Читать книгу Müürililleks olemise iseärasused - Stephen Chbosky - Страница 4

7. november 1991

Kallis sõber!

Oli üks neist päevadest, mil mul polnud midagi selle vastu, et kooli minna, sest ilm oli nii ilus. Taevas oli pilvi täis ja õhk oli soe nagu vannivesi. Ma polnud kunagi varem end nii puhtana tundnud. Kodus pidin taskuraha saamiseks muru niitma ja mul polnud selle vastu mitte midagi. Kuulasin muusikat ja hingasin päeva sisse ja jätsin asju meelde. Mis tunne on jalutada naabruskonnas ja vaadata maju ja muruplatse ja värviliste lehtedega puid ja et see on kõik, mida ma vajan.

Ma ei tea midagi zenist ega asjadest, mida hiinlased ja hindud oma religiooni raames teevad, aga üks tätoveeringu ja nabarõngaga tüdruk sellelt peolt on juulikuust alates budist. Ta räägib väga vähe millestki muust, või kui, siis sellest, kui palju suitsud maksavad. Ma näen teda vahel lõunavahetunnil Patricku ja Samiga suitsetamas. Tema nimi on Mary Elizabeth.

Mary Elizabeth ütles mulle, et zeniga on selline värk, et see tekitab sinus kokkukuuluvustunde kogu maailmaga. Sa oled osa puudest ja rohust ja koertest. Midagi sellist. Ta seletas isegi, kuidas ta tätoveering seda sümboliseerib, aga ma ei mäleta enam, kuidas. Ma arvan, et zen on selline päev nagu täna, kui sa oled osa õhust ja jätad asju meelde.

Mäletan üht lastemängu. See käis nii, et võtad näiteks jalgpalli ja üks lastest saab selle endale ja teised lapsed püüavad seda palli temalt kätte saada. Ja kes iganes palli enda kätte saab, hakkab ise sellega ringi jooksma ja teised püüavad temalt palli kätte saada. See võib kesta tunde. Ma ei saanud kunagi selle mängu mõttest aru, aga mu vend armastas seda väga. Talle ei meeldinud niivõrd palliga ringi joosta, kuivõrd püüda palli kätte saada. Selle mängu nimi oli „määri lillat”. Ma polnud kunagi varem mõelnud, mida see tegelikult tähendab.

Patrick rääkis mulle enda ja Bradi loo ja nüüd ma mõistan, miks Patrick ei saanud vilistlastepeol vihaseks, kui Brad tüdrukuga tantsis. Kui nad mõlemad olid juba kaheteistkümnendas klassis, olid Patrick ja Brad ühel peol koos kõigi teiste populaarsete noortega. Kusjuures, Patrick oli populaarne veel enne, kui Sam talle head muusikat kuulata andis.

Patrick ja Sam jäid mõlemad sellel peol üsna purju. Patrick ütles, et Brad teeskles, et on palju rohkem purjus, kui ta tegelikult oli. Nad istusid keldrikorruse toas koos ühe tüdrukuga, kelle nimi oli Heather, ja kui too läks tualetti, jäid Patrick ja Brad omavahele. Patrick ütles, et see oli mõlema jaoks ebamugav ja erutav ühekorraga.

„Sa oled härra Brosnahani klassist, kas pole?”

„Kas sa oled kunagi käinud Pink Floydi laservalgusesõul?”

„Õlu enne likööri. Mu süda pole kunagi nii paha olnud.”

Kui neil jututeemad otsa said, nad lihtsalt vaatasid teineteist. Ja nad hakkasid sealsamas keldris amelema. Patrick ütles, et oli tunne, nagu oleks nende mõlema õlgadelt kogu maailma raskus ära võetud.

Kuid esmaspäeval koolis kordas Brad kogu aeg ühte ja sedasama.

„Mees, ma olin nii täis, et ei mäleta mitte midagi.”

Ta ütles seda kõigile, kes sel peol olid olnud. Ta ütles seda mitu korda ka samadele inimestele. Ta ütles seda isegi Patrickule. Mitte keegi ei näinud neid koos, aga Brad rääkis seda ikkagi. Sel reedel oli uus pidu. Ja sel korral tõmbasid Patrick ja Brad ennast pilve, ja Patrick ütles, et Brad teeskles, et oli rohkem pilves, kui ta tegelikult oli. Ja nad lõpetasid jälle koos ameledes. Ja esmaspäeval koolis käitus Brad jälle samamoodi.

„Mees, ma olin nii pilves, et ma ei mäleta mitte midagi.”

See kestis seitse kuud.

Asi läks niikaugele, et Brad tõmbas ennast pilve või jõi purju juba enne kooli. Mitte et nad oleks kunagi koolis amelenud. Nad tegid seda ainult reedeti ja pidudel, aga Patrick ütles, et Brad ei suutnud talle koolis isegi otsa vaadata, veel vähem temaga rääkima tulla. Ja see oli karm, sest Patrickule meeldis Brad väga.

Kui tuli suvi ja Brad ei pidanud enam kooli ega millegi muu pärast muretsema, läks pilve tõmbamine ja purju joomine veel hullemaks. Patricku ja Sami majas oli suur pidu, pehmelt öeldes mitte just populaarse seltskonnaga. Bradi väljailmumine tekitas palju elevust, sest ta oli populaarne, aga Patrick hoidis saladuses, miks Brad sellele peole tuli. Kui enamus inimesi oli ära läinud, läksid Brad ja Patrick koos Patricku tuppa.

Sel ööl seksisid nad esimest korda.

Ma ei taha laskuda detailidesse, sest see on väga isiklik teema, aga selles mõttes, kuhu midagi pisteti, võttis Brad enda kanda tüdruku rolli. Ma arvan, et see on piisavalt oluline, et seda sulle öelda. Kui nad lõpetasid, hakkas Brad nutma. Ta oli palju joonud. Ja väga pilves.

Ükskõik, mida Patrick ka ei teinud, Brad muudkui nuttis. Brad ei lasknud Patrickul isegi endal ümbert kin- ni võtta, mis on üsna kurb mu meelest, sest kui mina seksiksin kellegagi, tahaksin küll teda kallistada.

Lõpuks Patrick lihtsalt tõmbas Bradi püksid üles ja ütles talle.

„Lihtsalt teeskle, et sa kaotasid teadvuse.”

Siis pani Patrick end riidesse ja kõndis ümber maja, et mitte oma magamistoast otse peoruumi minna. Ka tema nuttis ja otsustas, et kui keegi peaks küsima, siis ta ütleb, et tema silmad on kanepi suitsetamisest punased. Lõpuks võttis ta ennast kokku ja läks tuppa, kus pidu peeti. Ta käitus, nagu ta oleks väga täis. Ta läks Sami juurde. „Kas sa oled Bradi näinud?” Sam mõistis Patricku pilku. Ja ta hüüdis.

„Hei, kas keegi on Bradi näinud?”

Keegi ei olnud, nii et mõned inimesed läksid teda otsima. Nad leidsid ta lõpuks Patricku toast… magamas.

Lõpuks helistas Patrick Bradi vanematele, sest ta oli poisi pärast väga mures. Ta ei öelnud neile, miks, vaid ütles, et Bradil hakkas peol väga paha ja ta tuleks koju viia. Bradi vanemad sõitsid kohale ja tema isa, koos paari poisiga, Patrick nende hulgas, kandsid Bradi autosse.

Patrick ei tea, kas Brad magas ka päriselt, aga kui ta ei maganud, oli ta väga hea näitleja. Bradi vanemad saatsid poisi võõrutusravile, sest Bradi isa ei tahtnud, et ta jalgpallistipendiumist ilma jääks. Ülejäänud suve Patrick Bradi ei näinud.

Bradi vanemad ei saanudki jälile, miks Brad end kogu aeg purju joob või pilve tõmbab. Ega keegi teine. Väljaarvatud need, kes teadsid.

Kui kooliaasta peale hakkas, vältis Brad Patrickut. Ta ei käinud kunagi samadel pidudel kus Patrick. Kuni ühel õhtul, kuu aega tagasi, viskas ta kiviga Patricku akna pihta ja ütles Patrickule, et mitte keegi ei tohi teada saada ja Patrick mõistis teda. Nüüd nad kohtuvad vaid öösi- ti golfiväljakul ja sellistel pidudel nagu Bobi juures, kus inimesed oskavad saladust hoida ja mõistavad neid asju.

Ma küsisin Patrickult, et kas ta on kurb, et see peab saladus olema, ja Patrick ütles, et ta ei ole kurb, sest vähemalt nüüd ei pea Patrick end täis jooma ega pilve tõmbama selleks, et seksida.

Armastusega

Charlie

8. november 1991

Kallis sõber!

Sain Billilt „Peeter Paani” essee eest oma esimese B edasijõudnute inglise keele tunnis! Ausalt öeldes, ma ei tea, mida ma teisiti tegin kui teistes töödes. Ta ütles, et mu keeletaju on arenenud koos mu lauseülesehitusega. On tore neis asjus areneda, ise seda märkamata. Muide, mu tunnistusele ja kirjades mu vanematele paneb Bill mulle A-sid. Need teised hinded on meie ühine saladus.

Olen mõelnud, et võib-olla ma hakkan kirjutama, kui suureks saan. Ma ei tea ainult, millest kirjutada.

Võib-olla ma hakkan kirjutama ajakirjadele, lihtsalt selleks, et näha teistsuguseid artikleid kui need, millest ma enne rääkisin. „Pühkides meesinepit oma huultelt, rääkis ta mulle oma kolmandast abikaasast ja kristallide ravivast toimest.” Aga tegelikult oleksin ma väga halb reporter, sest ma ei suuda end näha istumas mõne poliitiku või filmitähe vastas laua taga ja talle küsimusi esitamas. Ma küsiksin neilt vaid autogrammi oma ema jaoks või midagi sellist. Mind ilmselt vallandataks selle eest. Nii et võib-olla peaksin kirjutama hoopis ajalehtedele, et saaksin küsimusi esitada tavalistele inimestele, aga mu õde ütleb, et ajalehed valetavad kogu aeg. Ma ei tea, kas see on tõsi, aga eks ma näen, kui suureks kasvan.

Ma hakkasin tegema kaastööd alternatiivsele ajakirjale Punk Rocky. See on isepaljundatud ajakiri punkrokist ja „Rocky Horror Picture Show’st”. Ma ei kirjuta sinna artikleid, olen niisama abiks.

Mary Elizabeth korraldab seda, nagu ka kohalikke „Rocky Horror Picture Show” näitamisi. Mary Elizabeth on väga huvitav inimene, sest tal on tätoveering, mis sümboliseerib budismi ja nabarõngas ja ta kannab oma juukseid nii, nagu tahaks ta kedagi ärritada, aga kui ta millegi eest vastutab, käitub ta nagu mu isa peale „pikka väsitavat tööpäeva”. Ta õpib kaheteistkümnendas klassis ja ta ütles, et mu õde on meesteõrritaja ja snoob. Ja ma ütlesin talle, et ta ei ütleks enam kunagi midagi sellist mu õe kohta.

Kõikidest asjadest, mida ma sel aastal teinud olen, meeldib mulle vist kõige rohkem „Rocky Horror Picture Show”. Patrick ja Sam viisid mu volbriööl seda kinno vaatama. See on tõeliselt äge, sest kõik kohaletulnud riietuvad selle filmi tegelasteks ja neil on see film peas ja nad mängivad ekraani ees kaasa. Ja nad hüüavad repliike. Küllap sa tead seda juba, aga ma igaks juhuks ikka räägin sulle.

Patrick mängib „Frank ’n Furterit”. Sam on „Janet”. Väga raske on filmi jälgida, sest Sam liigub Janetit mängides aluspesu väel ringi. Ma väga püüan temast niimoodi mitte mõelda, aga see muutub üha raskemaks.

Kui aus olla, siis ma armastan Sami. See pole mingi selline armastus nagu filmis. Ma lihtsalt vaatan teda vahel ja mõtlen, et ta on kõige ilusam ja parem inimene kogu maailmas. Ta on ka väga tark ja temaga saab alati nalja. Ma kirjutasin talle luuletuse pärast seda, kui nägin teda „Rocky Horror Picture Show’l”, aga ma ei näidanud seda talle, sest mul oli piinlik. Ma kirjutaksin selle sulle siia lugemiseks, aga see oleks Sami suhtes ebaviisakas.

Asi on selles, et Sam käib praegu ühe poisiga, kelle nimi on Craig.

Craig on vanem kui mu vend. Ma arvan, ta võib olla isegi kakskümmend üks, sest ta joob punast veini. Craig mängib sõus „Rockyt”. Patricku meelest on Craig „terav ja šikk”. Ma ei tea, kust Patrick oma väljendid võtab.

Aga minu arvates on tal õigus, Craig ongi terav ja šikk. Ta on ka väga loov isiksus. Ta teenib Kunstiakadeemias õppimiseks raha JCPenney kataloogidele ja muule seesugusele meesmodellina töötades. Ta on ka fotograaf ja ma olen mõnda tema fotot näinud, need on väga head. Üks foto Samist on väga ilus. Seda on võimatu kirjeldada, kui ilus see on, aga ma püüan.

Kui sa kuulad laulu „Asleep” ja mõtled neile päevadele, kui ilm on ilus ja sa tahad kõike meelde jätta ja mõtled kõige ilusamatele silmadele, mida oled oma elus näinud ja nutad ja keegi kallistab sind, siis mõistad, milline foto see on.

Ma tahan, et Samile ei meeldiks Craig enam.

Küllap sa arvad, et ma olen armukade. Ma ei ole. Ausalt. Lihtsalt Craig ei kuula tegelikult, kui Sam räägib. Ma ei mõtle sellega, et ta on paha poiss, sest ta ei ole. Aga ta on kogu aeg kuidagi hajevil.

Näiteks, kui ta teeks Samist foto ja see foto tuleks ilus. Tema mõtleks, et see foto on sellepärast nii ilus, et tema nii hästi pildistas. Kui mina selle foto teeksin, siis teaksin, et see on ilus vaid Sami pärast.

Mulle lihtsalt ei meeldi, kui poiss mõtleb, et oluline on, millisena sa tüdrukut näed, mitte see, milline ta tegelikult on. Ja mulle ei meeldi, kui kõige ausam viis, kuidas poiss võib tüdrukut vaadata, on läbi kaamera. Mul on väga raske vaadata, kuidas Sam ennast palju paremini tunneb lihtsalt sellepärast, et üks vanem poiss teda nõnda näeb.

Rääkisin sellest oma õele ja ta ütles, et Samil on madal enesehinnang. Õde ütles veel, et Samil oli üheteistküm- nendas klassis teatud reputatsioon. Kui mu õde uskuda, siis olevat ta „imemiskuninganna” olnud. Ma loodan, et sa tead, mida see tähendab, sest ma tõesti ei suuda mõelda Samile ja seda sulle lahti seletada.

Ma olen Sami väga armunud ja see teeb väga haiget.

Küsisin oma õelt tema ja ta poisi kohta. Ta ei rääkinud enne, kui olin lubanud, et ma ei räägi sellest kellelegi, isegi Billile mitte. Ja ma lubasin. Ta ütles, et sellest ajast peale, kui isa keelas neil kohtuda, on nad salaja kokku saanud. Ta ütles, et ta mõtleb poisile kogu aeg, kui teda lähedal pole. Ta ütles, et kui nad lõpetavad keskkooli ja poiss lõpetab oma juuraõpingud, siis nad abielluvad.

Ta ütles, et ma ei pea muretsema, poiss pole teda enam kordagi löönud. Ja ta ütles, et ma ei muretseks, sest ta ei löö teda enam kunagi. Ehkki ta rääkis palju, ei öelnud ta tegelikult rohkem midagi.

Oli hea õega tol õhtul rääkida, sest enamasti ta ei räägi minuga. Ma olin üllatunud, et ta mulle kõigest sellest rääkis, aga küllap see oli sellepärast, et ta peab seda kõike saladuses hoidma ega saa sellest kellegagi rääkida. Ja ma arvan, et ta tahtis väga sellest kellegagi rääkida.

Ja ikka ma muretsen tema pärast. Ta on ju ikkagi mu õde.

Armastusega

Charlie

12. november 1991

Kallis sõber!

Ma armastan Twinkies’eid ja ma ütlen seda sellepärast, et me kõik peame mõtlema nendele asjadele, mille pärast me elame. Hr. Z. rääkis meile loodusteaduse tunnis ühest eksperimendist, kus puuri ühte otsa pandi hiir või rott. Puuri teise otsa pandi pisut toitu. Ja see hiir või rott läks puuri teise otsa toidu juurde ja sõi selle ära. Siis pandi see rott või hiir tagasi puuri ühte otsa ja seekord laeti vahemaa roti või hiire ja toidu vahel elektrilaenguga. Eksperimenti korrati mitu korda ja see rott või hiir lakkas teatud elektritugevuse juures toidu juurde minemast. Siis korrati eksperimenti, aga toit asendati millegagi, mis põhjustas rotile või hiirele väga tugevat naudingut. Ma ei tea, mis see täpselt oli, mis loomale nii tugevat naudingut põhjustas, aga küllap see oli midagi mõnusat. Igatahes avastasid teadlased, et naudingu saamise nimel talub rott või hiir ka väga tugevat elektrilööki. Isegi tugevamat kui toidu nimel.

Ma ei tea, mis on selle tähendus, aga minu arvates on see äärmiselt huvitav.

Armastusega

Charlie

15. november 1991

Kallis sõber!

Ilm on läinud külmaks ja jäiseks. Ilusad sügisilmad on läbi. Hea uudis on see, et varsti algab koolivaheaeg, mida ma seekord eriti ootan, sest mu vend tuleb siis koju. Võibolla isegi juba tänupühadeks! Vähemalt oma ema pärast ma loodan seda.

Mu vend pole juba paar nädalat koju helistanud ja ema muudkui räägib tema hinnetest, tema magamisharjumustest ja toidust, mida ta sööb ja mu isa muudkui kordab:

„Ta ei vigasta ennast.”

Mulle isiklikult meeldib mõtelda, et minu venna jaoks on ülikool selline kogemus nagu filmis. Ma ei mõtle mingit rebastepeo-tüüpi filmi. Ma mõtlen pigem sellist filmi, kus poiss kohtab tarka tüdrukut, kes kannab erinevaid pullovere ja joob kakaod. Nad räägivad raamatutest ja tõsistest asjadest ja suudlevad vihma käes. Midagi sellist oleks talle väga vaja, eriti, kui see tüdruk oleks ebatavaliselt ilus. Sellised tüdrukud on kõige paremad, minu meelest. „Supermodellid” tunduvad mulle imelikud. Ma ei tea, miks.

Minu vend aga riputab oma seintele „supermodellide” ja autode ja õlle plakateid ja muud seesugust. Kui lisada veel määrdunud põrand, siis saab ta ühikatoast hea ettekujutuse. Mu vend on alati voodi ülestegemist vihanud, aga oma riidekappi hoiab ta väga korras. Nii et võta siis kinni.

Asi on selles, et kui mu vend vahel helistabki koju, ei räägi ta just palju. Ta räägib natuke loengutest, aga põhiliselt räägib ta jalgpallimeeskonnast. Meeskond on suure tähelepanu keskmes, sest nad on väga head ja neil mängivad mõned väga suured mängijad. Vend ütleb, et ühest jalgpallurist saab ühel päeval ilmselt miljonär, aga ta on „tühm nagu tänavapost”. Ehk siis ikka üsna tühm.

Vend rääkis ühe loo, kuidas kogu meeskond istus riietusruumis ja kõik rääkisid, mida nad pidid tegema selleks, et ülikooli pääseda. Ja nad jõudsid lõpuks SATi testi tulemusteni, mida mina pole veel teinud.

Ja see kutt ütles: „Ma sain 710.”

Ja mu vend küsis: „Kas matemaatikas või keeles?”

Ja kutt küsis: „Äh?”

Ja kogu meeskond pahvatas naerma.

Ma olen alati tahtnud kuuluda mingisse tiimi nagu see. Ma ei tea täpselt, aga ma arvan, et oleks tore, kui sul on oma „hiilgeaeg”. Siis mul oleks, mida lastele ja oma golfisemudele rääkida. Mina võin rääkida Punk Rockyst ja jalutuskäikudest koju ja sellistest asjadest. Võib-olla need ongi minu „hiilgeajad”, aga ma ei oska seda näha, sest mängus pole palli.

Kui ma olin väike, tegin ma sporti ja olin selles tegelikult üsna hea, aga probleem oli selles, et see tegi mind väga agressiivseks ja arstid ütlesid mu emale, et pean sporditegemise lõpetama.

Mu isal olid kord hiilgeajad. Ma olen näinud fotosid temast noorena. Ta oli väga nägus mees. Ma ei oska seda kuidagi teisiti kirjeldada. Ta nägi välja nagu vanadel fotodel ikka välja nähakse. Vanadel fotodel näevad inimesed välja kohmetud, väga noored ja palju õnnelikumad kui meie.

Minu ema on vanadel fotodel väga ilus. Palju ilusam kui keegi teine, välja arvatud ehk Sam. Vahel ma vaatan oma vanemaid ja mõtlen, mis muutis neid sellisteks, nagu nad praegu on. Ja siis ma mõtlen, milliseks muutub mu õde, kui ta poiss juuraõpingud lõpetab. Ja milline mu venna nägu jalgpallikaardil välja näeb, või milline nägu see on, kui see ei jõuagi jalgpallikaardile. Mu isa mängis ülikoolis paar aastat pesapalli, aga lõpetas, kui ema jäi mu venda ootama. Siis hakkas isa kontoritööd tegema. Ma tõesti ei tea, mis tööd mu isa teeb.

Ta räägib vahel ühte lugu. See suurepärane lugu. See on osariigi pesapalli meistrivõistlustest, kui ta käis veel keskkoolis. Oli üheksanda mänguvooru lõpp ja jooksja oli esimeses. Oli kaks auti ja mu isa meeskond oli ühe jooksuga maas. Isa oli noorem kui teised nende esindusvõistkonnast, sest ta käis alles üheteistkümnendas klassis, ja võistkond arvatavasti mõtles, et ta keerab neil kogu mängu tuksi. Isa oli tohutult pinges. Ta oli väga närvis. Ja väga hirmul. Kuid peale paari söötu hakkas ta end „sõiduvees” tundma. Kui söödeti järgmine pall, teadis ta täpselt, kuhu see maandub. Ta lõi tugevamini kui kunagi varem. Ja ta tegi kojujooksu ja tema meeskond võitis meistrivõistlused. Kõige parem selle loo juures on see, et iga kord, kui isa seda räägib, püsib see lugu muutumatuna. Ta pole mees, kes liialdaks.

Ma mõtlen selle peale vahel, kui koos Patricku ja Samiga jalgpalli vaatan. Ma vaatan staadionile ja mõtlen poisile, kes just tegi värava. Ma mõtlen, et need on selle poisi hiilgeajad ja et sellest hetkest saab üks lugu, sest poisid, kes teevad väravaid ja kojujookse, saavad kellegi isadeks. Ja kui tema lapsed vaatavad tema aastaraamatupilti, mõtlevad nad, et nende isa oli karm ja kena ja tundus palju õnnelikum kui nemad on.

Ma loodan, et mul on meeles oma lastele rääkida, et nad on sama õnnelikud, kui mina oma vanadel fotodel paistan. Ja ma loodan, et nad usuvad mind.

Armastusega

Charlie

18. november 1991

Kallis sõber!

Mu vend helistas eile ja ütles, et ta ei jõuagi tänupühadeks koju, sest tal on koolis jalgpalli tõttu mõned võlad vaja õiendada. Mu ema võttis seda nii hinge, et viis mu poodi uusi riideid ostma.

Tõenäoliselt sa arvad, et see, millest ma nüüd kirjutama hakkan, on liialdus, aga ma luban sulle, et ei ole. Sellest hetkest alates, kui me autosse istusime, kuni koju tagasi jõudmiseni, ei jäänud mu ema hetkekski vait. Mitte hetkeks ka. Isegi siis mitte, kui ma proovikabiinis pükse jalga proovisin.

Ta lihtsalt seisis kabiini ukse taga ja kurtis valju häälega. Kõik, mida ta ütles, oli poe igasse nurka kuulda. Esiteks, et isa oleks pidanud vennale peale käima, et ta ikkagi koju tuleks, kas või üheks pärastlõunaks. Siis, et mu õel on vennast parem stardipositsioon, sest õde mõtleb rohkem oma tulevikule ja arvestab ka „tagavarakoolidega”, juhuks, kui kõige parematesse koolidesse ei õnnestu sisse saada. Ja siis ta hakkas rääkima, et hall värv sobib mulle.