Читать книгу Kuumalt kannul. Titani õed, IV raamat - Susan Mallery - Страница 5

„Päästa teda?” kriiskas Lexi püsti karates ja Izzyle otsa jõllitades. „Kas sa oled arust ära? Kas silmaoperatsioonijärgsed rohud mõjuvad sulle siiani, et sa nii sõgedat juttu ajad? Me ei päästa teda! Ta tahtis sind tappa! Sa oleksid äärepealt pimedaks jäänud. Midagi pole korras! Ega saa eales olema. Ja ta ei kavatsegi meie hävitamist lõpetada. Päästa Garth? Millest? M i k s?”

„Rahune maha ja istu,” ütles Izzy õele. „Mõtle lapsele.”

„Jäta mu laps rahule! Kui sa tema pärast muretseksid, ei kaitseks sa inimest, kes teeb kõik, et meie elu põrguks teha.” Lexi lükkas blondid juuksed näo eest. „Pagan võtku, Izzy, ma ootasin sinult paremat.”

Dana tuli sohva juurde. Ta otsustas vajaduse korral, kui asi hakkab muutuma inetuks, vahele segada.

Izzy tõmbus kangeks. „Oota, mida tahad. Mina rääkisin Garthiga. Ta kuulub perekonda, Lexi. Ta on meiega sama palju bioloogiliselt seotud kui meie omavahel. Talle on liiga tehtud. Isa käitus temaga julmalt, sa tead seda.”

„Olgu. Jed oli nii Garthi kui ka tema ema vastu jõhker. Aga see ei anna talle õigust meid ahistada. Meie pole talle midagi teinud.”

„Tema pole puurseadmete plahvatuses süüdi. Ma usun teda ja Nick usub teda. Mõelge temast nagu Darth Vaderist. Ta vajab iseenda eest kaitset.”

„Kas sa tõesti arvad, et filmiga paralleele tõmbamine sind aitab?” küsis Lexi.

Dana silmitses Skyed, kes kuulas teraselt, kuid ei lausunud sõnagi. Izzy strateegia ei pidanud vett. Skye oli tundelisem kui õed. Kui Izzy tahab, et nad kolmekesi oleksid ühel meelel, oleks ta pidanud alustama Skye veenmisest. Siis oleksid nad saanud kahekesi Lexit töödelda.

„Ta on meie vend,” kordas Izzy kangekaelselt. „Ma nägin temas midagi.”

„Parandamatult rikutud musta ja tühja südant,” pomises Lexi.

„Ma nägin seda, kes ta peaks olema.” Izzy kummardus ettepoole. „Ma nägin neljateistkümneaastast poissi, kes anus raha isalt, kes teda pole kunagi tunnistanud, et päästa ema, kellel oli ajukasvaja. Jed ajas ta minema. Jed viskas ta tänavale. Jed on põhjus, miks Garth tahab kätte maksta.”

„Me kõik teame seda,” lausus Skye vaikselt.

„Aga inimene temas on siiani säilinud. Kujutage ette, milline oleks Garth siis, kui ema poleks haigestunud. Kujutage ette, kui me oleksime temaga kohtunud, kui olime kümne- viieteistkümneaastased. Me oleksime koos üles kasvanud. Me oleksime võinud olla perekond.”

„Praegu on hilja ajas tagasi minna,” ütles Lexi puiselt.

„Aga tulevikku vaadata pole sugugi hilja. Kui ta pole plahvatuses süüdi, siis ei ole ta meile mingit kurja teinud.”

„Mitte et ta poleks üritanud.”

„Ta soovis, et mina ja Nick koos oleksime,” ütles Izzy.

„Tema pärast te ju suhted katkestasitegi,” tuletas Lexi talle meelde.

„Nõus, aga ta taipas oma viga. Ta tuli minu juurde ja palus Nicki eest. Nick ei teadnud seda. Garthil polnud mingit põhjust meid aidata, aga ta aitas. Ta pole halb inimene.”

Lexi ja Skye vahetasid pilke. Izzy märkas muutust ja surus peale.

„Miks ta pidi plahvatuse asjus valetama? Kõik muu võttis ta ju omaks.” Izzy vaatas Dana poole. „Aga mitte midagi seesugust, mille eest saaks teda kohtusse anda.”

„Nii ma aru sain.”

Lexi ohkas ja küsis Danalt: „Kas sa ei püüdnud Izzyle aru pähe panna?”

„Püüdsin,” ütles Dana. „Aga ta on omaette isiksus. Mis on suuremalt osalt sinu süü. Ta on sinu õetirts. Sa oleksid pidanud lapsena ta vastu karmim olema. Aga ei. Sa nunnutasid teda. Ja näed nüüd, mida sa tänutäheks said.”

„Väga naljakas,” ütles Lexi. „Kas sul midagi asjalikku pole lisada?”

Dana silmitses neid kõiki. „Izzy pole loll ja tal on inimeste suhtes hea vaist. Et kas tal on õigus? Ma ei tea. Kas ma peaksin ütlema, et ta eksib täielikult?” Ta jäi korraks vait. „Ei.”

Izzy nägu tõmbus naerule. „Näete nüüd! Dana usub mind.”

„Nii ma ei öelnud,” ütles Dana.

„Aga peaaegu.” Izzy naeratas õdedele. „Aeg surub peale. Minu soov on Garth jõuludeks pere rüppe saada. Siis me võime seda kõik koos tähistada.”

„Anna andeks, aga mina selles ei osale,” ütles Dana üsna veendunult.

„Küll sa osaled,” ütles Izzy naeratades.

„Sina oled see, keda ta tappa üritas,” hakkas Skye lõpuks rääkima. „Kas sa oled absoluutselt kindel, et ta ei teinud seda?”

Izzy naeratus kustus. Ta naaldus ettepoole ja vaatas Skyele otse silma. „Ma vannun. Ma usun teda. Tal on pattusid hingel. Aga tal on omad põhjused meie vastu töötada ja ta o n meie vend. Oma südames tunnen ma, et tema perre võtmine teeks sellele kõigele lõpu. Kõik muutuks paremaks.”

„Jed ei nõustu sellega iial,” ütles Skye.

„Jutt pole Jedist, jutt on meist. Jed on korduvalt näidanud, et keegi meist ei loe talle tuhkagi. Aga sellest pole hullu, sest meie kolm oleme üksteise jaoks olemas. Ja nüüd on meil ka Garth.”

Skye oli hetke vait ja noogutas siis aeglaselt. „Olgu nii.”

Izzy hüppas jalule. „Ma teadsin, et sa mõistad!”

„Võib-olla tema mõistab, aga mina küll mitte,” ütles Lexi. „Isegi kui ma nõustuksin sellega, et ta ei tahtnud sind tappa – millega ma ei nõustu –, aga kõik muu? Tal on palju asju, mille kohta ta peab vastust andma.”

Skye noogutas. „Lexil on õigus. Me peame olema kindlad. Me peame olema kindlad, et see pole trikk. Et ta pole valinud uut strateegiat. Võib-olla ta pole plahvatuses süüdi. Võib-olla see oli halb ajastus või midagi seesugust. Aga on ka teisi vastamata küsimusi.”

Dana köhatas kurgu puhtaks. „Tegelikult pole see Garthi strateegia. See on Izzy strateegia. Ma ei usu, et Garth tahab perekonnaga liituda.”

„Mis teeb asja veelgi ebameeldivamaks,” lausus Lexi.

„Me peame seda tegema,” ütles Izzy põikpäiselt. „Me peame ta päästma.”

„Kui ta on päästmist väärt,” arvas Skye. „Kuidas me võime selles kindlad olla?”

Järgnes hetkeline vaikus, kui naised üksteisele otsa vaatasid. Äkitselt Izzy naeratas.

„Ajame ta vihale,” kuulutas ta rõõmsalt. „Kui mul on õigus ja ta on hea inimene, kes tahab sellest kõigest pääseda, saab ta pahaseks, kuid ei võta midagi halba ette. Kui ta on nii kohutav, nagu teie kolm arvate, siis näitab ta oma õiget palet. Pinge toob esile inimese tõelise iseloomu.”

„Tal on õigus,” ütles Skye pikkamisi. „Kui me teda ärritame, saame peagi teada, milline inimene ta on.”

„Me peame teda provotseerima,” ütles Dana, kellele meeldis mõte Garthi vihale ajada.

Skye naeratas. „Mis oleks, kui üks meist hakkaks teda vaenama? Siis saaksime kaks kärbest ühe hoobiga – me kas tabame ta mõnele teisele kurja tegemast või ta reageerib meie jälitamisele.”

Lexi noogutas. „Kui kõik on nii, nagu Izzy räägib, siis Garth mõistab. Kui ei, siis läheb ta marru ja näitab meile, mis ta kõva koore all peidus on. See oleks kahekordne võit. Mulle see meeldib.”

„Mulle mitte,” ütles Izzy, „aga ma näen, et sellel on mõte sees. Kes meist see peaks olema?”

Dana mõtles sellele, mis oli juhtunud viimaste kuude jooksul, kui hirmul ta sõbrad olid olnud, ja Garthi armutust käitumisest. Ta mõtles sellele, kuidas Jed oli ignoreerinud oma tütreid, jätnud nad üksi olukorda, mille t e m a oli põhjustanud. Ta mõtles sellele, kui väga ta kõigist kolmest õest hoolib.

„Mina teen seda,” ütles ta neid vaadates. „Ma võtan vabad päevad ja pühendun täielikult Garthile.”

„Sa ei saa,” ütles Skye.

„Muidugi saan. Ajas pole küsimus. Teil on vaja objektiivset osapoolt, aga samas kedagi, kes teab, mida otsida. See olen mina.”

„Sel juhul me maksame sulle,” ütles Lexi. „Sa ei saa ilma palgata jääda.”

„Ei tule kõne allagi.”

Skye tõusis ja astus Dana juurde. Ta oli roheliste silmadega leebe loomuga punapea. Tema käivitumine võttis tükk aega, aga kui see kord juba juhtus, oli see muljet avaldav.

„Sõbrad ei lase sõpradel ilma rahata töötada,” ütles Skye. „Me kas maksame sulle või leiame kellegi teise.”

„Neile ei valmista see raskusi,” märkis Izzy. „Nad on rikkad.”

„Kui sa saad oma usaldusfondi kätte, maksad oma osa,” ütles Skye talle.

Dana ei tahtnud neilt raha võtta, aga ta ei soovinud ka uurimistööd kellelegi teisele usaldada. Kaalul oli liiga palju.

„Hästi. Aga mitte rohkem kui mu tavaline palk politseis.”

„Tehtud,” ütles Lexi ennast püsti upitades. „Sina jälgid Garthi ja nuhid välja kõik, mida suudad. Kui ilmneb, et ta on korralik kutt, ajame käpad püsti ja laulame halleluujat! Kui ei, jätame sulle lõbu ta vanglasse tirida.”

Dana naeratas. „See mulle meeldiks.”

Izzy pani käed puusa. „Vaata, et sa tema vastu kena oled!”

„Ma ei jäta ühtegi armi,” lubas Dana.

„Ega ühtegi sinikat.”

Dana ohkas. „Te ei lase mul ka üldse asjast lõbu tunda.”

Garthi sisetelefon surises.

„Kaks daami soovivad teiega kokku saada,” ütles sekretär. „Neil pole kokku lepitud, aga nad ütlesid – tsiteerin – „ta pühendaks meelsasti natuke oma kiirest ajast armsatele inimestele”.”

Garth teadis ainult üht inimest, kes niimoodi räägib. „Izzy ja üks tema õdedest?”

„Preili Skye Titan, söör.”

„Paluge nad sisse.”

Ta tõusis ja läks laua ette. Miks Skye ja Izzy teda näha tahavad? Mitte võidurõõmust. Küsitlust Dallase politseijaoskonnas sai vaevalt võiduks nimetada.

Hetk hiljem tuiskas Izzy kabinetti. Ta pikad tumedad juuksed hüplesid õlgadel. Ta naeratas, just nagu oleks neil mingi meeldiv saladus jagada. Skye loovis ta kannul, just nagu poleks kindel, kas ta tahab ikka sisse tulla.

„Milline ootamatu rõõm,” ütles Garth ja viipas sohvale akna all. „Kas ma tohin daamidele midagi pakkuda?”

„Tänan, ei. Me tulime rääkima,” ütles Izzy patjadele vajudes. „Lexi on teisel arvamusel, pean ma sulle ütlema. Tegelikult pole ta sinus kindel. Ma ütlesin, et sa pole süüdi, aga ainult Skye usub mind.”

Garth silmitses rätsepakostüümis ja pärlitega volüümikat punapead, kes oli Izzy kõrval istet võtnud. „Ja sina oled kindel?”

Külmad rohelised silmad silmitsesid meest. „Ma ütlesin, et tahan uskuda, et sa pole üdini halb. Sellel on vaks vahet.”

„Nõus.” Garth pööras tähelepanu uuesti Izzyle. „Millest me siis räägime?”

„Sinust. Sinu päästmisest.” Izzy kortsutas kulmu. „Kas sa ei mäleta? Me oleme sellest varem rääkinud.”

Izzy oli poetanud paar sentimentaalset lauset selle kohta, et Garth on tema vend ja õed on ta perekond – fakt, mis midagi ei muutnud. Garth oli pidanud seda murtud südame halinaks.

„Sa olid Nicki pärast nördinud,” ütles Garth.

„Oh, palun! Asi polnud selles.” Naine seadis ennast mugavamasse asendisse ja patsutas patja enda kõrval. „Tule! Liitu meiega. Nagu ma tol päeval ütlesin, kuulud sa perekonda. See sinu hävitustöö on lihtsalt tobe. Nii et me tulime sind päästma.”

„Vastu minu tahtmist?”

„Kui see osutub vajalikuks.” Izzy naeratas. „Me oskame olla väga veenvad.”

„Izzy tahab, et sa ühineksid perekonnaga,” ütles Skye.

„Jõulude ajaks,” lisas Izzy.

Garthile meenus, et ta oli midagi sellist varem kuulnud. „Tänan, aga ei.”

„Sul pole valikut.”

„Kas see kuulub sunniviisilise osa juurde?”

„Mhmh. Jäta, Garth. Me oleme su õed. Kas sa pole kunagi soovinud kedagi, kellele patse punuda?”

„Mina loobun.”

„Ära pane teda tähele,” ütles Izzy õele. „Küll ta tuleb.”

„Ja kui ta ei taha?” küsis Skye. „See polnud hästi läbi mõeldud plaan.”

„Millal see on mind enne takistanud?”

Garth ei mäletanud, millal tal nende kahe naise seltsis on nii ebamugav olnud. Ja imelik küll, ta ei osanud selle põhjust määratleda.

Ta sundis ennast minema ja nende juurde istuma.

Skye ütles talle: „Izzy võib olla küll keevaline ja tormakas, aga ta on hea inimestetundja. Ta ütleb, et sa oled seda väärt.”

„Ei ole,” ütles Garth, teades, et mida kauem vestlus kestab, seda raskem on tal olla Titani impeeriumi ülevõtmisel armutu.

Skye uuris meest, silmitses teraselt, otsekui tahtes lugeda ta mõtteid.

„Ma saan aru, miks sa Jedile kaikaid kodaratesse loobid,” ütles ta mõne hetke pärast. „See, mida ta tegi, on kohutav. Mul on tema käitumise pärast häbi ja ma palun tema eest vabandust. Mitte et minu vabandusel oleks mingit väärtust.”

„Ega olegi,” ütles Garth kergelt.

„See on õiglane. Aga meie? Millega meie oleme su põlguse ära teeninud?”

Garthile ei meeldinud sõna „põlgus”. See väljendas emotsiooni, mitte kainet mõistust. „Te olite kerge saak,” ütles ta. „Kui ma kahjustan teid, kahjustan ka Jedi.”

„Aga nüüdseks peaksid sa teadma, et Jedil pole meist sooja ega külma. Ta pole suurem asi isa.”

See oli öeldud kerge tooniga, aga Garth kuulis naise hääles valu. Ta võis olla teadvustanud endale tõde isast, aga see tegi ikkagi valu.

Garth kehitas õlgu. „Mulle aitab ka sellest, kui see teda häirib.”

„See pole nii,” ütles Izzy. „Jäta. Sa ei teadnud, et sellest tuleb selline segadus. See pole sinu stiil.”

Izzy sõnad pahandasid Garthi – võib-olla sellepärast, et see vastas tõele. „Sa ei tea, milline mu stiil on.”

„Ma võin arvata. Sa tahtsid puhast võitu,” ütles Izzy. „Kui alustasid, arvasid sa, et me oleme õnnelik perekond. Haavad ühte ja kõik tunnevad valu. Sa arvasid, et nõrgestad Jedi, kui teed halba nendele, keda ta kõige rohkem armastab. Millega panid suuresti mööda, suur vend. Ja nüüd on sul tobe tunne, eks ole?”

„Ei.” Tobe polnud see, mida Garth tundis.

Halastamatum pool temas sundis neile tõtt rääkima. Et isa oli tulnud tema juurde ja pakkunud võimalust juhtida Titani tingimusel, et Jedi kolmele tütrele ei jääks sentigi.

Aga Garth ei öelnud seda. Ta ei tahtnud neile rohkem haiget teha. Jed oskab seda hästi ka ilma teiste abita.

„Me pole su vaenlased,” ütles Skye. „Me ei taha sinult midagi.” Ta vaatas Izzy poole, kes raputas pead, ja ohkas seejärel. „Izzy tahab, et sa kuuluksid pere hulka, aga mitte nii. Me ei taha võimu ega raha. Me tahame lihtsalt rahus elada. Kas sa ei usu seda või oled läinud liiga kaugele, et taganeda?”

Enne kui Garth jõudis vastata, nihutas Izzy ennast ta kõrvale. Naine kummardus ja puudutas mehe käsivart.

„Meil on su emast väga kahju. Ma ei taipa, kuidas Jed sai olla nii südametu ja õel – mis on muidugi üks ja sama. Aga võib-olla ma taipan ja see hirmutab mind. Ta on ka minu isa. Miks ta peab nii halb olema?”

Garth ei tahtnud mõelda emast ja sellest, mis temaga juhtus. Ta tõmbus eemale. „Sel jutul pole mõtet. Ma olen teinud oma otsuse. Ma tean, mida tahan, ja saavutan selle.”

Izzy naeratas. „Sa ei saa. Meie oleme su pere. Mitte Jed. Jed on selle ära teeninud, aga meie mitte. Sa tead, et me pole milleski süüdi. Mida rohkem sa meile vastu töötad, seda rohkem oled Jedi moodi, mida sa tegelikult ei ole.”

Garth teadis, et see on tõsi, kuid ei öelnud midagi.

„Sa avaldad talle survet, Izzy,” ütles Skye. „Lõpeta ära. Aitab emotsionaalsest väljapressimisest. Räägime asjast. Kui sina ei korraldanud plahvatust, kes siis seda tegi? Või oli see õnnetusjuhtum?”

Garthile meeldis teemamuutus. „Esialgne uurimine näitab, et seal oli inimkäsi mängus. Keegi tegi seda meelega.”

„Kui mitte sina, kes siis?” küsis Skye.

„Ma uurin selle välja.”

„Miks see sulle korda läheb?” küsis Izzy.

„Ma vastutan ainult selle eest, mida olen teinud, aga mitte millegi muu eest.”

„Kõige selle juures, mida oled teinud, oled sa kahtlusalune.”

Garth noogutas. „Ma tean. Aga see polnud mina. Plahvatused on liiga ohtlikud. Nende puhul on võimatu tulemust ette aimata. Mina tahan alati teada, millega mäng lõpeb.”

„Ma ei usu, et sa nõustuksid valedetektori testiga,” ütles Skye.

Garth naeris. „Ei.” Kuigi ma vastaksin meelsasti politseinik Dana küsimustele, mõtles ta lõbusalt. Dana otsustavus ja aukartmatus intrigeerisid teda.

„Kui sa avastad süüdlase, kas sa ütled meile?” küsis Skye.

„Olge selle palvega ettevaatlikud. Teile võib vastus mitte meeldida.”

Skye kortsutas kulmu. „Kas sa juba tead?”

„Ma kahtlustan. Aga see pole teadmine.”

Skye näoilme oli rusutud, otsekui mõtleks millestki, mida on võimatu uskuda. „Kas sa räägid meile?” kordas ta vaikselt oma küsimust.

„Jah.”

„Kindlasti?”

„Ma räägin,” kinnitas Garth.

Skye tõusis püsti. „Siis me jääme ootama.”

Garth ja Izzy tõusid samuti.

Izzy vaatas Garthile otsa. „See pereküsimus. Ma mõtlen tõsiselt. Sa oled üks meist. Ära ole väiklane.”

Ja enne kui Garth jõudis teda takistada, võttis Izzy tal ümbert kinni ja surus ennast tema vastu. Kallistus oli ebamugav ja harjumatu. Garth oli naiste kallistustega harjunud, aga see siin oli erinev.

Izzy lasi mehe lahti ja vaatas talle otsa. Ta suu oli kergel naerul.

„Järgmine kord kallistad sina mind,” lausus ta sosinal. „Sa vajad meid, Garth. Ja meie vajame sind.” Siis tõusis ta kikivarvule ja suudles Garthi põsele. „Kõik läheb hästi.”

Just nagu tahaks ta Garthile kindlust anda. Aga see oli Garthi mäng ja ta kavatseb selle võita. Kas nad ei saa aru?

Skye silmitses meest. „Ma pole selleks kallistamise värgiks veel valmis.”

„Pole hullu.”

„Ma loodan, et Izzyl on õigus. Ma loodan, et sa oled päästmist väärt. Me teeme selle kindlaks.” Ta naeratas. „Meeldib see sulle või mitte.”

Naised lahkusid.

Garth vaatas neile järele, tahtis tagasi kutsuda ja öelda, et ta pole päästmist väärt. Et nad raiskavad ilmaaegu oma aega ja energiat. Aga samas oli tal kummaline tunne, et õed on selle raundi võitnud, ja see ootamatu võit ei masendanud teda.

Kell oli üheksa saamas, kui Garth õhtul garaažist liftiga üles sõitis. Ta oli väsinud, mis polnud pärast viieteistkümnetunnist tööpäeva mingi ime, aga seekord oli väsimus rusuvam kui tavaliselt. Ta oli võtnud koju kaasa portfellitäie tööd, millega tal polnud kavatsust tegelda, ning peale selle oli tal tunne, et ei taha täna õhtul üksi olla.

Kui ta oleks püüdnud oma meeleolu analüüsida – mida ta harva viitsis teha –, oleks ta jõudnud järeldusele, et tunneb üksindust.

Muidugi ei tähendanud see, et ta peaks õhtuti sõpradega pokkerit mängima, aga viimasel ajal muutus tühjus aina rusuvamaks. Võib-olla sellepärast, et ta oli kaotanud oma parima sõbra. Aga võib-olla vajab ta praegu lihtsalt üht korralikku napsi, et lösutada siis televiisori ees ja jalgpalli vaadata.

Kui lift alumisel korrusel peatus, astus Garth välja ja läks posti võtma. Lukustatud postkastide juurde minnes nägi ta polsterdatud pingil kedagi istumas. Tuttavat, kes teda silmitses.

Dana Birch tõusis püsti. „Teil on pikad tööpäevad.”

Dana polnud mundris. Tal olid jalas teksapüksid ja saapad, seljas nahkjope. Ei midagi moekat ega uhket, kuid see praktiline riietus sobis talle.

Garth pööras pilgu George’ile, õhtuse vahetuse uksehoidjale. Vanem mees niheles kohmetult.

„Teile on külaline, härra Duncan.”

„Ma näen.”

Dana astus tema poole. „Ärge süüdistage George’i. Tema õepoeg asus äsja Titanville’i politseisse tööle. Ma olen teda paar korda aidanud ja George tunneb ennast võlglasena.”

„Kas tõesti?”

Garth võttis posti ja surus kaenla alla. Tal oli ühes käes portfell ja teises kott Hiina kiirtoiduga. „Miks te tulite?”

„Teie pärast.”

Mitte et see oleks Garthile midagi lugenud – ta ei kartnud seda võimukat naist. Tegelikult oli see meeldiv väljakutse. Dana suujoones oli midagi sarmikat. Täidlane alumine huul, kergelt kaardus nurgad. See kõneles sensuaalsusest ja oli paljulubav. Või meeldis Garthile lihtsalt nii mõelda.

„Kas tahate mu fänniklubi asutada?”

„Mitte just nii. Ma võtsin ennast töölt vabaks, et teid jälgida. Ma ei jäta teid enne rahule, kui saan teada, kes või mis te olete.”

„Te juba teate, kes ma olen.”

„Mitte päriselt. Izzy arvab, et te sobite vennaks. Skye ja Lexi pole selles nii kindlad.”

Ootamatu pööre. „Kas teie hääl on otsustav?”

Dana naeratas. „Ma tulin teie iseloomu analüüsima. Võtke seda kui tuleproovi.”

Garth oleks võinud anda Titani-õdedele punkti loova mõtlemise eest. „Te ei suuda mind hirmutada, Dana.”

„Andke mulle aega!”

Garth puhkes naerma ja näitas talle toidukotti. „Kas soovite süüa? Siit jätkub kahele.”

„Milline vedamine!”

„Kas see tähendab nõustumist?”

Dana kõhkles hetke ja haaras siis koti. „Jah. Miks mitte?”

Nad astusid lifti poole.

Valvelauast möödudes tõstis George pöidla tunnustavalt püsti. Garth hoidis naeru tagasi. Arvestades seda, et Dana on vaenulik ja otsustanud näha temas ainult halba, on võimalused meeldivat ööd veeta nullilähedased. Aga Garth polnud mees, kes ei naudiks korralikku väljakutset.