Читать книгу Kreeka müüdid - Stephen Fry - Страница 5

Othryse mäe tipus lebas Kronos siruli maas. Teised titaanid ei olnud veel kuulnud, et Zeus päästis oma vennad ja õed, kuid tundus tõenäoline, et nad vastavad metsiku vägivallaga. Öö varjus lipsasid Rhea ja tema kuus last minema ning jätsid titaanide maa nii kaugele selja taha kui võimalik.

Sõda, nagu oli Zeusile täiesti selge, oli vältimatu. Kronos ei puhka, kuni ta lapsed on elus, Zeus aga oli täpselt sama kindlalt otsustanud isa troonilt tõugata. Valjemini kui kunagi varem kuulis ta häält, mida oli kuulnud oma peas juba lapsepõlvest saadik – Morose vaikset tungivat sosinat, et tema saatuseks on valitseda.

Järgnenud verist, metsikut ja hävitavat kokkupõrget tunnevad ajaloolased TITANOMAHHIA nime all.²³ Kuigi suurem osa selle kümneaastase sõja üksikasjadest on meie jaoks ilmselt kadunud, on teada, et lahingut pidavate titaanide, jumalate ja koletiste sõjas vallandunud kuumus ja raev, plahvatuslik jõud ja kolossaalne energia pani mäed tuld sülgama ja maapinna enda värisema ja mõranema. Need lahingud andsid kuju paljudele saartele ja maadele. Terved mandrid nihkusid paigast ja vormusid ümber ning suur osa meile tänapäeval tuntud maailmast võlgneb oma geograafia just neile seismilistele häiretele, sellele sõna otseses mõttes maad raputavale konfliktile.

Ausas võitluses oleks titaanide ühendatud jõud peaaegu kindlasti nende noortele vastastele liig olnud. Titaanid olid tugevamad ja halastamatult metsikumad. Kõik peale Klymene poegade Prometheuse ja Epimetheuse asusid Kronose poolele, niisiis oli neid palju rohkem kui väikese isehakanud jumalate grupi liikmeid, kes olid end Zeusi väejuhtimise alla seadnud. Kuid täpselt nii, nagu Uranos maksis kallilt oma kuriteo eest, kui kükloobid ja hekatonheirid Gaia sisemusse vangistas, nii pidi oma vääratuse eest maksma ka Kronos, kes vangistas nad Tartarose koobastesse.

See oli tark ja kaval Metis, kes soovitas Zeusil minna allmaailma ja vabastada oma kolm ühesilmset ja kolm sajakäelist venda. Ta pakkus neile igaveseks ajaks vabadust, kui nad aitavad tal Kronose ja titaanid alistada. Rohkem tagantõhutamist polnud neile vaja. Gigandid valisid samuti Zeusi poole ning näitasid end vaprate ja väsimatute võitlejatena.²⁴

Viimases otsustavas lahingus pandi suurepäraselt kokku hekatonheiride halastamatu raevukus – rääkimata nende peade-ja kätevarust – ning kükloopide metsikud elektrilised võimed, kelle nimed olid, kui te mäletate, Eredus, Välk ja Kõu: Arges, Steropes ja Brontes. Need andekad meistrid tagusid oma tormide valitsemise võime välgunoolteks, mida Zeus saaks relvadena kasutada ja mida ta õppis kirurgilise täpsusega oma vaenlaste pihta heitma, et need aatomiteks pihustada. Tema juhatuse all korjasid hekatonheirid kive ja loopisid neid meeletu kiirusega, kükloobid aga kimbutasid ja pimestasid vaenlast välguetenduste ja hirmutavate pikseraksatustega. Hekatonheiride sada kätt korjasid ja viskasid, korjasid ja viskasid vaenlaste pihta lugematul hulgal kive nagu tuuleveskitena töötavad hullunud katapuldid, kuni räsitud ja nahutada saanud titaanid palusid vaherahu.

Lahkume praegu titaanide juurest, kelle tohutud verised pead on langetatud täielikus ja lõplikus alistumises, ja vaatame korraks, mis toimus veel maailmas nende kümne kohutava aasta jooksul, kui lahing möllas.

Tärkamine

Sõja tuli ja raev oli maad kõrvetanud, rammusamaks muutnud ja väetanud. Uued võrsed tungisid välja ning lõid värske, rohelise maailma, mille võidurõõmsad jumalad said pärida.

Kui te mäletate, siis Kosmos oli kunagi olnud üksnes Kaos. Siis sülgas Kaos välja esimesed eluvormid, eelajaloolised olendid ning valguse ja pimeduse põhimõtted. Iga põlvkonna arengu ning uute olendite sünniga, kes omakorda sugu jätkasid, kasvas keerulisus.