Читать книгу Öine vahetus - Стивен Кинг - Страница 6

Räägime, sina ja mina. Räägime hirmust.

Praegu, kui ma seda kirjutan, on mu maja tühi ja väljas sajab külma veebruarivihma. On öö. Mõnikord, kui tuul puhub sellest suunast, kust ta praegu puhub, läheb meil vool ära. Aga praegu on see veel alles, nii et räägime – väga ausalt – hirmust. Räägime väga ratsionaalselt jõudmisest hullumeelsuse piirile... ja võibolla ülegi sellest piirist.

Minu nimi on Stephen King. Olen täiskasvanud mees, kellel on naine ja kolm last. Armastan neid ja usun, et see tunne on vastastikune. Minu töö on kirjutamine ja see on töö, mis mulle väga meeldib. Mu lood – «Carrie», «Salem’s Loti linnake» ja «Hiilgus» – on olnud piisavalt edukad, et võimaldada mulle vabakutselise kirjaniku elu, mis sellise võimaluse avanedes on meeldiv asi. Oma praegusel eluhetkel, tundub, olen piisavalt hea tervise juures. Möödunud aastal suutsin ma muuta oma suitsetamisharjumust, minnes ilma filtrita sigarettide juurest, mida olin tõmmanud alates 18. eluaastast, madala nikotiinija tõrvasisaldusega suitsude juurde, ja ma endiselt loodan, et suudan kunagi sellest täielikult loobuda. Elan oma perega toredas majas suhteliselt reostamata järve ääres Maine’i osariigis: möödunud sügisel nägin ühel hommikul ärgates oma tagaaias piknikulaua kõrval murul seismas hirve. Meil on hea elu.

Aga ikkagi... räägime hirmust. Me ei tõsta häält ega hakka karjuma, me räägime ratsionaalselt, sina ja mina. Me räägime sellest, kuidas turvaliste asjade kangal on mõnikord komme ehmatava äkilisusega lahti hargneda.

Öösiti, kui ma magama lähen, jälgin ma senini hoolikalt, et kui tuled kustuvad, oleksid mu jalad teki all. Ma ei ole enam laps... aga mulle ei meeldi magada üks jalg teki alt välja paistmas. Sest kui külm käsi kunagi voodi alt välja sirutuks ja mu kannast haaraks, võin ma kisendama hakata. Jah, ma võin karjuda nii, et see äratab surnud. Sedalaadi asju muidugi kunagi ei juhtu ja me kõik teame seda. Järgnevates lugudes kohtud sa igasugust liiki ööelukatega nagu vampiirid, deemonlikud armastajad, olendid, kes elavad kapis, ja igat masti muude õudustega. Ükski neist pole päris. Olend mu voodi all, kes vaid ootab, et saaks mu kannast kinni krabada, pole päris. Ma tean seda ja ma tean sedagi, et kui ma olen piisavalt hoolikas, et hoida oma jalga teki all, ei saa see kunagi mu kannast haarata.

* * *

Teinekord, kui ma esinen inimeste ees, keda huvitab kirjutamine või kirjandus, pärib keegi alati enne küsimuste-vastuste vooru lõppu püsti tõustes: miks te olete otsustanud kirjutada sellistest võigastest teemadest?

Vastan sellele tavaliselt teise küsimusega: miks te eeldate, et mul on valikut?

Kirjutamine on igast võimalusest kinnihaaramise tüüpi elukutse. Kõigi meie ajude eri kihtidel paistab olevat hulk erineva suuruse ja tihedusega filtreid. Mille minu filter kinni püüab, võib sinu omast vabalt läbi minna. Mis jääb pidama sinu omale, võib minu omast pingutusteta läbi minna. Kõigil meil tundub olevat sisseehitatud kohustus seda ajufiltritesse kinni jäävat settekihti läbi sõeluda ja sellest, mis sinna kinni jääb, kujuneb meil enamasti välja mingi kõrvaltegevus. Raamatupidaja võib samal ajal olla fotograaf. Astronoom võib koguda münte. Kooliõpetaja võib teha hauakivide tekstidest paberile söekoopiaid. Settekiht, mis igaühe ajufiltritesse kinni jääb, mis keeldub meie süsteemist lahkumast, muutub sageli inimese jaoks kinnisideeks. Tsiviliseeritud ühiskonnas on meil sõnatu kokkulepe kutsuda selliseid kinnisideid hobideks.

Mõnikord võib hobist saada põhikohaga töö. Raamatupidaja võib avastada, et suudab fotode tegemisega pere ülalpidamiseks piisavalt raha teenida, õpetajast võib saada sedavõrd suur söekoopiate ekspert, et ta saab minna loengutuurile. Ja on mõningaid ameteid, mis algavad hobist ja jäävad ka hobiks, isegi kui nende harrastaja suudab nendega endale elatist teenida, aga kuna hobi on nii konarlik ja hariliku kõlaga sõna, eksisteerib samuti väljaütlemata reegel, et me kutsume oma professionaalseid hobisid «kauniteks kunstideks».

Maalimine. Skulptoritöö. Helilooming. Laulmine. Näitlemine. Pillimäng. Kirjutamine. Neil seitsmel teemal on kirjutatud piisavalt raamatuid, et uputada kruiisilaevade laevastik. Ja me tundume suutvat nende asjus kokku leppida vaid selle, et need, kes neid kunste tõsimeeli harrastavad, jätkaksid nendega tegelemist ka siis, kui nad selle eest tasu ei saaks, isegi siis, kui nende tegevust kritiseeritaks või sõimataks, isegi ohu korral saada vangistatud või surma. Mulle tundub see üsna aus obsessiivse käitumise definitsioon. Ja see käib ka tavaliste hobide kohta samamoodi nagu nende aadressil, mida me uhkelt «kunstideks» nimetame: relvakollektsionäärid topivad oma auto põrkerauale kleepse kirjaga «SA SAAD MU RELVA VAID SIIS, KUI MU KÜLMAD SÕRMED SELLE KÜLJEST LAHTI KANGUTAD!» Ja Bostoni eeslinnades kleepisid koduperenaised, kes avastasid riigikoolide desegregatsiooni kampaaniate ajal endas poliitilise aktivismi, oma mahtuniversaalide põrkerauale samalaadseid silte: «PANGE MIND ENNE VANGI, KUI SAATE MU LAPSE SIIT NAABRUSKONNAST EEMALE!» Sarnaselt juhtuks, kui mündikogumine hommepäev keelustataks: nende eest hingehinda maksnud kollektsionäär ei viiks oma indiaanlase kujutisega viiesendiseid ega Lincolni profiiliga terasest ühesendiseid võimudele, vaid uputaks need korralikult plastikusse pakituna oma vetsupoti veepaagi põhja ja tunneks salaja pimedas kahjurõõmu.

Tundub, et me kipume hirmu teemast kaugele ära ekslema, aga tegelikult ei ole me väga kaugele sattunud. Setted, mis kipuvad minu aju äravoolusõelale jääma, on tihti seotud hirmuga. Minu kinnismõtted on õudustäratava ja surmaga seotud. Ma ei kirjutanud ühtegi järgnevaist lugudest raha pärast, kuigi mitmed neist olid kirjutatud erinevatele ajakirjadele, enne kui nad selles köites ilmusid, ja ma ei tagastanud ühtegi honoraritšekki. Ma võin olla kinnisideedest vaevatud, aga ma ei ole hullumeelne. Ometi kordan ma: ma ei kirjutanud neid raha pärast, vaid kuna mul tuli pähe neid kirjutada. Mul on turundatav kinnisidee. Vooderdatud kongid üle maailma on täis hullumeelseid mehi ja naisi, kes ei ole nii õnnelikud.

Ma ei ole suur kunstnik, kuid ma olen alati tundnud sundi kirjutada. Nõnda sõelungi ma iga päev neid mõttesetteid uuesti ja uuesti, lastes peast läbi kõiki neid vaatluste, mälestuste ja spekulatsioonide kõrvaleheidetud kilde, püüdes sellest kraamist, mis ei valgunud läbi filtri alateadvuse torustikku, midagi mõtestatut luua.

Vesternikirjanik Louis L’Amour ja mina võiksime seista samaaegselt Colorados väikese tiigi kaldapealsel ning meile võib korraga pähe karata idee. Me võime mõlemad tunda tungi maha istuda ja seda sõnadesse valada. Tema lugu võiks olla põuahooaja veeseadustest, minu oma oleks tõenäoliselt mingist hirmuäratavast ja kogukast olendist, mis tõuseb tasase veepinna alt, et viia endaga kaasa lambaid... ja hobuseid... ja lõpuks inimesi. Louis L’Amouri «kinnismõte» keskendub Ameerika Metsiku Lääne ajaloole, minu oma kaldub olevuste poole, kes vonklevad tähevalguse käes. Tema kirjutab vesterneid, mina hirmutavaid raamatuid. Me oleme mõlemad pisut peast põrunud.

Kunstid on kinnisideelised, ja kinnisideed on ohtlikud. See on nagu ajju tungiv nuga. Mõnel juhul – meenuvad Dylan Thomas ja Ross Lockridge ja Hart Crane ja Sylvia Plath – võib nuga metsikul kombel selle vastu pöörata, kes temaga vehib. Kunst on lokaliseeritud haigus, enamasti healoomuline – loomingulised inimesed kipuvad elama vanaks –, kuid mõnikord kohutavalt halvaloomuline. Kasuta nuga ettevaatlikult, kuna see ei hooli, keda ta lõikab. Ja kui sa oled tark, sõelud sa settekihti ettevaatlikult... kuna osa sellest ei pruugigi olla surnud.

* * *

Pärast seda, kui miks te seda kraami kirjutate küsimus on kaelast ära saadud, kerkib üles selle paariline: miks inimesed seda kraami loevad? Miks see müüb? See küsimus kannab endas varjatud eeldust, et hirmujutt, õuduslugu märgib ebatervislikku maitset. Mulle kirjutavad inimesed alustavad tihti nõnda: «Kardan, et peate mind imelikuks, aga mulle tõsiselt meeldis «Salem’s Loti linnake»,» või «Ilmselt on see haiglaslik, aga ma nautisin «Hiilguse» igat lehekülge...»

Arvan, et võti selle mõistmiseks peitub ühes Newsweeki filmiarvustuses, ühe mitte eriti hea õudusfilmi retsensioonis, kus oli kirjas midagi sellist: «...suurepärane film kõigile neile, kes tavatsevad autoõnnetuste puhul kinni pidada ja kõike huviga jälgida». See on hea ja nipsakas lause, kuid kui järele mõelda, siis kehtib see kõigi õudusfilmide ja -juttude kohta. «Elavate surnute öö» oma võikate inimsöömise ja ematapu stseenidega oli kindlasti film inimestele, kes armastavad autoavariide puhul kinni pidada ja juhtunut huviga jälgida. Või siis see väike tüdruk, kes «Eksortsistis» preestri peale oma hernesupi välja oksendas? Bram Stokeri «Dracula», mida sageli ja õigustatult võetakse võrdluse aluseks kõigile moodsatele õuduslugudele (ja milles esimesena leidusid häbenematult psühho-freudistlikud alatoonid), kujutab maniakki nimega Renfield, kes kugistab alla kärbseid, ämblikke ja lõpuks ka linnu. Ta ropsib linnu skeleti välja, olles ära söönud selle suled ja kõik muu. Romaanis on kujutatud veel noore ja armastusväärse naisvampiiri teivastamist – mida võiks vaadelda ka rituaalse penetratsioonina – ning imiku ja tema ema mõrvamist.

Klassikaline üleloomulik kirjandus sisaldab endas tihti sedasama «peame kinni ja vaatame lähemalt»-sündroomi: Beowulf veristamas Grendeli ema, «Reetliku südame» jutustaja tükeldamas oma kaest vaevatud heategijat ning tema keha tükke põrandalaudade alla peitmas või Tolkieni «Sõrmuste»triloogia viimases raamatus kujutatud Sami sünge võitlus ämblik Shelobiga.

On neid, kes sellisele käsitlusele visalt vastu vaidlevad, öeldes, et Henry James ei näita meile «Kruvi keermes» autoavariid, nad väidavad, et Nathaniel Hawthorne’i õuduslood nagu «Noorperemees Brown» või «Vaimuliku must loor» on ka märksa maitsekamad kui «Dracula». See on nonsenslik mõte. Nemadki näitavad meile autoõnnetust, lihtsalt surnukehad on ära viidud, kuid me saame ikkagi näha väändunud autovrakki ning vereplekkidega kaetud salongipolsterdust. Mitmes mõttes on see delikaatne lähenemine, melodraama puudumine ning mõistuspärasuse vaikne ja õpetatud tonaalsus, mis läbivalt «Vaimuliku mustas looris» tunda on, isegi Lovecrafti kahepaiksetest ebarditest ja Poe «Kella ja pendli» autodafeest hirmsam.

Enamik tunnistab oma südames fakti, et vaid väga üksikud meist suudavad politseimasinatest ja ohutuledest ümbritsetud autovrakist kuskil tollipunktis keset ööd ilma rahutult sinna suunas kiikamata mööduda. Eakamad inimesed alustavad hommikul ajalehelugemist surmakuulutuste leheküljest, et näha, kelle nad on üle elanud. Kõik me oleme hetkeks äreva rahutusega justkui paigale naelutatud, kui kuuleme, et Dan Blocker, Freddie Prinze või Janis Joplin on surnud. Õudus seguneb meis veidrat sorti kahjurõõmuga, kui kuuleme, kuidas Paul Harvey räägib raadios, kuidas väikesel maalennuväljal kõndis naisterahvas ägeda vihmavalangu ajal lennuki propelleriterade otsa või kuidas mees aurustus hiiglaslikus tööstuslikus blenderis hetkega, kui tema kolleeg kogemata selle juhtkangide vastu komistas. Pole mõtet panna pahaks ilmset: elu on pisikesi ja suuri õudusi täis ja kuna pisikesi neist suudame me hoomata, jõuavad need meile ka paremini kohale ja löövad näkku kogu oma surelikkuse jõuga.

Meie huvi nende taskuõuduste suhtes ei maksa eitada, kuid samuti mitte meie jälestust. Need kaks ei sobi hästi kokku ja nende koostoime üheks tulemuseks on süütunne, mis ei erine oluliselt seksuaalse ärkamisega kaasaskäivast süütundest.

Minu asi ei ole teile ütelda, et ärge tundke ennast süüdi, nagu ei ole minu asi õigustada oma romaane või järgnevaid lühijutte. Ometi on seksi ja hirmu vahel huvitav paralleel. Kui me muutume seksuaalsuhete jaoks küpseks, kui me seksuaalselt ärkame, keskendub see huvi, kui see just kuidagi ei väärastu, paaritumisele, liigi jätkamisele. Kui me saame teadlikuks oma paratamatust lõpust, saame me teadlikuks ka hirmust kui emotsioonist. Ja mulle tundub, et nagu paaritumine on seotud enese säilitamisega, on kõik hirmud seotud omaenda lõplikkusest arusaamisega.

On tuntud mõistujutt seitsmest pimedast, kes kompasid elevanti erinevatest kohtadest. Üks neist arvas, et hoiab käes madu, teine hiiglaslikku palmilehte, kolmas arvas, et katsub kivist sammast. Kui nad kõik oma kogemused kokku võtsid, jõudsid nad järeldusele, et tegu on elevandiga.

Hirm on tunne, mis teeb meid pimedaks. Kui paljusid asju me kardame? Kardame märgade kätega tulesid kustutada. Kardame noaga rösterist sinna kinnijäänud kuklit lahti kangutada, ilma seadet välja lülitamata. Kardame, mida arst meile pärast läbivaatust ütleb, kardame, kui lennuk õhus järsku küljele kaldub. Kardame, et bensiin saab otsa, kardame, et värske õhk saab otsa, et puhas vesi saab otsa, et hea elu saab otsa. Kui tütar lubas olla kodus kella üheteistkümneks, aga juba on veerand üks ja lobjakas trummeldab kuiva liiva kombel aknaklaasi vastu, istume ja teeskleme Johnny Carsoni saate vaatamist, heites vahel pilke tummale telefoniaparaadile, ning meid haarab tunne, mis teeb meid pimedaks, tunne, mis muudab meie mõtteprotsessid märkamatult varemetehunnikuks.

Imik ei tunne hirmu senimaani, kuni ta ema ühel hetkel kohal pole, et talle rinda anda, kui laps nutma puhkeb. Põngerjas avastab ruttu ilustamata valusad tõed kinnilangeva ukse, kuuma pliidiraua ja leetrite saabumisega kerkiva palaviku kohta. Lapsed õpivad kiiresti kartma: nad õpivad seda ära tundma ema või isa näoilmest, kui need sisenevad vannituppa ja näevad neid tabletipurgi või žiletikarbiga mängimas.

Hirm muudab meid pimedaks ja me katsume igat hirmu omakasupüüdlikult ja innuka uudishimuga, püüdes neist tükkidest tervikut kokku saada, täpselt nagu pimedad mehed oma elevandiga.

Me tunnetame selle piirjooni. Lapsed omandavad selle kiirelt, kuid unustavad siis ja õpivad uuesti ära alles täiskasvanuna. Need piirjooned on kogu aeg olemas, nagu enamik meist varem või hiljem aru saab, need on teki all oleva keha piirjooned. Kõik meie hirmud liituvad üheks suureks hirmuks, kõik meie hirmud on selle suure hirmu osad – käsivars, jalg, sõrm, kõrv. Me kardame seda keha teki all. See on meie keha. Õuduskirjanduse suur võlu on läbi aegade olnud selles, et seda saab võtta peaproovina omaenda surmale.

Õuduskirjandust pole kunagi kõrgelt hinnatud. Pikka aega olid Poe ja Lovecrafti ainsateks sõpradeks prantslased, kes on mingil moel saavutanud leppimise nii seksi kui surmaga, leppimise, milleks Poe ja Lovecrafti kaasaegsed ameeriklased kindlasti valmis polnud. Ameeriklased olid hõivatud raudteede ehitamisega ning Poe ja Lovecraft surid murtud meestena. Tolkieni Keskmaa fantaasiad pidid paarkümmend aastat oma kohta otsima, enne kui neist said meie maailma menukid, ja Kurt Vonnegut, kelle raamatud käsitlevad tihti surma peaproovi teemat, on pidanud taluma pidevat kriitikatormi, millest suur osa on olnud päris hüsteeriline.

Võibolla on see nii sellepärast, et õuduskirjanikud on halbade uudiste toojad: nad ütlevad, et sa sured ära, et unusta ära telepastor Oral Robertsi «Teile saab osaks midagi head», sest teile saab osaks ka midagi halba ja see võib olla vähk või infarkt või autoavarii, aga see juhtub. Ja nad võtavad teil käest kinni ning viivad teid magamistuppa ning suruvad teie käe vastu teki all oleva keha kumerusi... ning käsivad teil puudutada seda siit... siit... ja siit...

Surma ja hirmu temaatika ei ole muidugi eksklusiivselt õuduskirjanike pärusmaa. Paljud nõndanimetatud peavoolukirjanikud on nendega tegelenud vägagi erineval moel, alates Dostojevski «Kuritööst ja karistusest» kuni Edward Albee «Kes kardab Virginia Woolfi?» ja Ross Macdonaldi Lew Archeri juttudeni. Hirm on alati olnud populaarne. Surm on alati olnud populaarne. Need on kaks inimelu konstanti. Kuid vaid õudusest ja üleloomulikust kirjutav autor suudab anda lugejale selle nii totaalse samastamise ja katarsise võimaluse. Õudusvaldkonnas tegutsevad autorid, kes kasvõi kõige elementaarsemal tasemel mõistavad, mida nad teevad, teavad, et terve õuduse ja üleloomuliku žanr on omamoodi filtriks teadvuse ja alateadvuse vahel; õuduskirjandus on kui inimpsüühika metroovõrgu kesksõlm, kust lähtuvad sinised liinid, mida võime turvaliselt omaks võtta, ja punased, millest peame moel või teisel lahti saama.

Õudust lugedes ei usu sa tegelikult seda, mida loed. Sa ei usu vampiire, libahunte ega veoautosid, mis järsku käivituvad ning ise sõitma hakkavad. Õudused, mille olemasolu me kõik usume, on pigem sellised, millest kirjutavad Dostojevski, Albee ja MacDonald: viha, võõrandumine, üksinda ja armastuseta vananemine, lapseea ebakindlal sammul vaenulikku maailma tuterdamine. Oma reaalses argielus oleme me tihti nagu naerev ja nuttev mask, irvitades välispidiselt, grimassitades seespidiselt. Kusagil seal sees on pealüliti, võibolla trafo, kuhu neist kahest maskist lähtuvad juhtmed kokku jooksevad. Ja just see on koht, kus õuduskirjandus tihti märki tabab.

Õudusjuttude kirjanik ei olegi nii erinev gaeli patuõgijast, kes pidi enda kanda võtma lahkunud kallite lähedaste patud, saades osa nende viimasest einest. Koledustest ja hirmust rääkiv jutt on kui foobiaid täis korv: kui sinust möödub kirjanik, võtad sa korvist mõne tema väljamõeldud õuduse ja asetad sinna vähemalt mõneks ajaks mõne oma reaalse hirmu.

1950ndatel toimus tohutu hiidpõrnikate filmide («Nemad!», «Lõpu algus», «Tappev palvetajaritsikas») buum. Peaaegu eranditult, saime me filmi arenedes teada, olid need hiiglaslikud mutandid Vaikse ookeani atollidel või New Mexico kõrbes aset leidnud tuumakatsetuste tulemus (ja palju hilisemas filmis «Õudus rannapeol», mille alapealkiri võinuks olla «Rannalina maailmalõpp», olid süüdlaseks tuumareaktori radioaktiivsed jäätmed). Kokkuvõttes moodustavad need hiidpõrnikafilmid ümberlükkamatu mustri, rahutukstegeva terviku kogu maa hirmudest selle uue ajastu ees, kuhu Manhattani projekt oli meid tõuganud. 1950ndate lõpul tuli «teismeliste» õudusfilmide buum, mis algas filmiga «Ma olin teismeline libahunt» ja kulmineerus selliste eepiliste kinokonservidega nagu «Teismelised kosmosest» ja «Plekk», milles habemeta Steve McQueen ja ta teismelised sõbrad võitlesid tarretiselaadse mutandiga. Ajal, kui iga nädalakiri sisaldas vähemalt ühte artiklit noorukite kohusetundepuudusest, väljendasid teismeliste õudusfilmid terve riigi ärevust selle noorsoomässu üle, mis oli juba siis käärimas. Kui sa nägid Michael Landonit tema keskkooli pesapallijakis libahundiks moondumas, seostus ekraanifantaasia sinu enda ärevusega selle sõjaeelse võimsamootorilise autoga nohiku pärast, kellega su tütar semmis. Teismelistele endile (kes ma tollal olin, nii et räägin isiklikust kogemusest) andsid need filmistuudio American-International poolt ekraanile paisatud koletised võimaluse näha kedagi veelgi koledamat, kui arvati ennast olevat. Mida tähendasid paar vistrikku nende kummaliselt liikuvate olendite kõrval, kes filmis «Ma olin teismeline Frankenstein» keskkoolinoori kujutasid? See buum väljendas ka teismeliste enda meeleolusid, et neid süüdistatakse vanemate põlvkondade poolt ebaausalt ja et nende endi vanemad lihtsalt ei mõistnud asju. Need filmid on ühe valemi järgi tehtud (nagu nii palju õuduskirjandust ja -filme) ja see valem väljendab üsna selgelt terve põlvkonna paranoiat, mille kahtlemata osaliselt olidki põhjustanud needsamad artiklid, mida nende vanemad lugesid. Neis filmides ähvardab Elmville’i linnakest mingi kohutav käsnjas õudus. Noored on sellest teadlikud, kuna lendav taldrik maandus just sinna eraldatud kohta, kus teismelised amelemas käisid. Filmi esimese neljandiku jooksul tapab käsnjas õudus pikapis vanamehe (keda lakkamatult mängis Elisha Cook jun). Ülejäänud kolme neljandiku jooksul püüavad teismelised veenda linna elanikke, et käsnjas õudus hiilib seal tõesti ringi. «Kaduge siit minema, enne kui ma teid kõiki öörahu rikkumise pärast luku taha panen!» möirgab Elmville´i politseiülem hetk enne seda, kui käsnjas õudus linnakese peatänavale vonkleb ja seal hävingut korraldama asub. Filmi lõpuks saavad just kiire mõtlemisega teismelised käsnjast õudusest jagu ning suunduvad oma lemmikbaari šokolaadikokteili luristama ja lõputiitrite taustal kergesti meelest mineva meloodia saatel tantsima.

See teeb kolm eraldi katartilist võimalust filmitsükli jooksul, mis pole üldse paha, arvestades, et need «eepilised linateosed» võeti enamasti üles vähem kui kümne päevaga. See ei juhtunud mitte seepärast, et stsenaristid ja produtsendid ja lavastajad oleksid seda soovinud, see juhtus, kuna õuduslugu elab oma kõige loomulikumat elu just selles teadvuse ja alateadvuse kokkupuutepunktis, kohas, kus kujutlus ja allegooria kõige loomulikumalt ja kõige laastavamate tulemustega ilmnevad. Saab tõmmata otsese arengusirge filmi «Ma olin teismeline libahunt» ja Stabley Kubricki «Kellavärgiga apelsini» vahele. Ning «Teismelise monstrumi» ja Brian de Palma «Carrie» vahele.

Hea õuduskirjandus on peaaegu alati allegooriline, mõnikord on see allegooria taotluslik, nagu «Loomade farmi» ja «1984» puhul, mõnikord see lihtsalt juhtub – J.R.R. Tolkien vandus ette ja taha, et Mordori sünge isand ei ole fantaasiakostüümis Hitler, aga selleteemalised väitekirjad ja kursusetööd muudkui ilmuvad ning ilmuvad. Võibolla seepärast, et, nagu Bob Dylan sõnastas, kui sul on palju nuge ja kahvleid, pead sa nendega midagi tükeldama.

Edward Albee, Steinbecki, Camus’, Faulkneri teosed lahkavad hirmu ja surma küsimusi. Mõnikord õuduse võtmes, aga enamasti harilikus päriselulises tähenduses. Nende teoste tegevus toimub ratsionaalse maailma raamides, need on lood, mis võivad tegelikult juhtuda. Nad asuvad sellel metrooliinil, mis sõidab läbi välise maailma. On teisi autoreid – James Joyce, Faulkner jällegi, luuletajaid nagu T. S. Eliot ja Sylvia Plath ja Anne Sexton – kelle tekstid viivad meid sümbolistliku alateadvuse maastikele. Need on metrooliinil, mis sõidab läbi sisemise maailma. Kuid õuduskirjanik asub pea alati nende kahe liini lõppjaamas, vähemalt, kui ta asub oma õiges kohas. Kui ta on oma võimete tipus, tunneme alati seda kummalist aistingut, nagu me poleks päris ärkvel ega näeks ka und, kui aeg venib ja paindub, kui me kuuleme hääli, aga ei suuda aru saada sõnadest ega kavatsustest, kui unenägu tundub reaalne ning reaalsus unenäoline.

See on kummaline ja imeline lõppjaam. Seal asub Hill House ja rongid sõidavad seal mõlemat pidi, uksed mõistlikult suletud, seal on naine kollase tapeediga toas, roomates mööda põrandat ja pea surutud vastu seda ähmast plekki, Seal on Frodot ja Sami ähvardanud kääpavahid, ja wendigo, ja Norman Bates oma kohutava emaga on seal. Selles lõppjaamas ei ärka ega näe und keegi, on vaid kirjaniku hääl, madal ja mõistuspärane, seletamas, kuidas turvaliste asjade kangal on mõnikord komme ehmatava äkilisusega lahti hargneda. See hääl räägib sulle, kuidas sa tahad autoavariid näha, ning jah, tal on õigus, sest sa tahad. Telefoni kõlab surnu hääl... selle vana häärberi müüride taga on keegi, kes tundub olevat suurem kui rott... liikumine keldritrepi jalamil. Ta tahab, et sa näeksid kõiki neid ja teisigi asju, ta tahab, et sa asetaksid oma käe sellele kehale, mis on võtnud kuju teki all. Ja sa tahad oma kätt sinna panna. Jah.

* * *

Mulle tundub, et need on mõned asjad, mida õuduslugu sinuga teeb, kuid ma olen täiesti veendunud, et see peab ühte asja veel tegema, kõige tähtsamat: see peab jutustama lugu, mis hoiaks lugejat või kuulajat mõnda aega oma lummuses, kadunud maailma, mida kunagi ei olnud, mida kunagi ei saakski olla. See on nagu pulmakülaline, kes vere tarretama paneb. Terve oma kirjanikuelu jooksul olen ma juhindunud ideest, et loo enda väärtus peab domineerima kõigi teiste kirjanikuoskuste üle: karakteriloome, teemad, meeleolud pole midagi väärt, kui lugu on tuim. Ja kui lugu sind haarab, annad sa kõik ülejäänu andeks. Minu lemmiklause selles kontekstis tuleb Edgar Rice Burroughsilt, kes pole ometi kellegi kandidaat maailmakirjanduse suurkuju tiitlile, kuid ometi mõistis just tema hea loo väärtust kõige enam. Romaani «Ajast unustatud maa» esimesel leheküljel leiab jutustaja pudelist käsikirja ning edasine romaan ongi selle käsikirja äratrükk. Jutustaja ütleb: «Lugege läbi esimese lehekülg ja te annate mulle kõik andeks.» Ja Burroughs täidab selle lubaduse – mitmed temast palju andekamad kirjanikud pole seda suutnud.

* * *

Lõpetuseks, lahke lugeja, siin on sulle tõde, mis paneb ka kindlameelseima kirjaniku hambaid kiristama: kui välja arvata need kolm väikest gruppi inimesi, ei loe kirjanike eessõnasid mitte keegi. Erandiks on esiteks kirjaniku lähimad pereliikmed (enamasti abikaasa ja ema), teiseks kirjaniku volitatud esindajad (ja toimetajad ning ülejäänud nendega seotud väiksemad tegelased), kelle peamine huvi on välja selgitada, kas kirjaniku ekslemiste raames on kedagi laimatud, ning kolmandaks need inimesed, kes on kirjanikku tema teel abistanud. Need inimesed soovivad teada, kas kirjaniku ego on kasvanud nii suureks, et ta on unustanud ära, et ei teinud seda kõike üksinda.

Ülejäänud lugejad võivad vabalt tunda, ja täiesti õigustatult, et autori eessõna on üks suur enesekehtestamine, mitmeleheküljeline enesereklaam, isegi häirivam kui pehmekaaneliste raamatute keskmistel papist lehekülgedel vohavad suitsureklaamid. Enamik lugejaid on tulnud etendust nautima, mitte vaatama, kuidas lavakorraldaja prožektorite valguses kummardusi teeb. Jällegi, täiesti õigustatult.

Ma lahkun nüüd. Etendus algab kohe. Me siseneme sinna ruumi ja katsume seda figuuri teki all. Aga enne, kui ma lahkun, palun veel paar-kolm minutit sinu aega, et tänada mõningaid inimesi kõigist kolmest grupist – ja neljandastki. Kannatage mind ära, kuni ma need tänusõnad ütlen.

* * *

Esimesed tänusõnad on minu naisele Tabithale, mu parimale ja lõikavteravaimale kriitikule. Kui ta tunneb, et välja on tulnud hea asi, ta nii ka ütleb; kui ta leiab, et olen millegi piinlikuga hakkama saanud, ütlebki ta seda, nii lahkelt ja armastavalt kui see vähegi võimalik on. Tänan oma lapsi Naomit, Joe’d ja Owenit, kes on olnud väga mõistvad nende isa kummaliste tegemiste kohta allkorruse toas. Olen tänulik oma emale, kes suri 1973. aastal ja kellele see raamat on pühendatud. Temapoolne julgustamine oli pidev ja kõikumatu, ta leidis alati 40 või 50 senti, et lisada kirjale margiga ümbrik enda aadressiga, ja keegi – ma ise kaasa arvatud – ei olnud mu läbimurde üle rohkem rahul kui tema.

Teises grupis kuulub mu suurim ja eriline tänu mu toimetajale William G. Thompsonile kirjastusest Doubleday, kes on töötanud minuga kannatlikult ja kes talub mu igapäevaseid telefonikõnesid rõõmsameelselt ning kes näitas mõned aastad tagasi üles lahkust noore ja ilma mingite soovitusteta autori vastu ning kes on selle kirjaniku toimetajaks jäänud tänaseni.

Kolmandas grupis on inimesed, kes mu jutte esimesena avaldada võtsid: Robert A. W. Lowndes, kes avaldas mu kaks esimest mahamüüdud lugu; Douglas Allen ja Nye Willden kirjastusest Dugent, kes ostsid mitmeid lugusid ajakirjade Cavalier ja Gent jaoks noil ammustel aegadel, kui honoraritšekid laekusid täpselt ja napilt hetkel, et vältida elektrifirma-poolset eufemismi ehk «teenuse katkestamist»; Elaine Geiger ja Herbert Schnall ja Carolyn Stromberg kirjastusest New American Library; Gerard van der Leun Penthouse’ist ja Harris Deinstfrey Cosmopolitanist. Aitäh teile kõigile!

On veel üks oluline grupp, keda ma soovin tänada, ja selleks on kõik need lugejad, kes on võtnud välja oma rahakoti ja maksnud minu kirjutatu eest. Nii mitmeski mõttes on see teie raamat, sest see poleks kindlasti ilma teieta teoks saanud. Nii et aitäh!

Siin toas, kus ma istun, on endiselt pime. Ja väljas sajab. Me oleme selle suurepäraselt ajastanud. Ma tahan sulle midagi näidata, ma tahan, et sa puudutaksid midagi. See on sinuga samas toas – täpsemalt on see järgmise lehekülje kaugusel.

Kas hakkame pihta?

Bridgton, Maine

27. veebruar 1977