Читать книгу Kreeka müüdid - Stephen Fry - Страница 4

Taevas Uranos oli kõikjal oma ema, maa Gaia kohal. Ta oli Gaia kohal mõlemas mõttes – ta oli tema kohal, nii nagu taevas katab tänapäevani maad, ja ta oli tema peal, nagu täkk on mära peal. Seejuures juhtus midagi tähelepanuväärset. Algas aeg.

Alguse sai veel midagi – kuidas me peaksime seda nimetama? Isiksus? Draama? Erinäolisus? Iseloom kõigi oma vigade ja puudustega, tujude ja kirgedega, salaplaanide ja unistustega. Võiks öelda, et alguse sai tähendus. Gaia seemendamine andis meile tähenduse, mõte idanes ja sai kuju. Sinitaeva seemnest sündis semantiline semioloogia. Sellised arutelud jätan ma nende hooleks, kellel on selleks paremad eeldused, kuid see hetk oli ikkagi võimas. Uranost, oma poega ja nüüd oma meest luues ja temaga ühinedes keris Gaia lahti elupaela, mis kulgeb inimajalooni ja meie endini, teie ja minuni.

Uranose ja Gaia liit oli kohe algusest peale rõõmustavalt viljakas. Kõigepealt tulid ilmale kaksteist tugevat, tervet last – kuus meessoost, kuus naissoost. Meessoost lapsed olid OKEANOS, KOIOS, KRIOS, HYPERION, IAPETOS ja KRONOS. Naissoost THEIA, THEMIS, MNEMOSYNE, PHOIBE, TETHYS ja RHEA. Need kaksteist olid määratud saama jumalike olendite teiseks põlvkonnaks, kes teenisid endale legendaarse nime.

Ja kusagil, samal ajal kui Aeg tasapisi olema hakkas, läks käima kell, kosmilise ajaloo kell, mis tiksub tänase päevani. Ehk oligi selle taga mõni neist äsjasündinutest, hiljem võime seda asja uurida.

Uranos ja Gaia ei rahuldunud nende kaheteistkümne tugeva ja ilusa venna ja õega, vaid kinkisid maailmale veel järeltulijaid – kahed ainulaadsed, kuid selgelt mitte ilusad kolmikud. Kõigepealt tulid kolm KÜKLOOPI, ühesilmset hiiglast, kes andsid oma isale taevale terve hulga uusi ilmeid ja väljendusviise. Kõige vanema kükloobi nimi oli BRONTES, kõu³, järgmisena tuli STEROPES, välk, ja seejärel ARGES, eredus. Nüüd sai Uranos täita taeva välgunoolte ja kõueraksatustega. Ta rõõmustas müra ja vaatemängu üle. Kuid teised kolmikud, kelle Gaia ilmale tõi, tekitasid temas ja kõigis teistes, kes neid nägid, veel enam kõhedusjudinaid.

Kõige viisakam oleks ehk öelda, et need kolmikud olid mutatsioonieksperiment, mida ei tohiks kunagi korrata, geneetiline tupik. Nimelt oli igaühel neist vastsündinutest – HEKATONHEIRIDEST⁴ – viiskümmend pead ja sada kätt ning nad olid kõige inetumad, raevukamad, vägivaldsemad ja tugevamad olendid, kes eales maailma valla lastud. Nende nimed olid KOTTOS raevukas, GYGES pikajäsemeline ja merikits AIGAION, keda mõnikord kutsuti ka BRIAREOS erksaks. Gaia armastas neid. Uranoses tekitasid nad jälestust. Võib-olla tundis ta kõige enam õudust mõttest, et tema, taeva valitseja, võis sigitada sellised kummalised ja koledad olendid, kuid ma arvan, et nagu enamasti ka viha puhul, oli tema jälestuse taga hirm.

Tulvil vastikust, needis ta neid: „Kuna te riivasite mu silma, ei näe te enam kunagi valgust!” Raevukalt neid sõnu möirates lükkas ta hekatonheirid ja kükloobid tagasi Gaia üsasse.

Gaia kättemaks

Siinkohal on põhjust küsida, mida „ta lükkas nad Gaia üsasse” õieti tähendab. Mõne meelest annab see mõista, et Uranos mattis hekatonheirid maa alla. Sel varasel ajal oli jumalik identiteet muutlik, raske on kindlaks teha, kui palju iga jumal oli isik ja kui palju mingi omadus. Siis ei olnud suurtähti. Maaema Gaia oli sama mis gaia, maa ise, ning täpselt samuti olid ouranos, taevas, ja Taevaisa Uranos üks ja sama.

Kindel on aga see, et kui Uranos reageeris niimoodi kolme hekatonheiri, omaenda lapse, nägemisele ja kohtles oma naist sellise põlastusväärse julmusega, pani ta toime esimese kuriteo. Algse kuriteo, mis ei jäänud karistuseta.

Gaia piin oli väljakannatamatu ja tema sees, väänlevate ja vehkivate, kolmesaja kraapiva käe ja saja viiekümne taguva peaga hekatonheiride kõrval, tõusis vihkamine, kõige kohutavam ja lepitamatum vihkamine Uranose vastu, poja vastu, kelle ta oli sünnitanud, ja mehe vastu, kellega ta oli uue põlvkonna ilmale toonud. Ja nagu puu ümber väänduv luuderohi, hakkas kasvama kättemaksuplaan.

Gaia, keda näris endiselt hekatonheiride tekitatud lõikav valu, läks Othrysele, tohutule mäele, mis vaatab alla piirkonna peale, mida me nüüd kutsume Kesk-Kreeka Phthiotise aladeks. Mäe tipust on näha Magneesia tasandikku sirutumas Egeuse mere lääneosa veteni, mis käänduvad ümber Malia lahe ja embavad laiali pillutatud saari, mille nimeks on Sporaadid. Kuid Gaiat valdas liiga tugev valu ja liiga tugev raev, et maailma ühest kõige võluvamast vaatest rõõmu tunda. Othryse mäe tipul asus ta tööle, vormima selle kivist ülimalt ebatavalist ja hirmsat eset. Üheksa päeva ja ööd nägi ta vaeva, kuni oli saanud valmis asja, mille peitis kaljulõhesse.

Seejärel asus ta teele, et minna oma kaheteistkümne ilusa tugeva lapse juurde.

„Kas sa tapaksid oma isa Uranose ja jääksid koos minuga maailma valitsema?” küsis ta igaühelt neist. „Sa pärid temalt taeva ja meie valitseda jääb kõik loodu.”

Võib-olla me kujutame ette, et Gaia – Maaema – on pehme, soe, helde ja lahke. Noh, mõnikord ongi, aga ärge unustage, et tema sees on peidus tuli. Mõnikord võib ta olla julmem, karmim ja hirmsam kui kõige möllavam meri.

Ja kui meremaailm juba jutuks tuli, siis olidki esimesed lapsed, keda Gaia püüdis nõusse saada, Okeanos ja tema õde Tethys.⁵ Neil olid aga parajasti käsil läbirääkimised Thalassaga, ürgse merejumalannaga, selle üle, kellele jääb milline osa ookeanidest. Kogu see põlvkond sirutas sel ajal end ja pingutas lihaseid, tegi kindlaks oma võimed ja valitsemisala, nad näksisid üksteist, urisesid ja panid üksteise jõu ja võimu proovile nagu kutsikad korvis. Okeanosel oli tulnud mõte luua tõusud ja mõõnad ning hoovused, mis pidid hakkama voolama ümber terve maailma nagu võimsad soolase veega jõed. Tethys pidi varsti Okeanose lapse ilmale tooma – see polnud noil varastel aegadel muidugi mingi patt, ilma verepilastuslike paariheitmisteta oleks paljunemine olnud võimatu. Tethys ootas NEILOST, Niilust, ja sünnitas pärast veel teised jõed ning vähemalt kolm tuhat okeaniidi ehk merenümfi, võluvat jumalust, kes liikusid kuival maal sama kergesti kui merevees. Neil oli juba kaks täiskasvanud last: KLYMENE, kes oli Iapetose kallim, ning nutikas ja tark METIS, kellele oli määratud tulevastes sündmustes väga oluline roll.⁶ Nad olid õnnelik paar ja neid ootas rõõmus elu ookeanilainetel, niisiis ei näinud kumbki neist mingit põhjust aidata oma isa Uranost tappa.

Järgmiseks läks Gaia oma tütre Mnemosyne juurde, kelle nimi on hääldamatu ja kes oligi sellega ametis. Mnemosyne tundus olevat väga pinnapealne, tobe ja rumal olend, kes ei teadnud mitte midagi ning paistis mõistvat veel vähem. See oli aga petlik, sest iga päevaga muutus ta aina targemaks ja targemaks, sai aina rohkem teada ning muutus aina võimekamaks. Tema nimi tähendab „mälu” (sealt on tulnud näiteks sõna „mnemotehnika”). Tema ema külaskäigu ajal olid maailm ja universum aga väga noored, niisiis polnud Mnemosyne saanud veel võimalust end teadmiste ja kogemustega varustada. Aastate möödudes teeb tema võime talletada informatsiooni ja sensoorseid kogemusi ta peaaegu kõigist teistest targemaks. Ühel päeval saab temast ema üheksale tütrele, MUUSADELE, kellega saame tuttavaks hiljem.

„Sa tahad, et ma aitaksin tappa Uranose? Aga Taevaisa ei saa ju ometi surra?”

„Siis tahan ma ta troonilt tõugata või vigaseks teha… ta on selle täiesti ära teeninud.”

„Ma ei aita sind.”

„Miks mitte?”

„Selleks on põhjus ja kui ma selle teada saan, jätan ma selle meelde ja ütlen sulle.”

Ärritunud Gaia läks edasi Theia juurde, kes oli samuti heitnud paari oma vennaga, Hyperioniga. Kui aeg kätte jõuab, toob ta ilmale päike HELIOSE, kuu SELENE ja koit EOSE – üsna palju tegemist lastekasvatamisega, nii et ka nemad ei näidanud üles vähimatki huvi Gaia plaanide vastu Uranos troonilt tõugata.

Gaia, kes oli ahastuses sellest, kuidas tema leiged ja igasuguse seiklushimuta järeltulijad keeldusid täitmast seda, mis tema ettekujutuse järgi oli nende jumalik saatus – rääkimata vastikusest, mis teda valdas, nähes, kui imalalt armunud ja kodustatud nad kõik paistsid olevat –, proovis järgmiseks õnne Phoibe juures, kes oli kaheteistkümnest lapsest võib-olla kõige arukam ja parema intuitsiooniga. Juba kõige varasemast east peale oli Phoibe ilmutanud ettekuulutamisvõimet.

„Ei-ei, Ema Maa,” ütles ta, kui oli Gaia plaanist kuulnud. „Ma ei saa sellises salaplaanis osaleda. Ma ei näe, et sellest midagi head tuleks. Pealegi olen ma lapseootel…”

„Pagan küll,” nähvas Gaia. „Kes su rasedaks tegi? Kindla peale Koios.”

Tal oli õigus, Phoibe vend Koios oli tõesti ka tema elukaaslane. Gaia tormas uut jõudu saanud raevuga minema, oma ülejäänud järglaste juurde. Mõnel neist peab ju ometi võitluseks lusti olema?

Ta külastas Themist, keda ühel päeval hakatakse kõikjal pidama õigluse ja targa nõu kehastuseks⁷, ning Themis andis emale tarka nõu Uranose kukutamise ülekohtune mõte unustada. Gaia kuulas tema tarka nõu hoolega ja – täpselt samuti nagu me kõik, surelikud või surematud – ei teinud sellest väljagi, vaid läks hoopis katsuma oma poja Kriose võitlusagarust, kelle kaaslaseks oli Gaia ja Pontose tütar EURYBIA.

„Tappa isa?” Krios jäi emale uskumatult otsa vaatama. „A-aga kuidas… see tähendab, miks?… see tähendab… oeh.”

„Mida meie sellest saaksime, ema?” küsis Eurybia, kes oli tuntud kui „kivisüdameline”.

„Oh, ainult maailma ja kõik, mis selle sees,” vastas Gaia.

„Ja me valitseksime seda sinuga koos?”

„Minuga koos.”

„Ei!” karjatas Krios. „Lahku, ema!”

„Kaaluda seda tasuks,” arvas Eurybia.

„See on liiga ohtlik,” ütles Krios. „Ma keelan seda teha!”

Gaia pöördus lõrinal ja otsis üles oma poja Iapetose.

„Iapetos, kallis poiss. Hävita koletis Uranos ja hakka koos minuga valitsema!”

Ette astus okeaniid Klymene, kes oli kinkinud Iapetosele kaks poega ja ootas kolmandat. „Milline ema paluks midagi sellist? See oleks kõige kohutavam kuritegu, kui poeg tapaks oma lihase isa. Kogu kosmos tõstaks lärmi.”

„Ma pean sellega nõustuma, ema,” lausus Iapetos.

„Ole sa neetud ja olgu neetud su lapsed!” pahvatas Gaia.

Ema needus on kohutav asi. Hiljem näeme, milline hirmus saatus ootas Iapetose ja Klymene lapsi ATLAST, EPIMETHEUST ja PROMETHEUST.

Rhea, üheteistkümnes lastest, keda Gaia paluma läks, ütles, et tema ei taha selle plaaniga mingit tegemist teha, aga – ta tõstis käed, et peatada ema metsik solvangute vool – ta andis mõista, et Kronosele, viimasele Gaia tugevatest kaunitest lastest, võib mõte oma isa võimult tõukamisest vägagi meeldida. Tema, Rhea, oli palju kordi kuulnud, kuidas Kronos Uranost ja tema võimu neab.

„Tõesti?” hüüatas Gaia. „Sa ütled nii? Noh, kus ta siis on?”

„Küllap ta lööb Tartarose koobastes aega surnuks. Tema ja Tar-taros saavad väga hästi läbi. Nad on mõlemad sünged. Tujukad. Tigedad. Imelised. Julmad.”

„Oh jumal, ära ütle, et sa oled Kronosesse armunud…”

„Kosta talle minu eest sõnake, emme, palun! Ta on nii äraoleva pilguga! Tema mustad välkuvad silmad… Tema ähvardavad kulmud… Tema pikad vaikimised…”

Gaia oli alati arvanud, et tema noorima poja pikad vaikimised ei näita muud kui aru nüridust, kuid ta hoidus seda targu välja ütlemast. Kui ta oli Rheale kinnitanud, et loomulikult kiidab ta teda Kronosele väga, kiirustas ta allapoole, allapoole, aina allapoole Tartarose koobastesse poega otsima.

Kui lasta taevast kukkuda pronksalasil, võtab sellel maapinnani jõudmine üheksa päeva. Kui lasta sellelsamal alasil kukkuda maa pealt, võtaks sellel Tartarosse jõudmine samuti üheksa päeva. Teisisõnu asub maa poolel teel taeva ja Tartarose vahel. Võib ka öelda, et Tartaros on maapinnast sama kaugel, kui kaugel on maa taevast. Niisiis on tegu väga sügava, põhjatu kohaga, kuid see on enamat kui lihtsalt üks koht. Ärge unustage, et Tartaros on ka ürgolend, kes sündis Kaosest samal ajal kui Gaia. Niisiis, kui Gaia tema juurde jõudis, tervitasid nad teineteist nagu pereliikmed.

„Gaia, sa oled juurde võtnud.”

„Sa näed õudne välja, Tartaros.”

„Mida paganat sa siit, nii sügavalt, otsid?”

„Jää korrakski vait ja ma räägin…”

Need turtsakad sõnad ei takista neid tulevikus paari heitmast ja sigitamast TYPHONIT – kõige hullemat ja surmavamat kõigist koletistest.⁸ Kuid praegu polnud Gaial tahtmist ei armastuseks ega solvangute vahetamiseks.

„Kuula. Minu poeg Kronos – kas ta on kusagil siin lähedal?”

Tema vend tõi kuuldavale alistunud ohke.

„Peaaegu kindlasti. Sa võiksid talle öelda, et ta mu rahule jätaks. Ta ei tee terve päeva muud, kui jõlgub siin ja vahib mulle otsa, silmad udused ja suu töllakil. Ma arvan, et ta on minust sisse võetud, nagu mehed mõnikord meestest on. Ta ahvib minu soengut järele ja lösutab puude ja kaljurahnude najal, armetu, nukker ja vääritimõistetud ilme näol. Nagu ootaks, et keegi maalib teda või midagi sellist. Kui ta ainiti mind ei vaata, vahib ta seda laavalõõri seal. Seal ta praegu ongi, vaata. Proovi talle natuke aru pähe panna.”

Gaia läks poja juurde.

Sirp

Kronos (või Cronus, nagu talle meeldis end vahel nimetada) ei olnud tegelikult selline vaevatud ja haavatav emo-nooruk, nagu võiks Rhea ja Tartarose kirjelduste järgi arvata, sest ta oli kõige tugevam kujuteldamatult tugeva rahva seast. Süngelt kena oli ta küll, ja tõesti, ta oli ka tujukas. Kui Kronosel oleks olnud selliseid eeskujusid võtta, oleks ta võib-olla pidanud end sarnaseks Hamletiga selle kõige mõtlikumatel hetkedel või Jaques’iga selle kõige ennastunustavamalt morbiidsetel hetkedel. Konstantiniga Tšehhovi „Kajakast”, kelles on natuke aimata midagi Morrisseyst. Kuid temas oli natuke ka Macbethi ja enam kui ainult natuke Hannibal Lecterit – nagu me varsti näeme.

Kronos oli esimene, kes avastas, et morni vaikimist peetakse tihtipeale jõu, tarkuse ja üleoleku märgiks. Ta oli kaheteistkümnest lapsest noorim ja alati oma isa vihanud. Sügav ja lõikav kadeduse- ja halvakspanumürk hakkas juba tema tervet mõistust lõhkuma, kuid tal oli õnnestunud varjata oma vihkamise ägedust kõigi eest peale oma imetleva õe Rhea, kes oli ainus pereliige, kelle juures Kronos tundis end nii mugavalt, et oma tõeline mina paljastada.

Kui nad Tartarosest ülespoole suundusid, valas Gaia tema vastuvõtliku kõrva sisse veelgi mürki.

„Uranos on julm! Ta on hullumeelne! Ma kardan iseenda ja kõigi teie pärast, mu kallid lapsed! Tule, poiss, tule!”

Ta viis Kronose Othryse mäele. Mäletate seda kummalist ja hirmutavat eset, mille ta oli sepistanud ja kaljulõhesse peitnud, enne kui kõik oma lapsed läbi käis? Nüüd viis ta Kronose kaljulõhe juurde ja näitas talle, mille oli valmistanud.

„Võta see oma kätte. Võta-võta.”

Kronose mustad silmad helkisid, kui ta selle ülimalt kummalise eseme kuju ja tähendust nägi ning mõistis.

See oli sirp. Tohutu suur vikatitaoline sirp, mille hiiglaslik kaardus tera oli sepistatud adamantiinist, mis tähendab „taltsutamatut”. Võimas hallist tulekivist, graniidist, teemandist ja ofioliidist agregaat, mille poolkuukujuline tera oli vormitud üliteravaks. See tera suutis läbi lõigata kõigest.

Kronos võttis sirbi selle peidukohast sama kergesti, nagu teie või mina võtaksime pliiatsi. Kui ta oli seda käes hüpitanud, et selle tasakaalu ja raskust tunnetada, vibutas ta seda korra ja veel korra. Võimas vihin, mis saatis terariista kihutamist läbi õhu, tõi Gaia näole muige.

„Kronos, mu poeg,” lausus ta, „me peame ootama, kuni Hemera ja Aither sukelduvad läänes vetesse ning Erebos ja Nyx valmistuvad heitma üle maa pimedust…”

„Sa tahad öelda, et me peame ootama õhtuni.” Kronos oli kärsitu ning peenemate tunnete poeesiat polnud temas põrmugi.

„Jah. Õhtuehani. Siis tuleb sinu isa minu juurde nagu alati. Talle meeldib…”

Kronos noogutas kähku. Ta ei tahtnud oma vanemate armuelu üksikasju kuulda.

„Peida ennast sinna, samasse kaljulõhesse, kuhu ma peitsin sirbi. Kui sa kuuled, et ta ronib mulle peale ning tema kiremöirged ja ihaoiged lähevad valjuks – siis löö.”

Päev ja Öö, Valgus ja Pimedus

Nagu Gaia oli ennustanud, olid Hemera ja Aither pärast kahtteistkümmet tundi mängimist väsinud ning Päev ja Valgus libisesid läänes merre. Samal ajal tõmbas Nyx välja oma tumeda loori ning koos Erebosega viskas ta selle üle maailma nagu küütlevmusta laudlina.

Sel ajal kui Kronos ootas kaljulõhes, sirp käes, hoidis kõik loodu hinge kinni. Ma ütlen „kõik loodu”, sest Uranos ja Gaia ja nende järeltulijad ei olnud ainsad olendid, kes olid oma sugu jätkanud. Ka teised olid siginud ja paljunenud, kusjuures selgelt kõige produktiivsemad olid olnud Erebos ja Nyx. Neil oli palju lapsi – mõned hirmsad, mõned imetlusväärsed ja mõned imekaunid. Me nägime juba, kuidas nad sünnitasid Hemera ja Aitheri. Kuid seejärel tõi Nyx ilma Erebose abita ilmale MOROSE ehk Hukatuse, kes oli määratud saama kõige kardetumaks kõige loodu hulgas. Hukatus tuleb iga olendi juurde, olgu see surelik või surematu, kuid on alati varjatud. Isegi surematud kartsid Hukatuse kõikvõimast, kõiketeadvat võimu universumi üle.

Pärast Morost tuli tohutu tulv järglasi, üks teise järel, nagu mingi koletislik õhudessant. Esimesena tuli APATE, Pettus, keda roomlased kutsusid FRAUSEKS (sellest on tulnud ingliskeelsed pettusega seotud sõnad fraud, fraudulent ja fraudster – „võlts”, „petturlik” ja „petis”). Ta sibas Kreetale, kus jäi oma aega ootama. Järgmisena sündis GERAS, Vanadus, kes polegi tingimata nii kohutav deemon, kui me tänapäeval võib-olla arvame. Kuigi Geras võib võtta inimeselt nõtkuse, nooruse ja väleduse, tegi ta kreeklaste arvates selle enam kui tasa, andes väärikust, tarkust ja autoriteetsust. Tema Rooma nimi on SENECTUS – sellel sõnal on samad juured „seeniori”, „senati” ja „seniilsusega”.

Järgmisena tulid täiesti jubedad kaksikud: OIZYS (ladina keeles MISERIA), õnnetuse, masenduse ja ärevuse vaim, ning tema julm vend MOMOS, pilkamise, põlguse ja süüdistamise õel kehastus.⁹

Nyx ja Erebos hakkasid aga alles hoogu sisse saama. Nende järgmine laps ERIS (DISCORDIA), Riid, oli kõigi lahkhelide, lahutuste, tülide, nääkluste, kakluste, lahingute ja sõdade taga. Just tema pahatahtlik pulmakink, legendaarne Tüliõun, põhjustas Trooja sõja, kuigi see eepiline kokkupõrge pidi tulema alles kaugel-kaugel tulevikus. Riiu õde NEMESIS oli Kättemaksu kehastus, see hoolimatu kosmilise õigluse lõim, mis karistab upsakat, ülearu kõrgele küünituvat auahnust – pattu, mida kreeklased nimetasid sõnaga hubris – kõrkus. Nemesisel on ühiseid elemente idamaade karma mõistega, tänapäeval aga kasutatakse tema nime inglise keeles, et märkida saatuslikku vastast, kellega kõrgid ja õelad ühel päeval kohtuvad ja kes nad põrmu paiskab. Võiks öelda, et Holmes oli Moriarty Nemesis, Bond Blofeldi oma ja Jerry Tomi oma.¹⁰

Erebos ja Nyx sünnitasid ka CHARONI, kelle kurikuulsus kasvab, kui ta asub täitma surnute paadimehe kohuseid. HYPNOS, une kehastus, sündis samuti nende lapsena. Nad olid vanemateks ka ONERIIDIDELE, tuhandetele olenditele, kelle ülesandeks sai magajatele unenägude valmistamine ja toomine. Oneriidide hulgas, kelle nimed on meile teada, oli PHOBETOR, õudusunenägude jumal, ja PHANTASOS, kes vastutab fantastilise viisi eest, kuidas üks asi unenägudes teiseks muutub. Nad töötasid Hypnose poja MORPHEUSE käe all, kelle nimigi viitab unenäomaailma teisenevatele, muutuvatele kujudele.¹¹ „Morfium”, „fantaasia”, „hüpnootiline”, „oneiromantia” (unenägude tõlgendamine) ja paljud teised Kreeka unede keelelised järglased on säilinud ka meie keeles. Une vend THANATOS, Surm ise, andis meile sõna „eutanaasia”, „hea surm”. Roomlased kutsuvad teda MORS’iks, kust on tulnud inglise keelde sõnad „mortal”, „mortuary” ja „mortification” – „surelik”, „surnukamber” ja „alandus”.

Need uued olendid olid ülimalt hirmutavad ja jäledad. Nad jätsid loodule kohutava, kuid vajaliku jälje, sest paistab, et maailm ei paku kunagi midagi väärtuslikku, ilma et annaks ka selle hirmsat vastandit.

Oli siiski kolm imekaunist erandit¹² – kolm imekaunist õde, HESPERIIDID – läänekaare nümfid ja õhtu tütred. Nemad kuulutasid oma ema ja isa igapäevast saabumist, kuid videviku maheda kullaga, mitte öö hirmsa mustaga. Nende aeg on see, mida filmioperaatorid nimetavad tänapäeval „maagiliseks tunniks”, kui valgus on kõige petlikum ja kaunim.

Need olid niisiis Nyxi ja Erebose järeltulijad, kes katsid nüüd maa ööpimeduse looriga, samal ajal kui Gaia lebas, oodates oma abikaasat, enda lootust mööda viimast korda, ja Kronos varitses Othryse mäe lõhes, hoides võimsat sirpi kindlalt pihus.

Uranos kastreeritakse

Viimaks kuulsid Gaia ja Kronos läänest võimsaid samme ja maa vappumist. Puulehed värisesid. Kronos, kes seisis vaikselt oma peidupaigas, ei värisenud. Ta oli valmis.

„Gaia!” möirgas Uranos lähenedes. „Pane ennast valmis! Täna sigitame midagi paremat kui sajakäelised mutandid ja ühesilmsed värdjad…”

„Tule minu juurde, imeline poeg, jumalik abikaasa!” hüüdis Gaia, Kronose meelest vastiku usutavusega innukust näideldes.

Ihara jumaluse kohutavad ilatsemishääled, laksumine ja mühatused andsid Kronosele mõista, et tema isa üritab mingit eelmängu.

Kronos hingas oma orvas viis korda sisse ja välja. Mitte sekundikski ei kaalunud ta kavandatava teo kõlbelisust, tema mõtles ainult taktikale ja ajastusele. Hinganud sügavalt sisse, tõstis ta tohutu sirbi ja astus kärmelt küljetsi oma peidukohast välja.

Uranos, kes oli valmistunud Gaia peale heitma, hüppas vihase ja üllatunud lõrinaga jalule. Kronos astus rahulikult tema juurde, võttis sirbiga hoogu ja langetas selle suures kaares. Läbi õhu vihisev tera lõikas Uranose suguelundid puhtalt tema keha küljest.

Kogu kosmos kuulis Uranose hullunud valu-, ahastus- ja raevukarjet. Kunagi loodu lühikeses ajaloos polnud veel kostnud ühtki nii valju ega nii hirmsat heli. Seda kuulsid kõik elusolendid ja tundsid hirmu.

Nilbe võiduröögatusega hüppas Kronos Uranose juurde ja haaras tilkuva trofee oma kätte, enne kui see maapinnani jõudis.

Uranos langes surematuseagoonias vääneldes maha ja tõi ulgudes kuuldavale järgnevad sõnad:

„Kronos, nurjatuim minu sigitatuist ja nurjatuim kõigest loodust! Halvim kõigist olenditest, jubedam kui inetud kükloobid ja jäledad hekatonheirid, nende sõnadega nean ma sind! Hävitagu sinu lapsed sinu, nii nagu sina hävitasid minu!”

Kronos vaatas Uranost ülalt-alla. Tema mustades silmades polnud mingeid tundeid, kuid tema suu kõverdus süngeks muigeks.

„Sul pole needmiseks võimu, issi. Sinu võim on minu käes.”

Ta hüpitas isa silme ees oma võigast võiduvilja, mis oli verest punnis ja ligane, venivast seemnest tilkuv ja libe. Naerdes võttis Kronos hoogu ja virutas suguelundid kaugele-kaugele, nii et need silmist kadusid. Need lendasid üle Kreeka tasandike ja üle tumedaks tõmbuva mere. Kõik kolm vaatasid, kuidas Uranose soojätkamis-organid vete taha kadusid.

Kui Kronos pöördus oma ema vaatama, nägi ta üllatusega, et see oli katnud oma suu, justkui oleks õudusest rabatud. Gaia silmist immitsesid pisarad.

Kronos kehitas õlgu. Tal oli täiesti ükskõik.

Erinnüsed, gigandid ja meliaadid

Tolleaegsele loodule, mida asustasid ürgjumalused, kelle kogu energia paistis olevat suunatud paljunemisele, mis tundus olevat nende ainuke eesmärk, oli antud hämmastav viljakus. Maapind oli õnnistatud säärase helde viljakusega, et võis peaaegu uskuda, nagu puhkeks isegi maa sisse torgatud pliiats õide. Seal, kuhu langes jumalik veri, kargas maa seest paratamatult välja elu.

Niisiis, kui mõrvarlik, julm, ahne ja hävitav ka polnud Uranose iseloom, oli ta ikkagi olnud loomise valitseja. See, et tema poeg ta sandistas ja temalt mehelikkuse võttis, kujutas endast kõige kohutavamat kuritegu Kosmose vastu.

See, mis edasi juhtus, polegi aga võib-olla nii üllatav.

Uranose kastreerimispaika tekkisid tohutud verelombid. Sellest verest, verest, mis oli langenud Uranose lõhutud kubemest, tärkasid elusolendid.

Esimesena surusid end läbiligunenud maapinnast välja ERINNÜSED, keda me nimetame ka fuuriateks: ALEKTO (kahetsuseta), MEGAERA (armukade raev) ja TISIPHONE (kättemaks). Võib-olla põhjustasid selliste kättemaksuhimuliste olendite tekkimise Uranose alateadlikud tunded. Nende igaveseks ülesandeks oli nende ktoonilisest – ehk maast – sündimisest saadik karistada kõige hullemaid ja kõige vägivaldsemaid kuritegusid, jälitada kurjategijaid järelejätmatult ja puhata alles siis, kui süüdlased on maksnud täie ja hirmsa hinna. Julmade metallist rooskadega relvastatud fuuriad peksid liha süüdlaste kontide pealt lahti. Kreeklased panid neile iseloomuliku irooniaga nendele naissoost kättemaksjatele hüüdnimeks EUMENIIDID ehk „heasüdamlikud”.

Järgmisena tõusid maapinnast GIGANDID. Meie oleme pärinud neilt sõnad „hiiglane”, „giga” ja „gigantne”, aga kuigi nende jõud oli tõesti imeline, ei olnud nad kasvult sugugi suuremad kui nende poolvennad ja -õed.¹³

Lõpuks loodi sellel valu ja hävingu hetkel ka MELIAADID, graatsilised nümfid, kellest pidid saama kaitsjad saarepuule, mille koor eritas magusat ja tervistavat mannat.¹⁴

Kui kõik need ootamatud uued olendid verest läbi imbunud maast elusana välja ilmusid, tunnistas Kronos neid vastikusega ja pühkis nad sirbikaarega laiali. Seejärel pöördus ta Gaia poole.

„Ma lubasin sulle, Maa Ema,” lausus ta, „et ma vabastan su sind närivast piinast – ole paigal.”

Järjekordse sirbikaarega lõikas ta lõhki Gaia külje. Kükloobid ja hekatonheirid pudenesid välja. Kronos vaatas oma vanemaid, kes nüüd olid mõlemad verised ning hingeldasid ja lõrisesid nagu vihased haavatud loomad.

„Enam ei heida sa Gaia peale,” ütles Kronos isale. „Ma pagendan su igaveseks ajaks maa alla, Tartarosest veelgi sügavamale. Mossita seal oma raevus, ruunatud ja võimetuna!”

„Sa läksid liiale!” sisistas Uranos. „Sind ootab kättemaks! Ma nean sinu elu ära, see peab kulgema aeglases halastamatus jätkumises, selle surematust igavikust saab lõputu, talumatu vaev! Sinu enese lapsed hävitavad su, nii nagu…”

„Mina hävitasin sinu. Jah, tean. Sa ütlesid. Eks me vaata.”

„Sina ja sinu vennad ja õed – ma nean teid kõiki, teid tagant tõukav auahne püüdlus hävitab teid.”

„Püüdleja, pingutaja” ehk TITAAN on tiitel, mille me reserveerime Kronosele, tema üheteistkümnele vennale-õele ja (paljudele) nende järeltulijatele. Uranos mõtles seda solvanguna, kuid millegipärast on see nimi kestnud läbi aegade uhke kõlaga. Tänase päevani ei solvaks see mitte kedagi, kui teda kutsutaks titaaniks.

Kronos võttis need needused vastu irvega ja, kogunud oma sandistatud isa ja äsja vabastatud mutantidest vennad sirbikaare sisse nagu tarasse, viis nad alla Tartarosse. Hekatonheirid ja kükloobid vangistas ta sealsetesse koobastesse, kuid oma isa mattis ta veel sügavamale, kõige kaugemasse paika tema kodust, taevasest kuningriigist, mille suutis leida.¹⁵

Süngeid mõtteid hauduv, vihast podisev ja raevutsev maa sees, kaugel maa all, mis teda kunagi armastas, surus Uranos kogu oma raevu ja jumaliku energia kivisse endasse, lootes, et ühel päeval hakkab mõni maapinda uuristav olend seda kaevandama ja üritab sellest kiirguvat surematut jõudu rakendada. Seda ei saaks aga muidugi kunagi juhtuda. See oleks liiga ohtlik. Kindlasti pole sündinud ühtegi olendite rassi, mis võiks olla nii rumal, et püüaks uraani jõudu valla päästa?

Vahust

Nüüd läheme tagasi tohutu kaare juurde, millega Uranose küljest lõigatud suguelundid üle taeva lendasid. Nagu te mäletate, viskas Kronos Taeva Isa meheasjad kaugele mere taha.

Nüüd saamegi vaadata, kuidas need lendavad. Joonia saare Kythera lähedal langevad need alla, pritsivad vett laiali, põrkavad, tõusevad uuesti õhku, langevad lõpuks merre ja kaovad pooleldi lainete alla. Nende taga venivad tohutud spermaniidid nagu paelad tuulelohe küljes. Seal, kus need merepinda riivavad, lööb vesi raevukalt vahutama. Varsti muliseb ja keeb kogu merevesi. Merest tõuseb midagi. Isakastreerimise õudust ja ebaloomulikku auahnust arvestades peab see olema – kindlasti ju? – midagi kujuteldamatult inetut, midagi kohutavat, vägivaldset, õudustäratavat, mis toob ainult sõda, verd ja ahastust?

Vere ja seemnevedeliku keeris kobrutab, kihiseb ja vahutab. Lainete- ja spermavahust tõuseb pealagi, seejärel laup ja seejärel nägu. Kuid milline nägu?

Nägu, mis on palju kaunim, kui loodu on seni näinud või eales näeb. Vahust tõuseb täiesti valmis kujul mitte lihtsalt ilus inimene, vaid Ilu ise. Kreeka keeles võib sõna „vahust” anda ligikaudu edasi sõnaühendiga APHRODITE, ja just see ongi olevuse nimi, kes nüüd kobrutavast veepihust tõuseb. Ta seisab suurel kammkarbikojal, häbelik ja õrn naeratus huultel mängimas. Aeglaselt astub ta Küprose rannale. Seal, kuhu ta astub, puhkevad õide lilled ja tõusevad õhku liblikate pilved. Tema pea ümber lendavad ringiratast linnud, kes laulavad rõõmujoovastusest. Täiuslik Armastus ja Ilu on randunud ja maailm on igaveseks muutunud.

Roomlased kutsusid teda Veenuseks ning tema sündi ja saabumist Küprose rannaliivale pole kunagi kujutatud paremini kui Botticelli imelisel maalil, mis kord nähtuna ei unune ealeski.

Jätame Aphrodite end Küprosel sisse seadma ja läheme tagasi Kronose juurde, kes on tagasiteel Tartarose pimedatest koobastest.

Rhea

Kui Kronos jõudis Othryse mäele, leidis ta oma õe Rhea end ootamast. Süngelt kena vend, kellel oli käes tohutu verest tilkuv sirp, erutas Rhead sisemise plahvatuseni.

Kronos oli kehtestanud oma ülemvõimu – ükski tema vendadest ja õdedest titaanidest¹⁶ ei julgenud seda kahtluse alla seada. Tema isa oli võimetu ja Gaia, kes avastas, et vägivaldne võimukukutamine, mille ta oli käivitanud, ei rõõmusta teda sugugi, tõmbus oma kuningriiki ning jätkas oma elu passiivsemalt. Ta ei kaotanud oma jõudu, autoriteeti ega kõrget staatust Ema Maana ja kõige esiemana, kuid ei püüdnud sekkuda ega kaasa lüüa. Nüüd oli isandaks Kronos. Pärast tohutut pidusööki, mille jooksul ülistati möirates ja üliväga ebamusikaalselt lauldes tema saavutust Uranoselt mehelikkuse võtmisel ja troonilt tõukamisel, pöördus Kronos punastava ja vabiseva Rhea poole ning viis ta kõrvale, et temaga armatseda.

Rhea rõõm oli täielik. Ta oli mänginud oma rolli, aidates jumaldatud vennal kõige loodu valitsejaks saada. Ja nüüd olid nad ühes. Vähe sellest – kui aeg oli küps, hakkas Rhea tundma, et tema üsas liigutab laps. Tüdruklaps, oli Rhea kindel. Miski ei varjutanud tema õnne.

Kronos aga seevastu… Miski muutis tema niigi morni loomuse veel süngemaks. Tema peas hakkasid kajama tema isa Uranose sõnad:

Sinu enese lapsed tõukavad su võimult, nii nagu sina tõukasid minu.

Tulevatel nädalatel ja kuudel vaatas Kronos sünge eelaimusega, kuidas Rhea kõht täitus ja paisus.

Sinu enese lapsed… sinu enese lapsed…

Kui jõudis kätte päev, mil laps pidi ilmale tulema, heitis Rhea ühte orva mäenõlvas – tegelikult oli see seesama lõhe, kuhu Gaia oli peitnud sirbi ja kus oli end varjanud Kronos. Siin sünnitas ta ilusa tüdruklapse, kellele pani nimeks HESTIA.

See nimi oli vaevu Rhea huultelt pudenenud, kui Kronos astus nende juurde, haaras Rhea sülest lapse ja neelas ühes tükis alla. Siis ta pöördus ja lahkus, ilma et oleks isegi luksatanud, ning jättis Rhea jahmatusest kaamena maha.

Rhea lapsed

Nüüd oli Kronos maa, mere ja taeva valitseja ning tema võimusümboliks oli suur sirp või vikat. Tema sauaks. Maa võttis ta Gaialt, taeva Uranoselt. Jõuga ähvardades võttis ta mere valitseja koha Pontoselt ja Thalassalt ning oma vennalt Okeanoselt ja õelt Tethyselt. Ta ei usaldanud kedagi, vaid valitses üksi.

Endiselt käis Kronos Rhea juures lõbutsemas ja endiselt oli Rhea ka sellega nõus, ta armastas Kronost lootusetult ja uskus, et nende esiklapse koletislik ärasöömine oli olnud mingi ühekordne kõrvalekalle.

Kuid see polnud nii. Nende järgmine laps, HADES, kugistati alla täpselt samamoodi. Ja ka teine tüdruklaps, DEMETER. Järgmine oli POSEIDON, teine poiss, ning lõpuks tuli kolmas tüdruk, HERA. Kõik nad neelati ühes tükis alla sama kergesti, nagu teie ja mina võiksime pista nahka austri või lusikatäie tarretist.

Kui Kronos õgis ära Hera, Rhea viiendana sündinud lapse, oli Rhea armastus Kronose vastu muutunud vihkamiseks. Selsamal ööl haaras Kronos ta kinni ja armatses temaga jälle. Rhea vandus endale, et kui ta peaks lapseootele jääma, ei saa Kronos tema kuuendat last. Aga kuidas teda tagasi hoida? Kronos on ju kõikvõimas.

Ühel hommikul Rhea ärkas ja tundis tuttavat iiveldust. Ta oli rase. Tema jumalik vaist ütles talle, et kuues laps tuleb poiss.

Ta lahkus Othryse mäelt ja asus oma ema ja isa otsima. Kuigi ta oli nende langusele kaasa aidanud, polnud ta kaotanud tütrelikku usku nende tarkusesse ja heasse tahtesse. Ta teadis ka, et nende raev tema rolli pärast nende hävingus pole midagi nende kustumatu vihkamise kõrval Kronose vastu.

Kolm päeva kajasid tema hõiked maailma küngaste vahel ja koobastes, kui ta Gaiat ja Uranost hüüdis.

„Ema Maa, Isa Taevas, kuulge oma tütart ja tulge talle appi! Poeg, kes teid lõikus ja troonilt tõukas, on muutunud kõige jäledamaks õgardist kolliks, kogu maailma kõige rikutumaks ja ebaloomulikumaks olendiks! Viis teie lapselast on ta juba ära söönud! Minu sees on kuues laps, kes on valmis maailma tulema. Andke mulle nõu, kuidas ta päästa. Andke mulle nõu, ma anun, ja ma kasvatan teda teid alati austama!”

Kaugelt altpoolt kostis kume ja kohutav mürin. Maapind Rhea jalge all vappus. Rhea kõrvu kostis Uranose möirgamine, kuid selles oli kuulda ka tema ema rahulikumat tooni.

Kolmekesi sepitsesid nad valmis imepärase plaani.

Vahetus

Et see imepärane plaan käima lükata, läks Rhea Kreetale, et pidada aru AMALTHEIA-nimelise kitsega. Saarel elasid ka meliaadid, mannat andva saarepuu nümfid. Kui te mäletate, siis võrsusid nad Uranose verega immutatud maapinnast nagu ka fuuriad ja gigandid. Pärast julgustavat jutuajamist Amaltheiaga pidas Rhea nõu nende leebete ja armsa loomuga nümfidega. Olles veendunud, et kõik, mida ta pidi Kreetal saavutama, on võimalik saavutada, läks ta tagasi Othryse mäele, et õigeks ajaks valmistuda.

Kronos oli juba märganud, et tema naine on lapseootel, ja ta seadis end valmis selleks toredaks päevaks, mil saab nahka pista oma kuuenda lapse. Ta ei kavatsenud riskida. Uranose ettekuulutus kaikus endiselt tema kõrvus ning ebausklikud paranoiahood, mis vaevavad kõiki despootlikke võimuhaarajaid, painasid seda ürg-Stalinit iga päevaga aina ägedamalt.

Gaia oli rääkinud Rheale ühest teatud kivist – täiuslikust magnetiidist, see oli nende eesmärkide saavutamiseks ideaalne, sile ja oakujuline –, mille võis leida küngastelt üsna Othryse mäe lähedalt.¹⁷

Hommikuti meeldis Kronosele sammuda Kreeka ühest otsast teise ning käia kõigi oma titaanidest vendade ja õdede juures, pealtnäha justkui selleks, et neilt nõu küsida, tegelikult aga veendumaks, et nad tema vastu mingit vandenõu ei sepitse. Sel ajal, kui Kronos oli mererannal, külas Okeanosel ja Tethysel, nagu Rhea teadis, läks Rhea paika, mida Gaia oli kirjeldanud, leidis õige kivi ja tõi selle koju Othryse mäele, kus mähkis selle linase riide sisse. Plaan hakkas teoks saama.

Üsna varsti ühel pärastlõunal, kui Kronos oli piisavalt lähedal, et Rhead kuulda, kuid piisavalt kaugel, et tema kohalejõudmine omajagu aega võtaks, hakkas Rhea karjuma, nagu oleks sünnitamas. Tema piinatud kriisked muutusid aina valjemaks ja valjemaks ning rebisid õhku, kuni pärast äkilist vaikust tulid nende asemele lapse esimesed õhkuahmivad karjed, mida Rhea matkis nii hästi, kui suutis.

Kronos ilmuski välja. Tema vari langes Rhea peale.

„Anna laps siia!” ütles ta.

„Hirmuäratav isand ja abikaasa…” Rhea heitis Kronosele härdalt paluva pilgu. „Kas sa ei jätaks seda last mulle? Vaata teda, ta on nii armas, nii süütu. Nii kahjutu.”

Rämedalt naerdes kahmas Kronos Rhea sülest tihedalt kinni-mässitud lapse ning kugistas üheainsa tohutu lõnksatusega alla mähkimiskangaga tükkis. Laps läks lupsti kõhtu nagu teisedki. Kronos virutas endale vastu rindu, virutas veel korra, röhatas valjusti ja jättis oma vaevatud naise kurvalt nuuksuma.

Selsamal hetkel, kui Kronos oli läinud, muutusid nuuksed hüsteeriliseks läkastamiseks ja kriiskamiseks, mida Rhea suutis vaevu alla suruda. Naeruläkastamiseks ja -kriiskamiseks.

Rhea kogus ennast, tõusis voodist, lipsas mäenõlvast alla ja suundus Kreetale, rännates nii kiiresti, kui nii raskejalgsel naisel võimalik.

Kreeta tita

Rhea sünnitus Kreetal läks üsna kergesti. Kitse ja meliaadide hoolitseva abiga valmistus ta Ida mäe koopas, ohutus ja mugavas paigas last ilmale tooma. Õige varsti sündiski tal lausa üleloomulikult ilus poisslaps. Rhea pani talle nimeks ZEUS.

Täpselt nii, nagu Gaia oli värvanud oma noorima lapse Kronose, et oma pojale ja mehele Uranosele kätte maksta, vandus Rhea nüüd, et kasvatab selle, oma noorima lapse, oma abikaasat ja venda Kronost hävitama. Verejanu, ahnuse ja tapmise kohutav tsükkel, mis tähistas eelajaloolise maailma sünnivalusid, ulatus ka järgmisesse põlvkonda.

Rhea teadis, et peab minema tagasi Othryse mäele, enne kui Kronos märkab tema äraolekut ja hakkab kahtlustama, et midagi on viltu. Nagu oli kokku lepitud, andis kits Amaltheia lapsele oma rammusat ja toitvat piima, meliaadid aga söötsid teda magusa ja kosutava mannaga, mis immitses mahlana nende valvatud saarepuudest. Nii sai Zeus kasvada Kreetal tugevaks ja priskeks. Rhea käis teda vaatamas nii tihti kui võimalik ning õpetas talle kättemaksukunsti.

See on kõige tuntum versioon, kuid sellest, kuidas Zeus pääses suure Kronose, maa-, taeva- ja merejumala käest, on palju eri lugusid. Ühes neist on talletatud, et ADAMANTHEA-nimeline nümf riputas väikese Zeusi nööriga puu otsa. Maa, mere ja taeva vahel kõlkudes jäi ta oma isale nähtamatuks. Kujutluspilt on meeldivalt dalilik – laps, kes saab võimsaimaks kõigist olenditest, kudrutab, laliseb ja kihistab naerda, rippudes õhus, looduse algosade vahel, mille üle ta on määratud valitsema.

Ustavusvanne

Samal ajal kui Zeus kasvas oma isa teadmata Kreetal kitsepiima ja manna peal tugevaks ning õppis kõndima, kõnelema ja ümbritsevast maailmast aru saama, kutsus Kronos oma titaanidest õed-vennad Othryse mäele, et nad uuendaksid oma ustavus- ja kuulekusvannet.

„Maailm kuulub nüüd meile,” ütles ta neile. „Saatus on määranud, et minul ei saa lapsi olema, seda parem on mul valitseda. Kuid teie peate täitma oma kohust. Sigige! Täitke maailm meie titaanide rahvaga. Tooge nad minu juurde, et nad kõiges minule alluksid, ja ma annan teile maid ja piirkondi, mille üle te saate ise valitseda. Nüüd kummardage minu ees.”

Titaanid kummardasid sügavalt ja Kronos tõi kuuldavale rahulolumühatuse – tema puhul oli see rõõmu väljendamisele kõige lähem asi. Tema isa kättemaksuhimuline ettekuulutus oli nurja aetud, titaanide igavene ajastu võis alata.

Kreeta poiss

Kronos võis ju rahulolust mühatada, kuid Moros, saatuse ja hukatuse kehastus, muigas – nagu ta tegi alati, kui võimulolijad enesekindlust ilmutasid. Praegusel juhul muigas Moros sellepärast, et ta nägi, kuidas Zeus Kreetal jõudsalt kasvab. Zeus kasvas kogu loodu kõige tugevamaks ja rabavalt kaunimaks meessoost olendiks – tema sära oli lausa valus vaadata.¹⁸ Rammus kitsepiim ja manna toitev vägi olid andnud talle tugevad luud, klaari näojume, sädelevad silmad ja läikivad juuksed. Kui kasutada kreekakeelseid väljendeid, tegi ta läbi teekonna pais’ist (poisist) ja ephebos’est (teismelisest) kouros’eks (noorukiks) ja sealt edasi sai temast suurepärane näide sellest, mida me tänapäeval võiksime nimetada nooreks täiskasvanuks. Juba näitasid tema lõual ja põskedel end esimesed udemetaolised piirjooned habemest, millest pidi saama habemekunsti legendaarne ja võimas näide.¹⁹ Temas oli enesekindlust ja sundimatut üleolekut, mida võib näha nende juures, kes on määratud juhtima. Ta oli altim naerma kui vihastama, aga kui ta raevu aeti, võis ta ajada hirmu nahka kõigile elusolenditele lähikonnas.

Kohe algusest peale ilmutas ta sellist segu eluihast ja tahtejõust, et see täitis isegi tema ema aukartusega, ja mõned kinnitasid, et Amaltheia piim andis kasvavale noorukile erakordsed omadused. Tänase päevani lõbustavad Kreeta giidid külalisi lugudega noore Zeusi märkimisväärsetest võimetest. Nad jutustavad (justkui oleks see juhtunud nende eluajal), kuidas Zeus murdis väikelapsena oma armastatud amm-kitsega mängides kogemata ära ühe tema sarve, sest ei osanud oma jõudu hinnata.²⁰ Tänu tema juba imepärastele jumalavõimetele täitus äramurtud sarv otsekohe kõige hõrguma toiduga – värske leivaga, köögiviljadega, puuviljadega, vinnutatud liha ja suitsukalaga – varu, mis kunagi ei lõppenud, ükskõik kui palju sealt ka ei võetud. Nii tekkis kuulus Küllusesarv, CORNUCOPIA.

Zeusi sihikindel ema käis Kreetal alati, kui tundis, et saab kogu aeg valvsale Kronosele märkamatult minema lipsata.

„Ära unusta kunagi, mida su isa tegi. Ta sõi sinu vennad ja õed ära. Ta püüdis ära süüa ka sind. Ta on sinu vaenlane!”

Zeus kuulas, kuidas Rhea kirjeldas, kui õnnetus olukorras on maailm Kronose võimu all.

„Ta valitseb hirmu abil. Tal pole mingit arusaamist ustavusest või usaldusest. Nii pole õige, kallis Zeus.”

„Kas see ei tee teda mitte tugevaks?”

„Ei! See teeb ta nõrgaks. Titaanid on tema perekond, tema vennad ja õed, vendade ja õdede pojad ja tütred. Mõnele neist on tema koletislik hirmuvalitsus juba vastukarva. Kui sinu aeg tuleb, saad sa seda ära kasutada.”

„Jah, ema.”

„Tõeline juht sepistab liite. Tõelist juhti imetletakse ja usaldatakse.”

„Jah, ema.”

„Tõelist juhti armastatakse.”

„Jah, ema.”

„Ah, sa naerad minu üle, kuid see on tõsi.”

„Jah, e…”

Rhea andis pojale laksu.

„Ole tõsine! Sa pole mingi narr, ma ju näen seda. Adamanthea ütleb, et sa oled arukas, kuid tormakas. Et sa kulutad liiga palju aega huntide jahtimise, lammaste kiusamise, puude otsa ronimise, saarepuunümfide võrgutamise peale. On aeg, et sa hakkaksid korralikku õpetust saama. Sa oled juba kuueteistaastane ja me peame varsti tegutsema.”

„Jah, ema.”

Okeaniid ja nõiajook

Rhea palus oma sõpra Metist, Tethyse ja Okeanose tarka ja kaunist tütart, et see tema poega tulevaseks eluks ette valmistama hakkaks.

„Ta on nutikas, kuid isemeelne ja läbematu. Õpeta talle kannatlikkust, kavalust ja riuklikkust.”

Metis kütkestas Zeusi kohe algusest peale. Zeus polnud kunagi sellist ilu näinud. Titaanitar oli pisut väiksem kui enamik tema rahvast, kuid õnnistatud graatsia ja väärikusega, mis pani ta särama. Hirve nõtkus ja rebase kavalus, lõvi jõud ja tuvi leebus – kõik see ühines isiksuseks ja vaimuks, mis pani poisi pea pööritama.

„Heida minuga maha.”

„Ei. Me läheme jalutama. Mul on sulle palju rääkida.”

„Siia. Rohu peale.”

Metis naeratas ja võttis Zeusil käest. „Meil on töö teha, Zeus.”

„Aga ma armastan sind!”

„Siis teed sa nii, nagu ma ütlen. Kui me kedagi armastame, tahame ju neile alati heameelt teha, kas pole nii?”

„Kas sa ei armasta mind?”

Metis hakkas naerma, kuid tegelikult oli ta rabatud sarmist ja karismast, mida sellest julgest ja nägusast noormehest kiirgas. Kuid tema sõber Rhea oli teda palunud, et ta võtaks enda peale Zeusi koolitamise, ja Metis ei reetnud kunagi sõprade usaldust.

Aasta aega õpetas ta Zeusile, kuidas vaadata teiste südamesse ja hinnata nende kavatsusi. Kuidas kujutleda ja kuidas argumenteerida. Kuidas leida endas jõudu, et lasta kirgedel enne tegutsemist jahtuda. Kuidas teha plaane ja kuidas saada aru, et plaani tuleb muuta või see kõrvale heita. Kuidas lasta peal valitseda südant ja lasta südamel võita teiste kiindumus.

See, et Metis ei lasknud nende suhtel saada füüsilist mõõdet, pani Zeusi teda üksnes rohkem armastama. Kuigi Metis ei öelnud seda kunagi, armastas ta Zeusi samuti. Selle tulemusena oli õhus omajagu särtsu, kui need kaks teineteise lähedal olid.

Ühel päeval nägi Zeus, et Metis seisab suure kivirahnu juures ja taob selle tasast pinda väikese ümaraotsalise kiviga.

„Mida paganat sa teed?”

„Purustan sinepiseemneid ja soolakristalle.”

„Aga loomulikult.”

„Täna,” lausus Metis, „on sinu seitsmeteistkümnes sünnipäev. Sa oled valmis Othrysele minema ja oma saatuse täide viima. Varsti tuleb Rhea, kuid mina pean lõpetama oma väikese plaani ettevalmistamise.”

„Mis selle purgi sees on?”

„Seal on segu magunamahlast ja vasksulfaadist, mis on tehtud magusaks mannasiirupiga, mille andsid meliaadid, meie saarepuuvalvuritest sõbrad. Ma panen kõik koostisosad kokku ja raputan segamini. Niimoodi.”

„Ma ei mõista.”

„Näe, sinu ema ongi kohal. Tema seletab.”

Metis vaatas pealt ja Rhea jutustas Zeusile üldjoontes oma plaanist. Ema ja poeg vaatasid teineteisele sügavalt silma, hingasid korra sügavalt ja andsid vande – poeg emale, ema pojale. Nad olid valmis.

Viie taassünd

Kesköö. Maailma kattis paks kangas, mille Erebos ja Nyx heitsid üle maa, mere ja taeva, et märkida Hemera ja Aitheri päevase rännutee lõppu. Ühes orus kõrgel Othryse mäe nõlval sammus Kõige Isand üksinda rahutult ja õnnetult edasi-tagasi ning tagus endale vastu rinda. Kronosest oli saanud kõige pahuram ja rahulolematum titaan. Võim kõige üle ei pakkunud talle mingit rõõmu. Kuna Rhea oli – ilma seletusteta – ta nende abieluvoodist pagendanud, oli ka uni tema jaoks võõraks jäänud. Une ravitsevast palsamist ilma jäetuna olid Kronose tuju ja seedimine, mis polnud olnud head ka parimatel aegadel, veelgi hullemaks läinud. Viimane allaneelatud lastest paistis olevat tekitanud ägeda maohapete ülesajamise, mitte nagu eelmised viis. Mis rõõmu saab tunda kõikvõimsusest, kui kõht valutab ja mõtted koperdavad pimedana magamatuse paksus udus?

Kui ta kuulis nõlvast üles mäetipule tuleva ja tasakesi ümiseva Rhea vaikset armsat häält, Kronose tuju aga tõusis, lähenedes juba heameelele. Armsaim õde ja kalleim naine! On täiesti loomulik, et Rhea on selle pärast pisut endast väljas, et ta nende kuus last alla kugistas, kuid Rhea ju mõistab ometi, et tal ei jäänud muud üle. Rhea on titaan, ta teab, mis on kohustused ja saatus. Kronos hõikas teda.

„Rhea?”

„Kronos! Nii hilja ärkvel?”

„Ma olen olnud ärkvel rohkem päevi ja öid, kui suudan kokku lugeda! Hypnos ja Morpheus on mulle võõraks jäänud. Mu meel on skorpione täis, mu arm!” Macbeth, teine mõrvar, kes ei saanud magada ja keda vaevasid sünged ettekuulutused, ütleb kunagi sama, kuid alles paljude aastate pärast.

„No kuule, mu kallis. Kas siis ühe titaanitari mõistus ja kavalus ei saa neist tobedatest unedeemonitest võitu? Hypnos ja Morpheus ei suuda leevendada sinu keha valu, rahustada sinu tormavaid mõtteid ega ravitseda sinu haavatud hinge sugugi paremini kui mina oma armsuse ja soojusega.”

„Oma magusate soojade huultega! Oma magusate soojade reitega! Oma magusa sooja…”

„Need omal ajal, kärsitu isand! Kuid esmalt – ma tõin sulle kingituse. Imekauni poisi sulle peekritäitjaks.”

Orvast astus välja Zeus, särav naeratus kena nägu valgustamas. Ta kummardas ja pakkus Kronosele kalliskividega kaunistatud peekrit, mille titaan ahnelt enda kätte kahmas.

„Ilus, väga ilus. Võib-olla proovin ma hiljem ka teda,” lausus ta, laskis imetleval pilgul üle Zeusi käia ja kummutas peekri sisu üheainsa apla sõõmuga kurku. „Kuid Rhea, ma armastan sind!”

Oli nii pime, et ta ei näinud, kuidas Rhea põlgliku uskumatusega kulmu kergitab.

„Sa armastad mind?” sisistas Rhea. „Sina? Armastad? Mind? Sina, kes sa sõid ära kõik minu kallid lapsed peale ühe? Sina julged rääkida mulle armastusest?”

Kronos luksatas õnnetult. Teda olid haaranud kõige kummalisemad tunded. Ta kortsutas kulmu ja püüdis keskenduda. Mis juttu Rhea ajab? On ju võimatu, et Rhea ei armastagi teda enam. Kronose mõistus oli veel udusem ja kõht veel tormilisem kui tavaliselt. Mis temaga ometi lahti on? Õigus, ja Rhea jutus oli veel midagi. Midagi, mis oli täiesti arusaamatu.

„Mida sa sellega mõtlesid,” küsis ta hämmeldusest ja iiveldusest pudiseva keelega, „kui ütlesid, et ma sõin ära kõik sinu lapsed „peale ühe”? Ma sõin ju ära nad kõik. Ma mäletan täiesti selgesti.”

Tugev noor hääl laksatas läbi öise õhu nagu piits. „Mitte päris kõiki, isa!”

Kronos, keda oli vallanud rahutukstegev iivelduslaine, pöördus jahmunult ja nägi, kuidas noor peekrikandja varjust välja astub.

„Kes… kes… keeeeeeeeeee!” Kronose küsimus muutus korraga kontrollimatuks oksendamishooks. Üheainsa võimsa krambiga paiskus tema kõhust suur kivi. Linane kangas, mille sisse kivi oli olnud mähitud, oli ammu maohappes lahustunud. Kronos tunnistas kivi juhmilt, pilt silme ees ujumas ja nägu valge. Aga enne, kui ta suutis mõista, mida näeb, ründas teda see kohutav tunne, mis ütleb oksendajale täiesti kindlalt, et tulemas on veel midagi. Palju.

Zeus hüppas kärmelt ligi, haaras väljutatud kivimüraka ja virutas selle kaugele-kaugele, täpselt samamoodi, nagu Kronos oli kunagi visanud täpselt samast kohast kaugele-kaugele Uranose suguelundid. Hiljem saame teada, kuhu kivi maandus ja mis edasi sai.

Kronose kõhus jätkas soola, sinepi ja oksejuure segu oma emeetilist tööd.²¹ Üksteise järel sülgas ta välja kõik allaneelatud viis last. Esimesena tuli Hera.²² Seejärel tulid Poseidon, Demeter, Hades ja viimaks Hestia, siis varises vaevatud titaan kramplikult hingeldades kokku.

Kui te mäletate, siis oli Metise joogis mingi osa ka magunamahla. See hakkas otsekohe uinutavat mõju avaldama. Kronos tõi kuuldavale veel viimase müriseva oige, keeras end külili ja vajus sügavasse unne.

Juubeldushüüdega kummardus Zeus oma norskava isa kohale, et haarata tema võimas sirp ja anda sellega surmahoop, millega tema piinad lõpetada. Tal oli kavas Kronosel pea maha lüüa ja see võidurõõmsalt maailmale näitamiseks kõrgele tõsta, luues sellega võiduka elava pildi, mida kunagi ei unustata ja mida kunstnikud aegade lõpuni kujutama jäävad. Kuid sirpi, mille Gaia oli sepistanud Kronose jaoks, ei saanud kasutada tema vastu. Kuigi Zeus oli võimas, ei suutnud ta seda isegi üles tõsta. Ta tegi proovi, kuid see oleks olnud justkui maa külge kinnitatud.

„Gaia andis talle selle ja ainult Gaia saab selle temalt ära võtta,” ütles Rhea. „Jäta see.”

„Aga ma pean ta tapma!” ütles Zeus. „Meie eest tuleb kätte maksta!”

„Tema ema Maa kaitseb teda. Ära pahanda teda. Sul läheb teda tulevatel aegadel vaja. Sa saad oma kättemaksu.”

Zeus jättis katsed sirpi liigutada. Tegi tuska, et ta ei saanud lüüa pead maha oma vihatud isal, kes lamas ja norskas nagu orikas, kuid emal oli õigus. See võib oodata. Liiga palju oli seda, mida tähistada.

Othryse mäel tähevalguse all naersid tema ja tema viis õdevenda, trampisid jalgu, hõiskasid ja huilgasid joovastusest. Naeris ka nende ema ja plaksutas rõõmust käsi, nähes, et tema säravad pojad ja tütred on nii terved ja rõõmsad, viimaks ometi välja maailma pääsenud ja valmis oma pärandit endale nõudma. Üksteise järel embasid kõik viis päästetut Zeusi, oma noorimat, kuid nüüd juba vanimat venda, oma päästjat ja juhti. Nad vandusid talle igavest truudust. Koos tõukavad nad Kronose ja kogu tema koleda rahva võimult ning seavad sisse uue korra…

Hoolimata oma päritolust ei hakka nemad end titaanideks nimetama. Nendest saavad jumalad. Ja mitte lihtsalt mingid jumalad, vaid ainsad ja õiged jumalad.