda, kui autojuhiload kätte saan, ei olnud mul midagi selle vastu, et tal on oma poiss olemas, eriti veel selline südamlik poiss nagu Patrick.

„Kui kaua te juba käinud olete?” küsisin.

Nad hakkasid selle peale naerma. Kogu südamest.

„Mis siin nii naljakat on?” küsisin.

„Me oleme õde ja vend,” ütles Patrick, ise veel naerdes.

„Aga te pole üldse sarnased,” ütlesin mina.

Sam seletas, et nad on tegelikult kasuõde ja kasuvend, sest Patricku isa abiellus Sami emaga. Ma olin seda kuuldes väga õnnelik, sest ühel päeval tahaksin tõesti Sami kohtama kutsuda. Päriselt. Ta on nii tore.

Aga tegelikult on mul häbi, sest nägin öösel ma väga veidrat und. Olin koos Samiga. Ja me olime mõlemad alasti. Ja tema jalad olid kahel pool üle diivani serva laiali. Ja ma ärkasin üles. Ja mul pole kunagi elus nii hea olnud. Aga mul oli ka halb, sest olin teda alasti näinud ilma tema loata. Arvan, et peaksin Samile sellest rääkima, ja ma väga loodan, et saame sellest hoolimata välja mõelda omavahelisi nalju. Oleks väga tore, kui mul oleks jälle sõber. See meeldiks mulle isegi rohkem kui kohting.

14. oktoober 1991

Kallis sõber!

Kas sa tead, mis on „masturbeerimine”? Ma arvan, et sa tead, sest sa oled minust vanem. Aga igaks juhuks ma ütlen sulle. Masturbeerimine on see, kui sa hõõrud oma suguelundit, kuni saad orgasmi. Vau!

Ma mõtlesin, et nendes filmides ja telesarjades, kus tegelased räägivad, et lähevad kohvipausile, peaksid nad hoopis masturbeerimispausi tegema. Samas, see jällegi kahandaks nende jõudlust.

Ma teen ainult nalja. Ma ei mõtle seda tõsiselt. Tahtsin sind lihtsalt muigama panna. Aga „vau!” osas on mul tõsi taga.

Ma rääkisin Samile, et nägin unes, et olime temaga alasti diivanil, ja hakkasin nutma, sest tundsin end kehvasti, ja tead, mis ta tegi. Ta hakkas naerma. Siiski mitte paha pärast. See oli tõeliselt südamlik ja soe naer. Ta ütles, et olen tema meelest väga armas. Ja ta ütles, et sellest pole midagi, et teda unes nägin. Ja ma ei nutnud enam. Siis küsis Sam, kas ta on minu meelest ilus ja ma ütlesin, et ta on „imekena”. Siis vaatas Sam mulle tõsiselt silma.

„Sa ju tead, Charlie, et oled minu jaoks liiga noor. Tead ju?”

„Jah, ma tean.”

„Ma ei taha, et sa raiskaksid minust niimoodi mõeldes oma aega.”

„Ma ei mõtlegi. See oli lihtsalt unenägu.”

Siis Sam kallistas mind ja see oli väga veider, sest minu peres eriti ei kallistata, kui tädi Helen välja arvata. Aga mõne hetke pärast tundsin ma Sami parfüümi ja tundsin tema keha oma keha vastas. Ja ma astusin sammu tagasi.

„Sam, ma mõtlen sinust niimoodi.”

Ta ainult vaatas mind ja vangutas pead. Siis pani ta oma käe mulle ümber ja saatis mind koridori lõppu. Väljas kohtasime Patrickut, sest mõnikord nad tundi ei lähe. Nad teevad pigem suitsu.

„Patrick, Charlie on minust tšaalilikult sisse võetud.”

„On või?”

„Ma püüan mitte olla,” ütlesin ja see ajas neid naerma.

Seejärel palus Patrick Samil lahkuda, mida ta ka tegi, ja Patrick selgitas mulle mõningaid asju, et teaksin edaspidi, kuidas teiste tüdrukutega käituda ja mitte oma aega niimoodi Sami peale mõeldes raisata.

„Charlie, kas keegi on sulle kunagi rääkinud, kuidas need asjad käivad?”

„Minu teada mitte.”

„Ühesõnaga, siin on omad reeglid, mida tuleb järgida, ja mitte sellepärast, et sa tahad, vaid sellepärast, et sa pead. Mõistad?”

„Ma arvan küll.”

„Olgu. Võtame näiteks tüdrukud. Nad jäljendavad oma emasid ja ajakirju ja kõike muud, et teada, kuidas poistega käituda.”

Ma mõtlesin emadele ja ajakirjadele ja kõigele muule ja see tegi mind närviliseks, eriti kui see võis hõlmata ka televisiooni.

„Ma tahan öelda, et see pole nii nagu filmides, kus tüdrukutele meeldivad sitapead või midagi sellist. Asi pole nii lihtne. Neile lihtsalt meeldib keegi, kes annab neile otstarbe.”

„Otstarbe?”

„Just. Saad aru? Tüdrukutele meeldib, kui poiss on nende jaoks väljakutse. See annab neile justkui vormi, mille sisse oma tegudega sobituda. Võtame näiteks ühe tavalise ema. Mida teeks üks ema, kui ta ei saaks sinu pärast muretseda ja panna sind oma tuba koristama? Ja mis saaks sinust ilma tema sekeldamise ja sundimiseta? Igaühele on ema vaja. Ja ema teab seda. Ja see annab emale tunde, et tal on otstarve. Mõistad?”

„Jah,” vastasin, kuigi ma ei mõistnud. Aga sain siiski piisavalt aru, et öelda „jah” ja seejuures mitte valetada.

„Asi on selles, et mõned tüdrukud tõesti usuvad, et nad suudavad poisse muuta. Ja huvitav on see, et kui nad siis suudavadki seda teha, tüdinevad nad ära. Neil pole enam väljakutset. Sa pead andma tüdrukutele aega mõelda välja uusi mooduseid, kuidas asju teha, muud midagi. Mõned neist arvavad selle kohe ära. Mõned hiljem. Mõned mitte kunagi. Ma ei muretseks selle pärast liiga palju.”

Aga mina vist siiski muretseks. Olen muretsenud sellest hetkest peale, kui ta seda mulle rääkis. Ma vaatan, kuidas inimesed koridoris üksteisel käest kinni hoiavad, ja püüan aru saada, kuidas see kõik toimib. Koolidiskol istun ma eemal, toksin kinganinaga põrandat ja mõtlen, mitu paari seal tantsib „nende laulu” järgi. Ma vaatan koolis tüdrukuid, kes kannavad oma poiste jakke, ja mõtlen omandi mõtte üle. Ja ma küsin endalt, kas keegi on ka tõeliselt õnnelik. Ma loodan, et on. Ma tõesti loodan.

Bill nägi, kuidas ma inimesi vaatan, ja küsis pärast tundi, mida ma seejuures mõtlesin, ja ma rääkisin talle. Ta kuulas, noogutas ja tegi „toetavaid” häälitsusi. Kui ma lõpetasin, manas ta näole „tõsise jutuajamise” ilme.

„Charlie, kas sa mõtled alati nii palju?”

„Kas see on halb?” Tahtsin lihtsalt, et keegi räägiks mulle tõtt.

„Mitte ilmtingimata. Lihtsalt, vahetevahel kasutavad inimesed mõtlemist elust kõrvale hoidmiseks.”

„Kas see on halb?”

„Jah.”

„Mulle tundub, et ma siiski võtan elust osa. Kas sulle ei tundu?”

„Hästi, aga kas sa tantsid nendel diskodel?”

„Ma ei ole eriti hea tantsija.”

„Kas sa kohtamas käid?”

„Mul ei ole autot ja isegi kui oleks, ei saaks ma sõita, sest olen veel viisteist, ja üldse, ma pole kohanud sellist tüdrukut, kes mulle meeldiks, kui ehk Sam välja arvata, aga tema jaoks olen ma liiga noor ja ta peaks siis alati ise autoroolis istuma, aga minu meelest poleks see päris aus.”

Bill muigas ja jätkas küsimuste esitamist. Pikkamööda jõudis ta „koduste probleemideni”. Ja ma rääkisin talle, kuidas poiss, kes teeb mu õele miksitud kassette, teda lõi, sest õde keelas mul sellest rääkida ainult emale ja isale, nii et ma arvasin, et võin rääkida Billile. Kui olin talle ära rääkinud, muutus tema nägu väga tõsiseks ja ta ütles mulle midagi, mida ma ei unusta ei selle semestri ega elu lõpuni.

„Charlie, me võtame vastu vaid selle armastuse, mida me enda arvates väärime.”

Ma lihtsalt seisin seal, vaikides. Bill patsutas mu õlga ja andis mulle uue raamatu lugeda. Ta ütles mulle, et kõik saab korda.

Tavaliselt lähen ma koolist koju jala, sest siis on mul tunne, et olen selle ära teeninud. Pean silmas seda, et tahan ükskord oma lastele rääkida, et käisin jala koolis, nii nagu mu vanavanemad „vanal heal ajal”. Arvestades, et ma pole kunagi ühelgi kohtingul käinud, on imelik, et ma üldse selliseid plaane teen, aga küllap nii need asjad käivadki. Tavaliselt võtab jalaminek bussiga sõitmise asemel umbes ühe lisatunni, aga see on seda väärt, kui ilm on nii ilus ja värske, nii nagu täna oli.

Kui ma lõpuks koju jõudsin, istus mu õde toolil. Minu ema ja isa seisid tema vastas. Ja ma teadsin kohe, et Bill oli koju helistanud ja neile kõik ära rääkinud. Ja ma tundsin end kohutavalt. See kõik oli minu süü.

Mu õde nuttis. Minu ema oli väga, väga vaikne. Minu isa oli ainus, kes rääkis. Ta ütles, et mu õde ei tohi enam kunagi kohtuda selle poisiga, kes teda lõi, ja et ta kavatseb veel samal õhtul poisi vanematega rääkida. Siis ütles mu õde, et see kõik oli tema süü, et ta ise ässitas teda, aga mu isa ütles, et see pole mingi vabandus.

„Aga ma armastan teda!” Ma polnud kunagi varem näinud oma õde niimoodi nutmas.

„Ei, sa ei armasta.”

„Ma vihkan sind!”

„Ei vihka.” Mu isa võib mõnikord väga rahulik olla.

„Ta on minu jaoks kõik.”

„Ära seda enam mitte kunagi mitte kellegi kohta ütle. Isegi mitte minu kohta.” See oli mu ema.

Minu ema valib oma lahinguid hoolega ja ühte asja ma võin sulle oma perekonna kohta öelda. Kui mu ema juba midagi ütleb, saab ta alati oma tahtmise. Ja seekord ei olnud mingi erand. Mu õde lõpetas kohe nutmise.

Pärast seda andis mu isa õe laubale ühe haruldase musi. Siis läks ta välja ja sõitis oma Oldsmobile’iga minema. Ma oletasin, et ta läks poisi vanematega rääkima. Ja mul oli neist väga kahju. Poisi vanematest, ma mõtlen. Sest mu isa ei kaota ühtegi lahingut. Ta lihtsalt ei kaota.

Mu ema läks kööki õe lemmiktoitu valmistama ja mu õde vaatas mulle otsa.

„Ma vihkan sind.”

Minule ütles ta seda teisiti kui enne isale. Minu puhul ta tõesti mõtles seda. Päriselt.

„Ma armastan sind,” oli kõik, mida ma öelda suutsin.

„Sa oled värdjas, saad aru? Sa oled alati värdjas olnud. Kõik ütlevad seda. Kõik on seda alati öelnud.”

„Ma püüan mitte olla.”

Siis pöörasin ma ringi ja läksin oma tuppa ja panin ukse kinni ja panin pea padja alla ja lasin vaikusel asjad oma kohale asetada.

Muide, ilmselt sind huvitab mu isa. Et kas ta lõi meid, kui me lapsed olime või kas ta lööb meid ikka veel? Ma arvan, et see võib sind huvitada, sest see huvitas Billi, kui olin talle rääkinud sellest poisist ja oma õest. Kui see sind peaks huvitama, siis vastus on ei. Ta ei löönud kunagi mu õde ega venda. Ja ainus kord, kui ta mind lõi, oli siis, kui ma tädi Heleni nutma ajasin. Ja kui me olime kõik maha rahunenud, laskus ta minu ette põlvili ja ütles, et tema kasuisa lõi teda kogu aeg ja et ülikoolis, kui mu ema mu vanemat venda ootas, otsustas isa, et ta ei löö oma lapsi kunagi. Ja ta tundis end kohutavalt kehvasti, et oli seda teinud. Ja tal oli väga kahju. Ja ta lubas, et ei löö mind enam kunagi. Ja ega ta ei ole löönud ka.

Ta võib lihtsalt vahel range olla.

15. oktoober 1991

Kallis sõber!

Ilmselt unustasin ma oma viimases kirjas mainida, et see oli Patrick, kes mulle masturbeerimisest rääkis. Ja ilmselt unustasin sulle rääkida ka sellest, kui tihti ma seda nüüd teen, see tähendab, väga tihti. Mulle ei meeldi pilte vaadata. Ma lihtsalt sulgen silmad ja unistan mõnest naisest, keda ma ei tunne. Ja ma püüan mitte häbi tunda. Seda tehes ei mõtle ma mitte kunagi Samile. Mitte kunagi. See on minu jaoks väga oluline, sest ma olin nii õnnelik, kui ta ütles „tšaalilikult”, sest see oli juba natuke nagu meie omavaheline nali.

Ühel õhtul tundsin ma nii suurt süüd, et lubasin Jumalale, et ma seda enam mitte kunagi ei tee. Siis hakkasin kasutama tekke, aga tekid tegid haiget, siis hakkasin kasutama patju, aga ka padjad tegi haiget, nii et pöördusin tavapraktika juurde tagasi. Mind ei kasvatatud eriti usklikus vaimus, sest minu vanemad käisid katoliku koolis, aga ma tõesti usun Jumalat. Ma lihtsalt ei ole Jumalale kunagi nime andnud, kui sa mõistad, mida ma silmas pean. Ma loodan, et ma pole Teda kõige selle juures alt vedanud.

Muide, mu isal oligi selle poisi vanematega tõsine jutuajamine. Poisi ema oli väga, väga vihane ja karjus oma poja peale. Poisi isa ei öelnud sõnagi. Ja mu isa ei läinud nendega liiga isiklikuks. Ta ei öelnud neile, et nad on oma poja kasvatamisel „kehva tööd” teinud.

Isa jaoks oli oluline, et nad aitaksid oma poega tema tütrest eemal hoida. Kui sellega oli korras, jättis ta nad oma pere asju klaarima ja tuli koju, et enda omaga tegeleda. Või vähemalt nii ta arvas.

Ma küsisin isalt, et kas sellel poisil olid kodus probleemid. Et kas tema meelest poiss sai kodus peksa. Ta käskis mul oma asjadega tegeleda. Sest ta ei teadnud vastust ja poleks iial sellist asja küsinud ja ta ei arvanud, et see oleks üldse oluline.

„Charlie, kõigil ei ole oma kurba lugu ja kui ka oleks, poleks see mingi vabandus.”

See oli kõik, mis ta ütles. Ja siis me hakkasime telekat vaatama.

Õde on mu peale ikka veel vihane, aga isa ütleb, et ma käitusin õigesti. Ma loodan, et tal on õigus, aga vahel on raske selles nii kindel olla.

28. oktoober 1991

Kallis sõber!

Anna andeks, et ma pole sulle paar nädalat kirjutanud, aga ma olen püüdnud elust „osa võtta”, nagu Bill ütles. Kummaline, aga vahel, kui ma loen mõnd raamatut, on mul tunne, nagu ma oleksin ise mõni inimene sellest raamatust. Või kui ma kirjutan kirju, veedan järgmised paar päeva mõeldes selle peale, mida ma neid kirjutades olen aru saanud. Ma ei tea, kas see on hea või halb. Igatahes, ma püüan elust osa võtta.

Muide, see raamat, mille Bill mulle andis, on J. M. Barrie „Peeter Paan”. Ma tean, mida sa mõtled. Peeter Paani koomiks kõigi oma kadunud poistega. Raamat ise on tegelikult palju parem. See on ühest poisist, kes lihtsalt keeldub suureks kasvamast ja kui Wendy suureks kasvab, tunneb ta end reedetuna. Või vähemalt nii mõistsin seda mina. Ma arvan, et Bill andis mulle selle raamatu, et saaksin mingisuguse õppetunni.

Hea uudis on see, et ma lugesin raamatu läbi ja selle fantastilise sisu tõttu ei saanud ma teeselda, et raamatus olen mina. Niimoodi saan ma elust osa võtta ja siiski samal ajal lugeda.

Seoses elust osavõtmisega püüan ma nüüd käia ka nendel üritustel, mida meie koolis korraldatakse. Selleks, et liituda mõne klubi või millegi seesugusega, on juba liiga hilja, aga ma üritan siiski käia seal, kus võima- lik. Nagu näiteks vilistlaste jalgpallimatš ja tantsuõhtu, mis siis, et mul pole tüdrukut.

Ma ei usu, et tuleksin vaatama vilistlaste jalgpallimatši pärast seda, kui olen siit jalga lasknud, aga ette kujutada on seda päris lõbus. Ma leidsin Patricku ja Sami nende tavaliselt kohalt tribüünil ja tegin, nagu ma poleks neid terve aasta näinud, kuigi olin neid näinud veel samal päeval, lõunapausi ajal, kui mina sõin apelsini ja nemad tegid suitsu.

„Patrick, kas see oled sina? Ja Sam… sellest on nii palju aega möödas. Kes mängu juhib? Issand, ülikool on tõeline katsumus. Mu professor andis mulle selleks nädalavahetuseks kakskümmend seitse raamatut läbi lugeda ja mu tüdruk tahab, et aitaksin tal teisipäevase protestimiitingu jaoks loosungeid maalida. Et igasugused ametipulgad saaksid aru, et meil on tõsi taga. Isa on oma golfilöökide harjutamisega hõivatud ja emal on käed-jalad tennist täis. Me peaksime jälle kokku saama. Jääksin kauemaks, aga pean oma õe tema emotsiooniteraapiast peale võtma. Ta teeb tõelisi edusamme. Oli tore teid näha.”

Ja siis ma kõndisin minema. Läksin alla kioski juurde ja ostsin kolm karpi nacho'sid ja dieetkoola Samile. Kui ma tagasi läksin, istusin maha ja andsin Patrickule ja Samile nende nacho'd ja Samile tema dieetkoola. Ja Sam naeratas. See on Samist kena, et ta ei arva, et ma olen segane, et asju ette kujutan. Patrick samuti mitte, kuid tema oli liiga ametis mängu jälgimise ja Bradi, selle ründaja, ergutamisega.

Sam ütles mulle mängu ajal, et nad lähevad pärast ühe sõbra poole peole. Ta küsis, kas ma ei tahaks ka kaasa tulla ja ma ütlesin, et tahan, sest ma polnud kunagi varem peol käinud. Küll aga olin näinud ühte pidu oma kodus.

Mu vanemad läksid Ohiosse ühe kauge sugulase matustele või pulma. Ma ei mäleta enam, millise. Ja nad jätsid mu venna kodu eest vastutama. Ta oli siis kuusteist. Mu vend kasutas kohe võimalust ja korraldas suure peo õlle ja kõige muuga. Mul kästi oma toas püsida, aga see oli päris hea, sest seal hoidsid kõik oma üleriideid ja oli väga lõbus uurida kõiki neid asju, mida nad oma taskutes hoidsid. Iga kümne minuti järel tuigerdas mõni purjus poiss või tüdruk mu tuppa, et näha, kas nad saaksid seal ameleda või midagi. Nad nägid mind ja läksid minema. Tähendab, välja arvatud üks paar.

See paar, kelle kohta mulle hiljem räägiti, et nad olid väga populaarsed ja väga armunud, küsis mult, et ega mul pole midagi selle vastu, kui nad seda tuba kasutaksid. Ma ütlesin neile, et mu õde ja vend käskisid mul seal püsida, ja nad küsisid, kas tohivad sellegipoolest seda tuba kasutada, mis sest, et ma seal sees olen. Ma vastasin, et ma ei näe põhjust, miks mitte, ja nad sulgesid ukse ja hakkasid suudlema. Väga kirglikult. Mõne hetke pärast ronis poisi käsi mööda tüdruku pluusi ülespoole ja tüdruk hakkas protesteerima.

„Dave, lõpeta…”

„Mis on?”

„See väike poiss on siin.”

„Sellest pole midagi.”

Ja poiss jätkas tüdruku pluusi ülesrullimist ja kui palju too ka tal lõpetada ei palunud, poiss jätkas. Mõne minuti pärast lakkas tüdruk protesteerimast ja poiss tõmbas tal pluusi seljast ja tüdruk jäi valge pitsilise rinnahoidja väele. Selleks hetkeks ma tõesti enam ei teadnud, mida teha. Varsti võttis poiss ka tüdruku rinnahoidja ära ja hakkas tema rindu suudlema. Siis pani ta käe tüdrukule püksi ja tüdruk hakkas oigama. Ma arvan, et nad mõlemad olid väga purjus. Poiss hakkas tüdrukul pükse jalast tirima, aga tüdruk hakkas kõvasti nutma ja siis haaras poiss hoopis enda pükste järele. Ta tiris omal püksid ja trussikud põlvini alla.

„Palun. Dave. Ei.”

Aga poiss rääkis talle maheda häälega, kui ilus ta on ja muud sellist, ja ta võttis poisi peenise oma käte vahele ja hakkas seda hõõruma. Ma tahaksin, et oskaksin seda kuidagi kenamini kirjeldada, kasutamata selliseid sõnu nagu peenis, aga nii see täpselt oli.

Mõne minuti pärast surus poiss tüdruku pea allapoole ja tüdruk hakkas poisi peenist suudlema. Ta nuttis ikka veel. Lõpuks ta lakkas nutmast, sest poiss surus oma peenise talle suhu ja ma arvan, et selles asendis pole eriti võimalik nutta. Sealtmaalt ei suutnud ma enam edasi vaadata, ses mul hakkas paha, aga see kõik läks edasi ja nad tegid muid asju ka ja tüdruk ütles muudkui „ei”. Isegi kui ma oma kõrvad kinni katsin, kuulsin seda ikka veel.

Lõpuks astus tuppa minu õde, et tuua mulle kausitäis kartulikrõpse, ja kui ta nägi seda poissi ja seda tüdrukut, jätsid nad järgi. Mu õel oli väga häbi, aga mitte nii häbi kui sellel tüdrukul. Poiss paistis endaga rahulolev. Ta ei öelnud suurt midagi. Kui nad olid toast lahkunud, pöördus mu õde minu poole.

„Kas nad teadsid, et sa siin oled?”

„Jah. Nad küsisid, kas nad tohivad seda tuba kasutada.”

„Miks sa neil lõpetada ei käskinud?”

„Ma ei teadnud, mida nad teevad.”

„Pervert sihuke,” oli viimane asi, mida mu õde ütles, enne kui ta toast välja läks, kauss kartulikrõpsudega ikka veel käes.

Ma rääkisin sellest Samile ja Patrickule ja nad jäid mõlemad väga vaikseks. Sam ütles, et ta oli Dave’iga mõnda aega käinud, enne kui ta enda jaoks punkmuusika avastas, ja Patrick ütles, et oli sellest peost kuulnud. See ei üllatanud mind, sest sellest sai omamoodi legend. Vähemalt nii on mulle räägitud, kui olen mõnedele poistele maininud, kes mu vanem vend on.

Kui politsei kohale jõudis, leiti mu vend katusel magamas. Keegi ei tea, kuidas ta sinna sai. Mu õde ameles pesuruumis ühe abituriendiga. Tema ise oli siis kümnendas klassis. Paljud lapsevanemad käisid meie maja juures oma lastel järel ja paljud tüdrukud nutsid ja oksendasid. Enamik poisse oli selleks ajaks juba laiali jooksnud. Mu vend sattus korralikku jamasse ja minu õega pidasid mu vanemad „tõsise jutuajamise” halbade mõjude teemal. Ja sellega asi lõppes.

Poiss nimega Dave on nüüd abiturient. Ta mängib jalgpallimeeskonnas. Ta on püüdja. Ma vaatasin mängu lõppu, kuidas Dave püüdis Bradi söödu. See viis meie kooli võidule. Ja inimesed tribüünidel hullusid, sest meie võitsime. Aga mina suutsin mõelda vaid sellest peost. Ma mõtlesin sellele endamisi ja siis pöördusin Sami poole.

„Ta vägistas ta ära, jah?”

Sam vaid noogutas. Raske öelda, kas ta oli kurb või teadis ta lihtsalt palju rohkem kui mina.

„Me peaksime sellest kellelegi rääkima, kas pole?”

Seekord raputas Sam pead. Siis rääkis ta kõigest, mida peaks läbi tegema selleks, et seda tõestada, eriti kuna see poiss ja see tüdruk on siiani populaarsed ja armunud.

Järgmisel päeval, vilistlaste ballil, nägin ma neid tantsimas. Dave’i ja tema tüdrukut. Ja ma sain tõeliselt vihaseks. Mind hirmutas, kui vihaseks ma sain. Ma mõtlesin, et lähen Dave’i juurde ja teen talle tõsiselt haiget, nii nagu ma võib-olla oleksin pidanud tegema Seanile. Ja ma oleksingi läinud, aga Sam nägi mind ja pani oma käe mulle õlale, nii nagu ta seda ikka teeb. Ta rahustas mu maha ja nüüd on mul selle üle hea meel, sest ma arvan, et oleksin Dave’i pekstes veelgi vihasemaks saa- nud ja tema tüdruk oleks mind peatada üritanud, sest ta armastab teda. Ja ma arvan, et see oleks mind veel vihasemaks ajanud.

Nii et ma otsustasin teha paremuselt järgmist asja ja lasin Dave’i autol kummid tühjaks. Sam teadis, milline ta auto on.

Ma ei tea, kas ma kunagi suudan kirjeldada seda tunnet, mida ma reede õhtul pärast vilistlaste jalgpallimatši tundsin, võin vaid öelda, et see oli väga soe tunne. Sam ja Patrick viisid mu sel õhtul peole ja ma istusin Sami pikapis nende keskel. Sam armastab oma pikapit, ma arvan, et see meenutab talle tema isa. See eriline tunne tekkis, kui Sam palus Patrickul ühe raadiojaama üles otsida. Patrick sattus kogu aeg reklaamidele. Ja veel reklaamidele. Ja ühele väga halvale armastuslaulule, kus oli sõna „baby” sees. Ja siis veel reklaame. Ja lõpuks leidis ta ühe tõeliselt hea laulu ühest poisist ja me kõik jäime kuulama.

Sam lõi sõrmedega roolirattal rütmi kaasa. Patrick hoidis oma kätt autoaknast väljas ja tegi õhus laineid. Ja mina lihtsalt istusin nende vahel. Kui laul lõppes, ütlesin ma midagi.

„Mul on lõpmatuse tunne.”

Ja Patrick ja Sam vaatasid mind, nagu ma oleksin öelnud midagi nii head, mida nad kunagi varem kuulnud pole. Sest see laul oli tõesti väga hea ja me kõik kuulasime seda keskendunult. Viis minutit elust oli kulutatud täiuslikult ja me tundsime end noorte ja õnnelikena. Ma ostsin endale selle plaadi ja ma võiksin sulle öelda, mis laul see oli, aga see pole enam see, kui sa ei sõida parasjagu oma elu esimesele peole ega istu pikapis kahe väga toreda inimese vahel, kui väljas hakkab vihma sadama.

Me jõudsime majja, kus pidu peeti, ja Patrick koputas uksele salakoputust. Seda koputust on raske ilma kuul- mata kirjeldada. Ust paotati natuke ja nähtavale ilmus kräsupäine poisinägu.

„Patrick, tuntud kui Patty, aga ka kui Mittekuidagi.”

„Bob.”

Uks avanes ja vanad sõbrad embasid üksteist. Siis kallistasid ka Sam ja Bob. Ja siis ütles Sam.

„See on meie sõber Charlie.”

Ja sa ei usu seda. Bob kallistas ka mind! Kui me oma riideid nagisse riputasime, ütles Sam mulle, et Bobi on „küpsetatud nagu mingit kuradi kooki”. Ma lihtsalt pidin seda tsiteerima, vaatamata selles lauses esinevale vandesõnale.

Pidu peeti maja keldrikorrusel. Ruum oli suitsust paks ja kõik olid palju vanemad. Seal oli kaks tüdrukut, kes näitasid teineteisele oma tätoveeringuid ja nabarõngaid. Abituriendid, arvatavasti.

Üks poiss, kelle nimi oli Fritz, perekonnanime ma ei mäleta, sõi palju Twinkies’eid. Fritzi pruut rääkis talle naisõiguslusest ja Fritz ütles muudkui: „Ma tean, kullake.”

Sam ja Patrick hakkasid suitsu tegema. Bob läks üles kööki, kui uksekell helises. Kui ta alla tagasi tuli, tõi ta kõigile Milwaukee’s Besti õlut ja kaks uut külalist. Maggie, kellel oli vaja minna tualetti. Ja Bradi, meie kooli jalgpallimeeskonna ründaja. Päriselt!

Ma ei tea, miks see mind nii elevile ajas, aga ma arvan, et kui sa näed kedagi kooli peal või mänguväljakul, on hea teada, et see isik on ka päriselt olemas.

Kõik olid minuga väga sõbralikud ja tahtsid minust kõike teada. Arvatavasti sellepärast, et ma olin kõige noorem ja nad ei tahtnud, et ma end kuidagi kohatuna tunneksin, eriti siis, kui olin öelnud, et ma ei taha õlut. Ükskord kaheteistkümneselt ma jõin koos vennaga õlut ja see lihtsalt ei meeldinud mulle. Nii lihtne see minu puhul ongi.

Minult küsiti muuhulgas, et mitmendas klassis ma käin ja kelleks ma saada tahan.

„Ma käin kümnendas klassis ja ma ei tea veel.”

Vaatasin enda ümber ringi ja nägin, et Sam ja Patrick olid koos Bradiga ruumist lahkunud. Siis pakkus Bob süüa.

„Kas sa šokolaadikooki tahad?”

„Jah, aitäh.”

Olin tegelikult väga näljane, sest tavaliselt viisid Sam ja Patrick mind pärast jalgpallimängu Big Boy’sse sööma ja ma olin vist sellega juba harjuda jõudnud. Sõin šokolaadikooki, mis oli natuke imeliku maitsega, aga oli ikkagi šokolaadikook, mis tähendab, et see maitses mulle. Aga see ei olnud tavaline šokolaadikook. Kuna sa oled vanem, siis küllap aimad, mis šokolaadikook see oli.

Poole tunni pärast hakkas ruum laiali hajuma. Rääkisin ühega neist nabarõngaga tüdrukutest ja näis, nagu oleks ta filmis. Ma pilgutasin silmi ja vaatasin enda ümber ringi ja muusika oli raske nagu vesi.

Sam tuli alla tagasi ja kui ta mind nägi, ütles ta Bobile:

„Milles, kuradi päralt, on sinu probleem?”

„Ole nüüd, Sam. See meeldib talle. Küsi talt.”

„Charlie, kuidas sa end tunned?”

„Õhuliselt.”

„Näed nüüd?” Bob paistis tegelikult päris närvis, mis, nagu mulle hiljem öeldi, oli paranoia.

Sam istus minu kõrvale ja võttis mu käe enda kätte ja see oli hea.

„Charlie, kas sa näed midagi?”

„Valgust.”

„Kas see tundub hea?”

„Mhmh.”

„Kas sul on janu?”

„Mhmh.”

„Mida sa juua tahaksid?”

„Piimakokteili.”

Ja kõik ruumisolijad, välja arvatud Sam, puhkesid naerma.

„Ta on pilves.”

„Charlie, kas sul on kõht tühi?”

„Mhmh.”

„Mida sa süüa tahaksid?”

„Piimakokteili.”

Ma ei usu, et nad oleks suutnud rohkem naerda ka siis, kui see, mis ma ütlesin, oleks olnud naljakas. Siis võttis Sam mul käest kinni ja aitas mu kõikuval põrandal püsti.

„Lähme teeme sulle piimakokteili.”

Kui olime väljumas, pöördus Sam Bobi poole.

„Ma siiski arvan, et sa oled üks paras sitapea.”

Bob ainult naeris selle peale. Ja Sam hakkas ka lõpuks naerma. Ja mul oli hea meel, et kõik tundusid ka päriselt olevat nii õnnelikud nagu nad näisid.

Me läksime Samiga kööki ja ta pani lambi põlema. Vau! See oli uskumatult ere. Nagu siis, kui oled päevasel ajal pimedas kinosaalis ja välja astudes imestad, et väljas on ikka veel päev. Sam leidis jäätist, piima ja mikseri. Ma küsisin, kus siin tualett on, ja ta osutas nurga taha, nagu oleks ta oma kodus. Mõtlesin, et tema ja Patrick veetsid siin koos palju aega, kui Bob veel keskkoolis käis.

Kui ma vannitoast välja tulin, kuulsin ma sellest toast, kus me oma riideid hoidsime, hääli. Ma avasin ukse ja nägin Patrickut, kes suudles parasjagu Bradi. See oli varastatud suudluse tüüpi suudlus. Nad kuulsid mind sisenemas ja pöörasid ringi. Patrick hakkas esimesena rääkima.

„Charlie, kas see oled sina?”

„Sam teeb mulle piimakokteili.”

„Kes see poiss on?” Brad tundus olevat väga närvis ja mitte nii, nagu Bob enne oli olnud.

„See on minu sõber. Ole rahulik.”

Patrick saatis mu toast välja ja sulges ukse. Ta pani käed mu õlgadele ja vaatas mulle otse silma.

„Brad ei taha, et keegi sellest teaks.”

„Miks?”

„Sest tal on hirm.”

„Miks?”

„Sest ta… kuule… kas sa oled pilves?”

„Seda nad allkorrusel ütlesid jah. Sam teeb mulle piimakokteili.”

Patrick püüdis muiet alla suruda.

„Kuula mind, Charlie. Brad ei taha, et keegi teaks. Sa pead mulle lubama, et sa ei räägi mitte kellelegi. See on meie väike saladus. Hästi?”

„Hästi.”

„Aitäh.”

Sellega oli asi korras ja Patrick läks tagasi tuppa ja ma kuulsin summutatud hääli ja Brad näis olevat häiritud, aga mulle tundus, et see ei puutu minusse ja ma läksin tagasi kööki.

Pean ütlema, et see oli mu elu parim piimakokteil. See oli nii hea, et ajas peaaegu hirmu nahka.

Enne kui me peolt ära läksime, lasi Sam mulle paari oma lemmiklaulu. Ühe nimi oli „Blackbird”. Teise nimi oli „MLK”. Mõlemad olid väga ilusad laulud. Mainin nende laulude nimesid sellepärast, et nad olid sama head ka siis, kui ma neid kaine peaga kuulasin.

Enne kui me peolt lahkusime, juhtus veel üks huvitav asi. Patrick tuli trepist alla. Brad oli ilmselt ära läinud. Ja Patrick naeratas. Ja Bob hakkas tema kallal aasima, et ta on ründajast sisse võetud. Ja Patrick naeratas veel rohkem. Ma arvan, ma pole Patrickut kunagi niimoodi naeratamas näinud. Ja siis osutas Patrick minu suunas ja ütles midagi Bobile.

„Selles poisis on midagi, kas pole?”

Bob noogutas. Ja siis ütles Patrick midagi, mida ma arvatavasti mitte kunagi ei unusta.

„Ta on müürilill.”

Ja Bob noogutas ägedalt pead. Ja kogu ruum oli temaga nõus. Ja ma hakkasin Bobi moodi närvi minema, aga Patrick ei lasknud mul liiga närvi minna. Ta istus minu kõrvale.

„Sa näed asju. Ja hoiad saladusi. Ja mõistad.”

Ma ei teadnud, et teised inimesed võivad minust midagi mõelda. Ma ei teadnud, et nad mind vaatavad. Ma istusin keldritoa põrandal oma esimesel päris peol Sami ja Patricku vahel ja mulle tuli meelde, et Sam tutvustas mind Bobile kui oma sõpra ja Patrick tutvustas mind kui oma sõpra Bradile. Ja ma hakkasin nutma. Ja keegi selles toas ei pidanud seda imelikuks. Ja siis ma hakkasin veel rohkem nutma.

Bob tõstis joogiklaasi ja palus kõigil sedasama teha.

„Charlie terviseks!”

Ja kõik ütlesid: „Charlie terviseks!”

Ma ei tea, miks nad seda tegid, aga see tähendas mulle väga palju. Eriti Sam. Tema eriti.

Räägiksin sulle rohkem vilistlaste tantsupeost, aga tagantjärele selle peale mõeldes tundub mulle, et Dave’i kummide tühjakslaskmine oli peo kõige parem osa. Ma püüdsin ka tantsida, nagu Bill oli soovitanud, aga mulle meeldivad tavaliselt laulud, mille järgi ei saa tantsida, nii et ega ma seda eriti ei teinud. Sam oli oma peokleidis väga ilus, aga ma püüdsin seda mitte tähele panna, sest ma püüan temast niimodi mitte mõtelda.

Ma panin tähele, et peol ei rääkinud Brad ja Patrick omavahel ühtegi sõna, sest Brad tantsis Nancy-nimeli- se ergutustüdrukuga, kes on ühtlasi tema pruut. Ja ma panin tähele, et mu õde tantsis selle poisiga, kellega ta poleks tohtinud tantsida, ehkki koju tuli talle järele hoopis üks teine poiss.

Pärast pidu sõitsime Sami pikapiga minema. Seekord oli roolis Patrick. Kui me Fort Pitti tunnelile lähenesime, palus Sam, et Patrick auto teeservas peataks. Ma ei saanud aru, mis toimub. Sam ronis oma pikapi lahtisesse tagakasti, peokleit seljas. Ta ütles, et Patrick võib edasi sõita ja Patricku näole ilmus iseäralik naeratus. Nad olid seda kindlasti varemgi teinud.

Siis hakkas Patrick väga kiiresti sõitma ja vahetult enne tunnelit tõusis Sam autokastis püsti ja tuul muutis tema kleidi ookeanilaineteks. Kui me tunnelisse sisse sõitsime, tõmbusid kõik helid vaakumisse ja nende asemel hakkas mängima kassett. Ilus laul, mille nimi oli „Landslide”. Kui me tunnelist välja jõudsime, karjus Sam rõõmust pöörasena ja oligi kõik. Kesklinn. Majad tuledemeres ja kõik muu imetlusväärne. Sam istus maha ja hakkas naerma. Patrick hakkas naerma. Mina hakkasin naerma.

Ja ma vannun, et sel hetkel me tundsime, et oleme lõpmatud.

Подняться наверх