Читать книгу Magus lepitus. Keyesi õed, III raamat - Susan Mallery - Страница 5

„Sind nimetatakse verejanuliseks lurjuseks,” sõnas Diane äriajakirja lehitsedes. „Sulle see vist meeldib.”

Matthew Fenner vaatas sekretäri poole, aga ei öelnud midagi. Lõpuks tõstis naine pilgu ja naeratas.

„Sulle ju meeldib, kui sind nimetatakse verejanuliseks lurjuseks,” tuletas ta mehele meelde.

„Mulle meeldib, kui mind austatakse,” parandas too.

„Või kardetakse.”

Matthew noogutas. „Hirm mõjub.”

Diane laskis avatud ajakirjal lauale kukkuda. „Kas sul kunagi ei teki tahtmist, et keegi peaks sind meeldivaks inimeseks?” küsis ta.

„Ei.”

Kui kedagi peetakse meeldivaks inimeseks, siis tähendab see, et teda veetakse ninapidi. Selle oli Matthew juba kaua aega tagasi selgeks saanud. Ta võttis kätte ühe talle saabunud sõnumitest, mis lebasid telefoni kõrval. Veidral kombel oli talle just nüüdsama helistanud too naine, kes talle selle õppetüki nii põhjalikult selgeks tegi.

Sekretär ohkas. „Olen sinu pärast mures.”

„Sa raiskad aega.”

„Ära satu paanikasse. Muretsen ainult väljaspool tööaega.”

Matthew põrnitses oma veidi üle viiekümne aasta vanust abilist pahaselt, aga naine ei teinud temast väljagi. Kuigi mees poleks seda mitte mingil tingimusel tunnistanud, oli just asjaolu, et ta ei suutnud naisele hirmu peale ajada, üheks põhjuseks, miks too nii kaua oli tema juures vastu pidanud. Kuigi Matthew’d tunti kui seda tüüpi ärimeest, kelle möödudes jäävad konkurendid verisena maantee kõrvale lamama, ei meeldinud talle vaadata, kuidas alluvad tema ees lömitasid. Vähemalt ei tahtnud ta seda pidevalt näha.

„Kas sul oli veel midagi?” küsis ta ning vaatas siis rõhutatult ukse poole.

Sekretär tõusis püsti. „Jesse helistas jälle. See teeb kolm korda kolme päeva jooksul. Kas helistad talle tagasi?”

„On see tähtis?”

„Jah. Kui sa kavatsed teda jätkuvalt ignoreerida, siis meeldiks mulle, kui sa talle seda lihtsalt ütleksid ja tema vaevlemisele lõpu teeksid.” Diane kortsutas kulmu. „Harilikult oled sa oma mõnusate pruudikestega olnud otsejoonelisem. Pärast seda, kui oled nad maha jätnud, helistavad nad harva.”

„Olen palunud, et sa ei nimetaks neid „mõnusateks pruudikesteks”.”

Diane pilgutas süütult silmi. „Oled või? Anna andeks. Mul läheb see aina meelest ära.”

Naine valetas, kuid Matthew ei hakanud teda korrale kutsuma. Nimetades naisi, kellega ülemus käis kohtamas, mõnusateks pruudikesteks – mis oli lühivorm sõnast „tibid” –, näitas Diane oma halvakspanu. Ta nurises, et ülemuse naistuttavaid polnud võimalik üksteisest eristada, et nad olid nagu moenukukesed. Kõik füüsilises mõttes ühesugused, ebaloomulikult kaunid ning ilma südame ja ajudeta. Tal oli õigus.

Diane ei suutnud uskuda, et Matthew meelega kurameerib just niisugustega. Mees ei otsinudki enamat.

„Jesse on keegi, keda ma kunagi tundsin,” sõnas Matt ja soovis siis, et poleks midagi öelnud. Dianele polnud seda infot vaja. See osa mehe elust oli juba ammu lõppenud.

„Kas tõesti? Kas tal on tõeliselt olemas isiksus või...” naine lehvitas kätega näo ees nagu püüdes minestust tagasi hoida, „...aju? Nüüd, kus sa seda mainisid, tundub, et tema jutt oli täiesti normaalne.”

„Ma ei maininud seda.”

„Hmm. Olen kindel, et mainisid. Räägi siis mulle oma saladuslikust minevikust, mille sa veetsid koos tolle naisega.”

„Sa võid nüüd minna.”

„Miks ta on jälle Seattle’is? Kas ta on kena? Kas ta meeldiks mulle? Kas ta meeldib sulle?”

Mees osutas uksele.

Diane kõndis läbi kabineti. „Nii et sa tahad öelda, et kui see naine järgmine kord helistab, siis suunan kõne sulle, eks?”

Mees jättis vastamata ja sekretär lahkus.

Matt tõusis ja läks akna juurde. Kabinet oli Eastside’i linnajao ühe pilvelõhkuja ülemisel korrusel ja sealt avanes võimas vaade. Matti äritegevus oli toonud talle edu igal alal. Ta oli saavutanud kõik. Tal oli kõik, mida ta tahtis, ning enamgi veel – raha, võim, lugupidamine ning ta ei pidanud kellelegi oma tegevuse kohta aru andma.

Aeglaselt ja kaalutletult kägardas ta Jesse’i sõnumit sisaldava paberilehekese kokku ja viskas prügikorvi.

Hoolimata mitme kuulsa luuletaja ja paari nutuse kantrilaulu lubadustest avastas Jesse Keyes oma õnnetuseks, et tagasitulek koju on võimalik. Mitte et ta oleks saanud kedagi oma praeguses olukorras süüdistada – otsuse Seattle’isse tagasi pöörduda oli ta teinud täiesti iseseisvalt. No hästi, võib-olla oli teda veidi aidanud too tore poisu, kes oli tema elus kõige tähtsam.

Ta heitis pilgu tahavaatepeeglisse ja naeratas oma nelja-aastasele pojale.

„Arva ära, kus me oleme.” sõnas ta.

Poisi tumedad silmad lõid särama, kui ta emale otsa naeratas. „Kas oleme juba kohal?”

„Oleme jah!”

Gabe plaksutas käsi. „Mulle meeldib siin.”

Nad tulid siia suveks või lihtsalt nii kauaks, kui Jesse’il vaja on, et lahendada minevikuprobleemid ja koostada plaanid tulevikuks. Nädal ühele või teisele poole.

Jesse peatus Park-hotelli juures, ronis välja ja avas tagumise istme kõrval oleva ukse. Ta tegi Gabe’i turvavöö lahti ning aitas ta autost välja. Poiss seisis tema kõrval ja vaatas neljakorruselist hoonet.

„Kas me jäämegi siia?” küsis ta, hääl aukartusest vaevukuuldav. „Tõsiselt?”

See hotell, mis oli mõeldud külastajaile, kel oli ette näha pikemat viibimist Seattle’is, oli parimal juhul lihtsalt tagasihoidlik kohalik võõrastemaja. Jesse’il polnud raha, et peatuda kusagil uhkes hotellis, mis kuulub mõnda üleriigilisse hotelliketti. Toa juurde kuulus aga ka köök ja Interneti-ülevaadetes oli öeldud, et seal on puhas, ning just see oli Jesse’ile oluline. Kui ta juba teab, kui kauaks nad jäävad, siis uurib ta, kuidas oleks võimalik üürida möbleeritud korterit ülikoolikvartalis. Oli suvi, ning see tähendas üliõpilaste äraoleku ajaks tühje tube ja odavat üüri.

Kuid Gabe’i jaoks, kes polnud oma elus kunagi hotellis viibinud, oli see ajutine varjupaik põnev ja uus.

„Tõsiselt,” ütles naine lapsel käest kinni võttes. „Tahad ma võtan toa kõige ülemisel korrusel?”

Poisi silmad läksid pärani. „Kas me saaksime sellise?” sosistas ta.

Jesse’i jaoks tähendaks see rohkem trepiastmeid, kuid üleval tunneks ta end turvalisemalt. „Seda ma neilt palusin.”

„Lahe!”

See oli poisi uus lemmiksõna. Ta oli selle selgeks saanud lasteaia päevarühmas. Tol päeval kuulis naine seda umbes neljasajandat korda ning see hakkas talle juba närvidele käima. Siis tuletas ta endale meelde, et „lahe” on palju parem kui mõned teised sõnad, mida poiss oleks võinud ära õppida.

Pool tundi hiljem proovisid nad, kuidas mõlemad kaheinimesevoodid vetruvad, sest Gabe püüdis otsustada, kumba ta endale tahab. Jesse pakkis lahti oma ainsa kohvri, mida oli kolme trepijärgu võrra üles tassinud. Tal oli tõesti vaja mõelda, kuidas jälle tööle hakata. Süda peksles pärast ülesronimist ikka veel.

„Lõunat läheme sööme väljas,” ütles ta. „Kuidas oleks spagettidega?”

Gabe viskus tema juurde, põimides mõlemad käed talle reite ümber ja pigistades nii kõvasti, kui jaksas. Naine silitas ta pehmeid pruune juukseid.

„Aitäh, emme,” sosistas poiss.

Võimalus süüa oma lemmikrooga restoranis oli tema jaoks harv nauding.

Jesse mõtles, kas ta peaks tundma end süüdlasena, et ei tee esimesel Seattle’is veedetud õhtul ise süüa, kuid otsustas siis, et hakkab end piitsutama hiljem. Praegu oli ta väsinud. Sõit Spokane’ist oli kestnud viis tundi ja eelmisel õhtul oli ta töötanud kaua pärast keskööd, kuna soovis teenida nii palju jootraha kui iganes võimalik. Seattle’is viibides läheb rahaga kitsaks.

„Pole tänu väärt.” Ta laskus põlvili, nii et nende silmad olid samal tasemel. „Arvan, et see paik tõepoolest meeldib sulle. Selle nimi on Väike Spagetivabrik.” Suurepärane lastesõbralik restoran. Keegi ei pööraks tähelepanu sellele, kui Gabe end ära määrib, ning ta ise võiks juua klaasi veini ja teha näo, et kõik on parimas korras.

„Kas ma homme näen issit?”

Jesse’i süda hakkas jälle peksma ning seekord polnud sel midagi tegemist trepiastmetega. „Homme arvatavasti mitte, aga üsna pea.”

Gabe hammustas huulde. „Ma armastan issit.”

„Tean seda.”

Või vähemalt armastas laps mõtet, et tal on isa. Poeg oli see põhjus, miks Jesse oli otsustanud vastu astuda kõigile minevikuvarjudele ja tulla koju. Gabe oli hakanud isa kohta küsimusi esitama umbes aasta tagasi. Miks temal pole issit? Kus tema issi on? Miks issi ei taha koos temaga olla?

Jesse oli kaalutlenud, kas valetada ja öelda lihtsalt, et Matt on surnud. Kuid viie aasta eest, kui ta Seattle’ist lahkus, oli ta tõotanud elada oma elu hoopis teisiti. Ei mingeid valesid. Ei mingit vassimist. Ta oli kõvasti vaeva näinud, et saada täiskasvanuks, et luua endale elu, mille üle ta võiks uhke olla, et kasvatada poega ja olla aus, ükskõik, mida see ka maksma ei läheks.

See tähendas, et Gabe’ile tuli tõtt rääkida. Seda, et Matt ei teadnudki pojast, aga võib-olla on aeg seda muuta.

Naine ei lubanud endal mõelda sellest, kuidas ta Mattiga kohtub. Ta ei suutnud sellest mõelda ja pärast vanaviisi jätkata. Nii et praegu oli tähtsust vaid tema ainsal pojal, kes talle otsa naeratas, ja armastusel, mida ta poisi vastu tundis. Ülejäänuga saab hakkama. Jesse vähemalt lootis seda.

Nimelt polnud Matt ainus, kellega tal tuleb kohtuda. Veel oli Claire, üks Jesse’i kahest vanemast õest, keda ta polnud tegelikult kunagi õieti tundnud, ning Nicole, teine vanem õde, kes teda ilmselt ikka veel kogu südamest vihkas. Niipalju siis kojutulekust.

Sellega tegeleb ta aga homme. Täna õhtuks oli ta lubanud spagette ning seejärel lõbusat õhtut joonisfilmidega ja mõnusat ajaviitmist koos poisiga, kes moodustas parima osa tema elus.

„Kas oled valmis?” küsis ta, ise rahakotti haarates, ning sirutas käed välja, et Gabe sülle võtta.

Poiss hüppas armastavalt ja usaldavalt tema käte vahele, nagu ei laseks ema iialgi talle haiget teha, ei jätaks teda iialgi hätta. Ja Jesse tõesti ei teeks seda, ükskõik mis ei juhtuks. Vähemalt see oli naisele selge.

Jesse kontrollis paberilehelt aadressi, seejärel heitis pilgu kaasaskantavale navigeerimissüsteemile, mille Bill oli talle laenanud. Nende andmed sobisid omavahel kokku.

„Mõni mees on elus edasi jõudnud,” pomises ta, silmitsedes pikka sissesõiduteed, mis viis Kirklandi uhkeimas linnajaos asuva järveäärse majani.

Maavaldusesse sai siseneda turvavärava kaudu, kuid see oli avatud. Jesse oli tänulik selle eest, et tal polnud vaja seletada oma kohalviibimist mõnele maja juures olevale teenijale. Tegelikult ei osanudki ta kujutleda Matti koos mingite teenijatega. Need käiksid mehele närvidele. Vähemalt viis aastat tagasi oleksid käinud. Kahtlemata oli mees muutunud. See, keda Jesse mäletas, poleks iialgi läinud elama mingisse tohutusse laialivalguvasse mõisahoonesse, kus murul seisab pronksskulptuur.

Naine kergitas kulme tolle hämmastava moodsat kunsti esindava näidise peale ja sõitis sellest mööda. Ta parkis laia, kahe poolega ukse juurde, BMW kabrioleti taha. Ust lahti tehes püüdis ta mitte mõelda, kui vilets nägi sellega võrreldes välja tema enda kümneaastane Subaru. Siiski oli tema auto sõidukindel ja nelirattaveoga, mis tähendas, et Spokane’i lumes oli ohutu sõita.

Ta patsutas esipaneeli, hääletult vabandades selle pärast, et märkas, kui ilus nägi välja BMW, mis läikis päikesepaistes, seejärel haaras naine koti ja ronis välja. Enne kui ta mööda treppi tohutu maja eesukse juurde ronis, kontrollis Jesse, kas Gabe’i kõige uuemad pildid olid rahakoti pealmises taskus. Tal oli tunne, et Matti nägemine teeb ta närviliseks. Ta ei tahtnud hakata mööda kotti fotosid otsima.

Eesuks näis kõrguvat taevani. Jesse oletas, et see on ehk neli ja pool või kuus meetrit kõrge ning tehtud läbinisti puust. Visigootidel oleks olnud probleeme sellest uksest sissetungimisega. Naine neelatas, et jagu saada äkilisest jäikustundest kehas, tuletades endale meelde, et kõigest hoolimata tuleb jätkata hingamist, ja vajutas kella.

Kusagil sügaval maja sisemuses kõlas helin. Jesse ootas, teades, et läheb tükk aega, kuni keegi jõuab läbi terve maja tulla. Ta luges kümneni, siis kahekümneni. Kas ta peaks uuesti helistama? Oli pool kümme laupäeva hommikul. Ta oli lootnud, et Matt on kodus. Muidugi oli tuhat paika, kus mees võib viibida. Spordisaal, töökabinet, võib-olla mõne sõbra maja. See võis olla ka naissõber. Selles, et Matt võiks olla toidupoes, Jesse kahtles, sest mees oli...

Eesuks avanes. Jesse võttis end kokku, et taas Matti näha, kuid leidis end otsa vaatamas pikale saledale punapeale, kel oli seljas väga lühike ja seksikas öösärk ning ilmselt muud mitte midagi.

Naine oli veidi üle kahekümnene ja äraütlemata kaunis. Ta silmad olid suured, tumerohelised ja ääristatud muinasjutuliste ripsmetega. Tema nahk oli kreemjas, rinnad lae poole kikkis ja suur suu oli täiuslikult mossis.

„Ma...att,” kiunus ta, venitades mehe nime kahe silbi pikkuseks. „Üks asi on see, kui sa aina räägid, et meie suhe pole sulle ainus. Ma lepin sellega. Mulle see ei meeldi, kuid ma lepin sellega. Aga et üks neist ilmub siia minu päeval? See lihtsalt ei sobi.”

Jesse polnud sellist hetke ette kujutanud. Kui ta seda oleks teinud, siis oleks ta taibanud, et on täiesti võimalik, et ust tuleb avama mõni naine. Sellest oli möödas juba viis aastat – muidugi oli Matti elu muutunud. Võib-olla isegi mitu korda.

„Mina pole kohtamist kokku leppinud,” sõnas Jesse kiiresti, soovides, et oleks tol hommikul pühendanud rohkem aega oma välimusele. Ta polnud teinud muud kui vaid duši all käinud, endale niisutuskreemi ja ripsmevärvi peale pannud ning lasknud oma pikkadel sirgetel juustel õhu käes ära kuivada.

Punapea kortsutas kulmu. „Ma...att!”

Uks avanes laiemalt ja Jesse astus instinktiivselt sammu tagasi, kuigi meetrine vahemaa poleks suutnud vähendada seda mõju, mida talle avaldas Matti nägemine.

Mees oli just nii pikk, nagu Jesse mäletas, kuid ta oli muutunud jõulisemaks. Lühikeste varrukatega, eest lahtine särk oli vajunud kulunud teksadele. Jesse nägi tema lihaselist rinda ja selle musti karvu.

Naise pilk tõusis mehe näole, silmadele, mis olid nii poja silmade moodi. Äratundmine tõmbas ta kõhu krampi, sundides naist mõistma, et hoolimata lahus veedetud aastatest igatses ta ikka veel tolle mehe järele. Võib-olla oli põhjus selles, et kuna Gabe oli kogu aeg Jesse’i lähedal, siis ei suutnud naine kuidagi Matti unustada.

Matt oli alati olnud võimekas ning viimase viie aasta jooksul oli ta oma võimeid ära kasutanud. Temast õhkus jõudu ja eneseusaldust. Ta oli sedasorti mees, kes sundis naisi mõtlema, milline ta on ja kuidas nemad ise võiksid koos temaga olla.

„Jesse.”

Matt hääldas seda nime rahulikult, nagu polekski ta naist nähes üllatunud, nagu oleksid nad alles möödunud nädalal kokku puutunud.

„Tere, Matt.”

Punapea pani käed puusa. „Minge ära. Kõtt!”

Kõtt? Jesse varjas naeratust. Kas see on parim, mida too naine suudab?

„Oota mind köögis, Electra,” ütles Matt, pilku Jesse’ilt pööramata. „Sellega ei lähe kaua.”

„Ma ei lähe kuhugi. Kes see on, Matt?”

Electra? Kas naise nimi on Electra? Kas tal on ka kuldne lasso ja lendav hobune nagu populaarses samanimelises koomiksis?

„Oota mind köögis,” kordas mees kurjal häälel.

Punapea kõmpis minema. Matt ootas, kuni naine oli kadunud, enne kui tagasi astus.

„Tule sisse,” ütles ta.

Jesse astus majja.

Hetke jooksul tajus ta avarust, märkas, kui palju on kasutatud puud ning millised uskumatud vaated avanevad järvele ja Seattle’i kaugele siluetile. Siis pöördus ta Matti poole ja tõmbas hinge.

„Anna andeks, et tulin ilma ette teatamata. Olen püüdnud helistada.”

„Kas tõesti?”

Mehe pilk oli sama sügav, kui Jesse mäletas, kuid palju raskemini mõistetav. Tal polnud aimugi, mida mees mõtles. Kas ta oli häiritud? Pahane? Või oli Jesse lihtsalt üks naine, keda ta kunagi oli tundnud, keegi, kes ei lasknud teda hommikukohvi jooma?

Mehe nägemine viis Jesse’i tasakaalust välja – teda valdav tunne oli kummaline kombinatsioon tuttavast ja võõrast. Viimasel korral, kui nad selles ruumis viibisid, oli mees olnud nii vihane, nii solvunud. Ta oli Jesse’it rünnanud, et teda hävitada, ja see oli tal õnnestunud.

„Kas sa minu sõnumeid kätte ei saanud?” küsis naine, olles veendunud, et need olid meheni jõudnud.

„Mida sa tahad, Jesse? Sellest on palju aega möödas. Miks sa nüüd tulid?”

Niipalju siis väikesest lobisemisest, mõtles Jesse, tundes end äkitselt kohmaka ja närvilisena. Kas nad poleks võinud alustada mõne lihtsama küsimusega, nagu näiteks: „Kuidas läheb?”

Ta oleks võinud rääkida tuhandest asjast, tuua tuhat vabandust või selgitust. Ükski neist ei tundunud olevat tähtis.

Jesse avas rahakoti, tõmbas pildid välja ja ulatas need siis mehele.

„Viis aastat tagasi rääkisin sulle, et olen rase ja et sina oled isa. Sa ei uskunud mind, isegi siis mitte, kui ütlesin, et DNA-proov tõendaks seda. Nüüd on poiss nelja-aastane ja küsib sinu järele. Ta tahab sind tundma õppida. Loodan, et on möödunud küllalt palju aega selleks, et ka sina seda tahaksid.”

Naine tahtis edasi rääkida, selgitada, end kaitsta. Selle asemel sundis ta end huuli kokku suruma ja vait jääma.

Matt võttis fotod ja laskis neil sõrmede vahelt läbi libiseda. Kõigepealt ei näinud ta muud kui ainult poisikest. Poisikest, kes naeris ja naeratas kaamerasse. Naise sõnad ei tähendanud talle midagi. Laps? Ta teadis, et Jesse oli rase. Tema laps? Võimatu. Ta oli keeldunud seda uskumast tookord ega uskunud seda ikka veel. Jesse oli tagasi tulnud, sest mees oli edukas ja naine tahtis endale tükki sellest pirukast. Muud midagi.

Peaaegu vastu tahtmist vaatas ta pildid veel kord läbi ning siis veel kolmandat korda, märgates, et põngerjas nägi välja peaaegu tuttav. Tema silmis oli midagi, mis...

Siis nägi mees seda. Sarnaseid jooni. Lõua kaarjoon peegeldus talle vastu igal hommikul, kui ta habet ajas. Silmade kuju. Ta tundis ära osakesi iseendast, viiteid oma emale.

„Mida see tähendab?” urises ta.

Tema laps? Tema laps?

„Poisi nimi on Gabe,” ütles Jesse vaikselt. „Gabriel. Ta on neli aastat vana ja tõesti tore laps. Ta on tark ja lõbus ning tal on palju sõpru. Ta on tugev matemaatikas ja see on vist päritud sinult.”

Matt ei suutnud naise sõnadele keskenduda. Need valgusid temast üle nagu vihm, ilma mingi tähenduseta, ning voolasid edasi. Temas tekkis viha, mis seejärel kasvas raevuks. Naine oli sünnitanud tema lapse ja polnud viitsinud seda sõnagagi mainida?

„Sa oleksid pidanud mulle sellest rääkima,” ütles ta häälel, mis oli raevust kähe ja jäine.

„Ma rääkisin. Sa keeldusid mind uskumast, kas mäletad? Sinu sõnad olid täpselt sellised, et sind ei huvita, kas ma olen sinust rase. Sa ei tahtnud koos minuga last saada.” Naine ajas selja sirgu. „Ta tahab sind tundma õppida, Matt. Ta tahab oma isa tundma õppida. Sellepärast olen ma siin. Sellepärast, et see on Gabe’i jaoks tähtis.”

Jesse’ile endale see aga tähtis polnud. Tal polnud vaja seda öeldagi – mees juba teadis, et see nii on.

Ta sirutas fotod naisele tagasi, kuid too raputas pead. „Jäta endale. Ma tean, et seda on raske mõista. Meil on vaja rääkida ja sina pead Gabe’iga kohtuma. Muidugi siis, kui sa seda üldse tahad.”

Mees noogutas, sest oli liiga raevunud, et rääkida.

„Minu mobiiltelefoni number on esimese pildi tagaküljel. Helista mulle, kui valmis oled, ja me teeme mingi plaani.” Jesse kõhkles. „Mul on kõigest kahju. Tahtsin sinuga rääkida enne, kui siia tulen, aga ei saanud sind kätte. Ma ei püüdnud teda sinust eemal hoida. Asi on lihtsalt selles, et sa tegid mulle väga selgeks, kuivõrd ükspuha see sulle on.”

Siis pöördus Jesse minekule. Mees vaatas, kuidas ta eemaldus.

Miski tema sisemuses karjus, et ta peaks naisele järele minema, kuid ta ei vaevunud seda tegema. Naine võib ju ära joosta, kuid ta ei suuda peitu pugeda. Tema eest mitte. Nüüd mitte.

Matt sulges ukse ja suundus kabineti poole. Electra hõljus koridori.

„Kes see oli? Mida ta tahtis? Sa ometi ei kohtu temaga, ega, Matt? Ta ei näinud välja nagu sinu tüüp.”

Mees ei pööranud talle tähelepanu ja astus kabinetti. Sulgenud ukse, läks ta laua juurde ja istus. Ta laotas pildid lauale ja uuris neid ükshaaval.

Electra prõmmis uksele, kuid ei avanud seda. Mees kuulis midagi selle kohta, et Electra ähvardas ära minna. Ta ei viitsinud vastata.

Tal oli poeg. Enam kui neli aastat oli tal olnud poeg, aga ta polnud sellest midagi teadnud. Täpsemalt öeldes oli Jesse püüdnud talle enne Seattle’ist lahkumist selgeks teha, et laps on tema oma, kuid oli mõistnud, et mees ei usu teda. Igatahes mitte pärast seda, mis oli juhtunud. Naine oli teinud seda meelega.

Matt võttis telefoni ja valis selle mälust ühe numbri. „Heath, siin Matt. On sul minut aega?”

„Muidugi. Me läheme paadiga sõitma, aga mul on aega. Mis lahti?”

„Mul on probleem.”

Matt selgitas kiiresti, et ootamatult on välja ilmunud üks vana pruut koos nelja-aastase lapsega, keda naine väidab olevat tema oma.

„Kõigepealt peame isaduse tuvastama,” ütles jurist. „Kui tõenäoline on see, et sina osutud isaks?”

„See on minu laps.” Matt vaatas üksisilmi fotosid, vihates Jesse’it iga minutiga aina rohkem. Kuidas võis naine seda tema eest varjata?

„Mida sa siis tahad?” küsis Heath.

„Teha talle nii palju haiget kui võimalik.”