Читать книгу Ütle sina seda esimesena. Happily Inc, 1. raamat - Susan Mallery - Страница 4

„PALUN ära mõista mind valesti, aga võta palun tõesti särk seljast.”

Pallas Saunders kirtsutas neid sõnu lausudes nina – reeglina ei viinud ta töövestlusi niimoodi läbi. Aga olukord eeldas erakorralisi meetmeid.

Nick Mitchell kergitas kulme. „Kuidas palun?”

Igati õigustatud küsimus ja igal juhul palju parem kui see, et ta oleks plehku pannud, mida oleks ju võinud tõesti teha.

„Meil on hädaolukord,” ütles Pallas, vehkides ägedalt käega: loodetavasti väljendas ta žest olukorra pakilisust.

„Sellest ei piisa.”

„Olgu.” Pallas hingas sügavalt sisse ja avas siis suu. Ta rääkis kiiresti. „Vähem kui tunni aja pärast on pulm ja mul on üks Rooma sõdur puudu. J. T. laskis jalga – tuiskas L. A-sse, sest ta agent helistas mingi prooviesinemise asjus. Igatahes on mul vaja Rooma sõdurit. Sina oled umbes sama kasvu nagu teised mehed ja sa vajad tööd, nii et palun võta särk seljast. Kui sa näed enam-vähem normaalne välja, kanname su kehale päevituse ja sa kannad palankiinil üsna õblukest tüdrukut.”

„Millel?”

„Need on sellised kandetooli moodi asjad. Usu mind, see tüdruk ei kaalu neljakümmend kilogi. Ta on vist kolm kuud nälginud. Sina tundud olevat tugev. Sa saad hakkama. Palun? Sa saad selle eest ka tasu.”

Mitte just eriti palju, aga raha on raha. Ja Nick Mitchell oli vastanud kuulutusele, milles ta otsis osakoormusega puuseppa, nii et küllap tal on ikkagi raha vaja. See tunne oli Pallasele tuttav.

„Sa tahad, et ma kannan palankiinil tüdrukut, kelle pulmi peetakse?”

Miks on küll kenamad poisid alati nii ohmud, mõtles Pallas ohates. Sest Nick oli tõesti kena poiss. Pikka kasvu, tumedate juuste ja silmadega. Ta õlad olid laiad ning ta näis olevat heas vormis, nii et milles siis asi?

„Minu firma nimi on Pulmad Kastis.” Ta osutas ümbritseva ruumi seintele. „See siin näeb välja nagu kast. Siia tullakse abielluma. Ma korraldan temaatilisi pulmi. Tänane paar soovib Rooma pulma. Sa ei kujuta ettegi, kui populaarsed need on. Rooma pulmas on pruudi jaoks palankiin. Ma palun sind. Palun võta särk seljast.”

„Sa oled imelik,” pomises Nick särginööpe lahti tehes ning särki lauale heites.

Halleluuja! mõtles Pallas ümber mehe käies, et teda ka selja tagant uurida. Mees nägigi hea välja – just nagu ta oli lootnud: laiad õlad ja tugevad lihased. Ei ühtki suurt tätoveeringut ega inetut armi. Temal endal polnud tätoveeringute vastu midagi, aga need ei sobinud Rooma pulma ja tal polnud aega neid peitepulgaga varjata. Nick sobiks teistega väga hästi.

„Sind on tööle võetud, aga meil on kiire.”

Ta haaras mehel käest ja tiris ta toa poole, kus mehed riideid vahetasid. Teemapulmades oli teinekord vaja palju abilisi. Rooma pulmas oli vaja palankiinikandjaid ja kõik ettekandjad kandsid toogasid. Mitte algupäraseid, aga klient oli rahul ja see oligi kõige olulisem.

Ta tiris Nicki suurde lihtsasse ruumi, mille ühes seinas rippusid kostüümid ja teises oli valgustatud peeglitega laud. Ruumis olid juba mitmed poolpaljad mehed. Kaks neist ajasid just selga valgeid toogasid, kolmas uuris end peeglis.

End uurinud Alan tõstis pilgu ja naeratas. „Tere, uustulnuk!”

„Alan, aita Nickil end valmis seada,” palus Pallas. „Saage tuttavaks: Nick, Alan. Alan, Nick.” Ta heitis pilgu kellale ja kiljatas. „Meil on vähem kui tund aega.” Ta pöördus Nicki poole. „Kas sa kunstpäevitust oskad kehale kanda?”

„Kas ma näen sedamoodi välja?”

Kuni selle hetkeni oli see mees olnud Pallase silmis kõigest õlg, millele toetada üks neljandik pruuti. Nüüd aga vaatas ta meest lähemalt. Mehe tumedad silmad puurisid teda seguga hämmeldusest ja kartlikkusest. Ta kummaliselt kütkestavad huuled olid kokku surutud. Mehel olid suured käed, märkas Pallas nagu möödaminnes, kuid üritas siis mitte naerma puhkeda.

Suured käed? No tõesti? Sellise asja jaoks tal küll aega ei ole.

Ta läks laua juurde ja avas sahtli. Sahtlis olid kilepakendis kindad. Need kuulusid kunstpäevituskreemi komplekti, mida ta ostis väga hea hinna eest hulgi.

„Ma keeran su maailma pea peale,” lausus ta heatujuliselt. „Hakkame pihta.”

NICK Mitchellil oli tunne, nagu ta oleks sisenenud mingisse alternatiivuniversumisse. Kus valitsesid üksnes hullud ja muud kodanikud pidid kuidagimoodi järje peal püsima.

Veel enne, kui ta sai aru, mis sünnib, määris see naine, kes pidi temaga puusepatööks sobivuse selgitamiseks töövestluse läbi viima, ta selja mingi imeliku kindaga sisse.

„Ühtlased tõmbed,” lausus Pallas. „Kuivamiseks kulub viis minutit, siis tuleb vaadata, et ei oleks laike. Tee ise käsivarred ja rind ja siis sääred. Ja palun nii eest kui ka tagant.”

Ta tõmbas kindad käest ja ulatas need Nickile. „Kas saad hakkama?”

Pallase näoilmes oli kaks osa tõsidust ja üks osa ärritust, just nagu oleks maailmal vandenõu tema päev raskemaks teha.

Nickil oli tahtmine korrata, et tema tuli puusepatöö asjus, aga ta mõistis, et see on Pallasele juba teada. Okei. Olgu siis kunstpäevitusega Rooma sõdur. Vähemalt saab vendadele lustaka loo rääkida.

Ta tõmbas kindad kätte ja asus end sisse määrima. See polnudki nii jäle, nagu ta oli arvanud. Pallas näitas talle kätte ta tooga ja palus teistel teda juhendada.

„Pean minema riideid vahetama,” ütles Pallas ukse poole lipates. „Kui midagi vaja, küsi Alanilt. Tema teab kõike.”

Alan tegi talle silma. „Nii see on.” Kui uks oli sulgunud, pöördus Alan Nicki poole. „Ja mis värk sinuga on?”

Nick võttis kindad käest, pühkis käed laualt leitud rätikusse ja tõmbas teksad jalast. „Mina olen puusepp. Vastasin ta kuulutusele.” Ta pani kindad uuesti kätte ning hõõrus kummardudes sääred sisse.

„Ah soo. On sul abi vaja?”

Nick ei vaevunud pilku tõstma. „Saan hakkama.”

„Noh, nagu kuulsid, olen mina Alan. Need on Joseph ja Jonathan. Mina kutsun neid J-deks. Nemad on keskkoolipoisid, kes teenivad laupäeviti raha. Nad mängivad jalgpalli.”

Üks poistest tõstis pilgu. „Korvpalli, Alan. Millal see sulle küll meelde jääb?”

„Ükskõik. Üks sport kõik.” Alan pöördus uuesti Nicki poole. „Mina olen esinenud Broadwayl. Nii ma Geraldiga tutvusingi. Gerald oli mu mentor. Pensionile jäädes kolis ta siia. Mina tulin siia talve eest pakku – ja jäingi siia. Pärast Geraldi surma kolisin L. A-sse, aga siin olles löön kaasa, sest see on lahe.”

Alanit kuulates taipas Nick, et Alan on märksa vanem, kui ta oli esimese hooga arvanud. Hakkas juba viiekümnele lähenema.

„Kas siis tõesti tahetakse Rooma pulma?” küsis ta.

„Ja mida kõike veel. Kauboipulma ka, aga sellega mina ei tegele.” Ta võbistas õlgu. „Hobused on kõige hullemad! Nad haisevad. Aga minule meeldib üks korralik printsessipulm. Ma olen väga kena välimusega õukondlane, kuigi ütlen seda ise. Ent täna oleme roomlased. Elagu Caesar!”

Kümme minutit hiljem vahtis Nick end peeglist. Ta kandis ehtsat toogat. Või vähemalt toogakostüümi. Lühike valge seelik ulatus poolde reide. Tooga ülaosa oli kinnitatud ühelt õlalt ja Alan oli andnud talle pähe panemiseks lehepärja. Sandaalipaelu kinni sidudes mõtles ta, et võib-olla siiski ei tasu sellest vendadele rääkida. Nad ei jätaks teda elu lõpuni rahule.

„See kõik on väga lihtne,” selgitas Alan, kui ta oli riidesse saanud. „Pruut istub palankiinil. Meie tõstame selle maast üles ja kanname ta sisse. Tema astub maha ja meie viime palankiini välja. Meie J-dega teenindame ka vastuvõtul, aga sinult vist Pallas seda ei eelda. Nii et sina oled pärast seda vaba.”

Nick ei vaevunud märkima, et tal on töövestlus pidamata. Ausalt öelda tekkisid tal selles juba kahtlused. Tema vajas midagi, millega päevi mööda saata, kuni jõuab otsusele, mida tellimustööga ette võtta. Kuigi siin oli nii mõndagi põnevat, polnud see päris see, mida tema otsis.

Pallas tuli tagasi. Ta oli asendanud teksad ja T-särgi lihtsa tumerohelise kleidi vastu, mis tõi esile ta silmade pähkelpruuni värvi. Ta pikad pruunid juuksed olid endiselt keerulises patsis ning Nickile tundus, et naine oli meikimata. Loomulikult polnud Pallas ju pruut – tema oli siin selleks, et pruudi unistused täide viia.

Pallas noogutas Nickile lähenedes heakskiitvalt. „Sa näed väga hea välja. Suur tänu meid aitamast. Kui sa poleks olnud nõus meid aitama, oleksin olnud paraja supi sees. Kas Alan rääkis juba, mis edasi saab?”

„Kanname pruudi sisse ja siis lahkume vaikselt.”

„Õige. Oh, meil on vaja veel sinu töövestlus läbi viia. Ma poleks tohtinud seda pulmale nii lähedasele ajale planeerida, aga ma vist ajasin päevad segi. Tegemist on nii kohutavalt palju.”

Pallase silmis vaheldusid emotsioonid. Nick märkas seal muret, paanikat ja otsusekindlust. Huvitav kombinatsioon.

Pallas ajas selja sirgu. „Üks kriis korraga, nagu Geraldil oli ikka tavaks öelda. Me oleme pulmaks valmis. Härrased, palun võtke kohad sisse.”

Ta läks teiste ees alumisele korrusele. Nick ei osanud midagi oodata, aga peagi olid nad ruumis, kus oli ärevil pruut, Vana-Rooma stiilis kleitides pruutneitsid ja pesuehtne palankiin.

Nick uuris selle külgedele voolitud nikerdusi: käsitööna tehtud nikerdused olid kinnitatud kergele metallraamile.

Pallas lasi neil kohad sisse võtta. Pruut võttis oma kohal istet, Alan paremal pool ees, mis tähendas ilmselt, et tema oli ninamees.

„Loen kolmeni. Siis tõstame – põlvedest – pikkamööda üles.” Alan naeratas pruudile. „Kuigi sinu pärast pole vaja muretseda. Sina oled nagu udusulg ja oma kleidis nii ilus. See on vist disanerikleit? On sinul aga vedanud.”

Pruut vabanes lausa silmanähtavalt pingest. „Suur tänu. Ma olen oma kleidiga väga rahul.”

„Kleit sinuga ka. Kas oleme valmis? Loen kolmeni.”

Kui Alan jõudis kolmeni, tõstis Nick pruudi maast. Kandetoed olid polsterdatud ja õla järgi kumerad. Käega polnud üldse vaja toetada. Pruut oli just nii kerge, nagu Pallas oli tõotanud.

Nick läks koos teistega suure saali poole. Fotograaf tegi pilte. Nende ees avanesid uksed ja nad sisenesid tohutu suurde saali, mille lagi oli vähemalt kuue meetri kõrgune.

Mõlemal pool laia vahekäiku olid külalised ja uhke altari ees ootas peenemas toogas peigmees. Tõrvikud andsid valgust, kuigi oli alles varajane õhtupoolik.

Nad jõudsid altari ette. Alan andis märku pruut maha panna. Kui pruut oli oma roomlasest peigmehe kõrval koha sisse võtnud, viisid nemad palankiini ära. Alan juhatas nad suurde siseõue, kus pidi pärastpoole toimuma vastuvõtt. Palankiin pandi nurka maha.

„Külalistel on kombeks lasta end sellel istudes pildistada,” lausus Alan Nickile. „Nii, sina võid minna.” Ta osutas uksele. „Mine sealtkaudu. Jõuad trepini, mis viib su teisele korrusele. Riietusruum on koridori lõpus paremat kätt.”

„Tänan.”

Nick tegi nagu juhatatud. Sisse jõudes nägi ta treppi. Kuid enne seda märkas ta poikvel ust.

„Ei ole võimalik,” pomises ta lähemale astudes.

Ta avas ukse, vandus endamisi ja astus sisse.

Suured nikerdatud puitpannood ootasid rööbastel, et need oma kohale lükataks. Nick järgis silmadega nende võimalikku teekonda. Tundus, et rööpad viivad saali, kus ta oli just äsja olnud.

Pannood, mis olid vähemalt kolm meetrit kõrged ja kuus pikad, kujutasid endast imelist kunstiteost, kujutades omaaegset palee-elu. Mõni stseen kujutas kuninglikku õukonda, mõni stseene looduses. Süžee oli üsnagi lame, kuid teostus uskumatu. Kõik esimese stseeni tegelased olnuks nagu elusad. Ta tõmbas sõrmega üle dimensiooni andvate elegantsete joonte. Lähemalt uurides märkas ta, et pannood olid kuivad ja vajasid tõsist hoolt. Kas selleks oligi Pallasel teda vaja?

Ta läks tuldud teed tagasi ja tegi tiiru ümber tühja siseõue. Ta hiilis tagasi ballisaali ja märkas seintel Vana-Rooma pannoosid. Need olid sama uhked kui ennist nähtud, kuid isegi nii kaugelt oli näha, et need vajavad hoolt.

Ja tema oli arvanud, et Pallas otsis kedagi, kes parandaks aknaid või ehitaks kappe. Töö sellise asjaga... Kas Atsuko teadis neist pannoodest? Kas ta sellepärast soovitaski selle töö jaoks teda? Sest kuigi ta oli lapsepõlvest peale tegelnud klaasiga, oli ta pühendanud viimased kümme aastat puidule.

Klaas oli külm ja nagu elavhõbe, puu aga elav. Puul oli hing.

Ta läks tuldud teed tagasi ja ronis trepist üles. Kogu see lugu kunstpäevituskreemi ja pruudi kandmisega oli viinud ta mõttele, et tal pole seda tööotsa vaja, aga nüüd, kui ta oli pannoosid näinud, oli selge, et tal pole valikut. Need pannood tuleb restaureerida ja veenduda, et need on nii heas seisukorras, et säilivad ka järgmistele sugupõlvedele.

See kõlas vist üsna dramaatiliselt, mõtles ta riietusruumi sisenedes. Aga need pannood olid Pallase pulmaäri draamat ja omapära väärt. Need väärisid, et ta endast parima annaks, ja ta oli otsustanud, et seda ta teeb. Kuigi tal võis olla tahtmine seda eitada, oli ta oma olemuselt ikkagi kunstnik. Temas voolas isa veri ja koos sellega vajadus luua. Või siis antud juhul restaureerida.

REEGLINA ei planeerinud Pallas nädalavahetusele rohkem kui ühe pulma. Kõik korda seada ja siis õigeks ajaks maha lammutada oli lihtsalt liiga keeruline. Ainus erand oli see, kui pulma sooviti reedesel päeval – sellisel juhul õnnestub pühapäeval teine korraldada. Aga kuigi sel puhul olnuks hind pisut madalam, eelistas enamik pruutpaare ikkagi traditsiooniliselt laupäeva. Mis tähendas, et tal oli enamik pühapäevi vabad.

Emaspäeva hommikul läks ta varakult kontorisse ja tegi kinnistule ringi peale. Siseõuega peahoone oli U-kujuline. Läänetiivas oli väike fuajee ning üsna traditsiooniline Itaalia villa stiilis fassaad. Põhjakülg oli kivist ja meenutas keskaegset lossi. Lõunakülg oli kaetud puiduga, mõjudes vana lääne rantšona.

Üks hoone ja kolm erinevat varianti, mida võis mugandada kümne eri pulmateema tarbeks. Hoone oli küll omapärane, aga Pallasele meeldis siin iga võlts kivi ja jukerdav aken.

Ta kontrollis üle, kas maja seisund on endine, sest ükskord oli üks isamees sõitnud autoga väravasse, ning vaatas, ega midagi ole maha jäetud. Pidustused kestsid varaste hommikutundideni, alkohol voolas ojadena ja murult oli leitud nii kingi, rinnahoidjaid kui ka aluspükse.

Mis värk küll oli pulmade ja vastutustundetu seksiga? Pruut ja peigmees pidid loomulikult oma osa saama, sest selline oli traditsioon. Teised peaksid aga ootama seni, kui jõuavad koju – aga nii see reeglina ei olnud. Õnneks leidis ta seekord üksnes vimpli ja mõne õielehe. Nende maast korjamiseks polnud vaja kaitsekindaid.

Ta läks majja sisse ja suundus teisel korrusel asuvasse kabinetti. Ta oli kolinud sellesse ruumi, mida pidas endiselt Geraldi kontoriks, kõigest paari nädala eest. Esimese kuu pärast Geraldi surma – saanud teada, et Gerald jättis oma firma temale –, oli ta olnud täielikus šokis. Järgmised kaks kuud oli ta keeldunud muudatusi sisse viimast. Eelmisel kuul oli ta mõistnud, et joosta viiskümmend korda päevas oma laua tagant Geraldi laua juurde oli lihtsalt nõme. Kui Gerald poleks tahtnud, et ta firma tegevust jätkab, ei oleks ta seda Pallasele pärandanud. Ja nii kolis Pallas oma büroo Geraldi tuppa.

Ta oli kartnud, et teda valdab siin kurbus, aga ta tundis end siin Geraldile lähemal. Gerald oli olnud talle isa eest ja kuigi ta tundis temast iga päev puudust, oli tal selge, et Geraldil oleks hea meel kõige selle üle, mis ta siin korda on saatnud.

Ta heitis pilgu kalendrisse ja vältis arvehunnikut. Tema firma oli küll huvitav ja tore, aga selle rahaline olukord oli raske. Teemapulmad ei olnud odavad, samuti mitte koht ise ja erisoovide rahuldamine.

Ta lükkas need mõtted järgmise päeva peale. Ta vaatas läbi e-posti ja märkas, et kaks pruuti olid saatnud allkirjastatud lepingud. See oli hea uudis. Need tuleb enne läbi vaadata...

„Tere hommikust!”

Pilku tõstes märkas ta kabinetiuksel meest. Ja mitte suvalist meest, vaid Nick Mitchelli.

Teda valdasid mitmed erinevad tunded. Tänu selle eest, kuidas Nick oli ta laupäeval hädast välja aidanud, mõningane piinlikkus selle pärast, kuidas ta oli Nickil särgi seljast kiskunud ja ta keha kunstpäevituskreemiga katnud, tõsine piinlikkus, mis valdas teda pärast seda, kui ta sai aru, kes Nick on, ning pettumus, et ta peab puuseppa edasi otsima. Oh, ja nüüd veel segadus selle pärast, miks Nick siin on.

Ta tõusis püsti, eirates tõika, et nii hea välimusega meest polnud tema kabinetis veel kunagi seisnud, ning naeratas. „Tere! Kuidas saan aidata?”

Nick toetus uksepiidale. „Mõtlesin, et võiksime selle töövestluse nüüd maha pidada.”

Kuna Pallas oli määranud eelmise otse enne pulma. Ainult et ega Nick taha ju tema juures töötada. „Olen väga tänulik, et mind laupäeval hädast välja aitasid.”

„Pole tänu väärt. Ega siis iga päev saa olla Rooma sõdur.”

„Kui just siin ei tööta – siis tuleb seda liigagi sageli ette.” Pallas jäi kõhklema. „Palun vabandust selle pärast, kuidas see välja kukkus.”

„Siin pole midagi vabandada. Sellest kogemusest saab veel pikka aega rääkida.”

„Tore, et sa ei pahandanud. Alan ütles, et sa oled kena inimene. Ta tajub üldiselt inimesi väga hästi.”

„Rõõm kuulda.”

„Ega Alan sind hirmuta?” Sest paljusid heteromehi hirmutas.

„Sugugi mitte.” Nick naeratas. „Minu töövahend on mootorsaag, nii et mind pole niisama lihtne hirmutada.”

„Sel juhul tõesti.” Pallas tammus jalalt jalale ja otsustas siis end vaevanud mõtte otse välja öelda. „Ma ei taha küll sugugi ebaviisakas olla, aga meil pole mõtet seda töövestlust pidada. Kui ma sinuga kohtumise kokku leppisin, kirjutasin su nime lihtsalt kalendrisse. Eile uurisin su tausta põhjalikumalt.”

Nicki kulm kerkis. „Google’i või Bingiga?”

Pallas naeratas. „Mõlemaga – ja nad on sama meelt.” Ta tõsines loetut meenutades. Nick Mitchell polnud sugugi töötu puusepp. Ta oli maailmakuulus kunstnik, kes oli võitnud mitmeid auhindu. Jah, ta töötas puiduga, aga hoopis teisel tasandil. Pallasele vajaliku töö tegemist võiks võrrelda sellega, kuidas edukas võidusõitja õpetab kedagi autot juhtima.

„Ei tea, mida mu sõber Atsuko küll sind soovitades mõtles. Sina oled kuulus kunstnik, mina aga väikefirma omanik, kel on vaja mõned asjad ära parandada. Ja odavalt.” Ta üritas viimase sõna juures mitte nina kirtsutada, sest Nick Mitchelli sugune inimene ei saaks aru, mida tähendab pennide lugemine.

„Aga suur tänu, et tulid,” lisas ta. „Ja et suhtusid kogu sellesse kunstpäevitusse nii rahulikult.”

„See oli ju päris lahe. Kunstpäevitus oli... huvitav.”

„Kuid mitte midagi sellist, mida korrata?”

„Mkmm.”

Pallas seisis oma laua kõrval, oodates, et Nick lahkuks, aga tundus, et Nickil pole kuskile kiiret.

„Mis tööd sul tegemist vajasid?” küsis ta.

Miks see küll talle korda läheb? „Nick, ma räägin tõsiselt. Ma oleksin olnud valmis maksma vaid mõne dollari üle miinimumpalga. Rohkem pole mul võimalik maksata.”

„Kas me räägime puitpannoodest?”

„Jah, aga...”

Nick osutas peaga koridori suunas. „Lähme, vaatame neid.”

Pallas oli parasjagu segaduses, aga mis seal ikka. Nad läksid trepist alla ning läbi suure tühja ballisaali hoone külje peal asuva laoruumi poole. Pallas avas suured uksed ja lülitas tuled sisse ning ootas, kuni Nick uuris pannoosid.

Pannood olid tohutu suured: kõrged ja laiad. Ning üks pool oli täielikult nikerdatud. Nick läks esimese pannoo juurde ja pani käed puidule. Ta silitas silmi sulgedes selle pinda. Pallasel oli tunne, nagu vaataks ta pealt midagi väga isiklikku, mis oli ebamugav ja omapärane.

„Mida sa neist tead?” küsis Nick ikka veel pannoosid uurides.

„Suurt ei midagi. Need olid siin ammu enne seda, kui mina Geraldi juurde tööle tulin. Ausalt öelda suhtusin mina neisse kui dekoratsioonidesse. Kui Gerald pärandas oma firma minule, tegin põhjaliku inventuuri. Ja siis pöörasin ma pannoodele esimest korda tõsisemat tähelepanu. Sain aru, et need pole heas seisus.”

„Ei ole jah. Nad on vanad ja kuiv õhk aitab neid ühest küljest säilitada, kuid teisalt tekitab mõrasid. Aga need on meistriteosed. Nendega on nähtud suurt vaeva. Nende loojal on olnud annet.”

„Kahjuks ei tea ma neist suurt midagi,” tunnistas Pallas. Ta oleks pidanud Geraldilt nende kohta rohkem küsima, aga see teema polnud jutuks tulnud. Tema ju ei teadnud, mis plaanid Geraldil on. Tema oli tol ajal siin lihtsalt palgatöötaja ja Gerald oli olnud väga hea sõber. Pärand, ootamatu ja uskumatult suuremeelne kingitus, tuli talle täieliku ootamatusena.

„Minu vennad töötavad klaasiga,” lausus Nick talle otsa vaatamata. „Nad räägivad selle ilust ja puhtusest. Särast. Klaasist võib luua mida iganes. Seda pole enne olemas, kui meie selle ellu kutsume. Aga puit on elus. Puidul on hing – see ütleb kunstnikule, mis sellest peab saama. Seda võib küll ignoreerida, aga sellisel juhul ei saa õiget tulemust.”

Ta vaatas pineval pilgul Pallast. „Ma tahan nendega töötada.”

Pallas vahtis talle otsa. „Mida? Ei, see pole võimalik. Sa oled olnud ajakirjas People.”

Nick muheles. „Mis see siia puutub?”

„Lihtsalt puutub.” Pallas tahtis ignoreerida tõika, et Nick oli olnud kõige seksikama mehe väljaandes ning et tema foto oli muljetavaldav. „Otsin mõne puusepa…”

„Ei. Mitte puusepa. Need on erakordsed. Neisse tuleb suhtuda aupaklikkusega. Olen valmis võtma selle töö ette selle raha eest, mis sa saad võimaldada. Ma tahan seda tööd endale.”

„Miks?”

Nick pöördus uuesti pannoode poole ja toetas käed nende pinnale. „Nad ütlesid mulle, et usaldavad mind.” Ta langetas käed ja vaatas Pallasele otsa. „Ära muretse. Ma ei lähe hulluks. Selline töö on harukordne. Mul pole hetkel ühtki projekti käsil, nii et mul on aega.”

Ta pidas pausi, just nagu kaaludes, kui palju Pallasele rääkida. „Saan ilmselt Dubaist tellimuse. Paari kuu pärast on see täpselt teada. Võib arvata, et see töö on minu, aga ma ei taha enne lõpliku seisukoha kuulmist ühtki suurt tööd ette võtta.”

„Dubai?”

„Üks hotell tahab, et ma teeksin fuajeesse teose. Selle tegemiseks läheks mul kaks aastat.”

„See on pikk aeg.”

„Saan aru, aga see oleks huvitav kogemus. Sinnamaani pakuksid pannood mulle tegevust.” Ta naeratas. „Luba, et hoolitsen nende eest hästi.”

„Selles ma ei kahtlegi,” tunnistas Pallas, „ega ka sinu pühendumises. Aga tasujutt on tõsine.”

„Asi pole rahas.”

Nojah. Sest Nicki-sugune mees ei pea ju ilmtingimata raha pärast töötama. Selline elu oleks tõesti kena.

„Kasuta mind ära,” käis Nick talle peale. „Sa jääd rahule.”

Pallas sai täpselt aru, mida Nick silmas pidas, kuid teeskles hetkeks, et Nick lööb talle külge. Sest talle polnud juba väga pikka aega keegi külge löönud.

Ta teadis, et põhjused olid keerulised. Ta oli igati normaalse väljanägemisega, keskmise kehaga ning sotsiaalsete normide piiresse jäävate harjumustega. Teoreetiliselt peaks tal õnnestuma leida mõni kena poiss, kellega käia ja kellega voodisse minna. Aga kuigi ta elus oli aeg-ajalt olnud mõni mees, polnud ükski neist olnud „see õige”. Ega isegi mitte sel hetkel õige.

Osaliselt oli põhjuseks see, et ta elas Happily Incis, mis oli suhteliselt väike linn, ja tema ringkonnas polnud vabu ja vallalisi mehi just jalaga segada. Tema tuttavad olid ühtlasi ta sugulased. Lisaks sellele oli ta end emotsionaalselt tagasi hoidnud. Tea teadis, miks – aga ta ei osanud seda muuta. Mis tähendas, et külgelöömine oli haruldane ja seda tuli nautida. Kuigi Nick ei olnud talle külge löönud. Tema rääkis hoopis...

„Pallas?”

„Ah?” Õige jah. Nick ootas vastust. „Kui sa oled nõus leppima mu nigela palgaga, siis on see töö sinu,” kinnitas ta.

„Nõus.” Nick andis talle käe.

Pallas surus ta kätt, ignoreerides seda, kui suur see oli, ning end vallanud kuumalainet. Nick polnud tema jaoks – Nick oleks võinud olla sama hästi tulnukas. Aga ikkagi oli ta silmale meeldiv. Pallas kavatses nautida etendust nii kaua kui võimalik.

„Võid töötada just siis, kui sulle meeldib,” ütles ta. „Seni kui see ei sega pulmade korraldamist. Paned tunnid kirja. Tasu saad kaks korda kuus. On sul vaja töövahendeid või midagi?”

„Võtan enda omad.”

„Väga hea.” Sest Pallasel poleks olnud aimugi, mida hankida. „Sellisel juhul – näeme.”

„Seda kohe kindlasti.”

Kui see vaid oleks nii, mõtles Pallas muiates. Ei tea, kas võiks paluda Nicki töötada ilma särgita. Sest ta oli olnud väga uhke Rooma sõdur.

Võib-olla tahab mõni pruut Eedeni aia teemalist pulma, kus osalejad oleksid alasti. Nicki võiks kutsuda sinna massistseenis osalema. Selline fantaasia tõi päeva sära, mis ei unune niipea, mõtles Pallas oma kabinetti naastes.