Читать книгу Kirglikud meloodiad. Keyesi õed, I raamat - Susan Mallery - Страница 6

Claire vajus kokku nagu õhupall, millele auk sisse tehtud, ning Wyatt tundis end suurima idioodina siinpool Kaljumägesid. Ta ütles endale, et see on vaid näitlemine, et inimestega mängimine on tollele naisele juba sünni poolest omane ja vanemaks saades tuleb see tal aina paremini välja. Kuigi ta väitis, et hoolib oma õest väga, polnud ta kõigi nende aastate jooksul, mis Wyatt Nicole’i tundis, kordagi end siin näidanud. Ei sünnipäevadel ega ka mitte õe paganama pulmas. Ta ei tulnud ka siis, kui Jesse lõpetas keskkooli. Naine oskas hästi mängida ohvrit ning Wyatt ei kavatsenud lasta end sellesse mängu kaasa tõmmata.

Just siis, kui ta arvas, et naine keerab ringi ja läheb ära, ajas too end sirgu. Ta surus õlad taha, kergitas lõuga ja vaatas mehele otse silma. „Mu õde kutsus mind.”

„Nii te ütlesite.”

„Te ei usu seda.”

„Ma ei hooli teist nii palju, et üldse sellest mõelda.”

Naine kallutas pead, nii et ta pikad helkivad blondid juuksed langesid ühele õlale. „Te olete Nicole’ile hea sõber. Loodan, et ta hindab seda.”

Nüüd asub ta siis lipitsema. See on arvatavasti tõhus plaan, mida saab kasutada kõigi nende puhul, kes pole tema käitumisstiiliga kursis.

„Jesse helistas mulle,” jätkas naine. „Ta rääkis operatsioonist. Kindlasti mõistate, et see on tõsi, sest kuidas ma muidu oleksin sellest teadnud? Jesse rääkis mulle veel, et Nicole tahab, et ma teda pärast aitaksin ja et tal on hea meel, kui ma siin olen. Asjaolusid arvestades kaldun uskuma pigem teda, mitte teid.”

„Võin öelda, et veel kakskümmend minutit enne operatsiooni polnud Nicole’il aimugi, et te siia ilmute. Uskuge mind. Ta oleks seda maininud.”

Claire kortsutas kergelt kulmu. „Siin on kõik nii arusaamatu. Miks pidi Jesse valetama? Miks peaksite teie valetama?”

„Mina ei valeta.”

Naine näis tõepoolest segaduses olevat ja Wyatt peaaegu uskus teda. Selline segadus oli Jesse’ile iseloomulik. Küsimus oli vaid selles, miks oli tüdruk seda teinud? Kas selleks, et olukorda veelgi hullemaks ajada, või tahtis ta tõesti Nicole’i aidata? Jesse’i puhul oli raske õiget vastust leida.

„Jään siia,” sõnas Claire talle. „Lihtsalt et te teaksite. Ma jään siia. Lähen haiglasse ja...”

„Ei.”

„Aga ma...”

„Ei.”

Naine vaatas talle otsa. „Te olete väga kindlameelne.”

„Kaitsen seda, mis on minu hoole all.”

Naise silmis loitis midagi. Midagi kurba ja väikest, mida mees ei tahtnud hakata määratlema.

„Hästi. Ootan meie majas, kuni Nicole on valmis koju tulema,” sõnas Claire lõpuks. „Siis saame temaga selgeks rääkida, mis siin tegelikult toimub.”

„Lihtsam oleks, kui te lihtsalt läheksite tagasi New Yorki.”

„Ma ei talita selle järgi, mis on lihtsam. Ma pole iialgi nii talitanud. See on vist seotud mu elukutsega.”

Mehel polnud aimugi, millest naine räägib. Kas naise arvates mõni inimene tõesti usub, et klaverimängimine mõnele rikkurite kambakesele kusagil peenes Euroopa linnas on raske töö?

Wyatt kehitas õlgu. Ta ei saanud Nicole’i õde sundida, et ta ära kaoks. Niikaua, kuni too ei püüa Nicole’i haiglapalatisse pealtkuulamisseadmeid sokutada, hoiab mees sellest eemale.

„Nii et paari päeva pärast tuleb Nicole koju?” päris Claire.

„Umbes nii jah.”

Naine naeratas talle. „Teie, härra Knight, olete kindlalt otsustanud mulle mitte mingit infot anda, kuid kuna ma asun elama sinnasamasse majja, siis on teil raske minu eest varjata, kui Nicole koju tuleb.”

„Minu nimi on Wyatt. Mina pole teie ülemus ja teie pole minu pankur.”

„Kas teie alluvad pöörduvad teie poole perekonnanime kasutades?”

„Ei. Ma lihtsalt juhtisin tähelepanu.”

„Minu pankur pöördub minu poole eesnime pidi.”

„Minu pankur mitte.”

Naise naeratus kustus. „Te pole minust kuigi kõrgel arvamisel.”

Mees ei viitsinud sellele vastata.

„Te isegi ei tunne mind,” jätkas Claire. „See pole õiglane.”

„Tean küllalt palju.”

Naine tõmbus jäigaks, nagu oleks mees teda löönud. Egoistlik ja tundlik, mõtles mees süngelt. Põrgulik kombinatsioon.

Claire pööras ringi ja kõndis pagaripoest välja. Wyatt järgnes talle, veendumaks, et ta tõesti istub autosse ja sõidab minema.

Mees vaatas parkimisplatsil ringi, lootes näha pikka limusiini või Mercedest. Claire’i rendiauto oli aga keskmise suurusega ja neljaukseline ning selle tagaistmele olid kuhjatud kohvrid.

„Kui palju kolu te õieti kaasa tõite?” küsis mees enne, kui sõnasabast kinni sai. „Kas kõik ei mahtunud pakiruumi äragi või?”

Naine jäi seisma ja vaatas tema poole. „Ei. See on kõik, mis ma kaasa võtsin.”

„Mis teil pakiruumi vastu on? Kardate, et murrate küüne katki?”

„Nagu te nii elegantselt ütlesite, mängin ma klaverit. Minu küüned pole pikad.” Ta ajas jälle selja sirgeks ja näis end kokku võtvat. „Ma ütlesin juba enne, et elan New Yorgis, kus mul pole autot. Ma ei sõida autoga üldse kuigi palju. Ma ei saanud aru, kuidas pakiruum lahti käib.”

Nüüd mees teadis, miks Claire oli end kokku võtnud. Ta ootas, et mees ütleb jälle midagi mürgist. Wyatti jaoks oli olukord päris lahe ning talle tuli pähe lausa sada torget, mida ta oleks võinud naise saamatuse kohta teha. Mis inimene see küll on, kes ei oska auto pakiruumi lahti teha? Wyatti kaheksa-aastane tütargi sai sellega hakkama.

Teda takistas ütlemast seda ja veel enamatki asjaolu, et naine oli valmis manitsusi ära kuulama ja ka see, et kuigi Claire teadis, et ei meeldi Wyattile, näitas ta siiski oma haavatavat külge. Mehel polnud midagi selle vastu, et olla väiklane, aga ta ei tahtnud olla jõhkard.

Ta astus naise juurde, võttis tema käest võtmed ja osutas nendega koos olevale ripatsile. „Kas te sellist asja pole varem näinud? Need väikesed pildid ütlevad teile, mida nuppudega saab teha.” Ta vajutas nupule, mis teeb lahti pakiruumi. Selle kate avanes klõpsatusega.

Claire naeratas talle laialt. „Tõsiselt või? Nii see käibki?” Ta läks auto taha ja vaatas pakiruumi. „See on ilmatu suur. Oleksin võinud rohkem asju kaasa võtta. Kas seal on veel mingeid nuppe?”

Naise erutus oli suurem kui võtmeripats vääris. „Te vist ei liigu kuigi palju ringi?”

Naeratus laienes. „Liigun ringi veelgi vähem, kui te arvate.”

„Ukse lukustamine, ukse lukust lahti tegemine, paanikanupp.”

„Lahe.”

Claire oli nagu laps, kel uus mängukann. Ta vedas vist meest ninapidi.

„Aitäh,” sõnas naine Wyattile. „Seal autorentimise firmas tundsin end tõesti idioodina, kui ma seal seisin ega teadnud, mida teha.” Ta krimpsutas nina. „Kui vaid autojuhtimine oleks nii lihtne. Kas inimesed peavad kiirteel nii kiiresti sõitma?”

Mees ei teadnud, mida temast mõelda. Selle vähese põhjal, mida Nicole oma õe kohta oli rääkinud, teadis Wyatt, et Claire’i ei tohi usaldada. Ehkki kui naine oli tõesti nii saamatu, nagu Nicole oli väitnud, polnud ta kaugeltki nii külm ja eemalehoidev.

See pole minu probleem, tuletas Wyatt endale meelde.

Ta andis võtmed Claire’ile tagasi. Naine sirutas käe ja võttis need vastu. Sekundi, võib-olla kahe jooksul puutusid nende käed kokku. Mehe sõrmed riivasid naise peopesa, nahk puudutas nahka. Tühiasi. Välja arvatud too äkiline tuleleek.

Kurat võtku, mõtles ta süngelt, tõmbas käe tagasi ja torkas selle jakitaskusse. Seda küll mitte. Mitte too naine. Jumal hoidku, ükskõik kes, kuid mitte tema.

Claire jätkas lobisemist, ilmselt teda tänades. Wyatt ei kuulanud. Mees imestas, miks pidi ta kõigist maailma naistest just Claire’i puhul tajuma seda kuuma põletavat seksuaalset iha.

Rahuliku häälega naine GPSi süsteemis juhatas Claire’i maja juurde, kus see oli veetnud oma elu esimesed kuus aastat. Ta leidis parkimiskoha kitsal tänaval majade ees. Koht oli ühe sissesõidutee kõrval, nii et tal polnud vaja teha muud, kui vaid seal peatuda. Ta poleks mitte mingil juhul osanud joontega märgitud parkimiskohale sõita.

Ta pani mootori seisma, astus autost välja ja lukustas selle võtmeripatsi abil. Enda üle rumalavõitu uhkust tundes kõndis ta maja taha ja leidis varuvõtme just sealt, kuhu see Jesse’i sõnade kohaselt oli pandud. Claire tegi tagaukse lukust lahti ja astus majja.

Ta polnud seal viibinud juba palju aastaid. Peaaegu kaksteist, mõtles ta, meenutades ainsat ööd, mille ta pärast ema surma oli veetnud tolle katuse all. Seda ainsat ööd, mil Jesse oli teda jõllitanud, nagu oleks ta võõras ja Nicole oli teda vahtinud ilmse jälestusega. Muidugi polnud Nicole rahuldunud vaikimisega. Kuueteistkümneaastasena oli ta vägagi valmis oma arvamusi välja ütlema.

„Sina tapsid ta,” kiljus Nicole. „Sa viisid ta ära ja siis sa tapsid ta. Ma ei anna seda sulle iialgi andeks. Vihkan sind. Vihkan sind.”

Lisa, Claire’i mänedžer, oli seepeale noore pianisti ära viinud. Nad olid võtnud sviidi Nelja Aastaaja hotellis, kuhu olid jäänud kuni matusteni. Sealt olid nad läinud Pariisi. Kevadpäevad Pariisis, oli Lisa öelnud. Linna ilu ravib ta terveks.

Ei ravinud. Aeg kasvatas küll haavad kinni, kuid armid olid ikka alles. Kevadpäevad Pariisis. Need sõnad sundisid teda ikka mõtlema populaarsele laulule ja iga kord, kui ta seda kuulis, meenus talle ema surm ja see, kuidas Nicole kiljus, et vihkab teda.

Claire raputas end mälestustest lahti ja läks kööki. See nägi välja teistsugune, kuidagi moodsam ja suurem. Ilmselt oli Nicole teinud majas või vähemalt osas ruumidest remonti. Claire käis alumisel korrusel ringi ja nägi, et mitu väikest ruumi olid ühendatud üheks suuremaks. Sellel korrusel oli suur mugava mööbliga elutuba, mis oli värvitud soojades toonides ja mille ühes seinas oli kapp, kus peitus lameekraaniga televiisor ja muu elektroonika. Söögituba nägi välja samasugune. Sellel korrusel asuv väike magamistuba oli muudetud kabinetiks või tööruumiks.

Majas oli hämar ja jahe. Ta leidis termostaadi ja lülitas soojenduse sisse. Paar lampi aitasid valgust lisada, kuid ei teinud maja külalislahkemaks. Võib-olla polnud asi majas. Asi oli temas ja tema mälestustes, mis ei tahtnud haihtuda.

Viimane kord oli ta Seattle’isse tulnud isa matustele. Talle oli tulnud napisõnaline telefonikõne, võib-olla oli see Wyattilt, mõtles Claire diivaniserval istudes, kus öeldi, et isa on surnud. Helistaja oli teatanud matuste kuupäeva, kellaaja ja paiga ning siis toru ära pannud.

Claire oli olnud šokis. Ta isegi ei teadnud, et isa oli haige. Keegi polnud seda talle öelnud.

Ta teadis, mida teised mõtlesid – et ta ei tunne huvi oma perekonna vastu. Et ta ei hooli neist. Ta oli niipalju kordi püüdnud selgitada, et just tema oli ju see, kes kodunt ära saadeti. Teistel lubati jääda koju, kus oli turvaline ja kus neid armastati. Nicole polnud aga kunagi näinud asja selles valguses. Ta oli alati olnud nii hirmus vihane.

Claire hõõrus käsi vastu diivani pehmet kangast. Mitte miski siin polnud talle tuttav. Wyattil oli õigus – ta ei kuulu siia. See ei tähendanud, et ta kavatseks lahkuda. Nicole ja Jesse olid ainsad lähedased inimesed, kes talle alles oli jäänud. Olgugi et nad olid aastate kestel ignoreerinud tema telefonikõnesid ja kirju, kuid nüüd oli ta siin ega kavatsenud lahkuda enne, kui mingil viisil saavutab nendega kontakti. Kuni nad omavahel rahu sõlmivad.

Claire tõusis püsti ja läks trepist üles. Ülemisel korrusel oli kolm magamistuba. Ta peatus suurima juures. Värvide ja kummutile heidetud esemete põhjal oletas ta, et seal magab nüüd Nicole. Koridori teises otsas olid kaks ülejäänud magamistuba ja nende ühine vannituba.

Üks magamistubadest nägi oma liiga korraliku voodi ja neutraalsete värvidega välja nagu tüüpiline külalistuba, samal ajal kui viimane tuba oli värvitud purpurseks, selle seintel olid plakatid ja ühes nurgas asuval laual arvuti.

Claire astus sinna sisse ja vaatas ringi. Tuba lõhnas vanilli järele.

„Mida sa oled teinud?” küsis ta valjusti. „Jesse, kas sa meelitasid mind lõksu? Kas Nicole on tõesti valmis mulle andestama?”

Ta tahtis väga uskuda õe sõnu, kuid märkas, et kahtleb neis. Wyatti vastikustunne tema vastu oli olnud vägagi veenev.

See ebaõiglus, et võõras inimene otsustab tema üle, sundis tal südame krampi tõmbuma, kuid ta püüdis sellest üle olla. Kuidagimoodi korraldab ta asjad ära.

Ta läks tagasi alumisele korrusele ja astus eesukse poole. Tee peal märkas ta kitsast treppi, mis viis keldrisse. Ta teadis, mis seal all on.

Iga rakuke ta kehas karjus, et ta seda ei teeks – et ta ei läheks seda vaatama –, kuid ometi leidis ta end põrandas oleva ava poole kõndimas ja hästi aeglaselt alla astumas.

Trepp viis keldrikorrusele. Ruum, mis oleks pidanud olema kõigile avatud, oli aga seina ja ühe ukse abil suletud. Nicole polnud seda maha lõhkunud, mõtles Claire, kes ei teadnud, mida sellest arvata. Kas see tähendab, et siiski on lootust, või oleks mahalõhkumine olnud lihtsalt liiga tülikas?

Claire kõhkles, käsi uksenupul. Kas ta tõepoolest tahab sinna sisse minna?

Kui nad Nicole’iga olid kolmeaastased, olid vanemad nad oma sõprade juurde kaasa võtnud. Kumbki tüdrukutest polnud seal varem viibinud. Alguses oli külaskäik igavavõitu. Vihmane päev Seattle’is ja kaks põngerjat lõksus majas, kus oli palju täiskasvanuid inimesi.

Üks külaline oli püüdnud lapsi lõbustada, neile klaverit mängides. Nicole oli ära tüdinenud ja minema tatsanud, kuid Claire oli istunud kõval pingil, võlutuna klahvidest ja nende poolt tekitatud helidest. Pärast lõunat oli ta sinna ise tagasi läinud. Ta oli liiga väike, et näha valgeid ja musti klahve, kuid teadis, et need on seal olemas ning ta tõstis ettevaatlikult käed üle pea ja asus üht laulu mängima.

Ehkki ta oli siis väike, mäletas Claire tollest õhtupoolikust kõike. Kuidas ema oli tulnud tütart otsima ja jäänud teda väga kauaks üksisilmi vaatama. Kuidas ta pandi ema süles klaveri ette istuma, nii et ta sai hõlpsamini ilusat muusikat mängida.

Ta polnud kunagi osanud selgitada, kuidas ta teadis, milline klahv teeb millist heli ja kuidas muusika temas algab, tõustes vulinal ülespoole, kuni valgub temast välja. See oli lihtsalt oskus, mis oli omane vaid talle, mingi kummaline genofondist pärinev iseärasus, mida keegi polnud varem märganud.

Ka Nicole oli ema süles istunud, kuid tema polnud ilmutanud mingit huvi klaveri vastu ja kui ta oma tillukesed käed sellele asetas, siis tekitasid need vaid müra.

See hetk oli muutnud kõik. Kahe päeva pärast algasid Claire’il muusikatunnid. Seejärel hakati askeldama keldrikorrusel, kuhu ehitati helikindel stuudioruum. Esimest korda kaksikute elu jooksul ei teinud nad täpselt samu asju täpselt samal ajal. Claire’i talent ja muusika olid astunud nende vahele.

Ta lükkas ukse lahti. Ta nägi klaverit, mis lapseeas oli tundunud nii kauni ja täiuslikuna. Ta võis aimata, kui suure summa võrra oli see tühjendanud ta vanemate hoiuarvet. Claire oli mänginud paljudel maailma kuulsamatel klaveritel, kuid seda siin mäletas ta kõige paremini.

Nüüd silmitses ta selle kaant katvat tolmukorda. Klaverit polnud vist aastate jooksul puudutatud. Seda oleks vaja häälestada.

Tal polnud mingit soovi klaverit mängida. Juba mõte sellest, kuidas ta istub klaveripingile, pani ta südame pekslema. Ta sundis end rahulikult hingama. Kui ta ei taha, siis pole tal vaja mängida. Kõik on korras. Tal polnud vaja isegi välja mõelda vabandusi, et vältida tunde meistriklassis. See maailm on temast terve kontinendi kaugusel.

Paanika varitses tema teadvuse ääremail. Ta lükkas seda endast eemale. Kui see jäi kangekaelselt paigale, siis taganes naine esimesele korrusele, kindlamale pinnale. Seal sai ta kergemini hingata.

Ma ei tee klaverist välja, sõnas ta endale. Teesklen, et seda polegi siin. Aga ma lasen selle ära häälestada. Eluaegne koolitus ei lubanud tal jätta klaveri eest hoolitsemata.

Kui ta niiviisi oli keldrikorrusel olevale koletisele vähemalt vihaselt otsa vaadanud, kuigi temast mitte jagu saanud, läks ta välja auto juurde ja tassis oma kaks kohvrit sisse. Kui ta oli need teisele korrusele tirinud ja külalistuppa pannud, läks ta tagasi kööki, et endale midagi süüa teha.

Sööki oli majas vähevõitu. Ta leidis ühe purgisupi ja pani selle pliidile sooja. Vahepeal otsis ta üles telefoniraamatu ja asus helistama haiglatesse, kuni leidis selle, kus öeldi, et tema õde on sinna sisse võetud ja pakuti, et teda ühendatakse õdede toaga. Claire loobus sellest ja pani toru hargile.

Hea uudis oli see, et operatsioon oli läinud hästi, sest Nicole’i palat oli tavalisel korrusel, mitte reanimatsiooniosakonnas. Halb uudis aga see, et Wyatti sõnade kohaselt ei teadnud Nicole mitte midagi Claire’i külaskäigust ja polnud huvitatud temaga kohtumisest. Kas Claire oli nii kaugele tulnud ilmaasjata?

Ta kontrollis harjunult oma mobiili ja nägi, et Lisalt oli tulnud kaks sõnumit. Kuna mänedžeril polnud kindlasti öelda midagi niisugust, mida Claire oleks tahtnud kuulda, siis kustutas naine need, viitsimata neid läbi kuulata.

Kraanikausi ääres seistes sõi ta keedupotist suppi ja vahtis välja väikesese piirdeaiaga ümbritsetud tagaaeda.

Ta teadis, millal suhted Nicole’iga nässu läksid ja miks. Miks ta siis ei suuda seda parandada?

Kas sel on mingit tähendust? Nüüd on ta siin ja kindlalt otsustanud, et teeb Nicole’i ja Jesse’i osakeseks oma elust. Ükskõik, mida nad ka ütlevad või teevad, igatahes ei saa nad temast lahti. Claire kavatses sundida neid oma pianistist õde armastama ja tema omalt poolt kavatses neid samuti armastada. Nemad moodustavad ta perekonna ja see oli tähtsam kui miski muu.

Nicole püüdis end mitte liigutada. Tal oli valus. Moodsa ravimiteraapia abil oli valu tuimestatud, kuid see oli ikka olemas ja varitses ähvardavalt. Ta ei pööranud sellele tähelepanu ja õnnistas inimest, kes oli leiutanud voodid, mida sai kergitada ja langetada üheainsa nupulevajutusega. Ta lihtsalt jääb siia järgmiseks kuueks või kaheksaks aastaks lamama ja lõpuks saab ta terveks.

Keegi astus palatisse. Nicole kuulis samme ja valmistus taluma järjekordset torkimist ja urgitsemist, mis sellele pidi järgnema. Selle asemel valitses vaikus. Ta avas silmad ja nägi Wyatti voodi kõrval seismas.

Nicole’il oli räbal enesetunne ja ta arvas, et väljanägemine pole ka kuigi palju parem. Praegu oli ta tänulik selle eest, et nad Wyattiga olid vaid sõbrad.

„Sellest jääb vägev arm,” ütles mees.

„Meestele armid meeldivad,” sosistas Nicole kuiva suuga. „Pean neid teibaga eemal hoidma. Kuigi ma ei suuda kujutleda, et mul kunagi oleks niipalju jõudu, et teivast üles tõsta. Kas ma saan neid õlekõrrega eemale peksta? Õlekõrt suudaksin tõsta.”

„Mina tulen abiks.”

„Oh mind õnnelikku.”

Mees puudutas ta põske, siis tõmbas tooli lähemale ja istus. „Kuidas sa end tunned?”

Naine püüdis naeratada. „See on tõeliselt loll küsimus. Kas sa taipad, mida tähendab operatsioon? Mind on saetud viiludeks ja lõigutud tükkideks ning ma mõtlen, et mul tekib sõltuvus valuvaigistitest.”

„Rehabilitatsioonikeskuses sulle ei meeldiks. Sa oled liiga küüniline.”

„Ja norija. Ära unusta norimist.” Naine osutas plastkruusile, mis oli kandikul voodi kõrval. „Kas sa ulataksid selle mulle?”

Wyatt tõstis selle üles ja ulatas Nicole’ile. Naine võttis kruusi kätte ja söandas rüübata ühe lonksu. Viimane kord oli see ajanud ta peaaegu öökima, kuid väga tigeda olemisega õde oli talle teatanud, et ta peab hakkama pissima. Nicole ei taibanud, mis mõte sel võiks olla, kuid õde oli selle juurde kindlaks jäänud.

Nicole võttis tillukese lonksu ja võpatas, kui süda pahaks läks. Vähemalt polnud pööritus nii tugev kui eelmine hoog. Ta rüüpas veel korra ega tundnud suurt midagi. Asi paraneb.

Ta andis veekruusi Wyattile tagasi ja tõmbas hinge. „Sina räägi. Mina kuulan. Aga palun ära püüa nalja teha. Ma ei taha naerda. See on liiga valus.”

Wyatt kummardus ettepoole ja võttis tema sõrmed oma käte vahele. „Käisin pagaripoes. Kõik on korras.”

„Hästi. Nad saavad ilma minuta kenasti hakkama. Nad teavad, kuidas tööd teha. Mul pole vaja millegi pärast muretseda.”

Ta muretseb ikkagi, sest tema loomus on selline, kuid hea oli teada, et seda polnud vaja.

„Seda et... ma sain seal kellegagi kokku.”

Hoolimata valust ja tablettidest avas Nicole silmad. Selles, kuidas Wyatt vältis talle otsa vaatamist, oli midagi. Midagi peaaegu... süüdlaslikku.

„Naisega?”

Mees noogutas.

Nicole ei saanud aru. Mis tähtsust sel on? Wyatt oli kellegagi kohtunud. See on tore. „Eks kutsu ta õhtuks välja.”

„Mida?” Mees ajas end sirgu ja vahtis talle otsa. „Sa ometi...” Ta kummardus jälle haige poole. „Ma ei mõelnud seda, et kohtasin kedagi, kes mulle meeldib. Kohtasin hoopis kedagi, keda ma ei oodanud seal näha.”

„Võib-olla on põhjuseks operatsioon ja kõik muud asjad, aga su jutus puudub mõte.”

„Ma kohtusin Claire’iga.”

Missuguse Claire’iga? Kuid juba enne, kui küsimus sõnadeks vormus, teadis naine vastust. Claire’iga, tema õega, selle täiusliku printsessiga. Kontsertpianisti ja solistiga. Maailmaränduriga. Rikka naisega. Tema iseka, ennastimetleva, pealiskaudse, julma ja kohutava õega.

„See pole võimalik,” pomises Nicole, silmad kinni. Hea oleks magada, mõtles ta. Ta jääb nüüd magama ja see kõik kaob.

„Jesse on ilmselt talle helistanud, rääkinud sinu operatsioonist ja tema tuli lennukiga siia.”

Nicole silmad avanesid. „Mida?”

„Ta on siin, et aidata sind toibumise ajal.”

Kui Nicole’il poleks olnud nii paha olla ja kui ta poleks olnud nii uimane, siis oleks ta naerma hakanud. „Aidata? Tema tahab aidata? Kus kurat ta nende möödunud kahekümne kahe aasta jooksul oli? Kus ta siis oli, kui mina olin siia kohale naelutatud, kasvatades Jesse’i ja töötades pagaritöökojas? Kus ta siis oli, kui ema läks ära tema juurde ja suri? Kus ta siis oli, kui isa suri? Kas ta on viitsinud kordki end näidata? Ma lihtsalt ei suuda seda uskuda. Las ta läheb kohe minema. Las veab oma firmarõivastesse mähitud kere minu linnast minema ja kasib tagasi oma kokteilipidudele või kus iganes ta veedab oma...”

Nicole tegi selle vea, et püüdis iseseisvalt istuma tõusta. Teda rebestas valuhoog, pannes tal hinge kinni ja sundides teda oigama. Ta vajus voodile tagasi ja sulges silmad. Claire on siin? Kas sellepärast, et Nicole’i elu polnud veel küllalt vilets?

„Vihkan teda.”

„Ma tean.” Wyatt pigistas naise sõrmi. „Ta tahab aidata.”

See on liig, mõtles Nicole. „Ma ei saa praegu temaga tegelda. Hoia teda lihtsalt minust eemal. Mõtlen seda tõsiselt, Wyatt. Ära lase tal haiglasse tulla.”

„Ei lase,” lubas mees ja suudles teda laubale.

Wyatt on hea mees, mõtles Nicole, samal ajal kui uni endast märku andis. Üks parimatest. Miks polnud ta ise olnud küllalt tark, et armuda Wyatti? Selle asemel kiindus ta Drew’sse. Tõeline loodusõnnetus. Kogu see afäär. Ja nüüd Claire? Mis tuleb järgmiseks? Kas rändtirtsud?

Claire saabus haiglasse küllalt vara, et Nicole koju viia. Eelmisel päeval oli ta selle vahemaa kaks korda läbi sõitnud, nii et marsruut oli talle tuttav. Autojuhtimine hirmutas teda samuti juba vähem. Niikaua kuni ta hoidus kiirteest eemale, tundis ta end peaaegu kindlalt. Ta oli ka rääkinud Nicole’i hooldava õega ja selgitanud, et nad on sama perekond ja et tema, Claire, tahtis Nicole’ile järele tulla. Talle oli öeldud, millal umbes Nicole haiglast välja pääseb. Nüüd oli Claire siin ja valmis aitama.