Читать книгу Ütle sina seda esimesena. Happily Inc, 1. raamat - Susan Mallery - Страница 5

NICK ulatas vennale õlle. Õhtu oli selge ja tõotas tulla jahe, aga praegu oli veel küllalt soe. Nad istusid Mathiase maja taga terrassil, kust paremale avanes vaade golfiväljaku kuueteistkümnendale augule. Vasakul oli roheline väli. Selgitust ei vajanud mitte niivõrd maastik kui elanikud.

„Harjud ära,” kinnitas Mathias, kui Nick vaatas videvikuvalguses liikuvaid varje. „Nad lähevad öömajale.”

„Kuhu? Lauta?”

„Pole küsinud,” tunnistas Mathias. „Midagi sellist. Minu arvates lähevad nad kiskjate eest varjule.”

Nick ei vaevunud ütlema, et kiskjaid ei ole – vähemalt tema teada mitte. Instinkt oli instinkt ja tema oli juba ammu loobunud loodusega vaidlemast.

Linnast paar kilomeetrit edelas, otse golfiväljaku taga, oli sadade aakrite ulatuses rohumaid. Kui edasi minna, jõuad lõpuks linna prügimäele, mis oli kõrgtehnoloogiline ja loodussõbralik koht, kus töödeldi ümber kõik, mida töödelda sai. Aga kõige huvitavam fakt polnud mitte see, et Happily Incis tootsid elanikud kõige vähem prügi, vaid hoopis loomad, kes elasid golfiväljaku ja prügila vahelisel rohumaal.

Siiani oli Nick märganud sebrasid, gaselle ja kedagi, kes nägi välja vesipühvli moodi. Kõik need olid rohusööjad loomad. Viimase paari päeva jooksul oli ta oma arust näinud isegi kaelkirjakut, aga see võis olla ka valgusest tingitud pettepilt.

„Kummaline,” pomises ta õllesõõmu võttes.

„Meie lapsepõlv möödus Fool’s Goldis,” märkis Mathias. „Meil pole õigust ühtegi linna kummaliseks nimetada.”

Selles oli iva. Ja just sellepärast tundiski Nick end Happily Incis juba koduselt. Kui korra oled kummalises kohas elanud, siis on raske harjuda normaalsusega.

Aga oli ka erinevusi. Fool’s Gold asus Sierra Nevada jalamil, Happily Inc kõrbeservas. Mõlemas linnas olid mäed, aga siinsed mäed tundusid uuemad, nende tipud olid teravamad ja need olid sakilisemad. Tema kunstnikusilm tabas ka värvide muutust. Koidikud olid segu härjaverest ja karneoolist, millele lisasid varje umbra ja seepia.

Ta oli olnud siin kolm nädalat. Mathiasel oli golfiväljaku serval jaburalt suur maja ja ta oli pakkunud välja, et Nick võib elada tema juures, kuni jõuab selgusele, mida tahab teha.

„Miks te siia kolisite?” küsis Nick. „Miks mitte Sedonasse või mõnda Tennessee kunstnikekülasse?”

„Atsuko müüs juba meie töid,” lausus Mathias, viidates linnas asuva galerii omanikule. „Ta tahtis meiega kohtuda ja kui ta kuulis, et oleme Fool’s Goldist ära kolimas, soovitas ta siit läbi tulla. Üks asi viis teiseni ja siin me nüüd oleme.”

Vennad olid end siin kenasti sisse seadnud. Atsukol olid kontaktid üle kogu maailma. Kuna Atsuko oli neil maakleriks, polnud neil vaja oma loomingu ärilise poole pärast pead vaevata. Nad said täiel määral kunstile keskenduda. Nende ateljee oli ruumikas ja avar. Nad olid teineteisele seltsiks, kuid sellele vaatamata oli neil palju ruumi.

Mathias elas golfiväljaku kõrval, kus tal olid seltsiks sebrad, Ronanil oli aga maja mägedes. Kivist ja kohalikest materjalidest maja sulandus loodusesse. Maja taga oli isegi suur ateljee, juhuks kui Ronan ei viitsinud linna sõita.

Kui Nick leidis, et ta on aeg kuskile mujale minna, kaalus ta erinevaid võimalusi, kuid Happily Inc tundus kõige loogilisem. Eriti veel oodatava Dubai tellimuse tõttu.

Videvik asendus pimedusega. Taevas oli miljoneid tähti. Nick uuris taevast ja mõtles, kas nad on Fool’s Goldist nii palju eemal, et taevas võiks erineda sellest, millega ta harjunud oli. Arvatavasti mitte.

„Kas sa kahetsed ka, et kodust ära kolisid?” küsis Nick.

„Ei.”

Isa pärast, mõtles Nick süngelt. Ceallach oli neile kõigile oma jälje jätnud. Osalt hea, osalt halva.

Mitchelli poegi oli viis. Kaht vanemat polnud Ceallach’ andega õnnistatud – või oli see hoopis needus? Isa polnud nendega eriti tegelnud, samas kui kolm nooremat olid tema tähelepanuga üle valatud.

„Kas Ronaniga on kõik korras?” küsis ta. Noorimal vennal oli kõige raskem.

„Me ei räägi sellest.”

„Ikka veel?”

„Mitte kunagi.”

See oli küll raske. Mathias ja Ronan olid olnud kogu elu lahutamatud. Küllap sellepärast, et nad olid kaksikud – või õigemini olid kaksikud varem.

Kumbki neist ei tahtnud sel teemal rääkida ja seetõttu muutis Nick teemat. „Kuidas su laupäevane kohting läks?”

Mathias vaatas talle õllepudeli kohalt otsa. „See polnud kohting.”

„Kas sa siis ei viinud naisterahvast õhtust sööma ega läinud temaga pärast seda voodisse?”

„Muidugi tegin ma seda.”

„Mis mõttes see pole siis kohting?”

„Ma ei kohtu temaga enam iial.”

„Sellisel juhul polnud see tõesti kohting.”

Happily Inci kolimisest saadik oli Mathiasel tekkinud tava kohtuda linna saabuvate pruutneitsitega. Ta veetis nendega öö või kaks ja siis olid nad läinud.

Nickile meeldisid naised nagu igale teiselegi mehele, aga ta ei ajanud taga hulka. Temale meeldis mõte, et ta elus on keegi – seni kui tal õnnestus asju kontrolli all hoida. Ta tahtis parasjagu nii palju kirge, et asi oleks huvitav, aga mitte nii palju, et see neelaks kõik muu. Vahel oli sellist tasakaalu raske leida ning siis eelistas ta üldse mitte tegutseda.

„Ole lihtsalt ettevaatlik,” hoiatas Nick. „Sa ei taha ju ometigi, et mõni naine tuleks kuue kuu pärast tagasi ja kinnitaks, et on sinusse pööraselt armunud.”

„Seda juba ei juhtu.”

Nick lootis, et vend ei eksi.

„Atsuko väidab, et sa hakkad ühe pulmafirma juures tööle,” lausus Mathias.

„Jah. Pulmad Kastis.”

Vend kortsutas kulmu. „Mida sa seal tegema hakkad? Salvrätte kokku voltima?”

„Seda pole ma elu seeski teinud. See võib osutuda päris huvitavaks.”

Mathias vahtis talle otsa. „Kas ma peaksin su pärast muretsema?”

„Ei oska öelda. Peaksid või?”

Vend saatis talle pahura pilgu. Nick puhkes naerma. „Restaureerin kaks komplekti puitpannoosid. Need on vanad ja üsna nigelas seisus. See töö on super. Pean pisut nende tausta uurima – ehk saan teada, kes need on valmistanud.”

„Võiksid Atsukolt küsida. Tema teab igasuguseid asju ja tal on kunstimaalimas palju sidemeid.”

„Hea mõte. Teen mõne foto ja vaatame, kas tal õnnestub midagi teada saada.”

Nick tundis galerii omanikku kõigest paar nädalat, kuid naine oli talle juba muljet avaldanud. Atsuko oli üle viiekümne ja tal olid ostjad kõikjal maailmas. Ta oli vinge kaupleja, sai head hinnad ja hoolitses tööde ära saatmise eest. Nick oli müünud viimase kolme nädalaga Atsuko kaudu rohkem kui eelmise kolme aasta jooksul.

Isa filosoofia oli olnud ikka see, et kunsti ostja peab tulema kunstniku juurde. Nickil oli tekkinud tunne, et see on üsna lühinägelik äri tegemise viis.

„Kas sa Dubai tellimusest oled midagi kuulnud?” küsis Mathias.

„Ei. Neil kulub otsuse langetamiseni paar kuud. Siis aga tuleb mul jõuda selgusele, mida ma tahan teha. Kaks aastat on pikk aeg.”

„Siinkohal oleks vast paslik sulle meenutada, et sa pole seda tööd veel saanud.”

Nick naeris. „Kuule, tegu on ju minuga. Kellele nad siis veel selle töö annaksid?”

„Kellelegi, kel on annet.”

„Sa oled kade.”

„Sinu peale küll mitte, suur vend.”

Nick naeris ja vaatas taas öhe. „Kas siinkandis on ka nahkhiiri?”

„Kardad neid või?”

„Nad pakuvad huvi. Mu silme ees sähvivad pildid tööst, kus on palju nahkhiiri.”

Mathias vangutas pead. „Sinuga pole kõik päris korras.”

„Väga võimalik.”

„Nahkhiired. Taim- või lihatoidulised?”

„Vist taimtoidulised. Pean rohkem uurima.”

„Nahkhiiri.” Mathias võttis lonksu õlut. „Ei tea, kas ema pillas su beebina pea peale?”

Nick puhkes naerma. „Mitte nii sageli kui sind.”

KUIGI Pallasele meeldis sõbrannadega lõunat süüa, oli lõunasöök emaga pala hoopis teisest ooperist. Esmalt logistika. Nemad ei valinud kordamööda restorani. Korralduslik lõunasöök leidis alati aset panga juhtkonna söögisaalis. Peen nimetus keskmisest pisut paremale akendeta söögikohale. Kööki ei olnud, söök toodi kohale. Aga sellele vaatamata oli seal ettekandja ja valged laudlinad. See kõik tähendas seda, et tuli teksade ja T-särgi asemel selga panna kleit.

Üle jõe linna põhjakaldale sõites rahustas Pallas end, et kõik laabub normaalselt. Ta oli emaga kakskümmend kaheksa aastat maid jaganud. Ta teadis, kuidas pääseda vestlusest minimaalse valu ja hukkamõistuga. Tuli vaid naeratada ja noogutada ja öelda seda, mida temalt oodati. Ei midagi ületamatut.

Kuigi see oli alati ületamatu – ühel või teisel moel.

Pallas oli kogu elu ihanud emale meele järele olla, mis poleks tohtinud ju mingit probleemi tekitada. Libby Saunders armastas reegleid. Pallasel oleks olnud kõige arukam neid reegleid järgida ja tulemuseks olekski olnud ema armastus. Aga see polnud niisama lihtne.

Võib-olla oli sel midagi pistmist ütlemisega põrgutee ja heade kavatsuste kohta. Või siis selle kohta, et Pallas tahtis teha emale rõõmu ja ka ise rõõmu tunda. Nii või teisiti oli tema lapsepõlv kujutanud endast pidevat lahingut, milles tema ei jäänud kunagi võitjaks. Kuigi ta üritas.

Ta kaksikvend Cade oli olnud märksa targem. Tema oli lihtsalt konfliktikoldest lahkunud ja läinud oma teed. Nii emotsionaalses kui ka füüsilises mõttes. Pallas mäletas ikka veel viiendat sünnipäeva. Libby oli lastelt küsinud, kas nad tahavad suureks saades pangas töötada. Pallas oli vastanud kohe, et tahab, kuigi ei saanud aru, mida „pangas töötamine” endast kujutab. Tema teadis üksnes seda, et ema läks iga päev panka ja see oli tähtis ja et pangas töötamine paneb ema teda nii palju armastama, et ta ei tunne enam sisimas hirmu.

Cade oli talle omasel kombel naeratanud ja öelnud: „Ei. Mina hakkan suurest peast kauboiks.”

Libbyle ei teinud see sugugi nalja, aga Cade jäi endale kindlaks. Tema armastas hobuseid, mitte umbseid pangaruume. Ta ei olnud oma otsusest kordagi taganenud. Pallas läks kaheksateistaastaselt kohusetundlikult kolledžisse rahandust õppima, Cade aga oma ala ühte Kentucky kuulsasse aretusfarmi. Viis aastat hiljem kolis ta Texasesse.

Nad olid ühenduses ja Cade’i juttude põhjal võis järeldada, et ta on oma eluga väga rahul. Nagu näha, oli elu eemal Libbyst ja pangast väga hea. Pallas ei osanud selle kohta midagi täpsemat öelda, sest tema üritas end ikka veel perekonna karmile matriarhile tõestada.

Pallas jättis auto klientidele mõeldud parkla kõige kaugemasse nurka ja sammus panka.

Tema vanavanavanaisa oli asutanud California Esimese Säästude ja Laenude nime kandva panga aastal 1891. See polnud sugugi California esimene säästude ja laenude pank, isegi mitte teine, aga püsis ikka veel ja Pallas leidis, et see asi on uhkust väärt. Paljud arvasid, et kui ta pärineb pangandusperekonnast, on ta kindlasti väga rikas. Aga see polnud sugugi nii. Kuigi vanaisa päris kogu varanduse, oli tal seitse tütart ja kõigil neilgi lapsed. Lisaks sellele, et Pallase osa oli väga väike, pidi ta saama oma pärandiosa kätte alles kolmekümne üheksa aastaselt. Vanaisa Frankil oli omamoodi huumorisoon.

Nii et tal tuli enda elatamiseks tööd teha ja lisaks sellele veel õppelaenu tasuda. Samuti oli tal Geraldi firma, mis polnud just kõige paremal järjel.

Oli aprilli algus. Kui jätta välja üks kummalisel kombel vabaks jäänud juunikuine nädalavahetus, olid tal septembri lõpuni igal nädalavahetusel pulmad. Kui kõik läheb hästi, õnnestub tal maksta arved, lasta teha mõned vajalikud remonditööd ja maksta endale väikest töötasu. Eeldades, et ta ei müü firmat maha. Sest kuigi ta armastas Geraldit ja suhtus tema ootamatusse kingitusse suure lugupidamisega, polnud tema eesmärk olnud seda valdkonda oma elutööks kuulutada. Ta oli ikka arvanud, et läheb tööle ema juurde panka.

Pallas sisenes vanasse Hispaania stiilis hoonesse. Kõrged laed ja tume puit tekitasid tunde, nagu siseneks ta märksa elegantsemasse ajastusse. Idaseina kattis maast laeni seinamaal, mis kujutas päikesetõusu kõrbes. See oli olnud üks suure majanduslanguse aegne kunstiprojekt, mille kulud kattis valitsus. Põhjustel, mis polnud Pallasele päris täpselt selged, ei talunud ema seda seinamaali, kuid selles osas ei saanud midagi ette võtta. See oli samamoodi osa pangast nagu marmorpõrandad ja vanaaegsed laekurite luugid.

Ta läks läbi fuajee juhtkonna kabinettide poole. Krapsakale sammule vaatamata tundis ta üha suuremat vajadust põgeneda. Ta sees keeras ja rinnus pigistas. Kui Pallas oli ema kabineti uksest kolme meetri kaugusel, astus Libby koridori ja naeratas talle sunnitult.

Pallas tundis end taas kaheksa-aastase lapsena, kes on kallihinnalise taldriku ära lõhkunud. Või teinud põrandad poriseks. Või saanud hakkama mõne muu pahandusega, mida lapsepõlves nii sageli ette tuli.

„Tere, Pallas!”

„Tere!”

Libby keeras põse ette, et Pallas saaks teda suudelda. Saundersite klannis polnud kombeks kallistada.

Pallas oli pärinud ema pruunid juuksed ja keskmise kasvu. Ta teadis, et tal on isa pähkelpruunid silmad, aga muus osas domineerisid Libby geenid. Nende naeratus oli sarnane, samuti nende kõnnak. Teismelisena ei talunud Pallas, et nii ema moodi välja näeb. Lõpuks alistus ta sellele ja üritas hinnata seda, et Libby näis aastatele vaatamata mitte vananevat. Vähemalt üks hea asi.

Ema kandis nagu ikka tumedat kostüümi ja valget pluusi, mis vastas tema vanem-asepresidendi positsioonile. Ta juuksed olid kinnitatud krunni. Meik oli kerge ja maitsekas, ehted elegantsed ja lihtsad. Pärlkõrvarõngad ja kuigi ta oli juba kaheksateist aastat lesk, kandis ta endiselt laulatussõrmust.

„Tänan, et said lõunale tulla,” ütles Libby teda väiksesse söögisaali saates.

Pallas ei osanud selle peale midagi kosta. „See teeb mulle suurt rõõmu” polnud just päris õige ja „Pole tänu väärt” kõlas ninakalt. Lõpuks ei vastanud ta sellele midagi, üksnes ühmatas.

Laud oli kaetud – nagu ikka – portselani ja kristalliga. Serveerimislaual oli kaks suurt tellitud toidu kotti. Lapsepõlves oli Pallas üllatunud, et linnas on restoran, mis toob lõunasöögi kohale. Nüüd aga mõtles ta, miks küll ei võiks Libby minna osta võileiba või võtta lõunasöögi teise ameeriklaste kombel kodust kaasa.

Ta märkas ka, et ettekandjat ei olnud, ning see ei tõotanud head. Loomulikult polnud tal vaja, et keegi söögi talle taldrikule tõstaks – asi oli pigem selles, et Libby ei tahtnud, et nende jutuajamist pealt kuuldaks. Pallas murdis pead, mis ta seekord valesti on teinud, kuid andis alla. Tal ei õnnestuks seda välja mõelda. Pealegi räägib Libby seda õigel hetkel mitu korda.

„Ehk tõstad meile söögid taldrikule?” ütles Libby istet võttes.

„Muidugi.”

Pallas tõi kotid lauda ja avas need.

Esimeses olid rohelised salatid, broiler ja aedviljad. Teises pudelis jäätee ja üks võikillukesega saiake. Viimane oli temale, mõtles Pallas. Ta ei osanudki öelda, kas see peaks talle nalja tegema. Libby ei söönud lõunasöögi ajal süsivesikuid.

Pallas tõstis söögi taldrikutele ning tõi nurgast külmikust jääd. Ema valas jäätee välja.

Pallas rahustas end, et ei tohi trotslikult käituda, kuid võttis ikkagi kaks supilusikatäit salatikastet, kui ema vaid niristas seda pisut oma salatile. Mis see küll on, mis paneb teda Libby juuresolekul end pahura lapsena tundma?

„Mul on väga hea meel, et sa lõpuks kooli lõpetasid,” lausus ema naeratades. „Kahju, et sul kulus selleks nii kaua, aga see selleks.”

Pallas pani kahvli käest ja sundis end rahulikult hingama. Lõunasöök saab peagi mööda ja ta pääseb siit minema. Või siis hakkab asju loopima ja karjuma. Ka nii võiks.

Kuigi Libby oli maksnud Pallase õpingute eest Lõuna-California ülikoolis, kaasnes sellega mitu tingimust. Esiteks pidid Pallase hinded olema vähemalt B. Teiseks pidi Pallas teenima taskuraha ise. Pallas oligi saanud töö lähedal asuvas Disneylandis. Talle meeldis see nii väga, et ta tegi pikemaid päevi ja kolmandal semestril oli keskmine hinne langenud alla B. Niipea kui Libby sellest kuulis, saatis ta e-kirja, milles teatas, et ei tasu enam Pallase õppemaksu, ühikaüüri ega midagi muud. Pallas pidi vaatama ise, kuidas hakkama saab.

Kuna Pallasel oli vähem kui kolmkümmend dollarit, oli ta sunnitud naasma Happily Inci ja kolima seniks ühe sõbranna juurde, kuni mõtleb välja, mida edasi teha. Lõpuks läks ta Geraldi juurde tööle ja lõpetas rahvaülikooli ning seejärel riikliku dotatsiooniga ülikooli. Selleks oli kulunud kaheksa ja pool aastat, aga ta oli sellega hakkama saanud. Nüüd võis ta uhkusega öelda, et on lõpetanud ülikooli rahanduse alal.

Ema vaatas talle otsa. „Eeldatavasti oled oma õppetunni saanud.”

„Mul pole vähimatki aimu, mida see peaks tähendama.”

„Et sa ei tee rohkem lollusi.”

Pallasel oli tahtmine öelda, et oli kõigest geoloogias C saanud. Et teda polnud vahistatud, ta polnud pruukinud narkootikume ja ta polnud isegi ebasobivate poistega käinud. Aga sel polnud vähimatki mõtet. Libbyle ei läheks see korda. Reegleid oli rikutud ja sellega kaasnesid tagajärjed. Nii oli see alati.

„Olen üsna kindel, et kõik peale sinu teevad vahel lollusi,” lausus ta hoopis. „Aga sellelegi vaatamata... Jah, kool on lõpetatud.”

„Suurepärane.” Ema naeratas. „Sellisel juhul on aeg käes. Pallas, pakun sulle suurima rõõmuga kohta pangas. Sa võid alustada kahe nädala pärast.”

Oligi käes. See, mida ta oli väikesest saadik ihanud. Võimalust siin töötada – koos emaga.

Pallas ootas elevust või rahulolu. Lõpuks ometi. Lõpuks ometi saavutab ta lugupidamise. Stabiilsuse. Tal on oma koht perekonna pärandis. Ta oli elevil. Kohe päris tõsiselt.

Aga võib-olla ka mitte. Sest tegelikult ei tundnud ta mitte kui midagi.

Ema kulm tõmbus kipra. „Milles asi? Mina arvasin, et sa oled ülimalt rõõmus.”

„Olengi. Olen pakkumise eest väga tänulik...”

„Pallas, ära tule ütlema, et siin on mingi aga. Ma mõtlen seda tõsiselt. Olen seda hetke oodanud ligemale kümme aastat. Kui sa poleks kolledžis jama kokku keeranud, poleks sa viimast kaheksat aastat oma elust raisanud.”

„Ema, ma sain vaid ühe C. Kuna pidin tegema rohkem tööd.”

„Disneylandis,” surus ema läbi hammaste.

„Mulle meeldis seal töötada ja ma õppisin väga palju. Ja muide, mina ei pea seda aega raisatuks, aga suur tänu mind toetamast.”

Libby ilme muutus kärsituks. „Milles siis asi? Sa peaksid sellest võimalusest kahel käel kinni haarama.”

„Ma ei saa kahe nädala jooksul pulmafirmast ära tulla. Pulmad on broneeritud septembrikuuni välja. Mul on töötajad, kelle sissetulek sõltub minust.”