Читать книгу Lahenda nagu Sherlock. Võrdle oma arutlusoskust maailma kuulsaima detektiivi omaga - Stewart Ross - Страница 7

Kuivõrd Sherlock Holmesi kuulsus levis üle maailma, tuli talle pidevalt kirju enam kui kaheteistkümne rahva esindajalt. Enamik kirju tuli eraisikutelt, kes otsisid abi mõne müstilise mõistatuse lahendamisel. Selle loo olemus, mille algne pealkirjavariant oli doktor Watsonil „Parun Galtüri seiklus”, oli pisut teistsugune. Siin polnud põhiline mitte Austria politsei suutmatus kuritegu lahendada, vaid parun Galtüri järjekindlad väited, et arreteeritud on vale mees.

Holmesi tähelepanu tõmbas juhtumile Interlakeni postmargiga kiri, mis jõudis Baker Streetile 25. veebruaril 1887. aastal. „Huvitav,” lausus Holmes Watsonile, kui ta ümbriku üles tõstis ning seda lähemalt uuris. „Te saate muidugi kortsunud paberi järgi aru, et see ümbrik on pärast postipanekut lahti aurutatud.” Detektiiv jätkas, et kiri kas sisaldab midagi poliitiliselt tähendusrikast või on selle kirjutanud keegi, kes on vanglas.

Muidugi oli tal õigus. Kirja oli kirjutanud Austria aadlik Frederich Hoffbilt, parun Galtür, kes viibis arreteerituna kuninglikus vanglas Interlakenis ja ootas kohut süüdistatuna mõrvas. Märkmeid, mis tegi Watson tema kirjast Holmesile – doktori sõnul kirjutatud ametlikus, üsna vanamoelises ning ülespuhutud inglise keeles –, on lihtne kokku võtta.

Parun oli arreteeritud noore aristokraadi Egmont von Wasptakkeri tapmise eest. Ta tunnistas, et tõendid tema vastu, ehkki kaudsed, on ülekaalukad. Ja siiski kinnitas mees „kõige auväärsemale ja kõrgemalt hinnatule detektiivide seas kõikvõimsa Jumala enese ja jumalaema, püha Maria nimel”, et ta pole selles kohutavas kuriteos süüdi.

Järgnevalt anuti kirjas, et inglane – paruni ainus lootus – võtaks kontakti Viini advokaadiga, kes süüalust kaitseb: sel mehel – „igati austusväärsel õigluseteenril” – on korraldus esitada Holmesile juhtumi kõik üksikasjad; juhtumi, mis „murrab mu südame ja on juba murdnud mu armastatud tütre Elizabethi oma”.

Holmes kaalus kirja sisu natuke aega hoolikalt ning jõudis kahele järeldusele. Esiteks, parun ei ole peaaegu kindlasti süüdi mõrvas, milles teda süüdistatakse – kui ta oleks tõepoolest süüdlane, ei paluks ta teeneid detektiivilt, kes on kuulus oma võime poolest paljastada tõde igal juhul. Teiseks, kuivõrd Holmes ei saanud raisata aega Austriasse reisimisele, otsustas ta, nautides juba ette tavatut väljakutset, tegeleda juhtumiga kirja teel. Watson väitis, et see pole võimalik, Holmes aga vedas temaga viie gini peale kihla, et on küll, ja mehed lõid käed.

Saanud Holmesilt vastava palve, saatis paruni Viini advokaat hiilgava viieteistkümne lehekülje pikkuse ülevaate mõrva ja sellega kaasnevate asjaolude kohta. Lühikeses lõigus kõige alguses teatas mees, et püüab olla täiesti objektiivne, nii et Londoni detektiiv ise näeks, kui absoluutselt ümberlükkamatud paistavad olevat tõendid tema kliendi vastu.

Paruni suguvõsa on elanud kõrvalises Austria külakeses Galtüris juba keiser Karl V aegadest. Neile kuulusid seal suured valdused ja neid peeti õiglasteks, isegi pisut isalikeks mõisnikeks. Paruni naine oli surnud kaheksateist aastat tagasi, varsti pärast nende ainsa tütre Elizabethi sündi. Frederich Hoffbilt ei olnud uuesti abiellunud, vaid pühendanud kogu oma hingesoojuse tütrele, kellest isa hoolsa, kuid armastava pilgu all oli kasvanud väga kaunis noor daam.

Eelmise, 1886. aasta suvel olid ühe paruni jahionnidest üürinud Viinist pärit noormehed – vennad, kes tahtsid seda kasutada baasina mägedes matkamisel. Ehkki nende nimed Holmesile midagi ei öelnud, selgitas advokaat, et need on Austrias suure kaaluga. George ja Egmont von Wasptakker on kaugelt sugulased valitseva Habsburgi dünastiaga, nad on rikkad, privilegeeritud ja harjunud oma tahtmist saama. Staatuse ja mõjukuse mõttes on nad ühest provintsiaadlikust mäekõrguselt üle. Advokaat tunnistas, et see ebavõrdsus muutis tema ülesande vaid keerukamaks.

Selle koha peal märkas Watson, et Holmes pomises midagi Magna Carta ja kõigi inimeste võrdsuse kohta seaduse ees.

Selleks ajaks, kui nende aeg Galtüris lõppema hakkas, olid George ja Egmont selgelt Elizabethi võlude kütke langenud ning veetsid hulga rohkem aega paruni lossi ümber luusides, kui mägedes matkates. Sügisel sai Elizabeth oma isa suureks pahameeleks mõlemalt noormehelt mitu kirja. Pisut enne jõule ilmusid mõlemad uuesti sinnakanti ja kui parun ütles, et jahionnid ei ole enam saadaval, võtsid nad toad kõrtsis, mis asus vaid neljasaja jardi kaugusel lossist. Nad väitsid, et tulid aina moekamaks muutuva spordiga tegelema ehk suusatama. Nagu advokaat kuiva irooniaga mõista andis, oli sport, mida nad tegelikult harrastama tulid, märksa vanem.

Selles punktis andis ülevaade mõlema noore kosilase kohta lühikese iseloomustuse. Kahekümne ühe aastane George oli tõsise loomuga, haritud, kõrgete moraalinormidega ja sügavalt usklik. Advokaat muutus oma ülevaates ebaharilikult poeetiliseks, öeldes, et kirglik noormees oli „püüelnud õrna Elizabethi südame poole nagu keskaegne rüütel, valmis võitlema metsikuima koletisega, võitmaks kauni neidise kätt, kellele kuulus tema süda”. Noormees käis regulaarselt missal ja kaalus ülikooliprofessori karjääri teha. Ehkki ta oli oma tõmmu karmijoonelise näoga omal kombel nägus, jättis ta ülipüüdliku ja kuidagi kuiva mulje.

Kaks aastat noorem vend Egmont võinuks vaevalt olla veel rohkem teistsugune. Ta oli võluv, säravate siniste silmade, heledate juuste ja ilmeka näoga. Advokaat märkis nii omavahel, et tagasi Viinis olles oli Egmont hakanud läbi käima noorte jõukate ohvitseridega, kelle ainus huvi oli joomine ja tüdrukute tagaajamine. Veelgi enam – räägiti, et poiss olevat isekeskis olles vandunud abielluda kolme noore daamiga, ei pidanud aga oma lubadust ega nainud ühtki neist. Esimesest kohtumisest peale oli parun Galtür selgelt väljendanud oma halvakspanu elumehe suhtes. Õnnetuseks oli see Egmonti lähenemiskatsetele Elizabethile ainult hoogu lisanud.

Sündmused jõudsid haripunkti veebruari algul, kui perearst konfidentsiaalsusvannet rikkudes parunit teavitas, et tema tütar on õnnistatud seisundis. Kui tüdrukut küsitleti, tunnistas Elizabeth, et tema seisundi eest on vastutav Egmont, keda ta väga armastab ja kellega tahab abielluda. Paarike oli mehe Galtürisse tagasitulekust saadik kohtunud salaja peaaegu igal ööl. Et noormees saaks märkamatult lossi tulla, oli tüdruk andnud talle teenijate sissepääsuvõtme.

Kuuldes oma tütre ülestunnistust, kerkis aadlimehe rinnus raev. Ilm oli selle aastaaja kohta ebatavaliselt pehme, ja peatumata isegi niipalju, et mantlit ülle tõmmata, oli mees rutanud läbi sulalume kõrvalisse kõrtsi, kus vennad peatusid. Isa ja armukese vastasseisu on kerge ette kujutada: vanem mees nõudis, et Egmont tema tütrega otsekohe abielluks, noorem vastas külmalt, et pole mingit tõendit, et just tema Elizabethi raseduse eest vastutav oleks. Kas ei võinud see olla hoopis vend George, kes on tüdrukust rohkemgi sisse võetud kui Egmont? Pealegi vajab abielu tema vanemate heakskiitu, kes aga peaaegu kindlasti ei lubaks oma perekonda „tähtsusetut provintsitari, ükskõik kui kenakest”.

Selle peale kaotas parun enesevalitsuse. Ta karjus Egmonti peale, nimetas teda nurjatuks ning südametuks kutsikaks ja ähvardas ta tappa. Ähvardus oli piisavalt valjuhäälne ja seda kuulsid selgelt nii noormehe vend George, kes elas kõrvaltoas, kui ka kõrtsipidaja Jan Flugger. Kui politsei neid järgmisel päeval küsitles, andsid mõlemad mehed juhtunu kohta täpipealt ühesuguse kirjelduse.

Hakkas juba pimenema, kui parun kõrtsist välja tormas. Temperatuur oli märgatavalt langenud, räästast tilkuv vesi oli külmunud klaasjateks teravatipulisteks purikateks ja lumi jalge all muutunud kristalseks vaibaks, mis kõndimisel krudises. Varsti pärast seda, kui parun oli jõudnud oma lossi, hakkas tihedat lund sadama, sadu kestis umbes keskööni. Seejärel saabus krõbe pakane ning temperatuur jäi järgmiseks viieks päevaks alla nulli kraadi.

Egmontil oli komme lasta igal hommikul hommikusöök tuppa serveerida mitte enne kella 11. Kui Jan Flugger kell 11.15 uksele koputas, kaasas kandik leiva ning puuviljaga, ei tulnud vastust. Kuivõrd selles polnud midagi erilist, pani mees kandiku käest, lükkas lukustamata ukse lahti ja piilus sisse. Otsekohe rabas teda see, kui külm toas oli. Aken oli pärani lahti ja nagu võiski arvata, oli tuli koldes juba ammu kustunud ning tuhkki jahtunud. Flugger köhatas viisakalt ja liikus voodi poole. Tema külaline näis ikka veel magavat, lebades selili voodil, käed üle voodiriiete laiali heidetud. Alles siis, kui kõrtsmik kardinad eest tõmbas, märkas ta verd – Egmont von Wasptakker oli surnud, tapetud terava oda üheainsa löögiga, mis oli läbistanud noormehe unearteri.

Galtüris oli ainult üks politseinik – elatanud ja korpulentne ametnik, kes polnud kunagi mõrvaga kokku puutunud. Siiski jätkus tal taipu anda korraldus, et mitte keegi ei läheneks kõrtsile ega paruni lossile, kuna mees oli värskes lumes märganud jalajälgi, mis andsid tunnistust, et kahe maja vahel oli neli korda käidud. See asitõend võis huvi pakkuda Interlakenist kohale kutsutud detektiividele. Jäljed huvitasidki uurijaid, kuid lisaks huvitas neid ka miski muu, mida nad parun Galtüri lossi peasaalis tähele panid.

Siin olid väga selgelt kahed jäljed. Ühed, nagu tõestati lahkunu saabaste ja külmunud jälgede kokkusobitamisel, oli teinud Egmont. Need näitasid, et mingil ajal pärast keskööd oli noormees kõndinud kõrtsist lossi teenijateukse juurde ja uuesti tagasi. Teise komplekti jälgi oli teinud parun, kes läks oma lossi eesukse juurest kõrtsi ja tuli siis koju tagasi. Jäljed sobisid täpselt ühe tema jalatsipaariga.

Selle tõendusmaterjali põhjal olid Interlakeni detektiivid järeldanud, et Egmont oli tulnud pärast lumetormi Elizabethi juurde, peatunud ja siis kõrtsi tagasi läinud. Parun, keda ajas marru, et noormees üleolevalt ikkagi jätkab suhet tema tütrega, järgnes talle kõrtsi, tappis ta ning tuli oma lossi tagasi. Ja mõrvarelv? Paruni lossi peasaalis seintele välja pandud relvade lähem uurimine näitas, et üks tääkidest on hiljuti puhtaks pühitud. Kõik teised relvad olid kaetud tolmuga.

Advokaat järeldas, et ainus kild tõendusmaterjali, mis paruni kasuks rääkis, oli see, et murtud Elizabeth, kes oli nüüd oma masendusega päris üksi jäänud, vandus, et Egmont ei käinud tol ööl tema juures. Detektiivid heitsid selle seiga kõrvale, öeldes, et tüdruk valetab või siis oli parun Egmontit teenijateukse juures oodanud ja ta minema kihutanud, enne kui armunud kohtuda jõudsid.

„Nii kummaline, kui see ka paista võib, mu kallis Watson,” lausus Holmes, kui oli kirja kolm korda läbi lugenud, „usun mina, et vaene tüdruk rääkis tõtt.”

Olles asja üle veel järele mõelnud, kirjutas ta paruni advokaadile vastuseks pika kirja, kus pakkus välja oma versiooni selle kohta, mis oli mõrvaööl tegelikult toimunud. Neli nädalat hiljem sai detektiiv kirja parunilt endalt. Selles tänas parun Holmesi „kõige sügavamalt südame põhjast”, et too oli advokaadile andnud uurimissuuna, mis päädis tema kliendi vabastamise ning tõelise süüdlase avastamisega.

Mida võis Holmes kirjutada oma kirjas Viini advokaadile?