Читать книгу Magusad unistused. Keyesi õed, II raamat - Susan Mallery - Страница 5

Nicole Keyes oli alati arvanud, et kui elu sulle sidruneid pakub, tuleb need lauale kaussi pista ning võtta magusa täidisega saiake ja kohv, mis aitavad paremate aegadeni vastu pidada. Sellepärast kellakaardid kleepusidki ja tal endal oli kohvist väga tõhus surin kehas.

Nicole silmitses vitriini, kus kirsi-kohupiima saiake vaikselt tema nime kordas, heitis siis pilgu oma põlve ümber olevale tugisidemele ja enda kõrval seisvale kepile. Ta paranes veel hiljutisest operatsioonist, mis tähendas, et ta ei tegelnud eriti füüsilise tegevusega. Kui ta ei tahtnud riskida, et teksased veel kitsamaks jäävad, pidi ta teisest saiakesest loobuma.

“Parem kiusatusse sattuda saiakese kui mehe pärast,” tuletas naine endale meelde. Küpsetised võisid naise paksuks teha, aga mees võis tema südame välja rebida ning naise purustatuna ja verisena maha jätta. Ehkki esimese ravi – dieet ja trenn – polnud meeldivad, oli see midagi, millega ta hakkama sai. Aga viimase ravi sõltus parimalgi juhul paljudest asjaoludest. Vahemaa, tähelepanu kõrvalejuhtimine, suurepärane seks. Hetkel polnud tema elus ühtki neist asjadest.

Pagaritöökoja välisuks avanes ja pani ukse kohal oleva kella helisema. Nicole tõstis vaevalt pilgu, kui keskkoolipoiss vitriini juurde astus ja viis tosinat sõõrikut küsis. Nicole limpsis sõrmed puhtaks, pühkis need pabersalvrätikusse ja hakkas kellakaartidele alla kirjutama, et oleks võimalik need pärastlõunal raamatupidajale ära viia.

Vitriini taga töötav Maggie pani kolm suurt karpi lauale ja hakkas arvet kokku lööma. Just sel hetkel helises telefon ja Maggie keeras ringi, et seda vastu võtta.

Nicole ei osanud öelda, mis sundis teda just sel hetkel pilku tõstma. Kuues meel? Vedamine? Viis, kuidas teismelise nihelemine tema tähelepanu köitis?

Ta nägi, kuidas poiss mobiiltelefoni oma lühikeste pükste taskusse pistis, sõõrikukarbid haaras ja ukse poole suundus. Maksmata.

Nicole tunnistas, et ta oli loomu poolest noriv inimene. Ta nägi harva milleski head ja tal oli kombeks aeg-ajalt asju liiga tõsiselt võtta. Aga miski, mitte miski ei vihastanud teda rohkem kui see, et keegi tahtis teda lollitada. Tal oli viimasel ajal palju ebameeldivusi olnud ja ta ei kavatsenud mingil tingimusel lasta sel poisil end nimekirja lisada.

Ilma erilist tegevusplaani tegemata sirutas Nicole kepi, tõmbas poisi sellega pikali ja surus kepi otsa vastu tema selga.

“Vaevalt küll,” ütles ta poisile. “Maggie, kutsu politsei.”

Ta pooleldi ootas, et poiss kargab püsti ja pistab jooksu. Naine poleks saanud teda peatada, kuid poiss ei liigutanud. Kümne minuti pärast avanes uks uuesti, kuid Seattle’i seadusesilma asemel nägi Nicole pilku tõstes kedagi, keda oli lihtne aluspesumodelliks või märulikangelaseks pidada.

Mees oli pikk, päevitunud ja võttis trenni tõsiselt. Trennist sai naine aru tänu mehe punastele lühikestele pükstele ja Pacific High Schooli T-särgile, mis oli vööst saati ära rebitud. Kui mees liigutas, tõmbusid tema kehal kokku ja lõdvenesid lihased, mille olemasolust inimkehal naisel aimugi polnud.

Mehe silmi varjasid peegelklaasidega päikeseprillid. Ta langetas pilgu poisile, keda naise kepp endiselt paigal hoidis, põrandale kukkunud sõõrikutele, võttis prillid eest ja naeratas naisele.

Nicole oli seda naeratust varemgi näinud.

Oh, mitte just selle mehe naeratust. See oli naeratus, millega James Bondi mängiv Pierce Brosnan veidi hingetutelt sekretäridelt informatsiooni hankis. See oli naeratus, mida tema endine abikaasa oli enam kui ühe korra kasutanud, et pahandustest pääseda. Nicole poleks saanud selle naeratuse suhtes rohkem immuunne olla ka siis, kui ta ise oleks selle vastu vaktsiini leiutanud.

“Tere,” ütles mees. “Mina olen Eric Hawkins. Te võite mind Hawkiks kutsuda.”

“Kuidas mul küll veab. Mina olen Nicole Keyes. Te võite mind preili Keyesiks kutsuda. Olete te politseist?”

Nicole mõõtis meest pilguga, püüdes end sellisest hulgast mehelikust täiuslikkusest nii väikeses ruumis mitte mõjutada lasta. “Kas teie vorm on keemilises puhastuses?”

Mehe naeratus muutus laiemaks. “Ma olen Pacific High Schooli jalgpallitreener. Üks minu sõpradest jaoskonnas võttis kõne vastu ja helistas mulle.”

Inimesed pidasid Seattle’it suurlinnaks, kuid see koosnes paljudest väikestest naabruskondadest. Enamasti meeldis Nicole’ile see osa tema kodulinnast. Ainult mitte täna.

Vastumeelselt vaatas Nicole leti taga seisva naise poole. “Maggie, kas sa helistaksid uuesti politseisse?”

“Maggie, oodake veidi,” palus Hawk. Ta lükkas Nicole’i kepi kõrvale, et poiss saaks püsti tõusta. “Raoul, kas sinuga on kõik korras?”

Nicole pööritas silmi. “Oh, palun. Mis temaga siis ometi juhtuda võis?”

“Ta on minu staarründaja. Ma ei taha millegagi riskida. Raoul?”

Poiss sahistas jalgadega ja lasi pea norgu. “Minuga on korras, treener.”

Hawk viis poisi kõrvale ja vestles temaga sosinal. Nicole jälgis neid valvsalt.

Washingtoni osariik ei pruukinud Texas olla, kuid keskkooli jalgpall oli siingi suur asi. Keskkoolimeeskonna edukas ründaja olla oli peaaegu sama hea kui olla Paris Hilton. Hawk eeldas ilmselt, et naine laseb end tema kahtlase veetluse võrku vedada ja poiss pääseb eksitusest kergelt õlgu kehitades. Seda nüüd küll ei pidanud juhtuma.

“Kuulge,” ütles naine võimalikult rangel toonil. “Ta varastas viis tosinat sõõrikut. Teie maailmas ei pruugi selles midagi halba olla, kuid minu silmis see õige ei ole. Ma kutsun politsei.”

“See pole tema süü,” ütles Hawk naisele. “See on minu süü.”

Nicole’il oli kahju, et ta oli varem silmi pööritanud – see tähendas, et ta ei saanud seda nüüd enam teha. “Sest te käskisite tal varastada?”

“Raoul, oota mu auto juures,” käskis Hawk.

“Raoul, ära mõtlegi liigutada,” nähvas Nicole.

Ta nägi, kuidas mehe hea tuju lahtus. Hawk tõmbas endale naise kõrvale tooli, istus ja kummardus tema poole.

Ta oli üks neist meestest, kes võttis liiga palju ruumi, mõtles naine võideldes sooviga taganeda. Nicole jäi siiski oma kohale, ehkki Hawk oli talle nii lähedal, et naine nägi pruune, rohelisi ja kuldseid toone, millest koosnesid mehe silmade iirised.

“Te ei mõista,” sõnas Hawk vaikselt. Tema hingeõhk lõhnas piparmündi järele. “Raoul on üks kaptenitest. Igal reedel toob kapten poistele sõõrikuid.”

Mehe käed olid tohutu suured, mõtles naine, kelle mõtteid mehe käte suurus kõrvale juhtis. Suured ja tugeva välimusega.

Nicole sundis tähelepanu uuesti nende vestlusele. “Siis oleks ta pidanud nende eest maksma.”

“Ta ei saa,” selgitas Hawk endiselt vaikselt. “Raoul on hea poiss. Ta elab kasuperes. Tavaliselt käib ta tööl, kuid treeningute perioodil ei saa ta seda teha. Meil on kokkulepe, et ma annan talle sõõrikute jaoks paar taala, aga eile ma unustasin ja ta oli liiga uhke, et küsida. Täna on reede. Tema pidi sõõrikuid tooma. Ta tegi vale valiku. Nicole, kas teie pole kunagi eksinud?”

Naine oli mehel peaaegu käes. Vaese Raouli kurb lugu oli tema küünilist südant peaaegu puudutanud. Siis oli Hawk oma häälele intiimse tooni andnud ja venitanud tema nime viisil, mis naist tõsiselt ärritas.

“Ärge mängige minuga,” nähvas ta.

“Ma ei...”

“Ja ärge kohelge mind, nagu oleksin ma rumal.”

Hawk tõstis mõlemad käed. “Ma ei...”

Nicole katkestas teda vihase pilguga.

Nicole oleks võinud kihla vedada, et mees oli harjunud oma tahtmist saama, eriti naistega seoses. Välgutab korra oma tapvat naeratust ja kõik X-kromosoomidega inimesed sulasid nagu või päikese käes. Noh, tema küll mitte.

Nicole tõusis, haaras tasakaalu hoidmiseks kepi. “Poiss võetakse kinni.”

Hawk hüppas püsti. “Neetud, see pole õiglane.”

Nicole osutas ikka veel põrandal vedelevatele sõõrikutele. “Seda rääkige kohtunikule.”

Hawk astus tema poole, kuid Raoul tuli nende vahele. “Treener, pole midagi. Ma eksisin. Ma teadsin, et varastamine on vale, aga tegin seda sellest hoolimata. Te räägite alati, et me peame õppima oma tegude tagajärgede eest vastutama. See on üks neist tegudest.”

Poiss pöördus Nicole’i poole ja langetas pilgu põrandale. “See, et mul raha polnud, pole vabandus. Ma poleks tohtinud seda teha. Ma kartsin, et pean kogu meeskonna ees häbenema.” Ta kehitas õlgu. “Preili Keyes, palun vabandust.”

Nicole vihkas oma soovi poissi uskuda. Raouli hoiakus oli midagi nii löödut. Naine ütles endale, et poiss võis samuti teda lollitada, et need kaks olid hea meeskond, kuid mingil moel tajus ta, et poiss rääkis tõtt. Tal oli piinlik ja tal oli kahju.

Nicole arutles, mida teha. Varastamine oli küll vale, kuid ta ei tahtnud Raouli karistada, vaid Härra Ülbele ja Uhkele kätte maksta. Fakt, et tema treener oli naistekütt ning võib-olla endine aluspesumodell ja sportlane, polnud Raouli süü.

Teades, et ta vihkab ennast hommikul, kui poiss kohale ei ilmu, ütles Nicole: “Lepime kokku. Sa võid oma varguse tööga heastada. Ole homme hommikul kell kuus siin.”

Esimest korda pärast seda, kui naine oli ta kepiga pikali tõmmanud, vaatas Raoul talle otsa. Midagi väga lootusesarnast muutis tema pilgu rõõmsamaks. “Päriselt?”

“Jah. Aga kui sa kohale ei ilmu, võtan su jälje üles nagu koer ja sa kahetsed päeva, mil sündisid. Oleme kokku leppinud?”

Raoul muigas. Nicole ohkas. Veel paar aastat ja ta on sama ohtlik nagu tema treener. Kus oli siin õiglus?

“Ma olen kohal,” lubas poiss. “Ma tulen varem.”

“Mina mitte.”

Hawk pöördus naise poole. “Kas ta nüüd võib mind autos oodata?”

“Muidugi.” Ehkki kui see tema teha oleks, oleks ka treener Hawkins võinud ära minna. Neil polnud teineteisele midagi öelda.

Nicole vaatas mehele otsa ja oleks tahtnud silmi hõõruda. Võib-olla oli see valgusest tingitud, aga Nicole oleks võinud vanduda, et mees nägi veel parem välja. Oli see vast ärritav.

Hawk heitis pilgu teda vihaselt jõllitavale naisele. Naine meenutas talle hulkuvat kassi, kelle tema tütar oli paar aastat tagasi koju toonud. Puha ülbus ja sülitamine.

Nicole oli korralik. Mees nägi seda naise täpselt põlvini ulatuvast teksaseelikust, tavalisest T-särgist ja pikkadest heledatest juustest, mis olid lihtsalt hobusesabasse seotud. Nicole polnud seda tüüpi naine, kellele oleks lihtne muljet avaldada. Mehele see muret ei teinud.

“Aitäh,” tänas ta. “Teil poleks tarvitsenud seda teha.”

“Teil on õigus. Ei oleks. Ma tean sedagi, et kahetsen, et ta niisama lihtsalt minema lasin.”

Naise sinistes silmades oli viha. Paistis, nagu tahaks ta kellelegi virutada. Hawk mõtles ennast pakkuda – naine poleks ju saanud talle haiget teha –, aga tajus, et naine võtaks seda pilkena. Mida see oligi... natuke.

“Ei kahetse. Ta on hea poiss. Ta on väga andekas – ta võib kaugele jõuda.”

“Te näete temas ennast, eks ole?”

Hawk muigas. “Jah.”

“See on nii tüüpiline.” Nicole vaatas kella. “Kas te ei pea kusagil olema?”

“Trennis. Poisid ootavad.” Hawk võttis rahakoti. “Kui palju ma sõõrikute eest võlgnen?”

Nicole kortsutas kulmu. “Kas te ei kuulanud? Raoul maksab need raske tööga kinni. Vähemalt sellest ma unistan.”

“Siis mul on vaja viis tosinat võistkonnale.”

Nicole heitis pilgu leti taga seisvale naisele. “Maggie, kas sa annaksid treenerile tema sõõrikud, et ta siit minema saaks minna.”

Hawk kummardus ja korjas sõõrikud põrandalt kokku. “Te püüate minust lahti saada.”

“Arvate?”

“Aga ma olen parim osa teie päevast.”

“Võib-olla läheb mul pärastpoole pind näppu ja see võib mu päeva kõrghetk olla.”

Mees naeris. “Teiega pole lihtne.”

“See on esimene mõistlik asi, mida te öelnud olete.”

Hawk pani kortsus karbid ja sõõrikud lauale. “Nicole, ma olen üsna nutikas.”

“Korrake seda endale ja ühel päeval võib see tõeks saada.”

Hawk jälgis naist ainitise pilguga, kuni Nicole nihelema hakkas. “Miks te nii väga vaeva näete, et ma teile ei meeldiks?” küsis mees. “Kas ma hirmutan teid?”

“Ma... te... Minge ometi minema.”

Nende sõnadega ajas naine end kepi najale püsti ja läks pagaritöökoja tagumisse ruumi.

“Nutikat vastulööki ei tulegi?” hüüdis mees talle järele. “Kas see tähendab, et mina võidan?”

Nicole keeras ringi ja vahtis teda vihase pilguga. “Mitte kõik siin elus ei puuduta võitmist ja kaotamist.”

“Muidugi puudutab.”

Nicole surus lõuapärad kokku. “Minge minema.”

“Ma lähen, sest poisid ootavad. Aga ma tulen tagasi.”

“Ärge nähke vaeva.”

“See pole mingi vaev. See on lõbus.”

Ta lahkus pagaritöökojast ning vilistas oma töökoja ees seisva auto poole minnes.

Hawk nägi, et Nicole’ile ei meeldinud, et talle viimane sõna ei jäänud. Naine oli harjunud olukordi kontrollima ja oma tahtmist saama. Jalgpall oli talle elus palju õpetanud. Teinekord läksid meeskonnad liiga uhkeks ühe asja üle, mida nad hästi oskasid. Kui see neilt ära võeti, jäid nad hätta. Sama kehtis naiste kohta. Naiste kohta kehtis see kohe eriti.

Sellest tuleb hea päev, mõtles Hawk Raoulile sõõrikuid ulatades ja autot käivitades. Korraga nägi ta hulka võimalusi.

“Mis sa arvad?” küsis Claire.

Nicole jätkas stangel rippuvate särkide lappamist. “Ei.”

“Ole nüüd. See on roosa.”

“Mhm.”

“Sa ei vaatagi.”

Nicole surus naeratuse alla. “Mul ei tarvitse vaadata. Ei. See ei sobi.”

“Kust sa tead?”

“Sest sa oled ehk kolmandat kuud rase ja oled kokku viis naela juurde võtnud. Sul pole rasedate riideid vaja.”

“Aga ma tahan midagi osta.”

“Osta tekike.”

“Ma tahan midagi, mida ma saan kanda.”

Nicole tõstis pilgu ja oigas, nähes õde peegli ees seismas ereroosas T-särgis, millele oli litritega tikitud nool, mis osutas õe kõhule ning sõna “beebi”, kui särgi sõnum kellelegi segaseks jäi.

“Sa teed nalja,” pomises Nicole.

“Võib-olla mitte see, aga ma tahan inimestele näidata, et ma olen rase.”

“Lase kaardid trükkida. Siis võid neid jagada kõigile, kellega sa kohtud.”

“Sinust pole mingit abi.”

“Sul pole hulluks minemisel abi vaja. Sa saad üksinda suurepäraselt hakkama.”

Claire heitis pikad heledad juuksed seljale. “Sa ei ole eriti hea õde.”

Nicole naeratas. “Ma olen sinu parim õde ja lemmik-kaksikõde.”

“Mu ainus kaksikõde ja ma pole veel kindel, kas sa oled mu lemmikõde. Äkki see partidega?”

“Ei.”

“Jänkudega?”

“Claire, laps on pliiatsi otsas oleva kustutuskummi suurune. Võib-olla viinamarja. Sul pole eririietust vaja, kuna sinu kõhus on viinamari.”

“Aga ma olen rase.”

“Paari kuu pärast, kui sa oled kaheksa naela juurde võtnud, siis räägime. Seni jätad sa rasedate riietes mulje nagu oleks sul kartulikott seljas.”

“Aga ma olen põnevil.”

“Ma tean ja sul on selleks õigus. See on väga lahe uudis.”

Claire säras.

Nicole pidas oma siirast põnevust õe raseduse üle märgiks oma heast iseloomust. Ta suutis Claire’i pärast õnnelik olla, ehkki tõenäosus, et tema ise kunagi lapse saab, oli umbes sama suur nagu tema väljavaated loteriivõidule... ehkki ta polnud isegi piletit ostnud. Rasedus, kui just ei tahtnud teadust protsessi kaasata, tähendas üldiselt mehe osavõttu. Nicole oli meestest loobunud. Lõplikult.

“Kas sinuga on kõik korras?” küsis Nicole. “Sa mõtled Drew’le, eks ole?”

Nicole krimpsutas nägu ja toetas keharaskuse kepile. “Kuidas sa seda teed? Tead, mida ma mõtlen?”

“Me oleme kaksikud.”

“Kahemunakaksikud.”

“Ikkagi. Ma tunnen sind.”

See oli peaaegu jube, mõtles Nicole. Ja ärritav. Tema ei teadnud kunagi, mida Claire mõtles.

“Ma ei mõtle Drew’le,” vastas Nicole. Ta keeldus raiskamast vaimset aega või energiat oma varsti endisele abikaasale. “Ma mõtlesin meestele üldiselt.”

“Sa leiad kellegi,” lubas Claire ärritavalt haletseva tooniga.

“Ma ei taha kedagi. Ma olen vaevalt lahutatud ja täiesti rahul omaette olemisega.” Või vähemalt oleks, kui kõik tema tuttavad ei eeldaks, et ta oli emotsionaalselt koost lagunemas pärast seda, kui leidis noorema õe voodist oma abikaasaga.

Jah, see oli kohutav ja alandav ja võib-olla isegi purustas tema südame. Aga ta sai hakkama.

“Ma pean üksiolemisega harjuma,” ütles Nicole.

“Miks? Sa olid enne Drew’ga abiellumist üksinda.”

“Aih.”

Claire ohkas. “Anna andeks. Ma ei mõelnud seda nii.”

“Pole midagi.” Nicole ei kavatsenud oma haavumist välja näidata. Isegi mitte oma õele.

Claire naeratas talle õrnalt. See naeratus andis tunnistust kaastundest ja sisemisest otsusest teema hiljem üles võtta. Kuid Claire’ile tundus, et Nicole on emotsionaalselt tugevam.

Oh, suurepärane. Nüüd oskas tema kaksikõe mõtteid lugeda? Kui tore.

Nicole heitis pilgu kellale. “Me peame Wyattiga kokku saama.”

“Oh. Ongi aeg. Ma teen ruttu.”

Claire kiirustas tagasi proovikabiini. Nicole mõtles, kas peaks end noomima selle eest, et meelitas õe eemale iseenda kurva elu arutamisest, aga otsustas, et on ajapikenduse ära teeninud. Lõppude lõpuks oli reede õhtu ja tema oli kaubanduskeskuses õnneliku paari seltskonnas kolmandana. Aga nad ise kutsusid ja ta ei tahtnud õhtut üksinda veeta.

“Kohtume ukse juures,” hüüdis Nicole riietuskabiini poole.

“Mul läheb ainult üks sekund,” lubas Claire.

Nicole läks rasedate riiete poest välja ja leidis Wyatti vaateakna juurest ootamas. Mees paistis rasedat mannekeeni uurides silmanähtavalt ebamugavust tundvat.

“Tere,” sõnas Nicole. “Sa oled mulle teene võlgu. Ma ei lubanud sinu pruudil jubedaid riideid osta.”

“Sa tegid seda enda pärast,” vastas Wyatt. “Sina hoolid sellest rohkem kui mina.”

Nicole teadis, et see oli tõsi, nii et ta ei teinud sellest väljagi. Ta heitis pilgu kotile Wyatti käes. See oli raamatupoe kott.

“Veel üks käsiraamat rasedusest,” narritas naine. “Kas on veel mõni, mida teil ei ole?”

“Me tahame seda õigesti teha,” vastas Wyatt. “Nagu sa ise teisiti käituksid.”

Nicole teadis, et see oli tõsi, kuid asi polnud selles. Ta kavatses just teha ettepaneku, et nad filmi laenutaksid, kui Wyatt küsis: “Kuidas sul läheb?”

Nicole vaatas silmi pilgutades tema poole. “Kuidas, palun?”

“Me pole tükk aega rääkinud. Kas sinuga on kõik korras? Tead küll. Asjadega?”

“Asjad” tähendasid meeste keeles kõike emotsionaalset. Wyatt oli olnud tema sõber ja mehevend ammu enne, kui ta Claire’isse armus. Mees teadis liiga paljusid tema saladusi. Ta oli teinud ettepaneku, et peksab Drew’ vaeseomaks, kui ta petmisest teada sai. Nicole armastas teda nagu venda – välja arvatud praegu, kui ta oleks tahtnud talle vastu pead virutada.

“Kas te olete Claire’iga minust rääkinud?” nõudis Nicole. “Kas ma olen nende jubedate “mida me küll vaese Nicole’iga ette võtame?” vestluste teemaks? Sest kui see nii on, pead selle kohe lõpetama. Ma ei vaja teie kummagi abi. Minuga on kõik korras. Enam kui korras.”

Wyattile ei avaldanud tema purse mingit mõju. “Sa oled enamasti kodus, ei kohtu kellegagi. Sa oled tavalisest turtsakam ja see on juba saavutus.”

“Mul pole tuju kohtamas käia. Ma tean, et see on üllatus, aga nii see on.”

“Ära otsusta kõigi üle Drew’ järgi, eks? On ka toredaid mehi. Sa pead uuesti sadulasse hüppama.”

“Sa ei öelnud just praegu seda? Uuesti sadulasse? Ma ei kukkunud ratta seljast maha. Minu mees pettis mind mu noorema õega. Minu kodus. See pole “uuesti sadulasse” olukord. See on asi, mis sunnib inimest oma seksuaalsete eelistuste üle järele mõtlema, on selge?”

Nicole tundis rinnus pitsitust. Kas asi oli temas või oli siin palav? “Kuule, ma pean minema. Aitäh, et lasite mul õhtusöögil kaasa jõlkuda. Räägime hiljem.”

Ta pööras ringi ja hakkas minema.

“Nicole, oota.”

Naine ei peatunud. Kui ta silti märkas, kiirustas ta – nii hästi kui võimalik – parkimismaja poole, ise uskumatult tänulik, et kohtus nendega kaubanduskeskuses. Vähemalt tuli ta oma autoga.

Pool tundi hiljem oli Nicole kodus, kus oli vaikne ja tuttav ning keegi ei esitanud totraid küsimusi ega tundnud talle kaasa. Siin oli ka liiga palju mälestusi ja tühjus, mis sundis teda kanaleid klõpsima, kuni ta leidis komöödiasarja. Nicole vahtis ekraani ja vandus, et ei nuta Drew’ pärast. Ei nüüd ega enam iial.