Читать книгу Kirglikud meloodiad. Keyesi õed, I raamat - Susan Mallery - Страница 5

Kui telefon helises, hüppas Claire Keyes püsti, et sellele vastata, otsustades, et vihane telefonikõne mänedžerilt on huvitavam, kui keset elutuba oma pesemata riiete sorteerimine.

„Halloo?”

„Tere. Mmm... kas see on Claire? Siin Jesse.”

Ei olegi mänedžer, mõtles Claire kergendustundega. „Missugune Jesse?”

„Sinu õde.”

Claire viskas pluusi käest ja vajus sohvale istuma. „Jesse?” sosistas ta. „Kas see oled tõepoolest sina?”

„Mh-mh. Üllatus.”

Üllatus oli selle jaoks liiga nõrk sõna. Claire polnud oma nooremat õde näinud juba aastaid. Igatahes mitte pärast isa matust, mil ta oli püüdnud kõigi järelejäänud pereliikmetega kontakti saavutada, kuid talle öeldi vaid, et teda ei oodata nende sekka ja ei hakatagi kunagi ootama ning kui ta juhtuks bussi alla jääma, siis ei vaevuks ei Jesse ega Nicole – Claire’i kaksikõde – talle abi kutsuma.

Claire mäletas hästi, kuidas ta oli sellest sõnarünnakust nii jahmunud, et võttis lausa hingeldama. Tal oli tunne nagu oleks ta läbi pekstud ja tee kõrvale lamama jäetud. Jesse ja Nicole olid tema perekond. Kuidas nad küll võisid teda niimoodi hüljata?

Kuna ta ei teadnud, mida ette võtta, oli ta linnast lahkunud, et mitte kunagi enam sinna tagasi minna. See oli seitse aastat tagasi.

„Niisiis,” sõnas Jesse heatujulisel häälel, mis kõlas sunnitult. „Kuidas sul läheb?”

Claire raputas pead, et see selgiks, seejärel heitis pilgu oma sassis korterile. Elutuba oli põlvekõrguseni täis musti riideid, klaveri juures seisid avatud kohvrid, veel oli seal kirjadehunnik, mis näis olevat liiga suur, et sellega tegelema hakata ning kusagil oli ülemus, valmis Claire’i elusast peast nülgima, kui nii saaks naist panna tegema seda, mida ülemus tahtis.

„Mul läheb toredasti,” valetas ta. „Ja sinul?”

„Mis seal rääkida. Aga on ka üks probleem. Nicole’il ei lähe kõige paremini.”

Claire haaras kõvemini telefonitorust. „Mis temaga lahti on?”

„Mitte midagi... praegu veel. Talle tehakse operatsioon. Sapipõis. Midagi on valesti selle asukohaga või umbes nii. Mul ei tule meelde. Igatahes ei saa talle teha seda väikest operatsiooni, kus tehakse pisikesed sisselõiked. Miski lapi...”

„Laparoskoopia,” pomises Claire hajameelselt, silmitsedes kella. Ta peab kolmekümne minuti pärast tunnis olema.

„Just nimelt. Selle asemel lõikavad nad ta lahti nagu arbuusi ja see tähendab pikemat toibumisaega. Arvestades pagaritöökoda ja kõike muud, on see päris suur probleem. Tavalises olukorras tuleksin ise appi, aga just praegu ma ei saa. Asjalood on... keerulised. Niisiis me rääkisime ja Nicole mõtles, et ehk tuleksid sina koju tagasi ja võtaksid asjad oma hoolde. Ta oleks sulle tõesti väga tänulik.”

Koju, mõtles Claire igatsevalt. Ta saab koju. Tagasi sinna majja, mida ta vaevu mäletas, kuid millel oli alati olnud nii tähtis koht tema unenägudes.

„Ma arvasin, et sina ja Nicole vihkate mind,” sosistas ta lootusrikkalt, kuid peaaegu kartes seda.

„Tollal me olime pahased. See oli närviline aeg. Aga kui tõsiselt rääkida, siis oleme juba tükk aega arutanud, et peaks sinuga kontakti võtma. Nicole oleks... ise helistanud, aga ta ei tunne end hästi ja kartis, et sa ütled ei. Ta ei suudaks praegu seda taluda.”

Claire tõusis püsti. „Ma ei vastaks kunagi eitavalt. Muidugi tulen koju. Ma tõepoolest tahan seda. Teie olete mu perekond. Teie mõlemad.”

„Tore. Millal sa siia jõuad?”

Claire heitis pilgu segadusele, mida tema elu endast kujutas, ning mõtles Lisa, oma mänedžeri, vihastele telefonikõnedele. Siis oli veel too meistriklass, millest ta pidanuks osa võtma ja paar õpilast nädala lõpul.

„Homme,” sõnas ta kindlalt. „Jõuan teie juurde homme.”

„Lihtsalt lase mind kohe praegu maha,” ütles Nicole Keyes köögilaudu pühkides. „Mõtlen seda tõsiselt, Wyatt. Sul kindlasti on relv. Tee seda. Ma kirjutan kirjakese, et see polnud sinu süü.”

„Kahju küll. Minu majas mingeid relvi pole.”

Minu omas ka mitte, mõtles Nicole süngelt ning viskas siis lauapuhastuslapi tagasi kraanikaussi.

„Aega minu lolli operatsiooni jaoks poleks saanud halvemini valida,” pomises ta. „Mulle öeldakse, et ma ei tohi kuue nädala jooksul tagasi tööle minna. Kuue. Pagaritöökoda ei juhi ennast ise. Ja katsu sa öelda midagi selle kohta, et ma palusin Jesse’i abi. Mõtlen seda tõsiselt.”

Wyatt, kellest varsti pidi saama Nicole’i eksõemees, tõstis käed üles. „Ma ei ütle sõnagi, vannun sulle.”

Naine uskus teda. Mitte sellepärast, et ta oleks arvanud, et ajab mehele hirmu peale, vaid kuna ta teadis, et mees mõistab teda – osaliselt valutas Nicole’i sisikond küll põletikulise sapipõie tõttu, kuid suuremalt jaolt põhjustas seda tema õe Jesse’i reetlikkus.

„See ajab mind närvi. Mulle teeb viha, et mu oma keha niimoodi minu vastu on. Mida ma talle halba olen teinud?”

Wyatt lükkas ühe tooli laua alt välja. „Istu. Vihastamisest pole abi.”

„Kindlalt sa seda ju ei tea.”

„Võin arvata.”

Nicole vajus jõuetult toolile. Mõnikord, nagu praegugi, mõtles ta, kas üldse jaksab veel tülitseda.

„Mis mul meelest ära on läinud?” küsis ta. „Arvan, et olen kõik korda teinud. Kas sul ikka on meeles, et mõnd aega ma ei saa Amy eest hoolitseda?”

Amy oli Wyatti kaheksa-aastane tütar. Paaril pärastlõunal nädalas vaatas Nicole tema järele.

Wyatt kummardus ja pani käe naise käsivarrele. „Lase end lõdvaks,” ütles ta. „Sa pole mitte midagi unustanud. Ma vaatan iga paari päeva tagant korra pagaritöökotta sisse. Sul on seal head töötajad. Nad armastavad sind ja on sulle ustavad. Kõik läheb hästi. Paari päeva pärast oled kodus ja hakkad paranema.”

Naine teadis, et Wyatt pidas silmas enamat kui vaid operatsioonist paranemist. Probleemiks oli veel Nicole’i abikaasa, kellest peagi pidi saama eksabikaasa.

Selle asemel, et mõelda tollele lurjusele Drew’le, vahtis ta Wyatti kätt oma käsivarrel. Mehel olid suured käed – armidega ja mõhnalised. Ta oli mees, kes teadis, kuidas endale ülalpidamist teenida. Ta oli aus, sümpaatse välimusega ja huumorimeelega.

Naine tõstis pilgu mehe tumedatele silmadele. „Miks ma poleks võinud armuda sinusse?” küsis ta.

Wyatt naeratas. „Võiksin sinult küsida sedasama, tüdruk.”

Nad oleksid sobinud nii täiuslikult... kui vaid nende vahel oleks olnud natukenegi tõmmet.

„Oleksime pidanud rohkem pingutama,” ümises Nicole. „Oleksime pidanud koos magama.”

„Sa õige mõtle selle üle natuke,” soovitas mees. „Kui see sind erutab, siis ütle mulle.”

„Ma ei saa.” Ausalt, kui ta mõtles Wyattiga seksimisele, siis pani see tal närvid kihelema ja mitte heas mõttes. Wyatt oli liiga palju venna moodi. Kui vaid Drew, Wyatti poolvend, oleks esile kutsunud sama reaktsiooni. Kahjuks oli kontakt temaga olnud nagu ilutulestik. Selline, mis põletab.

Nicole tõmbus eemale ja uuris Wyatti. „Aga aitab minust. Sa peaksid uuesti abielluma.”

Mees sirutas käe kohvikruusi järele. „Ei, aitäh.”

„Amyl on ema vaja.”

„Mitte nii väga.”

„Igal pool on suurepäraseid naisi.”

„Nimeta üks peale enda.”

Nicole mõtles minuti ja ohkas siis. „Kas võiksime seda arutada mõni teine kord?”

Claire saabus SeaTaci lennujaama lõuna paiku ja oli väga rahul, et oli suutnud ise selle reisi organiseerida. Ta oli endale isegi auto üürinud. Tavaliselt oleks ta kasutanud taksoteenust, kuid nüüd tuleb sõita edasi-tagasi haigla vahet ja siis veel pagaritöökotta. Võib-olla on Nicole’il tarvis teda kuhugi saata. Omad rattad – see oli hea idee.

Pärast seda, kui ta oma mõlemad väga suured kohvrid oli liikuvalt lindilt maha sikutanud, haaras ta kummassegi kätte ühe kohvri ja tiris neid eskalaatori poole. Parkimisplatsile viiv tee oli pikk ja kohvrid rasked. Kui ta jõudis eskalaatorite reani, millega tuli alla üüriautode platsile laskuda, siis ta juba hingeldas. Selleks ajaks, kui Claire autosid rentiva Hertzi firma kontorisse jõudis, kahetses ta juba, et oli tõmmanud selga pika villase mantli. Higi nirises tal mööda selga alla, pannes kašmiirsviitri naha külge kleepuma.

Ta ootas järjekorras, erutatuna kohalejõudmisest ja olles otsustanud teha kõik mis vaja, et oma õdedega uuesti lähedased suhted sõlmida. Neile oli antud teine võimalus. Tema ei kavatsenud seda tuulde lasta.

Leti taga istuv naine viipas, et ta lähemale astuks. Claire läks tema juurde, kaht kohvrit kaasa vedades.

„Tere. Mul on tellitud auto.”

„Nimi?”

„Claire Keyes.” Claire ulatas juhiloa ja plaatinakaardi.

Naine uuris ta juhiluba. „Kas teil on kindlustus olemas või soovite autole meiepoolset kindlustust?”

„Võtan teie kindlustuse.” See oli lihtsam, kui hakata seletama, et tal pole autot õigupoolest kunagi olnud. Tal olid üldse juhiload vaid seetõttu, et kaheksateistkümneseks saades oli ta nõudnud, et tahab kursustele ning oli õppinud ja harjutanud seni, kuni tegi eksami ära.

„Kas olete saanud trahvi või teinud avarii?” küsis naine.

Claire naeratas. „Mitte kordagi.” Selleks, et saada trahvi või põhjustada liiklusõnnetust, on vaja tegelikult autot juhtida. See oli midagi taolist, mida Claire polnud viimase kümne aasta jooksul teinud rohkem kui üks või kaks korda.

Tuli alla kirjutada paarile blanketile, seejärel ulatas naine juhiload ja krediitkaardi talle tagasi.

„Number kuuskümmend kaheksa. See on Malibu. Te ütlesite, et keskmise suurusega. Kui soovite, siis võin teile anda midagi suuremat.”

Claire vaatas silmi pilgutades talle otsa. „Mis number kuuskümmend kaheksa?”

„Teie auto. Plats kuuskümmend kaheksa. Võtmed on autos.”

„Väga tore. Ma ei soovi suuremat.”

„Hästi. Kas kaarti on vaja?”

„Jah, palun.”

Claire pistis kaardi käekotti ja tiris siis kohvrid klaasseintega kontorist välja. Ta nägi ridamisi autosid ja iga parkimisplatsi lõpul olevat numbrit. Edasi minnes ridu loendades leidis ta numbri kuuskümmend kaheksa ja vaatas hõbedast Malibud.

Sel oli neli ust ja see nägi välja tohutu suur. Claire neelatas. Kas ta tõepoolest hakkab autot juhtima? See küsimus jääb pärastiseks, ütles ta endale. Kõigepealt peab ta parkimisplatsilt välja saama.

Esimeseks väljakutseks osutus pagasi paigutamine pakiruumi. Polnud näha midagi, mille abil seda lahti teha. Ei mingit väiksemat ega suuremat nuppu. Ta lükkas ja tõmbas, kuid pakiruumi kaas ei andnud järele. Lõpuks loobus ta sellest ja tiris oma kaks suurt kotti tagaistmele. Siis libistas ta end rooli taha.

Tal kulus paar minutit, et iste nii seada, et jalg ulatuks pedaalideni. Kuidagi suutis ta võtme süütesse torgata ja seda keerata. Mootor hakkas jalamaid tööle. Claire seadis hoolikalt peegleid, seejärel tõmbas hinge. Ta oli tõepoolest teele asumas.

Järgmiseks võttis ta käsile GPS-süsteemi. See tervitas teda prantsuse keeles.

Claire jõllitas seda. Mida paganat see tähendab?

Ta vajutas paarile nupule. Jah, see rääkis prantsuse keeles. No hästi, ka Claire oskas seda, aga mitte küllalt hästi, et saada sellega hakkama autot juhtides. Võimalus, et ta peab end tänaval ülal veidrikuna, näis niigi juba küllalt suur, ilma et sellele segadusele oleks vaja veel mõnd võõrkeelt lisada.

Ta vajutas nuppudele, kuni oli läbi kerinud hollandi- ja jaapanikeelsed tekstid. Lõpuks kuulis ta meeldivat naisehäält rääkimas inglise keeles.

Tunne, et tal tuleb kiljudes öösse joosta, nõrgenes veidi.

Ta luges juhendit edasi, seejärel toksis ettevaatlikult sisse pagaritöökoja aadressi. Claire oli unustanud Jesse’ilt küsida selle haigla nime, kus Nicole’ile operatsioon tehakse, sellepärast näis pagaritöökoda olevat parim paik, millest alustada. Lõpuks valmistus ta parkimisplatsilt ära sõitma.

Tal mattis hinge. Ta ei pööranud sellele tähelepanu, ka mitte kihelemisele, mis algas seljal ja levis üle kogu keha.

Mitte praegu, mõtles ta palavikuliselt. Mitte praegu. Paanitseda võib pärastpoole, kui tal pole vaja autot juhtida.

Claire sulges silmad ja hingas, kujutledes, kuidas õde lamab haiglavoodis ja vajab meeleheitlikult abi. Claire meenutas endale, et just seal peaks ta olema. Koos Nicole’iga.

Paanika andis veidi järele. Ta avas silmad ja alustas sõitu.

Parkimismaja näis olevat pime ja kinnine. Õnneks oli Claire’i ees olev rida tühi, nii et talle jäi väljasõidul pööramiseks lisaruumi.

Aeglaselt ja hoolikalt seadis ta auto sõidurežiimi. See hakkas kohe liikuma. Claire surus jala pidurile. Kogu auto vappus. Ta vähendas survet pidurile ja auto liikus jälle edasi. Liikudes edasi viisteist või kakskümmend sentimeetrit korraga, pääses ta oma platsilt välja. Viisteist minutit hiljem lahkus ta parkimismajast ja asus lennujaamast väljaviivale teele.

„Pooleteistkümne kilomeetri pärast rivistuge paremale. I-5 on paremal pool.”

GPS-süsteemist kostev hääl oli väga käskiv, nagu teaks ta, et Claire on täiesti abitu autojuhtimises üldse ja oma sihtpunkti suhtes eriti.

„Mis I-5?” küsis Claire, enne kui nägi I-5 kiirteed tähistavat märki. Ta karjatas. „Ma ei saa minna kiirteele,” ütles ta GPS-ile. „Peame sõitma mööda tavalisi tänavaid.”

Kõlas kellahelin. „Jääge paremale teepoolele.”

„Aga ma ei taha.”

Claire vaatas ehmunult ringi, kuid polnud näha ka mingit teist teed, mida mööda sõita. See tee, millel ta asus, lihtsalt suubus kiirteele. Ta ei saanud sõita vasakule – seal oli ees liiga palju autosid, mis järsku hakkasid sõitma tõesti väga kiiresti.

Claire klammerdus mõlema käega rooliratta külge, ise kehast kange ja vaimusilma ees pildid leegitsevatest kokkupõrganud autodest.

„Ma suudan seda teha,” sosistas ta endale. „Ma suudan seda.”

Ta vajutas veidi kõvemini gaasipedaalile, kuni kiirus oli peaaegu kaheksakümmend kilomeetrit. See pidi ju olema küllalt kiire, eks? Kellel peaks olema vaja sellest kiiremini sõita?

Tema taha ilmus suur veoauto ja tuututas. Claire võpatas. Ilmus veelgi autosid ja mõned neist tulid tõesti väga lähedale. Tal oli nii kõvasti tegemist, et mitte lasta end hirmutada autodel, mis temast vihinal mööda sõitsid, et ta unustas marsruudi jälgimise, kuni GPS-süsteem talle meelde tuletas: „Põhjasuuna I-5 jääb paremale.”

„Mis? Mis paremale? Kas ma tahan sõita põhja poole?”

Siis tegi tee käänaku ja tema koos sellega. Tal oli meeleheitlik tahtmine silmad kinni panna, kuid ta teadis, et see oleks halb. Hirm ajas ta higistama. Ta oleks tõepoolest tahtnud mantli seljast ära kiskuda, kuid ei suutnud. Tuli vaadata, et ta kellegagi kokku ei põrkaks. Ta pigistas rooliratast nii kõvasti, et sõrmedel oli valus.

Ta tuletas endale meelde, et teeb seda Nicole’i heaks. Õe heaks. Perekonna heaks.

Tema rada jõudis I-5 kiirteele. Sõites ikka veel kaheksakümnega, puges Claire paremale teepoolele ja vandus, et jääb sinna seniks, kuni on aeg ära keerata.

Selleks ajaks, kui ta ülikoolikvartalist põhja pool ära keeras, värises ta üle kogu keha. Ta vihkas autojuhtimist. Vihkas. Autod on jubedad ja autojuhid on jõhkrad, väiklased inimesed, kes tema peale karjusid. Kuid ta oli sellega hakkama saanud ja vaid see oli tähtis.

Ta järgis GPS-i juhendeid ja suutis pääseda parkimisplatsile kohe pagaritöökoja kõrval. Ta lülitas mootori välja, toetas lauba vastu rooliratast ja pingutas kogu jõust, et rahulikult hingata.

Kui südamelöökide tihedus oli vähenenud koolibri omast keskmise suurusega imetaja löögitiheduseni, ajas ta end sirgu ja vaatas tähelepanelikult enese ees olevat hoonet.

Keyesi pagaritöökoda oli kõigi oma kaheksakümne tegevusaasta jooksul olnud samas paigas. Alguses olid tema vaarvanemad võtnud rendile vaid poole esimesest korrusest. Aja jooksul oli ettevõte kasvanud. Nad olid välja ostnud naabri poolt üüritud osa ning seejärel umbes kuuskümmend aastat tagasi omandanud kogu hoone.

Küpsised, koogid ja saiad täitsid kahe vitriinakna alumisi pooli. Ülemise poole katsid elegantsete tähtedega kirjutatud loetelud selle kohta, mida veel on võimalik tellida. Suur silt ukse kohal teatas, et see siin on Keyesi pagaritöökoda – maailma parima šokolaadikoogi valmistaja.

Seda mitmekihilist šokolaadimaiustust olid kiitnud kroonitud pead ja presidendid, seda olid proovinud pruudid ning see oli kirjutatud mitmete prominentide lepingutesse kui toode, mida tingimata on vaja filmide võttepaikadel või kontsertide ajal kulissidetagustes ruumides. Selles oli umbes miljardi kalori eest jahu, suhkrut, võid, šokolaadi ja mingit salajast komponenti, mida perekonnas ühelt põlvkonnalt teisele edasi anti. Claire muidugi ei teadnud, mis see on. Kuid ta saab teada. Ta oli kindel, et Nicole räägib talle selle kohe ära.

Claire astus autost välja ja silus sviitri rinnaesist. Oli küllalt jahe, nii et ta jättis mantli selga, lootes, et see pole sõitmisest liiga kortsus. Võtnud autost välja oma rahakoti, lukustas ta hoolikalt juhipoolse ukse. Ta hingas sügavalt sisse ja astus töökotta.

Oli pärastlõunane aeg ja suhteliselt vaikne. Kaks noort ema istusid nurgalauas, millel olid küpsised ja kohv. Toolide vahel oli kaks lapsevankrit beebidega. Pika leti poole suundudes manas Claire näole naeratuse. Teismeline tüdruk leti taga vaatas talle otsa.

„Kas saan teid aidata?”

„Jah, loodan küll. Mina olen Claire. Claire Keyes.”

Tüdruk, matsakas brünett suurte pruunide silmadega, ohkas. „Väga tore. Mida võiksin teile pakkuda? Rosmariini-küüslaugusai on parajasti ahjust võetud ja kuum.”

Claire naeratas lootusrikkalt. „Ma olen Claire Keyes,” kordas ta.

„Kuulsin seda juba esimesel korral.”

Claire osutas seinal olevale sildile. „Keyes Nicole’i õde.”

Teismelise tüdruku silmad läksid veelgi suuremaks. „Armas jumal. Ei või olla. Kas tõesti? See klaverimängija?”

Claire võpatas. „Rangelt võttes olen ma kontsertpianist.” Solist, aga milleks sõnade kallal norida? „Olen siin Nicole’i operatsiooni pärast. Jesse helistas ja palus mind...”

„Jesse?” Tüdruku hääl kostis nagu kiljatus. „Ta ometi ei teinud seda. Te teete vist nalja? Oh mu jumal! Ma ei suuda seda uskuda.” Tüdruk taganes rääkides. „Nicole lööb ta maha. Ma vaid...” Ta tõstis käe üles. „Oodake siin, eks? Tulen kohe tagasi.”

Enne kui Claire jõudis midagi öelda, kadus tüdruk tagaruumidesse.

Claire kohendas õlal rippuvat kotti ja vaatas klaasvitriini väljapandud kaupa. Koos saiapätsidega olid seal mõned pirukad ja paar kooki. Kõht korises, tuletades meelde, et ta polnud terve päev midagi söönud. Ta oli olnud liiga närviline, et lennukis einet võtta.

Võib-olla peaks ta võtma natuke seda rosmariini-küüslaugusaia ja astuma sisse mõnda kulinaariakauplusse, et osta...

„Mida paganat teie siin teete?”

Claire vaatas meest, kes tema poole astus. Mees oli suurt kasvu ja tahumatu väljanägemisega, päevitunud nahaga ning tema kehast oli näha, et ta kas teenib elatist füüsilise tööga või veedab liiga palju aega jõusaalis. Claire pingutas kõvasti, et mehe ruudulise särgi ja kulunud teksade peale mitte nina krimpsutada.

„Mina olen Claire Keyes,” alustas ta.

„Ma tean, kes te olete. Küsisin, miks te siin olete.”

„Õigupoolest te küsisite, et „mida paganat” ma siin teen. See tähendab midagi muud.”

Mees tõmbas silmad pilukile. „Mida nimelt?”

„Üks küsimus tähendab siirast huvi, teine aga annab teada, et olen teid kuidagi pahandanud. Tegelikult teid ei huvita, miks ma siin olen, te tahate mulle lihtsalt teada anda, et ma pole siin teretulnud. See on kummaline, kui pidada silmas, et me pole kunagi varem kohtunud.”

„Olen Nicole’i sõber. Mulle pole vaja mingit varasemat kohtumist, et teada teist kõik, mida vaja.”

Ai, see riivas. Claire ei saanud aru. Kui Nicole oli ikka veel vihane, miks siis Jesse helistas ja andis mõista, et see pole nii? „Kes te üldse olete?”

„Wyatt Knight. Nicole on abielus minu poolvennaga.”

Nicole on abiellunud? Millal? Kellega?

Neile küsimustele järgnes sügav masendus. Tema enda õde polnud viitsinud talle sellest teatada ega kutsunud teda ka pulma. Kas olukord võib minna veel traagilisemaks?

Emotsioonid tormasid üle Claire Keyesi näo. Wyatt ei vaevunud neid lugema. Naised ja nende tunded on selline müsteerium, mida surelik meesterahvas parem ärgu püüdkugi lahendada. Kui mees püüab naise mõtteid mõista, siis ajab see teda kõigepealt jooma ja siis tapab ära.

Ta silmitses enda ees seisvat pikka saledat blondiini, püüdes leida sarnasusi Nicole’i ja Jesse’iga.

Nende silmad, mõtles ta, vaadates naise suuri siniseid iiriseid. Võib-olla suu kuju. Juuste värv... enam-vähem. Nicole’i omad olid lihtsalt blondid. Claire’i juuksed läikisid kümnes erinevas värvivarjundis.

Mingeid muid sarnasusi aga polnud. Nicole oli Wyatti sõber, teda oli mees tundnud juba aastaid. Naine oli päris kenake, kuid tavalise välimusega. Claire kandis erineva varjundiga valgeid toone – alates ülemäära pikast mantlist kuni selle all oleva sviitri ja avarate püksteni. Käekott ja saapad olid beežid. Naine nägi välja nagu Lumehelbeke... kuri Lumehelbeke.

„Tahaksin õde näha,” sõnas Claire kindlalt. „Tean, et ta on haiglas. Aga ma ei tea, millises.”

„Ei tule kõne allagi, et ma seda teile ütleksin. Ma ei tea, proua, miks te siin olete, aga seda võin küll öelda, et Nicole ei taha teid näha.”

„Mina kuulsin midagi muud.”

„Kellelt?”

„Jesse’ilt. Ta rääkis, et Nicole’il läheb pärast operatsiooni abi vaja. Ta helistas mulle eile ja mina lendasin hommikul siia.” Naine kergitas veidi lõuga. „Ma ei kavatse lahkuda, härra Knight ja teie ei saa mind sundida. Ma tahan oma õde näha. Kui teie ei suvatse mulle infot anda, siis helistan lihtsalt kõigisse Seattle’i haiglatesse, kuni ma ta üles leian. Nicole on mu perekond.”

„Mis ajast saadik?” pomises mees, kellele tuli tuttav ette naise jonnakalt üles tõstetud lõug ja otsusekindel hääl. Need olid kaksikutel ühtemoodi.

Miks Jesse seda küll tegi? Kas selleks, et veelgi rohkem segadust põhjustada? Või oli ta püüdnud lootusetut olukorda kuidagi parandada? Nicole’il läheb ju tõepoolest abi vaja, aga ta oli küllalt tõrges, et seda mitte paluda. Wyatt oli valmis tegema, mida suudab, kuid tal oli vaja tegelda oma firmaga ja vaadata Amy järele. Nicole ei soovinud enda juurde Drew’d, eeldades, et Wyatti logardist poolvend polnud juba kuhugi peitu jooksnud. Jesse oli halvem variant. Ning seetõttu polnud mingit muud võimalust.

Miks pidi küll Wyatt selle otsuse tegema? Ta vandus tasakesi. „Kus te peatute?”

„Meie majas. Kus mujal?”

„Kena. Olge seal. Nicole tuleb paari päeva pärast koju. Arutage siis temaga.”

„Ma ei kavatse tema nägemisega kaht päeva oodata.”

Isekas, ärahellitatud, egoistlik, eneseimetleja. Wyatt tuletas meelde Nicole’i poolt ülesloetud kaebusi õe kohta. Praegusel hetkel mõistis ta neid kõiki.

„Teate,” ütles ta. „Te võite oodata majas või lennata tagasi Pariisi või ükskõik kuhu, kus te iganes elate.”

„New Yorgis,” sõnas naine vaikselt. „Ma elan New Yorgis.”

„Ükspuha. Tahan öelda, et te ei saa Nicole’i näha enne, kui ta on jõudnud paar päeva toibuda, isegi kui see tähendaks, et ma pean isiklikult tema palati ees valvet pidama. Kas saite aru? Ta on pärast operatsiooni liiga ära vaevatud, et sekeldada teiesuguse tüütusega.”