Читать книгу Ka naabrid nutavad - Susan Luitsalu - Страница 4

Ostukeskuse peasissekäigu poolt koostis naisterahva hüsteeriline röögatus ning erinevates porikarva varjundites rõivaid kandvad mutikesed ajasid kaelad õieli.

„Igasuguseid hulle satub siia nende allahindluspäevade ajal,“ mõtles pensionär Maire väljasitutud ploomikompoti värvi mantlis ja tundis rõõmu kõrgest majapidamispaberi pakkide virnast, mis talle katet pakkus. Mitte, et see oleks kuidagi potentsiaalse terrorismiakti eest kaitsnud – kuigi nii karmi variandi peale Maire tegelikult üldse ei tulnudki –, aga andis võimaluse märkamatuks jäädes isu täis piiluda.

Röögatust kuulis ka Pille, toidupoe varjulisema külje pool asuvate taaraautomaatide juurde välja. Ta võpatas kuskilt mittemõtete voolust ärgates ja tundis, kuidas ehmatusele järgnes sipelgatena sügavalt vaagnapõhjast värskelt blondeeritud juuksejuurte poole sibav ärevus. Kohe, kui ta aga taipas, et röögatuse allikas polnud Toomas, vaid ilmselt lihtsalt mingi suvaline hull, lõtvusid tema lihased ning järjekordne tühi pudel kukkus klirinal klaasikonteinerisse.

„Kas ma võtsin siis, huvitav, ainult ühe xanni?“ mõtles ta.

Samal ajal seisis aga vaene Vicky, kodanikunimega Viktoria Põldmaa, Selveri peasissekäigu ees ja vahtis tõtt räuskajaga, kelleks oli kulunud välimusega vanem proua.

„Miks te ei tee midagi!?“ kriiskas võidunud jopes pensionäriohtu daam, „seal poe taga on kodutud, aga teie ostate head-paremat kokku?“

„Ma lihtsalt käisin poes,“ naeratas Vicky ja proovis võimalikult mahe olla. Aastatepikkune kogemus lavataguste purjus fännidega oli teda koolitanud mitte väga kergesti närvi minema. „Lihtsalt käisin poes. Ostsin pesupulbrit ja rohelist seepi. See on Orto. Juurikaid. Ja natuke piima ka.“

„Te olete kogu aeg telekas! Miks te ei tee midagi? Kutsuge oma kaamerad! Las filmivad! Las filmivad, kuidas me tegelikult elame!“ kriiskas võidunud jope edasi.

„Ma lähen auto juurde, panen asjad ära ja siis kohe kutsungi,“ rahustas Vicky ja laveeris käruga hullust mööda. „Kohe-kohe! Palun, oodake siin, soojas.“

Naine vaatas diskostaarile mõned hetked järele ja keeras siis müügisaali poole. „Ja teie ka! Vargad!“ turtsus ta oluliselt vaiksemalt kõigile, aga tegelikult eikellelegi. „Varastate rahvalt!“

Keegi muidugi ei kuulnud ega kuulanud enam, ja need, kes kuulsidki, langetasid mittemidaginägevad pilgud diskreetselt ostukärusse. Aga sellest polnudki lugu. Mutt oli saanud jälle ühele tõusikule välja öelda, mida temast arvab – et too on mõttetu muidusööja ja teiste arvelt rikastuja, kes peaks omaenda ninaesise asemel vahel ka ühiskonna heaolu peale mõtlema. Sellest talle piisas – küll Vicky leiab ise ka need kodutud üles, kui telemeeskond lõpuks saabub, ega temal pole aega hakata mingite suvaliste alkaššidega tegelema.

Kirss tordil oli muidugi see, et tõusik odavat rohelist seepi kasutab.

„Seda ma veel sõbrannadele räägin,“ muheles mutt ja läks endale käru tooma, sest väga palju asju oli korraga otsa saanud. Tema igatahes kavatses osta väljamaa päritolu männiokka- ja sidrunilõhnalist Ajaxit ning tundis end seda mõtet mõlgutades kui suurilmadaam.

Vicky istus autos ja näppis muretult Facebooki. Ta ei tundnud televisioonist kedagi, kellest oleks olukorra lahendamisel abi olnud – vaid mõni ilusam operaator oli esinemiste salvestamiselt meelde jäänud ja osadest saatejuhtidest pika meelelahutaja karjääri jooksul teretuttavad saanud. Paari suuremat sorti produtsendiga oli ta maganud ka, aga no nendel pole uudistetoimetustega üldse mingit pistmist.

Need polnud muidugi põhjused, miks Vicky sihitult uudisvoogu ketras ja kellelegi ei helistanud. Peamine põhjus oli selles, et kuna hullud hüppavad tavaliselt kiiremini uuele teemale, kui teised vanalegi reageerida jõuavad, ei olnud mõtet end mobiliseerida, kuid oli parem siiski kindluse mõttes jätta endast vähemalt natuke aega mulje, et ta teemaga tegeleb.

Samal ajal istusid nende ümber lahvatanud skandaalist õndsas teadmatuses viibivad alkašid poe taga räsitud puupingil ja jälgisid huviga Pillet, kes viimaseid pudeleid pakendiringluse klaasikonteinerisse kukutas.

„Perenaine, miks sa nad sinna lased? Anna meile parem!“ rögises Kuldar, kes oli täna kõige kainem.

„Jäääh,“ kähises tema kõrval kössitav Vitali, kes oli nii purjus, et tal oli raskusi isegi istuvas asendis püsimisega. Vitalil oli sel päeval lihtsalt rämedalt vedanud, sest keegi oli visanud prügikonteinerisse terve assortii odavaid likööripõhjasid pluss liitrise avamata Vana Tallinna. Seal oli olnud ka suur karp aegunud ravimitega, avamata karbitäied hallikaks tõmbunud šokolaadikomme, karp suvalisi nööpe, viis paari vanu prille ja muud taolist tavaari, mis viitas mõne vanamuti vanadekodusse kolimisele või lausa koolemisele.

„Kuule, ära vaju!“ lükkas Kuldari pruut Terje Vitalit koketselt eemale. Täna talle Vitali meeldis, sest too oli oma noosi hulka kuuluvat naiselikumat kraami, kahtlast maasikalikööri temaga sõbralikult jaganud.

„See ei ole pandipakend, mul on täna ainult šampanja,“ teatas Pille tuimalt, Kuldari poole vaatamata.

„Hästi elame,“ konstanteeris Kuldar lõbusalt ühegi kadedusenoodita. Kuigi üksteist nimepidi ei teatud, olid nad ikkagi juba üsna vanad tuttavad. Pille ilmus igal esmaspäeval tohutu laari pudelitega, osa lasi konteinerisse kukkuda, osa pani taaraautomaati ning need, mida automaat ei võtnud, asetas diskreetselt taaraautomaadi putka ukse taha. Bomžid teadsid ise, kuidas need rahaks teha. Iga kord kedrati läbi sama vana lint, kuigi Kuldar teadis väga hästi, kuidas süsteem toimib.

Pillet oli niisama kah tore vaadata, sest tal oli soeng alati sätitud, ehted külge riputatud ja külmade ilmadega seljas tohutu jänesenahkne kasukas.

„Vahi, kus on kasukas, sellist kannaks isegi!“ oli Terje seda esimest korda nähes kähisenud, vaid selleks, et kohe Kuldarilt vastu pead saada: „Sa, vana lits, pole kakskend aastat töölgi käinud, mis kasukast sa räägid?“

„Kuidaš teil neid šampušše pudeleid alati nii palju on?“ susises Terje maasikaliksist julgust saanuna.

„Pidu oli,“ vastas Pille napisõnaliselt.

„Ahah,“ rahuldus Terje tuhmilt vastusega ning sukeldus unistustesse. Tema oleks tahtnud küll selline proua olla, kes esmaspäeva pärastlõunal pole tööl, vaid toimetab rahulikult poe taga pudelitega...

„Pudelitega, mida ei pidanud ise prügikastidest otsima, sa mõtled,“ juhtis Kuldar filosoofiliselt tähelepanu asjaolule, et Terje ju oligi proua, kes polnud parasjagu tööl, vaid pudelitega poe taga. „Seda antakse, mida küsid.“

„Miks meil siis kõigil sihukesi autosid pole? Pole taibanud küsida või?“ käristas Terje rämedal häälel vastu.

„Ei taha ka,“ vastas Kuldar mornilt. Järjekordne asi, mille peale loll Terje ei tulnud, oli see, et kuigi Pille Porsche Cayenne oli igati uhke käru, pidi rooli istumiseks olema kaine ja kaine olla ei meeldinud neist kellelegi. Mida siin siis ikka nii väga kadestada?

Üldises plaanis oligi Kuldar niikuinii juba eos, aastaid tagasi alla andnud ega osanud seega ka Pille-suguste peale vimma kanda. Tal oli maa ja ilm aega selliseid inimesi jälgida – kuidas nad kõik karja kaupa samal kellaajal kuskilt kontoritest poe ette veeresid, veel oma päevase oravaratta lainelt maha astumata, hinnaliste sallide lehvides poodi kiirustasid, telefonis abikaasadega tavalistel, argistel teemadel vaidlesid („Piima ma ei too! Alles eile viskasin pahaks läinud liitri ära!“), mõnel sabas vinguv laps, kel juba enne poodi minekut välja mõeldud, mida seekord välja pressida („Emme, täna ostame üllatusmuna!“). Kõigil oli hirmus kiire, et hoida aega kokku, aga mida kokku hoitud ajaga ette võtta? Kuldar kahtlustas, et kui poekotid komplekteeritud, sõideti koju, et neid alles jäänud minuteid millegi samavõrd argise tegemisele kulutada või löödi neid hoopis laiaks teleka ees, kuni saabus aeg magama minna ja ärgata uuesti üles selleks, et minna tööle ja teha kõike jälle otsast peale. Iga päev üks ja seesama.

Kuldaril ei tulnud välja ei õigel ajal ärkamine, kella peale kuskile minek ega ka kohustuslike asjade tegemine. Seda kõike juba ammu enne seda, kui ta jooma hakkas – lapsena ei viitsinud ta õppida, kuigi tegelikult polnud ta ju loll. Hea, et lasteaedki lõpetatud sai, armastas ta ise öelda, sest lõpetamata jäi isegi kuues klass. Seda enam tundus mõeldamatu ühes ja samas kohas tööl käia. Mitte, et keegi teda üldse kuskile päriselt tööle oleks võtnudki. Kuldar tegi tööd siis, kui see ette juhtus, ning töö oli piisavalt lühike, et tüdimust vältida.

„Mul on raskekujuline rutiinitalumatus,“ naljatles ta noorena, kui maailm veel muretu tundus, maal elu käis ning seetõttu nipernaadilikust jõlkumisest enam-vähem ära elas. Ainuke, mida Kuldar pikemalt teha viitsis, oli raamatute lugemine. Võib-olla seepärast oligi tal muuhulgas piisavalt oidu ja empaatiat mõistmaks, et Pille-suguste inimeste kadestamiseks polnud tal põhjust – kui pole jooksmist alustanudki, ei saa ka võidujooksu võita.

Siiski – see ei tähendanud, et Kuldar mingi pühak oleks olnud –, kadedust ta ikka tundis, lihtsalt kättesaadavamate asjade pärast. Näiteks ärritas teda Vitali külluslik leid, sest alles eile oli ta selle prügikastini jõudnud enne sõpra, aga täna oli ta lihtsalt trammist üks peatus liiga vara välja visatud. Vot see oli ebaõiglus, sest antud juhul oli see võidujooks, mida ta oli alustada viitsinud.

Kuldaril läks tuju natuke paremaks, kui Pille autosse istudes oma pooleliitrisele Evianile lõpu peale tegi ning pudeli läbi akna tema poole sirutas.

„Oot... Näed, võta see ka,“ ulatas Pille bomžile kahe näpu vahelt lisaks veel ühe kortsus paki kahe peenikese mentoolsigaretiga. Alati peale raskemat nädalavahetust jättis ta suitsetamise maha.

Kuldar polnud loll aru saamaks, et Pille ulatab suitsupaki sedamoodi delikaatselt ainult seetõttu, et ta ei taha, et sõrmed parmu omadega kokku puutuksid ning seda arvesse võttes haaras ta kingi järele sama hellalt ja ettevaatlikult.

Terje põrnitses armukadedalt, aga Kuldaril oli kahju, et Vitali ei näe. Too oli vahepeal lihtsalt magama jäänud ja pingilt maha kukkunud.