Читать книгу Kuumalt kannul. Titani õed, IV raamat - Susan Mallery - Страница 4

Neli kuud helistamist kõikidele tuttavatele, kes olid talle teene võlgu, kast kallist konjakit ja kohtumine libekeelse eradetektiiviga, kes arvas ekslikult, et kohtumine tähendab seksi. Põlvehoop kubemesse oli ta sellest eksiarvamusest vabastanud. Ja lõpuks oli Daina Birchil see mees pihus.

Nüüd liftiga Garth Duncani katusekorteri poole sõites Dana naeratas, vaadates pabereid, mida ta käes hoidis. Paberil oli kirjas, et Garth on Dallase politseijaoskonda kutsutud. Paber tähendas, et Garthi ootab ees väga paha päev. Dana omakorda oli ülimalt rahul.

„Igavene tõbras, kuradi tõhk,” pomises Dana liftist välja astudes ja ukse poole suundudes. „Sa arvasid, et olid väga kaval. Sa arvasid, et võid teha mida iganes ja puhtana välja tulla. Sa arvasid, et võid teha mu sõpradele halba.”

Ideaalne oleks, kui Garth keelduks temaga kaasa tulemast ja Dana võiks teda relvaga ähvardada. Võib-olla isegi kuuli kogemata keresse saata. Kui Garth oleks tüüp, kes lööb seadusesilma ees araks, rääkimata tagajärgedest. Oma fantaasiates nägi Dana Garthi värisemas ja anumas. Kuigi see polnud nii meeldiv kujutluspilt kui näha teda vereloigus lamamas, ajas seegi asja ära. Paraku oli Garth pigem tüüp, kelle käsutuses oli tuhat dollarit tunnis teeniv advokaat, kelle põhitöö oli politseijaoskondadega kohut käia. Aga täna pole tal sellest kõikvõimsast advokaadist kuigi palju abi.

„Nii et täna oled sa mul peos,” ütles Dana uksele koputades.

Selle aja jooksul, mis Garthil kulus ust avama tulemiseks, nautis Dana võitu. Ta oli näinud Garthi tabamiseks ränka vaeva ja iga tund, mis oli kulunud kaevamiseks, juhtniitide järgimiseks ja õnnelikku läbimurret oodates, oli ennast kuhjaga ära tasunud. Garthi enda süü, mõtles Dana kahjurõõmsalt. Tal poleks maksnud teha kurja inimestele, kellest Dana väga hoolis. See ei lähe kellelgi läbi, ilma et ei peaks tema, Dana ees vastust andma.

Uks avanes. Dana muigas, nähes, et Garth hoiab ennast poolenisti ukse varju. Võib-olla ta ikkagi k a r d a b, mõtles naine põlglikult.

Dana näitas mehele paberit. „Tere hommikust. Meil seisab ees väike sõit politseijaoskonda.”

„Kas tõesti?” küsis Garth ust rohkem lahti tõmmates, nii et Dana nägi teda üleni. „Kas ma tohin enne riidesse panna?”

Ootamatu pööre, mõtles Dana pahaselt, nähes üht käterätikut mehe kaela ja teist niuete ümber. Garth tilkus, ilmselt oli ta just duši alt tulnud. Ta tumedad juuksed olid pisut turris, näoilme pigem lõbus kui murelik.

„Vähemalt te näete, et ma pole relvastatud,” ütles Garth pilkava häälega.

„Kui ka oleks, ei hirmutaks see mind.”

„Seda sellepärast, et te ei tea, milleks ma võimeline olen, politseinik Birch. Nii et kuidas jääb? Kas te olete valmis talutama mind alasti läbi Dallase tänavate või ma panen riided selga?”

Garth ütles seda enesekindlalt, just nagu teades, et teda ei võeta kaasa, ainult käterätik ümber – mis vastas muidugi tõele. Neetud! Danale meeldisid olukorrad, mida t e m a suudab kontrollida.

„Pange riidesse,” ütles ta tõredalt. „Aga ma tulen kaasa, et te ei prooviks põgeneda.”

Garth pilgutas talle silma. „Otse loomulikult. See on sama hea vabandus kui iga teine.”

Dana ärritus. Ta parem käsi liikus instinktiivselt relvale. „Ärge üritagegi!” kähvas naine. „Ja lubage endale kinnitada, et mind ei huvita teie kondine tagumik. Ega ükski teine teie kehaosa.”

Garthi üks suunurk kerkis. „Te võite vaadata, Dana. Mul pole sellest sooja ega külma.”

Ta mängib minuga, püüab ajada mind segadusse, mõtles Dana. Ta keskendus põhjusele, miks ta siin on.

„Tehke nalja nii palju, kui süda lustib,” ütles ta. „Te lähete vangi.”

„Paljast soovist selleks ei piisa.”

„Sellest te ei pääse,” ütles Dana. „Mul on kõik vajalikud tõendid olemas.”

„Ei, ei ole.” Garthi hääl oli vaikne ja reetlikult leebe. „Kui oleks, oleksite mind arreteerinud, aga mitte küsitluseks välja kutsunud. Soostuge sellega, Dana. Teil pole midagi, mille alusel mind süüdistada. Te lahmite huupi.”

Kuigi Dana teadis, et vägivald ainult nõrgestaks ta olukorda ja tõestaks, et Garthil on õigus, oli tal suur, väga suur tahtmine mehele virutada.

„Jätke see minu mureks.” ütles ta kätt küljele langetades. „Üks asi korraga.”

„Kas see osa, kui te mind alasti vaatate?”

Dana astus korteriuksest sisse ja pööritas silmi. „Jah. Ma olen õnnega koos! Kas teie pilte Arrogance Monthly’s on avaldatud?”

„Ma olen olnud kaanepildil.”

Suur tuba oli ilmatuma lahmakas – Dana oletas, et sinna mahuks terve tema korter ja veel viis samasugust. Aknad ulatusid maast laeni ja sealt avanes vaade peaaegu kogu Dallasele. Aga Dana ei hoolinud sedasorti asjadest.

Ta silmitses meest enda ees ja kortsutas kulmu Garthi päikesest valgustatud üleni armilist selga nähes.

Mõned armid olid kitsad madalad ribad, kuid enamik paksud ja kõrged, otsekui oleks neid korduvalt lahti lõigatud. Dana kõht tõmbus kergelt krampi, kuid ta näoilme ei muutunud.

Ta teadis Garth Duncanist põhilisi fakte. Ta on rikas – hirmuäratavalt rikas, tosinate firmade omanik ja raha voolas kui vesi. Ta oli alustanud naftaäriga ning Lõuna-Ameerikas ja teistes maailma paikades – kus ta kahtlemata vägistas ja varandust kokku röövis – olid vihased kohalikud ta kinni võtnud. Nad olid vedanud Garthi ja tema kaaslase, silmad kinni seotud, džunglisse ning piinanud neid seal iga päev kuu aega järjest.

Dana pilk langes mehe pikkadele lihaselistele jalgadele. Ka seal olid kerged armid, kuid need kõik olid operatsioonidest jäänud. Ta mõlemad jalad olid vangistuse ajal murtud. Sõber oli ta seljas ohutusse kohta kandnud.

Oleks ta pigem seekord surnud, mõtles Dana, aga mitte eriti jõuliselt. Siis poleks ta saanud mu sõpradele häda teha. Aga ta jäi ellu. Tuli tagasi ja elas kui kuninga kass.

Dana järgnes mehele mõne sammu kauguselt suurde magamistuppa ja sealt külapoe suurusesse vannituppa. Sealt pääses suurde tumedast puidust meisterdatud garderoobi. Kõik rõivaesemed olid korralikult värvi järgi paigutatud. Jalanõud olid riiulitel reas. Dana nõjatus uksepiida najale ega pööranud Garthilt pilku. „Laske käia!”

Garth vaatas talle tõsiselt silma. Näis, et ta naudib olukorda, ja see ajas Dana vihale. Aga niipea, kui juurdlus algab, muutub ka Garthi suhtumine. Praegu tuleb ta politseisse toimetada. Praeguseks sellest piisab.

Garthi suu tõmbus taas muigvele. Ta võttis rätiku õlgadelt ja lasi selle põrandale kukkuda. „Kui teil pole järgmise paari tunni jooksul vaja kuskile minna, võime mu alastiolekut ära kasutada.”

„Paari tunni? Oh, palun! Olge õnnelik, kui teile kuus minutit antakse. Lõpetage mängimine, Garth. Mul on ees pikk tööpäev. Ja ärge arvake, et maailm pöörleb teie ümber.”

„Jah, politseinik Birch.”

Mees vallandas rätiku vöö ümbert.

Dana hoidis pilgu ta näol. Mitte ainult sellepärast, et see mees teda ei huvitanud, vaid ta oli siin tööülesandeid täitmas. Ta tundis uhkust oma töö üle ja selle üle, mida ta ühiskonna heaks teeb. Linn ei maksnud talle selle eest palka, et ta jõllitaks Garth Duncani sarnaseid.

„Ei taha?” küsis täiesti alasti Garth, käed külgedel. „Ma olen valmis.”

Dana teeskles haigutamist.

Garth puhkes naerma. Sügav kõlav naer oli lõbus ja selles ei puudunud ka kübeke austust. Mingil teadmata põhjusel oli Danal tahtmine talle vastu naeratada. Just nagu oleks nende vahel mingi side. Just nagu oleks neil midagi ühist. Just nagu nad meeldiksid teineteisele ja võiksid isegi sõbrad olla.

Dana keeras ringi ja läks garderoobist välja. „Pange riidesse!” hüüdis ta lahkudes.

„Aga kui mul on siin relv?” hüüdis Garth talle järele.

„Siis ma olen sunnitud teid maha laskma.”

Naine läks magamistoa akna juurde ja vaatas välja. Kuid ta nägi ainult oma sõprade nägusid. Kolme õde, keda Garth püüdis hävitada. Mitte ainult Lexi äri või Skye fondi. Ta oli püüdnud Izzyt tappa. Mille paganama pärast peaks ta sellele mehele naeratama?

Garth on vaenlane. Ta on saatan. Ta tuleb väga pikaks ajaks vangi panna.

Garth tuli viie minuti pärast magamistuppa. Tal oli seljas ülikond, mis maksis kindlasti rohkem kui Dana kahe kuuga teenis.

„Lähme,” ütles Dana. „Minu autoga.”

„Ma helistan minnes oma advokaadile. Et ta tuleks politseijaoskonda.”

„Te võite helistada kongressile või vanajumalale endale.” Dana osutas ukse poole. „Minge!”

Selle asemel, et elutuppa minna, astus Garth Dana poole. Dana mõtles sekundi murdosa vältel, et mehel võis tõepoolest olla garderoobis relv. Ta haaras enda oma järele.

„Ma ei üritanud teda tappa,” ütles Garth. „See, mis Izzyga juhtus, pole minu süü.”

„Mina pole see, keda teil on vaja selles veenda,” ütles Dana.

„Teie olete politseinik. Vaadake mulle otsa, Dana. Öelge mulle, kui te arvate, et ma valetan.” Ta vaatas Danale otse silma sisse. „Ma ei üritanud Izzyt tappa. Mina ei põhjustanud plahvatust. Ma pole kunagi talle paha soovinud.”

Garth seisab liiga lähedal, mõtles Dana äkitselt. Ta ei muretsenud oma julgeoleku pärast, aga ikkagi oli tal imelik tunne. Mis temaga toimub?

Ta ei tahtnud positsiooni loovutada ja taganes sammu.

Garth valetas. Ta pidi valetama. Aga hääl Dana peas, mis tavaliselt hoiatas, kui keegi tahab talle kärbseid pähe ajada, oli kummaliselt vait.

„Ma oletan, et enda arvates pole te üldse mitte midagi teinud,” ütles ta Garthil käsivarrest kinni haarates ja teda koridori poole suunates. „Et te olete täiesti süütu.”

Garth ainult naeratas.

Ta oleks võinud ennast hõlpsasti lahti rebida, kuid ei teinud seda ja see tekitas Danas ebamugava tunde, kui ta seal niiviisi mehe küljes rippus. Ta tundis Garthi naha soojust, tema muskleid, kalli ülikonna siledat riiet.

„Ärge minuga jamage,” urises ta.

„Ma pole sõnakestki öelnud,” ütles Garth.

Miks ta siis ennast nii ebamugavalt tunneb?

Ma ei tohi nõrkust välja näidata, kinnitas Dana endale. Mitte temaga, mitte kellegagi.

„Ütle, et nad ähvardasid sind enne minu saabumist,” ütles Mary Jo Sheffield, kui tema ja Garth Mary Jo auto poole astusid.

Garthi advokaat – umbes neljakümnendates eluaastates blondiin, kes ulatus talle vaevu õlani – oli täis otsustavust. Ta haistis verd haikala osavusega ja see oli üks põhjustest, miks Garth oli ta palganud.

„Kahjuks pean ma sulle pettumuse valmistama,” ütles Garth, kui Mary Jo oma Mercedese ust avas. „Nad olid viisakad ega avaldanud mingit survet.”

Mary Jo kirtsutas nina. „Ütle, et nad lõid sind või ähvardasid lüüa. Ütle, et nad kohtlesid jõhkralt su kassi, kui nad sul järel käisid.”

„Mul pole kassi,” ütles Garth.

„Vähestel meestel on. See on asi, millest ma pole kunagi aru saanud. Kassid suhtuvad oma omanikku põlglikult ja jumal taevas näeb, et teie sugupool armub pidevalt naistesse, kes kohtlevad teid halvasti.” Mary Jo muigas. „Vabanda! Ära pane tähele. Nii et sa tahad öelda, et mul pole põhjust Dallase politseijaoskonda kohtusse kaevata?”

„Ma tahan öelda, et kaasuse algatamisel pole minust sulle abi.”

„Neetud!”

Ta avas autoukse. Garth istus kõrvalistmele.

Teda oli peaaegu kuus tundi küsitletud. Mary Jo oli peale esimese kolmekümne minuti kogu aeg juures olnud. Garthile oli toodud kohvi ja võileibu ning tehtud rohkesti pause. See oli läinud kergelt... liiga kergelt.

Politseinik Dana Birch läheb seda kuuldes küll vihast lõhki, mõtles Garth ja nautis mõtet, kuidas ta karjub mõne süütu seersandi peale, et too ei väänanud Garthi pöidlaid ega peksnud teda torujupiga. Kui oleks Dana teha, piinaks naine temalt tunnistuse välja ja põletaks tuleriidal. Garthi õnneks ei juhtinud Dana Texase korrakaitsesüsteemi.

„Aga see politseinik?” küsis Mary Jo. „Politseinik Birch. Kas ma temale ei saa turja hakata? Mida ta sind siia tuues tegi? Ta ei kuulu Dallase politseijaoskonna alla. Ta on Titanville’ist. Seal on midagi teoksil. Võib-olla ma saan talle tuule alla teha.”

„Jäta Dana mängust välja,” ütles Garth, kui nad parklast välja sõitsid.

Mary Jo vaatas talle kulmu kergitades otsa. „Dana? Sa tunned teda?”

„Me oleme kohtunud.”

„Ega sa ometi ei maga temaga? Kas see on midagi isiklikku?”

Garth kihistas naerda. Tal oli Danaga isiklik suhe, aga mitte sellel pinnal, nagu advokaat arvab. „Me pole armukesed ega isegi mitte sõbrad. Ta on...”

Dana oli ta poolõe sõbranna. Politseinik linnas, kus elas ta ema. Ta on tüütu, kangekaelne ja võtnud endale eesmärgiks Garth kinni panna.

„Ta on peresõber,” ütles ta lõpuks.

„Ma ei teadnud, et sul on pere.”

„Olen pigem inkubaatoris välja hautud või?”

Mary Jo ohkas. „Olgu peale. Ma ei saa politseinik Birchi kohtusse kaevata. Aga ütle talle, et hoidku minust eemale. Ta toob häda kaela. Mul on temaga tegemist olnud. Mulle on seesugune tüüp tuttav. Ta on aus ja lojaalne. Sa tead küll, kui tülikad need kaks iseloomujoont võivad olla.”

Garth teadis. Kunagi oli ta neisse ka ise uskunud. Aga viimasel ajal huvitus ta rohkem tulemustest. Selline suhtumine oli läinud talle palju maksma, kuid kindlustanud võidu. Ja praegu oli võit kõige tähtsam.

„Ma pean laenupaberid ette valmistama,” ütles Mary Jo. „Ma ei taha ennast korrata, aga sa oled peast täitsa segi. Jed Titan ei nõustu iialgi laenu tingimustega. Isegi kui tal on hädasti raha vaja, ei võtaks ta seda sinult.”

„Ta ei teaks, et see olen mina.”

„Ta kahtlustaks seda.”

„Tal pole valikut. Ma jätkan ta firma ülesostmist. Aktsionärid on muutunud närviliseks. Nad teavad, et ma olen huvitatud, aga nad ei tea mu lõppmängu. Kui aktsiahinnad langevad, kaotavad aktsionärid kõvasti raha.”

Mary Jo heitis talle terava pilgu ja suunas selle siis teele. „Huvitav, et Jedi aktsiad langevad just siis, kui sina tahad neid osta.”

„Imelik jah, et see nii on.”

„Ütle, kas sa rikud seadusi?”

„Ma ei riku ühtegi väärtpaberitega kauplemise seadust ega reeglit.”

„Jätka siis samas vaimus,” soovitas advokaat.

Garth oli rikkunud neist peaaegu kõiki, aga sel moel, et ükski jälg ei viinud temani. Suurem osa rünnakutest Titani perekonna vastu olid olnud leebemad. See hoidis asja põneva.

„Mis saab edasi?” küsis Mary Jo. „Või pole mul vaja seda teada?”

„Ma lähen ja hakkan tööle.”

Mary Jo heitis talle uue uuriva pilgu. „Sa ei taha mulle rääkida, mis tegelikult toimub, ega ju?”

„Ei.”

Advokaadil pole vaja teada ta Jed Titani hävitamise plaanist ega ka seda, et Jed on ta isa. Lõpuks tuleb see ikkagi välja. Et ta on Titani sohilaps, aga selleks ajaks on Jed kõigi saba ja sarvedega tema oma. Ta hävitab isa ja võtab enda valdusesse kogu vanamehe varanduse. Võit jääb temale.

Mary Jo peatas auto uhke kortermaja ees. Ta vaatas Garthile otsa. „Sa oled mu lemmikklient.”

„Ma olen su ainus klient.” Mary Jo töötas ainult tema heaks. Garthile oli tema ära meelitamine tuntud õigusabifirmast maksnud mitu miljonit, kuid ta oli iga senti väärt.

„Ma ei taha sind vanglas näha,” ütles Mary Jo. „Sa ajad mulle hirmu nahka ja sa tead, et mind on raske hirmutada.”

„Kartmiseks pole põhjust.”

Mary Jo hingas sügavalt sisse. „Dana on kõva pähkel. Visa, motiveeritud. Paljuski sinu sarnane. Kui ta usub, et sul on midagi hingel, siis ei jäta ta enne, kui on su kätte saanud. Teda ei tohi alahinnata.”

„See teeb temast väärilise vastase.”

„See pole mäng, Garth,” ütles Mary Jo.

Garth naeratas ja astus autost välja. „Muidugi on see mäng. Aga ära muretse, ma olen alati peale jäänud.”

Dana uuris sohva sinist katteriiet, mitte et see oleks teda huvitanud, aga see oli lihtsam kui rääkida vastas istuva naisega. Kui vaikus liiga pikaks venis, oli ta sunnitud pöörama pilgu sõbrannale.

„See läks luhta,” tunnistas Dana, mis oli talle sama raske kui kaotus ise. „Ma viisin ta jaoskonda ja teda küsitleti mitu tundi.”

„Ja edasi?” küsis Izzy õhinal.

„Tulutult. Garth oli sõbralik, koostöövalmis, aga ei võtnud midagi omaks.”

Izzy nägu tõmbus naerule. „Tore!”

Dana vaatas talle karmilt otsa. „Sa ju tead, et see mees on süüdi plahvatuses, mis oleks su äärepealt tapnud.”

„Ei ole,” ütles Izzy toolil ettepoole kummardudes. „Ta ei teinud seda, Dana. Ma tean, et ei teinud.”

„Kust sa tead? Sellepärast, et ta ütles sulle?”

„Osaliselt. Ja sellepärast, et Nick usub seda.”

„Selles häda seisnebki, mõtles olukorra keerukuse üle pahane Dana. Nick o n hea inimene. Ja ta tundis Garthi paremini kui ükski teine.

„Sellest ei piisa.”

„Ma tahan teda uskuda.”

„Uskuda seda, mis pole tõsi.”

„Keegi pole tõestanud vastupidist.”

„Ma saan ta kätte, ma vannun seda,” urises Dana. „Ma ei tea, kuidas, aga küll ma midagi leian.”

„Kui ta on süüdi,” ütles Izzy hoiatava häälega, mis pahandas Danat. „Ainult siis, kui ta on süüdi.”

Izzy oli Titani õdedest kõige noorem. Kõige vanem, Lexi, oli olnud Dana kooliõde, ja Skye oli Izzyst aasta vanem. Nad olid kasvanud üles jõukuses ja privilegeeritud seisuses – asjaolu, mida Dana keeldus miinuseks tunnistamast. Titanid olid talle nagu oma pere. Nad hoolitsesid tema eest ja Dana oli valmis nende heaks kõigeks. Ka nende poolvenda rajalt maha võtma.

Umbes üheksa kuud tagasi oli Lexi spaa sattunud rahalistesse raskustesse. Pärast ettevõtte laiendamise tarbeks raha laenamist anti talle kahe miljoni tagasi maksmiseks ainult kakskümmend üks päeva aega. Mõni nädal hiljem süüdistati Skye heategevusfondi rahapesus. Ka nende isal oli pahandusi. Ta võidusõiduhobuste dopinguproov oli osutunud positiivseks. Kevade ja suve jooksul olid asjad läinud veelgi hullemaks ja lõppenud plahvatusega naftaplatvormil, kus Izzy töötas. Izzy oli plahvatuse tagajärjel tükk aega pime.

Ja kes oli selle kõige taga? See hirmus mees Garth Duncan!

Danal polnud midagi selle vastu, et Garth Jedi kimbutas – vanamees oli olnud Garthi vastu eriti julm –, aga õekesed polnud seda kuidagi ära teeninud. Kuid Garth arvas teisiti.

„Ma oleksin tahtnud ta arreteerida,” ütles Dana, sest Garthi käte raudu panemine oleks olnud ülev hetk. „Või maha lasta.”

„No kuule!” Izzy põrnitses talle otsa. „Sa räägid minu vennast! Ma tean, et ta on teinud nii mõndagi, aga ta vannub, et plahvatusega pole tal mingit pistmist, ja ma usun teda.”

See pole Izzy süü, kinnitas Dana endale. Izzy oli kasvanud üles reaalsest maailmast isoleerituna. Ta ei uskunud, et inimesed võiksid olla üdini halvad. Ja kuna Dana sellega mingil moel nõustus, ajas see teda veel rohkem vihale. Ta ei tahtnud Garthis midagi head näha.

„Teie, rikkad, armastate kokku hoida,” lausus Dana.

„Ma ei ole rikas.”

„Oled, niipea, kui usaldusfondile ligi pääsed.” Ta naaldus sohva seljatoele ja sulges silmad. „Mul on ümberringi rikkad inimesed. Kuidas see sai juhtuda?”

„Sest sa armastad meid,” ütles Izzy.

„Tõsi mis tõsi. Sina ja sinu õed olete mu parimad sõbrad, mis näitab, kui uskumatult arusaaja inimene ma olen.”

Izzy puhkes naerma. „Kas Garth oli sind nähes üllatunud?”

Dana avas silmad ja ajas ennast sirgu. Parem rääkida Izzyga kui meenutada alasti ja tilkuvat Garthi. „Ta võttis asja rahulikult.”

Rohkem kui rahulikult. Ta tundis ennast mugavalt, tal polnud põrmugi piinlik... noh, ta oli peaaegu... sarmikas.

Mis minuga lahti on? Ta ei näinud meestes kunagi sarmi, eriti mitte seesugustes nagu Garth. Garth on tüütu egoistlik tõbras, kes oli teinud halba inimestele, keda tema, Dana, armastab. Ei mingit sarmi. See on välistatud.

Korteriuksele koputati.

Dana kargas püsti, tänulik segamise pärast, ja ruttas ukse poole. Avanud mõlemad lukud, lasi ta sisse Lexi ja Skye.

„Väljas on päris külm,” ütles Skye õhukest jakki seljast võttes. „Just nagu oleks talv.”

Dana naeratas. „Kaks kraadi.”

Lexi asetas käe oma rasedusest paisunud kõhule. „Siin on keegi, kes hakkab järjest kosuma. Mina eelistan jahedamat.” Ta haaras Dana käsivarrest kinni. „Kas said ta kätte? Kas ta istub vanglas ja teenindab pedesid?”

„Ei. Teda küsitleti ja ta lasti minema.”

„Neetud!”

„Kõik on korras,” ütles Izzy, tõusis ja embas mõlemat õde. „Ma luban. Palun istuge. Mul on teile midagi öelda.”

Lexi ja Skye pöördusid Dana poole. „Mida ta nüüd teinud on?”

Dana tõstis käed üles. „Ärge minu käest küsige. Mina olen lihtne kõrvaltvaataja. Aga teil soovitan ma hinge kinni hoida. Te võite istuli kukkuda.”

Lexi ja Skye vahetasid enne sohvale istumist ärevaid pilke. Ukse juures seisev Dana oli kindel, et Izzy iseäralik teade tekitab tõelise plahvatuse. Ta tahtis näha, mis toimub.

Izzy raputas pead ja kohendas siis oma lokkis juukseid. „Mul on teile midagi teatada,” alustas ta.

„Nii me saime aru jah,” ütles Lexi kaitsva käe kõhule asetades. „Mis see on?”

„Garthi kohta. Nagu te teate, rääkisin ma temaga just enne seda, kui Nickiga kokku sain. Ta toetab Nicki ja vastutab selle eest, mis juhtus.”

„Seda ta peabki tegema,” kähvas Skye. „Mees poeb kas või nahast välja, et hävitada kõik, mille nimel teie kaks olete töötanud. Just see ajabki mind hulluks.”

„Vabandage mind.” Izzy raputas pead. „Lubage mul jätkata. Garthiga rääkides lõi mul pilt järsku ette. Ma taipasin, et ta on meie oma liha ja veri. Hea küll, ma olen seda juba mõnda aega teadnud, aga need olid ainult sõnad. Need ei tähendanud midagi.”

Lexi vaatas Dana poole. „Kuhu ta sihib?”

„Mina jään neutraalseks.”

Lexi pöördus uuesti Izzy poole. „Kuhu sa sihid?”

Izzy naeratas. „Me oleme püüdnud ennast tema eest kuude viisi kaitsta ja see pole toiminud. Meie strateegia on olnud täiesti vale. Me ei tohi tema vastu võidelda. Me peame teda tema enda eest kaitsma. Seda ma tahtsin öelda. Garth on meie vend ja meie kohus on tuua ta perekonda. Me päästame ta.”

Skye ja Lexi jõllitasid õde, nende silmad olid šokist pärani. Nende suud vajusid lahti.

Dana pani käed rinnale risti ja vangutas pead. „Olge tervitatud etendust kaema.”