Читать книгу Miks mitte täna õhtul. Happily Inc, 3. raamat - Susan Mallery - Страница 5

NATALIE Kaleta sõitis üles mäkke. Naine oli valmis draakonil ta urus habemest haarama. Natalie oli vapper, ta oli kartmatu, tal oli missioon. Ainult et kas „draakon ja draakoni urg“ olid ikka õiged sõnad? Ja kas draakonitel on ikka üldse habe? Ja kui on, siis kas üksnes poiss-draakonitel või on habemega hädas ka tüdruk-draakonid – ja see küsimus tundus nii kohutavalt ebaõiglane.

Okei, nii et draakonite habeme asi oli üsna kahtlane, aga koopas oli ta täiesti kindel. Draakonitel on koopad. Lahedad koopad, kus on salaurkad ja peidetud aarded ja võib-olla ka lühtrid, sest lühter koopas oleks nii vahva ja valguse peegeldus draakoni soomustelt oleks nii ilus.

Kuigi elektriga oleks probleem. Draakonid ei saa ju võtta ühendust energiamüügifirmaga ja paluda endale kaabel vedada. Kuidas nad saaksid oma väikeste küüniskäppadega telefoni kasutada ja kuidas nad üldse telefoniteenuse eest maksaksid?

Küünlad sobiksid ka. Draakonid on nii pikad, et ulatuksid küünlaid süütama ja põlenud küünlaid uute vastu välja vahetama... Aga kui draakon ei saa telefoni osta, kuidas ta saab siis küünlaid osta? Kui ta just ei tee neid ise. See pole ju nii raske. Natalie oli käinud omal ajal, kui tahtis oma töödes küünlavahaga eksperimenteerida, küünlategemise kursustel.

Okei, nii et küünaldega lühter ja ilma habeme ja mobiiltelefonita tüdruk-draakon.

Kujutluspilt taas korrastatud, keeras ta telefoni antud korralduse peale suurelt teelt ära, et sõita üles mäkke. Vihmasajus. Kuigi sõna vihm ei kirjeldanud kaugeltki seda, kui palju vett taevast alla tuli. Pigem oli tegu mussooniga. Oli augustikuu, mis tähendas kõrbes pöörast vihmaperioodi.

Natalie kahekümne viie aasta vanune logu Volvo ägas, kui tõus muutus järsumaks. Ta vahetas autot takka õhutades käiku ja soovis, et draakon tõukaks ta autot takka... või võtaks ta enda turjale.

„Sa saad sellega hakkama,“ ütles ta autole, lootes, et ei valeta, sest tal polnud vähimatki tahtmist jääda keset vihmasadu mäenõlvale kinni – ausalt öelda polnud tal vähimatki tahtmist üldse mäenõlvale kinni jääda. Sest no tõesti, millal üldse oleks sobiv aeg tee peale jääda?

Natalie keeras juhiste kohaselt paremale. Tee muutus kitsamaks ja vihma kallas nagu kapaga.

See pole üldse lõbus, mõtles ta endamisi, sõites veelgi aeglasemalt – mitte omast tahtest, vaid auto kurnatud mootorist tingituna. Ta poleks tohtinud teha ettepanekut, et läheb vaatab, mis Ronaniga on, aga keegi pidi ju seda tegema. Ronanist polnud juba ligemale nädal aega kippu ega kõppu, ta ei vastanud ka sõnumitele.

Selles polnud midagi imelikku, et Ronan Mitchell kaob pikkadeks päevadeks oma majja ja keskendub tööle, aga ta vastas alati Natalie sõnumitele. Willow’ galerii osa-ajalise kontorijuhatajana oli Natalie kohuseks hoolitseda kõigi siinkandis elavate kunstnike eest. Kõigi kolme eest. Nick ja Mathias ei valmistanud vähimatki peavalu, aga Ronan oli kohutav, kuigi päris hea välimusega nuhtlus.

Jah, Ronani tööd olid vapustavad. Lausa rabav, kuidas ta muutis staatilise ja sugugi mitte eriti huvitava materjali liikuvaks iluks. Natalie võis vaadata tundide kaupa, kuidas Ronan loob oma teoseid. Aga Ronan polnud eriti sõbralik ja kui ta ära kadus, lõpetas ta igasuguse suhtluse välisilmaga, nii et Natalie oli sunnitud talle saatma sõnumeid stiilis: Kas oled kodus ja mossitad või oled sa surnud? Mille peale Ronan vastas alati. Aga viimase viie päeva jooksul polnud ta seda teinud.

Keegi polnud kuulnud, et ta oleks ära sõitnud. Ronan ei armastanud reisida ja kui ta seda tegi, siis üksnes töö pärast, mis tähendas, et galeriis oleks oldud sellest teadlik. Ta vennad ei teadnud temast samuti midagi peale selle, et tema puhul oli endasse tõmbumine normaalne, kuigi Natalie nimetas seda pahura kunstniku mossitamiseks.

Natalie oli üritanud rääkida oma bossile auku pähe, et too läheks Ronani juurde, aga Atsuko üksnes naeris selle peale ja soovitas Nataliel läbisõidu kohta arvet pidada, et hiljem autokompensatsioon välja maksta. Ja just seetõttu sõitiski Natalie kohutavas paduvihmas üles mäkke ja soovis, et seal oleksid tõepoolest draakonid. Või siis suuremad piirded juhuks, kui auto hakkab libisema.

„Ainult natukene maad veel,“ sosistas ta.

Ta oli käinud Ronani juures kõigest paar korda. Ühe korra mingit saadetist viimas – jah, galerii kontorijuhataja tööga kaasnes lausa meeletu vastutus – ja korra ühte Ronani teost galeriisse toimetamas. Kummalgi korral polnud Ronan teda oma uhkesse majja sisse lasknud. Kui ta peaks seekord ühes tükis kohale jõudma, kavatses ta nõuda ringkäiku majas... ja võib-olla ka midagi kõhutäiteks. No tõesõna, kuna see mees polnud kinnitanud, et ta pole surnud, siis võiks ta vähemalt nii paljutki teha.

Kui ta just ei ole surnud.

Selle peale ei tahtnud Natalie mõelda – aga miks siis Ronan ei vastanud? Võib-olla oli ta vigastatud, kuigi, kas see oleks parem? Kui ta on nii raskelt vigastatud, et ei saa sõnumitele vastata, siis võib ju majas olla verd, ja kuigi Nataliel oli palju häid omadusi, ei kuulnud nende hulka vere talumine.

„Kõik on korras,“ rahustas ta end, püüdes ignoreerida paanikast tingitud okserefleksi. „Verd ei ole. Kõigest vihm. Vaata!“

Ta hoidis edasi sõites mõlema käega kõvasti roolist. Mäest alla pahisev vesi tulvas talle vastu. Taevas sähvisid välgud. Auto ägas valjult ja ta võttis kiirust veelgi maha. Kuskilt mootori kandist kostis imelikku kopsivat heli. Armatuuril lõi pahaendeliselt põlema punane tuli.

Natalie oli päris kindel, et ta on Ronani majale juba üsna lähedal. Paksus vihmas tundus kõik võõras, aga ta oli täiesti kindel, et käänaku taga on...

Ta karjatas, kui auto sattus mudalaviini ja ähvardas tee pealt ära vajuda. Natalie oli jõudnud vaevu paanikasse sattuda, kui sõitis millegi kõva ja liikumatu vastu. Ta keha jõnksatas, auto mootor suri välja ja kuulda oli üksnes vihmapladinat.

„See ei tähenda küll midagi head,“ porises ta võtit süütest võttes ja turvavööd avades. Läbi paksu vihma vaadates tundus talle, et ta näeb otse ees Ronani maja. Küllap ta jõudis maja ette välja, aga paisati...

„Pagan!“

Ta auto oli surutud vastu puud. Vastu suurt puud, mille tulemusena oli juba niigi viimaseid päevi elaval autol arvatavasti suur mõlk. Kuigi ta boss oli valmis kompenseerima läbisõidetud kilomeetrid, oli kaheldav, kas Atsuko korvaks ka auto remondi. Pealegi oli Natalie lemmik-automehaanik öelnud, et selle autoga ei õnnestu enam midagi ette võtta. Et tema auto tuleks saata romulasse.

Ja Natalie tegeleski selle teemaga. See tähendab, uue auto hankimise, mitte Volvo romulasse saatmisega. Tal olid säästud, aga ta polnud selleks sammuks veel valmis. Kuid kõigele vaatamata tuli tal pääseda siit maja juurde nii, et teda minema ei pühitaks.

Natalie heitis pilgu kaasa võetud vihmavarjule, kuid mõistis, et sellest pole vähimatki kasu. Ta tõmbas õhukese jope luku kinni, haaras käekoti ja avas autoukse.

Vihm peksis talle näkku, kuid see polnud midagi, võrreldes ta jalge ümber keerleva viieteistkümne sentimeetri paksuse külma mudaga. Ta sööstis karjatades maja poole, kuid sai aru, et söösta ei õnnestu kuskile. Mudakiht oli liiga paks. Ta pidi nägema suurt vaeva, et tirida üks jalg mudast välja ja panna teise ette. Muda imbus ta madalatesse saabastesse ja pritsis säärtele. Temperatuur oli langenud, nii et ta värises külmast.

Natalie oli vähem kui minutiga läbimärg. Ta juuksed kleepusid vastu pead, prillidelt nirises vesi ja, astunud paar sammu, kaotas ta ühe saapa.

„Kurat sind võtaks, Ronan Mitchell,“ karjus ta tormiga võidu. „Oleks hea, kui sa oleksid surnud, sest vastasel juhul löön mina su maha!“

Ronani maja – tohutu suurt kivikindlust –, mis mõjus tavaliselt nii, nagu oleks see mäeküljest välja kasvanud, polnud paduvihmas õieti nähagi. Natalie rühkis edasi, sest kui ta oleks seisma jäänud, oleks ta pühitud mäenõlvast alla. Ta rühmas maja ukseni, andis kella ja tagus uksele.

Uks avanes ilma igasuguse hoiatuseta ja Natalie oleks peaaegu ukseavast sisse kukkunud. Ronan Mitchell vahtis talle segadust väljendaval ilmel suuri silmi otsa.

„Natalie, mida sina selle tormiga siin teed?“

„Torm? Tõesti või? Mina ei pannud õieti tähelegi – mis siis, et mu auto vajus teelt välja ja ma oleksin siia üles ronides peaaegu ära uppunud. Vau! Torm! Täiesti uskumatu.“

Ronan haaras tal käest ja tõmbas naise tuppa. „Nagu võib aru saada, oled sa endast väljas. Sa pole peaaegu kunagi sarkastiline. Mis juhtus?“

„Mis juhtus?“ kordas Natalie, kelle riietest nirises plaaditud põrandale vett. „Küsimus pole selles.“ Ta üritas nägu kuivemaks pühkida, kuid sai aru, et see ei õnnestu, kuna juustest niriseb kogu aeg vett juurde. „Küsimus on hoopis selles, miks sa pole surnud?“

Ronan vahtis talle hetke otsa. „Kas sa oled pea ära löönud?“

„Ei ole. Ma sõitsin puu otsa ja see polnud minu, vaid muda süü.“ Ta tundis, et hakkab värisema – küllap nii šokist kui ka Ronani maja jahutussüsteemi tõttu. „Sa ei vastanud telefonile. Saatsin sõnumeid, helistasin oma üksteist korda. Kõik olid mures ja kuna kõik teised on tähtsamad kui mina, siis tehti minule ülesandeks sõita siia sind kontrollima.“

„Jätsin telefoni linna – see on stuudios kapis.“ Ronan kehitas õlgu. „Küllap sa sellepärast ei kuulnudki selle helinat.“

„Tööl?“ Natalie hääl kerkis. „Sa jätsid telefoni tööle ja mina pidin sellepärast siia sõitma?“

Ronan kehitas uuesti õlgu. „Anna andeks.“ Ta mõõtis pilguga Natalied. „Sa oled läbimärg ja läbi külmunud. Tule, kuivatame su ära.“ Ta keeras ringi ja sammus pikka koridori mööda edasi.

Natalie üritas talle järgneda, kuid mõistis, et tal on vaid üks saabas. Ta lükkas selle jalast ja järgnes Ronanile tilkuva ja värisevana paljajalu. See polnud päris kindlasti tema elu kõrghetk.

„See kõik on sinu süü,“ ütles ta Ronanile järele jõudes. „Sa oleksid võinud...“

„Mul pole lauatelefoni.“

„... saata meili,“ teatas Natalie võidukalt. „Kui said aru, et sul pole telefoni kaasas, oleksid võinud saata kellelegi meist meili.“

„Mul ei tulnud see pähe. Ma olin ju kõigest paar päeva ära.“

„Viis. Sind pole juba viis päeva nähtud.“

Ronan vaatas talle kulme kergitades otsa.

„Jäta! Mina tean seda üksnes sellepärast, et seda teada on minu töö. Ära arva siin midagi endast liiga palju.“

Kuigi see ei tähendanud, nagu ta poleks pidanud Ronanit kütkestavaks. Kuidas see oleks saanudki üldse võimalik olla? Ronan oli pikka kasvu, tugevate lihastega, tal olid helepruunid juuksed ja rohelised silmad, mis moodustasid kokku unelmate paketi. Selleks, et Ronani head välimust mitte märgata, peaks naisterahvas olema... noh, ta ei osanudki öelda, mis, aga ikkagi. Ronanil polnud vaja sellest mingil juhul aimu saada.

„Kas sina arvad, et minule meeldib olla sinu ja su vendade lapsehoidja?“ küsis ta, üritades manada tooni kõrgiks ja pahaseks, kuigi, võttes arvesse, kuivõrd ta ise ja ta hääl värisesid, polnud see sugugi lihtne. Te võiksite ilmuda kohale ja teha oma tööd, aga eiiii. Sina pead elama siin mägedes nagu mõni troll.“

Ta läks Ronani sabas tohutusse magamistuppa, milles olid kesksel kohal suur voodi ja kivikamin. Ta pidi just jätkama nurisemist, kuidas see kõik on Ronani süü, kui ta pilk tabas tornikujulise akna kõrval tohutu suurt klaasist skulptuuri. Ta oli nii rabatud ja vapustatud, et arvas, et ta kõnevõime ei taastu enam iial. Kuidas see saakski olla võimalik millegi nii imelise läheduses?

Kõikvõimalikes sinistes toonides kuju oli ligemale kahe meetri kõrgune. Imeline olend, osaliselt vaim, osaliselt haldjas, kuid läbi ja lõhki naiselik, näis keerlevat. Näis, nagu hoiaksid teda õhus tiivad ja nagu ta jalad võiksid hakata iga hetk tantsima. Ta oli vormikas ja alasti, üheaegselt seksuaalne ja spirituaalne.

Natalie astus lirtsuvail jalul lähemale ja sirutas käe välja, kuigi ei puudutanud kuju. Naise nägu oli ilus, selle jooned oleksid just nagu rõhutanud, et tegu pole pärisinimesega. Lühikesed juuksed olid turris, huuled paotatud, nii et Natalie peaaegu eeldas, et kuuleb kohe laulu või vähemalt sõnu.

„Pole mingi ime, et sul pole tüdrukut,“ ütles ta veel enne, kui sai sõnasabast kinni. „Tema vastu ei saaks ju keegi.“

„Me pole voodit jaganud.“ Ronani hääletoonis oli kuulda teatavat lõbu.

„Sa oleksid pidanud ta tegema anatoomiliselt õigesti.“ Natalie tegi kuju kauneid jooni uurides selle ümber ringi, soovides, et ta oleks veerandi jagugi nii andekas kui Ronan. „Kuigi positsioneerimine oleks raske. Aga ta oleks ikkagi seda väärt.“

„Kas on üldse midagi sellist, mida sa välja ei ütle?“

Natalie mõtles hetke. „Küllap vist mitte. Üritan mitte olla õel ega teha teistele haiget, aga üldiselt ei kontrolli ma oma sõnu. See eeldaks tohutut jõupingutust.“

„Kuule, sul on vaja sooja saada.“

Alles siis, kui nad astusid tohutu suurde vannituppa, kus olid aurudušš ja vann, kuhu oleks mahtunud neli inimest, ja tualett-lauad, sai Natalie aru, et nad olid olnud Ronani magamistoas ja olid nüüd tema vannitoas.

Jah, ta pidas Ronanit väga nägusaks meheks, ja, okei, tal oli aeg-ajalt mehega seotud vallatuid unistusi, aga esmalt peaks ju ikkagi pisut juttu ajama või kuidas?

„Mida sa oma aruga teed?“ küsis ta, kui Ronan vajutas duši kõrval keeruka väljanägemisega puldil mitmele nupule.

„Soojendan su üles. Oota siin.“

Ronan kadus – vist – garderoobi ja ilmus sealt välja T-särgi, sokkide, pusa ja dressipükstega.

„Need on sulle küll liiga suured, aga sa pead ju seniks midagi selga panema, kuni su riided kuivavad. Kui saad siin ühele poole, peseme su riided ära.“

„Tõesti või?“

Ronan läks tagasi paneeli juurde ja vajutas veel ühele nupule. Paar sekundit hiljem hakkas vesi voolama ja dušikabiin täitus auruga.

„Nüüd lähen ma ära,“ ütles Ronan. „Käi duši all. Ära kiirusta. Kui oled keha soojaks saanud ja kuivad riided selga pannud, otsi mind üles. Olen köögis.“

Ei ootagi teda voodis? See mõte käis Natalie peast läbi ilma vähimagi hoiatuseta ja pani ta mõtlema, kas ta oli ehk tõesti pea ära löönud. Ronan nägi teda parimal juhul kasuliku kontoritehnika ja väikese õe vahepealse asjana. Halvimal juhul aga käis ta mehele närvidele. Reeglina ei meeldinud meestele naised, kes käisid neile närvidele. Ja lisaks kõigele oli ju veel see haldjas. Sellega ei õnnestuks kellelgi võistelda.

„Kuidas ma duši kinni keeran?“ küsis ta.

Ronan osutas punasele nupule, millel oli sõna „Kinni“.

„Ah soo. Väga hea. Sellega saan ma hakkama.“

„Selles pole mul vähimatki kahtlust. Nüüd mine duši alla.“

„Ära kamanda mind. Ma tegin suure heateo, kui sõitsin üles mäkke, et kontrollida, ega sa ole surnud. Ja mul pole aimugi, mida ma oleksin siis teinud, kui oleksin leidnud eest laiba. Nii et tegelikult on see sinu süü. Sa oleksid võinud saata meili.“

„Seda sa juba mainisid.“ Ronan osutas dušile. „Mine juba.“

Natalie osutas uksele. „Kao siit.“

Mehe suunurk kerkis. „Saab tehtud.“ Ta keeras ringi ja väljus vannitoast.

„No käib vast närvidele,“ torises Natalie märga, porist ja keha külge kleepunud kleiti üle pea sikutades ja seda põrandale visates. Seejärel pani ta prillid kapile. Kuid ta lausus need sõnad suurema energiata ja duši alla astudes tabas ta end naeratamast.

RONAN sulges vannitoa ukse ja väljus magamistoast. Ta seisatas lävel, keeras ringi ja vaatas akna all seisvat skulptuuri. See näis isegi tormi hämaras valguses peaaegu elav.

Tema oli selle loonud, ta oli kavandanud terviku moodustavad eraldi segmendid, oli mänginud värviga, kuni leidis õige kombinatsiooni, ja oli äratanud selle vendade abiga elutust klaasist ellu. See kuju oli üks ta parimaid. Ta võis olla selle üle uhke. Ta hoidis kuju, sest võis arvata, et tal ei õnnestu luua midagi sellest paremat. Viimaste kuude jooksul oli ta avastanud, et tal ei õnnestunud enam õieti midagi teha. Tema anne ja loovus olid läinud ja tal polnud aimugi, kuidas neid tagasi saada.

Ta keeras aknale selja ja läks kööki. Sinna jõudnud, keetis ta tee jaoks vett ja läks siis sahvrisse, et näha, mida ta osa-ajaline majapidajanna oli toonud, mis võiks Nataliele meele järele olla. Ta otsustas soojendada purgi kanasuppi ja pani selle kaussi, et supp mikrolaineahjus soojaks lasta.

Mäeküljel elamisel olid oma voorused. Siin valitses rahu ja vaikus ning polnud vaja karta juhuslikult läbi astuvaid külalisi. Puuduseks oli aga see, et läheduses polnud ühtki restorani, kust süüa kaasa osta, ja kui ilm keeras ära – mida juhtus paar korda aastas – oli ta kas mäe all või selle otsas vangis.

Ta tõi sülearvuti ja logis Happily Inc maakonna veebilehele ning vangutas piirkonna kaarti uurides pead. Juba praegu oli mitu mudalaviini ja blokeeritud teed. Tal oli tunne, et Natalie jääb mõneks ajaks tema külaliseks.

Ta saatis vend Nickile meili, milles andis teada juhtunust ja sellest, et Nataliega on kõik korras, ning vaatas siis aknast paduvihma ja kõva tuult. Tal polnud aimugi, mismoodi Natalie oli oma vana vaevu liikuva autoromuga mäkke jõudnud. Lausa uskumatu, et teda võidi saata niisuguse ilmaga niisuguses autos teele. Kui ta kord tagasi linna pääseb, tuleb öelda paar karmi sõna vendadele ja galerii omanikule Atsukole, kes oli ühtlasi Natalie ülemus. Nad peaksid Natalie eest paremini hoolitsema.

„Sa oled kuidagi raevunud olemisega,“ ütles kööki astuv Natalie. „Kas ma olen oma pelga siinviibimisega jõud tasakaalust välja löönud? Kas sellepärast, et ma olen naine? Kas ma häirin sinu mehelikku energiat?“

Ronan naeratas peaaegu tahtmatult. „Ma saan sinu energia kõrvale juhtimisega väga hästi hakkama,“ ütles ta.

„Nuuh... Naised on juba sajandeid meeste energiat häirinud. See on osa meie salapärast.“

„Kas „nuuh“ käis tõesti sinu vastuargumendi juurde?“

„Käis jah ja see mõjus.“

„Kas seda nimetatakse nüüd nii?“

Ta vaatas, kuidas Natalie köögis ringi käis. Vaatamata naise kehavormidele olid laenatud riided talle liiga suured. Ronan oli ligemale sada üheksakümmend sentimeetrit, Natalie aga kõigest meeter kuuskümmend. Ta pidi hoidma dressipükse ühe käega üleval ja pusa ulatus talle poolde reide.

Dušš oli ta meigi maha pesnud ning ta nägi välja noor ja kaitsetu. Ta tavaliselt lainesse hoidvad juuksed olid märjad ja rohkem lokkis, kui Ronan oleks osanud arvata. Krussis juuksed ulatusid õlgadeni.

„See on lausa ime, et sa jõudsid terve nahaga kohale,“ ütles ta. „Täiesti uskumatu, et mu vennad ja Atsuko saatsid su tormiga teele. Sinu romu pole turvaline auto.“

Natalie näkku ilmus süüdlaslik ilme. „Jah, noh, ma pidin võtma Nicki neljarattaveoga kastika, aga see on nii suur ja ma ei tunne end selle roolis hästi ja ma ei võtnud seda. Ära ole nende peale kuri. Nad ei teadnud.“ Ta pidas pausi. „Nüüd juba ilmselt teavad.“

Hea seegi – nüüd pole vaja vendi läbi peksta. Omal ajal oleks ta võtnud mõne neist või kõik suurima rõõmuga ette, aga viimasel ajal oli tal komme pigem selg keerata kui midagi ette võtta. Ja see võttis tema praeguse meeleseisundi üsna hästi kokku.

Natalie lükkas punaste raamidega prillid aevastades ninal kõrgemale. „Kas see on supp? Kas sa tegid mulle süüa?“

„Tegin lausa purgi lahti ja puha.“

„Oled sina vast tüüpiline mees.“ Natalie istus naerdes saare äärde pukile. „Nüüd võid mulle supi ette anda.“

„Võin või? Sa lubad mul seda teha?“

Ronan sai aasimise eest tänutäheks naeratuse.

Natalie oli oma loomult päikeseline inimene. Ta oli alati heas tujus, alati elevil kõigest, mis elul talle pakkuda. Ronan leidis, et see peaks talle vist närvidele käima, aga ei käinud. Nataliega koos olles tundus kõik kuidagi parem. Tal oli hea meel, et Nataliega polnud õnnetust juhtunud. Natalie oli rõõmsameelne, hea huumorisoonega ja andekas, kuigi talle tundus, et viimase väitega poleks Natalie nõus. Tema enda sõnul ta üksnes mängis paberiga.

Ronan oli aga teist meelt. Natalie oli andekas kunstnik, kelle väljundiks oli paber, tema tööd olid ainulaadsed. Natalie ise ütleks, et ta on ikka veel alama klassi nälgiv kunstnik, aga Ronan oli kindel, et kunagi saabub ka tema tähetund.

Ta pani Natalie ette supikausi ja paki kalakujulisi küpsiseid. Valanud keeva vee kruusi, ulatas ta Nataliele karbi, kus olid mitut sorti teekotid. Natalie valis tee ja pistis koti kuuma vette. Ronan toetus vastu kappi.

„On sul siin vast elu hästi korraldatud,“ ütles Natalie, kui oli suppi maitsnud. „Küpsised, tee, supp. Ma tean, et sa ei käi ise toidupoes.“

„Minu sahvri ja külmiku eest hoolitseb majapidamisteenust pakkuv firma. Ja nemad pesevad ka pesu.“

Väljas ulgus tuul. Natalie tõstis pilgu valgustitele. „Isegi ei vilgu. Generaator?“

Ronan noogutas. „Saan linnast vee ja elektri, aga kui ilm keerab ära, võib elekter mitmeks päevaks kaduda.“

„Ja siis räägitakse veel, et ükski inimene ei saa eraldatuses hakkama.“

Ta sõi suppi, avas küpsisepaki. Raputanud paar kalakujulist küpsist kaussi, ulatas ta paki Ronanile. Ronan võttis sealt paar tükki.

„Kuhu sa riided jätsid?“ küsis ta.

„Vannituppa.“

„Kui oled kõhu täis söönud, paneme pesumasina tööle. See ei tohiks kaua võtta. Kuigi sa ei lähe siit kuskile.“

Ta heitis pilgu akna suunas. Oli õhtupoolik ja vihm ei ilmutanud vähimatki järele jätämise märki. Ilmateate kohaselt peaks torm olema hommikuks möödas. Sõltuvalt sellest, kas mudalaviine on, võivad teed olla paar päeva kinni. Ja isegi siis, kui teed pole kinni, ei laseks ta Nataliel sõita tolle autoromuga mäest alla enne, kui on kindel, et tee on turvaline.

Natalie vaatas mehe pilgu suunas. „Sa mõtled, et ma olen siin vangis, aga mina ei usu. Kojuminek on allamäge. Sellisel teel näitab mu auto oma parimat kiirust.“

„Sina ei lähe siit kuskile enne, kui vihm on üle ja mul on olnud võimalik teede olukorda kontrollida.“

Talle tundus hetkeks, et naine võib talle keelt näidata. Aga Natalie kirtsutas hoopis nina ja ütles: „Sina kipud oma vendadest kõige rohkem kamandama. Kuigi ma ei tunne Aidanit ja Deli nii hästi, aga ikkagi. Sa kamandad märksa rohkem kui Nick ja Mathias. Sa ise arvad, et oled melanhoolne, aga ei ole. Sa mossitad ja kamandad.“

„Kamandan...“

„Jah. Just nimelt. Mina kutsun sind endamisi Suureks Kamandajaks. Nii et nüüd siis tead.“

Ronan ei osanud selle infoga midagi peale hakata. „Aga selle tormiga ei sõida sa ikkagi koju.“

„Istun draakoni koopas vangis.“

Veel enne, kui Ronan jõudis küsida, mida ta sellega tahab öelda, lõi Natalie nägu särama. „Vähemalt on esikus lühter. Ja väga ilus. Mina arvasin, et vast ehk küünaldega, aga ka elektrilühter on ilus.“

„Mul pole vähimatki aimu, millest sa räägid.“

Natalie naeratas. „Reeglina ei olegi. Aga sellest pole midagi. Ma olen vilgas.“

„Sa tahad sellega öelda, et mina mitte?“

„Sina võid olla kiire, võib arvata, et minust kiirem, aga see pole sama, mis vilgas.“

Ronan ei saanud Nataliest sotti. Natalie oli alustanud Willow’ galeriis kahe aasta eest tööd kontorijuhatajana ja kolme Mitchelli venna karjatajana. Ta hoidis silma peal laoseisul, müügil ja hoolitses selle eest, et vennad saaksid pärast teoste müüki tasu kätte.

Natalie oli Ronanile ikka meeldinud. Natalie oli ilus ja seksikas ja Ronani elus polnud juba tükk aega olnud ühtki naist. Aga mida rohkem ta Natalied tundma õppis, seda rohkem pidas ta lugu naise päikeselisest olemusest. Tema ise ei olnud eriti päikeselise olemisega ja ta ei tahtnud Natalied muuta ega teda kuidagi mõjutada, et tema ise Nataliele meeldiks. Ja seega üritas ta naist stuudios vältida ja mitte oma huvi välja näidata.

Ta rahustas end, et Natalie viibimine tema majas pole probleem. See oli ajutine nähtus. Ta tunneb sellest rõõmu, on vahelduse eest tänulik ja kui ilm paraneb, saadab ta naise teele.

Tuul lõgistas aknaid.

„Nagu hunt kolme põrsakese loos ütles: „Tee silmapilk uks lahti või ma puhun kogu su maja laiali!”,” ütles Natalie naerdes. „Mul on hea meel, et tegemist on kivist ja mitte õlgedest majaga.”

„Minul samuti.”

Õhtutaevas lõi välku, nii et köök säras nagu päikese käes. Sellele järgnes kohe kõuekõmin, mis pani maja vappuma. Nad mõlemad võpatasid ja keerasid kohutava raksatuse peale ringi.

Natalie kargas püsti. „Mis see oli?”

Veel enne, kui Ronan jõudis öelda, et tal pole vähimatki aimu, kostis meeletu kärin ja mürin, just nagu oleks pool mäekülge ära rebitud.

Ronan jooksis välisukse poole, Natalie tema kannul. Ronan tõmbas ukse lahti just hetkel, kui kolmekümnemeetrine puu vajus pinnast kaasa vedades mäeküljelt alla, vedades endaga kaasa terve kaskaadi puid, mis vajusid mudalaviinis aegluubis kuristikku.

Müra oli kõrvulukustav ja maa värises. Viimased puud värisesid ja vaarusid kuristiku kohal, just nagu ei jõuaks otsusele, mis suunas kukkuda. Ronan astus nende trajektoori vaadates sammukese edasi, kuid jäi seisma. Tema ei saanud midagi teha – mitte keegi ei saanud midagi teha. Viimane puu vaarus veel hetke ja langes siis maha. Ainus asi tema teel oli üks kahekümne viie aastane Volvo-romu. Puu vajus Natalie autot lömastades sellele peale. Siis vajusid nii puu kui auto mäest alla.

„Oh sa vanapagan,” ohkas Natalie, kuid puhkes naerma. „Kas nägid? Lausa uskumatu!”

Ronan oli murelik. Ta oli ikka leidnud, et Nataliel on huumorisoont, aga kas ta oli pidanud selleks vaimuhaigust?

Natalie läks kepseldes tagasi sisse ja vaatas ukse sulgenud Ronanile naerdes otsa.

„Sa ikka saad aru, et su auto veeres mäest alla?”

Natalie keerutas ringi. „Nüüd on see läinud, läinud, läinud.” Ta vaatas Ronanile käsi plaksutades otsa. „Mul on nii hea meel!”

„See pole küll äsja aset leidnut arvesse võttes normaalne reaktsioon.”

Natalie katkestas kepslemise ja tõmbas hinge. „Kindlustusmaakler soovitas mul jätta poliisist välja kokkupõrke või asenduse või mis iganes selle asja nimi on, sest auto on nii vana ja pole seda väärt. Aga mina ei tahtnud seda teha, sest see oleks olnud julm. Just nagu ma oleksin andnud alla.”

See jutt ei rahustanud Ronanit põrmugi. „Sa ei tahtnud auto tundeid riivata?”

„Just nimelt.” Natalie nägu oli taas naerul. „Nüüd peavad nad mu laiaks litsutud auto väärtuse välja maksma. Olen kogunud uue auto ostmiseks raha – noh, see oleks minu jaoks uus –, aga mul pole veel vajalik summa koos. Kuid tänu kindlustusrahale saan osta lõpuks ometigi uue auto. Jess! Loodetavasti leian kuskilt punase auto.”

Ta kepsles taas rõõmust. Ronan vaatas tormimöllu ja mudaga kaetud majaesist. Teed olid kindlasti suletud. Nad ei pääse siit kuskile enne, kui maakonna teemasinad teed puhtaks lükkavad. Ta mõistis, et ees on paar väga pikana tunduvat päeva.