Читать книгу Magus lepitus. Keyesi õed, III raamat - Susan Mallery - Страница 6

Viis aastat tagasi...

Jesse rüüpas latte’t ja luges Seattle Times’ist tööpakkumiskuulutusi. Rangelt öeldes ei otsinud ta tööd. Ühtki sellist tööd, mida ta oleks teha tahtnud, ta ei osanud, ja ükski neist töödest, mida ta oleks osanud, polnud parem tüütust tööst pagarifirmas. Nii et mis mõte oleks olnud tööd vahetada?

„Mõnel inimesel oleks vaja oma hoiakuid muuta,” pomises ta omaette, teades, et kui ta tunneb end hädavaresena, siis ei aita see olukorda parandada. Samuti ei aita teda see, kui ta tunneb end lõksupüütuna. Ometi näisid mõlemad tunded teda ähvardavalt kummitavat.

Asi on minu viimases tülis Nicole’iga, mõtles Jesse, kuigi õega tülitsemises polnud midagi uut. Võib-olla oli asi selles, et tema elul polnud üldse mingit suunda. Ta on kakskümmend kaks aastat vana. Ka tal ei peaks olema mingeid eesmärke? Mingeid plaane? Tegelikult ta lihtsalt triivis läbi elu, nagu oodates, et midagi juhtuks. Kui ta oleks kolledžisse jäänud, siis oleks ta nüüdseks selle juba lõpetanud. Selle asemel oli ta seal vastu pidanud vaid kaks nädalat, enne kui välja langes.

Ta voltis ajalehe kokku, ajas selja sirgu ja püüdis end innustada midagi tegema. Ta ei tohi lasta endal triivida. See pole tervislik ja muudab ta kibestunuks.

Jesse võttis lonksu lattet ja kaalus oma võimalusi. Enne kui ta jõudis otsustada, millist valida, astus Starbucksi üks noormees.

Jesse oli seal üsna sage külastaja ja teadis, et polnud toda noormeest varem näinud. Poiss oli pikk ja oleks olnud päris kena, kuid kõik tema juures oli kuidagi kummaline. Soeng oli tõeline jubedus, paksudest prilliklaasidest oli kohe näha, et tegemist on arvutifriigiga. Tema ruuduline lühikeste varrukatega särk oli liiga lai ja – tüdrukule pidi kohv peaaegu kurku kinni jääma – taskud käisid klapiga kinni. Mis veelgi hullem, teksad olid liiga lühikesed ning jalas olid tal valged sokid ja mingid lollakad tennised. Vaene poiss – ta nägi välja, nagu oleks teda riidesse pannud ema, kes temast suuremat ei hooli.

Jesse pidi juba jälle ajalehe juurde asuma, kui nägi, et poiss ajas selja sirgu žestiga, mis kõneles otsusekindlusest. Kohvi tellimine polnud nii raske ülesanne.

Tüdruk keeras end istmel ja nägi tagumise seina ääres oleva laua ääres kaht naist. Nad olid noored ja ilusad – just sellised, kes näevad välja nagu modellid ja käivad arvatavasti rokitähtedega kohtamas. Too poiss ei lähe ometi nende juurde, mõtles Jesse palavikuliselt. Mitte nende neidude juurde. Nad olid hoopis teisest klassist, nad olid hoopis teiselt reaalsustasandilt.

Jesse polnud igapäevaelus kunagi tajunud väljendi „kõndiv katastroof” tähendust, kuid nüüd tajus ta seda. Poiss astus nende poole, käed kergelt tõmblemas. Tema pilk näis kiinduvat vasakul pool istuvale brünetile. Jesse teadis, et sellest tuleb häving. Ta ise oleks vist pidanud lahkuma ja laskma poisil üksilduses kokku variseda. Kuid ta tundis, et ei suuda püsti tõusta ja lahkuda, seepärast tõmbas ta end toolil kössi ja valmistus õnnetust vastu võtma.

„Oo, kas Angie? Tere. Mina olen... ee... Matthew. Matt. Nägin sind möödunud nädalal, kui sind kampuses pildistati. Sattusin sinna juhuslikult.”

Tema hääl oli madal ja oleks võinud kõlada seksikalt, mõtles Jesse. Kui ta ainult ei pobiseks. See kostis nii ebakindlalt.

Angie vaatas noormehele viisakalt otsa, kuni see rääkis, kuid neiu sõbranna grimassitas pahaselt.

„Sa pead silmas Microsofti fotosid?” küsis Angie. „See oli lõbus.”

„Sa olid ilus,” pomises Matt, „selles valguses ja dekoratsioonide keskel ja ma mõtlesin, et ehk tahaksid kohvi juua või midagi ja see ei peaks isegi olema kohv, sest me võiks, ee, minna jalutama või, ee, ma ei tea...”

Tõmba hinge! Jesse püüdis poisile sisendada, et ta peaks pausi ja liigendaks jutu lauseteks. Hämmastaval kombel Angie isegi naeratas. Kas too friik tõepoolest saab tüdruku endale?

Matt aga ei märganud seda, sest jahvatas aina edasi.

„Või teha midagi muud. Kui sul on mõni hobi või, noh, mingi lemmikloom, mingi koer. See tuli mulle meelde vist sellepärast, et mulle meeldivad koerad. Kas sa teadsid, et kasse peetakse kodudes rohkem kui koeri, mis on täitsa arusaamatu, sest kellele siis kassid ikka meeldivad? Minul on allergia ja kassid ei tee muud, kui vaid ajavad karvu.”

Jesse võpatas, kui Angie näoilme karmiks muutus ja tema sõbranna nägu hakkas kipra tõmbuma.

„Mis sul häda on?” küsis Angie püsti tõustes ja vaesele värisevale Mattile vihaselt otsa põrnitsedes. „Minu sõbranna oli sunnitud eile oma kassi magama panema. Kuidas sa võid midagi niisugust rääkida? Arvan, et sa peaksid meid rahule jätma. Nüüd kohe!”

Matt vaatas talle pärani silmadega otsa, ise täielikus segaduses. Ta tegi suu lahti ja pani siis jälle kinni. Ta õlad vajusid löödult longu ning ta lonkis Starbucksist välja.

Jesse jälgis tema lahkumist. Poiss oli olnud lähedal sellele, et neiu oma poole võita, mõtles ta kurvalt. Kui ta poleks hakanud heietama kasside kohta. Kuigi see polnud tegelikult poisi süü. Kui palju võimalusi tal üldse oli?

Jesse vaatas eesaknast välja ja nägi, et noormees seisab just ukse kõrval. Ta nägi välja jahmunud, nagu ei taipaks, mis õieti viltu läks. Angiele tuleb anda punkte – ta oli olnud valmis poisi viletsast välimusest mööda vaatama ja huvituma sellest, mis peitub selle all. Kui poiss vaid oleks taibanud varem vait jääda. Ja end paremini riidesse panna. Tegelikult oli tal vaja põhjalikku uuenduskuuri.

Samal ajal kui Jesse teda vaatles, raputas poiss aeglaselt pead, nagu tunnistades lüüasaamist. Tüdruk teadis, mida poiss mõtles – nimelt seda, et tema elu ei muutu mitte kunagi, et ta ei saa toda neidu kunagi endale. Ta oli lõksus – täpselt nii nagu Jesse. Ainult et poisi probleemi oli kergem lahendada.

Ilma mõtlemata, mida ta teeb, hüppas Jesse püsti, viskas tühja kohvitopsi prügikasti ja läks välja. Ta nägi Matti mööda tänavat astumas.

„Oota,” hüüdis Jesse.

Poiss ei pöördunud ümber. Võib-olla sellepärast, et talle ei tulnud pähegi, et Jesse räägib temaga.

„Matt, oota.”

Too peatus ja heitis pilgu üle õla, siis kortsutas kulmu. Tüdruk kiirustas tema juurde.

„Tere,” sõnas Jesse, ikka veel ilma mingi plaanita. „Kuidas läheb?”

„Kas ma tunnen sind?”

„Õigupoolest mitte. Ma lihtsalt...” Nüüd oli Jesse’i kord kogeleda. „Ma nägin, mis juhtus. See oli tõeline õudus.”

Matt torkas mõlemad käed teksade taskutesse ja laskis pea longu. „Tänan meelde tuletamast,” sõnas ta ja kõndis edasi.

Tüdruk läks talle järele. „Ma ei mõelnud seda niimoodi. Paistab, et sa oled naistega tõepoolest saamatu.”

Poiss punastas. „Tore hinnang. Kas sa sellega tegeledki? Käid inimestel sabas ja osutad nende vigadele? Ma tean täpselt, mis mul viga on.”

„Ma ei mõtle hoopiski niimoodi. Võin sind aidata.”

Jesse’il polnud aimugi, kust need sõnad tulid, kuid samal sekundil, kui ta need välja ütles, teadis ta, et see on tõsi.

Matt aeglustas vaevu sammu. „Mine ära.”

„Ei lähe. Vaata, sul on suured võimalused, aga mitte mingeid oskusi. Mina olen naine. Võin sulle öelda, kuidas riietuda, mida rääkida, milliseid teemasid vältida.”

Poiss põrkas tagasi. „Ma ei usu seda.”

See oli äkki nii tähtis. Jesse polnud kindel, mispärast, välja arvatud ehk vaid sellepärast, et kergem oli kellegi teise probleemide pärast muretseda kui omaenda murede peale mõelda. Pealegi oli Matti elu võimalik parandada.

Jesse meenutas üht lõiku uudistest, mida ta oli näinud mõni nädal tagasi. „Õpin elustiili kujundajaks. Mul on vaja kellegi peal harjutada. Sul on abi vaja. Ja ma ei nõua raha selle aja eest, mis ma sinu peale kulutan.” Põhiliselt sellepärast, et ta mõtles kõik selle ise välja. „Õpetan kõike, mida sul on vaja teada. Sa saad selle tüdruku.”

Poiss peatus ja vaatas talle otsa. Isegi läbi prillide nägi Jesse, et tema silmad on suured ja tumedad. Magamistoa- silmad. Tüdrukud läheksid nende pärast hulluks, kui nad neid vaid näeksid.

„Sa valetad,” kostis Matt järsult. „Sa pole mingi elustiili kujundaja.”

„Ütlesin, et õpin seda. Aidata oskan ikkagi. Tunnen mehi. Tean, mis mõjub. Kuule, sul pole mingit põhjust mind uskuda. Aga sul pole ka midagi kaotada.”

„Mida sina sellest saad?”

Jesse mõtles pidevatest tülidest õega, tööst, mida ta vihkas, ja sellest, et tema elus puudus eesmärk. Ta mõtles, kuidas iga jumala päev tundis, et on planeedi suurim hädavares.

„Ma saan teha midagi arukat,” vastas ta Mattile ja see oli tõde.

Poiss uuris teda tükk aega. „Miks ma peaksin sind usaldama?”

„Sellepärast, et mina olen ainus, kes sulle abi pakub. Mis oleks kõige hullem, mis võib juhtuda?”

„Sa võid mulle uimastit anda ja viia mind laevaga kuhugi riiki, kus meri mu surnukeha kaldale toob.”

Jesse naeris. „Vähemalt on sul kujutlusvõimet. See on hea. Ütle jah, Matt. Tee minuga proovi.”

Jesse mõtles, kas poiss teeb seda. Mitte keegi kunagi ei uskunud teda. Siis kehitas Matt õlgu.

„Noh olgu peale.”

Tüdruk naeratas laialt. „Tore. Hästi, kõigepealt...” Tema mobiil helises. „Vabandust,” pomises ta, telefoni kotist välja tõmmates. „Halloo?”

„Hei, kaunitar. Kuidas läheb?”

Jesse krimpsutas nina. „Zeke, praegu pole sobiv aeg.”

„Möödunud nädalal sa nii ei öelnud. Meil oli väga mõnus. Sinuga seksimine on...”

„Pean minema,” sõnas Jesse ja pani telefoni ära, soovimata teada, kuidas tundub temaga seksimine. Ta suunas tähelepanu jälle Mattile. „Anna andeks. Kuhu ma jäingi? Ahjaa. Järgmise sammu juurde.”

Ta tõmbas tagataskust välja Starbucksi tšeki, seejärel võttis pliiatsi, mis Matti taskuklapi alt välja paistis. Rebinud tšeki pooleks, kirjutas ta ühele tükile oma mobiiltelefoni numbri ja ulatas poisile.

See võttis paberitüki vastu. „Sa annad mulle oma telefoninumbri?”

„Jah. Sinu muutmine kujutab endast suuremat väljakutset siis, kui me ei saa omavahel kokku. Nüüd anna mulle oma number.”

Matt andiski.

Tüdruk ulatas pliiatsi talle tagasi. „Hästi. Mul läheb paar päeva aega plaani kokkuseadmiseks, siis võtan sinuga ühendust.” Ta naeratas. „Kõik läheb suurepäraselt. Usalda mind.”

„Kas mul on muud valikut?”

„On küll, aga tee nägu, et pole.”

Jesse laskis raskel seljakotil kukkuda toolile laua kõrval ja pani latte-kruusi lauale. Ta oli Mattiga kokku leppinud, et nad kohtuvad ühes teises Starbucksi kohvikus, et oma plaani temaga arutada.

Ta võttis nimekirja välja, siis tuhnis kaasavõetud paberites, et leida pliiatsit, ning niheles kannatamatult, oodates Matti saabumist.

Jesse oli kohal enne kokkulepitud aega. Ta ei jõudnud kunagi kohale enne kokkulepitud aega. Mis veelgi ebaharilikum – tegelikult võttis ta seda muutumisprojekti entusiastlikult. Ta ei mäletanud, millal teda viimast korda miski oli erutanud. Kuigi, kui ta Mattile helistas, et nende kohtumist kindlaks määrata, polnud poisi häälest kostnud erilist põnevust. Siiski oli ta nõustunud Jesse’iga kohtuma.

Viie minuti pärast astus noormees Starbucksi. Ta oli riides just niisama halvasti, kui sel esimesel korral, mil Jesse teda nägi. Mis suhe tal küll oli nende liiga lühikeste teksadega? Ja taskuklappidega? Need peavad kaduma kõigepealt.

Poiss viipas talle ja läks leti juurde, et midagi tellida. Jesse’i telefon helises.

Ta haaras selle kätte. „Halloo?”

„Hei, tibi. Andrew. Kas täna õhtul?”

„Andrew, kas sulle pole kunagi pähe tulnud, et su päev edeneks paremini, kui sa kasutaksid tegusõnu?” Tüdruk tõstis pilgu ja naeratas, kui Matt tema juurde astus. „Mul läheb vaid sekund,” sosistas ta.

„Mul pole tegusõnu vaja, tibi. Mul on vajalik varustus. Nii et kas oleme kokku leppinud või kuidas? On üks labrakas. Läheme koos sinna, tuleme tagasi siia. Kõigil on kasud sees.”

Ohoo – peaaegu terve vestlus. „Ahvatlev, kuid jääb ära,” sõnas Jesse. Seekord polnud tal mingit tuju ei Andrew’ ega tema „varustuse” jaoks, nagu poiss nimetas oma peenist. Mis oli Jesse’i meelest veidi parem, kui nimetada seda Andrew juunioriks.

„Kaotaja oled sina.”

„Kindlasti kahetsen seda mitu nädalat ühtejutti. Nägemiseni.” Ta pani telefoni ära. „Anna andeks. Lülitan ametlikult oma telefoni välja. Enam ei sega meid keegi.”

Matt istus teisele poole lauda. „Kas ka sinu poiss-sõber mitte?”

„Kas sa küsid või teed teatavaks?”

„Too eelmine tüüp oli Zeke. See oli Andrew.”

„Sa oled tähelepanelik. Suurepärane omadus. Ja vastus on ei, kumbki neist pole mu poiss-sõber. Ma ei võta seda nii tõsiselt.” Mis mõte sel oleks? Ta polnud kunagi kohanud kedagi, kellega oleks tahtnud kohtuda rohkem kui vaid paar korda.

„Huvitav. Miks siis mitte?”

Tüdruk vaatas tema tumedatesse silmadesse. „Ära sekundikski kujutle, et esitades küsimusi minu enda kohta, suudad sa panna mind unustama, milleks me siin oleme.”

Poiss kehitas õlgu. „Proovida on ikka mõtet.”

„Mh-mh. Lähme edasi. Täna peame võtma läbi hulga materjali.” Jesse tegi pausi, et muljet avaldada. „Olen koostanud plaani.”

Matt rüüpas jooki ja vaatas silmi pilgutades talle otsa.

Tüdruk ei lasknud end segada poisipoolse toetuse puudumisest. „Esiteks on mul mõned küsimused. Millega sa endale elatist teenid? Kas tegeled arvutitega?”

Matt noogutas. „Programmeerimisega. Töötan üsna palju mängudega. Microsoftis.”

„Seda ma arvasin. Kas sul hobisid on?”

Poiss jäi korraks mõttesse. „Arvutid ja mängud.”

„Muud mitte midagi?”

„Võib-olla filmid.”

See tähendas, et mitte midagi, kuid Jesse pidi rutuga midagi välja mõtlema. „Kas oled näinud filmi „Kuidas mehest kümne päeva jooksul ilma jääda?” See tuli välja möödunud nädalal.”

Poiss raputas pead.

„Mine seda vaatama,” käskis Jesse ja koputas siis tema ette lauale. „Sa peaksid märkmeid tegema. Sa saad koduse ülesande.”

„Misasja?”

„Sul on paljugi õppida. Pead end pingutama. Kas oled sellega nõus või ei ole?”

Matt kõhkles hetke. „Nõus,” vastas ta, kuigi see väljavaade ei paistnud teda kuigi palju erutavat.

Jesse andis talle paar paberilehte. Matt kirjutas filmi pealkirja kohusetundlikult üles.

„Sinu korteriga tegeleme hiljem. Täna tahan rääkida kultuuriküsimustest ja sinu garderoobist.”

„Mul pole korterit.”

Jesse pilgutas silmi. „Kuidas palun?”

„Elan kodus. Koos emaga.” Noormees lükkas prillid laubale. „Enne kui sa midagi ütled – see on tõesti mõnus elamine. Paljud poisid elavad kodus. See on mugav.”

Heldeke. Olukord oli hullem, kui Jesse arvas. „Kui vana sa oled?”

„Kakskümmend neli.”

„Oleks vist nagu aeg tiibu sirutada. Mis mõtet on leida endale tüdruk, kui sul pole teda kuhugi viia?” Ta märkis selle üles. „Nagu ma ütlesin, on see õpingute kõrgema astme jaoks.”

„Kus sina elad?”

Jesse jäi talle otsa vaatama ja hakkas naerma. „Koos õega.”

Poiss nägi välja endaga rahulolev. „No näed siis.”

„Mina pole mees.”

„Mis sellest?”

„Saan aru. Aga kõigepealt pead sa välja kolima.” Jesse tuhnis seljakotis ja tõmbas välja paki ajakirju. „People on nädalakiri. Telli see endale. Cosmo ning Car and Driver on kuukirjad. In Style samuti. Loe neid. Nende kohta tuleb kontrolltöö.”

Matt tegi grimassi. „Need on naisteajakirjad, välja arvatud see, mis autode kohta käib, ja autod mind ei huvita.”

„Need on kultuuriõpikud. Ajakirjas In Style on suurepärane rubriik meeste kohta, kes riietuvad hästi. Seal on ka palju pilte ilusatest naistest. Sulle need meeldivad. People hoiab sind kursis uudistega prominentide kohta, kellest sina võib-olla ei hooli, kuid vähemalt tunned sa ära mõned neist nimedest, kellest inimesed räägivad. Autoajakiri teeb sind voolujoonelisemaks ja Cosmo on kõigi veidi üle kahekümneste naiste seltsiline. Mõtle sellest kui vaenlase mänguplaanist.” Ta lükkas ajakirjad Matti poole.

„Järgmine punkt,” jätkas Jesse. „Televisioon.”

„Ma ei vaata seda kuigi palju.”

„Sa hakkad vaatama „Ameerika Iidolit” ja „Gilmore’i tüdrukuid”. „Gilmore’i tüdrukute” vanu episoode saad iga päev näha Perekonnakanalil. Salvesta need ja vaata, kui sul on vaba aega. See õpetab sind, kuidas naisega tuleb rääkida, või vähemalt, kuidas naised kujutavad ette, et mehed nendega räägivad. Tegevus toimub seal kiiresti, see on lõbus ja seal on palju vihjeid. „Ameerika Iidol” on kõige populaarsem tele-show. Tunne asja vastu huvi. Aruta seda töökaaslastega.”

„Seda, kuidas naistega rääkida, ei saa õppida televiisorist,” sõnas Matt.

„Kust sa seda tead? Kas oled proovinud?”

„Ei.”

„No hästi.” Jesse uuris nimekirja. „Järgmine punkt. Läheme koos õhtusöögile. Tahan, et sa helistaksid ja mind korduvalt kohtama kutsuksid. Mõnikord ütlen jah ja mõnikord ei. Me teeme seda paari nädala jooksul iga päev, kuni sa tunned end selle juures mugavalt. Järgmine punkt on šoppamine. Sa pead hankima endale mõned uued rõivaesemed.”

Matt heitis endale pilgu. „Mis mu riietel viga on?”

„Kui palju sul aega on? Pole viga. Kõike annab parandada. Tegelikult olen ma rohkem mures prillide pärast.”

Matt põrnitses teda. „Ma ei saa kontaktläätsi kasutada.”

„Kas oled mõelnud LASIK-operatsioonile?”

„Ei.”

„Vaata Internetist järele. Sul on väga ilusad silmad. Kena oleks, kui saaksime neid näha. Nii et mida sa arvad Marineride võimalustest sel hooajal?”

Poisi pilk oli tühi. „See on pesapall, eks?”

Jesse ägas. „Jah. Sel hooajal jälgi nende mänge. Pane see oma koduülesannete juurde kirja.”

Matt lükkas tooli eemale ja tõusis püsti. „See on tobe. Ma ei tea, miks sa sellega vaeva näed. Unusta ära.”

Jesse tõusis ja haaras tal käsivarrest. Poiss oli temast palju pikem ja väga lihaseline. See oli hea. „Matt, ära tee seda. Tean, et see näib sulle ülejõukäivana, kuid kui me suuremad asjad korda saame, siis pole asi enam nii hull. Sulle võib see meeldimagi hakata. Kas sa ei taha leida endale kedagi erilist?”

„Vist mitte nii kangesti.”

„Sa ei mõtle ju niimoodi.”

„Miks sa seda teed?” küsis poiss. „Mis kasu sinul sellest on?”

„Ma naudin seda,” tunnistas Jesse. „Mulle meeldib sinust mõelda. See on lihtsam kui iseendast mõelda.”

„Miks?”

„Sellepärast, et ma olen omadega paigale takerdunud.” Tal polnud karjääri ega midagi, mis eemaltki vaadates oleks sarnanenud eesmärgi või sihiga. Ta vahetas mehi nii tihti, kui enamik naisi vahetab püksikuid ning polnud selle üle kaugeltki uhke.

Poisil oli üllatunud ilme. „Sina ise oled ju see, kes kangesti hindab muutusi.”

„Kes oskab, see teeb. Kes ei oska, see õpetab.”

Poiss silmitses teda korraks tähelepanelikult. „Sa põikled kõrvale.”

„Mõnikord küll.”

„Miks?”

Huvitav küsimus. „Sellepärast, et mulle sugugi alati ei meeldi see, keda ma endast kujutan,” tunnistas tüdruk. „Sellepärast, et ma ei tea, kuidas ise muutuda, kuid näen täpselt, kuidas sind muuta. Mu enesetunne paraneb, kui saan midagi ette võtta.”

„See oli ausalt öeldud.”

„Tean. See üllatas mind ennastki.” Ta ootas, kuni Matt istet võttis. „Anna mulle üks kuu. Tee kuu aja jooksul nii, nagu mina ütlen. Kui sulle muutused ei meeldi, siis võid tagasi pöörduda oma vana elu juurde ja kõik on nii, nagu midagi poleks juhtunud.”

„Siis mitte, kui ma lähen LASIK-operatsioonile.”

„Kas see oleks halb?”

„Vist mitte.”

„Sa pead mind usaldama,” ütles Jesse poisile. „Tahan, et sul sellest kasu oleks.” Sellepärast, et kui Mattil sellest kasu on, siis toimib see ehk ka Jesse’i puhul. Vähemalt teoorias on see nii.

Kümme päeva hiljem Kirklandis „Oliiviaia” kohviku ees pidi Jesse peaaegu pingilt maha kukkuma. Ta tõusis püsti ja osutas sõrmega.

„Kes sa oled?” küsis ta.

Tema ette astudes muheles Matt laialt. „Sina ütlesid mulle, milliseid riideid osta. See ei peaks sind üllatama.”

„Nad paistavad sinu seljas välja paremad, kui mulle meelde jäi,” pomises tüdruk, näidates Mattile käeliigutusega, et ta aeglaselt ümber pööraks.

Oli üllatav, mida saab korda saata, kui on veidi aega ja krediitkaardil paar tuhat dollarit. Poiss oli pealaest jalatallani teistsuguseks muutunud. Kaheksakümnedollariline juukselõikus ühes peenemas Bellevue juuksurisalongis oli olnud vaid algus. Liiga lühikesed teksad, tenniskingad ja taskuklappidega friigisärk olid kadunud. Selle asemel oli Mattil seljas kahvatusinine eest nööbitav särk ning jalas rätsepapüksid, mis tõid esile tema saledad puusad ja üllatavalt seksika tagumiku. Jesse oli õrritanud teda ostma nahkmokassiine, mis maksid peaaegu nelisada dollarit, kuid olid väärt iga senti sellest hinnast.

Peamine muutus seisnes aga selles, milline nägi Matt välja ilma prillideta.

Tal olid mehelikud näojooned ja kindlajooneline lõug, mida Jesse polnud kunagi varem tähele pannud. Poisi silmad olid isegi ilusamad, kui Jesse oli ette kujutanud, ning tema suu... kas see oli alati olnud nii seksikas ja naeratus kergelt viltune?

„Sa näed välja suurepärane,” ütles ta Mattile, õigupoolest tundes sisemuses kerget kihelust. „Tõeliselt seksikas. Ohoo!”

Poiss punastas kergelt. „Sina ise näed ka kena välja.”

Selle märkuse peale nipsutas Jesse vaid ükskõikselt sõrmi. Tema väljanägemisel polnud tähtsust. Asi oli Mattis.

Ettekandja tuli tagasi ja tegi ettepaneku, et juhatab nad istuma. Jesse märkas, kuidas naine neid laua juurde juhatades Matti silmitses.

„Kas sa seda nägid?” küsis ta vaiksel häälel, kui nad olid oma kohtadele istunud. „Ta oli sinust täitsa sisse võetud.”

Matt punastas. „Sa ainult ütled nii.”

„Mina seda ei arva. Kui ma kohe praegu püsti tõuseksin ja tualetti läheksin, siis ründaks ta sind jalamaid.”

Poiss nägi välja pigem närviline kui põnevil. „Sa ju ei lähe ära, ega?”

Tüdruk naeris. „Võib-olla järgmisel korral. Kõigepealt pead sa tähelepanuga ära harjuma, siis saad hakata seda nautima.” Ta ei pööranud menüüle tähelepanu, vaid kummardus Matti poole. „Nii et räägi mulle. Mis töö juures uudist on?”

„Korraldame uue mängu jaoks ajurünnakuid. See toetub tõesti väga edumeelsele teooriale, kuid...” Ta jäi vait, kui Jesse laskis pea lauale vajuda ja oigas. „Mis on?”

„Kas ma näen välja sedamoodi, nagu hooliksin mängudeteooriast?”

„Ei, aga sa ju küsisid.”

„Ma küsisin, mis töö juures uudist on. See käib inimeste kohta.”

„Oh.” Matt tõstis käe näo juurde, nagu kavatseks prille laubale lükata, seejärel laskis käel sülle vajuda. „Seal on teistmoodi.”

Jesse ajas end sirgu. „Mismoodi?”

„Inimesed räägivad minuga.”

Tüdruk naeratas, mõistes, et poiss saavutab juba tulemusi. „Naised, eks? Sa mõtled naisi.”

Matt muheles. „Nojah. Mitmed sekretärid ütlevad mulle nüüd tere. Ja üks rahandusosakonna naine palus mul viia mõned tema asjad auto juurde, ainult et neid polnud kuigi palju ja ta oleks võinud seda ise teha.”

„Kas sa kutsusid teda endaga välja?”

„Mida? Ei.” Poiss nägi välja šokeeritud. „Ma ei saanud seda teha. Ta oli, tead ju, vanem.”

Jesse kergitas kulme. „Kui palju vanem?”

„Ehk viis või kuus aastat. Ma ei paku talle huvi.”

„Oh, kullake, sul on naiste kohta veel nii palju õppida. Sa oled pikk, sul on suurepärane keha, sa näed hea välja. Sul on mõnus töökoht, sa oled põhiliselt sümpaatne, tore ja tark. Mis on siin sellist, mis ei peaks meeldima?”

Poiss punastas. „See ei käi minu kohta.”

„See käib täpselt sinu kohta. See kõik oli kogu aeg olemas, lihtsalt taskuklapi taga peidus.” Jesse tõmbas silmad pilukile. „Ma käskisin sul kõik need välja visata. Kas viskasid?”

Poiss pööritas silmi. „Jah. Ütlesin ju, et viskasin.”

„Hästi.”

Jesse’i mobiiltelefon helises. Ta tõmbas selle kotist välja ja vaatas ekraani.

„Kas Andrew või Zeke?” päris Matt.

„Joe.” Jesse lülitas telefoni välja. „Vabandust.”

Matt uuris teda. „Kui palju neid mehi on?”

See polnud küsimus, millele Jesse tahtnuks vastata. „See pole kuigi huvitav teema.”

„Minu jaoks on see huvitav.”

„Käin kohtamas, kuid ei võta seda tõsiselt. See pole oluline.”

„Sa käid paljude meestega kohtamas?”

„Muidugi. See on lihtne. Neid on kõikjal.” Ning meeste ahvatlemine ei kujutanud endast mingit väljakutset. Tema muide polnud huvitatud sellest, et neid pikema aja jooksul enda läheduses hoida.

Ilmus kelner. Jesse tundis kergendust, et nende vestlus katkestati. Tema isiklikust elust rääkimine oleks teda vaid kurvastanud ja oleks pannud poisi mõtlema, et ta on...

Milline? Litsakas? Kas just nii ei nimetanud teda õde? Lõpeta Nicole’i peale mõtlemine, käsutas Jesse end ja avas menüü.

Matt ootas, kuni tüdruk oli esimesena tellimuse esitanud ja siis luges ette oma tellimuse, kuhu kuulus isegi klaas veini.

„Väga ladus,” ütles tüdruk, kui nad olid üksi jäänud. „Klaas veini on väga hea mõte. Tead, me võiksime mõnikord minna Chateau St. Michelle’i veinikeldrisse. Seal saab veine proovida. Sa saaksid harjutada, kuidas end snoobi moodi ülal pidada.”

Poiss naeris. „Sa tahad, et ma oleksin snoob?”

„Iial ei või teada, millal seda vaja võib minna.”

Kelner tõi neile joogid. Jesse segas oma jääteed. „Sa oled mitmes mõttes tugevasti muutunud. Kuidas sa end tunned?”

„Sul ei õnnestu panna mind oma tunnetest rääkima,” kostis Matt. „See on meestejutt.”

„Hea vastus.”

„Kas sa mängid minuga?”

„Võib-olla natukene.”

„Tulen sellega toime.”

Matti hääles oli vaikne enesekindlus, mida Jesse polnud varem kuulnud. See sobis kokku sirge seljaga ja sellega, kuidas poiss talle otse silma vaatas.

Ikka veel Jesse’ile silma vaadates lisas Matt: „Milline on su enda lugu? Tean, et tegelikult pole sa elustiili kujundaja. Kes sa oled ja mida teed siis, kui sa parajasti ei sunni mind kaubanduskeskusse minema?”

Vähemalt me ei räägi minu isiklikust elust, mõtles Jesse nina krimpsutades. Ega ülejäänud osa tema elust kah palju parem polnud. „Siin pole suurt midagi rääkida. Töötan pagaritöökojas, mis kuulub mulle ja mu õele. Minu osa on küll seni investeerimisfondis, kuni saan kahekümne viie aastaseks. Mulle seal töötamine kuigi hästi ei meeldi, kuid põhjuseks on pigem see, et ma ei saa Nicole’iga läbi.”

„Miks te ei saa omavahel läbi?”

Jesse mõtles, kui palju poisile rääkida. „Mul on ka teine õde, Claire. Ta mängib klaverit ja on päris kuulus. Ta läks maailmareisile kohe pärast minu sündi ja sellepärast ma teda õigupoolest ei tunne. Kui olin kuueaastane, siis läks ema minema, et olla koos Claire’iga, ja Nicole jäi mind kasvatama. Isast polnud palju abi. Minuga, nagu öeldakse, oli kõvasti tegemist. Nicole arvab, et ma ajan kõik alati vussi, ja mina arvan, et tema on siin lääneosariikides kõige suurem mõrd. Nagu näiteks pagaritöökoja puhul. Olen palunud, et ta ostaks minu osa välja, et ma saaksin lihtsalt ära minna, aga tema pole nõus.”

„Mida sa rahaga peale hakkaksid?”

„Pole aimugi.”

„Võib-olla sellepärast ta seda sulle ei annagi.”

Jesse naeratas. „Kui sa tahad olla arukas, siis me ei peaks sellest rääkima.”

„Vabandust.”

„Pole viga. Aitab juba minust. Tean, et sa elad koos emaga. Kus su isa on? Kas nad on lahutatud?”

„Nad polnudki abielus. Ema ei räägi temast kunagi. Oleme alati olnud kahekesi. Ta töötas väga kõvasti, kui ma olin väike. Rahaga oli kitsas. Ta tegi minu jaoks kõik.”

See kõlas kuidagi hirmutavalt, ehkki Jesse mõtles, et ei hakka selle üle otsustama enne, kui teab kõiki fakte. „Ta tundub olevat hea inimene.”

„Enamasti ongi. Tal polnud sellest midagi, et ma olen arvutihull. Ta ei käinud mulle kunagi peale, et ma õue läheksin, ega muretsenud sellepärast, et mul pole palju sõpru. Ta ütles ikka, et minust tuleb see, mis mulle on määratud ja et ei pea närveerima, kui asjad pole just nii, nagu ma tahaksin, et nad praegu oleksid.”

„Väga tore temast,” sõnas Jesse.

„Kui olin viieteistkümneaastane, siis ajas üks arvutimäng, mida ma mängisin, mind tõeliselt vihale. Murdsin nende süsteemi sisse, pääsesin koodi juurde ja kirjutasin selle ümber. Siis viisin tolle uue versiooni firmasse. Nad ostsid mult sellele mängu litsentsi. Siis läks meie rahaline olukord paremaks.”

Jesse vaatas talle otsa. „Sa müüsid oma arvutimängule litsentsi, kui olid viieteistkümneaastane?”

Poiss noogutas.

„Kas suure summa eest?”

„Paar miljonit aastas.”

Kui Jesse oleks parajasti kohvi rüübanud, siis oleks ta selle kätte lämbunud. „Tähendab, sa oled rikas.”

„Vist küll. Ma ei mõtle sellest kuigi palju.”

„Sa oled rikas ja su taskud on klappidega?”

„Lõpeta nendest rääkimine. Ütlesin, et viskasin need kõik välja.”

„Sa oled rikas.” Jesse ei saanud mõtteid selle juurest eemale.

„Millele sa sihid? Kas see muudab midagi?”

See muudab rohkem, kui poiss aimas, kuid hoiatada teda naiste eest alles pärast seda, kui oli poissi hoiatanud raha eest – sellega võib tegelda pärastpoole. Jesse naeris. „See muudab midagi selle suhtes, kumb meist maksab õhtusöögi eest.”