Читать книгу Tüdruk, kes valetas - Sue Fortin - Страница 7

Inglismaa, London

Kui see kõne tuleb, olen hirmust kange. Ma ei tea, mida mõelda või teha. Mõtted ja tunded rabelevad mu peas ringi nagu lõbustuspargi autod, põrkudes ja eemaldudes, peatudes ja käivitudes. Valitseb segadus.

„Kui hull see asi on?“ Edi hääles on kaastunne. „Mida su õde täpselt ütles?“

„Fiona ütles, et asi on tõsine. Isa on intensiivravipalatis. Ilmselt kukkus ta tuppa minnes trepil ja lõi pea ära,“ vastan pisut kannatamatult. Ma olin nii närvis, et ei suutnud enne Roisinile helistada. See lisab paanikat juurde. „Fiona oli ärevusest natuke segi, kui ta helistas.“ Vajutan Edi arvuti printimisnuppu ja ekraanil olev dokument on saadetud printerisse.

„Kas sa panid tagasisõidupileti kinni?“ Ed tuleb mu selja taha, kui printeri kohale kummardun. Ta pigistab rahustavalt mu õlgu.

„Ei, ma vaatan kõigepealt, kuidas asjalood on. Ma pean minema, et näha, kas emaga on kõik korras.“ Pigem sellepärast, et tunnen, et pean seda ütlema, lisan: „Ja muidugi kuidas isaga on.“ Vaigistan hääle, mis tahaks lisada, et pean ka Roisiniga kohtuma.

„Hästi, ma püüan sulle töö juures asendaja leida.“

„Ma olen kindel, et Amber teeb mu vahetused ära, ta räägib alati, et tal on rohkem töötunde vaja.“ Võtan paberilehe, kui see printerist väljub.

„Aga hoia mind kursis, eks ole? Sa tead, kuidas töötajate ümberpaigutamisega on.“

Ehkki on tore olla bossi kallim, ärritab mind vahel, et Edil on Hamiltoni tervise- ja iluspaa alati esikohal.

„Ma annan oma parima,“ ütlen. „Kui seal olen ja saan arstiga ise rääkida, siis tean täpsemalt.“

Tekib väike paus, enne kui Ed jälle rääkima hakkab.

„Kas sa saad üksi hakkama? Kas sa tahad, et tuleksin sinuga kaasa?“ Taban ta hääles kõhkluse. „Tööga oleks pisut jama, aga ehk tulen toime, kui paar päeva ära olen.“

Ma hoian tagasi ohet, mis ähvardab välja pääseda. Tunnen Edi paremini, kui ta arvab. Tema prioriteet on töö ja pakkumine minuga kaasa tulla on pigem kohusetundest kui murest. Vastan leplikul toonil, tahtmata temaga vaidlema hakata.

„Ei, pole midagi. Ilmselt on parem, kui ma üksi lähen.“

„Kas sa oled kindel? Sul oli eile paha olla.“

„Polnud midagi hullu. Nüüd on kõik korras ja ma saan üksi hakkama. Aga aitäh pakkumast.“

„Kindel? Hästi. Kuule, ma kutsun sulle takso, et saaksid kodus asjad ära pakkida, ja teise, mis viib sind lennujaama.“ Seekord kostab kergendus ta hääles selgelt. „Ma viiksin su ise ära, aga sa tead, kuidas tööga on... tõesti kiire... mul on koosolekud...“ Ta vaikib.

„Aitäh. Ja ära muretse. Ma tean, kuidas sellega on.“ Ma ei tee väljagi, et Edil on homme vaba päev.

Taksosse istudes lasen kuuldavale ohke, mida enne tagasi hoidsin. Iirimaa pole kindlasti koht, kuhu ma minna tahan. Inglismaale kolimisest alates on mu koduskäimised harvaks jäänud. Liiga palju halbu mälestusi on selles mereäärses külakeses, kus ma üles kasvasin. Ja nüüd pean nendega kokku puutuma. Ebamugavustundest hakkab kujunema hirm.

Kui takso nurga taha pöörab, jättes Edi ja ta korteri seljataha, võtan taskust telefoni ja otsin välja meili, mille Roisin on mulle saatnud. Ta number on sinisega märgitud ja ma vajutan sellele. Mõne sekundi pärast kuulen, kuidas telefon heliseb.

Kõne läheb postkasti.

„See olen mina...“ Ma kõhklen. Pean olema ettevaatlik sellega, mida ütlen. Ma pole paranoiline, ainult ettevaatlik. Võib-olla liigagi, aga see on olnud minuga kogu selle aja ja praegu ei tohi ma vahele jääda. „Ma tulen sinna. Helistan sulle, kui olen Rossways.“

Iirimaa, Corki maakond

Ma vaatan isa, kes lamab haiglavoodis valgete linade vahel urbse teki all, ta nägu tundub hallikas. Ta näeb välja vanem, hapram ja väiksem, nagu oleks ta äkki vananenud, ilma et oleksin märganud. Tema rind tõuseb ja langeb ning ta lamab liikumatult meditsiiniliselt esile kutsutud koomas. Ta on ühendatud ventilaatori külge, mis hingab sisse ja välja, aidates tal hingata, ning südamemonitor piiksub kindlas rütmis.

„Kuidas temaga on?“ küsin emalt, kes pärast minu kallistamist istub nüüd tagasi voodi kõrval olevale plasttoolile.

Ta paneb sõrme huultele ja sosistab: „Talle tehakse hommikul aju skaneerimine. Kõigepealt tahetakse näha, kas turse alaneb.“ Ta naeratab mulle poolenisti, mille kohta ma arvan, et see peaks olema rahustav. „Pole midagi. Su isa on võitleja. Ära mine närvi.“

Ma pöördun ta õnnetust ilmest eemale. Süütunne rusub mind. Süütunne seetõttu, et ma ei suuda isale kaasa tunda nii palju, kui peaksin.

Meie suhted on alati olnud tagasihoidlikud ja kogu kaastunne kadus kümme aastat tagasi. Neelan alla viha, mis alati selle mälestusega kaasneb. Seekord suudan ma emale silma vaadata.

„Mis täpselt juhtus?“ Mängin oma kaelaketiga. Mul on vaja käsi tegevuses hoida. Närvid panevad need värisema.

„Ma astusin kohvikust välja ja leidsin su isa trepi all,“ ütleb ema. „Ja kõik, tõesti.“ Ta tõmbab ninaga ning kui pilgu tõstan, kohmerdab ta oma varrukaga ja lõpuks võtab sealt taskurätiku. Ta kuivatab silmi ja pühib nina.

„Kas sa sooviksid midagi, ema? Kas sa söönud oled?“ Muudan teemat, tahtmata teda ärritada.

„Ei, mul on kõik hästi,“ vastab ta vaikselt ja tänulik naeratus libiseb üle ta näo. Ta paneb taskurätiku tagasi varrukasse. „Õed hoolitsevad minu eest.“

Ma pole veendunud, et emal pole midagi vaja. Ta näeb välja väsinud ja pinges. „Ma teen sulle tassi teed,“ ütlen. „Ma võiksin ise ka teed juua. Tulen kohe tagasi.“

Üks õde näitab mulle lahkelt, kus on köök vahenditega tee ja kohvi valmistamiseks. Kuni ootan, millal vesi keema läheb, ei suuda ma midagi parata, et olen rohkem mures ema kui isa pärast. Mulle ei meeldi need tumedad rõngad ta silmade ümber ega sügavad lohud põseluude all. Ta näib olevat kurnatud. Kahtlemata on ta kohvikus kõvasti tööd teinud. Nüüd, kui isa on teovõimetu ja paraneb pikalt, mõtlen, kuidas ta suudab tema järele vaadata ning kohvikut pidada.

Järgmine mõte hiilib mu ajusoppi, kus ta on end peitnud ja oodanud, millal saab rünnata. Aga kui isa ei saagi terveks? Kuidas ma end siis tunneksin? Ma ei usalda end seda lähemalt uurima. Ma pole kindel, et mulle meeldiks see, mida leian. Selle asemel keskendun emale tee valmistamisele ja lähen tema juurde tagasi. Intensiivravi palatisse pole lubatud toitu ega jooki viia, niisiis istume koridori lõpus väikeses puhkenurgas.

„Su õde just läks minema,“ ütleb ema, hoides teekruusi põlvedel. „Ta pidi tagasi laste juurde minema. Sean on õhtul valves. Sa tead, et ta on nüüd seersant?“

„Jah, Fiona ütles. Ta väärib seda. Ta on hea politseinik.“ Tundub pisut kummaline rääkida normaalsetest argiasjadest, kui olukord on normaalsest kaugel.

Pärast tee joomist läheme tagasi isa voodi juurde. Kõik on vaikne peale monitori rütmilise piiksumise ja hingamisaparaadi heli, kui õhk läheb läbi toru. Sisse. Välja. Sisse. Välja.

„Aeg läheb. Pole mingit mõtet siin koos minuga passida,“ ütleb ema vaikust katkestades. „Mine jää ööseks Fiona juurde, ta ootab sind.“

„Aga sina? Ma ei taha sind siia jätta,“ vastan kulmu kortsutades. „Kindlasti ei saa sa kogu ööks siia jääda.“

„Ma ei lähe kuskile.“ Ema patsutab mu põlve. „Palun mine Fiona juurde. Puhka natuke ja tule hommikul tagasi. Ma helistan, kui midagi muutub. Pealegi ei lubata sind siia jääda.“

Ma pole selles päris veendunud, aga ta kulmukortsutust nähes saan aru, et ta ei muuda meelt.

„Hästi, kui sa oled kindel,“ annan järele.

„Kindel jah. Hommikul mine Wrighti mootorrattatöökotta ning võta korteri ja kohviku võtmed. Sa võiksid korteris käia ning tuua mu pesemisasjad ja puhtad riided.“

Ema tõuseb püsti. Võtan seda kui märguannet, et peaksin lahkuma. Lähen tema juurde ja suudlen teda põsele.

„Kõik saab korda, ema. Hommikul näeme,“ ütlen, lootes kõlada positiivselt, enne kui minema hakkan. „Kas ma pean töökojas kedagi konkreetset küsima?“

„Ee, jah... Kerryt,“ vastab ema ja teda katkestab õde, kes meile läheneb.

„Ma teen ainult mõned rutiinsed vaatlused,“ selgitab ta.

„Ma lähen eest ära,“ ütlen emale rahustavalt naeratades. „Nägemist, ema.“

„Kuidas isaga on?“ ütleb ema. „Sa peaksid temale ka head aega ütlema.“

„Me soovitame pereliikmetel ikkagi patsiendiga suhelda,“ selgitab õde. „Vahel võib see paranemisele kaasa aidata.“

Ma kõhklen. „Mida ma peaksin ütlema?“

„Lihtsalt rääkige oma isaga nii, nagu oleks ta ärkvel,“ ütleb õde. „See tundub algul pisut kummaline, aga kui olete seda mitu korda teinud, muutub palju lihtsamaks.“

Lähen voodi juurde ja puudutan ta kätt. „Head aega, isa,“ ütlen, tundes end kohutavalt isekana. Õde naeratab julgustavalt ja ma tunnen, et pean veel midagi ütlema. „Tulen sind homme vaatama.“

See on imelik ning kergendust tundes põgenen haiglast ja asun Fiona poole teele.

Väikesed tulukesed ja täpselt õigesse kohta istutatud saialilled ääris tavad tellistest teerada, mis viib Fiona ukse juurde. Aia välisvalgustus tõstab esile tume- ja helerohelised triibud murul. Äärmiselt korras. Läikiv must uks helkivast kroomist käepidemega on ilus ja õige. Fiona, mu kaheksa aastat vanem õde, avab ukse enne, kui jõuan teeraja lõppu.

Me saame trepil kokku ja ta kallistab mind. Fiona lõhnaõli tuttav hõng klammerdub mu külge samamoodi, nagu mina klammerdun Fiona külge. Mind tabab kergendustunne. Fiona on alati olnud võimeline seda tegema. Võtma ära mu mured. Parandama kõik, mis parandamist vajab.

„Tere, kullake,“ ütleb ta mind kõvasti pigistades. „Kuidas sul läheb? Kuidas haiglas on? Ilmselt ei mingit muutust.“

„Mul on kõik hästi. Nii armas on sind näha. Isa on ikka veel teadvuseta ja ema arvas, et tahab seal üksi olla.“ Värisen kergelt öises õhus. „Ma ei tahtnud temast lahkuda, aga ta käis peale.“

„Ma tean, aga me ei saa midagi teha. Tule sealt külma käest ära. Lapsed magavad, lähme vaikselt.“

Istudes Fiona ideaalselt korras köögis, hoian peopesi ümber Hiina teetassi. Soojus teeb mu sõrmed soojaks. Külmkapi uksel on Keane’ide perekonnapilt: Fiona, Sean, Sophie ja Molly. Tundub, et see on tehtud eelmisel aastal, kui nad olid Hispaanias puhkamas. Sophie on Seani kukil. Fiona ja Molly vaatavad neid ning kõik säravad õnnest. Sean on pikk mees ja mitte liiga kõhn. Ta näeb oma politseivormis kindlasti väga muljet avaldav välja. Aga sellel pildil meenutab ta mulle Roald Dahli raamatut „BFG“ ja ma mõtlen, kui sobiva nime on saanud nende tütar Sophie.

„Kuidas Seanil läheb?“ küsin, kui Fiona mu kõrval istet võtab.

„Hästi. Noh, see pole päris õige. Ta on väsinud, kui aus olla. Me mõlemad oleme. Ta ema vajab palju hoolt. Me mõtleme, et kolime ta meie juurde.“

„Kas ta on juba selles staadiumis, et tema eest tuleb hoolitseda?“ küsin.

„Ta ei suuda korralikult süüa teha, ta on iseendale ohtlik.“ Fiona ohkab murelikult. „Mitte just kaua aega tagasi jättis ta panni tulele ja see käivitas tulekahju alarmi. Kõik kohad olid suitsu täis. Tuletõrje brigaad sõitis kohale, tõeline kaos. Sellest ajast peale teen ma talle süüa. Aga ta on armas, nii et mul poleks selle vastu midagi, kui ta siia kolib. Pealegi on ta põhjus, et me koju tulime.“

Ma noogutan, mäletades hästi päeva, kui Fiona ja Sean pakkisid oma väikee perekonna Londonis autosse ning tulid koju tagasi, et hoolitseda hiljuti lesestunud Seani ema eest. Mul õnnestus pisaraid tagasi hoida, kuni auto ja kolimisveok nurga taha kadusid.

Naljakas, kuidas Fiona peab seda kojutulekuks, aga mina võtsin ta tagasitulekut kodust lahkumisena Minule tähendab kodu kohta, kus on armastus ja ilusad mälestused, turvatunne ja hoolitsus. Iirimaale tulek pole minu jaoks kojutulek.

Minu mõtted pöörduvad jälle Roisini meilile ning kõhus hakkab keerama, sest jälle tabab mind hirm, mis on tulnud ja end sisse seadnud. Olin mõelnud Fionale sellest asjast rääkida, aga nüüd muudan meelt. Võib-olla saan sellega ise hakkama. Tal on praegu niigi palju muresid isa ja Seani emaga. Räägin talle siis, kui on tingimata tarvis. Ma olen kindel, et saan ise hakkama. Vähemalt ma loodan seda.

Fiona mobiili helin katkestab mu mõtted. Jutu järgi oletan, et see on Sean. Teen asja teise tassi tee valmistamisega, kui Fiona sammub elutuppa, et minuga omaette rääkida.

Mõni minut hiljem tuleb ta tagasi.

„Sean läheb millalgi öösel haiglasse, et vaadata, kuidas ema ja isaga on.“

„Mis täpselt juhtus? Kuidas isa trepist alla kukkus?“ küsin.

„Ma ei teagi täpselt. Ilmselt oli ema kohvikus ja koristas päeva lõpul ning isa läks üles ööseks raha ära panema. Kui ta tagasi ei tulnud, läks ema teda õue otsima ja leidis ta trepi ees lamamas.“

„Kas seal oli veel kedagi? Kas keegi nägi midagi?“

„Ei, ainult Kerry sellest töökojast, mis on üle tee.“

„Mis kell see kõik juhtus?“

„Varsti pärast kuut,“ ütleb Fiona, olles hetke järele mõelnud. „Sel ajal paneb isa asju ära. Muidugi me ei tea, kas ta tegi seda.“

„Mis sa sellega mõtled?“

„Ema ei leia seifi võtit ja me ei tea, kas isa kukkus enne või pärast ülesminekut. Kotti ta kõrval polnud.“

„Sa ometi ei arva, et teda rööviti?“

„Me lihtsalt ei tea,“ ütleb Fiona. „See kõik on pisut muret tekitav.“

„Kas ema teab, kus võti on, et saaksime kontrollida?“

„Ei. Tal ei tule meelde,“ ütleb Fiona. „Ma püüdsin temalt küsida, aga ta oli isa pärast nii mures, et ma ei tahtnud edasi pärida.“

„Sina vist ei tea, kus see võti võib olla, ega seda, kas tagavaravõti on?“ küsin ilma erilise entusiasmita.

Fiona naeratab virilalt. „Sa tead, milline isa on. See on ülisalajane teave.“

„Ma vaatan ringi, kui korterisse lähen,“ ütlen. Suurem osa mu tunnetest isa vastu on küll kadunud, aga see pole küll meeldiv mõte, et keegi teda röövis.

„Kui aus olla, siis on see praegu kõige väiksem mure,“ ütleb Fiona.

„Jah, õigus.“ Sunnin end kokku koguma kaastunnet, millest tean, et kuskil peab see olema. Muudan teemat, et sellelt ebamugavalt teadmiselt mõtted mujale viia. „Kuidas Mollyl ja Sophiel läheb?“

„Lastel läheb suurepäraselt,“ ütleb Fiona. Neid mainides levib ta näol naeratus. „Mollyl on lasteaias viimane veerand käsil. Ta läheb septembris kooli. Ta on nooremas rühmas ja Sophie läheb viiendasse klassi.“

„Nii, veel mõni aasta ja siis keskkooli.“

„Ma tean, ma ei suuda uskuda, kuidas aeg on lennanud,“ ütleb Fiona. „Mäletad, kui Sophie sündis, oli ta nii tilluke. Punased juuksed ja liiliavalge nahk.“

„Ta nägi välja nagu tulnukas,“ ütlen sellele tagasi mõeldes. Mul tuleb klimp kurku. Tunnen Fiona kätt enda omal ja kuulen ta rahustavaid sõnu.

„Pole midagi,“ ütleb ta. „Oli pikk päev. Ära mine närvi. Sa ei saa midagi muuta. Kõik läheb hästi. Ma luban.“

Varsti lähen ma voodisse, aga enne peatun ja piilun Molly toa avatud uksest sisse. Viieaastane tüdruk magab sügavalt, heledad lokid padjal laiali nagu kuldne tähetolm. Mollyl on vedanud, et sai ema juustevärvi, aga mitte nii hästi, et sai ka Hurleyde lokineeduse.

Ma ei suuda vastu panna ja vaatan Sophiet, kes on keras teki all. Temal pole Hurleyde lokke, aga kindlasti on tal punased juuksed või siis punakaspruunid, nagu emale meeldib öelda.

Puudutan oma juukseid, mis on seda värvi, mida olen hakanud armastama, tumeoranžpruunid, aga lokid pole mu kiitust pälvinud ja iga päev olen tänulik sellele, kes tõi turule juuksesirgendaja. Ma mäletan tõelist kergendust, kui Fiona selle mulle neljateistkümnendaks sünnipäevaks kinkis, et ma ei peaks enam kasutama triikrauda, püüdes jonnakaid lokke taltsutada. Triikimisel polnud püsivat mõju ja lõuna ajaks olid mu juuksed sageli lokkis nagu alati, mu klassikaaslaste suureks lõbuks.

Fiona on alati asju paremaks teinud. Ta küpsetas kooki, kui mul oli kõigest kõrini, viis mu kinno viimasele seansile, kõndis koos minuga kooli ja tagasi, kui olin Roisiniga tülitsenud, aitas mul täita ankeeti kolledžisse minekuks ja leida tudengikorterit.

Tasased sammud vaibaga kaetud trepimademel toovad mu oma mõtetest välja. Fiona ilmub mu kõrvale.

„Ma just vaatasin neid. Magavad sügavalt. Ega tea midagi,“ sosistan.

„Ei tea muidugi midagi,“ ütleb ta, võttes mul õlgade ümbert kinni. „Kas kõik on hästi? Peale muidugi... isa.“

Ma tunnen, et mu kindlameelsus nõrgeneb. Tahan talle Roisinist rääkida. Fiona teaks, mida teha. Ta on alati teadnud ja enne kui suudan end kontrollida, juba räägingi.

„Fiona, ma pean sulle midagi rääkima.“

„Ahaa ja mis see on?“ ütleb Fiona, võttes käe minu ümbert ja lükates magamistoa ukse kinni. Ta surub haigutuse maha.

Fiona näib olevat väsinud. Isegi ta kallistuses oli teatud väsimust. Praegu pole aeg koormata teda meiliuudistega.

„Mul on hea meel, et tagasi tulin,“ ütlen kiiresti.

Ta naeratab. „Minul on ka hea meel. Emal samuti. Ja isal oleks ka.“

Ma ei vaidle vastu. Nüüd on minu kord teda kallistada.