Читать книгу Ka naabrid nutavad - Susan Luitsalu - Страница 8

16-aastasel Bresaolal oli massiivne salaarmumine – nagu ta ise ütles crush – Juhani pihta. Ta viibis täielikus teadmatuses asjaolust, et Juhan oli sama vana kui tema vanemad, kes olid mõlemad sel aastal nelikümmend saanud ja lähestikku sünnipäevade tõttu ühise suure juubelipeo maha pidanud.

„Ma ütleks, et ta näeb välja nagu... kakskend... kaks,“ õhkas Bresaola sõbranna Keityle. Kakskümmend oli tema jaoks vanus, mis tähistas inimest, kes on küll täiskasvanud, aga endiselt noor. Sealt edasi hakkas juba allakäiguspiraal laste, oma maja ja firma juhtimise poole ning kakskümmend viis oli see piir, kus sul tiineka maailmapildi kohaselt kõik need kolm asja olemas pidid olema. Kolmkümmend, kui sul ei vedanud. Seda sai ju ka igast naisteajakirjast lugeda, et kui kolmekümnendaks eluaastaks mehel pole, tuleb minna paanikasse. Peale kolmekümnendat eluaastat olid inimesed Bresaola jaoks üks homogeenne vanemate inimeste mass, järgmine aste oli juba päris-penskarid nagu see nurgapealne Maire.

Seepärast tunduski talle, et Juhan võiks olla just kakskümmend kaks – tüüp tundus endiselt noor, aga tal oli juba oma maja ja vist firma ka.

„Iu, kakskend kaks on täiega vana ju,“ põlgas Keity Juhani endiselt ära.

„Kakskend kaks on grown-up, aga mitte vana! Bella Hadid on kakskend kaks, halloo?“

Bella Hadid oli Keity sõnul tema girl-crush.

„Ma ei usu... Kuidas Bella nii noor välja näeb, kui ta juba kakskend kaks on? Ta tundub max kaheksateist!“

Bresaola näppis oma telefoni kiirelt nagu orav, kes esikäppade vahel pähklit inspekteerib, ja lükkas selle siis sõbrannale nina alla: „Wikipedias on kirjas! Modellid näevadki oma vanusest nooremad välja. Võib-olla on süstinud, me ei tea ju!“

„Näita seda Juhanit siis,“ leebus Keity.

Bresaola otsis ühe naabrimehest üsna kaugelt ja salaja tehtud telefonifoto.

„Siit tundub okei, paremat midagi tahaks. Feissis ei ole vä?“

„Kamoon, kes käib feissis, mu vanemad on feissis, iu!“

„Stalkeri konto, daah,“ pööritas Keity silmi, „Davai, ma vaatan ise.“

Tegelikult oli asi peamiselt selles, et Bresaola lihtsalt ei teadnud Juhani perekonnanime ja kelleltki polnud küsida kah ilma, et tekiks hulk mittevajalikke küsimusi. Ta oli kirjutanud Google’i otsingumootorisse korraga nii Juhani kui ka Pojengilehe tänava nime, kuid see kombinatsioon ei olnud vastuseid toonud.

„Saar,“ valetas ta Keityle esimese ettejuhtuva nime, mis osutus talle endalegi ootamatult heaks mõtteks. Kuna ükski sotsiaalvõrgustikus esinev Juhan Saar ei saanudki ju olla tema naaber Juhan, jäi mulje, et naabrimees on tõesti piisavalt cool ja noor, et mitte Facebooki kasutada.

Juhan nägi tegelikult tõesti oluliselt noorem välja kui Kats ja Pets. Esiteks juba seepärast, et ta oli võitnud geneetilisel loteriil, kus Kats ja Pets üleüldse vist ei osalenudki. Aga lisaks muidugi oli Juhanil isekas ja edev, hedonistlik ellusuhtumine, mis hoidis muruniiduki ja Crocsid eemal. Pets näiteks oli üks nendest inimestest, kes saavad kakskümmend neli ja järgmisena kohe nelikümmend – tal oli juba ülikooli kolmandal kursusel kiilanev pealagi ja õllekõht ning ega tema pruunid ülikonnad kah kuidagi noorusliku mulje säilitamisele kaasa aidanud. Lisaks oli ta ka üks neist inimestest, kes hakkavad endale ise valget lina peale sikutama rääkides pidevalt sellest, kui vanad nad juba on. Eriti, kui seltskonnas on keegi, kes on neist pool aastat noorem. Esmakursuslased, kes ei teadnud kolmanda kursuse Petsi tõelist vanust, sosistasid omavahel isegi sellest, et tüüp ongi üks neist legendaarsetest „igavestest üliõpilastest“, kes on juba aastaid ülikoolis käinud.

Sama vana Kats aga oli sale mittemidagiütlev oivik, kes kõndis mööda vanemate seatud nööri, saades ainult kõige paremaid hindeid ja korjates spordivõistlustelt ainult kõige värvilisemaid vimpleid. Tal puudus igasugune noorusele omane vallatus ja kahjuks ka absoluutselt igasugune huumorimeel nii, et ta võis tudengite olengutel kasvõi kolm tundi järjest tikksirgelt Petsi kõrval istuda, mitte midagi ütlemata, suu kriipsu tõmmatud. Katsile ei meeldinud, kui ta ei saanud aru, kas räägitakse päriselt või „lollitatakse“, sest tema võttis kõike alati väga tõsiselt.