Читать книгу Magusad unistused. Keyesi õed, II raamat - Susan Mallery - Страница 6

Laupäeva hommikul jõudis Nicole pagaritöökotta umbes viis minutit enne seda, kui Raouli vahetus algama pidi. Ega ta teismelist tegelikult näha ei lootnud. Ta oli tol hetkel reageerinud – ta oli lahke olnud. Ja Nicole elas kindlas usus, et ükski heategu ei jää karistamata. Nii et poiss ei tule kohale ja tema vihastab, põhiliselt küll iseenda peale.

Nicole sammus pagaritöökoja tagaukse poole, kui tema kõrvale ilmus pikka kasvu tumedapäine poiss ja hakkas temaga ühte sammu astuma.

“Tere hommikust,” tervitas Raoul viisakalt.

Naine vaatas tema poole. “Sa tulid varem.”

“Ma ei tahtnud hiljaks jääda.”

“See on muljetavaldav, et sa üldse siin oled.”

“Sa ei oodanud mind?”

“Ei.”

“Ma andsin oma sõna.”

“Sa varastasid sõõrikuid. See muudab sinu sõna kaheldavaks.”

Nicole ei vaadanud rääkides otse poisi poole, nii et ta ei saanud kindel olla, kuid talle tundus, et ta nägi silmanurgast poissi võpatamas. Sellepärast, et tema poisis kahtles? Sest ta mainis vargust? Suurepärane. Iga hommik peaks algama ülitundliku koogivargaga.

“Sa oled ka sportlane,” lisas Nicole isegi teadmata, miks ta tundis vajadust poisi enesetunnet parandada. “Mul on midagi sportlaste vastu. See on pärit keskkoolist, kui ükski poistest, kellesse ma armunud olin, minust välja ei teinud.”

“Seda ma ei usu.”

Nicole ohkas. “Kas sa üritad võluv olla?”

“Ainult natuke. Ma harjutan.”

Nicole võis arvata, milliselt meistrilt poiss õppinud oli. “Hoia seda kellegi jaoks, kellele on lihtsam muljet avaldada. Mina olen immuunne.”

“Ma märkasin. Treener Hawkins ei meeldi sulle eriti.”

“Ma ei ütleks nii,” pomises Nicole, ehkki see oli tõsi. Tema meelest oli Hawk tore ning tal oli imekspandav keha, mis oli enam kui võimeline naise kogu olemuse süütama, kuid see ei tähendanud, et mees talle meeldima pidi. Nicole ei kavatsenud lasta end mehe harjutatud naeratuse ja globaalset soojenemist mõjutava seksuaalse energia võrku vedada.

Raoul avas pagaritöökoja ukse. Nicole astus sisse ja lehvitas Philile.

“Hommikust,” hõikas naine.

Phil, üleni valges, põll kaasa arvatud, vanem mees, kiirustas nende juurde.

“Hommikust,” ütles ta Raouli silmitsedes. “Oled valmis tööd tegema?”

“Jah, söör.”

Phili ei paistnud see veenvat. “See ei saa lihtne olema ja kaebused mind ei huvita. Kuuled mind? Ei mingit virisemist.”

Raoul ajas selja sirgu. “Mina ei virise.”

“Eks me näe.”

Phil viis ta minema.

Nicole vaatas neid lahkumas. Raoul teenib varastatu tasa leivataina segamiseks kasutatavaid tohutuid mahuteid küürides. Sellele järgneb hulk töid, mille eesmärk on Raouli varastamise asemel kaks korda järele mõtlema ja ostmist eelistama panna. Nicole mõtles, kas poiss omandab õppetunni või kannatab selle lihtsalt välja.

Neli tundi hiljem oli Nicole saabunud kirjad läbi vaadanud – see oli töö, mida ta alati pelgas. Aga ta oli tahtnud Raouli vahetuse lõpuni kohale jääda ja pagaritöökojas ei saanud ta ise töötada enne, kui oli võimeline ilma kepita liikuma. Nicole pani arved kausta ja kirjutas sellele raamatupidaja jaoks sildi. Phil koputas avatud uksele ja astus tema laua juurde.

“Kuidas läheb?” küsis Nicole.

“Hästi. Paremini, kui ma arvasin. Poiss oskab tööd teha. Ta täidab käsku, ei ülbitse, ei laiskle. Ta meeldib mulle.”

Nicole kergitas kulmu. “See on üllatav.”

“Ära sa märgi. Ma arvan, et sa peaksid talle tööd pakkuma. Meil on väljaspool tipptundi kedagi temasugust vaja. Ta käib koolis ja mängib jalgpalli, nii et ta oleks sel ajal vaba. Mul läheks teda siis tarvis.”

“Hea küll. Ma räägin temaga.”

Nicole tõusis ja sirutas end. Valu põlves oli talutav ja hakkas kaduma.

Raoul tõstis tagumises ruumis jahukotte virna. Ta pani iga koti täpselt alumise peale ja hoolitses selle eest, et virnad viltu ei vajuks ja lõpuks ümber ei kukuks.

“Tubli töö,” ütles naine. “Sa avaldasid Philile muljet ja see pole lihtne.”

“Aitäh.”

“Tahad päris tööd? Osalise tööajaga. Me sobitame töö sinu kooli ja jalgpallitreeningutega. Palk pole halb.” Ta nimetas tunnitasu, mis oli veidi kõrgem sellest, mida poiss oleks saanud kaupluses või isegi restoranis töötades.

Raoul pani viimase koti kohale ja pühkis käsi põlle, mille Phil oli tema jaoks leidnud.

“Ma ei saa,” ütles ta Nicole’i poole vaatamata.

“Hea küll.”

“Mul on raha vaja. Asi pole selles.”

“Milles siis? Kas uutesse telesaadetesse otsitakse osalisi ja su agent tahab, et sa L.A.-sse lendaksid?”

See tõi Raouli näole kerge naeratuse, mis kiirelt hajus. Paistis, et poiss kogus julgust, et naise poole vaadata. “Sa ei taha mind tööle võtta. Veel mitte. Ma saan paari nädala pärast kaheksateist. Kui ma täisealiseks saan, võin esitada palve, et minu alaealise kuriteoregister suletaks. Seni olen ma politseiregistris.”

Nicole oli kergelt üllatunud ja pettunud. “Mida sa tegid?”

“Varastasin kaheteistkümneaastaselt auto. Et sõpradele muljet avaldada. Ma olin loll ja jäin umbes viis minutit hiljem vahele. Ma pole enne ega pärast seda midagi teinud. Välja arvatud sõõrikud ja seda sa tead. Ma sain oma õppetunni.” Raoul langetas pilgu põrandale. “Sul pole mingit põhjust mind uskuda.”

Üks oli, mõtles naine. Poisi juttu oleks olnud lihtne kontrollida, nii et ta oleks idioot, kui oleks valetanud. Ja Raoul ei jätnud talle rumala inimese muljet.

“Kuritegeliku elu alustamine autovargusega on üsna muljetavaldav. Enamik inimesi näppab lihtsalt poest. Sina võtsid kohe suuna kõrgliigasse.”

See tõi poisi näole kerge naeratuse. “Ma olin laps. Ma ei olnud eriti tark.”

Ta oli ikka veel laps, mõtles naine. Kas ta oli nüüd targem?

“Tööpakkumine on endiselt jõus. Töö pole lihtne, aga see on aus. Ja sa saad nii palju ülejäänud küpsetisi, kui süüa jaksad.”

“Ma jaksan palju.”

“Siis on see sinu jaoks suurepärane tehing.”

Raoul vaatas Nicole’ile otsa. “Miks sa peaksid mind usaldama?”

“Igaüks võib ühe korra eksida.” Nicole mõtles oma nooremale õele. Jesse oli saanud neli-viissada teist võimalust ja suutnud need kõik ikkagi ära rikkuda.

“Siis ma võtan töö vastu,” ütles poiss. “Mul on iga päev pärast lõunat jalgpallitrenn, nii et äkki ma saaksin hommikuti enne kooli töötada.”

“Sellest räägi Philiga. Tema on sinu ülemus. Kui sa tahad pärast hooaja lõppu rohkem töötunde teha, anna talle teada.”

Raoul noogutas. “Aitäh. Sul poleks tarvitsenud seda teha. Sa oleksid võinud politsei kutsuda.”

Nicole ei võtnud vaevaks mainida, et seda ta oligi teha üritanud. Seattle’i seadusesilma asemel oli kohale ilmunud Hawk.

“Mis värk meestel selle jalgpalliga on?” küsis ta. “Miks te mängite? Au pärast?”

“Ma armastan seda mängu,” vastas Raoul. “Ma tahan kolledžisse minna. Mul pole selleks raha, nii et ma loodan jalgpallistipendiumile.”

“Siis hakkad profijalgpalluriks ja teenid miljoneid?”

“Võib-olla. Tõenäosus on selle poolt. Treener ütleb, et mul on annet.”

“Kas ta on õige mees seda hindama?”

Raoul kortsutas kulmu. “Ta on minu treener.”

See vastus pole õige, mõtles Nicole. Kuidas võis keskkooli jalgpallitreener teada, kas üks mängija jõuab profiliigasse? Kuidas võis keegi seda teada?

“Sa ei tea, kes ta on,” ütles Raoul hämmeldunult. “Sul pole aimugi.”

Nicole niheles ebamugavust tundes. “Ta on sinu treener.” Ja meeletult kuum, aga see ei puutunud asjasse.

“Ta on Eric Hawkins. Ta oli kaheksa aastat profijalgpallur ja loobus karjääri tipus. Ta on legend.”

Nicole’il oli raske seda uskuda. “Veab tal.”

“Ta on parim. Ta ei pea raha pärast tööd tegema. Ta on keskkooli jalgpallitreener, sest ta armastab mängu ja tahab midagi tagasi anda.”

Nicole võitles sooviga haigutada. Raouli kiidukõne meenutas väga lindistatud kõnet. Ilmselt oli poiss seda legendilt endalt kümneid kordi kuulnud.

“Hea teada,” ütles naine ja võttis tagataskust nelikümmend dollarit. “Võta.”

Poiss ei võtnud raha. “Sa ei saa mulle maksta.”

“Muidugi saan. Ametlikult oled töötaja alles siis, kui dokumendid ära täidad. Nii et võta praegu see. Varsti saad oma kellakaardi ja päris palgatšeki.”

Poiss pani lausa käed selja taha. “Ma töötasin, et tasuda varastatud sõõrikute eest.”

“Tegelikult ei jõudnud sa nendega uksest väljagi. Sa pole selles varastamise asjas eriti osav.” Nicole ohkas, kui poiss ei naeratanud. “Kuule, sa tegid täna kõvasti tööd. Ma hindan seda. Sa oled selle ära teeninud. Võta see vastu või ma muutun tõeliselt norivaks, ja usu mind, seda sa näha ei taha.”

Raoul sirutas käe raha järele. “Sa arvad, et oled väga karm, aga mina sind ei karda.”

See pani naise peaaegu naerma. “Oota ainult, poiss. Oota ainult.”

Nicole juhatas Raouli pagaritöökoja eesruumi, kus ta pani paar kotti täis eilseid küpsetisi ja saiu.

“Sa ei pea seda tegema,” ütles poiss ja vaatas igatsevalt umbes poolt tosinat küpsist naise käes.

“Sa saad kaloritega hakkama. Nagu ma ütlesin – see on boonus.”

“Kas on ka teisi boonuseid?”

See küsimus ei tulnud Raoulilt. Nicole’il ei tarvitsenud ringi pöörata ega isegi mõelda, kes oli rääkinud. Ja juhuks, kui ajul mõni kahtlus jäigi, lõi kogu tema keha rõõmust õhetama.

Nicole ajas selja sirgu, võttis end kokku ja pööras ringi. Muidugi seisis leti taga Hawk ja naeratas oma seksikat sa-tead-et-tahad-mind naeratust.

Tal oli veidi rohkem riideid seljas kui eelmisel päeval. Täna olid tal jalas pikemad lühikesed püksid ja tema T-särk kattis kogu rinna ja kõhu, mis oli nii hea kui halb. Teoreetiliselt oleks Nicole pidanud suutma selgemalt mõelda. Tegelikult oli ta veidi pettunud.

“Mida sa tahad?” küsis ta ega hoolinud sellest, et küsimus kõlas nipsakalt.

“Huvitav küsimus,” pomises Hawk ja pilgutas Raoulile silma. “Tulin vaatama, kuidas mu tähtmängija hakkama sai. Ta jättis sulle kuradi hea mulje, eks ole?”

Nicole leidis end kenasti nurka aetuna. Raoul meeldis talle siiralt ja tal oli hea meel, et sai poisile tööd pakkuda. Samas tekitas Hawki siinolek temas tahtmise öelda, et midagi ei läinud hästi ja tal oli hea meel poisist lahti saada.

“Ta sai hakkama,” ütles naine ja ulatas kotid Raoulile. Peljates poisi silmis pettumust näha, lisas Nicole: “Paremini kui kenasti. Ta sai suurepäraselt hakkama.”

“Ma teadsin seda.”

“Praegu pole asi tegelikult sinus. Ma tean, et see on hämmastav mõte, nii et peaksin sulle ilmselt hetke aega andma, et sellest aru saada.”

Hawk turtsatas. “Raoul, sa ei pea siin passima. Näeme paari tunni pärast trennis.”

Poiss noogutas ja lahkus. Nicole vaatas, kuidas ta läks, sest see oli lihtsam kui üritada Hawki poole vaadata. See mees oli nagu naistenõges.

Kui nad kahekesi jäid, ei osanud Nicole korraga ühegi oma kehaosaga midagi peale hakata. Ta tahtis taganeda... või lähemale, palju lähemale minna. Käsivarred tundusid naljakalt külgedel rippuvat. Aga rinnal ristatuna oleks see liiga vaenulik poos olnud.

Nicole vihkas seda. Sel mehel oli võime panna ta end ebamugavalt tundma.

“Sa ei pea kauem siin olema,” ütles ta mehele.

“Ma tahan sind tänada, et sa Raoulile võimaluse andsid,” ütles Hawk ja paistis ilma end liigutamata lähemale nihkuvat.

Üsna osav, mõtles Nicole süngelt.

“Ta nägi kõvasti vaeva. Seda juhtub palju vähem, kui mulle meeldiks. Ma andsin talle tööd.”

Hawk kergitas üht kulmu. “Ta avaldaski sulle muljet.”

“Tal on tööd vaja. Mul on abi vaja. Ära tee seda suuremaks, kui asi väärt on.”

Tumedad silmad tundusid otse tema olemusse vaatavat. “Sa tahad, et inimesed sind karmiks peaksid.”

“Ma olengi karm.”

“Sisimas oled sa vahukomm.”

Nicole kangestus. “Ma oleksin võinud lasta su mängija vanglasse saata. Ära arva, et ma poleks seda teinud, kui ta ei oleks täna kohale ilmunud. Ma olen seda kohta aastaid pidanud. Ma tean, mida ma teen.”

“Kas sulle meeldib see, mida sa teed?”

“Muidugi,” ütles Nicole automaatselt, sest nii vastas ta alati. Ta oli juba kaheksa- või üheksa-aastaselt teadnud, et hakkab pagaritöökoda pidama. See oli iseenesestmõistetav... seda eeldati. Tema elu ei pidanud palju üllatusi pakkuma. Viimasel ajal polnud ükski üllatustest küll hea olnud.

Oota. Seal oli ju Claire. Taaskohtumine õega oli hea. Jälgida, kuidas Claire meeletult armus, rasedaks jäi, kihlus ja täiusliku õnne leidis, oli tema heale loomusele veidi liig olnud, aga ta sai sellega hakkama. Sest mis tal üle jäi?

“Maa kutsub Nicole’i.”

Naine pilgutas silmi ja nägi Hawki veidi liiga lähedal seismas.

“Ma kaotasin su hetkeks,” ütles mees.

“See peab küll esimene kord olema,” ütles naine mõtlemata. “Naine, kes keskendub kaheksandiksekundiks millelegi muule peale sinu.”

“Sest mulle on nii raske vastu panna?”

“Minul mitte.”

“Ma ei usu seda. Sa oled huvitatud.”

Kui Nicole oleks suutnud vaadata meest korraga viis sekundit ilma soovita oigeid kuuldavale tuua, oleks ta ehk võtnud midagi rasket ja mehele vastu pead virutanud. Kuid mees rääkis tõtt ja naisel oli liiga piinlik, et leida kiire võimalus mees sõnadega tümaks teha. Tänu sellele jäi Nicole’ile hale vastus: “Ma pole huvitatud.”

Mees muigas. “See oli veenev.”

“Mul ükskõik, mis see oli, see on tõde.” Peaaegu. Ärritus sundis Nicole’i aususele. “Sa tead, et sul on suurepärane keha, ja on selge, et sulle meeldib seda maailmale näidata. Mis tähendab mida? Sa oled kõvasti üle kolmekümne. Kas sa ei peaks sellest juba üle olema? Kas sa ei peaks kolmandikku sellest ajast, mis sa oma kehale kulutad, oma vaimu arendamisele pühendama? Sa ei saa elu lõpuni jalgpallitreener olla.”

Liiga hilja meenus naisele, et jah, mees võis igavesti treener olla ja et Raoul oli maininud midagi selle kohta, et mees oli profijalgpallur. Mis tähendas ilmselt seda, et ta oli rikas.

“Sa eeldad, et ma olen rumal?” küsis mees toonil, mis oli korraga nii lõbus kui vihane. “On see sellepärast, et mul on lihased, või sellepärast, et ma jalgpalli mängin? Kas see pole sama hea, kui mina eeldaksin, et sa oled idioot, sest sa oled loomulik blond?”

Võib-olla. Jah. Nicole ei teinud küsimusest väljagi. “Kust sa tead, et ma loomulik blond olen?”

“Minu suurepärane vaatlusvõime.”

“Ma juhin edukat firmat. On selge, et ma olen enam kui võimekas,” ütles naine pepsilt.

Hawkile meeldis, kuidas Nicole ärritudes nipsakaks muutus. Talle meeldis, et iga kord, kui ta lähemale astus, sattus naine segadusse ega teadnud, kuhu vaadata. Kui naine polnud huvitatud, oleks ta käskinud mehel järele jätta ja ära minna, aga Nicole polnud sõnagi öelnud. Seegi meeldis Hawkile.

“Selge see,” õrritas mees ja astus lähemale.

“Kas sa ei tunne isikliku ruumi vastu mingit austust?”

“Ei.”

Nicole tõstis pea ja põrnitses vihaselt, aga enne kui ta midagi öelda jõudis, sõnas mees: “Sul on ilusad silmad.”

Naise suu avanes ja sulgus. “Mida sa enda arust teed?”

“Flirdin.”

“Miks?”

“See on lõbus.”

“Minu jaoks mitte.”

“Igaüks naudib tähelepanu.”

“Räägi enda eest.”

“Sa ei arva, et sul on ilusad silmad?”

“Need on kenad. Otstarbekad. Ma ei hooli nende värvist.”

“Muidugi hoolid. Sa pead teadma, et need on ilusad. Sina oled ilus.”

Nicole punastas.

Mees polnud seda kohe märganud. Naine keeras ja pomises midagi endamisi. Mees kuulis vaid paari sõna, nende seas “uskumatult ülbe” ja “ego”. Nii et ta ei pööranud sellele tähelepanu, enne kui nägi naist sõrmi põskedele surumas, nagu tahaks nahka jahutada.

Miks peaks nii enesekindel inimene punastama sellepärast, et mees mainis, et ta on ilus? Kui just keegi polnud vaevunud vaatama. Hawkil oli tunne, et Nicole oli seda tüüpi naine, kes mehi eemale peletas ja siis imestas, miks ta üksildane oli.

Selle vea võis tema parandada.

“Sulle meeldib, kui ma sinuga flirdin,” ütles ta. “See on parim osa sinu päevast.”

“Sa oled uskumatu.”

“Ma tean.”

Nicole oigas. “Ma ei mõelnud seda heas mõttes. Sul on luulud. Mitte miski sinu juures pole parim osa minu päevast.”

“Valetaja.”

Nicole tõi kurgupõhjast kuuldavale ärritust väljendava heli. See oli peaaegu urin. Hawk mõtles, mis häält teeb naine just enne seda, kui ta voodis kontrolli kaotab. Tal oli tunne, et naine karjub.

“Säästa flirt kellegi jaoks, keda see huvitab,” pomises naine ja hoidis oma kepist nii kõvasti kinni, et sõrmenukid valgeks tõmbusid.

“Sina oled huvitatud.”

Nicole raputas pead. “Kas sa ei pea kuskil olema?”

“Muidugi, aga see on lõbusam.”

“Ei, ei ole.”

Hawk hakkas naisele mõjuma. Puna tema põskedel süvenes ja ta ei suutnud otsustada, kas ta tahtis mehe jalge ette viskuda või teda lüüa. Ärritus oli hea. See tähendas, et Nicole oli korraga nii huvitatud kui ka enda peale vihane.

“Me peaksime välja minema,” ütles mees, teades, et see kutse ajab naise veel rohkem tasakaalust välja.

“Mida? Ei.”

“Õhtusöök. Lähme õhtust sööma.”

“Ma ei tule sinuga õhtust sööma.”

“Miks mitte?”

“See pole hea mõte.”

Ja esimese raundi võitis mees. Kui naine poleks tegelikult huvitatud olnud, oleks ta mehele otse ära öelnud.

“Muidugi on.” Hawk tuli nii lähedale, et Nicole pidi talle otsa vaatamiseks pea taha kallutama. “See on suurepärane mõte.”

“Mina ei tule.”

“Tuled ikka.”

“Ei tule ja sa ei saa mind sundida.”

Hawk astus pagaritöökoja ukse poole ja seisatas. “Tahad kihla vedada?” küsis ta ja lahkus.

Auto juurde minnes mees peaaegu kuulis naise podinat. See läks hästi. Oli esimese veerandaja algus ja mees oli juba kaugel vastase territooriumil ja valmis punkti saama.

“Amy teraapia läheb väga hästi,” ütles Claire seeni hakkides ja kaussi pannes. “Ta on väike, see on hea. Tema aju on veel muutustele avatud. Erinevalt neist meie seas, kelle aju on suletud.”

Nicole rebis salatit kaussi. “Mul pole aimugi, mis seisukoht mu ajul kogu selles avatuse ja suletuse küsimuses on.”

Amy oli Wyatti tütar ja peagi pidi temast Claire’i kasutütar saama. Ta oli kurdina sündinud ning palunud hiljuti kõrvaimplantaati, mis aitaks tal kuulda. Operatsiooniga pandi vajalik riistvara küll paigale, kuid ta vajas eriravi, et õpetada teda uuel viisil helisid kuulma ja neist aru saama.

“Amy on implantaadist nii elevil,” rääkis Claire. “Ta palub mul igal õhtul endale mängida.”

“Mis sulle meeldib.”

“Meeldibki. Ta on minu kõige suurem fänn.”

Arvestades, et Claire oli maailmaklassi kontsertpianist, kelle CD-d olid Grammysid võitnud ja kellel oli rohkem kontserdilepinguid, kui ta oleks jõudnud kahe elueaga ära mängida, ütles see avaldus juba nii mõndagi.

“Ma arvasin, et Wyatt on sinu kõige suurem fänn,” õrritas Nicole.

“Ta on. Teistel viisidel.”

Õde naeris ja Nicole naeratas. Tal oli Claire’i pärast hea meel. Tõsiselt. Ta ei tahtnud Wyattit endale. Ta üritas endale öelda, et ta ei tahtnud ühtki meest endale, kuid ta teadis, et see oleks vale. Ta tahtis kedagi erilist. Kedagi, kes teda armastaks ja tema jaoks alati olemas oleks. Kahjuks oli ta Drew’ valinud.

Nicole’ile meenus kohe öö, mil ta oli Drew’ ja Jesse’i koos voodist leidnud. Nad olid suudelnud või kavatsenud seda teha. Jesse’i rinnad olid paljad. Nicole oli...

Ta tuletas endale meelde, et ei tohi sinna minna. Ta pidi lõpetama enda piinamise minevikuga. Ta oli Drew’st üle saanud, ta pidi edasi liikuma. Ta peab milleski meeldivamast mõtlema.

Kohe kerkisid tema vaimusilma ette pildid Hawkist. See mees võis ta ju hulluks ajada, kuid tal oli keha, mille eest võis surra. Nicole polnud välimusest kunagi eriti hoolinud, aga praegu oli ta valmis erandi tegema.

Aeg vaimus teemat vahetada, tuletas Nicole endale meelde.

Ta lõpetas salati rebimise ja ulatas kausi õele. “Oled sa oma sügisese reisikava paika pannud?”

Claire kehitas õlgu. “Peaaegu. Lisa andis mulle nimekirja kohtadest ja ma valin neid välja. Ma ei taha liiga palju ära olla. Mitte ainult sellepärast, et igatsen Wyatti ja Amy järele, aga ma ei taha end enne lapse sündi ära väsitada.”

“Kas sa arstiga rääkisid?” küsis Nicole, usaldades Claire’i tervise suhtes arste palju rohkem kui õe mänedžeri Lisat.

Claire noogutas. “Ta tahab, et ma esimese trimestri viimastel nädalatel minimaalselt reisiksin. Teisel trimestril sõidan palju ringi. Kolmandal vähem. Lisa rääkis midagi pühadekontserdisarjast Hawaiil, aga ma ei usu, et ma selleks valmis olen.”

Nicole võttis avokaado. “Miks mitte? Kas te ei saa Amyt kaasa võtta?”

“Oh, muidugi saaksime. Meie käsutuses oleks kena rannamaja, aga see on nii kaugel ja ma tõesti ei tahaks sellisel ajal reisida. Tead küll. Perekonnast eemal olla.”

Nicole tahtis just mainida, et suurem osas Claire’i perest – tema kihlatu ja tolle tütar – oleksid temaga kaasas. Siis ta taipas. Claire ei tahtnud temast eemal olla. Ta ei tahtnud Nicole’i jõulude ajal üksi jätta.

“Mul pole häda midagi,” ütles ta ruttu. “Sa peaksid minema.”

“Asi pole sinus,” ütles Claire, kuid see ei kõlanud veenvalt. “See on meie esimene võimalus pühade ajal koos olla pärast seda, kui me kuuesed olime. Ma ei lähe Hawaiile. Ma ei taha.”

“Ma ei usu sind.”

“Sinna ei saa ma midagi parata,” ütles õde.

“Sa muretsed minu pärast.”

“Muidugi, aga ma saan sellest üle.”

Nicole üritas naeratada, kuid ei suutnud oma huuli õieti liigutada. Ta hindas seda, et inimesed muretsesid, aga talle ei meeldinud kaastundevajadus. Tavaliselt korraldas ta oma elu nii, et sai asjadega hakkama. Ta oli ise inimene, kellelt teised juhatust otsisid. Tavaliselt polnud tema see, keda haletseti.

“Asjadest üle saamisest rääkides,” ütles Claire kergel toonil. “Oled sa viimasel ajal Jesse’iga rääkinud?”

“Sa tead, et ei ole.”

“Kunagi pead ju ikka rääkima.”

“Miks?” Oleks see Nicole’ist sõltunud, poleks ta Jesse’iga enam kunagi tegemist teinud. “Vähe sellest, et ta minu mehega magas. Ta varastas perekonna salajase retsepti ja müüs kuulsat Keyesi šokolaadikooki Internetis.”

Ainuüksi sellele mõtlemine ajas ta hulluks. Drew oli üks asi, aga ka äri ära rikkumine?

“See on täpselt tema moodi,” pomises Nicole. “Vean ükskõik mille peale kihla, et kui ma temaga räägiksin, oleks tal miljon vabandust. Ta ei võta kunagi vastutust.”

“Sa viskasid ta välja,” ütles Claire vaikselt. “Ta pidi elatist teenima.”

“Täpselt. Ta oleks pidanud tööle minema. On kümneid töökohti, aga kas ta üldse üritas tööd leida? Ei. Ta varastas. Enne Drew’ ja siis koogi.” Nicole’i kõht hakkas valutama. “Ma ei taha sellest rohkem rääkida.”