Читать книгу Ei saa sinust üle. Happily Inc, 4. raamat - Susan Mallery - Страница 6

„SA kas räägid temaga või mina kutsun politsei,“ lausus Wynn, võrreldes äsja trükitud pulmakutset kavandiga.

„Ta ei riku seadust.“ Silver üritas kõigest väest vaadata aknast välja nii, et teda poleks õuest näha – täpsemalt, et teda ei näeks pikka kasvu ja hea välimusega mees, kes istus ühes haagises.

„Ma ei lase vahistada mitte Drew’d,“ porises sõbranna pilku tõstmata. Ta lükkas pikad tumedad lokkis juuksed eest ja uuris kutset iga nurga alt.

„Seda sa ei teeks!“

Wynn tõstis pilgu. „Ei teeks,“ nõustus ta, „aga sina hakkad mulle närvidele käima. Kuule, Silver, see pole üldse sinu moodi. Võta end kokku ja klaari see asi Drew’ga ära või viruta talle pesapallikurikaga vastu pead, aga tee midagi. Sa ajad mu hulluks.“

„Ma ei tea, mida teha,“ tunnistas Silver.

„Sa tead täpselt, mida teha. Asi on hoopis selles, et sa ei taha seda teha.“ Wynn noogutas assistendile. „Väga head. Prindime välja. Pruut soovis kakssada. Prindime igaks juhuks kakssada viiskümmend.“

„Selge värk.“

Wynn pöördus uuesti Silveri poole. „Sinul on vaja haagiseid – Drew’l on haagised. Jah, ta tahab vastutasuks midagi. Nii et mine uuri välja, mida ta tahab.“ Ta kehitas õlgu. „Ma ei usu, et seksi. Ükski seks poleks neid kahte väärt.“ Ta osutas haagistele. „Isegi mitte seks sinuga.“

„Võib-olla ma olen vapustav.“

„Mitte keegi pole nii vapustav.“

Sellega pidi Silver nõustuma. Haagised olid imelised. Tal oli meeletu tahtmine neid lähemalt uurida, neid puudutada, kujutada ette võimalusi – aga ta ei saa alla anda. Mida iganes ka Drew ei haudunud, see ei saanud tema jaoks hea olla.

„Ta üritab mind meelitada,“ ütles Silver uuesti aknast välja vaadates.

„Ja see toimib. Kao nüüd siit ja mine uuri välja, mida ta tahab. Mulle tundub, et Hunter jättis vist oma spordivarustuse tagaruumi. Kui tahad, mine vaata, kas leiad sealt pesapallikurika.“

„Mul pole seda vaja.“

Vast ehk pisut vaprust ja selgroogu, mõtles ta end sirgu ajades. Mille pagana pärast pidi küll jälle selline asi aset leidma? Ta oli igas teises elusituatsioonis tugev ja võimas, aga niipea, kui mängu tuli Drew, oli kogu ta tugevus kadunud.

„Okei, ma lähen ja räägin temaga.“

„Õnn kaasa.“

Silver noogutas. Ta veenis end, et saab sellega hakkama. Ta oli Drew’ga seoses märksa keerulisemate olukordadega hakkama saanud. Tol suvel, kui ta sai kaheksateist, oli ta üheksakümne ühe imelise päeva jooksul armastanud meest kogu oma olemusega. Ta oli kinkinud mehele südame ja hinge ning teinud siis näo, et tal pole midagi selle vastu, kui mees läks ära ülikooli. Tal oli olnud isegi nutti teha mehega lõpp, et too saaks elada oma elu ilma temata. Ta oli öelnud, et neil pole nähtud ette kokku jääda ja et mees peaks minema oma eluga edasi.

Ta oli käitunud õigesti ja on sellepärast enda üle alati uhke. Aga see oli olnud nii uskumatult raske. Ta oli armastanud meest rohkem, kui pidas võimalikuks. Ta oli armastanud meest, teades, et armastus teeb naise lolliks. Ta oli olnud vabatahtlikult loll ja ta süda kisti rinnust ja seda haamerdati lihavasaraga.

„See kõik on minevik,“ sosistas ta haagistele lähenedes. „See kõik on minevik.“

Suurema haagise uks oli kutsuvalt lahti. Ta tundis, et vajub taas kössi, kuid sundis end selga sirgu ajama. Mis siis, et ta meelitati kavalusega välja, tema säilitab uhkuse ja vapruse. Ta saab kõigega hakkama. Ta oli Drew’ga palju hullemat üle elanud.

Ta sisenes haagisesse. Drew istus pikal diivanil, käes e-luger. Ta tõstis pilgu ja naeratas.

„Tere! Kuidas läheb?“

Silver ignoreeris mehe küsimust ja esitas hoopis ise küsimuse. „Mida sa siin teed?“

„Ootan sind. Kui sul juhtub kõht tühi olema, siis mul on süüa.“

Ta osutas sisse ehitatud lauale ja pinkidele, just nagu eeldaks, et Silver võtab istet. Mida Drew endast mõtleb, et ootab teda koos endaga sööma? Ega see ole mingi seltskondlik visiit. Oleks pidanud haarama Wynni pakkumisest kinni ja võtma pesapallikurika kaasa.

Silver vajus polsterdatud pingile. Ta toetas käed lauale, langetas sülle ja pani uuesti lauale. Kõik selles olukorras tundus kuidagi imelik ja kohutavalt ebamugav. Tal oli tahtmine panna karjudes jooksu, aga enne, kui ta jõudis seda teha, märkas ta paratamatult, kui imeliselt ilus see haagis oli. See oli just õige suurusega ja kui seda pisut putitada, on siin palju hoiupaiku. Siin oleks ruumi pikale baariletile ja õllevaadile ja...

„Kalkuniga?“ küsis Drew, hoides käes kahte võileiba. „Või singiga?“

„Kalkuniga.“

Drew ulatas talle võileiva, haaras mõlemale dieetkoola ja hunniku salvrätte ning võttis Silveri vastas istet. Ta osutas peaga haagise sisemusele.

„Tahab kõvasti tööd, aga ma näen selles potentsiaali.“

„Sina näed?“ küsis Silver silmi pööritades. „Sul pole aimugi, mis sellest võiks saada. Sinu silmis on see üksnes üks vana haagis, minu silmis aga minu äri järgmine faas. Drew, ma olen kõik põhjalikult läbi mõelnud. Ma lihtsalt ei kirjutanud tšekki välja.“

„Põlgus sellesama raha vastu, mida sa tahtsid ise laenata.“ Drew’ hääletoon oli leebe, ta nägu ilmutas pigem lusti kui solvumist. Ta hammustas võileivast suutäie. „Ilma selle tšekita, mida sa oled valmis mõnitama, poleks ka treilereid. Vähemalt praegu mitte.“

Drew’ jutus oli iva ja see ärritas Silverit.

„Olgu,“ torises ta võileiba lahti harutades. „Miks sa siin oled?“

„Mina naudin unistust. Miks sina siin oled?“

Silveril oli kange tahtmine anda mehe sääremarja pihta obadus. Nii palju vägivalda, mõtles ta ohates. Tema reaktsioon oli tingitud teadmisest, et Drew’ käes on kogu võim, temal pole aga võimuraasugi. Ja selline olukord ei meeldinud talle.

Vastamise asemel asus ta võileiba sööma. Drew jätkas samuti söömist ja nad sõid täielikus vaikuses. Drew sai esimesena söönud. Ta avas krõpsupaki ja pakkus seda Silverile, avades seejärel suu.

„Lugu on nii,“ alustas ta. „Vanaisa kaalub pensionile jäämist.“

„Okei.“ See polnud mingi kõmu-uudis. Vanaisa Frank polnud enam noor. Ta oli võluv ja elujõuline, aga juba ammu üle pensioniea.

„Sellega kaasnevad komplikatsioonid,“ jätkas Drew. „Nimelt, kes saab pärast seda nõukogu esimeheks.“

„See pole ju mingi küsimus. Pärija oled ju sina, või kuidas?“ Drew oli Franki esimese lapse esimene laps. Sellega kaasnes suur võim. Tema saatuseks oli olnud juba enne lasteaeda minemist kunagi panka juhtida. Tol ajal, kui nad käisid, oli Drew rääkinud oma tulevikust elevuse ja ootusega. Talle oli meeldinud mõte pangandusse minna. Nii pöörane kui see ka polnud. Aga selline Drew juba kord oli.

„Libby tahab seda ise teha.“

„Sa oleksid pidanud seda mulle enne sööki rääkima,“ lausus Silver võileivapoolikut eemale lükates. „Miks teda üldse sellele kohale kaalutakse?“

„Sisuliselt võib igaüks sellele kohale kandideerida. Mina olen kõige loogilisem valik, aga see ei tähenda, nagu oleks pank minu ainus huvi.“

„Mina arvasin, et see on ainus asi, milleks sind ette valmistatakse. Kas see pole siis kogu sinu eksistentsi mõte? Sa armastad panka. Ära tule mulle rääkima, et sa ei taha olla selle linna pangakuningas.“

Drew naeratas. „Silver, me kõik areneme ja muutume. Mina vähemalt küll. Aeg-ajalt on mul tahtmine teha midagi ootamatut – lihtsalt selleks, et näha, kes seda märkab.“

„Mida see peaks tähendama?“

„Pole aimugi, aga see kõlab hästi.“ Drew toetas end pingi seljatoele. „Nii et mul on siis need kaks haagist.“

Silver oli just pingest vabanemas, kuid nüüd ta kangestus. Tal polnud aimugi, mis sünnib, aga tal oli kahtlane tunne, et Drew’ silmis on see pelgalt mäng. Julm mäng, mille sihtmärk on tema.

Talle meenus, kuidas nad olid mänginud erinevaid mänge, kui nende sport oli olnud teineteisele naudingute pakkumine. Nad olid nii meeletult armunud – või vähemalt tema küll oli. Drew’ kohta oli raske öelda. Vaatamata sellele, et mees tol ajal väitis nii, jättis ta naise silmagi pilgutamata maha.

Aga sellega pole vaja praegu tegelda. Tuleb keskenduda käesolevale probleemile – nimelt sellele, mida Drew nende kahe Airstreami eest tahab.

Drew toetas suured käed lauale ja kummardus Silverile lähemale. „Ma oleksin tänulik, kui sa kuulaksid mu ära – ja siis võime asja arutada.“

Silveril polnud aimugi, mis „asi“ see võib olla, ning tal polnud vähimatki tahtmist lubada, et ta ei sega vahele ega karju ega peksa Drew’d. Aga kui ta ei noogutaks, siis kahtlustaks Drew, et ta on rohkem endast väljas, kui välja näitab.

„Olgu,“ lausus Silver. „Räägi.“

„Ma tahan hakata sinu ettevõtte vähemusosanikuks.“

„Mida? Oled sa peast põrunud või? Kas sa kukkusid ja lõid pea ära? Vähemusosanikuks? Osanikuks? Minu ettevõttes? Selles, mille ma mõtlesin ise välja ja mille nimel ma kogusin raha ja millele panin aluse ja arendasin ihuüksi edukaks ettevõtteks?“ Ta vahtis Drew’le raevunult otsa. „Ihu. Üksi. Drew, see on minu firma. Üksnes minu. Osanikuks? Oled sa pilves või?“

Drew naeratas. „Kuula mind ära.“

Silver naaldus pingile ja ristas rinnal käed. „Lase tulla.“

„Ma tahan hakata oma portfelli kasvatama. Olen mõelnud hakata nii mõnegi linna ettevõtte osanikuks. Kui sellest saab asja, siis nii-öelda laiendan oma impeeriumi, otsin võimalusi Palm Springsis, võib-olla ka Riverside’is või San Diegos. Kui Libby su laenutaotluse tagasi lükkas, sain ma aru, et mul on avanenud võimalus tegutseda.“ Ta kehitas õlga. „Tunnistan, et treilerite ost oli impulsiivne otsus, aga ma sain aru, mida sa kavatsed teha. Mulle meeldib sinu äriplaan. Sa oled kõik põhjalikult läbi kaalunud.“

Silver püüdis mõelda, et see kompliment ei tähenda midagi. Tal polnud vaja mehe heakskiitu. Oluline oli üksnes see, et Drew pakkus talle võimaluse laieneda.

„Kuidas see peaks sinu arvates toimima?“ küsis ta, vabanedes õige pisut pingest.

„Ma tahaksin olla pärisosanik. Tahaksin sind aidata planeerimisel ja olla tõeliselt kaasatud. Arusaadavalt on mul põhitöö, aga ma saaksin sind vajaduse korral aidata. Sinu töö on peamiselt nädalavahetustel, kui minul on vabad päevad.“

Silver turtsatas. „Kas sa oleksid siis valmis pidudel teenindama?“

„Miks ka mitte?“

„Noh, ei tea. Kas sa oled kunagi professionaalse või isegi amatöörbaarmenina töötanud? On sul vähimatki aimu, mida kujutab endast väga lühikese aja jooksul jookide serveerimine kahe- või kolmesajale inimesele? Kas sul on baarmeni litsents? Kas sa teed Mojitol ja Margarital vahet?“

„Tequila.“ Drew muheles. „Okei, pean õppima. Aga ma olen valmis seda tegema. Ma tahan seda teha. Ma tahan olla rohkemat kui pelgalt tšeki välja kirjutanud isik. Ma tahan olla kaasatud.“

Silveril tõmbus sisimas pingule. Närvid, mõtles ta. Närvid ja kartus. „Kas sa lähed baarmenide kooli?“

„Lootsin üht-teist neti vahendusel õppida ja sina õpetaksid ülejäänu. Silver, ma olen töökas, ma olen õhtuti ja nädalavahetustel vaba ja ma ei kavatse jootrahaga jalga lasta.“

„Kas sa ei võinud haagiste ostmiseks lihtsalt raha laenata?“ küsis Silver veel enne, kui sai pidama. Kuigi ta poleks elu seeski arvanud, et võiks selle küsimuse peale üldse mõeldagi – rääkimata selle välja ütlemisest –, oleks Drew’le võlgu olemine olnud märksa parem kui oma ettevõtte osast loobumine.

„Oleksin, aga parema meelega teeksin ma seda.“

Tüüpiline. Mehed peavad saama oma tahtmise ja muu maailm pole üldse oluline. „Võib-olla oleks linna rauapood huvitatud osaniku saamisest.“

„Võib-olla oleks sinu äri põnevam.“

„Oh, ei tea. Kõik need võimsad masinad, puitmaterjali osakond. Täielik meeste mängumaa.“ Ta surus huuled kokku. „Kui vähemusosanik sa tahad olla?“ Kümme üheksakümmend oleks väga hea. Unistada ju võib.

„Viiskümmend kaks nelikümmend kaheksa.“

Silver üritas mitte võpatada. See oli peaaegu viiskümmend viiskümmend.

„Ostan end sisse kahe haagisega,“ märkis Drew, just nagu oleks ta Silveri mõtteid lugenud. „Ja investeerin kakskümmend tuhat nende ümberehituseks. Loodetavasti jääb paar dollarit üle, et osta nende vedamiseks autod.“

„Mul on sääste,“ ütles Silver, püüdes samal ajal rehkendada. „Nii palju, et saab autod osta.“ Liiatigi poleks tal nüüd vaja haagiseid osta ega maksta nende ümberehituse eest. Tegelikult jääks tal nii palju raha üle, et arutada lähemalt mõningaid teisi ideid.

Kui ta jääks Drew’ plaaniga nõusse, saaks ta oma plaanidega edasi minna. Tema ettevõte saaks kasvada ja ta ei peaks enam iga nädal töid ära ütlema. Aga selle eest tuleb maksta kõrget hinda – tuleb Drew’ga koos töötada. Kas ta suudaks seda teha?

„Ma lihtsalt ei tea,“ tunnistas ta. „Ma pole kindel, et me suudame koos töötada.“

„Omal ajal õnnestus see meil väga hästi.“

„Siis me käisime – ja tegime suhtele lõpu.“

„Aga me saime läbi. Pealegi pole ma enam poisike.“

„Jäta ometigi!“

„Ma ütlen, et me klapiksime.“

Ärialaselt, mõtles Silver. Drew rääkis üksnes ärist. Kui tema tahab midagi enamat, siis on ta täielik loll. Ja ta ei kavatsenud enam iialgi ühegi mehe pärast – kõige vähem veel Drew’ pärast – lolliks jääda.

„Pean selle üle mõtlema,“ lausus ta. „Anna mulle paar päeva, et selle üle järele mõelda, ja siis räägime uuesti.“

„Sobib.“ Drew vaatas prinditöökoja poole. „Ega Wynnil ole midagi selle vastu, et haagised jäävad siia?“

Silver tajus, et Drew manipuleerib temaga. Üritab panna teda tegema pakkumist, et haagised võiks parkida teise treileri juurde õuele, kusjuures mees teab väga hästi, et kui ta selle sammu astub, on tal märksa raskem pakkumisest ära öelda.

„Räägin temaga,“ lubas Silver. „Wynn on üsna mõistev ja ma ei usu, et tal on midagi selle vastu, kui need on pargitud kõrvaltänavale.“ Ta naeratas. „Minu arvates peaksid sa muretsema hoopis politsei pärast. Ma olen päris kindel, et sa rikud mingit parkimisseadust.“

„Olen valmis riskima.“

Miks ka mitte? Võttes arvesse tema perekondlikke sidemeid, võis arvata, et talle tehakse igasuguseid erandeid – ka politsei poolt.

Silver tõusis püsti ja võttis võileivapooliku. „Tänan lõuna eest. Võtan ühendust.“

„Jään ootama.“

Ka Drew tõusis püsti. Nad sattusid väikeses haagises liiga lähestikku. Silver nägi mehe tumedatel iiristel kuldseid tähne ja suunurgas vaevumärgatavat armi. Drew polnud ainus, kes tema ruumi sisse tungis – seda tegi ka minevik, mis ähvardas ta enda alla matta.

„Silver, ma loodan, et sa jääd sellega nõusse. Su äril läheb tõesti väga hästi. Ma usun, et kui sa lased end pisut aidata, saad astuda järgmise suure sammu.“

Silveril oli tahtmine küsida, kas Drew on ka kunagi kahetsenud, kuidas kõik oli välja kukkunud. Ta tahtis teada, kui kaua oli mehel läinud aega, et ta unustada ning minna edasi järgmise ja järgmise naise juurde. Ta ihkas nii väga teada, kas Drew mõtles ka kunagi nende ühise lapse peale, kelle nad olid sunnitud ära andma.

Aga ta ütles hoopis: „ Ma mõtlen selle üle.“

„Sa tead, kust mind leida.“

„Seda olen ma ikka teadnud.“

DREW jälgis, kuidas Jasper läheneb. Sõber liikus kiiresti nagu madu ja ründas hetkel, kui seda oli kõige vähem oodata. Ta oli omandanud karmide kogemustega tarkuse end Jasperiga mitte lõdvaks lasta, sest see mees ründas siis üksnes aktiivsemalt ja vilkamalt ja võitlusvalmimalt.

Trennisaalis oli kuulda üksnes nende hingamist ja kokku puutuvate keppide kolkse. Tavaliselt mängis siin muusika, kuid siis mitte, kui nad tegid trenni võitluskeppidega. Siis tuli keskenduda.

Jasper oli tahtnud paari aasta eest kasutada ühes oma romaanis võitluskeppe. Ta oli palganud treeneri, kes oli valmis tulema nädalaks Happily Inci, et teda õpetada. Ka sõbrad kutsuti intensiivses trennis osalema, samuti mitmed siinsed treenerid. Drew’ teada oli raamat valmis ja kirjastajale saadetud, aga Jasper treenis endiselt keppidega, sest see meeldis talle.

Drew’ nõbu Cade istus ohutus kauguses matil ja jagas nõuandeid, kiitust ja vandesõnu.

„Ole ettevaatlik, Drew. Pea silmas ta vasakut kätt. Jasper, minu ema lööb ka paremini kui sina. Oh, väga hea. Vinge värk.“

Jasper sundis Drew’d taganema. Drew astus kõrvale, tegi pettemanöövri ja ründas. Jasper libastus matil ja kukkus ühele põlvele just hetkel, kui kell helises.

„Väga tubli,“ kiitis end jalule ajav Cade. „Täna meil vedas. Üksnes käputäis sinikaid ja ei ühtki katkist luud.“

Kepid olid puidust ja nende löögid karmid. Selle alaga käisid kaasas vigastused. Õnneks oli piirdutud sinikatega, aga need olid sageli suured ja nende paranemine võttis aega.

Jasper viskas Drew’le käteräti ja võttis teise endale. Nad sammusid nurka toolide poole. Tee peal haarasid nad seina äärest külmikust veepudelid.

Jasperi maja oli nii kõrgel mägedes, et selle ümber kasvasid puud. Suvel oli siinne temperatuur tunduvalt jahedam kui linnas ja talvel sadas isegi aeg-ajalt lund.

Jasperi maja oli olnud umbes kaheksakümne aasta eest kahe toaga tare. Sellele oli tehtud tosinkond juurdeehitust. Maja kujutas endast suurt stiilide ja materjalide segadikku. Mõned toad olid suured ja uhked, mõned omapärase kujuga ja kehva konstruktsiooniga.

Kui Jasper maja ostis, lasi ta ehitada sellele juurde kabineti ja trennisaali. Viimases olid kodusele jõusaalile omased masinad ja lisaks suur avatud ala, mille üht seina kattis peegel. Drew’ arusaamist mööda oli Jasper kirjanik, kellele meeldis kõik märulistseenid ise läbi teha. Sageli kutsus ta sõbrad külla, et need teda seejuures aitaksid, ja paar suve tagasi oli kulutanud kuus nädalat, et teha tutvust vibuga.

Kui nad olid istet võtnud, keeras Cade veepudelil korgi pealt. „No nii, Drew. Ostad siis haagiseid?“

Jasper kergitas kulmu. „Sa ostsid haagised?“

„Need pole minu jaoks.“

„Ta üritab Silverit voodisse meelitada,“ teatas Cade naerdes. „Ma pole küll päris kindel, kas see on tema tähelepanu võitmiseks parim meetod, aga kui sul pole, mida pakkuda, siis võib ju minu pärast proovida mida iganes.“

„Suu kinni!“ Drew’ hääletoon oli leebe. Ta oli nõo aasimisega harjunud. Nad olid sünnist saati hästi läbi saanud.

„Miks haagised?“ küsis Jasper. „Ja sa kasutasid mitmust, nii et neid on siis rohkem kui üks?“

„Tahan hakata tema firmas osanikuks.“ Ta kaalus, kas mainida probleeme pangalaenuga, kuid leidis, et see informatsioon on privaatne ja lisaks oli Libby Cade’i ema. Nad ei saanud küll eriti hästi läbi, aga vaevalt, et Cade’ile meeldiks, kui Drew tema ema kiruks.

Samuti ei kavatsenud ta neile rääkida, et oli Silverile valetanud. Jah, ta tahtis Silveri äris osaleda, aga mitte sellepärast, et oma „portfelli arendada“ või mis iganes jama ta oligi Silverile rääkinud. Tema oli läbi ja lõhki pangainimene. Temal polnud teiste firmades osaluse omamise vastu suuremat huvi kui tiibade kasvatamise vastu, aga ta pidi ju Silveri nõusse saamiseks midagi välja mõtlema.

Kuid mis puutus põhjusesse – miks ta nii suurt vaeva nägi –, siis seda oli juba märksa raskem määratleda. Tal lihtsalt ei õnnestunud Silverit peast saada. Nende minevikku arvesse võttes oleks naise välja kutsumine lõppenud katastroofiga. Aga niimoodi õnnestub tal Silverit uuesti tundma õppida ja teha ühtlasi midagi huvitavat. Kui sellest peaks asja saama, siis väga hea. Kui ei saa, siis laenab ta Silverile raha, et too saaks ta välja osta.

„Haagised olid müügis ja ma ostsin need ära. Loodan, et Silver laseb mul hakata vähemusosanikuks.“ Jasper kulistas vett. „Miks just see äri?“

„Me Silveriga tunneme teineteist ammusest ajast. Aitan vana sõpra.“

Cade turtsatas. „Kas nüüd nimetatakse seda nii?“ Ta pöördus Jasperi poole. „Drew’l ja Silveril oli suhe. Tol suvel, enne kui Drew läks ülikooli, oli neil romaan. Oli vast suvi. Ma mäletan ikka veel enne tööpüha peetud suurt pidu.“

„Me Silveriga korraldasime kose juures suure peo,“ lausus Drew Jasperile selgituseks. „Alaealised, kõva napsitamine.“

Cade lõi veepudeli Drew’ omaga kokku. „Mina jäin tookord esimest korda elus täis. Järgmisel päeval maksin selle eest, aga pidu oli vinge.“ Ta muheles.

Jasper uuris Drew’d. „Nii et teil Silveriga oli suhe? Ja mis edasi sai?“

„Mina läksin ülikooli.“ Drew kõhkles. „Silveri nõudmisel tegime enne seda lõpu. Mina ei tahtnud, aga tema käis peale.“

„Ta võib olla kangekaelne,“ kinnitas Cade.

„Võib jah. Ja siis sõitsin ma ära.“ See polnud veel kõik. See polnud kaugeltki kõik. Veel enne, kui ta jõudis otsusele, mida öelda, mida mitte, pahvatas ta: „Silver ootas last.“

Cade ja Jasper vahtisid talle jahmunult otsa.

„Nalja teed või?“ küsis Cade. „Mis juhtus?“

„Ta tuli mulle ülikooli külla. Mina olin juba ülikoolieluga edasi läinud. Ma ei tahtnud teda uskuda, aga teadsin, mida olime teinud. Tegin talle abieluettepaneku, tema keeldus. Leppisime kokku, et anname lapse ära.“

Jasper ja Cade vahetasid pilgu.

„Nii et sul on kuskil laps,“ tõdes Jasper. „Kui vana ta on? Poiss või tüdruk?“

„Ligemale kaksteist. Ma ei küsinud, kas poiss või tüdruk. Eeldasin, et poiss.“ Ta oli ikka kujutanud ette poissi, kes oli tema koopia. Küllap vist ego-värk. Ja igasuguse muu abi puudumine. Kui nad oleksid saanud tütre, oleks ta muidugi eeldanud, et laps näeb täpselt Silveri moodi välja.

„Laps,“ lausus Cade vaikselt. „Meie Bethanyga tahame lapsi. Mida varem, seda parem, aga sina jõudsid meist kõigist ette.“

„Me olime noored ja rumalad.“ Nad olid olnud kirglikult armunud, mõtles ta nüüd. Selles polnud vähimatki kahtlust.

„Kas sa tahad lapse pärast tema firmas osanikuks hakata?“ küsis Jasper. „Süütundest?“

„Ma ei tunne süümepiinu.“ Drew pidas pausi. „Me olime ise lapsed. Meist poleks saanud õigeid lapsevanemaid. Silveri firmasse tahan ma investeerida sellepärast, et minu arust oleks see arukas samm. Olen numbreid uurinud. Silver on väga töökas, tal on korralik kasum ja ta on sunnitud iga nädal klientidele ära ütlema. See on arukas äriline otsus.“

„Ahah.“ Oli näha, et ta sõnad ei veennud Jasperit. „Mis Silver ütles?“

„Ma küsiksin pigem, millega ta sind lõi, kui sa talle rääkisid, millega sa olid hakkama saanud?“ küsis Cade naerdes.

„Ta mõtleb selle üle.“ Drew naeratas. „Tal polnud selle vastu midagi.“

„Valetad.“

„Okei, aga ta kuulas mind tõesti ära.“

Jasper jõi veepudeli tühjaks ja viskas selle nurka prügikasti. „Nii et sina investeerid siis Silveri firmasse – ja mis edasi saab? Kas sa aitad tal teisi haagiseid töös hoida?“

„Detailide üle me veel arutleme.“

„Kas pank mõjub sulle halvasti?“ küsis Cade kaastundlikult. „Ma ei saa aru, kuidas sa suudad terved päevad seal istuda. See on üks suur kivist lõks.“

Drew teadis, et pank ei ole lõks, vaid linnaga seotud elav ja hingav olend. Pank tähendas võimalusi ja tal oli miljon ideed, kuidas kõike paremaks muuta.“

„Pank ei puutu siia üldse,“ ütles ta küsimusele vastamisest kõrvale hiilides.

Cade vangutas pead. „Kas su vanemad käivad sulle endiselt pinda?“ Ta pöördus Jasperi poole. „Drew’ vanemad on... ebatavalised. Nende silmis pole Happily Inc küllalt suur. Nemad on tahtnud ikka olla kuskil mujal, teha midagi muud. Drew’ isa Howard oli tegev poliitikas ja temast sai suursaadik, kui Drew käis veel koolis. Kus ta oligi?“

„Andorras,“ vastas Drew, meenutades, kui elevil ta oli, et vanemad sõidavad ära ja jätavad tema siia, kuigi ta käis alles keskkoolis. Ta kolis vanaisa Franki juurde ja tema elu muutus palju lihtsamaks. „Hispaania lähedal.“

„Pole kuulnud,“ ütles Jasper. „Võib-olla peaksin asja põhjalikumalt uurima ja valima selle mõne raamatu tegevuskohaks.“

Cade naeris. „Peaksid jah. Igatahes suunati Howard pärast seda veel paari kohta suursaadikuks ja siis tuli ta diplomaatilisest korpusest ära ja liitus ühe lobifirmaga.“

„Nad on endiselt sellega seotud,“ tunnistas Drew pahuralt. „Laiendavad firmat ja teevad oma esimesele lapsele ruumi.“

Nende ainsale lapsele, lisas ta endamisi. Tema vanemad – eriti ema – oleksid ülimalt õnnelikud, kui ta võtaks paariks aastaks üle perekonnapanga ja liituks seejärel vanemate lobifirmaga. Kuigi panga juhtimine pakuks talle huvi, polnud tal vähimatki huvi hakata lobistiks.

„Nii et see pole siis sinu unelmate töö?“ küsis Jasper.

„Mitte sinnapoolegi.“

Jasper vaatas naerdes Cade’i poole. „Kahju, et nad pole sinu vanemad. Kujuta ette, kui õnnelikud nad oleksid, teades, et nende poeg abiellub ehtsa printsessiga.“

„Ära parem räägi,“ ütles Cade, kuid vaatas Drew’ poole. „Oled sa oma emale juba kihlusest rääkinud?“

„Ei, ja ei kavatsegi seda teha. Seda ma küll ei taha, et minu ema sõidaks siia eesmärgiga minna sinu pulma või mis iganes ürituseks see kujuneb.“

Cade oli ostnud El Bahari kuningalt täku. „Tallitüdruk“, kes täku kohale toimetas, osutus kuninglikuks printsessiks. Cade ja Bethany olid armunud ja kavatsesid abielluda. Kuigi üksikasjad polnud veel paika pandud, viiakse läbi mingisugune üritus või pidu, kus osaleb ka kuninglik perekond.

„Su ema saab sellest teada.“

„Minu käest küll mitte.“ Drew ei teeks iial midagi sellist isegi inimesele, kes talle ei meeldi, rääkimata veel oma nõost.

„Kas teil on pulmaplaanid paigas?“ küsis Jasper. „Te võite ju salaja abielluda.“

Cade tegi grimassi. „Oleme sellest rääkinud, aga Bethany ei taha vanematele pettumust valmistada. El Baharis peame kindlasti tseremoonia, aga teeme ka siin midagi. Üksikasjadega tegeldakse.“

Drew leidis, et kuninglikku perekonda abiellumise logistikaga võrreldes on tema probleemid tühised.

„Anna teada, kui korraldate peo,“ ütles Jasper. „Ma sõidan paari nädala pärast New Yorki. Kui peol osalevad ka kuninglikud kõrgused, võin oma asju pisut ringi mängida.“

„Te Drew’ga olete ühesugused. Teile ei lähe korda, kas tegu on kuningate või muidu tähtsate inimestega.“

Jasper naeratas. „Tõsi, aga mina otsin ikka järgmise raamatu jaoks ideid. Pealegi oled sa mu sõber. Keegi peab ju sind kõigi nende pööraste eest kaitsma.“

Drew noogutas. „Jasper tegeleb nendega ja kui minu ema peaks kohale ilmuma, siis tegelen mina temaga.“

Cade kirtsutas nina. „Tänan, Drew. Sa oled tõeline sõber.“

„Otse loomulikult.“