Читать книгу Öine vahetus - Стивен Кинг - Страница 8

jad mul uskuda lasid, kuigi palju kurjakuulutavam. See asetseb suurel eenduval maaninal umbes kolm miili Falmouthist ja üheksa miili Portlandist põhja pool. Maja taga on umbes neli aakrit kõige ebameeldivamalt metsistunud maad – kadakad, akaatsiaväädid, põõsad ja erinevad ronitaimed katmas maalilisi kiviseinu, mis eraldavad mõisa valduseid linnast. Küngastel piiluvad adru seest mitte midagi nägevad hirmuäratavad kreeka kujude imitatsioonid – enamik neist paistavad möödujale kohe kraesse kargavat. Mu nõo Stepheni maitse tundub varieeruvat aktsepteeritavast kuni lausjõledani. Selle keskel, mis kunagi ilmselt oli aed, asub kummaline väike suvemajake, mis on peaaegu äädikapuudesse mattunud, ja groteskne päikesekell. Need lisavad viimase hullumeelse lihvi.

Kuid vaade salongist rohkem kui vabandab seda kõike; sealt võib näha Atlandi ookeani ja peadpööritavaid kaljusid Chapelwaite’i jalamil. Kaugele välja ulatuvast eendaknast paistab ookean ja akna kõrval seisab padakonna-laadne sekretär. See sobib ideaalselt selle romaani alustamiseks, millest ma olen nii kaua (ja kahtlemata tüütuseni) rääkinud.

Täna on olnud pilves, juhuslike vihmasabinatega ilm. Välja vaadates tundub kõik olevat kiltkivihall – kaljud, kulunud ja vanad kui Aeg ise, taevas, ja loomulikult meri, mis all vastu graniidikihvasid kõmistab, tekitades mitte niivõrd müra, kuivõrd vibratsiooni – ma tunnen kirjutades lained oma jalge all. See tunne polegi täiesti ebameeldiv.

Ma tean, et sa ei kiida mu eraklikke kombeid heaks, Bones, kuid kinnitan sulle, et minuga on kõik korras ja ma olen õnnelik. Calvin on siin minuga, praktiline, vaikne ja usaldusväärne nagu alati, ja olen kindel, et kahepeale suudame kesknädalaks oma asjad paika saada ning valmistuda vajalike asjade linnast järeletoomiseks – ja koristajate kompanii palkamiseks, kes asuksid siit tolmu välja pühkima.

Ma lõpetan nüüd – siin on nii palju asju, mida ma veel pole näinud, tube, mida uurida, ja kahtlemata tuhandeid jälestusväärseid mööbliesemeid, mida oma tundliku pilguga põrnitseda. Veelkord, tänan meeldiva tunde eest, mida su kiri tekitas, ja et ikka minu peale mõtled.

Anna edasi mu soojad soovid oma naisele.

Charles

6. oktoober, 1850

Kallis Bones!

Milline koht see küll on!

See hämmastab mind jätkuvalt – nagu ka lähima küla elanike reaktsioon minu sissekolimisele. Küla on kummaline väike kohake maalilise nimega Preacher’s Corners. Sealt saime Calviniga oma nädala toiduvarud. Teine asjatoimetus, leida talveks piisavas koguses küttepuid, sai samuti aetud. Kuid Cal tuli tagasi morni näoga ja kui ma küsisin, mis viga on, siis vastas ta süngelt:

«Nad arvavad, et te olete hull, härra Boone!»

Naersin ja ütlesin, et võib-olla on nad kuulnud ajupõletikust, mille all ma pärast oma Sarah surma kannatasin – ma ajasin sel ajal üsna hullu juttu, nagu ka sina kinnitada võid.

Kuid Cal vaidles, et mitte keegi ei teadnud minu kohta midagi, nad olid tundnud vaid mu nõbu Stephenit, kes tellis külast samu asju, mis minagi. «Öeldi, härra, et kõik, kes Chapelwaite’is elavad, on kas hullud või riskivad hullumeelsusega.»

See tegi mind täiesti nõutuks, nagu võid ette kujutada, ja ma küsisin, kes oli talle seda imelist infot jaganud. Ta ütles, et teda oli saadetud morni ja üsna purjakil Thompsoni-nimelise puidukaupmehe juurde, kellel on nelisada aakrit männi-, kase- ja kuusemetsa, kes langetab metsa oma viie poja abiga ja müüb seda Portlandi saeveskitesse ning ümberkaudsetesse majapidamistesse.

Kui Cal, tema veidratest eelarvamustest teadmatuses, andis Thompsonile aadressi, kuhu puud tuua, siis vahtis too teda suu ammuli ning ütles, et saadab oma pojad puudega kenas päevavalguses ja mööda mereäärset teed.

Calvin, kes pidas mu segadust ilmselt meelehärmiks, ütles kohe, et mees oli haisenud odava viski järele ning padranud midagi mahajäetud külast ning nõo Stepheni sugulastest ja ussidest! Calvin jätkas seda tehingut ühega Thompsoni poegadest, kes, nagu ma aru saan, oli samuti üsna tõre ning sugugi mitte kaine või healõhnaline. Ma saan aru, et sarnast reaktsiooni kohtas Cal ka küla pudukaupluses, kus ta rääkis poepidajaga, kes paistis olevat klatšihimulist, seljataga-sosistavat tüüpi.

Kõik see ei häirinud mind eriti. Me teame, kui palju meeldib maainimestele oma elusid rikastada skandaali ja müüdi hõnguga, ning ma pakun, et vaene Stephen ja kogu temapoolne suguvõsa on heaks saagiks. Nagu ma Calile ütlesin, tekitas mees, kes kukkus surnuks peaaegu omaenda eestrepil, kahtlemata palju kuulujutte.

Maja ise pakub pidevaid üllatusi. Kakskümmend kolm tuba, Bones! Seinapaneelid, mis katavad ülemisi korruseid, ja portreedega galeriid on hallitanud, ent endiselt tugevad. Seistes ülakorrusel oma kadunud nõbu magamistoas, kuulsin ma rotte seina taga ringi krõbistamas ja hääle järgi peavad nad suured olema – nagu kõnniks seal inimesed. Ma ei tahaks sugugi ühega neist pimedas kokku sattuda, või kui nii võtta, siis isegi päevavalges mitte. Siiski, ma pole näinud ei rotiauke ega väljaheiteid. Kummaline.

Ülemist galeriid ääristavad kehvad portreed, mille raamid on ilmselt tervet varandust väärt. Mõned sarnanevad Stephenile, nagu mina teda mäletan. Ma usun, et suutsin ära tunda oma onu Henry Boone’i ja tema naise Judithi, teised on kõik tundmatud. Ma pakun, et üks neist võib olla mu kurikuulus vanaisa Robert. Stepheni-poolne perekond on mulle peaaegu täiesti tundmatu, millest mul on südamest kahju. Sama huumor, mis kumas kirjadest, mida Stephen mulle ja Sarah’le saatis, sama kõrge intellekti valgus särab nendes portreedes, ükskõik kui kehvad need on. Kui totratel põhjustel võivad perekonnad tülli minna! Läbituhnitud kirjutuslaud, karmid sõnad nüüdseks kolm põlvkonda surnud vendade vahel, ja ongi süüta järeltulijad põhjuseta võõrandunud. Oli tõesti õnnelik juhus, et sina ja John Petty suutsite kontakteeruda Stepheniga, kui tundus, et ma võin järgneda oma Sarah’le läbi taevaväravate – ja milline ebaõnn, et juhus röövis meilt võimaluse näost näkku kohtuda. Kuidas ma oleks soovinud kuulda teda kaitsmas neid pärandatud kujusid ja mööblitükke!

Kuid ärgem laskem mul seda kohta ekstreemsusteni mustata. Stepheni maitse pole minu oma, kuid lisaks tema toodud asjadele leidub siin tõeliseid meistriteoseid (mitmed neist on ülakorrusel tolmukatetega kaetud). Siin on voodeid, laudu ja raskeid tumedast tiigist ja mahagonist rullornamente ning mitmed magamistoad ja eeskambrid, ülemine kabinet ja väike salong omavad teatud nukrat sarmi. Põrandad on rikkalikust männipuidust, mis kumab sisemise ja salajase valgusega. Siin on väärikust, soliidsust ja aastate kaalu. Ma ei saa veel öelda, et see meeldib mulle, aga ma austan seda. Oleks põnev näha seda kõike erinevas valguses, kui vahelduvad põhjamaised aastaajad.

Jumal hoia, kuidas ma võin heietada! Kirjuta ruttu, Bones. Räägi mulle, kuidas sul edeneb ja mis uudiseid kuuled Pettylt ja teistelt. Ja palun, ära püüa uutele tuttavatele lõunas oma vaatenurka liiga jõuliselt selgitada – ma saan aru, et mitte kõik ei rahuldu ainult suuliste vastustega, nagu meie pika jutuga sõber härra Calhoun.

Tervitades

Charles

16. oktoober, 1850

Kallis Richard!

Tere ja kuidas läheb? Ma olen su peale tihti mõelnud sellest ajast, kui siia Chapelwaite’i elama asusin, ja lootsin väga sinult uudiseid kuulda – ja nüüd sain ma Bonesilt kirja, mis andis teada, et olin unustanud jätta klubisse oma aadressi! Kuid ma oleksin igal juhul lõpuks kirjutanud, sest mõnikord tundub mulle, et mu ausad ja truud sõbrad on ainus kindel ja normaalne asi, mis siin ilmas mulle jäänud on. Ja jumal küll, kui laiali me oleme läinud! Sina Bostonis, kirjutad truult Liberatorile (kuhu ma samuti juhtumisi oma aadressi saatsin), Hanson Inglismaal oma järjekordsel segasel lõbureisil ja vaene Bones üsna lõvikoopas oma kopsusid ravimas.

Siin läheb umbes nii hästi, kui arvata võiks. Dick, võid kindel olla, et annan sulle täieliku ülevaate, kui ma olen ära klaarinud teatud vahejuhtumid, mis siin aset on leidnud – ma arvan, et su juriidiline meel võiks olla üsna huvitatud mõningatest sündmustest siin Chapelwaite’is ja selle ümbruskonnas.

Seniks tahaksin sult üht teenet paluda, kui lubad. Mäletad seda ajaloolast, keda sa mulle härra Clary heategevuslikul õhtusöögil tutvustasid? Ma arvan, et ta nimi oli Bigelow. Igatahes mainis ta oma hobi, milleks on minu praeguse elukoha kohta käivate kummaliste ajalooliste pärimuste kogumine. Mu palve siis on selline: ehk sa võtaksid temaga ühendust ja uuriksid talt, kas ta teab mingeid fakte, folkloori ja üldiseid kuulujutte väikese mahajäetud küla kohta nimega Jerusalem’s Lot, mis asub Preacher’s Cornersi linnakese lähedal Royali jõe kaldal. Jõeke ise on Androscoggini harujõgi ja voolab sellesse umbes üksteist miili jõesuudmest ülesvoolu, Chapelwaite’i juures. Ma oleks sügavalt tänulik ja veelgi enam, tegemist võib olla väga olulise infoga.

Seda kirja üle lugedes on mul tunne, et olen olnud liiga napisõnaline, Dick, millest mul on südamest kahju. Kindlasti seletan varsti kõik, ja seniks saadan kõige soojemaid tervitusi sulle, su naisele ja kahele tublile pojale.

Sinu armastav sõber

Charles

16. oktoober, 1850

Kallis Bones!

Pean rääkima sulle loo, mis paistab nii mulle kui Calile natuke kummaline (ja isegi ärevusttekitav) – vaata, mis sina sellest arvad. Võib-olla lõbustab see sind sel ajal, kui sääskedega võitlust pead!

Kaks päeva pärast seda, kui saatsin sulle oma eelmise kirja, saabusid Cornersist neli noort daami vanema, hirmutavalt kompetentse proua Clorise järelvalve all maja korda tegema ja eemaldama tolmu, mis mind igal sammul aevastama paneb. Nad tundusid oma töid tehes veidike ärevad, tõepoolest, üks närviline preili isegi kiljatas kergelt, kui astusin ülemisse salongi, kus ta tolmu pühkis.

Ma küsisin selle kohta proua Cloriselt (ta võttis allkorrusel tolmu morni järjekindlusega, mis oleks sulle päris hämmastava mulje jätnud, juuksed vanasse kulunud rätikusse sätitud), ta pöördus minu poole ja ütles otsustavalt: «Neile ei meeldi see maja ja mulle ka mitte, härra, see on alati olnud halb maja.»

Mu suu vajus selle ootamatu sõnumi peale ammuli ja ta jätkas lahkemal toonil: «Ma ei tahtnud öelda, et Stephen Boone poleks olnud tubli mees, sest ta oli; ma käisin siin igal teisel neljapäeval koristamas, kui ta siin oli, samuti nagu ma koristasin tema isa, härra Randolph Boone’i jaoks, kuni tema ja ta naine 1816. aastal kaduma läksid. Härra Stephen oli hea ja lahke mees, nagu ka teie paistate olevat, härra (vabandage mu otsekohesus, ma ei oska teisiti rääkida), aga see maja on halb ja on alati olnud, ja ükski Boone pole siin olnud õnnelik pärast seda, kui teie vanaisa Robert ja tema vend Philip 1789. aastal varastatud (siin ta tegi peaaegu süüdlasliku pausi) esemete pärast tülli pöörasid.»

Millised mälestused nendel inimestel on, Bones!

Proua Cloris jätkas: «See maja ehitati ebaõnnes ja see on kestnud ebaõnnes ja selle põrandatel on verd valatud (nagu sa võib-olla tead, Bones, oli mu onu Randolph seotud õnnetusega keldritreppidel, kus suri tema tütar Marcella, seejärel võttis ta kahetsusehoos ka endalt elu. Vahejuhtumit kirjeldas mulle Stephen ühes oma kirjadest, oma surnud õe sünniaastapäeval), siin on olnud kadumisi ja õnnetusi.

Ma olen siin töötanud, härra Boone, ja ma pole pime ega kurt. Ma olen kuulnud seintes kohutavaid hääli, härra – põntsumist ja kolinat ja ühel korral isegi kummalist poolnaeru sarnast huilgamist. See pani mu vere tarretuma. See siin on sünge koht, härra.» Ja ta peatus, ehk kartes, et on öelnud liiga palju.

Mis minusse puutub, siis ma vaevalt teadsin, kas olla solvatud või lõbustatud või uudishimulik või lihtsalt asjalik. Kardan, et nali sai võitu. «Ja mida te kahtlustate, proua Cloris? Kettidega kolistavaid vaime?»

Ta ainult vaatas mind kummaliselt. «Vaime võib siin olla. Aga seintes ei ole vaimud. Need pole vaimud, kes huilgavad ja nutavad nagu äraneetud ja müdistavad ja mürgeldavad pimeduses. See on...»

«Jätkake, proua Cloris,» õhutasin teda. «Te olete juba nii palju öelnud. Suudate ehk oma mõtte lõpetada?»

Tema näole langes kõige kummalisem kabuhirmu, huvi ja – ma võin seda vanduda – religioosse aukartuse segune ilme. «Mõned ei sure mitte,» sosistas ta. «Mõned elavad videviku varjude vahel, et teenida – Teda!»

Ja see oli kõik. Püüdsin teda veel mõned minutid pinnida, ent ta muutus veelgi kangekaelsemaks ega öelnud enam midagi. Lõpuks ma loobusin, kartes, et ta võib oma asjad kokku korjata ja töö üles öelda.

Nii lõppes üks vahejuhtum, kuid teine leidis aset järgmisel õhtul. Calvin oli alumisele korrusele tule teinud ja ma istusin elutoas, tukkudes The Intelligenceri numbri kohal ja kuulates tuulest aetud vihma sabinat suurel eendaknal. Mul oli nii mugav, kui saab olla kellelgi sellisel õhtul, kui väljas on täiesti armetu ja sees on soe ja mõnus; kuid hetk hiljem ilmus uksele Cal ja nägi põnevil ja veidike närviline välja.

«Olete te ärkvel, härra?» küsis ta.

«Vaevu,» vastasin. «Mis on?»

«Ma leidsin ülemiselt korruselt midagi, mida ma arvan, et te tahaksite näha,» vastas ta, paistes erutust maha suruvat.

Tõusin ja järgnesin talle. Laiast trepist üles minnes ütles Calvin: «Lugesin ülemise korruse kabinetis raamatut – üsna kummalist –, kui kuulsin seina sees häält.»

«Rotid,» ütlesin ma. «Kas see on kõik?»

Ta peatus trepimademel ja vaatas mind pühalikult. Lamp, mis tal käes oli, heitis kummalisi hiilivaid varje tumedatele kardinatele ja pooleldi nähtavad portreed paistsid nüüd pigem irvitavat kui naeratavat. Väljas tõusis lühikeseks karjeks tuul ja vaibus siis vastu tahtmist.

«Ei olnud rotid,» ütles Cal. «See oli selline mürgeldav, tümpsuv hääl raamaturiiulite tagant ja siis kohutav korisemine – kohutav, härra. Ja kraapimine, justkui oleks seal miski, mis võitleks väljapääsu nimel – et mulle kallale tulla!»

Võid minu üllatust ette kujutada, Bones. Calvin pole selline, kes end hüsteerilisel kujutlusvõimel juhtida laseks. Hakkas tunduma, et siin tõepoolest on mingi müsteerium – ja ehk isegi inetu müsteerium.

«Ja mis siis sai?» küsisin ma. Me olime mööda koridori edasi kõndinud ja ma nägin kabineti valgust galerii põrandale langemas. Vaatasin seda mõningase ärevusega; öö ei tundunud enam meeldiv olevat.

«Kraapimine lõppes. Mõne aja pärast algasid põntsuvad ja lohisevad hääled uuesti, seekord liikusid need minust eemale. See seisatas korraks ja ma kuulsin kummalist, peaaegu kuuldamatut naeru! Läksin raamaturiiuli juurde ja hakkasin lükkama ja tõmbama, arvates, et seal võib olla vahesein või salauks.»

«Leidsid sa sellise?»

Cal seisatas kabineti uksel. «Ei – aga ma leidsin selle!»

Me astusime kabinetti ja ma nägin kandilist musta auku vasakpoolses riiulis. Raamatud selle ees olid butafooria ja Cal oli avastanud väikese peidukoha. Ma näitasin sellesse valgust ega näinud midagi muud peale paksu tolmukihi, mis pidi olema aastakümnete vanune.

«Seal oli ainult see,» ütles Cal vaikselt ja ulatas mulle kollakaks tõmbunud kirjutuspaberi. Sellel oli ämblikuvõrguna peene musta tindiga joonistatud kaart – linnast või külast, milles oli ehk seitse hoonet, ja maja all, mis oli selgelt markeeritud torniga, seisis järgmine lause: Uss, mis saadab hukka.

Ülemises vasakus nurgas, mis oleks olnud sellest külast loodes, asus nool, mille alla oli kirjutatud: Chapelwaite.

Calvin ütles: «Linnas, härra, rääkis keegi üsna ebausklikult midagi mahajäetud külast, mida kutsutakse Jerusalem’s Lotiks. Nad väldivad seda kohta.»

«Aga see?» küsisin ma, näidates vanale kirjutisele torni all.

«Ma ei tea.»

Mälestus kindlast, kuid hirmunust proua Clorisest vilksatas läbi mu mõtete. «Uss…» pomisesin ma.

«Kas te teate midagi, härra Boone?»

«Võib-olla... võiks olla huvitav homme seda linna otsima minna, mis sa arvad, Cal?»

Ta noogutas, silmad säramas. Pärast seda veetsime me peaaegu tunni, otsides edutult mõnda avaust Cali leitud peidupaiga tagaseinas. Samuti ei kostnud enam Cali kirjeldatud hääli.

Tol õhtul igatahes meid enam ei tülitatud.

Järgmisel hommikul läksime Caliga metsa ringi luusima. Eelmise öö vihm oli lakanud, kuid taevas oli morn ja madal. Märkasin Cali end mõningaste kahtlusega jälgimas ning kinnitasin talle kiiresti, et kui peaksin väsima või kui tee peaks olema liiga pikk, annan kohe teada. Me olime varustatud kaasapakitud lõuna, kena Buckwhite’i kompassi ning loomulikult kummalise ja iidse Jerusalem’s Loti kaardiga.

Oli kummaline ja mõtlik päev; ükski lind ei paistnud laulvat ega loom liikuvat, kui me kõndisime läbi suurte ja süngete männitukkade kagu suunas. Ainukesed helid olid meie sammud ning Atlandi ookeani ühtlane kõmin vastu neeme. Mere lõhn, peaaegu ebaloomulikult tugev, saatis meid kogu aeg.

Me polnud veel kõndinud kaht miiligi, kui jõudsime rohtukasvanud teele, mis ma arvan, et võis varem olla palktee tüüpi. See sobis meie üldise suunaga ning me hakkasime seda mööda kiirel sammul minema. Me rääkisime vähe. Vaikne ja kurjakuulutav päev rõhus raskelt meie meeli.

Umbes kella üheteistkümne paiku kuulsime kiirelt voolava vee häält. Rohtukasvanud tee pöördus järsult vasakule ning teisel pool keevat ja kildalist väikest oja seisis nagu ilmutis Jerusalem’s Lot.

Oja oli ehk kaheksa jalga lai ja seda ületas samblasse kasvanud jalakäijate sild. Kaugemal seisis, Bones, kõige täiuslikum väike küla, mida suudad ette kujutada, arusaadavalt varemeis, kuid imeliselt hästi säilinud. Mitmed majad, mis olid ehitatud selles askeetlikus, ent domineerivas stiilis, mille poolest puritaanid nii õigustatult tuntud olid, seisid kobaras koos järsult ära lõigatud pangal. Kaugemal mööda rohtukasvanud teed paistis kolm või neli maja, mis võisid olla olnud algelised ärimajad, ning nendest edasi tõusis halli taevasse kaardil märgitud kirikutorn, jättes oma kooruva värvi ning tuhmunud viltuse ristiga kirjeldamatult sünge mulje.

«Linnal on hea nimi,» ütles Cal minu kõrval vaikselt.

Me ületasime silla ning jõudsime linnatänavaile – ja edasi läheb mu lugu veidike uskumatuks, Bones, nii, et pane vaim valmis!

Õhk tundus tinane, kui me ehitiste vahel ringi kõndisime, isegi rõhutud. Hooned lagunesid – aknaluugid olid kadunud, katused möödunud talvede lume raskuse all sisse vajunud, aknad tolmused ja irvakil. Veidrad ja väändunud nurgad peegeldusid pahaendeliselt lompidest vastu.

Me sisenesime esmalt vanasse ja kõdunevasse kõrtsi – tahtmata tungida mõnda nendest elumajadest, kuhu inimesed olid kunagi privaatsust soovides taandunud. Vana, ilmast kulunud silt pilbastunud ukse kohal teatas, et see oli olnud Seapea Võõrastemaja ja Kõrts. Uks kriiksus põrgulikult ühel allesjäänud hingel ning me astusime varjudesse mähitud interjööri. Kõdu ja hallituse lõhn oli paks ja masendav. Ning selle varjus tundus olevat veelgi varjatum hais, limane ja nakkust kandev aegade ja kõdu lõhn. Selline hais võiks tulla rikutud kirstudest või rüüstatud hauakambritest. Tõstsin taskurätiku nina ette ja Cal tegi sedasama. Vaatasime ringi.

«Mu jumal, härra...» ütles Cal vaevukuuldavalt.

«Keegi pole vahepeal siin käinud,» lõpetasin tema eest.

Ja tõepoolest, nii see oli. Lauad ja toolid seisid nagu vahti pidavad tontlikud valvurid, tolmused ja Uus-Inglismaa temperatuurimuutustest kooldunud, kuid muus mõttes täiuslikud – nagu nad oleks oodanud läbi vaiksete, kajavate aastakümnete, et ammukadunud inimesed tuleks taas ja nõuaks pindi või pitsi, jagaks kaarte ning süütaks savipiipe. Väike täiesti terve kandiline peegel seisis kõrtsileti kõrval. Kas mõistad, kui märkimisväärne see oli, Bones? Kõik teavad väikeste poiste uudishimu ja vandalismi, pole ühtegi «kummitavat» maja, mis seisaks tervete akendega, ükskõik kui hirmutavad ja ebamaised selle elanikud väidetavalt ka poleks; pole ühtegi varjulist surnuaeda, kus noored vembumehed poleks vähemalt üht hauakivi pea peale pööranud. Kindlasti on vähem kui kahe miili kaugusel asuvas Preacher’s Cornersis terve hulk väikesi võrukaelu. Ent kõrtsmiku peegel (mis kindlasti maksis kenakese summa) oli puutumata – nagu ka teised haprad esemed, mida oma uurimisretkel leidsime. Kogu kahju Jerusalem’s Lotis paistis olevat põhjustatud osavõtmatu Looduse poolt. Selle tähendus on ilmselge – Jerusalem’s Loti välditi. Aga miks? Mul on üks mõte, aga enne kui sellele üldse viidatagi söandan, pean suunduma meie häiriva külaskäigu kokkuvõtte juurde.

Läksime üles tubadesse ja leidsime ülestehtud voodid ja kenasti nende kõrvale asetatud tinast veekannud. Köök oli samuti puutumata, peale aastate tolmu ning selle hirmsa, uppunud kõdu haisu. Juba kõrts ise oleks vanavara kaupleja paradiis, ainuüksi see imeliselt veider pliit teeniks Bostoni oksjonil kenakese summa.

«Mis sa arvad, Cal?» küsisin, kui olime taas jõudnud hääbuva päevavalguse kätte.

«Ma arvan, et see on üks halb koht, härra Boone,» vastas ta oma kurblikul moel, «ja kui tahame rohkem teada, siis peaksime seda edasi uurima.»

Vaatasime põgusalt teisi hooneid – võõrastemaja, kopitanud nahkesemed rippumas roostetanud naelte otsas, pudupood, ladu, siiani täis tamme- ja männipuitu, sepikoda.

Teel küla keskel oleva kiriku poole sisenesime kahte majja. Mõlemad olid täiesti puritaanlikud, täis esemeid, mille eest kollektsionäärid oleks nõus oma käe andma, mõlemad mahajäetud ning samamoodi kõduhaisulised.

Miski ei paistnud siin elavat või liikuvat peale meie. Me ei näinud ei putukaid, linde ega ämblikuvõrke aknanurkades. Ainult tolmu.

Viimaks jõudsime kirikusse. See tõusis meie kohale sünge, eemalepeletava ja kalgina. Aknad olid varjudest mustad ja igasugune jumalikkus või pühalikkus oli sellest ammu kadunud. Selles olen ma kindel. Me läksime trepist üles ja ma panin käe suurele rauast ukselingile. Vahetasime Caliga pika, morni pilgu. Avasin ukse. Kui kaua oli möödunud sellest ajast, kui ust viimati puudutati? Ma võin üsna enesekindlalt väita, et minu puudutus oli esimene viiekümne aasta, võib-olla isegi pikema aja vältel. Roostest ummistunud hinged kriiksusid valjult. Mäda ja kõdu hais, mida tundsime, oli peaaegu käegakatsutav. Cali kurgust kostis öökiv heli ning ta pööras tahtmatult pead puhtama õhu suunas.

«Härra,» küsis ta. «Olete kindel, et tunnete end hästi...?»

«Minuga on kõik korras,» vastasin rahulikult. Kuid ma polnud rahulik, Bones, mitte rohkem kui praegu. Ma usun, just nagu ka Mooses, Jereboam ja Increase Mather ja meie oma Hanson (kui tal parasjagu on filosoofiline meeleolu), et leidub vaimselt mürgiseid paiku, hooneid, kus kosmosepiim on läinud hapuks ja haisvaks. See kirik oli üks selline koht, seda ma vannun.

Me astusime pikka vestibüüli, mis oli varustatud tolmuse riidevarna ning riiulisse asetatud lauluraamatutega. Sel polnud aknaid. Siin-seal seisid niššides õlilambid. Üsna harilik ruum, mõtlesin ma, kuni kuulsin Calvini teravat hingetõmmet ning nägin, mida tema juba märganud oli.

See oli rõvedus.

Ma suudan seda uhkes raamis pilti kirjeldada vaid niimoodi: see oli maalitud rubenslikus lopsakas stiilis ja kujutas groteskset paroodiat madonnast ja lapsest, kelle tagaplaanil kepslesid ja roomasid kummalised poolviirastuslikud olendid.

«Jumal,» sosistasin ma.

«Siin pole jumalat,» ütles Calvin, ja tema sõnad tundusid õhus rippuvat.

Avasin kirikusse viiva ukse ja tundsime peaaegu hingematvat mädahaisu.

Pärastlõuna sillerdavas poolvalguses sirutusid tontlikud kirikupingid altari suunas. Nende kohal oli kõrge, tammine kantsel ja varjudesse jääv narteks, millest helkis kulda.

Poolnuuksatusega tegi Calvin, tõsiusklik protestant, pühamärgi ja ma järgisin teda. Sest see helkiv kuld oli suur, kaunilt põimitud rist – mis rippus tagurpidi – Saatana missa sümbol.

«Me peame rahulikuks jääma,» kuulsin end ütlemas. «Me peame olema rahulikud, Calvin. Me peame olema rahulikud.»

Kuid üks vari oli puudutanud mu südant ja ma kartsin rohkem kui kunagi varem. Ma olen kõndinud surma sirmi all ja arvanud, et midagi pimedamat pole olemas. Aga on. On.

Kõndisime sammude kajades mööda vahekäiku edasi, tolmu sisse jälgi jättes. Ja altaril oli teisigi hirmutavaid kunstitöid. Ma ei luba endal nendele pikemalt mõelda.

Hakkasin ronima kantslisse.

«Ärge minge, härra Boone!» hüüdis Cal äkitselt. «Ma kardan...»

Kuid ma olin juba seal. Alusel lebas hiiglaslik raamat, kirjutatud nii ladina keeles kui kribulistes ruunides, mis minu koolitamata silmale tundusid kas kelti või eel-kelti päritolu. Lisan kaardi mitmete sümbolitega, mille mälu järgi ümber joonistasin.

Sulgesin raamatu ning vaatasin nahka pressitud sõnu: De Vermis Mysteriis, mu ladina keel on roostes, kuid piisav, et tõlkida: «Ussi Müsteeriumid».

Kui ma seda puudutasin, siis see neetud kirik ja Calvini valge, ülessuunatud nägu justkui ujusid mu silme ees. Mulle tundus, et kuulsin madalaid, loitsivaid hääli, täis kohutavat, ent innukat hirmu – ja selle hääle taustal teist, mis kostis sügavast maapõuest. Kahtlemata hallutsinatsioon, aga samal hetkel kuulsime kirikus häält, mis oli väga tõeline ja mida ma saan kirjeldada vaid kui suurt õudustäratavat kriginat minu jalge all. Kantsel mu sõrmede all värises ja rüvetatud rist vabises seinal.

Me lahkusime koos, Cal ja mina, jättes selle koha pimedusse maha, kumbki meist ei julgenud tagasi vaadata enne, kui olime rohmaka silla selja taha jätnud. Ma ei ütleks, et oleksime jooksma hakates päriselt unustanud need tuhat ja üheksasada aastat, mis lahutavad inimest ebausklikust ja vaimekummardavast metslasest, aga ma valetaksin, kui ütleksin, et me jalutasime.

See on minu lugu. Su paranemist ei tohi segada mure, et olen jälle palavikku jäänud. Cal võib tunnistada kõike, mis ma kirja panin, kaasa arvatud see õudne hääl.

Seega ma lõpetan, öeldes ainult, et tahaksin sinuga kohtuda (teades, et suur osa mu segadusest kaoks siis otsekohe) ja et jään sinu sõbraks ja imetlejaks.

Charles

17. oktoober, 1850

Lugupeetud härrad

Teie majapidamistarvete kataloogi kõige viimases numbris (suvi, 1850), märkasin ma preparaati nimega Roti Kirstunael. Ma sooviksin osta ühe (1) 5-naelase purgi seda preparaati teie nimetatud hinnaga kolmkümmend senti (0.30$). Ma lisan postikulud. Palun saatke see nimetatud aadressil: Calvin McCann, Chapelwaite, Preacher’s Corners, Cumberlandi maakond, Maine.

Tänan teid tähelepanu eest selles asjas.

Lugupidamisega

Calvin McCann

19. oktoober, 1850

Kallis Bones

Ebameeldivad sündmused.

Hääled majas on muutunud tugevamaks ja ma olen jõudnud järeldusele, et rotid ei ole sugugi ainsad, kes meie maja seintes liiguvad. Otsisime Calviniga järjekordselt peidetud nurgataguseid või käike, ent ei leidnud midagi. Kui kehvasti me sobituksime mõnda proua Radcliffe’i romaani. Cal väidab, et hääl tundub tulevat peamiselt keldrist, ja seda me kavatsemegi homme avastama asuda. Mul pole sugugi kergem teadmisest, et nõo Stepheni õde seal oma õnnetu lõpu leidis.

Tema portree, muide, ripub ülemises galeriis. Marcella Boone oli nukker, kena naine, kui kunstnik on teda täpselt tabanud, ja ma tean, et ta ei abiellunud kunagi. Mõnikord ma mõtlen, et proua Clorisel oli õigus ja et see on halb maja. Viimastele asukatele on see igatahes ainult õnnetust toonud.

Kuid nüüd pean rääkima silmapaistvast proua Clorisest, sest vestlesin temaga täna teist korda. Otsisin ta üles täna pärastlõunal ühe ebameeldiva kohtumise järel, pidades teda Cornersi elanikest kõige mõistlikumaks.

Küttepuud pidid täna hommikul saabuma ja kui pärastlõuna oli kätte jõudnud ja puid polnud, siis otsustasin oma igapäevase jalutuskäigu asemel külasse minna. Kavatsesin külastada Thompsonit, meest, kellega Cal oli kokku leppinud.

Oli kena päev, täis kirka sügise kargust, ja olin Thompsonite juurde jõudes parimas tujus, mis mul viimaste päevade jooksul oli olnud (Cal, kes oli jäänud koju uurima nõbu Stepheni raamatukogu, andis mulle piisavad juhised), ning üsna valmis Thompsonitele puude hilinemise andestama.

Nende õu oli täis umbrohtu, hooned lagunenud, värvi vajavad. Aidast vasakul röhitses ja püherdas mudases laudas hiiglaslik emis, valmis novembrikuiseks seatapuks, ja prahti täis aias, maja ja kõrvalhoonete vahel, söötis räbaldunud ruudulises kleidis naine põllest kanu. Kui ma teda hüüdsin, pööras ta kahvatu tuima näo minu poole.

Oli päris imetabane vaadata, kuidas ta näoilme muutus täielikust puupäisest tühjusest pööraselt hirmunuks. Võin ainult arvata, et ta pidas mind Stepheniks, kuna ta tõstis käe, tehes kahe sõrmega märgi kurja silma kaitseks, ja röögatas. Kanasööt pudenes maha ja linnud laperdasid kaagutades minema.

Enne kui ma suutsin häält teha, vantsis majast välja hiiglaslik mehekolakas, pika säärega aluspüksid jalas, hoides ühes käes oravapüssi ja teises kannu. Punasest silmadest ning kõikuvast kõnnakust järeldasin ma, et tegemist on puuraidur Thompsoniga.

«Boone!» röögatas ta. «Neetud olgu su silmad!» Ta pillas kannu maha ning tegi samuti sõrmedega sama märgi.

«Ma tulin,» ütlesin ma nii sõbralikult, kui antud olukorras suutsin, «sest küttepuud pole kohale jõudnud. Te leppisite Calviniga kokku, et...»

«Neetud olgu su Calvin ka, ütlen ma!» Ja esimest korda märkasin ma, et kogu selle otsekohesuse ja kära varjus oli ta surmani hirmunud. Hakkasin tõsiselt mõtlema, et äkki ta võib erutuses päriselt mind oma püssist tulistada.

Alustasin ettevaatlikult: «Viisakusžestina võiksite...»

«Neetud olgu su viisakus!»

«Hästi siis,» ütlesin nii väärikalt, kui suutsin. «Soovin teile head päeva seniks, kuni suudate end paremini kontrollida.» Pöörasin ringi ja hakkasin tagasi küla poole minema.

«Vaata et sa tagasi ei tule!» röökis ta mulle järele. «Püsi seal üleval oma kurja juures! Neetud! Neetud! Neetud!» Ta viskas mind kiviga, mis tabas mu õlga. Ma ei tahtnud pakkuda talle rahuldust selle eest kõrvale põigates.

Niisiis otsisin ma üles proua Clorise, olles otsustanud lahendada vähemasti Thompsoni vaenulikkuse mõistatuse. Proua Cloris on lesk (ja ära hakka tegelema oma paaripanekuga, Bones, ta on minust viisteist aastat vanem ja ma ei ole enam nelikümmend) ja elab üksinda kenas väikeses majakeses üsna ookeani lävel. Leidsin daami oma pesu kuivama panemas ja tal tundus olevat siiralt hea meel mind näha. Tundsin sellest suurt kergendust, on sõnulseletamatult ärritav olla tembeldatud paariaks ilma igasuguse arusaadava põhjuseta.

«Härra Boone,» ütles ta poolkniksu tehes. «Kui tulite pesupesemise pärast, siis ma ei võta ühtegi tööd pärast septembrit. Mu reuma teeb mulle niimoodi valu, et on üsna raske enda pesugagi hakkama saada.»

«Soovin, et oleksin pesu pärast tulnud. Tulin abi otsima, proua Cloris. Ma pean teadma kõike, mida te oskate mulle rääkida Chapelwaite’i, Jerusalem’s Loti ja selle kohta, miks linnarahvas mind nii väga kardab ja umbusaldab!»

«Jerusalem’s Lot! Te siis teate sellest.»

«Jah,» vastasin ma, «ja ma käsin seal oma kaaslasega nädal tagasi.»

«Jumal!» Ta muutus valgeks nagu piim ja vaarus. Sirutasin käe, et teda toetada. Ta silmad pöörlesid hirmsasti ja hetkeks olin ma kindel, et ta minestab.

«Proua Cloris, ma vabandan, kui ütlesin midagi, mis...»

«Tulge sisse,» ütles ta. «Te peate teadma. Armas Jeesus, kurjad päevad on taas saabunud!»

Ta ei rääkinud enne edasi, kui oli keetnud oma päikeselises köögis poti kanget teed. Kui see oli meie ees, vaatas ta mõnda aega mõtlikult ookeani. Vältimatult pöördusid meie silmad väljaulatuvale Chapelwaite’i neemele, kus maja vee peale vaatas. Suur eendaken sillerdas läänes päikesepaistes nagu teemant. Vaade oli ilus, ent kummaliselt häiriv. Äkitselt pöördus ta minu poole ja kuulutas jõuliselt:

«Härra Boone, te peate otsekohe Chapelwaite’ist lahkuma!»

Olin pahviks löödud.

«Õhus on kurja hõngu sellest ajast saadik, kui te sinna elama asusite. Viimase nädala jooksul – sellest hetkest, kui oma jala sinna neetud kohta tõstsite – on olnud endeid ja ettekuulutusi. Loor üle kuu, öösorriparved, kes istuvad surnuaedades; ebaloomulik sünd. Te peate lahkuma!»

Kui ma oma kõnevõime tagasi sain, rääkisin nii hellalt, kui suutsin. «Proua Cloris, need asjad on unenäod. Te kindlasti teate seda.»

«Kas see on unenägu, et Barbara Brown sünnitas silmadeta lapse? Või et Clifton Brocket leidis Chapelwaite’i juurest metsast viis jalga laia lamedaks tallatud raja, kus kõik oli närbunud ja valgeks muutunud. Kas teie, olles külastanud Jerusalem’s Loti, saate ausalt öelda, et seal siiani mitte miski ei ela?»

Ma ei suutnud vastata; stseen selles kohutavas kirikus tõusis mu silmade ette.

Ta ristas oma pahklikud käed, üritades end rahustada. «Ma tean neid asju ainult nii, nagu mu ema ja tema ema enne teda rääkisid. Kas te tunnete oma perekonna ajalugu, mis puutub Chapelwaite’i?»

«Ähmaselt,» ütlesin. «Maja on olnud koduks Philip Boone’i liinile alates 1780. aastatest. Tema vend Robert, minu vanaisa, kolis Massachusettsisse pärast vaidlust varastatud dokumentide üle. Philipi-poolsest suguvõsast tean ma vähe, peale selle, et õnnetu vari on seda katnud, ulatudes isalt pojale ja lastelastele – Marcella suri traagilises õnnetuses ja Stephen kukkus surnuks. Oli viimase soov, et Chapelwaite’ist saaks minu ja mu järeltulijate kodu ja et perekonnatüli sel viisil laheneks.»

«See ei lahene mitte kunagi,» sosistas ta. «Te ei tea algsest tülist midagi?»

«Robert Boone leiti oma venna kirjutuslauda läbi otsimas.»

«Philip Boone oli hull,» ütles ta. «Mees, kes kurjaga lepingu sõlmis. Asi, mida Robert Boone üritas eemaldada, oli vanades keeltes – ladina, keldi ja muud – kirjutatud jumalavallatu piibel. Põrguraamat.»

««De Vermis Mysteriis».»

Ta põrkas tagasi, justkui oleks teda löödud. «Te teate sellest?»

«Ma olen seda näinud… seda puudutanud.» Paistis, et ta võiks taas minestada. Ta käsi liikus suu juurde justkui summutamaks karjatust. «Jah, Jerusalem’s Lotis. Rikutud ja rüvetatud kiriku kantslis.»

«See on siis ikka veel seal.» Ta vaarus oma toolil. «Ma lootsin, et Jumal on oma tarkuses selle põrgutulle saatnud.»

«Kuidas oli Philip Boone seotud Jerusalem’s Lotiga?»

«Veresideme kaudu,» ütles ta tumedalt. «Metsalise märk oli tema peal, ehkki ta kõndis lambarüüs. Ja 31. oktoobril 1879 kadus Philip Boone ja koos temaga kogu selle neetud küla elanikkond.»