Читать книгу Vana arm ei roosteta - Susan Mallery - Страница 6

“Gracie? Gracie Landon, kas see oled sina?”

Keset ema majaesist muruplatsi lõksu langenud Gracie vaatas, ajaleht ühes ja kohvikruus teises käes, igatsevalt päästva maja välisukse poole.

Teoreetiliselt oleks ta võinud jalga lasta, kuid see olnuks Eunice Baxteri, nende kaheksakümnendates eluaastates naabri suhtes ebaviisakas. Ja Gracie oli saanud hea kasvatuse.

Ta lükkas magamisest sassis juuksed kõrva taha ja liipas noorema õe karvastes sussides madala puidust tara juurde, mis Landonite õue Eunice Baxteri aiast eraldas.

“Hommikust, proua Baxter,” püüdis ta rõõmsalt tervitada. “Jah, mina olen Gracie.”

“Heldeke, nii ongi. Ma pole sind terve igaviku näinud, aga vannun, et oleksin su igal pool ära tundnud. Kui kaua me ei olegi kohtunud?”

“Neliteist aastat.” Pool Gracie elust. Ja ta oli nii lootnud, et inimesed on ta unustanud.

“Jaa, seda küll. Aga sa näed kenake välja. Kui sa ära läksid – ja ma ei taha sind küll kuidagi riivata –, olid sa kohutavalt kole laps. Isegi su vaene ema muretses, et sa ei muutugi ilusaks, aga sa muutusid siiski. Sa näed välja nii särav ja sile nagu ajakirja kaanetüdruk.”

Graciele ei meeldinud eriti, kui talle tema inetut perioodi meenutati, mis oli kestnud peaaegu kuus aastat. “Tänan väga,” vastas ta tasapisi ukse poole nihkudes.

Eunice kohendas oma kollakat lokikuhja ning haaras endal seejärel mõtlikult lõuast kinni. “Kas tead, ma just rääkisin sinust sõbranna Wilmaga. Me arutasime, et tänapäeva noored ei oska korralikult armuda, nagu armutakse filmides või nagu sina Riley Whitefieldi armusid.”

Oh, issand küll! Mitte Rileyt. Kõike muud, kuid mitte Rileyt. Kas nad ei võiks pärast kõiki neid aastaid unustada Gracie kurikuulsa noore hullunud ahistaja mineviku?

“Seda ei saanud just armastuseks nimetada,” vastas Gracie, mõeldes, miks ta küll oli nõustunud pärast nii pikka pausi koju tulema. Oh, jah, õige. Tema noorema õe pulmad.

“Sa olid tõelise armastuse elav kehastus,” sõnas Eunice. “Sa peaksid selle üle uhke olema. Sa armastasid poissi kõigest südamest ja ei kartnud seda välja näidata. See nõuab suurt julgust.”

Või hullumeelsust, mõtles Gracie muiates. Vaene Riley. Ta oli poisi elu tõeliseks põrguks muutnud.

“Ja see reporter kirjutas sinust linna ajalehes, nii et kõik teavad sinu lugu,” lisas Eunice. “Sa olid kuulus.”

“Pigem küll kurikuulus,” pomises Gracie, kellele meenus, kui alandav oli olnud lugeda oma armumisest hommikusest ajalehest.

“Wilma lemmiklugu on see, kui sa naelutasid Riley sõbranna maja ukse ja aknad kinni, nii et too ei saanudki poisiga kohtama minna. See on hea lugu küll, aga minu lemmik on see, kuidas sa ennast siinsamas Riley auto ees pikali viskasid,” osutas Eunice majaesisele tänavale.

“Ma nägin seda kõike pealt. Sa ütlesid Rileyle, et armastad teda liiga palju, et lasta tal Pamiga abielluda ja kui ta kihlust ei katkesta, tuleb tal sinust lihtsalt üle sõita ja sind niimoodi piinadest päästa.”

Gracie hoidis oiet tagasi. “Jah, see oli hea lugu küll.” Miks võis kogu ülejäänud maailm oma lapsepõlvealandused seljataha jätta, tema omadest aga tahtsid kõik siiamaani rääkida?

“Ma usun, et võlgnen Rileyle vabanduse.”

“Ta on tagasi linnas,” teatas Eunice rõõmsalt. “Kas teadsid?”

Kuna peaaegu kõikide eesmärgiks, keda Gracie viimasel paaril päeval oli trehvanud, oli olnud teda sellest faktist teavitada, siis jah, ta teadis küll. “Kas tõesti?”

Vana naine pilgutas silma. “Ta on jälle vallaline. Aga sina, Gracie? Kas sinu elus on mõni eriline inimene?”

“Ei, aga mul on praegu ka väga palju tööd ja...”

Eunice noogutas mõistvalt. “See on saatus. Teie kaks olete taas kokku toodud, et anda teile uus võimalus.”

Gracie teadis, et pigem istuks ta ihualasti tulle, kui veel Riley Whitefieldiga tegemist teeks. Talle piisas täiesti juba olemasolevast häbist. Ja kes teadis, mis piinu Riley oleks soostunud kannatama, et ainult Graciele meeldimisest pääseda?

“See on tõesti tore, aga ma ei usu, et ma...”

“Võib ju olla, et sa meeldid talle ikka veel,” ütles Eunice.

Gracie naeris. “Proua Baxter, Riley kartis mind nagu tuld ja kui ta mind praegu näeks, jookseks ta karjudes vastassuunas.” Ja kui nüüd aus olla, kes võinuks teda ka selles süüdistada?

“Mõnikord ongi vaja meest veidi tagant utsitada.”

“Mõnikord on vaja mees rahule jätta.”

Täpselt seda kavatses Gracie ka teha. Mitte Riley järel joosta. Õigupoolest oli ta plaaninud vältida kõiki üritusi, millest mees osa võiks võtta. Ja kui nad ka kogemata kombel kohtuksid, käituks Gracie jahedalt, viisakalt ja vaoshoitult. Võib-olla ei tunneks ta meest isegi ära. Mis tunded tal Riley vastu kunagi ka olid, nüüdseks olid need läinud. Surnud ja maha maetud. Ta oli mehest üle saanud.

Pealegi oli ta ju nüüd hoopis teine naine. Kombekas. Küps. Mitte mingi kogenematu tütarlaps.

“Kes see oli?” küsis Vivian, kui Gracie Landonite kööki sisenes. “Kas proua Baxter meelitas sind endaga juttu puhuma?”

“Oh, jah.” Gracie pani ajalehe lauale ja lonksas suure sõõmu kohvi. “Ma vannun, et kõik tundub nii, nagu ma oleksin linnast lahkunud alles läinud nädalal ja mitte neliteist aastat tagasi.”

“Vanad inimesed tajuvad aega teistmoodi,” arvas Vivian, raputas maasikblondi lokikuhila näo eest ära ja haigutas. “Kõigepealt tõusevad nad liiga vara üles. Ema oli täna hommikul juba enne seitset väljas.”

“Ta rääkis midagi laupäevasest soodusmüügist.” Gracie libistas end köögilaua ees toolile ja pani kruusi käest. “Sa oleksid pidanud talle appi minema.”

“Ma tean.” Vivian sirutas ennast. “Ja ma olen selles ise süüdi, kuna valisin välja kolme tuhande dollarilise pulmakleidi. Mul oli valida, kas ajan selle kleidiga pulmaeelarve lõhki ja jätan külalised söögita või proovin ka omaltpoolt kaasa aidata.” Õde naeratas laialt. “Vähemalt saan ma suurepärase pulmatordi tasuta.”

“Veab sul.”

Pruudi õena oli Gracie pakkunud, et küpsetab vastuvõtuks ühe oma meistriteostest. Ta vaatas seinal rippuvat kalendrit. Pulmad toimuvad täpselt viie nädala pärast. Arukam naisterahvas oleks püsinud eemal viimase minutini, siis tordiga lagedale ilmunud, pidu nautinud ja lahkunud. Kuid ema, Viviani ja Gracie teise õe Alexise palavikulised telefonikõned olid muidu nii külma kõhuga Gracies tekitanud nii palju süümepiinu, et ta oli soostunud koju tulema ja pulma planeerimisel kaasa aitama.

Ja nüüd pidi ta küpsetama kõik tellitud tordid kummalises ahjus, mis võib-olla ei töötagi korralikult ning teda piinasid vanad naised, kes soovisid rääkida Gracie möödaniku kahtlasevõitu armuelust.

“Pole just minu ettekujutus meeldivast ajaveetmisest,” pomises Gracie kohvitassi kohalt.

Vivian naeris. “Kas proua Baxter mainis, et Riley Whitefield on tagasi linnas?”

Gracie heitis õele altkulmupilgu. “Kas sa ei peaks kuskil mujal olema?”

Vivian naeris ja kiirustas ülakorrusele.

Gracie vaatas õele järele, avas ajalehe ja valmistus vaikseks hommikupoolikuks. Ta kavatses veeta linnas kuus nädalat ja pärastlõunal kolib ta majja, mille seks tarbeks üüris, kuid sinnamaani pole tal ajaga midagi peale hakata...

Tagauks paiskus lahti.

“Oh, tore. Sa oled üleval.” Alexis, Gracie kolm aastat vanem õde, vaatas toas ringi. “Kus on Vivian?”

“Valmistub rauakauplusesse minekuks.”

Alexis kortsutas kulmu. “Ma mõtlesin, et ta on juba läinud. Kas tänavamüük ei alanud mitte kell kaheksa?”

“Mul pole õrna aimugi,” tunnistas Gracie.

Ta oli olnud kodus juba kaks päeva, ent ei suutnud ikka veel siinse eluga kohaneda. Alexis ja Vivian olid ema majas üles kasvanud, kuid Gracie oli siit lahkunud selsamal suvel, kui sai neljateistaastaseks, ning sestsaadik ei olnud ta enam siia naasnud.

Alexis kallas endale tassitäie kohvi ja tõmbas tooli Gracie oma kõrvale.

“Me peame rääkima,” ütles ta õde vaikselt ja kergelt väriseva häälega. “Aga sa ei tohi seda Vivianile ega emale edasi rääkida. Ma ei taha, et nad praegu muretseksid, kui neil on pulmadega isegi nii palju tegemist.”

“Hea küll,” vastas Gracie aeglaselt, teades, et enam pole mingit mõtet küsida, kas õel on kõik korras. Kui asjad oleksid hästi, ei nõuaks Alexis temalt vaikimist ega paistaks paanikas olevat.

“Asi on Zeke’is,” ütles Alexis ja surus siis huuled kokku. “Pagan, ma lubasin endale, et ei kuku ulguma.”

Gracie tõmbus pingule. Zeke ja Alexis olid olnud abielus viis aastat – ja näis, et igati õnnelikult.

Alexis hingas sügavalt sisse ja lasi siis õhu välja. “Ma usun, et tal on armuke.”

“Mida? See pole võimalik. Zeke on sinu järele hull.”

“Ka mina mõtlesin nii.” Alexis kattis silmad käega. “See on lihtsalt...” Õde vakatas, kui nad kuulsid pea kohalt mütsuvaid samme. “Ta kaob igal õhtul ega tule tagasi enne kella kolme-nelja hommikul. Kui ma tema käest küsin, mis toimub, siis vastab ta, et töötab kampaania kallal. Aga ma ei usu teda.”

Gracie voltis ajalehe hoolikalt kokku. “Mis kampaania? Kas Zeke ei ole mitte kindlustusagent?”

“Jah, kuid ta juhib ka Riley Whitefieldi kampaaniat linnapeaks kandideerimisel. Ma mõtlesin, et sa tead.”

Gracie ei teadnud sellest mõhkugi. “Millal see veel juhtus?”

“Mõned kuud tagasi. Riley palkas Zeke’i, kuna...”

Trepilt kostis samme ja mõni hetk hiljem tormas Vivian kööki.

“Kuule, Alexis,” ütles õde pikki juukseid patsi põimides. “Kas tahaksid täna minu asemel poodi tööle minna?”

“Mitte eriti.”

Vivian irvitas. “Küsimine pole kunagi liiast. Ma lähen nüüd orjatööd tegema, et pruutkleidi eest maksta. Ärge minuta liiga palju lõbutsege.”

Tagauks mürtsatas õe järel kinni, minut hiljem käivitus automootor, suri korraks välja ja läks seejärel uuesti käima.

Alexis kõndis valamu taga asuva aknani ja heitis pilgu tänavale. “Hea küll, ta on läinud. Kuhu me jäimegi?”

“Sa rääkisid mulle, et su abikaasa töötab nüüd Riley Whitefieldi heaks. Kuidas see juhtus?”

“Pärast kolledžit töötas Zeke ju kaks aastat ühe Arizona senaatori juures.” Õe mure lahtus veidi, ta vaatas Graciele otsa ja naeratas. “Mina olin Arizonas ja tema...” Alexis raputas pead. “Jumal küll, see oli sada aastat tagasi. Ma ei suuda uskuda, et ta mulle midagi sellist teeks. Ma armastan teda nii väga ja ma m-mõtlesin...” Õe hääl murdus. “Mida ma tegema peaksin?”

Graciel oli ebameeldiv tunne, nagu oleks ta kõverpeeglite vahele lõksu jäänud. Miski ei olnud nii nagu paistis ja ta ei osanud siit välja minna.

Loomulikult olid Alexis ja Vivian tema õed. Tema perekond. Kõik õed nägid välja nii sarnased, et keegi ei oleks nende geneetilises seotuses kahelnud. Kõigil kolmel olid pikad blondid juuksed – Alexisel tuhkblondid, Vivianil maasikakarva ja Graciel endal kuldsed –, suured sinised silmad ja ühesugune keskmine kasv. Kuid pool oma elust oli Gracie õdedega üksnes kaugelt suhelnud. Ta ei teadnud, kuidas ilma väikse eelsoojenduseta uuesti usaldusaluse ja nõuandja rolli sisse elada.

“Sa ei tea, kas Zeke üldse midagi halba teebki,” ütles Gracie. “Võib-olla ongi tegu kampaaniaga.”

“Ma ei tea, aga kavatsen selle välja uurida, ” astus Alexis sammu ettepoole.

Gracie niigi juba keeravas kõhus tekkis halb eelaimus. “Ma vist veel kahetsen, et seda küsin, aga kuidas?”

“Ma hakkan nuhkima. Zeke peaks täna õhtu Rileyga kokku saama ja ma lähen ka kohale.”

“See ei ole just maailma parim mõte,” vastas Gracie kohvitassi haarates. “Usalda mind. Ma räägin oma kogemustest. Kogemustest Rileyga.”

“Aga ma teen seda siiski,” ütles Alexis nutma hakates, “ja mul läheb sinu abi vaja.”

Gracie pani kohvitassi käest. “Ei, ei, Alexis, ma ei saa. Sina ei saa. See oleks pöörane.”

Pisarad jooksid mööda õe põski ja valu muutis ta sinised silmad tumedamaks. Alexis nägi välja nagu agoonia elav kehastus ning Gracie ei teadnud, kuidas teda kohelda. Kuid ta üritas siiski.

“Sellest tuleks ainult üks suur pahandus,” sõnas ta kindlalt. “Ma ei taha sellest osa võtta.”

“Ma s-saan aru,” ütles Alexis suu värisedes.

“Hästi. Sest ma ei tule sinuga kaasa.”

Selsamal õhtul hiilis Gracie Alexise kannul mööda pügatud hekiäärt, mis varjas ühe suure vana maja idakülge. See polnud lihtsalt mõni suvaline maja, vaid Whitefieldi perekonna residents, mitme põlvkonna jagu varakate Whitefieldide kunagine elupaik ja praegune Riley peakorter.

“See on hullumeelsus,” sosistas Gracie õele, kui nad mõne meetri kaugusel tagumisest aknast maha kükitasid. “Ma lõpetasin Riley järel luuramise neljateistaastaselt. Ja ma ei suuda uskuda, et sellega nüüd uuesti pihta hakkan.”

“Sa ei nuhi Riley järel, sa nuhid Zeke’i järel. Siin on suur vahe.”

“Ma kahtlen, kas ka Riley sellest aru saaks, kui ta meile peale satuks.”

“Siis me lihtsalt ei jää vahele. Kas sa võtsid fotoka kaasa?”

Gracie võttis õlalt oma truu polaroidkaamera ja sirutas selle välja. Kitsalt läätselt peegeldus tänavalaternavalgus.

“Ole siis valmis,” käskis Alexis. “Raamatukogu aken on nurga taga. Sealt peaksid sa saama väga hea pildi.”

“Miks sa ise ei pildista?” nõudis Gracie, kelle jalad olid hirmust juba tinaraskeks muutunud.

“Sest mina jään siia ja vaatan, et ükski naine tagauksest välja ei jookseks.”

“Kui Zeke’il oleks armuke, miks nad siis lihtsalt motelli ei lähe?” küsis Gracie.

“Ta ei saa. Mina maksan arveid. Ja kui meie omal ajal kohtamas käisime, lubas Zeke ühel teisel tüübil oma korterit lõunasteks randevuudeks kasutada. Ma ju ütlesin sulle, et kindlasti teeb Riley Zeke’i heaks sedasama. Kes peaks kampaaniakoosolekuid kella kaheni öösel?”

Mingil äraspidiselt psühhootilisel moel kõlas õe jutt üsna loogiliselt, mõtles Gracie maja nurga poole nihkudes. Eriti kui ignoreerida tõsiasja, et ta hiilis eravalduses, kavatsusega läbi avatud akna fotosid tegema hakata.

“Me ei tea isegi seda, kas nad üldse ongi raamatukogus,” väitis Gracie vaikselt.

“Zeke ütleb, et kohtumised toimuvad alati raamatukogus. Nii et kui ta on tõesti kampaaniakoosolekul, siis peaks see just siin aset leidma.”

“Kas ma ei tohiks lihtsalt aknast sisse vaadata ja sulle siis hiljem rääkida, mida nägin?” päris Gracie.

“Ma tahan tõendeid.”

Gracie tahtis olla siit väga kaugel. Aga ta tundis Alexise jonnakat näoilmet ja enda süümepiinu. Isegi kui ta oleks tahtnud õele selga keerata, ei saanud ta seda teha. Parem lihtsalt teha need pildid ära ja kaduda, kui jääda siia kükitades vaidlema.

“Ole valmis,” ütles Gracie taas maja poole liikudes.

Põõsad maja ümber olid tihedamad kui esmapilgul paistsid ning kratsisid Gracie paljaid käsivarsi ja takerdusid pükste külge. Lisaks oli raamatukogu aken Gracie peast kõrgemal, mis tähendas, et ta pidi hoidma kaamerat pea kohal ja pildistama ilma et teaks, mis või kes ruumis üldse ongi.

Tal oli just õnnestunud kaamera fookusse saada, kui keegi aknast välja vaatas.

“Sellest ei tule midagi välja,” pomises Gracie kikivarvule tõustes ja punast nuppu vajutades.

Kuum, särav valgus pahvatas öhe. Gracie langes silmapilkselt põlvili ja hakkas hinge kinni pidades vanduma. Välk! Kuidas ta võis välgu unustada?

“Sest ma kasutan kaamerat pulmatortide pildistamiseks, mitte aga inimeste järel nuhkimiseks,” pomises ta end jalule ajades ja tagasi auto poole kiirustades.

Alexisest polnud märkigi ja Gracie ei teadnud ka seda, kas ta oli üldse midagi pildile saanud. Tegelikult polnud tal sellest sooja ega külma. Ta ainus soov oli siit minema saada, enne kui...

“Seis!”

Kuna lisaks käsklusele torgati talle ka millegi kõva ja vägagi relva meenutavaga vastu abaluid, tegi ta nagu kästud ja tardus.

“Mida kuradit sa siin teed? Varga kohta oled sa küll paras käpard. Või annad sa enda saabumisest alati välgusähvatustega märku?”

“Kui seda on võimalik vältida, siis mitte,” ütles Gracie hinge tõmmates. “Andke andeks, et ma teid häirisin. Ma võin kõike seletada.”

Rääkides keeras ta ringi ja nägi relva hoidvat meest. Ja mees nägi Graciet.

Mõlemad põrkusid tagasi. Gracie soovis, et maapind avaneks ja ta alla neelaks, mees aga oleks justkui vaimu näinud.

“Taevas hoidku,” õhkas Riley Whitefield. “Gracie Landon, sina või?”