Читать книгу Annie Stanley, omadega merel - Sue Teddern - Страница 5

Võpatan ärkvele. Keegi norskab ja see keegi olen mina. Kuigi mu ees kobarkino ekraanil teevad treenitud kõhulihastega superkangelased kurjamitele kurdistava lärmi saatel säru, olen suutnud tukkuma jääda, rusikas popkorniämbrisse kaevunud.

Ajan end toolil sirgu ja pühin lõualt kuivanud ilanire. Vaevalt need tosinkond teist saali peale hajutatud vaatajat, enamjaolt üksi nagu minagi, märkavad unisevõitu naist tavalisel kohal G-rea kaugemas otsas. Olen kindel, et neistki üks või kaks „korraks silmi puhkab“.

Päevased kinoseansid on parimad ja sa ei pea isegi üle 60 olema! Kui jõuad kümme minutit enne seansi algust kohale, pakutakse tasuta teed ja odavat burbooni. Kui aga täpselt tuled, ootab sind ees taldrikutäis küpsisepuru ja toimkonda pandud kinotöötaja vabandav õlakehitus. Mõnikord hüppan enne keskpäevast seanssi läbi Greggsi kulinaariapoest, et haarata kaasa võileib või käntsakas saiavormi – isa lemmikut. Eelmisel reedel libistasin end voodist otse kõige mugavamasse dressipükste-kampsuni kombosse, et näha hilishommikust Jaapani animatsiooni, toiduks kaasas tops külmade spagettide ja Bologna kastmega.

Päevasel seansil käimises on midagi kübeke keelatut. Aga kui õhtuti kinos käiksin, võiksin fuajees sõprade (või veel hullem – endiste kolleegidega) kokku sattuda ja peaksin nendega seltskondlikku vestlust arendama. Pärastlõunased filmid tagavad anonüümsuse. Kusjuures, kui eelmisel nädalal kinost kodu poole sõitsin, sattusin valgusfoori all kõrvuti Nia Ronson-Tanneri ema Berlingoga, millega ta autotäit lapsi koolist ära tõi. Võin aimata, mida Nia ütles: „Kuulge, see on ju õpetaja Stanley! Issand, milline peletis.“

Suudan ülejäänud filmi silmad lahti hoida ja kissitan päevavalguse peale silmi, kui Odeoni kinost välja astun. Mu auto seisab tavalises parklas ja seni pole ma kordagi parkimisaja ületamise eest trahvi saanud. See kinoskäimise asi on mul käpas. Pealegi tuleb kasuks iga paari päeva tagant korterist väljuda ja pisut värsket õhku hingata. Diivanil vegeteerimine ja televiktoriini osalejate peale karjumine on oma võlu kaotanud ning mul on kõrini vanapaaridele õige häärberi valimisest „viimaseks koduks päikese all“.

On igav teisipäeva pärastlõuna. Võiksin kodust läbi käia, spordikotist puuduva tennise leida ja jõusaalis 45-minutilise ringtreeningu teha. Või elada metsikult ja liituda suvalise rühmatrenniga, mis sellel kellaajal algab. Peale Zumba. Zumba on mõeldud kalli trennivarustusega eputistele, kes pööritavad minusuguste koordineerimata elevantside peale silmi. Minul pole selleks piisavalt rütmitunnet ega saagi olema. Aga kas nemad oskavad soome tähestikku tagurpidi peast ette lugeda, või õpetada klassitäiele käratsevatele 13-aastastele rannikuerosiooni protsesse? Väga kaheldav.

Kui ma tennist üles ei leia, võin kasvõi ujumisriided haarata ja rahulikus keskmises basseinis mõne ringi teha. Siis pitsa kaasa osta, lahti korgitud Merlot’le põhja peale teha ja potsatada uusima auhinnatud filmi ette, mille Netflix välja pakub.

Samas võiksin jõusaali ja/või ujulasse ka homme minna. Näiteks varem üles tõusta – hiljemalt pool kümme – ja kasutada hommikut trennivarustuse pesemiseks ja pakkimiseks, et ühtegi ettekäänet poleks. Super. Plaan olemas. Homsest. Kui ma tennise üles leian. Või ostan uue paari, mis mu väikseid varbaid ei pitsitaks.

Või siis mitte. Ah, jõusaal ongi vastik.

Ummikuid pole ja jõuan viieteistkümne minutiga koju. Äkki peaks järgmine kord kinoni sörkima? Pargin tavalisele kohale, klõpsan auto lukku ja kõnnin välisukse poole, patsutades võtit otsides puhvjope taskuid. Korraga meenub mulle säästupitsa, mis sügavkülmiku sahtli põhja on maetud ja mida ma saan ananassikonserviga tuunida. Õnnestumine.

Ma ei osanud oodata, et Kate istub trepiastmel ja toksib sõnumit telefoni. Ta põrnitseb mind altkulmu nagu tavaliselt. „Kurat, viimaks ometi! Kus sa olid?“

„Trennis, okei. Kas me pidime täna õhtul isa poole minema?“

Ta tõuseb püsti ja klopib oma Zara kostüümi pliiatsseelikut. „Ma olen terve pärastlõuna üritanud sind kätte saada, aga sul on telefon välja lülitatud. Isa on haiglas.“

„Põlvega füsioteraapias või? Sinna pidi ju tükk aega olema.“

Kate hingab sügavalt sisse. Ma arvan, et ta on tüdinud mulle epistli lugemisest teemadel: a) miks telefoni tuleb alati sees hoida, b) miks ma nii ebausaldusväärne olen ja c) miks tema peab alati kriisiolukorras mingit suuvoodrit mängima?

„Annie, lihtsalt kuula, eks? Isa viidi kiirabiga haiglasse. Ta kukkus kokku. Bev helistas mulle ja ma lubasin sulle helistada. Ta oli täiesti endast väljas.“

Isa. Kukkus kokku. Kiirabi. Neelatan häälekalt, sundides Kate’i sõnu kohale jõudma. Märkan jopevarrukal popkornitükki ja pistan selle suhu.

„Lähme minu autoga,“ kamandab Kate üle õla, kui mööda teerada auto poole kiirustab, ja viipab käega nagu giid, et ma talle järgneksin. „Ta oli alles laupäeval nii heas vormis. Lustis ja lollitas. Jahus aina mingitest odavatest kõrvaklappidest, mille ta Lidlist oli ostnud. Nagu tal oleks uusi kõrvaklappe vaja. Aga neil oli olnud nii hea soodukas, nagu ta ütles. Sina teda ei näinud, aga ta oli tõesti heas vormis.“

Ma kohmitsen alles turvavööga, kui Kate juba Mazdaga pärastlõunases liikluses kumme vilistab. „Ta küsis muudkui, et kuhu sa jäid. Bev ka.“

„Ma ju ütlesin neile. Mul oli tegemist.“

Vahin aknast välja, vahin midagi nägemata. Kas poodiderivis seal bussipeatuse juures on uus juuksurisalong? Või on see seal alati olnud, aga ma pole märganud? Keskendun kõigest väest, püüdes meenutada.

„Tegemist. Jajah, muidugi. Tohutult tegemist.“ Kate möödub tavapärase jultunud enesekindlusega ühest bussist. „Ja siis lülitad telefoni kogu pärastlõunaks välja, sest sul on jõusaalis nii palju „tegemist“.“

„Oligi. Küsi mu Zumba treenerilt, kui ei usu.“

„Ja ma pean sinu leidmiseks terve St Albansi läbi otsima.“

Ma ei vasta. Mis mõte sel oleks?

„Tahan lihtsalt, et sa aitaksid koormat kanda, annaksid oma osa. Sina oled siin ju see vanem õde. Aga sittagi sa ei tee. Liigutad ainult siis, kui ma näägutan. See pole aus. See pole üldse aus, Annie.“

Korraga meenub mulle, et tolles uues juuksurisalongis tegutses vanasti alkoholipood. Flirtijast poejuhatajaga. Ric oli vist ta nimi? Ei, Vic. Kutsus mind veel ükskord välja. Unistagu edasi! Ja nüüd on see läinud. Millal see küll juhtus?

Lasen Kate’il edasi piriseda, kõik välja laduda, südame pealt ära saada. Vähima vastupanu tee. Ja okei, võib-olla on olnud kordi, kus olen lasknud asjadel omasoodu kulgeda ja kohustused unarusse jätnud. Kate on neis asjus lihtsalt osavam. Milleks siis temaga võistelda ja läbi kukkuda?

„No liigu juba!“ Kate virutab roolile, ärritudes aeglase avariifoori peale. Saadan talle lohutava „peagi oleme kohal“ naeratuse, aga ta vaatab otse ette. Tuled vahetavad värvi ja kollase põllekesega kutt viibutab meid oma lubava lapatsiga edasi. Tunnen temas ära endise õpilase. Mason McIsaaci. Häbilugu. Arvasin, et tema läheb ülikooli.

Kate vajutab gaasi, et kaotatud aega tasa teha, sõrmenukid rooli ümber valgeks tõmbumas, kui ringteel ilmub nähtavale haigla silt.

„Telefonis kõlas nii, et asi on tõsine, Annie. Eeldame siis, et asjad on hullud, et saaksime meeldivalt üllatuda. Ja me peame seda koos tegema. Eks ole?“

„Sa ei pea seda korrutama. Ma olen ju siin, või mis? Lihtsalt lõpeta selle korrutamine!“

Intensiivraviosakonna külalistetoas mängib nurgas telekas, aga hääl on maha keeratud. See antiigioksjoni saade vist? Või vanavara restaureerimise oma? Pean lõpetama mõttes päevase saatekava lehitsemise. Mis vahet seal on, idioot?

Bev istub nurgatugitoolis, seljaga ühe lärmaka pere poole, kes tähistab ema ellujäämist. „Nii ema moodi meid murest halliks ajada lihtsalt selleks, et tähelepanu saada.“

Bev tõstab pilgu, kui me Kate’iga läheneme. Ta silmade ümber on ripsmetušist mustad rõngad ja alatise korallikarva huulepulga on ta hoopis unustanud. Märkan ta pilgus kergendust, kui ta kummalgi käel istet võtame.

„Oh, tänu taevale, et te tulite! Pippa on teel, aga ta pidi paluma Marki emal Elliotti ja Evie koolist ära tuua. Ta on peagi siin. Ma ei hakka talle sõnumit saatma, kui ta roolis on. Poleks hea teda sõidu ajal segada. Küll ta varsti tuleb. Jumal tänatud, et teiegi siin olete ...“

Bevil saavad sõnad otsa ja ta hakkab edutult taskurätti otsima. Tõmban jopetaskust puntra vetsupaberit ja ulatan talle. Vähim, mis ma teha saan.

Ebareaalselt tänulik, teeb ta mulle spontaanselt külje pealt kalli, mille vastuvõtmiseks pean end ümber pöörama. Kallistan vastu. See nurgeline lihatu naine, kellega ma haruharva, kui üldse inimliku kontakti loon, vajab praegu minult lohutust ja see ei meeldi mulle.

Allasurutud tunnete mõjul toob Kate kuuldavale kummalise luksatuse ja embab Bevi omakorda teiselt poolt, nii et sünnib suur kolmikkallistus. Viimaks vabastame end kohmakalt üksteise haardest, istume tagasi toolidele ja meile meenub, kus me asume.

„Mis juhtus?“ küsib Kate ning võtab Bevi käe pihku.

Bev raputab pead, justkui mälestust ühtaegu taastades ja kustutades. „Käisime aianduskeskuses. Teate küll, kui innukalt teie isa tahab suveks peenrakastid täis istutada. Ostsime talupoest midagi lõunaks ka: juustu, leiba, seda vürtsikat tšatnit, mida ta kõigele peale uhab. Katsin kööki laua ja Peter tassis kraami aeda. Teate küll, sinna suvila taha. Autost. Hüüdsin: „Sööma!“, aga ta ei vilistanud vastuseks. Ta vilistab alati vastu, kui sööma kutsun.“

Bev katkestab jutu, et nina nuusata. „Vaadake, ta oli keset rada kokku kukkunud. Ma ei osanud seda arvata. Kui ta oleks aias kokku kukkunud, oleksin näinud, kui leiba lõikasin.“

Ta vakatab ja rehmab käega, et on jätkamiseks liiga löödud.

„Kas valisid kohe hädaabinumbri?“ küsib Kate.

Bev noogutab ja ta silmad valguvad triiki pisaraid täis.

„Proovisid teda elustada?“

„Ma ei tahtnud seda valesti teha, aga tõin padja ja tegin tal olemise mugavaks. Istusin tee peal ja hoidsin tal kätt. Naine telefonis oli väga rahustav. Nad arvavad, et ta sai südamerabanduse. Kiirabi jõudis nii kähku kohale, nende kohta ei saa midagi halba ütelda. Ega teie. Isa on nii rahul, kui ta kuuleb, et te olete siin mulle toeks.“

Üritan halva mõtte eemale peletada, aga see ei kao. Naine, kelle käsi praegu mu käsivart patsutab, on valesti aru saanud. Me pole siin tema, vaid oma isa pärast. Kas see pole siis niigi kuradi iseenesestmõistetav?

Lähen akna juurde ja silmitsen seitsmendalt korruselt avanevat vaadet: parkla, ühekorruseline buss külastajaid väljutamas, kolm kiirabiarsti kiirel kohvipausil. Üks neist kummardub lähemale ja ütleb midagi, mispeale kõik naerma hakkavad. Sellisel töökohal peab mõistuse säilitamiseks naerda saama. Geograafia õpetamine on sellega võrreldes käkitegu. Ma olen kergekaallane.

Uks kiigub valla ja Pippa kiirustab sisse, pihk täis ukse tagant saadud käte desinfitseerimise vahendit.

„Lasin liiga palju. Kas tohib?“

Ta võtab mu käe ja pühib sellele sortsu. Vahetame Kate’iga pilgu. See on nii Pippa moodi, tüüpiline Pippa käitumine. Nagu ta ema enne teda, on ka Pippa luba küsimata meie perre sisse tunginud.

Pippa hõõrub kiiresti ülejäänud desovahendi kätesse, et need ema kallistamiseks vabastada. Kui Bev suutis end siiani kuidagi kokku võtta, siis tema ainsa lapse nägemine annab talle vaba voli variseda vappuvatesse nuuksetesse, mis üht tolle lärmaka pere lastest niimoodi ehmatab, et ta tuleb viia automaadi juurde lohutavat KitKati šokolaadi ostma.

Samal ajal kui Pippa ema käte vahel kiigutab, vaatab ta Kate’i ja minu poole. „Noh? Mis toimub? Kuidas tal on?“

„Otsin õe üles,“ vastab Kate ja klõpsutab oma tööstilettodel mööda koridori minema. Tahan kaasa minna, aga küll Kate oleks kutsunud, kui tal mind vaja läheks. Mis ongi kokkuvõtlikult kogu probleemi tuum. Ta süüdistab mind väheses osalemises, aga ise otsustab mu kõrvale jätta. Ja ma lasen tal seda teha.

„Nad arvavad, et ta sai südamerabanduse,“ ütlen Pippale.

Sõnade tähendus jõuab pärale. Südamerabandus. Südamerabandusse surrakse: mu naaber kolm päeva pärast eelmisi jõule, siis Toby ema, kui poiss oli kõigest 16, ja Stephen Gately. Ei, tema suri hoopis kopsutursesse. Kas see on sama mis südamerabandus? Pole aimugi . . .

Kas me oleksime pidanud ohumärke nägema? Kui oleksin isa ja Bevi poole lõunale läinud, kas ma oleksin siis märganud, et ta on hingetu või hingab vilinal või higistab? Kui ma oleks oma laisa paksu pee autosse vedanud ja nende kakskümmend minutit eemal asuva koduni sõitnud, kas mul oleks siis õnnestunud see ära hoida?

Pippa ütleb midagi, aga lasen ta sõnad kõrvust mööda. Ta üritab uuesti. „Toon emale tassi teed. Tahad ka midagi?“

Võiksin Marsi batoonile otsa peale teha küll. Märkasin neid automaadis, kui liftist välja tulime. Aga nüüd mäkerdab seal too väike poiss oma KitKatiga.

„Mulle mitte midagi, aitäh.“

„Hoia emal silma peal, eks?“

Või siis peaks hoopis tema minul silma peal hoidma, sest see on minu isa, kes seal intensiivis on. Ja ta võib surra ja ma kaotasin juba oma ema, nii et mina olen see, kelle eest on vaja hoolitseda, tänan väga, Pippa.

„Võib-olla saaksid Marsi batooni tuua, kui neil on?“

Lärmakas pere on läinud ja külalistetuba on Bevi ja minu päralt. Miks Kate’il ja Pippal nii kaua läheb? Millal meid isa juurde lubatakse? Miks ma Marsi batooni küsisin, kui tean, et esimene amps paneb mu öökima?

Bev patsutab mu kätt. See on hea tahte avaldus. Teatud mõttes. Kas ta ka teadvustab endale, et meie mõlema peades keerlevad samad ärevad mõtted? Või tahab ta mulle vargsi märku anda, et oleksin Pippa äraolekul „kohusetundlik tütar“.

Teen katset. „Kuidas sa end tunned, Bev? Sul oli kindlasti kohutav isa sellises seisus leida.“

„Oi, Annie. Tõesti oli. Ma olen siin muidugi varemgi pidanud käima. Mitte siin, tähendab. Mitte intensiivravi osakonnas.“ Ta ohkab raskelt. „Kui Keithi kaotasin, ei võinud ma aimatagi, et pean selle kõik uuesti läbi tegema.“

„Kedagi pole „kaotatud“, okei. Isa kukkus kokku, aga me pole teda kaotanud.“

„Muidugi. Ei tohi eeldada halvimat. Aga seda on raske mitte teha, kas pole? Kõige hullemat stsenaariumi ette kujutada. Mis siis, kui ta sellest välja ei tule?“

Üritan mitte häält tõsta, mitte enesevalitsust kaotada. „Isa on kange vana juurikas. Ajab alati sõrad vastu, ei anna alla. Küll ta välja rabeleb.“

Bev saab mu sõnadest lohutust, mis sest, et need mind ennast ei veena. Aga isa ongi kange ja tihtipeale on ta kannatus minu ah-vahet-pole suhtumise peale katkenud. Kate on rohkem isa moodi. Hoolas, kohusetundlik, vastutustundlik. Ta vihkas klaveritunde, aga lõpetas sellegipoolest muusikakooli ära. Mina loobusin viiuliõpingutest pärast kaht tundi ja isa narris mind pidevalt, et minust oleks saanud järgmine Vanessa Mae.

„Keithiga olid muidugi hoopis teised lood,“ jätab Bev. „Ikkagi šokk, ikkagi ootamatu. Aga see käis silmapilkselt. Veoauto paiskus ta autole otsa ja ta ei tundnud midagi.“

Ma tean, kuidas Keith suri. Olen seda lugu kuulnud lugematuid kordi ning jah, see on kurb ja võigas. Aga kui ma päris tõeliselt aus olen, siis ma ei leia südames kohta, millega hoolida mehest, keda ma pole kunagi kohanud. Mehest, kellest sain teadlikuks pärast tema surma seoses naisega, keda ma vaevalt tunnen ja taluda suudan.

„Jackiega läks ka teistmoodi, kas pole?“ küsib Bev, otsides ühiseid kaotusekogemusi. „Peter rääkis mulle sageli, kui valus teil kõigil oli jälgida ema niimoodi otsa lõppemas.“

„Jah. Oli küll.“

„Huvitav, kumb hullem on? Kaotada keegi nipsust, nagu mina Keithi kaotasin. Või teada, et teine on hirmsates valudes, kuude kaupa, ja et ta on suremas?“

„Bev, me kõik sureme kord ära,“ nähvan vastu, „kas sa ei saanud memo kätte?“

Bev itsitab, naudib mu väikest nalja. Ma ei saa isegi selle rumala naise peale vihastada, ilma et ta näeks selles võimalust minuga lähedasemaks saada.

„Teadsin meie esimesest kohtingust peale, et su isa on hea inimene. See polnudki õieti kohting. Ta tuli minuga aianduskeskusse kaasa, et aidata mul uut muruniidukit valida, ja siis käisime sealses kohvikus lõunal.“ Bevi lõug hakkab värisema, kui ta iroonia ära tabab. Kas aianduskeskus tähistab sümboolselt nii nende suhte algust kui ka lõppu?

„Istusime seal terrassil oma kaks tundi ja ta rääkis mulle Jackiest. Kuidas naine oli esimesel korral vähi seljatanud ja nad uskusid, et sellega asi piirdubki. Kuidas tema teadis enne Jackiet, et midagi on valesti. Su isa oli nii armastav ja hooliv, kui ta Jackiest rääkis. Tõeline härrasmees. Ja ma mõtlesin: Issake, Bev, see mees on tõeline saak.“

Hammustan keelde. Isa ei teadnud enne ema, et vähk on tagasi tulnud. Ema oli hoolega sümptomeid varjanud, sest kartis, et teist korda ta seda üle ei ela. Kas isa hakkas ise teist juttu ajama või mõtles Bev selle välja? Pean sellest isaga rääkima, kui ta jälle jalgel on.

Sest ta on peagi jälle jalgel. Mul pole mõtteski viie aasta jooksul mõlemat vanemat kaotada. Ei tule kõne allagi!

Ja siis jõuavad Kate ja Pippa tagasi. Pippal on käes kaks topsi teed ja taskust turritab Marsi batooni ots. Kate on kahvatu. Ta pigistab silmad kõvasti kinni ja pilgutab need siis uuesti lahti. Ta otsib sõnu, aga ei leia. Siis vajub ta mütsti istuma – veab, et selle koha peal tool on.

Isa pole enam.