Читать книгу Südamelt ära. Titani õed, III raamat - Susan Mallery - Страница 4

Filmides saab vaataja enne ebameeldiva sündmuse juhtumist alati hoiatuse. Muusika muutub pinevaks, positiivne kangelane lubab, et kõik saab kohe korda, või hakkavad kaadrid järsku aegluubis liikuma.

Elu ei ole nii selgepiiriline.

Izzy Titan oli juba kuu aega järjest iga päev aknaäärsel toolil istunud, hägust maailma vahtinud ja ennast haletsenud. Igaüks ei oleks sellega piirdunud, kuid seegi aitas päeva sisustada. Ta ei teinud välja õdede palvetest koos lõunat süüa, poode kammida ega isegi trepist alla õhtust sööma minna. Nagu tavainimene. Kui pealekäimine muutus tüütuks, tuletas Izzy kõigile meelde, et ta ei ole enam tavaline, vaid invaliid. Kui sellestki polnud kasu, lõi ta ukse pauguga kinni ja lukustas selle niikauaks, kuni õed lahkusid. Ta oli alati endast maksimumi andnud ja praegu oli ta valmis kas või enesehaletsuse kuningannaks muutuma, kui vaja.

Viimaks lakkasid õed teda tüütamast. See pidanuks tõeliselt selge vihje olema.

Hoiatusi ei olnud. Ühel hetkel konutas ta oma tavapärasel kohal ja järgmisel haaras keegi tal pihast, tõstis ta jalule ning vinnas ta ülilaiale ja ülikõvale õlale.

„Mida kuradit te teete?” röögatas Izzy, kui talle veri pähe valgus ja see teda pisut uimaseks tegi.

„See on minu töö. Puikle, palju tahad. Sa ei saa mulle midagi teha.”

Säärasele väljakutsele polnud võimalik selga pöörata. Ent kui Izzy üritas kallaletungijat jalaga põtkida, põimis too käe ümber tema säärte ja hoidis teda paigal. Ka väänlemisest polnud kasu. Mehe musklid olid suured nagu kivilahmakad ja kuu aega halvavat enesehaletsust oli Izzy plikalikult nõrgaks muutnud.

„Ma vannun,” alustas ta, kui mees ümber pööras ja kõndima hakkas. „Kas teate, kes ma olen?”

„Izzy Titan. Hei, Skye!”

Hei, Skye?

Izzy kergitas pead, püüdes ümbrusest sotti saada. Paraku oli tuba pime ja ähmane ning ta ei suutnud ainsatki üksikasja tuvastada.

„Skye?” hõikas ta. „Oled sa siin?”

„Oi, Izzy,” vastas õde murelikult, kuid mitte liiga ärevalt. Ta ei paistnud sugugi kartvat. „Me ei osanud midagi muud ette võtta.”

„Me?”

„Mina olen ka siin,” ütles teine õde Lexi. „See on sinu enda huvides.”

„Minu röövimine?”

„Nickil on palju soovitajaid. Ise ütlesid, et arst tahtis sulle antidepressandid välja kirjutada, aga sina ei olnud nõus. See on parem variant.”

„Mida?”

„Sa keeldusid oma toast väljumast ja meiega rääkimast. Sellest on juba kuu aega möödas, Izzy.”

„Te lasete mu röövida, kuna ma keeldusin teiega poodi tulemast? Kas olete peast põrunud?”

Nad siirdusid koridori. Izzy sai sellest aru, kuna ümbrus pimenes veelgi ja tema sõrmed puudutasid seinu. Nad liikusid alla, alla, alla pimedusse.

Iga samm raputas tema keha. Kui ta oleks söönud lõunat, mille pärast õed suure numbri tegid, siis oksendanuks ta selle praegu välja.

„Ma ei tee nalja,” kriiskas ta. „Jätke kohe järele! Teie kõik. Nick, mind ei huvita, mida mu õed ütlesid, ma polnud sellega päri. Pane mind kohe maha või kupatan su trellide taha nii kauaks, et õpid aja jooksul Bubba seksiorjaks olemist nautima.”

„Sa kinnitasid allkirjaga oma nõusolekut,” lausus musklimees rahulikult ja jätkas läbi maja kõndimist.

„Mida?”

„Sa kinnitasid allkirjaga oma nõusolekut. Dokument on mul taskus.”

Izzy tahtis nördimusest karjuda, kui talle meenus, kuidas Skye oli palunud tal paarile tšekile alla kirjutada, et võiks tema eest arveid maksta.

„Ta kavaldas mu üle. Ma olen pime! Ma ei teadnud, millele alla kirjutasin.”

Nad läksid õue. Izzy nägi puude häguseid piirjooni ja tunnetas päikese valgust ning soojust.

„Sa ei tohiks anda allkirja dokumentidele, mida sa lugeda ei suuda,” manitses Nick.

Izzy kuulis tema hääles pilget ja see ajas teda kohutavalt närvi. Mõne sekundi pärast avas mees autoukse ja poetas ta siledale nahkistmele. Enne kui Nick jõudis ukse sulgeda, trügis Izzy temast mööda ja sööstis vabadusse. Ta tegi kolm sammu, misjärel tal haarati uuesti pihast ja suruti enda vastu.

Izzyl oli tunne, nagu liibunuks ta vastu mäekülge. Ta peksis jalgadega ja üritas kätt vabaks kiskuda. Ärritus läks üle raevuks ja tundeks, et teda on reedetud. Ta pöördus maja poole – vähemalt suutis ta seda suuruse järgi tuvastada – ja oletas, et õed on uksemademel.

„Kuidas te võisite minuga niiviisi käituda?” pahvatas ta. „Te olete minu perekond.”

„Izzy, me armastame sind.” Skye neelas pisaraid.

Tore, mõtles Izzy raevukalt. Ta lootis, et Skye vaevleb elu lõpuni süümepiinades.

„Me ei osanud midagi muud peale hakata,” hüüdis Lexi ebalevalt.

„Mina ei teeks teiega ealeski nii!” karjus Izzy. „Ärge arvake, et ma teile andestan. Mitte iialgi!” Tema viimased sõnad kostsid juba sõidu- või sportauto tagaistmelt, kuhu ta visati. Ta ei saanud täpselt aru, kummaga tegemist oli. Uks paugatas kinni, enne kui ta jõudis uuesti põgeneda. Izzy püüdis ukselingist haarata, kuid seda polnudki. Samuti ei õnnestunud tal aknaid avada.

Mõne hetke pärast avastas ta taga- ja juhiistme vahelt paksu võrekujulise sirmi. Ta oli lõksus.

Ta kuulis ukse avanemist ja nägi läbi udu Nicki rooli istumas. Nad sõitsid minema. Õed olid palganud võhivõõra mehe teda kodust ära viima ja temaga jumal teab mida tegema. Nad olid ta hüljanud. Ei. Hullemgi veel – nad olid temast vabanemiseks tegutsema asunud. Kaks inimest, kellele ta oli terve elu lootnud, pidasid teda liiga tülikaks ja viskasid ta minema nagu prügi.

Järgmised kolm tundi ületas Nick Hollister viieteistkümne kilomeetri jagu lubatud sõidukiirust. Ta tahtis veelgi kiiremini sõita, kuid teadis, et paratamatust ei saa vältida. Tema nägus tumedapäine reisija vahtis aknast välja meelekindlusega, mis andis mõista, et naine kaotab kümmekonna sekundi pärast enesevalitsuse.

„Kui tahad, võid nutta,” lubas Nick. „Mind see ei häiri.” Ta oli pisaratest hullematki näinud.

Izzy ei vaadanud tema poolegi. „Seda rõõmu ma sulle ei kingi.”

„Arvad, et sinu nutma puhkemine tähistab minu võitu?”

„Kas jõhkardid ei naudi alati teadmist, et on kedagi haavanud? Sa ei võitnud. Mind sa juba ei murra.”

Nende sõnadega ajas Izzy meest trotsides pea vaistlikult püsti. Väga hea, mõtles Nick süngelt. See naine vajab ohtralt jõudu, kui tahab tagasitee leida. Nicki ülesanne oli veenduda, et Izzy selle leiaks.

„Sind murda?” küsis ta, tegemata välja tõigast, et teda oli jõhkardiks nimetatud. Ta oli naise ellu tormanud ja ta kõige tuttava juurest eemale tirinud. Asjaolud ei olnud sugugi meeldivad. Ta mõistis hirmu tundmatuse ees, ehkki Izzy tundmatus oli märksa piiritletum, kui tema oma oli olnud. „Küll sa oled dramaatiline.”

„No kuule, sina viskasid mind sõiduauto tagaistmele!”

„Sportauto.”

„Mis tahes. See on inimrööv. Võin olla selline, nagu tahan.”

„Sinu õed teavad, kus sa oled ja mis sinuga juhtub, kui pärale jõuad.”

„Ja miks see peaks mind lohutama?” Izzy neelatas. „Ära parem räägi minuga.”

Nick adus naise hääles hirmu. See väljendus ka kanges kehahoiakus. Hirmu taga oli õudus ja ehkki Nick soovis naise tähelepanu köita, ei vajanud ta seda liiga pingsalt.

„Minu nimi on Nick Hollister,” ütles ta leebel toonil, mis aitas ka taltsutamata hobuseid rahustada. „Mul on oma kool, mis korraldab firmadele ellujäämiskoolitusi. See aitab mul arveid maksta. Samuti tegelen lastega, kes on üle elanud traumaatilise kaotuse või langenud vägivaldse kuriteo ohvriks. Õpetan neid minu maailmas ellu jääma. See aitab neil oma maailmaga toime tulla.”

Izzy vahtis aknast välja ega teinud meest märkamagi. Nick nuputas, kui palju naine tegelikult näeb.

„Sinu õed palusid mul sind mõneks nädalaks enda juurde võtta, et aidata sul pimedusega kohaneda.”

„Ma ei ole pime!” nähvas Izzy. „Kolmkümmend protsenti nägemisvõimest on alles!”

„Sa käitud nagu pime,” selgitas mees, „oled juba kuu aega oma toas redutanud.”

„Ma ei suuda midagi muud teha.”

„Ja sinu elu on läbi? Ühe tühise raskuse pärast? Avaldab muljet.”

„Jää vait!” röögatas Izzy. „Sa ei tea, millest räägid. Sina näed normaalselt.”

„Kas poleks huvitav, kui ma ei näeks midagi?” Nick õõtsutas end kergelt. Sportauto vänderdas pisut. Izzy ei vaevunud pilku tõstma.

„Väga naljakas.”

„Nii ma arvasingi,” kostis Nick. „Kuule, nad hoolivad sinust. Sinu õed,” täpsustas ta igaks juhuks.

Seekord heitis Izzy mehele põgusa pilgu ja pööritas silmi. Tema pähkelpruunid silmaterad olid kahjustamata. „Ma olen täiesti võimeline vestlust ülal hoidma. Arvatavasti olen targem kui sina.”

„Kahtlen selles.”

„No kuule.”

„Kui tark tegu on oma tagumikku lömmi istuda ja ennast haletseda?”

Izzy lõi selja sirgu ja põrnitses meest. „Ma sattusin plahvatuse keskele,” venitas ta veendumaks, et teine kõigest aru saab. „Oleksin võinud surma saada.”

„Aga ei saanud.”

„Ma sain tõsiselt viga ja kaotasin suurema osa nägemisvõimest.”

„Sa võiksid nägemise kas või homme tagasi saada, kui ei suhtuks operatsioonisse nagu mingi plika.”

Nick kiikas tahavaatepeeglisse ja märkas, et naine on silmad vidukile ajanud.

„Plika?” küsis Izzy vaikselt.

„Jah. Tead küll. Argpüks, kel jääb julgusest puudu.”

„Mulle aitab!” käratas Izzy. „Lase mind välja, otsekohe! Pane mind maha või tapan su oma kätega. Kisun sind paljaste sõrmedega tükkideks ja söödan tükid madudele.”

„Maod ei söö inimliha.”

„Vakka!”

„Skye ei maininud poole sõnagagi, et oled hüsteerik.”

„Lase mind välja!”

„Ei.”

Izzy hakkas võret kangutama, kuid see oli mõeldud taltsutama märksa tugevamaid inimesi kui temasugune nääpsuke, kel pole lihaseid ollagi.

„Ta hoiatas siiski, et oled raske iseloomuga,” möönis mees. „Selle eest võtan lisatasu.”

Izzy vajus istme seljatoele ja jätkas tagaaknast välja vaatamist.

„Kui sa operatsioonile ei lähe, pead olemasolevate vahenditega ellu jääma,” selgitas Nick. „Siin tulen mängu mina. Ma õpetan sind läbi lööma. Oled minu juures niikaua, kuni suudad omal käel toime tulla.”

„Aga kui ma ei taha üksi olla?”

„Arvad, et õed tahavad sinuga ööpäevad läbi jännata? Neil on oma elu. Kui vana sa oled? Kakskümmend viis? Kakskümmend kuus? Ja oled juba valmis alla andma?”

„Käi põrgusse!”

„Olen seal juba käinud.”

Nick keeras tuttavale sillutatud erateele ja sõitis kahekorruselise peahoone ette. Ta oli ostnud päevinäinud rantšo kaheksa aastat tagasi. Naaberrantšode omanikud üürisid talt loomade jaoks karjamaad, aga tema kasutas kaheksahektarilist metsikut loodust oma pelgupaigana. Ta pidas suures tallis tosinat hobust ja oli ehitanud mitu külalistemaja klientide majutamiseks. Olid ka koosolekuruumid, restorani tasemel köök, mis suutis pakkuda toitlustusteenust kuni viiekümnele inimesele, ja suur meediaruum, mis pakkunuks tugevat konkurentsi kobarkinole.

Izzyl tuleb kokkupuuteid arvatavasti ainult talliga. Nick kavatses naist nii palju tagant utsitada, et tollel ei jääks enesehaletsuseks aega. Senise käitumise põhjal aimas ta juba, et naine kavatseb igal sammul vastupanu osutada, kuid see teda ei morjendanud. Lõpuks võidab ta niikuinii, kui Izzy sõnu kasutada, sest see on tema töö.

Nick parkis auto maja ette ja jättis mootori seisma.

„Oleme kohal,” katkestas ta vaikuse.

Izzy põimis käed rinnale vaheliti ja põrnitses aknast välja.

„Kui ma sind välja lasen, võid plehku panna, kui soovid. Lähimast naabrist oleme umbes poolteise kilomeetri kaugusel ja kuueteistkümne kilomeetri raadiuses pole ühtki linna. Aga kui tahad putket teha, siis ma ei takista sind. Õhutemperatuur läheneb kolmekümne kaheksale kraadile. Veeta pead heal juhul kolm päeva vastu. Kui sa just lõgismaolt hammustada ei saa ja varem ei sure.”

„Oi-oi,” lausus Izzy mehe poole vaatamata. „Ma olen hirmust nõrkemas. Kas järgmisena ähvardad mind piitsa ja ahelatega?”

„Ma ei tööta harilikult täiskasvanutega, kuid sulle tegin erandi. Ära arva, et see saab lihtne olema. Hakkad toa ja kõhutäie eest töötama. Kes ei tööta, see ei söö.”

Izzy keeras pea järsu liigutusega mehe poole. „Minu õed maksavad sulle. Sa ei tohi mind näljutada.”

Mees muigas. „Võin teha, mida tahan. Ega mina pime ole.”

„Mine vittu!”

„Sa ei ole minu maitse.”

Kui võre poleks neid lahutanud, ukerdanuks Izzy üle istmete ja tunginuks Nickile kallale. See mees oli nii ennast täis, õel ja ükskõikne. Kas ta ei teadnud, mida Izzy oli pidanud üle elama? Izzy oli kaotanud suurema osa nägemisvõimest. Lihtne on olla enesekindel, kui tervis on korras. Izzy oli valmis kihla vedama, et Nick ei tea kartmisest tuhkagi.

Ta vihkas seda meest ja nüüd ka oma õdesid. Raske öelda, keda ta rohkem jälestas. Temas pulbitsev viha ähvardas talt enesevalitsuse röövida. Ainuke häda oli selles, et tal polnud kellegagi kakelda. Vähemalt esialgu.

Nick ronis sportautost välja ja kõndis tema poolele. Uks avanes. Izzy tundis nahal pärastlõunast leitsakut.

Ta tahtis tagasi Lexi majja, jahedasse tuppa oma aknaäärsele toolile. Möödunud kuu jooksul olid neli seina talle pelgupaika pakkunud. Ent õed olid ta minema saatnud. Ta oli üksi.

Izzy tõusis autoistmelt ja läks Nicki järel suurde majja. Kohe, kui nad sisenesid, muutus ümbrus hämaraks ja Izzy nägemisvõime kahanes. Maailm pimenes nii palju, et ta suutis vaid ähmaseid piirjooni eristada.

„See on peahoone,” selgitas mees. „Sina magad ülakorrusel. Esimene uks vasakut kätt. Vannituba on toaga ühendatud. Sinu pagas on seal. Asjad võid hiljem lahti pakkida. Praegu viibime elutoas. Seda ei kasutata eriti tihti. Siitkaudu pääseb kööki.”

Izzy sai hääle järgi aru, et Nick on kaugenenud, kuid ta ei näinud õieti midagi. Ta üritas mehele järgneda, kuid põrkas vastu lauda ja komistas trepiastmel, mille olemasolu mees polnud vaevunud mainima. Izzy üritas tasakaalu hoida, kuid hoog oli liiga suur ja põrand tuhises ülikiiresti tema poole.

Tuttav jõuline käsi haaras tal pihast ja upitas ta jalule.

„Võib-olla peaksid keppi kasutama,” pakkus mees.

„Võib-olla peaksid mind trepiastmete eest hoiatama.”

„Küll sa need üles leiad.”

„Ja ongi kõik?” sai Izzy pahaseks. „Jääme korraks seisma, sinu hämmastav hoolivus toob mulle pisarad silma. Ma kukkusin.”

„Ma tean. Ja mis siis? Seda juhtub veel. Sa lihtsalt tõused ja liigud edasi. Või oled seda tüüpi inimene, kes jääb lamama ja ennast haletsema? Ah, sa ei pea vastama, tean juba vastust.”

Izzy tahtis öelda, et ta ei ole selline. Ta oli harjunud mäkke ronima, lennukitest välja hüppama ja koos haidega ujuma. Ta ei uskunud enesehaletsusse ega loobumisse. Vähemalt kuni plahvatuseni.

„Sa ei mõista mind,” kurtis ta.

„Oled kindel?”

Izzy kuulis samme, kuid ei suutnud tuvastada, kust need tulevad. Kes siin veel on ja mida too isik temast tahab?

„Ahaa, sa oled tagasi. Tore. Ma tahan sinult dokumentidele allkirju, Nick. Ja sina oled vist Izzy. Olen sinu kohta nii mõndagi imelist kuulnud.”

Mees haaras Izzyl käest ja raputas seda. Tema sõrmed olid peaaegu sama pehmed kui Skye või Lexi omad.

„Meil hakkab lõbus olema. Sa ikka tead, et elad selles majas, eks? Ülemisel korrusel. Valisin sulle isiklikult toa. Seal on hea valgustus. Kas Nick teeb sulle majas ekskursiooni? Eks ole oivaline köök? Ausõna, meie kokk-majapidajanna Norma tapab mu ühel päeval oma küpsistega. Ma ei suuda neile vastu panna, aga ma ei ole nõus veelgi kitsamaid teksasid kandma. Mulle meeldivad su juuksed. Kas need on loomulikud lokid? Väga ilusad. On ju, Nick?”

„Vapustavad,” kohmas Nick pigem alistunult kui kannatamatult.

Izzy pöördus agara uustulnuka poole. „Kes teie olete?”

Too puhkes naerma. „Oh mind rumalat. Peaksin end tutvustama. Mina olen Aaron. Aaron Levine. Kahe A-ga. Ma töötan Nicki alluvuses.” Ta haaras Izzyl kätest ja tüüris ta kööki.

„Olen firma mänedžer ning tegelen firmadele koolituste broneerimise ja järelevaatamisega kogu koolituse vältel. Samuti kannan hoolt selle eest, et Hollisteri instituudis kõik laabuks. Nick hoolitseb laste eest. Tal on tuline soov neid vaesekesi aidata. See on temast väga armas.”

Aaron patsutas Izzy kätt. „Hea küll, sinust paremal on külmkapp, aga sinu asemel ma ei läheks sinna. Normal on toiduainevarude suhtes peremeheinstinkt. Eeskojas on teine külmkapp jookide ja suupistetega. Varsti näitan. Nurgas on laud. Kas näed seda? Seal on väga valge. Söögiajal helistab Norma kellukest ja kõik tormavad sööma nagu koerad.” Ta kihistas naerda. „Eks ole Texas tore? Mujal ei võeta mehi, kes maonahast saapaid ja hiigelsuure pandlaga püksirihma kannavad, üldse tõsiselt. Tead küll, mida mehe rihmapandla suuruse kohta öeldakse.”

Izzy oli suures segaduses. Ta tundis end eksinu ja ebakindlana. Aknast sisse voolavas valguses nägi ta laudade ja veel millegi, arvatavasti toolide, piirjooni. Aga kes oli Aaron? Kuidas Nicki-sugune mehine mees nii võluva, naljaka ja ilmselgelt homoseksuaalse Aaroniga kokku sattus? Kui ta just ise ka...

Izzy kiikas sinnapoole, kus Nick oli äsja seisnud.

„Ei,” pomises keegi talle kõrva sisse.

„Mis ei?” küsis Izzy.

„Ma tean, mida sa mõtled, ja vastus on ei.”

Aaron müksas Izzyt õlaga. „Sa tahad teada, kas Nick on gei? Oleks see ainult nii! Ta külastab linnas naistuttavaid. Väga johnwayne’ilik. Ta ratsutab linna, võrgutab kooliõpetajanna ja ratsutab minema, et järgmisel päeval võitlusse astuda.”

Izzy hõõrus otsaesist. „Ma ei mäleta seda filmi.”

„Saad aru küll, mida ma silmas pean. Siin on eeskoda.” Aaron surus Izzy käe vastu midagi külmkapitaolist. „Siin leidub ohtralt vett, karastusjooke ja muud säärast. Ära pori tuppa too, muidu tõmbab Norma sul naha üle kõrvade. Ma ei tee nalja. Kui ma ei eksi, siis ta kollektsioneerib nuge.”

„Aaron?”

„Jah, Nick.”

„Ma viin nüüd Izzy ekskursiooni lõpule.”

Aaron tardus. „Võin seda ise teha.”

„Ma tean, aga teen seda siiski ise.”

„Izzy on uus. Ta on närvis.”

„Ja ta seisab muide siinsamas,” torises Izzy, kel oli hea meel, et Aaron püüab aidata, kuid talle ei meeldinud põrmugi, et temast räägitakse nagu sõnajalgtaimest.

Nick ei lausunud sõnagi. Võimalik, et ta vehkis ägedalt kätega või lihtsalt põrnitses teist meest. Izzyl polnud aimugi. Mõne sekundi pärast lasi Aaron tema käest lahti ja taandus.

„Hästi,” ütles Aaron ohates. „Izzy, võta teatavaks, et mida tahes Nick ka ütleks, tal on tegelikult sinu siiatuleku üle hea meel ja ta peab sind kenaks.” Ta kummardus lähemale ja sosistas: „Räägime pärastpoole.”

Nende sõnadega tegi ta minekut.

„Tule minu järel,” ütles Nick ja hakkas kõndima.

Izzy tahtis veel kord rõhutada, et ta on pime, kuid taipas siis, et kuuleb puupõrandal saabaste klobinat. Ta järgnes häälele, lõi puusa vastu letinurka ära ja komistas lävepakul.

Nad suundusid välja. Ta nägi eredamat valgust ja tundis suurt kuumust.

„Sina töötad tallis,” teatas Nicki tume kogu Izzy silme ees. „Sealse töö eest vastutab Rita. Tee, mida ta käsib. Meil on kaksteist hobust, kelle järel tuleb koristada, keda tuleb toita ja kasida. See peaks sulle küllaldaselt tegevust pakkuma. Kui oled ümbrusega harjunud, võid hakata neid tarandikus treenima. Paari nädala pärast toimub siin ühe firma koolitus. Sellesse annavad kõik oma panuse, kaasa arvatud sina.”

Izzy ootas, kuni nad olid varjulisemasse paika jõudnud, jäi seisma ja põimis käed rinnale vaheliti. „Ma ei tea, kelleks sa end pead, aga mind sa ei kamanda. Sa viid mind õe majja tagasi – kohe!”

„Kahju, et sa pime oled, sest kui sa praegu mu ilmet näeksid, siis saaksid kohe aru, et seda ei juhtu. Järelikult pean sind suuliselt veenma.” Nick astus lähemale. „Ei. Kas on selge?”

Izzy pigistas peopesad rusikaisse ja sihtis enda ees seisvat tumedat kogu. „Ei ole selge. Mitte miski pole selge!” röökis ta. „Kuidas sa ei taipa? Kõik on valesti. Ma ei saagi nägemist tagasi. See on nõme. Minu elu on rikutud, aga sina tahad minuga hobustest rääkida? Ja oma tobedast rantšost? Ma tahan koju minna. Jätke mind rahule.”

Ta klohmis ja klohmis, kuni käed ära väsisid. Nick ei vaevunud end kaitsma, sest naise hoobid ei teinud talle haiget. Viimaks lasi Izzy kätel alla vajuda.

„Kas oled lõpetanud?” küsis mees. „Või tuleb veel midagi? Kas puhked nüüd nutma?”

Izzy vihkas teda. Ta vihkas seda meest rohkem, kui oli eales kedagi vihanud.

„Küll ma su maatasa teen,” ähvardas ta.

„Kõigepealt pead mu kätte saama. Aga selles ongi konks, mis? Sa ei näe mitte midagi. Kui läheksid operatsioonile, võiksid nägemise tagasi saada.”

„Ära käi mulle operatsiooniga peale!” käratas Izzy. „Kas sulle ei öeldud, et selle õnnestumine pole kindel? Kas sulle ei öeldud, et võin täiesti pimedaks jääda?”

„Jah, aga tõenäolisem on, et kõik saab korda. Ja tulemus on riskimist väärt.”

„Mis sul viga öelda. Sul ei ole midagi kaotada.”

„Tõepoolest. Tall jääb sinnapoole.”

Nick hakkas kõndima. Justkui eeldades, et Izzy järgneb talle. Justkui polnuks naise valul ja kannatustel mingit tähendust.

„Sa ei pea mind isegi inimeseks, eks?” küsis Izzy löödult ja kurnatult.

„Muidugi oled sa inimene. Praegu ei anna sa lihtsalt inimese mõõtu välja. Rita näitab sulle hommikul, kus kõik asub. Täna võid alustuseks ühe hobuse ära sugeda. Skye ütles, et oled hobuste keskel üles kasvanud ja tead täpselt, mida teha.”

Nad seisid talli lähedal. Izzy nägi ukseavas haigutavat pimedust ega tahtnud siseneda. Seal oli liiga pime. Liiga hirmutav.

„Ma ei taha,” pomises ta.

„Kui kahju.”

Võib-olla taheti teda sihilikult murduma panna, et temast uut inimest vormida. See võis olla osa suuremast plaanist. Või oli Nick lihtsalt haige värdjas, kes nautis teiste piinamist. Mõlemad variandid jätsid Izzy suhteliselt külmaks.

Ta pööras aeglaselt ümber, kuni tundis näol päikesepaistet. Et oli hiline pärastlõuna, siis paistis päike arvatavasti läänest. Ta meenutas sportauto tagaistmel sõitmist ja soojust, millega päike oli tema käsi ning reisi paitanud. Seejärel sulges ta silmad ja kujutles maakaarti.

Nad olid veidi aega põhja poole sõitnud ja mõne aja pärast päikese poole keeranud. Järelikult pidi ta tagasi minnes itta suunduma. Kui ta lihtsalt kõndima hakkab, võib ta isegi tagasitee leida. Või siis hukkub. Praegu polnud tal sellegi vastu kõige vähematki.

Ta pööras kannapealt ümber ja astus esimese sammu. Ta lootis, et Nick ütleb midagi, kuid mees vaikis. Izzy jätkas liikumist ja pingutas silmi, et mitte aia või põõsa otsa komistada.

„Kuhu minek?” hõikas mees paari minuti pärast.

„Koju.”

„Õnn kaasa!”

Izzy tõstis käe ja näitas mehele keskmist sõrme. Päike küttis tema selga, ent kuumus oli omamoodi trööstiv. See aitas tal meeles pidada, et ta liigub õiges suunas, et kui ta alla ei anna, jõuab ta viimaks pärale.