Читать книгу Tüdruk, kes valetas - Sue Fortin - Страница 6

London, Inglismaa

See on hetk, mida olen kartnud. Mul on aeg tagasi minna. Ma mängin ripatsiga, mis kujutab keldi kolmjalga ja on mul kaelas, ning hõõrun sõrmega kordamööda kõiki kolme serva. Isa. Ema. Laps. Loen meili veel kord üle.

Kellelt: Roisin Marshall

Kellele: Erin Hurley

Teema: Kohtumine

Tere, Erin!

Sa ei saa mind enam ignoreerida. Ma olen kindel, et tegelikult sa ei arvanud, nagu võiksid kõigi ja kõige juurest minema kõndida.

Mul on midagi, mis võib sulle huvi pakkuda.

Helista mulle.

Roisin

Mu sõrm seisatab vastuseklahvi kohal. Hetke kaalun, kas seda meili mitte ära kustutada. Kui ma sellest välja ei tee, siis võib Roisin kaduda. Ta võib loobuda. Ma nõjatun tooli seljatoele ning hingan pikalt ja sügavalt välja. Ärevus, mis on kogu aeg olnud uinuvas olekus ning mida nüüd on häiritud, sirutab käe välja, haarab kõvasti mu kõhust kinni ja pöörab. Pole tähtis, kui palju kordi olen ma seda hetke oodanud, valmistanud end ette minevikuga kohtumiseks – praegu sellest ei piisa.

„Ahaa! Tabatud.“ Hääl selja tagant ehmatab mind. Kuidagi õnnestub mul klahvile vajutada ja meil kaob ekraanilt. Manan näole naeratuse ja pööran tooli Edi poole.

„Sa ehmatasid mind,“ ütlen, püüdes kõlada reipalt. „Kui kaua sa oled siin olnud?“ Sirvin oma mälus viimaseid minuteid. Kui kaua ma seda meili vahtisin? Kui kaua oli see ekraanil näha? Kas Ed võis seda lugeda sealt, kus ta seisis?

Ed naerab põgusalt. „Mida sa püüad varjata?“

Ma tean, et ta teeb ainult nalja, aga tal pole aimugi, kui tõesed ta sõnad on.

„Noh, ei sobi ju oma bossile ja kallimale kõiki saladusi rääkida, ega?“ Minu kord on naerda. See tundub sunnituna. Ed kallutab pea ühele küljele ja silmitseb mind.

Lauatelefon heliseb ja ma tänan endamisi, et olen pääsenud selle vestluse jätkamisest.

„Tere õhtust, Hamiltoni tervise- ja iluspaa.“ Heidan pilgu Edile, kes pilgutab silma, enne kui oma kabinetti tagasi läheb.

Oht on möödas, aga hirm, mis on alati kohal, jääb ja see vaid kinnitab mulle, et pean midagi ette võtma. Ma ei saa endale lubada, et ohjad võtaks enda kätte juhus, olgu hea või halb. Veel vähem saan endale lubada seda, et ohjad võtaks enda kätte mu vana kooliaegne sõbranna.

Ma keskendun telefonikõnele ja panen kiiresti aja kinni seljamassaažiks. Asetan telefoni hoidikusse ja vaatan selja taha Edi kabinetti.

Ta vaatab arvutiekraani. Mina pöördun enda oma juurde tagasi ja võtan Roisini meili uuesti lahti. Vastamise asemel saadan selle edasi oma isiklikule meiliaadressile. Pean selle ohverdama ja talle andma. Ma ei taha, et ta püüaks minuga jälle töö juures kontakti võtta.

Kontrollin oma telefoni ja näen, et meil on kohale jõudnud. Järgmine asi on kustutada sissetulnud meil tööarvutist. Ma tean, et sellest jääb jälg alles, aga keegi ei vaata seda.

Mul kulub sellele vähem kui minut ning siis astub sisse järgmine klient, kes tuleb jalgu vahatama. „Üks hetk,“ ütlen talle ja kontrollin veel kord üle, kas meil ikka sai kustutatud.

Ülejäänud päeva püüan seda meili ja Roisini unustada, ent see ei õnnestu. Kuni seniajani on mul korda läinud teda ignoreerida. Roisini tundes olin naiivselt lootnud, et ta jätab mu rahule, kui ma ei vasta. Et ta loobub. Tema esimene meil polnud ähvardav. See oli selline, nagu saadetakse inimesele, kellega pole kaua aega suheldud. Järgmine, kui tagantjärele mõelda, oli nõudlikuma tooniga. Ja nüüd see kolmas – kindlasti ei kao Roisin kuskile ja see porgand mu nina all, millega ta mind õrritab, see midagi, mis võiks mulle huvi pakkuda – kuidas ma saan seda ignoreerida? Pärast seda, mida olen teinud.

Päev jõuab aeglaselt lõpule ning kui ma asju ära panen ja homsete klientide vastuvõtuaegu üle vaatan, heliseb telefon. Ma ohkan, lootes, et see pole midagi erilist.

„Tere õhtust, Hamiltoni tervise- ja iluspaa,“ ütlen automaatselt. „Kuidas ma saaksin teid aidata?“ On vaikus, aga ma tean, et keegi on teises otsas. Ma kuulen, kuidas ta hingab. „Hallo,“ kordan ma. „Kas ma saan teid aidata?“ Higipisar kipitab mu kuklal ja suu kuivab. Ma tean, kes see on, enne kui ta rääkima hakkab.

„Tere, Erin,“ ütleb ta. „See olen mina. Roisin.“ Tema pehme aktsent valgub torust mulle kõrva.

Mul pole enam iiri aktsenti. Kümne aastaga on see läinud ja mul pole kunagi olnud erilist soovi selle küljes rippuda. Meie suhte algusaegadel tavatses Ed mind selle pärast narrida, mis oli veel üks põhjus see seljataha jätta. Veel üks side mu minevikuga, mida ma ei taha. Vastates räägin ma oma parima inglise aktsendiga.

„Ei. Vabandust. Teil on vale number.“ Ma ei saa temaga rääkida. Mitte praegu. Mitte töö juures.

„Oh, ma ei usu, et oleks,“ vastab ta. Kuulen ta hääles lõbusust. Seesama patroneeriv hääl, mida ma mäletan kooliajast. „Ja enne kui sa ära paned, võib-olla tahad kuulda, mida mul on öelda.“

Vaatan Edi ukse poole. See on kinni. Jääklaas teeb mehe kuju uduseks, aga ma näen teda, ta istub laua taga.

„Mida sa tahad?“ Mu hääl on vaikne, peaaegu sosin. Ma loodan, et ta ei taba selles hirmu allhoovust.

„Me peame rääkima,“ ütleb Roisin. „Oh, ja sa võid selle aktsendi ära jätta.“

„Mida sa tahad?“ kordan ma, tegemata ta kriitilisest märkusest välja.

„Kui sa poleks mu meile ignoreerinud, siis teaksid.“ Ma tean, et ta naudib seda. See tuletab mulle meelde aega, kui olime lapsed. Juba siis meeldis talle kõike kontrollida, olgu viieaastasena mänguväljakul, kaheteistaastasena muusikat kuulates või teismelisena otsustamas, mida peole selga panna. Alati pidi kõik olema nii, nagu Roisin ütles. Ma lasin tal seda teha. Ta oli ilus, ta oli populaarne, ta oli rikas, ta oli kõike seda, mida mina polnud. Ta narris mind tookord ja teeb seda ka praegu. Ainult et mina pole enam seesama inimene kui siis. Minus tärkab trots.

„Kuule, Roisin,“ ütlen ma. Võib-olla siis, kui talle praegu vastu hakkan, nagu oleksin pidanud tegema varem kõigil neil kordadel, võin öelda, et ta valetab. „Mis see ka poleks, millest sa rääkida tahad, ütle välja. Mul pole päev otsa aega. Ma hakkan just koju minema.“

„Ära nüüd nii kangesti ärritu, Erin,“ ütleb Roisin. „Ma leidsin midagi, mis on sinu oma.“

„Mis asi see siis on?“ Ma ei oska ära arvata, mis see on, ja seetõttu krutib mu ebamugavustunne tuure juurde.

„Üks foto.“ Ta teeb pausi, et see kõlaks mõjuvamalt. Kõlabki. Seejärel ta jätkab. „Foto, millel olete sina ja Niall.“

„Roisin, kas sa võiksid asja juurde jõuda,“ ütlen, märgates läbi klaasi, et Ed tõuseb ja seab end lahkumiseks valmis.

„Tead mis, ma teen sellest koopia ja meilin sulle.“

Hoian ärritusohet tagasi. Ma ei taha, et ta teaks, et olen vihane. Näen, et Ed paneb pintsaku selga. Iga hetk on ta nüüd kabinetist väljas ja ootab mind, et minna dringile. Kumbki meist ei pea homme töötama, niisiis oleme plaaninud õhtul välja minna, mis tavaliselt tähendab, et jään tema juurde.

Ma pean Roisinist lahti saama. „Ära meili mulle tööle. Saada erameilile.“ Kiiruga ütlen talle meiliaadressi.

„Vaata, et sa mulle vastad,“ ütleb Roisin. „Me peame rääkima.“

Ma panen toru ära, ilma et vastaksin, just siis, kui Ed kabinetist välja astub, spordikott ühes ja autovõtmed teises käes.“

„Nagu kavas oli?“ ütleb ta.

„Ee... ma ei tunne end eriti hästi,“ ütlen, suutmata talle otsa vaadata. „Mul on natuke paha olla.“ See pole tegelikult vale. Ma tunnen pööritust, kui mõtlen, mida Roisin võiks mulle saata.

„See pole sinu moodi,“ ütleb Ed. „Me võime otse minu juurde minna, kui tahad. Õhtusöögi ära jätta.“

Ma naeratan talle. „Kui aus olla, siis ma mõtlen, et läheks parem koju.“ Jälle pole see vale. „Ma ei usu, et pakuksin täna head seltsi.“ Võtan oma koti ja nagist mantli. „Vabandust.“

„Kuule, pole midagi,“ ütleb Ed. „Kas sa saad ise sõita või tahad, et viskan su koju ära?“

„Ma sõidan ise. Pole häda midagi.“

„Saada sõnum, kui kodus oled,“ ütleb ta. Ta kallistab mind ja suudleb pealaele. „Ma helistan Ralphile ja vaatan, kas ta tahaks ühe õlle juua. Sõida ettevaatlikult ja ära unusta sõnumit saata.“ Ta sirvib oma kontaktide nimekirja ja helistab Ralphile, enne kui on uksestki välja saanud. „Ralph, sõbrapoiss! Mis sa täna õhtul teed?“ Ja siis kaob ta ukse taha.

Kui ma jõuan majja, mille ülemisel korrusel kahte tuba üürin, hüüan kiiresti esikus tere ja lähen siis otse üles. Kuulen, et Stacey, üks majakaaslastest, hüüab vastu. Ta üürib tuba maja esiküljel. Me oleme teineteisega sõbralikud, aga mitte sõbrad. Sama on kutiga, kes üürib keskmist korrust. Ma isegi ei tea, millega ta tegeleb, aga ta hoiab omaette. Kõik me teeme oma asju. Mulle meeldib nii. Kõik hoiavad natuke distantsi.

Teisel korrusel teen ukse lukust lahti ja astun oma turvalisse kindlusesse. Valmistan tassi rohelist teed ja istun arvuti ette. Märkan, et käsi kergelt väriseb, kui hiirt liigutan ja meile vaatan.

Roisin pole aega kaotanud. Tema meil on olemas. Kirjaklambri kujutis näitab, et koos lisaga.

Ma hingan sügavalt sisse ja avan meili

Helista mulle täna õhtul kuni kella kuueni või muidu kahetsed. Viimane võimalus.

Tema mobiilinumber on allpool kirjas. Liigun kursoriga lisale. See on JPEG. Klõpsan kaks korda ja ootan, kuni pilt alla laeb.

See võtab aega vaid mõne sekundi.

Mu kõhus keerab ja hetke mõtlen, et hakkan öökima.

„Oh jumal küll, ei.“ Võtan näo käte vahele, hõõrun silmi, justkui saaksin ära hõõruda selle, mida just nägin. Aga ei saa.

Minu ees täidab ekraani foto minust endast ja Niall Marshallist. Ükski teine pilt poleks pannud mind silmagi pilgutama, aga see... Kust kuradi kohast ta selle leidis? Ma olin selle täiesti unustanud.

Kusagilt kaugelt kuulen uksekella helinat, millele järgnevad sammud, kaks astet korraga. Ma ei registreeri, et mind hüütakse, kuni uksele koputatakse.

Ma võpatan istmel ja ajan ümber kruusi rohelise teega. Rohukarva vedelik sooritab hüppe, mida vaid selgeltnägijad võivad selgitada, ja voolab üle mu sülearvuti klaviatuuri.

„Erin? Erin? Kas sa oled seal?“ Ed koputab uksele.

Hetkeks olen ma halvatud, vaadates ust, ja seejärel arvuti juures tagasi. „Erin!“ Ta on nüüd pealetükkivam ja tema hääles on kerge ärevus. „Kas sinuga on kõik korras?“ Ta taob uksele kõvemini.

Minus hakkab tormama adrenaliin ning ma haaran arvuti ja pööran selle teistpidi, lootes, et tee pole jõudnud oluliste komponentideni. „Üks hetk!“ hüüan ma. Torman magamistuppa ja siis väikesesse vannituppa. Haaranud rätiku, pühin klaviatuuri.

„Erin!“ Kahtlemata on ärevusfaas nüüd möödas.

Ma seisan, arvuti tagurpidi käes justkui telk, lootes, et sellest piisab arvuti päästmiseks täielikust hävingust. „Ma tulen!“ Lauast mööda kiirustades tõstan selle vastiku kruusi õigetpidi ja viskan rätiku lauale, et see imaks ülejäänud tee enda sisse. Kahjuks tundub, et enamik sellest läks arvutile.

Kui ukse avan, seisab seal Ed, nägu omandamas roosat jumet. Tema suu on kriipsuks seatud ja kulmude vahel on tuttav joon nagu ikka, kui ta vihaseks saab.

„Ma olin just ust maha murdmas.“

„Vabandust, ma olin vannitoas.“ Astun tagasi, et ta saaks sisse tulla. „Ma ei oodanud sind. Arvasin, et läksid Ralphiga välja.“

„Noh, Ralphil on tegemist,“ ütles ta. „Ma tahtsin igal juhul kontrollida, kuidas sul on. Tule minu juurde, kui sa ei tunne end hästi. Seal on palju kenam kui siin.“ Ta viipab põlglikult käega. Ed pole kunagi teinud saladust sellest, mida ta mu elamisest arvab. See ei saaks olla rohkem erinev tema luksuslikust poissmehekorterist neljateistkümnendal korrusel, vaatega Thamesile.

„Mul pole siin viga midagi,“ vastan ma. Mõtlen vannitoas olevale arvutile ja vaatan kella. Kolmkümmend minutit Roisini antud täht ajani.

„Ära mängi lolli,“ ütleb Ed. „Kuula mind. Tule minu juurde.“

„Ma tahan lihtsalt magama minna.“

„Suurepärane. Sa võid magama minna palju mugavamas ümbruses kui see siin.“

„Ei, ma mõtlen siin. Ma tahan siin lihtsalt magama minna.“

„Tõesti, Erin, sa oled vahel selline põikpea.“ Ärritusnoot on tagasi. Ta võtab mu jaki ja koti. „Ja rumal. Tule nüüd.“

Ma tunnen end nagu laps, kui ta mu uksest välja saadab. „Mu asjad,“ ütlen viimase protestimärgina.

„Su ööseks jäämise kott on ikka veel minu autos. Sa panid selle hommikul sinna. Mäletad?“

Tal on õigus. Ma tõepoolest panin koti varem ta auto pagasiruumi. Võiksin end lüüa. Vaatan kella. Kakskümmend viis minutit tähtajani. Isegi kui me jõuame läbi tiheda liikluse kella kuueks Edi korterisse, pole mul mingit võimalust Roisinile helistada. Siis mitte, kui Ed seal on. Pean minema kempsu ja saatma sõnumi, et helistan talle homme. Loodetavasti hoiab see teda tagasi tegemast seda, mida ta on kavatsenud.

Iirimaa, Corki maakond

Kerry hõõrus poleerimislapiga Yamaha bensiinipaaki. See nägi hea välja. Tema viimane tellimus oli spreivärvidega maalida musta paagi keskele inimese rinnakorv ja lisada ribikontidele mõned väikesed pealuud. Ebatavaline, aga mõjus. Talle meeldisid eratööd, mis polnud tavalised. Olla mehaanik võis olla ta töö, aga spreimaalingud olid tema kirg. Motika tätoveerija, võinuks öelda.

Pannud pehme riide kaitseks üle paagi, vaatas Kerry kella. See oli kuus läbi. Varsti pidi ta päevatöö lõpetama. Tema nõbu Joe oli seda juba teinud ning Max, Joe isa ja töökoja omanik, polnud täna kohal. See oli andnud Kerryle oma maalingu lõpetamiseks aega.

Kerry lukustas uksed ja lahkus kõrvalukse kaudu. Ta elas ülemisel korrusel, aga tahtis üht kiiret sigaretti, enne kui üles läks. Hoolimata mai keskpaigast oli ilm äärmiselt sünge ja vihmane. Kerry värises pisut, kui Iiri merelt puhuv tuul ta käsivarred külmetama pani. Ta rullis endale sigareti ning teerajal seistes vaatas üle High Streeti ja sellega paralleelse tänava, mille ääres olid poed.

Ta nägi midagi. Algul arvas ta, et see on mustade prügikottide virn, mida polnud pandud ratastega prügikastidesse, aga lähemalt vaadates sai ta aru, et keegi kükitab, olles millegi kohal kummargil. Või pigem kellegi.

Inimene, kes kükitas, tõstis pea ja viipas kõrvaltee poole. Seejärel, justkui tundes, et teda jälgitakse, pööras ringi ja vaatas üle õla Kerryt.

„Mida kuradit...?“ ütles Kerry, kes tundis otsekohe ära Marie Hurley, eriti tema iseloomuliku punase poisipea tõttu.

Naine hüppas püsti ja jooksis tema poole. „Kerry! Kerry!“ hüüdis ta. „Aita mind. Palun.“

Kerry viskas oma pooleldi tõmmatud sigareti maha ja läks üle tee. Ta püüdis Marie kinni, kui naine talle paanikas kaela langes.

„Pole midagi, proua Hurley,“ ütles Kerry, hoides teda õlgadest. „Proua Hurley. Mis juhtus?“

Naine vaatas talle otsa. Ta nägu oli kahvatum kui tavaliselt. Tema silmad olid hirmust pärani. „See on Jim,“ ütles ta. „Ta vist kukkus.“ Naine tõmbus Kerryst eemale ja seejärel, võtnud mehe käsivarrest kinni, hakkas teda mööda teed tagasi tirima. „Ta jookseb verd. Tule ruttu.“

Jim Hurley jooksis tõepoolest verd, ja kõvasti. Tumepunane vereloik valgus ta kukla alt tänavale. Üks käsivars oli kõveras keha all, mis lamas liikumatult mustkattega teel.

Kerry haaras taskust mobiiltelefoni ja helistas hädaabinumbrile.

„Tooge tekk ja käterätikuid,“ juhendas ta Maried, oodates, et ta kõne vastu võetakse. Ta sirutas käe ja püüdis mehe kaelal pulssi tabada. See oli olemas. Nõrk, aga olemas.

Operaator vastas kõnele ning pärast mõneminutilist info jagamist ja nõuandeid esmaabiks kinnitas ta Kerryle, et kiirabi on teel. Marie saabus tekiga.

„Kas temaga saab kõik korda?“ küsis ta, kui Kerry roosa Candlewicki teki üle Jimi keha laotas.

„Kiirabi on kohe siin,“ ütles Kerry. Tal polnud aimugi, kas Jimiga saab kõik korda. Ta lappas rätiku kokku ja asetas Jimi pea kõrvale.

„Kui te ei näe, kus haav on, siis ärge teda liigutage,“ juhendas operaator. „Tal võivad olla seljaaju vigastused. Oodake meedikuid. Pange rätikud mõlemale poole pead, et ta oleks stabiilne.“

„Ma arvan, et näen osa haavast,“ ütles Kerry. „See on otse ta kuklal. Tundub üpris sügav.“

„Jätke rätik lihtsalt sinna. Ärge suruge. Te võite teda sellega rohkem vigastada.“

Kerry polnud arst, aga märgates verd, mis Jimi kõrvast jooksis, tundus talle, et asi on halb. Marie kummardus oma mehe kohale, vaadates teda justkui transis. Ilmselt oli ta šokis.

„Pole midagi, proua Hurley. Tulge kükitage siia. Hoidke ta kätt,“ ütles Kerry. Marie vaatas ringi. „Kiirabi on kohe varsti siin. Tulge nüüd.“ Marie noogutas ja kükitas maha, võttis Jimi käed ning tegi rahustavaid hääli ja ütles rahustavaid sõnu. Kerry arvas, et see on vajalik rohkem naisele endale kui ta mehele.

Jimi hingamine muutus iga südamelöögiga nõrgemaks. Kerry soovis, et kiirabi oleks juba kohal. Rossway küla oli teest pisut eemal, kümme miili Corkist Iiri mere rannikul, ning teed olid kitsad ja käänulised. Kiirabiautole polnud need teed just kõige kergemad.

Tühi pudel, mida keegi tõukas ja mis üle tee veeres, tegi heli, mis pani Kerry pilku tõstma. Ta arvas, et nägi õhtupäikeses kellegi varju. Kass hüppas ratastega prügikasti tagant välja, tormas üle tee ja ronis seejärel üle tara, enne kui kadus arstipunkti krundile.

Üks mõte tuli Kerryle pähe. Arstipunkt. Miks ta selle peale enne ei tulnud? Ta vaatas hoonet. See oli pime. Ta jättis selle väikese lootuskiire sinnapaika. Pool tundi varem oleks üks arstidest võinuks veel siin olla. Aga nüüd olid nad kõik koju läinud. Niipalju kui tema teadis, ei elanud Rossways ühtki arsti. Ta poleks saanud neist kedagi siia appi. Muidugi oli veel Diana Marshall. Ta oli varem kohalik arst, aga Kerry loobus kohe sellest mõttest. Naine elas küla servas. Tal läheks kümme minutit sinna ja tagasi. Kiirabi on selleks ajaks kohal. Pealegi ei saanud ta kindel olla, et naine pole täna joonud. Selle järgi, mida Roisin oli talle varem rääkinud, meeldis tema emale šerri rohkem, kui peaks.

Lõpuks oli kuulda rahustavat häält, mida tegi kiirabi sireen, ja sinised tuled vilkusid High Streeti majadel. Kerry jooksis peateele ja viipas kiirabile, osutades kõrvalteele.

Parameedikud tegelesid Jimiga kindlakäeliselt ja professionaalselt, sidusid ta pea ajutise sidemega kinni ning tõstsid ta maast kiirabiautosse. See võttis aega vähem kui viis minutit.

Kerry seisis, käsi ümber Marie õlgade, kui nad seda pealt vaatasid.

„Kas temaga saab kõik korda?“ küsis Marie.

Parameedik lükkas kanderaami autosse. „Me peame ta kohe haiglasse viima,“ ütles mees. „Kas tulete meiega kaasa?“

„Oh, aga ma ei pannud ust lukku,“ ütles Marie, vaadates ärevalt oma maja treppi.

„Ärge selle pärast muretsege, proua Hurley,“ ütles Kerry. „Andke mulle võtmed. Ma teen seda teie eest.“ Ta teadis, et kiirabi tahab minema sõita, ja nägi, et parameedik ei vastanud Marie küsimusele Jimi prognoosi kohta.

Marie pistis käe taskusse ja võttis võtmed välja. „Korteri ja kohviku võtmed on kõik siin.“

Kerry võttis võtmekimbu. „Minge nüüd,“ ütles ta. „Kas tahate, et helistaksin Fionale?“

„Palun helista. Ütle talle, et helistagu ka Erinile.“