Читать книгу Ei saa sinust üle. Happily Inc, 4. raamat - Susan Mallery - Страница 5

SILVER Tesdal teadis väga hästi, et armastus esimesest silmapilgust ei ole arukas asi, aga ta ei saanud sinna midagi parata. Tõsi, Airstream oli paar aastat vana, sel olid mõned mõlgid ja selle sisemus tuli täiesti ringi teha, aga talle meeldisid haagise kuju ja ruumikus. See oli just niisugune, nagu ta oli endamisi soovinud. Selle transportimiseks läheb vaja jõulist masinat ja personali on ka rohkem vaja, aga sellega saab ta hakkama – vähemalt unistustes küll.

Saadaval oli ka teine, pisut väiksem Airstream, mis oli veelgi hullemas seisus, aga seitsmemeetrine järelhaagis oleks just see, mida ta vajab väiksemate ürituste läbi viimiseks. Ta kujutas juba ette, kuidas need näevad välja pärast seda, kui nende sisemus on ümber ehitatud ja küljele kleebitud AlkoNoosi logo.

Silver toetus naeratades toolile. Praegusel hetkel oli tema „firmas“ täpselt üks täiskohaga töötaja – tema ise. Ta värbas lisajõude vastavalt vajadusele. Aga kui tal õnnestuks Airstreamid osta, siis oleks olukord hoopis teine, mõtles ta, vahtides igatseval pilgul arvutiekraanil kuvatud müügis olevaid haagiseid. Tal oleks vaja mõlema haagise peale üht inimest, mis tähendas teist ja kolmandat töötajat ning ka raha palga maksmiseks.

Aga kõigepealt tuleb haagised ära osta, need korda teha, hankida paar võimsat masinat nende transportimiseks ja veenduda, et plaanide teostamiseks on ka küllaldaselt kliente. Ta oli kõik läbi rehkendanud ja jõudnud veendumusele, et saaks sellega hakkama ning jääks ikkagi kasumisse... Ajapikku. Kuid selleks, et treilerid ära osta, vajas ta laenu. Ja kuigi ta oli Airstreamidesse armunud, ei meeldinud talle sugugi pankadega asju ajada.

Silver sulges brauseri ja võttis õhukese mustast nahast portfelli, mille ta oli paari aasta eest ühelt päranditombu müügilt kaheksa dollari eest ostnud. Ta polnud küll sedasorti naine, kes käiks portfelliga ringi, kuid pärast oma ettevõtte asutamist oli ta jõudnud arusaamisele, et kohati tuleb teha mööndusi ja käituda nii nagu teised. Portfell teeb elu lihtsamaks, kui tuleb ajada asju inimestega, kes kipuksid teda muidu hukka mõistma.

Ta pistis rahakoti ja telefoni portfelli, silus musta kitsast seelikut ja sammus ukse poole. Ta oli teinud selle päeva puhul tohutu möönduse ja pannud teksade ja varrukateta särgi asemel selga seeliku, siidpluusi ja lühikese musta bleiseri. Ta oli teinud tagasihoidliku meigi ja põiminud pikad blondid juuksed prantsuse patsi. Tema ümberkehastumisele panid punkti kullakarva kõrvarõngad ja kontsakingad. Ta tundis end lollina, aga ta teadis, et välimus on oluline. See kõlas küll totakalt, aga nii see oli.

Kümme minutit hiljem keeras ta auto California Esimese Säästude ja Laenude panga parklasse. Kolm panka olid tema taotluse tagasi lükanud. Kui ta sellest pangast ka laenu ei saa, siis on ta omadega plindris.

„Mitte plindris,“ pomises ta endamisi. „Kui ma laenu ei saa, siis jätkan nii nagu seni. Mul läheb väga hästi ja läheb ka edaspidi hästi.“

Aga ta tahtis ikkagi Airstreame osta. Ta tahtis oma ettevõtet laiendada ja saavutada rohkem, kui keegi oli võimalikuks pidanud. Ta oli üldsuse silmis mitte keegi, kes oli teinud oma elus rumalaid vigu. Kui tal õnnestuks oma ettevõtet laiendada, õnnestuks tal endale tõestada, et ta oli kõik selle seljataha jätnud. Tõsi, tal õnnestuks ka anda ninanips neile, kes olid talle öelnud, et ta pole midagi väärt, aga see oleks pelgalt boonuseks.

Ta sisenes panka ja sammus otsemat teed juhtkonna kabinettide poole. Tal oli kokkusaamine Libby Saundersiga, kes oli ärilaenude osakonna asepresident. Silver oli teda laenutaotlust sisse andes kohanud ja tänase kohtumise eesmärk oli arutada läbi laenukomitee otsus. Kuigi Libby oli ühe Silveri parima sõbranna ema, oli temaga koos veedetud pooltund osutunud pingeliseks ja ebamugavaks.

Libby väljendas väga selgesti, et mõistis hukka nii Silverit ennast kui ka tema ettevõtet ega pidanud äriplaani elujõuliseks. Silver oli otsustanud näidata, et Libby eksib. Ta oli veel kord kõik numbrid läbi rehkendanud ja langetanud laenusummat ning andnud kõikidele sõbrannadele korralduse hea karma loomiseks palvetada, põletada salveid või tuua ohvriande.

Ta koputas Libby kabineti avatud uksele. Libby tõstis pilgu arvutilt.

Libby oli viiekümnendates eluaastates ja nägi välja täpselt selline nagu ühest kõrgemast pangaametnikust oodata: ta kandis tumedaid kostüüme, pärleid ja ta juuksed olid alati krunni kinnitatud. Ta kulm oli alaliselt kortsus, mille tulemusena ta nägi välja tauniv. Silver üritas meelde tuletada, kas ta oli üldse kunagi näinud Libbyt naeratamas, aga see ei õnnestunud. Ta ei sattunud küll Libbyga eriti sageli kokku, aga pealtnäha polnud tegu naisega, kes oleks olnud õnnelik.

„Tere, Silver!“ Libby suunurgad küll kerkisid pisut, kuid mitte nii palju, et ta oleks naeratanud. „Kui kena sinust, et sa oled täpne.“ Ta andis märku, et Silver võtaks teisel pool lauda istet.

„Tere, Libby!“

Silver võttis istet ja üritas kõigest väest jätta endast enesekindlat ja professionaalset muljet. Ta asetas portfelli nii, et Libby seda näeks.

Kuid Libby ei pannud seda tähelegi. „Väga hea, et sa äriplaani ringi kirjutasid. Numbrid on igati head.“

Silver tundis sisimas rahulolu, kuid säilitas neutraalse ilme.

„Kuid sellele vaatamata ei saa me sulle kahjuks laenu anda. Su taotlus oli piiripealne, aga võttes arvesse sinu ettevõtte olemust – võimalust, et sul võivad tekkida makseraskused ja et sul pole küllaldaselt kliente –, ei õnnestunud komiteel jõuda üksmeelele.“

Üheliikmelisel komiteel, mõtles Silver, kuigi üritas kõigest väest pettumust ja kibestumist mitte välja näidata. Libby oli olnud tema viimane lootus. Okei, mitte just Libby, vaid see pank. Kõik teised linnas olevad pangad oli ta juba läbi käinud. Kaugematesse pankadesse polnud vähimatki mõtet minna. Happily Inc oli omapärane linnake, kus pakuti klientidele võimalust korraldada eripäraseid pulmi. Siin liikusid kõik asjad oma rütmis. Kui ta peaks seletama kaugematele pankadele, et plaanib ehitada haagised ringiliikuvateks baarideks, millega teenindada pulmi, peetaks teda väga heale äriplaanile vaatamata täielikuks idioodiks.

„Mul on väga kahju,“ lisas Libby. Ta silmis oli midagi, mis meenutas pigem rahulolu kui kahetsust.

Seda võiski arvata, mõtles Silver. Mineviku eest pole pääsu – selles linnas küll mitte. Liiatigi, kui siin elavad Libby-sugused inimesed.

Silver teadis küll, et peaks käituma viisakalt ja tänama või suruma Libby kätt või midagi sellist. Kuid ta ei suutnud seda teha. Ta noogutas, tõusis püsti ja lahkus ühtäkki umbsena tunduvast kabinetist.

Ta tundis end kostüümis jaburalt – nagu halloween’i kostüümis laps. Tal ei õnnestu mitte kedagi ninapidi vedada. Tema oli see, kes oli ikka olnud – pisut pöörane Silver Tesdal, kel on baar ja kellele ei lähe karvavõrdki korda, mis temast arvatakse.

Kontsaklõbinal läbi fuajee minnes pigistas ta portfelli sanga.

„Silver?“

Hääl kostis ta selja tagant. Tal polnud vaja ringi keerata. Ta tundis seda häält. Ta manas näkku naeratuse ja üritas mitte tõmbuda kössi nagu vihma kätte jäänud kass.

„Tere, Drew. Sina ka siin.“

Ta ei väljendanud mehega kohtumise üle üllatust – Drew töötas ju samuti pangas. Õigupoolest oli Drew California Esimese Säästude ja Laenude panga pärija. Drew’ enda silmis oli see kindlasti väga põnev, Silverile käis see aga närvidele ja, mis puutus tema laenu, siis polnud Drew’ positsioonil mingit tähtsust.

Drew mõõtis tumedate silmadega ta seelikut, kontsakingi ja portfelli. „Mida sina siin teed?“

„Käisin vana sõpra vaatamas.“

„Sul pole siin sõpru,“ nentis Drew.

„Jah, sellest olen ma täiesti teadlik.“ Ja nüüd veelgi enam.

Kahjuks aga polnud Drew idioot. Ta pilk liikus juhtkonna kabinettide suunas.

„Sul oli Libbyga kohtumine.“

„Tema on ju ärilaenude osakonna juhataja.“ Silver sammus ukse poole.

Ta ihkas istuda oma autosse ja sõita koju. Seejärel kavatses ta joosta neli miili, käia duši all, karjuda patja ning leevendada pettumust pudeli punase veini ja burgeriga. Järgmisel päeval on ta taas tugev ja kindlameelne, aga täna joob ta veini.

„Sinu laenutaotlus Airstreamide ostmiseks,“ lausus Drew just nagu kilde kokku pannes. „Laenukomitee koosolek on alles homme.“

„Nad otsustasid selle varem maha pidada.“

Parklasse viiv klaasuks oli nii lähedal, et seda oleks saanud peaaegu puudutada. Vabadus oli käega katsutavas kauguses. Nii. Lähedal.

Drew astus tema ja ukse vahele. „Ta ütles sulle ära.“

See polnud esitatud küsimusena ja Silveril polnud vähimatki tahtmist sel teemal rääkida.

Kõige lihtsam oleks minna sarkasmi teed. Võimalusi oli tuhandeid, üks teravam kui teine. Sarkasm võis olla relv, samuti valed ning ka variant lihtsalt Drew’d ignoreerida ja ära minna. Aga ühtlasi olid need tõestuseks, et tal oli vajadus end kaitsta, just nagu võiks Drew talle ikka veel haiget teha. Nüüd, kaksteist aastat hiljem, ei tohiks ta ju sellest enam üldse hoolida. Kui ta ei hooliks, oleks see tõeline võit.

Ta manas näkku siira naeratuse, nii et ta näis tark ja enesekindel ja kõigeks valmis – või vähemalt nii ta ise lootis. Sest vähemalt tema silmis oli tõde ilmselge.

„Drew, ma ei lootnud algusest peale, et saan sellest pangast laenu. Andsin endast parima ega muudaks midagi.“ Isegi mitte seda, et armusin sinusse kõigi nende aastate eest. Mis siis, et sina käitusid lapsikult ja täieliku kaabakana, kes sai alles siis aru, mille oli kaotanud, kui selleks oli juba liiga hilja.

Okei, see viimane väide muidugi näitas, et ta polnud Drew’st täiesti üle saanud, aga vähemalt ei öelnud ta seda välja.

„Ma räägin temaga,“ ütles Drew.

„Ei. Mis tehtud, see tehtud. Las olla, nagu on.“

Kuigi see tähendas, et ta ei saa kahte ilusat Airstreami, mida ringi ehitada. Kunagi, kui tal on õnnestunud koguda küllalt raha, leiab ta teised kasutatud haagised ja ehitab need ringi ning hangib autod, mis jõuavad neid vedada. Ta polnud küll numbreid kokku löönud, aga võib arvata, et selleks kulub umbes kaks aastat. Võib-olla kolm.

Mõte, et tuleb nii kaua oodata, viis ta masendusse, aga just sellepärast oligi tal plaan pärastpoole veini juua.

„See pole õige,“ ütles Drew. „Ma nägin su äriplaani. Sa oled väga hea risk.“

„Libby sõnade kohaselt piiripealne. Nii et sugugi mitte hea risk.“ Drew’ silmis välgatas midagi. Või siis nii, mõtles Silver. Mõned asjad ei muutu iial. Drew ei osanud valetada.

„Sellega on kõik,“ teatas Silver ukse poole minnes.

Mitte üksnes laenuprotsessiga, mõtles ta, vaid ka kõige sellega, mis oli nende vahel kõigi nende aastate eest olnud. Ta oli tegelnud viha, solvumise, kurbuse, vimma ja kõigi muude emotsioonidega. Tal oli hea meel tunnistada, et sellise pettumuse ja häbi hetkel mehega silmitsi seistes ei tundnud ta peaaegu mitte midagi. Lõpuks ometi. Lõpuks ometi oli Drew lihtsalt üks kutt, keda ta oli omal ajal tundnud. On vast ime!

Ta jõudis autoni, istus sisse ja mõtles, mida edasi teha. Jooks, dušš, vein ja burger. Laenu saamise tähistamine oleks olnud märksa parem, aga seda ei sündinud, nii et tal on õigus veeta õhtu norutades. Järgmisel hommikul aga tuleb end kokku võtta ja panna paika uus plaan. Milles ei sisaldu panku ega laene. Ta saab ise hakkama, ta on võidukas ja, kui aus olla, siis ka pisut pohmellis. Aga nii või teisiti saab ta hakkama.

DREW Lovato mõtles paar päeva kõige üle järele. Üks variant oleks kutsuda kokku ärilaenude komitee erikoosolek, aga ta oli heitnud pilgu eelmise koosoleku protokolli ja seal oli kirjas, et Silveri taotlus oli lükatud tagasi häältega 7–2. Vaevalt, et otsust tema palve peale muudetaks. Libbyl oli õnnestunud taotluse kohta esimesena arvamust avaldada ja küllap see oli mõjunud. Temal võiks ehk õnnestuda hääletust ühe hääle jagu muuta, kuid vaevalt leiduks kolm inimest, kes oleksid valmis ei asemel jah hääletama.

Ta ei teadnud, mis tädil Silveri vastu oli, aga midagi oli, mõtles ta pahuralt. Kuid Silver vajas äri laiendamiseks raha.

Varsti, tõotas ta endamisi. Kui vanaisa jääb pensionile ja tema võtab panga üle, siis muudetakse ka panga poliitikat. Tema eesmärk oli toetada kohalikke ettevõtteid ja aidata linnal areneda. See tähendas aga laenude andmist sellistele ettevõtetele nagu Silveri oma.

Tema teine mõte oli korraldada laen, mis näiks olevat panga antud, aga tegelikkuses kasutaks ta selleks oma raha. Kuid pangaseaduste rikkumine ei oleks hea mõte. Talle ei meeldiks vangi sattuda.

Ei jää muud üle, kui lihtsalt anda Silverile haagiste ostmiseks vajalik raha. Ta naeratas endamisi, kujutades ette, kuidas see jutuajamine võiks areneda. Karta on, et Silver teeb ta pihuks ja põrmuks, sest lisaks sellele, et Silver oli ilus, tark ja otsusekindel, oli ta ka neetult uhke, väga sõnakas ja kohati impulsiivne. Selle tulemusena oli elu temaga pehmelt öeldes huvitav, aga vahetevahel kippus Silver ka asju loopima.

Samas võiks pakkuda Silverile laenu pangaga samadel tingimustel. Neid riske, mis tegid laenukomiteele muret, Drew’ puhul ei eksisteeri. Tema teadis, et Silver loobuks pigem neerust, kui jätaks temale laenu tagasi maksmata. Mis tähendab, et Silver ei pruugi ta pakkumist vastu võtta ja võib ta roppude sõnadega läbi sõimata.

Viimane variant – ja kui aus olla, siis meeldis see talle endale kõige rohkem – oli hakata Silveri firmas vähemusosalusega osanikuks. Tema annaks raha ja nad arendaksid koos firmat.

Selle idee kasuks rääkis üsna mitu asja. Kuigi ta oli arvanud, et on Silverist üle saanud, oli ta tabanud end viimastel kuudel naisest rohkem mõtlemast, kui tema tervisele hea oli. Silveris oli midagi – kombinatsioon kindlameelsusest ja nipsakusest –, mida oli võimatu ignoreerida.

Drew teadis, et talle meeldiks Silveriga koos olla, ja kui koosolemine ei vii ka külgetõmbe taassüttimisele, siis meeldis talle mõte Silveri väikese firma arengule kaasa aidata. Drew oli läbi ja lõhki pangandusinimene ja talle meeldis, kui neil, kes olid temast sõltuvad, läks hästi. Tema eesmärk oli aidata kaasa linna arengule, nii et miks mitte alustada Silverist. Ainult et kuidas Silverit veenda?

Visanud peast mõtte paluda Silveri sõpradel sekkuda, millest nad ilmselt niikuinii keelduksid, ning Silver uimastada ja sundida teda dokumentidele alla kirjutama – see meenutaks juba Jasper Dembenski romaani mehest, kes sisuliselt töötas pangas –, turgatas talle pähe ta enda arust ideaalne lahendus. Ta kavatses kasutada ära Silveri uhkuse.

Oma mõttest vaimustunud Drew ostis Airstreamid ära ja korraldas nende transpordi Silveri maja juurde. Ta teadis, et Silver hoiab oma praegu kasutuses olevat haagist graafilise disaini ja prindiäri taga tohutu suures kinnises aias. Tol hommikul, kui haagised pidid kohale jõudma, saatis neid kohale toimetav autojuht Silverile sõnumi, et saadetis on poole tunni pärast päral. Ka Drew sai temalt vastavasisulise sõnumi, mille peale ta jõudis kohale haagistega samal ajal, mõeldes endamisi, et järgnev vihapurse on vaatamist väärt. Kuigi võib juhtuda, et ta saab hoopistükkis surma, ja siis ei läheks see talle korda.

Silver seisis keset asfalteeritud parklat, nägu turris, käed puusas. Drew keeras õue just hetkel, kui Silver üritas autojuhile selgeks teha, et tema pole haagiseid ostnud.

„Tahtsin need osta,“ lausus ta armsalt segadusse aetuna. „Olen käinud neid pool tosinat korda vaatamas, aga ma pole...“

Lähenevat Drew’d nähes jäi ta vait. Võis arvata, et segadus asendub nüüd iga hetk tõelise raevuga.

„Kas sina oled sellega kuidagi seotud?“ küsis ta maruvihaselt Drew’d jõllitades. „Mis sünnib? Miks sa siin oled? Miks mul on haagised? Kurat võtaks, Drew, mida sa oled teinud?“

Drew andis autojuhile märku, kes hiilis vaikselt eemale ja istus kabiini, kus oli turvalisem.

„Silver, kirjuta dokumentidele alla.“

„Ei kirjuta. Need ei ole minu haagised.“ Silver ajas käed rinnal risti. „Ja sinul ei õnnestu mind sundida.“

Drew leidis, et pärastpoole võib imetleda, kui hea Silver liibuvates teksades ja varrukateta särgis välja nägi, pikad heledad juuksed hobusesabas. Pärastpoole, kui olukord on rahunenud, võib arutleda, kas tätoveering Silveri vasakul käsivarrel on uus, sest tema seda küll ei mäleta ja tema tundis ju naise kehast iga viimset kui tolli.

„Minul ei õnnestu sind sundida? Kas pole lapsik?“ Ta andis juhile märku, et too ulataks talle dokumendid. „Kirjutan ise alla, et haagised saaksid paigale.“

„Ei!“ teatas Silver. „Ma ei lase sul neid siia tuua. See on minu õu.“ Ta jäi kõhklema. „Ma üürin seda õue.“

„Teised tööd ootavad,“ ütles autojuht pisut ärevalt.

„Jätke need tänavale,“ soovitas Drew naeratades. „Ruumi on ja tänav on linna ala.“

„Linna politsei ei lase sul neid seal lõputult kaua hoida,“ märkis Silver. „See on seadusevastane.“

„Seda sa vähemalt loodad.“

Drew ei lasknud end häirida. Silver ei jätaks oma kalleid haagiseid mingil juhul kauemaks kui paariks päevaks kaitseta. Tal võib Drew’ mõttega kohanemine aega võtta, aga lõpuks saab ta aru, kui hea plaaniga on tegu. Ja kui ei saa, siis võib sõita ise ühega neist pikale reisile.

Haagised pargiti paari minutiga tänavale. Drew pistis dokumentide koopiad taskusse ja autojuht sõitis kummide vilinal minema. Silver ootas, kuni haagised kohale toonud auto oli läinud, ja võttis alles siis Drew’ ette. Ta sinised silmad sähvisid raevust, kogu ta keha oli pinges, just nagu ta üritaks kõigest väest Drew’d mitte maha lüüa.

„Mina ei taha sellega mingit tegemist teha,“ teatas ta, toksates Drew’le nii ägedalt rindu, et sellest võis jääda sinikas. „Sina arvad, et oled kaval ja võid mind manipuleerida, aga sa eksid. Mind ei huvita, miks sa seda tegid või mis sinu arvates nüüd edasi saab, aga sa eksid sügavalt. Sina ei dikteeri minu elu.“

Drew oli lootnud, et senine külm viisakus on arenenud sõpruseks, aga Silveri käitumist arvesse võttes oli näha, et ta oli olnud liiga optimistlik. Või siis oli Silver hoopis millegi muu peale marus. Võib-olla Silver ei teadnud, mida Drew temalt vastutasuks ootab. Võib-olla kartis Silver, et Drew üritab teda ära moosida ning et ta peab langetama mingi otsuse, mis talle üldse ei meeldi.

Drew oli arvanud, et möödunud on nii palju aastaid, et Silver võiks temast paremini arvata, aga nüüd polnud ta selles enam kindel. Ja mis puutus haagistesse, siis kavatses ta lihtsalt oodata.

„Mina ei dikteeri midagi,“ lausus ta neutraalsel toonil. „Mul on üks mõte ja ma loodan, et see pakub sulle huvi. Kui sa oled valmis rääkima.“

Vihapilk asendus põrnitsemisega. „Mina pole iial valmis sinuga rääkima.“

Selle peale keeras Silver kannal ringi ja sammus minema. Drew uuris läbi haagiste sisemused ja keeras uksed lukku. Ta oli võtnud töölt vaba päeva, nii et tal polnud panka tagasi kiiret. Ta kavatses ajada mõned asjad korda, süüa lõunaks paar võileiba ning minna seejärel tagasi haagiste juurde ja jääda ootama. Tal oli tunne, et tal õnnestub Silver peagi välja meelitada.

Auto poole minnes mõtles ta, kas oli pannud oma arvestustega mööda. Võib-olla ei jää Silver tema ideega nõusse. Võib-olla Silver vihkab teda tõesti. Aga tal oli vajadus ikkagi katsetada. Tal oli kaasasündinud omadus käituda nii nagu oli õige ja nüüd üritas ta oma elu elada. Iga kord, kui ta oli rajalt kõrvale astunud, oli ta pidanud seda rängalt kahetsema. Võib-olla mitte kohe sel hetkel, aga hiljem ja jäädavalt. Ja kõige rohkem kahetses ta seda, et ei olnud abiellunud Silver Tesdaliga, kui Silver ootas nende last.