Читать книгу Miks mitte täna õhtul. Happily Inc, 3. raamat - Susan Mallery - Страница 6

KUNA oli näha, et Ronan ei saa pihta, mis talle nii suurt rõõmu teeb, loobus Natalie selgitustest. Autost ilma jäämine oli fantastiline, aga kui Ronan ei näe seda niisuguses valguses, siis tuleb rõõm endale hoida.

„Saatsin sel ajal, kui sa olid duši all, maakonda meili,” ütles Ronan. „Ma peaksin saama paari tunni pärast teede seisundi kohta infot, aga ma olen kindel, et need polnud ainsad langenud puud.”

„Nii et ma olen siis siin vangis,” tõdes Natalie mõtet seedides. „Kas see ajab sulle hirmu nahka?”

Ronani suunurk kerkis. „Minule ei õnnestu niisama lihtsalt hirmu nahka ajada.”

„Sellisel juhul on kõik parimas korras.” Nataliele ei teinud Ronaniga kahekesi jäämine muret. Ronan oli oma olemuselt hea inimene ja neil oli süüa ja generaator, nii et tal polnud millegi pärast muretseda.

Ronan näitas talle majapidamisruumi, mis oli palju ilusam kui Natalie kortermaja oma.

„Saan hakkama,” ütles ta, saates pilgu läikiva eestlaetava pesumasina kõrval seisva musta pesu korvi suunas, kus olid linad. „Et masin saaks täis, panen ka need pessu. Nii et sa võid minna, kui tahad teha, noh, tööd.”

Ronan uuris teda hetke ja noogutas. „Olen paar tundi stuudios,” ütles ta. „Ja siis mõtleme, mida õhtusöögiks teha.”

Natalie oli söönud just suppi ja küpsiseid, nii et tal polnud mõnda aega nälga karta. Kuigi tema oli alati valmis midagi sööma. „Väga hea.”

Ta vaatas lahkuvale Ronanile järele, pani oma läbimärjad riided ja linad masinasse, lisas pesuvahendi ja lülitas masina sisse. Alles seejärel mõtles ta, kas Ronan läks ikka tööle. Viimasel ajal ei olnud temalt töid tulnud. Natalie ei teadnud, kas tema oli ainus, kes seda märkas, või märkasid seda ka Ronani vennad. Ei tea, kas Ronan just sellepärast oligi olnud viimastel kuudel nii endasse tõmbunud. Olla nii uskumatult andekas ja mitte suuta midagi luua... Seda ei kujutanud kohe ettegi. See oli äärmiselt kurb. Sellisest loovandest ilma jäämine oli kohutavalt julm.

Pesumasina uks lukustus. Natalie vahtis masinat hetke, enne kui märkas, et masinal on ka taimer, mis ütles, et tsükkel kestab nelikümmend viis minutit. Tal oli selge, et ta ei saa jääda siia ja vahtida pealt, kuni pesu on puhas.

Ta peaks istuma vaikselt kuskil mujal ja üritama mitte Ronanit segada – ta võiks mängida telefoniga, aga tal oli tohutu kihk uurida suurt ja põnevat maja lähemalt. Ta ei läheks ühtegi väga isiklikku kohta. Vaevalt, et Ronanil oleks midagi selle vastu, kui ta vaatab ringi tubades, mis on kõigile avatud.

Kuna ta tahtis kogu maja näha, läks ta köögist tagasi esikusse. Kahepoolne peauks oli tohutu suur. Uksed nägid välja nii, nagu pärineksid mõnest vanast lossist, kuigi Ameerika edelaosas polnud just eriti palju losse. Ta silitas puitu ja kujutas hetkeks ette, kuidas barbarid üritavad uksi maha rammida.

Ka läbi kahe korruse ulatuv ringikujuline fuajee oli suur. Selle laest rippus sepistatud lühter, mis näis pärinevat samast ajastust nagu uks: omavahel põimunud raud ja klaas andsid keskaegse tunde. Paremale jäi seina äärt mööda ülespoole kaarduv trepp, see viis koridori. Vasakult viis lühem koridor avatud köögiga peretuppa ja otse tema vastas oli poikvel uks, mille taga paiknes proosaline, kuid väga vajalik tualett.

Natalie läks paremale viivat koridori mööda edasi ning jõudis välja söögituppa, kus seisid suur söögilaud ja kaheksa tooli. Ronan polnud sedasorti mees, kes korraldaks pidulikke õhtusööke, ja Nataliel oli raske ette kujutada, et Ronan oleks võinud selle mööbli ise osta. Kas maja oli ostes möbleeritud?

Ta läks tagasi kööki. Köök oli lihtsalt suur. Äärmiselt moodne, selliste peente markide nagu Sub-Zero ja Wolf roostevabast terasest köögimasinate ja jumalike kvartsist töötasapindadega. Sein töötasapinna taga oli kaetud keerlevate klaasist plaatidega, kus hall värv läks sujuvalt üle siniseks, sinine roheliseks, roheline kollaseks ja kollane taas halliks. Plaadid moodustasid omamoodi pusle ja sõltuvalt sellest, kust neid vaadata, nende värvid kas segunesid omavahel või tõusid esile. Kuidas see sai küll võimalik olla?

„Äh,“ ühmas ta omaette, surudes käed jahedate plaatide vastu. Ronan oli andekas klaasikunstnik. Küllap ta oli need plaadid ise teinud.

Sahvrisse viival uksel oli samades värvides klaaspaneel. Sahvris oli sisse ehitatud veiniriiul ja ohtralt kapiruumi. Kiiganud üle õla, veendumaks, et ta on ruumis endiselt üksi, avas ta ühe kapiukse, mille taga olid nõudevirnad. Ei midagi erilist. Nõud on kõigil. Ainult et need nõud olid erilised.

Ta võttis ühe taldriku ja uuris seda lähemalt. Muster – mis sarnanes seinaplaatide omaga – oli talle võõras, kuid ta tundis meistri käe ära. Need oli teinud Ronani vend Mathias. Mathias müüs igasuguseid nõusid, serveerimisvaagnaid, ripatseid ja klaasist kraanikausse. Osa-ajalise kontorijuhatajana sisestas ta Mathiase tööd kataloogi, kuid neid nõusid polnud ta varem näinud. Kas Mathias oli teinud need just oma vennale? Ja kui nii, siis millal? Kuigi nad polnud otseselt tülis, ei kujutanud Natalie ette, et Ronan võiks Mathiaselt midagi tellida.

Ta pani taldriku tagasi ja vaatas peretuba, mis oli läbi ja lõhki meesterahva oma: tohutu suure teleka vastas oli suur must sektsioonkapp. Seintel oli paar pilti, aga tema pilku köitis hoopis nurgas seisev puust nikerdatud väga realistlik elusuurune karu. Ainus asi, mis takistas sel hirmutavalt mõjuda, oli kohvikruus, mida see ühe käpaga hoidis. Lähemale astudes märkas Natalie silti, millel oli kirjas „Vern“.

Natalie puhkes naerma ja puudutas puitu. Karu nikerdanud kunstnik oli talle sama hästi teada nagu taldrikute meister. Nick oli kolmas Mitchellide vend.

Ta oli sunnitud tunnistama, et on segaduses. Ta oleks võinud vanduda, et Ronan on end vendadest peaaegu täiesti ära lõiganud. Galerii stuudios töötades ei vahetanud ta nendega peaaegu ühtegi sõna ja veetis üha rohkem aega siin mäe otsas üksi. Kuid sellele vaatamata olid tal kodus vendade tööd.

Natalie läks tagasi fuajeesse ja kaalus, kas minna trepist üles või sammuda pikemat koridori mööda edasi. Kaarjas trepp oli liiga huvitav, et seda tähelepanuta jätta, nii et ta läks ülemisele korrusele ja leidis end ruumist, mis oli ilmselt külalistuba, kus olid lai voodi, kummut, mille peal seisis telekas, ja väike kirjutuslaud. Toast pääses otse vannituppa, kus oli kõik vajalik olemas.

Natalie üritas end peeglist nähes mitte karjatada. Ta pruunid juuksed olid kuivades krussi tõmbunud. Küll on kahju, et tal pole fööni ega ühtki korralikku soenguvedelikku.

Ta läks trepist alla ja pikka koridori mööda edasi ning jõudis kabinetti, kus oli suur kirjutuslaud ja palju raamatuid. Küllap meeldis Ronanile siin istuda ja oma raha kokku lugeda, mõtles ta endamisi naeratades. Toast väljudes vaatas ta vasakule. Koridoris oli veel vaid üks uks ja ta teadis, et see viib Ronani magamistuppa. Tal oli küll kiusatus sinna minna, kuid ta võttis end kokku. Ta ju tutvus majaga, mitte ei nuuskinud Ronani taga. Pealegi oli ta seda vannituppa minnes juba vilksamisi näinud. Ta teadis, milline see tuba on, kuigi oleks tahtnud imetleda Ronani toakaaslast haldjat. Otsustanud käituda viisaka külalisena, läks ta tagasi fuajeesse, haaras oma koti ja kõndis sellega kööki.

Ta istus laua äärde ja võttis kotist lameda plastkarbi. Avanud karbi, lappas ta paberilehti, kuni leidis tumerohelise. Ta uuris seda hetke ja asus siis voltima.

Vähem kui kahe minuti pärast oli tal valmis origami-draakon. Pesuruumist kostis piibitamist, mis andis teada, et pesumasin on tsükli lõpetanud. Ta tõusis püsti, pani oma riided ja linad kuivatisse ning jättis väikese draakoni Ronani kabinetti kirjutuslauale.

Tagasi kööki minnes märkas ta kahte ust. Üks viis garaaži ja teine järgmisse koridori. Ei, see polnud õige. Tegu oli katusealuse käiguga, mille seinad olid klaasist, nii et sealt avanes mõlemast küljest vaade tormile. Põrand oli kaetud kividega. Ta hingas enne esimese sammu astumist sügavalt sisse. Edasi minnes sai ta aru, et klaas on kumer. Käigu teises otsas oli uks. Mille ees oli lukk. Ta katsus linki. Uks avanes palju väiksemasse fuajeesse. Jälle uksed. Üks uks oli lahti, teine kinni. Ta astus avatud ukse juurde ja vaatas pühasse paika.

Ronani ateljee oli tohutu suur – võib arvata, et mitusada ruutmeetrit. Laed olid meeletult kõrged. Ateljees oli kaks ahju, kõikjal tööriistad. Pingid, kastid, klaasi valmistamise toormaterjalid, vastasseinal käsil oleva töö üks ühele joonis.

Vasakul oli imeilus luik, paremal sama rabav draakon. Nende vahel oli kolm meetrit ruumi ja selle jooksul transformeerus üks teiseks. Juba paberil oli see lausa imeline, aga valmis kuju tuleb täiel määral klaasist.

Samasugune joonis oli ka galerii ateljees. Natalie teadis, et mõned kompositsiooni osad on juba valmis, aga suur osa oli veel teha ja peamiselt sellepärast, et Ronan ei töötanud viimasel ajal. Isegi praegu olid ahjud külmad ja pimedad.

Talle turgatas sekund liiga hilja pähe, et ilma kutsumata stuudiosse tulemine on märksa tõsisem piiririkkumine kui Ronani magamistuppa sisenemine. Ronan oli kunstnik ja see oli...

„Natalie?“

Natalie võpatas läheneva Ronani häält kuuldes. Melanhoolne ja nägus Ronan ilmus hämarusest nähtavale.

„Kõik korras?“ küsis Ronan.

Ta ei tundunud vihane ega pahane, et Natalie on tema ateljees – ja see oli suur kergendus. Nataliel õnnestus naeratada.

„Jah, pesen pesu. Sellega läheb kõik kenasti.“ Mis asja! Kui lame vastus, aga Ronan oli teda ehmatanud.

„Rääkisin teekoristusbrigaadi ülemaga. Tee siit mäest alla on kinni. Nad üritavad teha tee langenud puudest puhtaks nii kiiresti kui võimalik, aga enne peab torm üle minema ja peateed tuleb kõigepealt korda teha.“

Ta jäi hetkeks vait, just nagu ootaks Natalie reaktsiooni. Natalie kordas mehe öeldud sõnu ja taipas alles siis nende tähendust. Ta ei pääse siit niipea mitte kuskile.

„Nii et ma olen siis siin vangis. Anna andeks. See ei meeldi sulle ilmselt üldse.“

Ronani murelik ilme asendus küsivaga. „Sa jäid oma autost ilma ega saa nüüd ka koju minna. Hoopis sina peaksid olema õnnetu.“

„Minul pole midagi viga. Maja on väga ilus ja meil on elekter ja süüa. Minu silmis pole see mingi probleem. Ausõna.“

„Mina oleksin arvanud, et nõudmisi on rohkem.“

Natalie puhkes naerma. „Minul? Nalja teed või?“

„Ei, mitte sinul. Sina võtad alati kõike nii rahulikult. Ülemisel korrusel on külalistuba. Tunne end nagu kodus.“ Ta kõhkles hetke. „Anna andeks, et ma jätsin telefoni kontorisse. Mul polnud vähimatki kavatsust sundida sind seda retke ette võtma ja siis jäid sa veel autost ilma ja nüüd oled siin vangis.“

„Lase sel autol minna.“ Natalie naeris oma nalja peale. „Saad aru küll, mida ma silmas pean. See on tõesti vedamine. Nüüd saan uue auto. Punase. Kindel värk. Erkpunase, kui neil juhtub sellist olema. Hea küll, lähen sean end sisse.“

„Õhtusöök kell seitse?“ küsis Ronan, enne kui Natalie ateljeest lahkus.

„Sobib.“ Natalie oleks peaaegu lisanud: „Tänan küsimast,“ kuid sai veel õigel hetkel sõna sabast kinni. Ronan ei kutsunud teda kohtama, vaid andis kutsumata külalisele süüa. Ta ei olnud võhivõõras, nad tundsid teineteist töö kaudu, aga ta ei uskunud, et Ronan tunneb tema siinoleku üle suurt rõõmu. Ronani kohta oli täpselt teada, et ta armastas üle kõige üksindust.

Natalie lehvitas lahkudes. Tema oli pärast ema surma seitsme aasta eest saanud küllaga üksi olla. Talle ei meeldinud üldse üksi olla. Inimesed peaksid olema koos, eelistatult ümbritsetuna neist, kes on neile kallid. Temal polnud peret, aga ta andis endast parima, et endale ise pere luua. Ronani vennad elasid Ronanile nii lähedal, kuid ta veetis haruharva nendega koos aega. Kui rumal raiskamine.

Aga see pole tema asi. Tema on siin üksnes lühiajaline külaline. Ronanit ei huvita tema arvamus ja ta ei kavatse seda ka välja öelda. Kohe päris kindlasti.

RONAN tundis end olevat ebamugavas olukorras, kus ei leidnud endale omaenda majas kohta. Lausa uskumatu, et üks väikest kasvu kleenuke naine võis talle sellist mõju avaldada, aga kuigi ta ei näinud Natalied ega isegi kuulnud teda, tekitas naise lähedus temas ärevust. Ühest küljest oli tal tahtmine naist vältida, teisest küljest naine üles otsida ja... ja...

Selle peale oli parem mitte mõelda. Natalie on tema külaline. Kogu lugu. Hea, et ta sedagi teadis, sest tundus, et ta ei teadnud enam midagi.

Millal see küll juhtunud oli? Millal küll oli ta lahkunud normaalsete inimeste maailmast ja saanud erakuks? Sellist plaani tal küll ei olnud. Maja ostes oli ta eeldanud, et vennad käivad tal alatasa külas. Ta oli arvanud, et vennad tulevad siia ja töötavad vahel Atsuko ateljee asemel siin. Aga kõik oli läinud teisiti ja tema oli kasutanud oma maja hoopis omamoodi pelgupaigana – vähemalt alguses. Nüüd oli see muutunud juba peaaegu vanglaks, kus ta istus vabatahtlikult.

Aga see oli kaugelt liiga dramaatiline, mõtles ta majapidamisteenust osutava firma jäetud hautist välja võttes. Sellest piisab kahele ja see tundus millegi niisuguse moodi, mis võiks Nataliele maitseda.

Ta luges läbi koostisainete lehe ja soojendamise õpetuse. Hautis sisaldas kana. Natalie sööb ju ikka liha? Ta oli päris kindel, et oli näinud naist rohkem kui ühel korral hamburgerit söömas ja ennist söödud supp ei valmistanud ka probleeme. Natalie oli vähemalt paar aastat galeriis töötanud. Ta peaks teadma naisest rohkem kui seda, et naine on tema silmis kütkestav ja vast ehk isegi seksikas. Ja ta ei tohiks mingil juhul tunda naisega rääkides muret. Armas jumal, mis küll temaga lahti on? Tal oli ju ikka olnud naiste juures lööki. Kui nad Mathiasega vanemaks said, oli just tema löönud kooli ajal tüdrukutele külge. Aga sarnaselt paljude teiste asjadega oli ka see oskus kadunud. Ta ei saanud aru, millal see oli juhtunud – ta polnud sellele tähelepanu pööranud –, aga tema enesekindlus oli kadunud.

Köögis oli kaks ahju ja ta lülitas ühe neist sisse ning võttis seejärel külmikust salatimaterjali. Ta ise ei söönud kunagi salatit, aga talle toodi iga nädal aedvilju. Naistele ju meeldivad salatid? Naised...

Ta mõte takerdus, kui talle meenus, et Natalie oli jäänud autost ilma, oli tema majas vangis ja tema oli jätnud Natalie sisuliselt omapäi pesu pesema. Ta ei küsinud, kas kõik on korras, ei olnud talle seltsiks ega midagi. Ta oli läinud minema nagu minugi pahur gooti tegelane.

Ta vandus. Mis tal küll viga on? Tal pole ju tegemist tulnukatega. Ta polnud üle kolmekümnene süütuke, kes on esimest korda naisterahvaga kahekesi. Ta peab end kokku võtma või vähemalt paremini teesklema.

Natalie tuhises kööki. Ta oli vahetanud riided ja kandis nüüd taas oma kleiti.

„Kõik okei?“ küsis Ronan, mõeldes, kas Natalie oli majas üksi olles siin ringi vaadanud. Sellest poleks midagi – tal polnud ju saladusi. Vähemalt mitte selliseid, mida võiks sahtlitest leida. Nataliel ei õnnestuks leida isegi nilbeid ajakirju.

„Palju parem. Ehkki ma olen sulle laenatud riiete eest väga tänulik.“ Ta kirtsutas nina. „Kuid ma pean neid siin olles ka edaspidi laenama. Tahtsin just öelda, et oleksin pidanud vahetusriided kaasa võtma, aga ka see poleks aidanud.“ Ta tõstis käe. „Palun ära hakka jälle mu auto pärast vabandama. See oli tõesti vedamine.“

Ronan ei saanud küll sellest aru, aga kuna Natalie oli nii mitu korda öelnud, ei jäänud tal muud üle kui naist uskuda. Küllap oli tegelik probleem selles, et tema oli olnud nii pikka aega nii edukas, et oli juba ammu unustanud, mida tähendab auto jaoks raha koguda.

Ta mõtles, kas oleks sobilik pakkuda, et ta ostab Nataliele uue auto, kuid mõistis siis, et seni, kuni Natalie on tema majas vangis, pole tal viisakas seda teemat puudutada. Ta ei pruugi küll enam osata naistega rääkida, aga tal oli selge, et pole mõtet öelda asju, mis võivad naist pahandada. Ja pakkumine, et ta ostaks naisele auto, kuuluks just selliste asjade hulka, mis mõjuksid hirmutavalt ja veidralt.

„Mulle meeldivad su juuksed,“ ütles ta hoopis, mõeldes, et komplimendid meeldivad ju kõigile.

Natalie oigas. „Lokid? Tõesti? Mina ei talu neid. Ma lausa vihkan neid.“ Ta pigistas peos juuksesalku. „Lapsepõlves olid need üks igavene nuhtlus. Ma ei saa lihtsalt aru, mis värk on küll algklassipoistel lokkidega tüdrukute suhtes? Mind narriti kogu aeg.“

„Sa olid teistsugune ja nad pidasid sind ilusaks.“

„Jäta!“ Natalie istus leti äärde pukile. „Ma polnud väikesest peast ilus.“