Читать книгу Vana arm ei roosteta - Susan Mallery - Страница 7

Et maapinna avanemine võttis liiga kaua aega, hakkas Gracie soovima, et kuskilt hauast tõuseks mingisugune hiiglaslik inimsööja dinosaurus ja neelaks ta tervenisti alla.

Või tuleksid tulnukad. Ta oleks leppinud sellega, et tulnukad veavad ta üles oma kosmoselaeva, kui tal ainult ei tuleks seista siin ja Riley kena nägu vaadata. Ta oleks olnud nõus isegi meditsiinilisi eksperimente kaeblemata välja kannatama.

Gracie ei olnud näinud Rileyt sest suvest saadik, mil oli saanud neljateistaastaseks. Toona oli Riley olnud kaheksateistkümnene, pooleldi alles poiss, pooleldi aga juba mees ning see kombinatsioon oli olnud veetlevalt kummaline. Nüüdseks oli mees suureks kasvanud, kosunud ja seksikamaks muutunud ning nägi ohtlikum välja. Ja mehe silmist vastu paistev uskumatus tekitas Gracies tahtmise sealsamas koha peal maha surra.

“Ma võin kõike selgitada,” ütles Gracie, kuid mõtles siis, et kas tõesti? Kas oli üldse olemas sõnu, mis suudaksid meest veenda, et Gracie ei ole enam endine hull tüdruk, kes hiljuti vaimuhaiglast välja on saanud?

“Gracie Landon?” kordas mees.

Gracie pani tähele, et mees oli relval langeda lasknud, nii et see polnudki enam otse temale sihitud. See oli edasiminek.

“Asi ei ole nii, nagu sa mõtled,” ütles Gracie ja astus sammukese tagasi. Vahest oleks nende mõlema jaoks parem, kui ta lihtsalt kaoks öösse. Ja kus on tema õde? Oli väga Alexise moodi kaduda minema just siis, kui asjad läksid karmiks kätte. Ta oli alati lasknud Graciel vastutada.

“Sa ei luuranudki fotosid tehes mu maja taga?” päris Riley.

“No seda ma tegin, aga tegelikult mitte sinu pärast.”

Mehe silmad olid tormise kesköö karva. Vähemalt nii oli Gracie neid teismelisena kirjeldanud. Ta oli kirjutanud mehe silmadest ja huultest ühe tõeliselt halva haiku ja kujutlenud, kuidas mees tuleb viimaks mõistusele, saab aru, et nad on kokku loodud ja siis Graciet suudleb. Ta oli isegi kirjutanud luuletusi poisi paljudele pruutidele – pärast seda, kui poiss oli nad maha jätnud – ja nende valule kaasa tundnud.

“Jah, mu kallis Jenny, mina üksi suudan mõista selle hetke võlu, mil ta sinu käest kinni võtab.”

Gracie surus peo vastu kõhtu. Tal oli sees keerama hakanud. Tavaliselt ei suutnud ta autovõtmete asukohtagi meelde tuletada, kuid nüüd korraga mäletas ta isegi sajand tagasi kirjutatud viletsaid luuleridu?

“Minuga on midagi väga viltu,” pomises Gracie.

“Ma soostun sellega,” vastas Riley.

Gracie silmad tõmbusid vidukile: “Sa ei tee seda mulle just kergemaks. Ma tean, et asi paistab hull, kuid ma ei olegi siin sinu pärast. Mu õemees, Zeke, peaks sind täna õhtul valimiskampaania juures aitama. Sellepärast ma siin olengi.” Gracie lehvitas mehe nina ees kaameraga.

Riley kortsutas kulme: “Kas sa oled oma õemehest sisse võetud?”

“Misasja?” kiunatas Gracie. “Ei! Loomulikult mitte. Mu õde Alexis palus mul...”

Gracie surus huuled kokku, keeras selja ja hakkas auto poole minema, ise lootes, et Alexis ei ole sellega pärast jalgalaskmist minema sõitnud. “Ah, unusta ära.”

“Oota nüüd,” ütles Riley ta käest kinni haarates. “Sa ei saa niimoodi välja ilmuda, pilte teha ja seejärel lihtsalt minema jalutada. Kuidas ma tean, et sa ei ole mu autosse pommi pannud?”

Gracie rebis end mehe haardest vabaks ja ajas selja sirgu, enne kui end ümber pööras ja talle otsa vaatas. “Ma ei tahtnud sulle kunagi viga teha,” ütles ta nii rahulikult kui suutis, kuigi tegelikult oleks ta soovinud karjudes pimedusse tormata. See oli nii ebaõiglane. “Kui ma sinusse armunud olin, proovisin ma sind ainult takistada, et sa teiste naistega kohtamas ei saaks käia. Ma ei teinud kunagi kellelegi haiget.”

“Sa viskasid mu auto ette pikali ja anusid mind, et ma sinust üle sõidaksin.”

Gracie põsed läksid punaseks. Miks ei jäetud tema minevikku rahule? Miks tahtsid kõik tema elu alandavaid üksikasju avalikult lahata?

“See oli minu valu, mitte sinu.” Gracie hingas sügavalt. Rahu, ainult rahu, meenutas ta enesele. Ja mõned kõrvetisterohud. See oli kõik, mida tal vaja läheb.

“Anna andeks, et ma sind segasin. Anna andeks, et ma lasin õel end ära rääkida. Ma teadsin, et see on halb mõte. Seda ei juhtu enam kunagi. Mis probleemid mu õel Zeke’iga ka on, mina nendesse enam ei sekku. Mitte iialgi.”

Mehe pilk teravnes: “Missugused probleemid Zeke’iga?”

“See on isiklik asi.”

“Vaata, preili, selsamal hetkel, kui sa hakkasid tegema pilte minu akendest, muutus see ka minu probleemiks.”

Mõneti oli Rileyl isegi õigus. Mitte küll eriti, aga siiski...

“Zeke käitub kummaliselt – jääb kauemaks tööle ega räägi, miks. Ta ütleb, et tegeleb siis alati sinu kampaaniaga, aga Alexise arvates on tal armuke.”

Riley vandus ning haaras Graciel uuesti käest kinni. “Hea küll. Tule nüüd kaasa.”

“Lase lahti!”

Mees ei lasknud ja hakkas Graciet kaasa vedades astuma.

“Kuhu me läheme?” uuris Gracie.

“Sisse. Me peame rääkima. Kui mu kampaania juht petab oma naist, pean ma sellest teadma.”

“Mina ei usu, et petab. Zeke lihtsalt ei tundu olevat sellist tüüpi. Mis kell teie kohtumine täna lõppes?”

Riley jäi majaesisel verandal seisma. Välisukse kohal olevast suurest laternast langev valgus näitas ta täiuslikke näojooni – tumedaid silmi, kõrgeid põsesarnu ja sellist suud, mis pani muidu mõistlikud naised minema jooksma ja tegema midagi riivatut. Mees kandis siiamaani väikest kõrvarõngast, kuid nüüd oli kuldse rõnga asemel, mida Gracie nii hästi mäletas, hoopis teemant.

“Meil ei olnudki täna kokkusaamist,” vastas mees napilt. “Ma pole Zeke’i kolm päeva näinud.”

Graciel hakkas veelgi hullemini sees keerama, ta tõmbas end Riley haardest vabaks ning hõõrus kõhtu. “See ei saa head tähendada.”

“Just minu mõte. Nii et tule aga sisse. Ma tahan, et sa alustaksid algusest ja räägiksid kõigest, mida sa Zeke’i ja tema armuloo kohta tead.”

“Esiteks ma ei teagi ju, kas tal üldse on mingi armulugu. Võib-olla reageerib Alexis lihtsalt liiga...”

“Kas tal on see kombeks?” küsis mees välisust lahti hoides ja Graciet majja sisse viibates.

“Ma ei usu. Võib-olla. Ma elan Los Angeleses ja tegelikult ei ole me õega eriti tihti koos olnudki.”

Gracie astus majja ja jäi fuajees rabatult seisma. See oli hiigelsuur. Vana, kuid ilus, kõrgete lagede ja nikerdatud piitadega ning sisustatud säherduse hulga mööbli, nipsasjade ja kunstiga, et neist oleks piisanud tervele antiigiteemalisele sisustusajakirjale.

“See on päris lahe,” ütles Gracie aeglaselt ringi keerutades. “Ma usun, et terve mu maja mahuks siia fuajeesse ära.”

“Jah, see on suur. Raamatukogu on siinpool.”

Mees haaras uuesti Gracie käe ning vedas ta kaasa. Graciel õnnestus heita pilk söögituppa ning salongi või elutuppa, enne kui mees ta raamatukokku tõmbas. Seal lasi Riley naise lahti ja suundus akna juures asuva joogikapini. Ta pani relva lauale ja kallas kahte klaasi midagi viskitaolist. Gracie pani polaroidkaamera käest.

“Võta lihtsalt teadmiseks – ai!” kiunatas ta veel kord kätt hõõrudes. “Ma ei mäleta, et sa oleksid varem naisi nii karmilt kohelnud.”

Mees vaatas Graciele otsa ja ulatas talle joogi. “Ma ei usalda sind.”

“Sellest on möödunud neliteist aastat, Riley. Sa peaksid juba minevikust üle saama.”

“Ma olingi sellest õnnelikult üle saanud, kuni sa uuesti välja ilmusid. Sa piinasid mind kaks aastat. Sellest kirjutati isegi ajalehes. “Gracie kroonikad”.”

Gracie oleks tahtnud häbist vingerdada. “Jah, aga minu süü see küll ei olnud. Kas me ei võiks rääkida pigem millestki teemakohasest? Nagu näiteks Zeke’ist?”

“Miks arvab Alexis, et Zeke’il on armuke?”

Gracie kehitas õlgu. “Sest mees saabub hilja koju ega ütle, kus ta viibis.”

“Kui kaua see juba kestnud on?”

“Umbes kuus nädalat. Algul mõtles Alexis, et ta tõesti töötabki kampaania kallal, kuid õhtud venisid üha pikemaks ja pikemaks ning kui ta veel ei tahtnud rääkida, mis toimub...” Gracie peatus ja vaatas mehele otsa. “Miks sina tahad linnapeaks saada? Ma ei mäleta, et sa oleksid olnud poliitikast huvitatud.”

Riley ignoreeris küsimust ja osutas Gracie joogile. “Kas sa sooviksid midagi muud?”

Gracie nuusutas klaasi ja asetas selle siis lauale. “Ei, see on väga hea. Lihtsalt stress paneb mu kõhu valutama.” Ta tõmbas taskust paar tabletti ja pistis need suhu. “Jube tuba.”

Riley järgis naise pilku, mis seiras kõrgeid ääreni täis kuhjatud raamatukappe, kuid ei vaevunud Graciele seletama, et raamatukogu oli üks neist vähestest kohtadest, kus ta end selles liiga suures majas mugavalt tundis.

“Räägi mulle Zeke’ist,” käskis ta.

“Räägi hoopis sina.” Naine läks rikkalikult kaunistatud kamina vastas asuva nahkdiivanini ning vajus sellele istuma. “Ta on ju sinu kampaania juht. Kas tal siis on armuke?”

“Kui ma vaid teaksin.” Riley astus laua juurde ja nõjatus servale. “Ta räägib kogu aeg Alexisest. Mina pakuksin, et ta jumaldab oma naist.”

“Aga teie koosolekud ei kesta ju kella kolmeni hommikul?”

Mees naeratas. “Ma kandideerin linnapeaks, mitte presidendiks.”

“Jah, seda mõtlesin ka mina. Hea küll, ilmselt pean ma Alexisele siiski ära rääkima, et Zeke’i siin ei olnud. See ei meeldi talle.”

Rileyle ei meeldinud see ka. Valimised on juba viie nädala pärast ja mingit skandaali ei saa ta endale lubada. Mitte praegu, mil ta viimaks Los Lobose kodanike hulgas populaarseks hakkab muutuma.

Mees pani klaasi käest ja sikutas ikka veel kaameras olevat fotot. Pilti kaitsva kile maha rebinud, jäi ta fotot jõllitama.

Pildilt paistis raamatukogu lagi ja paar riiulit.

“Eriti osav sa sel alal just ei ole,” ütles ta Graciele.

Naine pööritas silmi. “Ma ei tahagi. Hoolimata sellest, mida sa minust mõtled, ei ole minust saanud spiooni ega elukutselist ahistajat. Ma teenin endale elatist hoopis pulmatortide küpsetajana.”

Naine oli pahane ja nördinud, kuid tal oli ka piinlik ning see pani ta põsed punama ja alumise huule kergelt värisema. Kuigi Gracie oli nüüd täiskasvanud, oli ta üldjoontes ikka selline nagu varemgi – suured sinised silmad, pikad kuldblondid juuksed ja otsusekindel ilme, mis oli mehele omal ajal tohutu hirmu naha vahele ajanud.

“Mul on kahju,” ütles Gracie. “Äsja juhtunu ja mineviku pärast. Tead ju küll.”

“Kas me räägime sügeluspulbrist minu bokserites?”

“Jah, võib-olla küll, ma lihtsalt...” Gracie nõjatus ettepoole ja libistas sõrmega üle diivanilaua ornamendi. “Tagasi mõeldes ei suuda ma isegi uskuda, kuidas ma sinuga käitusin. See oli kohutav.”

“Kohalikud räägivad sellest tänase päevani.”

Gracie ajas end sirgu ja vaatas Rileyle otsa. “Ära mitte räägigi. Peale minu võivad kõik oma mineviku seljataha jätta. Aga mina mitte. Minust saab legend. Ma pean ütlema, et see on tõsiselt nõme.”

Mees mõtles lahtistile, mille Gracie talle päev enne lõpuballi supi sisse oli sokutanud. “Sa olid väga leidlik.”

“Ma olin paras nuhtlus. Ma tahtsin üksnes...” Puna tõusis taas. “Noh, me mõlemad teame, mida ma tahtsin.”

“Kas sa praegu käid palju kohtamas?”

Naine viskas pea selga. “Veidike. Aga ma olen ettevaatlik ega too neid siia.”

“Sest sa ei taha, et nad kuuleksid, kuidas sa sokutasid minu autosse skungi ja jätsid ta siis mõneks tunniks sinna istuma?”

Gracie tõmbus uuesti kössi. “Mina maksin puhastuse kinni.”

“Mu auto ei olnud enam endine. Ma pidin selle maha müüma. Oksjonil.”

Riley tõstis naise poole klaasi: “Sa proovisid väga otsusekindlalt mind ja Pami lahku ajada.” Juhtunut arvesse võttes oleks ta pidanud võib-olla Graciet tookord kuulama.

Gracie mõistev ilme pani mehe mõtlema, et ilmselt nõustuks naine selle mõttega. Kuid selle asemel küsis Gracie hoopis: “Mis siis nüüd edasi saab?”

“Ma uurin välja, millega Zeke tegeleb. Mul ei ole praegu mingeid pahandusi vaja. Saad sa oma õde senikaua ohjes hoida, kuni ma midagi kindlat teada olen saanud?”

Kui Gracie kõhkles, vaatas mees talle otsa. “Sa võlgned mulle seda,” tuletas ta meelde.

Naine judises. “Ma tean. Hea küll – ma teen Alexisega, mida suudan. Kuid ma ei saa sulle lubada rohkem kui vaid paar päeva. Alexis on otsusekindel naine.”

“Ja me kõik teame ju, mis juhtub, kui mõni Landonite naistest midagi pähe on võtnud.”

“Täpselt nii.” Gracie tõusis ja vaatas talle otsa. “Riley, mul on tõesti kahju. Ma tean, et mu vabandus on neliteist aastat hilinenud, kuid ma mõtlen seda kogu südamest. Ma ei ole mitte kunagi tahtnud su elu raskeks teha.”

“Ma hindan seda.”

“Kas tahad, et ma jätan sulle enda telefoninumbri, et saaksid minuga Zeke’i asjus ühendust võtta, või eelistaksid sa otse Alexisele helistada?”

Riley otsustas valida kahest halvast parema. “Sinu numbrist piisab.”

Ta ulatas naisele paberi, Gracie kirjutas numbri kärmelt üles ja andis paberi mehele tagasi.

“Minu kaamera?” küsis ta.

Mees ulatas talle fotoaparaadi.

“Kui kauaks sa linna jääd?” küsis Riley.

“Mõneks nädalaks. Mu noorem õde Vivian abiellub. Ma pean teda pulmade planeerimisel aitama ja ka tordi küpsetama. Üürisin äärelinna maja, sest kõikide tellimuste täitmiseks läheb mul vaja kööki.”

“Ma võtan sinuga ühendust.”

Naine noogutas ja keerutas kaamerat käte vahel, nagu oleks tahtnud veel midagi lisada. Mees ootas, kuid Gracie kehitas üksnes õlgu ja läks koridori.

Riley järgnes talle välisukseni ja naine astus välja öhe, kuid vaatas seejärel tagasi mehe poole ja ütles: “Mul oli Pami koha pealt õigus.”

“Jah, ma oleksin pidanud sind kuulda võtma.”

Naise naeratas. “Kas tõesti?”

“Muidugi. Ka pime kana leiab teinekord tera, Gracie. Head ööd.”

Riley lükkas ukse kinni, kuid ei astunud kohe eemale ja kuulis päris kindlasti mütsatust, nagu oleks naine uksele jalaga hoobi andnud.

“See oli sinust alatu, Riley,” hüüdis Gracie. “Tõesti väga alatu.”

Vaatamata kõigele, mis oli äsja juhtunud ja mida ta nüüd tegema pidi, hakkas mees raamatukokku tagasi kõndides itsitama.

Riley maja juurest eemale marssiv Gracie oli maruvihane. “Pime kana,” pomises ta. “Minu arvamus Pami kohta ei põhinenud üksnes pimedal juhusel. Milline tänamatus! Kui Riley oleks mind kuulanud, poleks ta Pamiga abiellunudki. Aga ei.”

Gracie tagus korra jalaga vastu maad, seejärel jäi keset kõnniteed seisma. Alexisest ega autost polnud mingit märki. Kuigi Los Lobos polnud suur linn, oleks jalgsimatk Whitefieldi mõisapiirkonnast Gracie ema keskklassirajoonini läinud arvesse päris tõsise trennina.

Gracie keeras vasakule ja hakkas kõndima. Öö oli meeldivalt jahe ja õhus oli tunda kerget merelõhna. Kuigi ta oli siit terve igaviku eemal olnud, oli linn talle tuttav. Graciele meeldis ookeani lähedus ja vaiksed elurajoonide tänavad. Kuigi ta elas ka Los Angeleses eeslinnas, oli seal siiski märksa kärarikkam kui siin.

Gracie vaatas tänavanurgalt Riley maja poole tagasi. Mees võis ju olla vaesena üles kasvanud, kuid nüüd sobis ta siia hästi. Üle tänava minnes Gracie naeratas. Jumal küll, kui hea Riley välja oli näinud. Gracie arvates oli fakt, et isegi kolmeteistkümneaastasena oli tal olnud meeste suhtes suurepärane maitse, üsnagi lohutav. Lisaks oli Riley vanusega ainult paremaks muutunud. Mehel oli langenud ingli mõtlik, ohtlik ja hea välimus. Teemantkõrvarõngaga ingli.

Šokist ja piinlikkusest hoolimata oli Gracie meest taaskord nähes ka midagi muud tundnud. Sädemeid. Külgetõmmet. Kuid polnud mingit kahtlust, et see tunne oli sama ühepoolne kui varemgi ja seepärast ei tohtinud ta mitte mingil tingimusel selle ajel midagi ette võtta. Ta ei tahtnud mitte mingil juhul uuesti ahistajatüdrukuks muutuda.

Auto peatus Gracie kõrval ja ta nägi, et see oli Alexise Camry. Õde keris akna alla.

“Sa pääsesid tulema,” ütles ta vaikselt. “Väga hea. Istu sisse.”

“Mis mõttes pääsesin tulema?” päris Gracie ust avades ja kõrvalistuja kohale istudes. “Kas sa tõesti muretsesid, et Riley võtab mind vangi ja hakkab informatsiooni saamiseks piinama?”

“Ma ju ei teadnud, mis toimub. Ma ei suuda uskuda, et su fotoka välk nii ere on.”

Gracie vaatas oma vana kaamerat. “Ka mina mitte. Vist ei tohi seda salaagendina tegutsedes kasutada.” Gracie tähelepanu koondus uuesti õele. “Sa jätsid mind sinna üksi. Miks?”

Alexis tõmbus rooli taga kössi. “Anna andeks. Ma ei saanud vahelejäämisega riskida.”

“Oh, ja mina sain? On sul üldse aimu, mida Riley mõtles, kui mind oma akende taga luuramas leidis?”

“Mitte midagi sellist, mida ta poleks juba miljon korda varem mõelnud.”

See oli valus, mõtles Gracie. “Ma soovin, et te kõik peaksite meeles, et ma olen vahepeal suureks kasvanud.” Ta ohkas. “Ma sain vähemalt teada, mida sa tahtsid.”

Õde vaatas Gracie poole. “Mida sa öelda tahad?”

“Ma küsisin Riley käest Zeke’i kohta.”

“Misasja? Ei!”

Alexis vajutas piduritele ja Gracie tänas taevast, et oli turvavöö kinni pannud.

Ta surus käe vastu armatuurlauda. “Ma rääkisin Rileyle sinu murest, sest tema teab vastuseid. Miks see nii suur probleem on?”

“Kuna see on isiklik,” kriiskas Alexis. “Ma ei tahtnud, et keegi sellest teada saaks. See on peresisene asi ja peaks olema saladus, saad sellest aru?”

Gracie põrkus tagasi. Ta ei teadnud, kas õde oli pidanud silmas pere- või saladuse asja ja ta polnud kindel, kas see üldse lugeski.

“Sina segasid mu sellesse,” tuletas ta õele meelde. “Ma tulin kaasa, et sind aidata.”

“Ma tean. Palun vabandust. Lihtsalt...” ohkas Alexis. “Mida Riley ütles?”

“Et tema teada armastab ja jumaldab Zeke sind. Aga täna õhtul nad kampaania kallal ei töötanud.” Gracie mõtles mainida ka seda, et Riley kavatses Zeke’i käest tema tööväliste asjatoimetuste kohta aru pärida, kuid ta polnud kindel, kas tahab uuesti õe kriiskamist kuulda.

“Kas on veel midagi?”

Gracie kõhkles.

Alexis peatas auto Landonite maja ees ja lülitas mootori välja. “Mida?” nõudis ta.

“Riley kavatseb Zeke’i käest küsida, kus ta käib.”

Alexis lasi pea oiates roolirattale langeda. “Ütle mulle, et see oli nali.”

“Ma ei tee nalja ja see polegi ju niivõrd halb mõte. Sina ei taha temaga sellest rääkida ja keegi peab tõe jälile saama. Kui sa teada saad, et Zeke’il ei ole armukest, siis tunned sa end paremini.” Gracie puudutas õe kätt. “Kui sa ainult suudaksid temaga sellest ise rääkida.”

Alexis avas ukse. “Sa ei saa aru. See ei ole nii lihtne. Ma ei tea, kas ma üldse tahangi teada, mida Zeke teeb. Kui tal on armuke...” Õde neelatas. “Ma ei taha temast lahku minna, aga siis pean ma seda tegema.”

Hetkel ei tahtnud Gracie vestelda ei sel ega ka mingil muul teemal. Ta oli olnud kodus ainult paar päeva ja juba praegu tundus talle, et palju meeldivam oleks lasta nädal aega hammastele juurteravi teha.

“Miks sa ei oota, kuni tõe teada saad?” küsis ta leebelt.

“Hea mõte. Nii ma teengi. Kas tuled sisse?” viipas Alexis peaga maja suunas.

Just praegu tahtis Gracie väga oma üürimajja pageda, kuid sellest hoolimata ta noogutas ning astus autost välja. Ta põikab korra sisse, tervitab teisi ja lahkub. Ta võib põhjendada oma otsust sellega, et peab asju lahti pakkima, kuid tegelikult tundis ta, et peab veidi eemale saama. Liiga palju perekondlikke asju korraga, mõtles ta.

Nad kõndisid maja poole ja kui Alexis välisukse lahti tõmbas, kuulis Gracie majast karjumist.

“See ei saa head tähendada,” ütles ta.

“Kõlab Viviani moodi.” Alexis raputas pead. “Ma loodan, et ta ei kavatse jälle pulma ära jätta.”

“Misasja? Ära jätta?” Kuid õde juba sisse astunud ning Gracie läks talle järele.

Keset tuba seisis Vivian, nägu pisaratest ja laialijooksnud ripsmetušist kirju, käed puusas ja nägu pahur. Ema istus diivanil, diivanilaual vedeles mitu lahtilöödud pulmaajakirja.

Graciet ja Alexist märgates noorem õde nuuksatas. “Ma vihkan Tomi,” teatas ta trotslikult. “Ta on isekas ja vastik ning ma ei abiellu temaga.”

“Muidugi abiellud,” ütles Alexis rahustavalt. “Te lihtsalt tülitsesite. Nüüd aga räägi, mille pärast see tüli tekkis.”

“Poissmeesteõhtu pärast,” nuuksus Vivian. “Ta ütles, et mina ei tohi kaasa minna. Aga kui ma ei lähe, siis ma ju ei tea, mida ta seal teeb? Mind ei huvita filmid ja joomine ja muu selline, aga ma ei taha, et nad telliksid s-strip-pari.”

“Kas ta tahab tellida?” päris Alexis

Vivian luksus. “Ta ü-ütles, et see polevat minu asi. Ta ü-ütles, et kuni me ei ole abielus, ei pea ta tegema, nagu mina ütlen.”

Gracie tahtis olla ükskõik kus, aga mitte siin. Kas ta saab lihtsalt vabandada ja kiirelt autosse tormata või tuleb tal teeselda, et peab kohe tualetti minema? Eneselegi ootamatult avas ta aga suu ja ütles: “Kas sa selgitasid Tomile, et sinu soov poissmeestepeost osa võtta ei olegi tingitud niivõrd sellest, et teda kontrollida, vaid pigem soovist alustada teie abielu armastuse ja usalduse tähe all? Ma pole kunagi aru saanud meeste – ega ka naiste – soovist korraldada säherdust suurt pidu, mis võib sellesama suhte, mida nad nüüd pulmadega tähistada tahavad, juba alguses ära rikkuda.”

Kõik pöördusid teda vaatama. Alexis raputas pead, nagu oleks manitsenud mõnd mitte just eriti taibukat last ja ema tõusis ning läks uuesti nutma puhkenud Viviani juurde.

“See vist tähendas ei-d,” pomises Gracie, tundes end hetkel veelgi enam vales kohas.

“Küll kõik saab korda,” lohutas ema Viviani lähemale tõmmates. “Te räägite hommikul Tomiga ja kõik saab korda.”

“Ma u-usun küll,” pomises Vivian ema õla vastas. “Ma l-lihtsalt tahan, et ta mind armastaks.”

“Muidugi. Kõik on hästi. Kõik saab korda.”

Gracie viipas ukse poole. “Ma peaksin teid nüüd omavahele jätma. Hakkan minema.”

“Hea mõte,” liigutas ema hääletult huuli.

Gracie proovis kõigest väest mitte mõelda, et oli niigi raske situatsiooni veelgi hullemaks muutnud, ja suundus taas välja öhe. Ta sõitis läbi linna oma üürimajja ja astus tänulikult hämarasse vaikusesse.

Paar lülitivajutust tõrjusid pimeduse eemale ning pilk kööki taastas Gracie hea tuju.

Ta oli juba jõudnud lahti pakkida spetsiaalsed küpsetusvormid. Suuremad vormid, mis muidu kuskile mujale ei mahtunud, oli ta paigutanud kokaraamatutele mõeldud riiulitele. Külmkapi uksel rippus tortide küpsetusplaan ja seinale oli teibitud kaheleheküljeline artikkel ajakirjast The People, millel seisis pealkiri: “Milles seisneb Gracie saladus?”

Gracie astus lehe juurde ning vaatas fotot, millel populaarse komöödiasarja staar pistis oma pulmas oma värskele abikaasale suhu tükikese imemaitsvat Gracie valmistatud pulmatorti. Teisel leheküljel oli mitu pilti Gracie tortidest, sealhulgas ka foto, millel ta üht neist hoolikalt dekoreeris.

See on tema maailm, tuletas ta endale meelde. Maja Torrance’is, tellimused ja täiuslik lõunapoolne köök kolme täismõõdus ahju ja integreeritud jahutuskambritega. Seda maailma ta tundis – ja seal oli ta lihtsalt Gracie. Mitte kellegi õde või tütar. Seal ei teinud ta vigu ega tundnud end kõrvalseisjana.

Kas kojutulek oli olnud viga? Kuid nüüd oli otsus tehtud ja seda ei saa enam tagasi võtta.

“Ainult paar nädalat,” tuletas Gracie endale meelde. Siis võib ta siit lahkuda ja mineviku unustada.