Читать книгу Annie Stanley, omadega merel - Sue Teddern - Страница 6

Lõuna on peaaegu käes ja mina olen diivanil keras, seljas ikka veel lõpmatuseni läbi pestud Boyzone’i T-särk ja niisama iidsed retuusid. Olen voodilt teki siia vedanud ja endale ümber mässinud ning klõpsan nüüd läbi päevaseid telesaateid, kuni jään pidama mingil koerasaatel. Järgmise reklaamipausi ajal kavatsen teed keeta ja viimasele kahele Tunnocki teekoogile lõpu peale teha. Varem pole need mind iiveldama ajanud, olen kindel, et surun needki otsustavalt alla.

Ma olen orb.

Läksin magama – lõpuks –, need kolm sõna meeles, ja need olid endiselt kohal nagu tuim järelejätmatu peavalu, kui hommikul segaduses ja kurnatuna viis enne kuut üles ärkasin.

Ma olen orb.

Unenäod on olnud kaootilised ja veidrad, aga seal polnud mingit tulevase leina sissejuhatust ega Kodachrome’i värvides hetki mu noorest emast ja isast meiega rannas või söögilauas. See oleks arusaadav. Eile nägin unes, et elasin mingis düstoopialinnas, kus peeti suurt paraadi tulnukavägede väljaviimise tähistamiseks. Ainult et tulnukad polnud lahkunud. Nad olid kohal ja mina olin ainuke, kes seda teadis.

Välisuks klõpsab lahti ja Kate tuleb sisse, vankudes Tesco toidukottide ja postiga saabunud ametlike dokumentide all. Ootan vaevumärgatavat halvakspanu ta pilgus, sest olin lubanud tema tagasitulekuks riides olla. Võisin isegi mainida, et kavatsen koristada ...

Kate marsib diivanist mööda ja kukutab poekotid kööki.

„Kurat, unustasin köögipaberi. Hüppan pärast poest läbi.“

Kapiuksed kolksuvad lahti-kinni. Söögiriistad pannakse ära. Avatakse kraan ja taldrikud sukeldatakse seebivahuvette. Kate on ka orb, aga tema reageerib sellele askeldamise ja korraloomisega. Kuulen, kuidas ta tegevuse katkestab ja sügavalt sisse hingab, et end kokku võtta. Siis naaseb ta kahe klaasi apelsinimahlaga elutuppa ja sätib end vabale diivaninurgale.

„Kui kaua su nõudepesumasin juba ei tööta?“

„Paar nädalat, võib-olla kuu aega. Pole hullu.“

„Siis jah poleks, kui sul oleks meeles nõusid pesta, Annie. Mäletad? Kuum vesi, väike nuustik pudruhelveste ja kuivanud ketšupi mahahõõrumiseks.“

Ta heidab kingad jalast ja poeb teki teise serva alla, sundides mind jalgu eest ära tõmbama. Vahime teleka suunas.

Me mõlemad oleme orvud.

„Noh, vähemalt teame, mida teha, see on meil juba teine kord,“ teeb Kate viimaks jutuotsa lahti.

„Teame või? Eelmine kord oli meil isa abiks. Pealegi andis ema teada, mida ta soovib. Milliseid laule, milliseid luuletusi. Käskis kõigil midagi punast kanda. Muide, mäletad seda nõbu Tenbyst?“

Kate suudab hädavaevu mitte apelsinimahla üle toa välja pursata. Segu leinast ja kergemeelsest pingelangusest tabab meid ootamatult ja me naerame terve minuti täiest kõrist.

„Oh taevas, nõbu Tenbyst!“ Kate üritab end talitseda. „Kas me saime üldse kunagi teada, kes ta oli?“

„Isa väitis, et teab teda küll, aga ta oli ka terve päeva autopiloodil.“

„Ja me ei sulatanud neid viineripirukaid lõpuni läbi ja need olid keskelt kivikõvad. Aga nõbu Tenbyst mugis neid ikka kümme tükki.“

„Need paganama viineripirukad. Miks me nii palju ostsime?“

„Aimasime vist, et Tenby nõbu tuleb,“ ütleb Kate ja naeruhoog kordub.

„Noh, kui teda just isa märkmikus pole, siis ei pea teda uuesti kutsuma.“

„Ta oli juba kuue aasta eest ligi 90 täis. Arvatavasti surnud.“

Surnud. Kate kuuleb ise ka, kuidas ta seda sõna ütleb, ja sellest piisab. Hetk enne seda, kui tulevad pisarad, asetab Kate endale nii tüüpilise hoolikusega klaasi lauale ja otsib puhta salvräti.

„Ma mõtlen aina, et ma ei suuda seda uskuda,“ nuuksub ta katkendlike neelatuste vahel. „Ja siis mõtlen, et ma ei suuda uskuda, et ma mõtlen, et ma ei suuda seda uskuda, sest see on nii nõme klišee. Eile samal ajal oli ta elus. Veel pole täit ööpäevagi möödas, Annie.“

Nihutan end diivanil, et talle käsi ümber panna. Mul pole töökorras nõudepesumasinat ja mu korter on prügilasu. Aga jagan häid kallistusi. Vähemalt midagi, mida ma teha oskan.

„Kas mäletad, kuidas pärast ema surma küsisid kõik, kuidas isa end tunneb?“ küsin ma. „Ja meie aina vastasime, et peab vastu. „Kuidas isal läheb, kuidas isa end tunneb?“ Keegi ei küsinud kunagi, kuidas meil läheb, Kate. Me oleksime nagu, ma ei tea, kõrvalseisjad olnud. Mitte tütred, kes on äsja oma ema kaotanud.“

Kate nuuskab ja lükkab eksinud salgu silmadelt kõrvale. „Vahest küsivad nad isa matustel lõpuks, kuidas meil läheb.“

„Vaevalt küll! Mitte seni, kuni neil tuleb muretseda „vaese Bevi“ pärast. Ta on meie elus olnud kõigest mis – neli aastat –, aga isa matustel on õhtu nael tema, mitte meie.“

„Ma ei tahagi õhtu nael olla,” ütleb Kate õlgu kehitades, „mida see ka ei tähendaks.“

„Ma ka mitte. Aga Bev? Päriselt? Ma üritaks selle pigem pilves või purjus peaga üle elada, ilma et talle kõrri kargaks.“

Kate kortsutab kulmu. „Ei tohi, Annie. Pärast tunneksid end kohutavalt. Kõik teised ka.“

Lähen tatsudes kööki teekookide järele. „Ta ajab muidugi kõigele käpa külge. Sellest saab tema päev ja meist sõidetakse üle. Tead ise ka.“

„Mul ükskõik.“

„Mul pole ja sul ka mitte.“

Kate noogutab. Suuremeelsus on ülehinnatud. „Aga ta peab matustel meie soovidega arvestama. Meie oleme ikkagi lähisugulased.“

„Täpselt. Ise ta otsustas mitte isaga abielluda. Mis tähendab, et võime matused omatahtsi korraldada.“

„Ma ei tahaks tüli üles kiskuda, Annie. Tema ja isa olid tõeliselt õnnelik paar ja me ei võinud seda ette näha. Peaksime asjasse suhtuma nagu täiskasvanud ja laskma temal selle päeva ära korraldada.“

Nii palju on teha: surm registreerida, advokaadiga ühendust võtta, matjad tellida, juhiluba peatada, rahvastikuregistrisse ja passiametisse teade saata ...

Kate haarab ohjad ning mina teen, nagu kästud. Ühe toimeka päevaga õnnestub meil Kate’i värviliste vildikatega (roosa/Kate, roheline/Annie) koostatud ja tärnikestega (kiire/vähemkiire) nimekirjast maha tõmmata seitse ja pool kohustust. Vahepeal võtab Bev enda peale uudise teatamise enda sugulastele ja sõpradele. See tähendab, et ta on hõivatud, ja need on inimesed, kellega nad isaga ühiselt läbi käisid: kohalikud matkasellid, Terri ja Bill Austria matkareisilt, nende lemmik-karrirestorani juhataja.

Kate hüppab kodust läbi, et juuksetangid ja paar komplekti vahetusriideid tuua – kuigi ta ei ela väga kaugel, tunneme vajadust koos olla ja ta teeb diivanvoodi viledaks kulunud madratsist ainult väikese numbri. Olin unustanud, kui valjusti ta norskab, seda isegi läbi kahe seina ja suletud ukse. Imetlusväärne, kuidas ta suudab oma aju välja lülitada ja nii kärmelt magama jääda. Teise päeva lõpul oleme mõlemad juba kümneks voodis. Veerand üksteist pruuskab Kate juba norsata nagu nohune morsk.

Minu pähe tungib aga ridamisi soovimatuid, enamasti tühiseid mõtteid, mis tihtipeale teiseks või kolmandakski ringiks naasevad. Mis ma kõik tegema pean, mis ma oleksin pidanud tegema või mitte tegema. Ei midagi tähtsat. See tuleb hiljem.

Leban pulksirgelt ja täiesti ärkvel, vahin lakke ja jälgin puhuti üle lae venivaid autotulede vilksatusi. Kas ma peaksin oma parimad kingad läikima lööma? ... Keda perekonnaseisuametnik mulle meenutas? ... Miks Kate kontaktläätsi kannab, kuigi ta neid vihkab? Cromarty.

Kui ema vähk tagasi tuli, nõudis ta uue kassi võtmist. Flo oli paar aastat varem kroonilise puhituse ja äärmiselt kõrge ea tõttu hinge heitnud. Kassipoeg viiks murelikud surmamõtted eemale. Flo asemik – pikakarvaline mustade vöötidega kass – oleks peaaegu kindlasti hakanud kandma nunnut poisinime, kui ema oleks oma tahtmise saanud. Benjy, Barney või Bobby. Aga isa teatas, et tema kord on valida, ja ema andis järele. Ilmselt teadis ta, et kass elab ta üle.

Isa võidurõõm jäi üürikeseks. Kõik ta nimevariandid olid vimkaga, mille peale keegi ei naernud: Küünik, Karvane Potter, Nurr Favoor. Heitunult vaatas ta inspiratsiooni saamiseks oma ustavat laevandusilmateate köögirätikut: Malin? Bailey? Fitzroy? Lõpuks jäi ta pidama Cromartyl, kus nad olid emaga pulmareisil käinud.

Ma jumaldasin Cromartyt (isegi rohkem kui Flo’d, kuigi seda ma emale ei tunnistanud) ja kutsusin teda Monorelsiks, sest ta sirutas end välja piki diivani seljatuge, et tänavapoolsest aknast välja vaadata. Ta oli isase kassi kohta ebatavaliselt seltsiv ja pakkus isale tröösti pärast ema surma.

Bev polnud kassiinimene, aga kui nad isaga suhtesse astusid, tuli selleks ajaks täiskasvanud Cromarty isaga lahutamatult kaasa. Kui nad kumbki oma elamise maha müüsid ja selle ühekorruselise bangalo tüüpi puitmaja ostsid, oli isa esimene töö kassiluugi paigaldamine. Neil harvadel kordadel, kui neid külastasin, tundes tülgastust, kui nägin oma lapsepõlvest tuttavat mööblit või köögitarvikuid selles inetus võõras väikeses majas, otsis Cromarty mu üles. Kui ma ei suutnud end sundida Bevi vastu sooje tundeid ilmutama, võisin ikkagi armastada seda kohmakat loomakest, kes valusalt mu süles sõtkus.

Cromarty polnud piisavalt vana, et ema igatsema jääda, sest oli toona alles kohanemas sellega, et ta lihane ema oli asendunud nende suuremate karvutute vanematega. Aga isa oli ta lõplikult ära hellitanud ja tema ootamatut puudumist paneb kass kindlasti tähele.

Kas Bevil on ikka meeles teda toita ja kaisutada? Kas ta teab, et ainus viis, kuidas panna Cromarty ussitablette neelama, on peita need kalli Waitrose’i lõhepasteedi sisse? Kui Bev Cromartyst ei hooli, tema eest ei hoolitse, pean ta ehk adopteerima. Teoorias on see tore, aga on ka ilmselge, et ma suudan vaevu iseendagi eest vastutada. Ja mul pole õueala. Ja noh, ma lihtsalt ei saa.

Pärast kaht tundi tulutut katset uinuda annan alla ja tõusen üles, et teed teha. Tavaliselt, kui unetus mind ründab, veedan tunni-paar Netflixis, võpatan ärkvele, kui väljas algab hommikune linnukoor, ja koperdan tagasi voodisse. Aga Kate tuututab diivanvoodil kogu Inglismaa nimel, mistõttu pole see võimalik.

Toetan küünarnukid tööpinnale ja ootan, et vesi keema läheks. Klõpsan raadio tööle, lootes tabada kesköiste uudiste viimaseid silpe.

Kui teekotti solgutan ja märkan kapis kaht uut Hobnobsi küpsisepakki (hurraa Kate’ile!), hakkab mängima laevanduspiirkondade ilmateade. Põhja-Utsira, Lõuna-Utsira, Dogger, Fisher, Saksa laht. Ja lõpuks paiskub taipamine mulle näkku nagu külm merelaine.

Isa on surnud.

Mulle polnud enne seda nuttu peale tulnud. Oli isegi hetki, mil ma arvasin, et ei tulegi, sest olin ema pärast juba nii palju nutnud. Mida see tähendab? Et ma ei hooli piisavalt? Kas ma olen juba niivõrd võõrandunud ja kalestunud mõrd, et jään kaotuse suhtes tundetuks?

Äkiline leinaulg tabab mind ootamatult ... Portland, Plymouth, Lundy, Fastnet. See lähtub kõhust ja paiskub kopsudest välja. Valus on ... Shannon, Bailey, Rockall. Kui ma üritan katkendlikult purskuvaid nuukseid kontrolli alla saada, turgatab mulle pähe, et igal ööl pärast kesköiseid uudiseid ja igal hommikul kell 5.20 hakkab see laulvas kõnes tuttavlik ja tüütu mantra mulle isa kaotust meelde tuletama.

Kuulen kõrvaltoast põntsu ja kirumist, kui Kate voodist välja ronib. Arvatavasti komistas ta diivanilaua otsa. Panen ta köökitulekut vaevu tähele. Ta kallistab mind ja nutab kaastundest koos minuga.

Mul pole vaja end välja vabandada. Fääri saared, Fair Isle, Kagu-Island ütlevad kõik.

„Kas panen selle kinni?“ küsib Kate vaikselt.

„Ei! Ta pole veel Sandettie tulelaeva automaatilmajaamani jõudnud.“

Kate paneb mind köögipukile istuma ja teeb teed. Diktor võtab läbi rannikuveed ... Wrathi neem, Rattray Headi neem, Lyme Regis, Carlingfordi laht, Ardnamurchani poolsaar, ja soovib oma kuulajatele rahulikku und.

Kohe, kui kõlab hümni esimene akord, keerab Kate raadio kinni. Nii on kombeks. Isa tingimusteta armastus laevandusilmateate vastu oli muutumatu, nagu ka ta põlgus kuningapere vastu.

„Mis Sandettie tulelaeva automaatilmajaam?“ naerab Kate. „Ma ei saa endiselt aru, mida see tähendab.“

„Ega me vist peagi saama.“

Seame end mu voodile teed rüüpama nagu ilma peota pidžaamapeol.

„Pagana laevandusilmateade,“ pomiseb ta. „Meie elu taustamuusika.“

„Milline ta õieti oli? Elas terve elu sisemaal St Albansis, aga pidi tingimata teadma, kas Selsey Billi neeme taga kisub tormiseks.“

„Ükskord laevapoiss, alati laevapoiss.“ Kate lööb kulpi. „Ja ta oli alati töölt viis enne kuut kodus, et kuulda pikklainesaadet.“

„Ema kahtlustas, et ta kuulas seda meie närviajamiseks, sest me vihkasime seda lastena jubedalt. Ja siis jäi see nagu külge. Üks nendest asjadest, mis meid perena kokku sidus.“

Kate noogutab. „Kas mäletad, kui meil olid laupäeval õhtusöögikülalised ja pidime paluma neil vait olla, kuni saade kestis? Michael Atkinsi peletas see kindlasti eemale. Mu elu esimese peika. Issand, kui piinlik see oli.“

„Kahju, et see Bevi eemale ei peletanud.“

Kate ei vasta. Me leppisime juba ammu kokku, et katsume Bevi taluda, aga Kate’il tuleb see paremini välja kui mul.

Bev saabus isa ellu siis, kui olime hädavaevu õppinud päevi ilma emata õhtusse veeretama. Isa oli uuesti lugema hakanud, neelates vahel koguni köite päevas. Siis üüris ta aianduskooperatiivis maalapi ja liitus matkasellide klubiga.

Bev oli ka klubi liige ja nii nende sõprus algaski. Kate’i ja mind ärritas just see, kui kiiresti sõprusest midagi enamat arenes. Bev ei pidanud meile meeldima (ei meeldinudki), et närvi minna selle üle, kui ruttu ta ema välja vahetas. See oli Bevi ainus süütegu. See, pluss tema kiindumus väikeste nikerdatud kivikujukeste ja peterselligarneeringute ja türkiissinise värvi vastu, mida ta kõiges eelistas. Ja Lionel Richie vastu ka.

„Peaksime talle natuke hingamisruumi andma,“ ütleb Kate ettevaatlikult, sest teab, et see ettepanek on minevikus vaidlusi tekitanud. „Tema ju ka leinab.“

„Ma tean. Kuidas ma saaksingi seda mitte teada, Kate?“

„Ja olgem ausad, meil oli mugavam, kui ta isa elus osales. Ta hoolitses isa eest meie asemel. Ta käis isaga teatris. Lõikas tal varbaküüsi. Bevi kohalolek tähendas, et me ei pidanud muretsema.“

„Ma muretsesin. Mõnikord.“

„Muretsesid? Tõesti? Seda polnud just alati näha, Annie.“

„Aga muretsesin. Mul oli lihtsalt nii palju muid kohustusi: töö ... ema taganutmine ... Rob.“

„Ta ikka teab, eks? Oled sa Robile isa surmast teatanud?“

Jään jõllitama viimast lonksu jahtunud teed kruusipõhjas.

Kurat. Rob!

Kate vangutab uskumatult pead. „Oh, Annie, see on ... See on tõesti .... Isa armastas Robi. Luba, et räägid talle kohe hommikul.“

„Kas saaksid seda ise teha?“

„Tõsiselt mõtled või? Mõtledki, eks? Jumala pärast!“

„Võtan seda siis keeldumisena.“

Kate ajab oma pikad koivad sirgu ja ronib voodist välja. „Homme esimese asjana. Luba mulle.“

Noogutan. Teen seda. Millalgi homme. Kindlalt.

„Olgu. Mul on kell 9 hommikul koosolek. Pean magama. Head ööd, Annu!“

„Head und, Kätu!“

Umbes poole kuue ajal hommikul tekib mul tunne, et keegi liigub köögis ja vannitoas ringi, paugutab välisuksega ja klõbistab mööda linoleumkattega treppe alla. Kate leidis ilmselt kohvi, saia ja hommikuhelbed üles, sest vedas need ise Tescost kohale. Samuti on ta jõudnud avastada umbes dušiotsiku, rivist väljas nõudepesumasina ja ühise välisukse tujuka lingi.

Kaks tundi hiljem paneb järjepidev tirisemine mu võpatusega virguma. Uksekell. Arvatavasti teise korteri Tony uusim pruta, kes pidevalt lukkus ukse taha jääb, sest on võtme tuppa unustanud. Või mõni vaene äraaetud pakikuller, kes mu allkirja vajab, et edasi tormata. Kuna ma olen neil päevil nii palju kodus, kaalun mõnikord, et peaks avama naabrite Amazoni ja eBay tellimuste tasulise vastuvõtu. Kümnekas paki pealt pole ju palju küsitud ...

Uksekell heliseb taas. Ronin voodist välja ja paotan rulood. Ukselävel ootab Rob, kelle selja taga kössitab Josh ja näpib telefoni. Tirin käeulatuses vedelevad dressid jalga ja paterdan allkorrusele neid sisse laskma.

Robi nägu on tuhakarva. Ta haarab mu karuembusse ja astub siis sammu tagasi, et ka Josh saaks mind kallistada. Ma olin kavatsenud talle helistada. Ausalt olin. Nõme Kate jõudis ilmselt ette, olles kindel, et ma sõna ei pea. Okei, ega see uudis kuulugi ainult mulle, aga Rob on minu ekspeika ja uudise teatamine oleks tulnud jätta minu teha.

Viipan nad elutuppa. Kate on diivanvoodi kokku pannud, päevateki laiali laotanud ning diivanipadjad kohale seadnud. Kui tugitooli taga poleks näha korralikult kokku rullitud voodiriideid, võiks arvata, et ta pole siin olnudki.

„Tunnen nii kaasa, Annie,“ ütleb Rob, istub diivanile ja nookab Joshile, et too telefoni ära paneks ja ka maha istuks. „Kohutav uudis. Lihtsalt kohutav. Peter oli äge vend.“

Noogutan. On jah. Oli jah.

„Ta poleks pidanud sulle rääkima. Lubasin seda ise teha.“

„Ta oli ikka veel šokis. Väga emotsionaalne, endast väljas. Käis aina peale, et Peter oleks tahtnud, et ma ta tööriistad endale võtaksin. Aga see ei jõua mulle veel kohale.“

„Tema tööriistad?“

„Nii kena temast. Nad olid tore paar.“

Ahnii. Loogiline. „Bev rääkis sulle?“

„Ta helistas surmajärgsel hommikul. Ütles, et oli aadressiraamatus F-täheni jõudnud ja tundis korraga vajadust minuga rääkida. Ma ei hakka salgama, et mul tõmbas ikka põlve nõrgaks. Onju, Josh?“

Josh kinnitab seda mühatusega. Poisi telefon võdiseb taskus. Ta otsustab seda täiskasvanulikult ignoreerida.

„Aga ma pidin sulle ise rääkima.“

„Ah, mis vahet seal enam on. Võib-olla tahtis Bev su koormat kergendada.“

„Miks kõik arvavad, et ma olen kasutu? Et ma pole võimeline asju ajama, midagi korraldama, käituma nagu täiskasvanu?“

„Mulle oleks ka meeldinud, kui sa oleksid mulle helistanud, kullapai. Oleksin kohal olnud nagu keravälk.“

„Kate on siin olnud. Tema juhatab vägesid. Ja siis võtab Bev juhtimise üle ja ma võin oma muretu elunautija elustiili juurde naasta.“

„Muretu elunautija. Jajah.“ Rob tõuseb püsti. „Tahaks teed. Soovid ka?“

„Teeksid röstsaia ka? Ma pole eile hommikust peale midagi söönud.“

Rob laksutab keelt ja läheb kööki. „Kas Joshile leidub midagi ebatervislikku juua, mis oleks suhkrut täis topitud?“

„Ei soovi, aitäh.“ Josh pööritab silmi. „Nagunii saan Rhysiga pool kaksteist kokku. Tahtsin lihtsalt öelda, et tead küll, et mul on su isa pärast kahju ja nii.“

Ei saa salata, et tunnen Robist endiselt puudust. Armastust ei saa lihtsalt olematuks teha. Aga Josh kutsub esile teistsugust armastust: lähimat, mida olen tundnud emaksolemisele. Tal on isa paksud punakasblondid krussis juuksed ja kõhn kehaehitus. Tal on kahtlemata ka Robi melassisiirupi värvi silmad. Aknest väljakasvamine võtab aega, kuid ta käitub, nagu seda polekski.

„Näeme siis, miss Stanley. Tšau, paps.“

Josh mässib mulle käed kallistuseks ümber, teeb mulle pea peale musi ja lahkub.

„Ta tahtis kaasa tulla,“ ütleb Rob köögiukselt, kui kuuleme välisukse paugatust. „Päris terve tee, mida on sellises olukorras sobilik öelda. Vaene kutt oli alles 2-aastane, kui minu paps suri. Ja ta ema vanamees on kuskil golfirajal veel ammu pärast meie ussiroaks saamist.“

„Kuidas Bev tundus?“

„Millal sa temaga viimati rääkisid?“

„Haiglas. Kate on hiljem ka rääkinud.“

„Võime tema poolt läbi hüpata, kui tahad. Viime ta näiteks lõunat sööma.“

„Ei! Ma ei saa. Mitte veel.“ Korraga tunnen, et olen lämbumas ja nurka surutud.

„Olgu pealegi. Aga sinu võiksin ikkagi lõunale viia.“

„Tahaks ainult magada.“

„Saan aru. Tõesti saan, Annie. Aga ma tahan aidata. Mis tüüplause see oligi, mis telekas öeldakse? Tahan „sinu jaoks olemas olla“.“

Ta ütleb seda nii halva Ameerika aktsendiga, et ma ei suuda naeru pidada. See on veel hullem kui universaalne talumatsi aktsent. Rob on alati osanud mind naerma ajada. Kui isa temaga esimest korda kohtus, olles kuude kaupa pahaks pannud, et õpilase isaga kohtamas käin, sulas ta otsekohe.

Lähen vetsu, et natuke nutta, ja pesen hambad ära. Kui tagasi tulen, on diivanilaud kaetud teekruuside ja taldrikutäie röstsaiadega, mis on diagonaalselt pooleks lõigatud ning üks kolmnurkadest üle võõbatud sidrunikreemi, teine marmelaadiga. Ta tunneb mind nii hästi. Nõndanimetatud Püha Clemensi Eri oli meie laiskade hommikute lemmiksöök, kui me just välja brantšile ei läinud.

Rob segab teed ja võtab lonksu. „Bev ütles, et see juhtus ootamatult, see, kuidas ta suri.“

„Ta ei tulnudki teadvusele. Kiirabiarst lubas, et ta ei piinelnud.“

„Ikkagi juhtus see liiga vara, liiga äkki. Ta oli nii elu täis ... Äge vend.“ Ta vakatab, ühtäkki kurbust täis. „Soovin, et oleksin su ema kohanud.“

„Sa oleksid tema ka ära võlunud.“

„Aga Kate’iga pole see mul õnnestunud. Su õde jääb sada protsenti võlumata.“

„Hei, ära ole enda vastu nii karm,“ irvitan ma. „Kaheksakümmend protsenti maksimum.“

Ta naeratab vastu. Nüüd on see läinud aasta lumi.

„Aga,“ ütleb ta lõpuks, „mida ma siis teha saaksin? Kuidas minust abi oleks? Mul on tellimuste vahel vaba päev ja tahaksin ka kasulik olla.“

See pole hea mõte. „Kate ajab juba asju. Ja ta arvab, et me peaksime laskma Bevil matuste osas kõik ära otsustada, kuigi meie oleme isa lähisugulased.“

„Kas lasete ta kremeerida või matta?“

„Kremeerida. Emal oli sama.“

Ebamugav vaikus. See on mees, keda pidasin eluaegseks hingesugulaseks, nüüd aga peame piinlikke pause.

Lõpuks katkestab ta vaikuse. „Peter ei olnud mu tööriistakastiga eriti rahul. Mäletad? Kui ma teda terrassilaudise panekul aitasin. Tal on – tähendab, tal oli – haamer, mida kasutas juba ta isa. Kujuta ette, kui palju naelu sellega on sisse taotud, kui palju asju valmistatud. Mul oleks suur au tema tööriistad pärida, Annie. Muidugi, kui sina ja Kate neid endale ei taha.“

„Ja siis saad need edasi pärandada Joshile, et tema võiks ka nendega asju meisterdada.“

„Tema ei saa isegi voodit tehtud.“

Rob vaatab, kuidas ma viimase röstsaiakolmnuga pintslisse pistan ja siis sõrmega üle taldriku tõmban, et allesjäänud marmelaad kokku pühkida. Puhas töö.

„Pean ühe kapi ühele naisele Lutonisse kohale toimetama ja siis olen sinu päralt,“ pakub ta, hurjutades end ilmselt sõnavaliku pärast. Ta ei ole enam minu päralt. Aga ma pole ka veel päriselt valmis, et ta kellegi teise päralt oleks.

Vaatan, kuidas ta mind vaatab. Arvan, et ta armastab mind endiselt. Võib-olla on isa leinamine mul muud mured peast pühkinud ja me võiksime uuesti proovida. Kas see oleks piisavalt hea põhjus? Ma ei suuda sellest veel mõtlema hakatagi.

Rob ootab vastust, kuidas ta saaks „minu jaoks olemas olla“.

„Üks asi on, Rob.“

Ta nägu selgineb.

„Kui hästi sa nõudepesumasinaid tunned?“