Читать книгу Südamelt ära. Titani õed, III raamat - Susan Mallery - Страница 5

Naised on täielik nuhtlus, mõtles Nick ja võttis eeskoja külmkapist neli veepudelit. Aaron läks tema järel välja.

„Mida sa teed? Kus Izzy on? Ega sa teda ometi juba ära kaotanud?”

Nick nookas peaga paremale ja jätkas kõndimist. „Ta läks sinnapoole.”

„Mida?” Aaron sooritas hüppe, et Nickil kannul püsida. „Ta on pime. Ta ei või omapead kondama minna.”

„Aga läks ikkagi.”

„Mida sa talle ütlesid? Tean, et see on sinu süü. Sa ütlesid midagi alatut, eks?”

„Ei.”

„Miks sa teda siis ei takistanud? Ta võib ära eksida.”

See võimalus oli, kuid Nick kahtles selles. Ta oli andnud naisele pooletunnise edumaa, et too laseks kõndides vihal lahtuda. Nick ei tahtnud veel vähemalt tunni aja vältel või kauemgi Izzyt otsima minna. Naine vajas aega oma valikuvõimaluste läbimõtlemiseks.

„Ta on kuivas jõesängis. Ta kõnnib piki seda, sest nii on kõige lihtsam.”

Aaron järgnes Nickile talli. „Aga kui kusagil on üleujutus?”

Nick ulatas Aaronile veepudelid ja suundus oma hobuse järele. „Kas näed taevas pilvi?”

„Hea küll, aga kuidas on lood madudega? Ja ta võib kukkuda.”

„Sellega olen valmis riskima.”

„Aga tema?”

„Nähtavasti on. Tema otsustas lahkuda.” Nick juhtis hobuse latrist välja.

„Ta kardab. Issand, Nick, see plika on napilt viisteist minutit pime olnud! Ole tema vastu leebem.”

„Minu leebus tuleb välja teenida.”

Aaron tõstis vee päevinäinud töntsakale lauale ja pani käed puusa. „Sa oled mõnikord tõeline nuhtlus.”

„Arvad?”

Aaron pigistas huuled kokku. Nicki assistent oli umbes sada seitsekümmend kaheksa sentimeetrit pikk, kiitsakas, soengusse sätitud tumedate juustega ja suur rahmeldaja, millega Nick oli juba harjunud. Ükskõik kui palju erinevaid teksapaare Aaron kandis, ei paistnud ta ikkagi sellesse keskkonda sisse sulanduvat. Ta jääb alati Texase maapiirkonda vangistatud linnapoisiks.

Nick oli sellegagi harjunud. Aaron tegi oma tööd pagana hästi ja oli talle lojaalne. Ent assistendil oli kombeks süüvida teemadesse nagu puugil vihmasel hooajal maaprakku.

„Ta on tore tüdruk,” ütles Aaron. „Ta on lihtsalt rivist väljas. Tema arvates jättis perekond ta äsja maha. Kas see ei tähenda sulle midagi?”

Nick lõpetas saduldamise. Ta haaras veepudelid ja torkas need sadulakottidesse. „Ta on siin selleks, et saaksime teda aidata. Muul pole tähtsust. Ta on endast väljas. Kui ta on end kõndimisega maha rahustanud, on temaga lihtsam toime tulla.”

„Ta pole endast välja läinud lehm. Ta on inimene.”

„Sa võtad seda juhtumit liiga palju südamesse.”

„Keegi peab seda tegema. Ole tema vastu lahkem.”

„Ma päästsin ta. Kas sellest ei piisa?”

„Ei, ta on tore inimene. Sinulegi kuluks veidi toredust ära.”

Nick viis hobuse õue. Enne sadulasse hüppamist põrnitses ta Aaronit. „Unusta see mõte paugupealt! Kas kuuled?”

Aaron naeratas. „Peale selle on ta kenake. Sain su pilgust aru, et märkasid tema ilu. Mina ei vaata naisi, kuid ta avaldas isegi minule muljet.”

„Ta on klient, muud midagi.”

Aaron pööritas silmi. „No kuule. Arvad, et keegi usub säärast jampsi?”

„Mind ei huvita, mida sina usud.” Izzy oli siin sellepärast, et Nick pidi teda aitama. Muid põhjusi ei olnud. Nick ei lasknud kedagi oma südamesse, iseäranis neid, keda oma rantšosse võttis. See veel puudus, et ta peab hakkama kellegi tunnete eest vastutama.

„Kas nägid tema peput?” uuris Aaron, kui Nick sadulasse kargas. „See on täiuslik. Mis sa arvad, kas ta teeb kükke? Minu pepu on küll täiesti lame.”

Nick ihkas vaikset meeldivat elu. Kuid pidi nüüd selle jamaga tegelema.

„Ma lähen ära,” teatas ta.

„Hea küll, aga ole tema vastu õrn, kui ta leiad. Ta on endast väljas ja võib-olla koguni infarkti äärel. Pole välistatud, et pead suust suhu hingamist tegema.”

Nick juhtis hobuse jõesängi poole. „Kas sa ei peaks praegu töötama?”

„Jah, aga siin on märksa toredam.”

„Ütle head aega, Aaron.”

„Head aega, Aaron.”

Nick kohendas mütsi. Õhutemperatuur oli kindlasti neljakümne ringis. Ta heitis pilgu käekellale ja arvutas, kui kaua Izzy oli teel olnud. Ta otsustas ratsutada küllalt lähedale, et naist näha, kuid hoiduda nii kaugele, et naine hobust ei kuuleks. Seejärel jääb ta toimuvat jälgima.

Üllataval kombel kulus tal tervelt kakskümmend minutit põgenikule järele jõudmiseks. Izzy oli oodatust kaugemale kõmpinud. Hoolimata kuuajasest sulgumisest oma tuppa oli ta üpriski heas vormis.

Nick peatas hobuse ja jälgis naise kõndimist. Tema pilk rändas tahtmatult Izzy istmikule ja ta pidi möönma, et Aaronil oli olnud õigus – see oli tõepoolest oivaline. Kui lisada naise pähkelpruunid silmad ning pikad tumedad ja käharad juuksed, oli tegemist tõelise unelmaga. Kuid Nick ei kavatsenud unelma küüsi langeda.

Ta annab endast parima, et Izzy terveks ravida, ja mitte üksnes sellepärast, et tema sõber Garth oli seda palunud, vaid sellepärast, et ta tegelebki sääraste asjadega. Tervendab katkisi inimesi ja laseb neil siis minna. Nagu tagurpidi laibaloendur. Sest kui paranenuid on küllalt palju – kui ta on küllalt palju head teinud –, õnnestub tal ehk minevik seljataha jätta.

Izzy liikus üht jalga teise ette tõstes edasi. Päike kõrvetas armutult paljast nahka. Tema näol voolas higi ja riided kleepusid keha külge. Suu kuivas, pea valutas ja kui tema kehas leidunuks liigset vett, siis puhkenuks ta ehk isegi nutma.

Ent praegu käis temas raevukas siseheitlus. Tagasi minna tundus kõige loogilisem. Ta peaks lihtsalt ümber pöörama ja päikese poole kõndima. Niiviisi jõuaks ta tagasi talli juurde. Kuid see jätaks mulje allaandmisest.

Nick tuleb talle järele. Või saadab kellegi teise. Ta teadis sisimas, et mees ei lase tal siin surra. Aga edasi kõndides võib ta nii lootusetult ära eksida, et teda ei leitagi, ja mis saab edasi? Kas ta on tõepoolest valmis sellega riskima?

„Ma ei taha seda,” lausus ta valjuhäälselt. „Mitte üks põrm.”

Ta pidas silmas õues viibimist, rantšosse sattumist ja pimedaks jäämist.

„Miks see just minuga juhtus?”

Ta tahtis suurest ebaõiglustundest karjuda. Kuid see eeldanuks suurt jõupingutust.

Ta komistas millelegi nähtamatule ja üritas tasakaalu säilitada. Selja sirgu löönud, kuulis ta selja tagant mingisugust heli. Ta tundis rinnus hirmupitsitust, ent taipas kohe, et see on hobuse ühtlane kabjaplagin. Ta hingas sügavalt sisse ja jäi seisma.

„Arvatavasti tunned end praegu tobedalt,” nentis Nick sundimatult.

Izzy ajas pea püsti. „Sugugi mitte.”

„Sel juhul kahjustus plahvatuses peale sinu silmanägemise veel muudki. Kas oled oma jonni ajamise lõpetanud või tahad edasi marssida? Paarikümne minuti pärast saad päikesepõletusest villid. See on valus.”

„Kas see on sinu viis veenda mind abi vastu võtma?”

„Sind pole tarvis veenda. Pean tunnistama, et oled minu tutvusringkonnas esimene pime, kes on valmis tundmatusse loodusesse jalutama. Ma ei ole veel otsustanud, kas see annab märku sinu hulljulgusest või idiootsusest. Annan teada, kui olen selgusele jõudnud.”

„Ära näe vaeva. Minuga on kõik hästi.”

„Sul vedas. Oleksid võinud kukkuda ja pea lõhki lüüa või maolt hammustada saada.”

„Eelistaksin madu sinule.”

Izzy kuulis meest sadulast maha ronivat.

„Sa lihtsalt meelitad mind, et mulle meeldida,” aasis Nick. „Võta.”

Ta ulatas naisele veepudeli. Naine võttis pakutu vastu ja keeras korgi maha. Jahe vedelik paitas kuivanud kurku.

„Ma ei soovita kõike korraga ära juua,” manitses mees.

Izzy ei teinud hoiatusest välja, vaid jätkas joomist. Viimaks ta lõpetas, astus sammu, laskus kummargile ja oksendas kõik välja. Keeramistunne kõhus ajas teda öökima ja kõõksuma. Ta köhis ja üritas hinge tõmmata.

„Sa pole just kirka mõistusega,” pomises mees.

„Jää vait!” sisistas Izzy õhku ahmides.

„Joo uuesti ja aeglaselt, siis ei tule vesi üles.”

Izzy tundis peale päikesepõletuse ka alanduselõõska. Ta rüüpas ettevaatlikult vett.

„Näed nüüd?”

Mehe toon oli nii rahulolev, et Izzy tahtnuks teda lüüa. Aga ta oli seda juba teinud ja sellest polnud mingit kasu.

„Lähme,” ütles mees, „viin su tagasi.” Ta haaras naise vabast käest ja talutas ta hobuse juurde. „Ronin sadulasse ja tirin sind ka üles.”

„Teine võimalus on lasta minul ratsutada ja sina kõnnid järele.”

„Arvad, et olen päri?”

Izzy nägi ähmaselt liikumist ja kuulis, kuidas mees sadulasse istus.

„Anna vesi siia,” käskis Nick.

Izzy ulatas veepudeli mehele, leidis käsikaudu jaluse ja tõstis vasaku jala sellesse. Mees haaras tal käsivarrest.

„Üks, kaks, kolm!”

Kolme juures tõukas Izzy end maast lahti ja ta tõsteti õhku. Viivuks toimus liikumine ebamugavas teadmatuses, ent siis maandus ta hobuse tagaseljale sadulasse. Nick surus talle veepudeli pihku.

„Hoia kinni,” õpetas mees.

„Küll ma saan hakkama.”

„Kas sa pead kõigele vastu vaidlema?”

„Jah, see on üks mu paremaid omadusi.” Nende sõnadega haaras Izzy mehel pihast. Vastasel juhul libisenuks ta maha ja see olnuks valusalt pikk kukkumine.

Hobune kappas edasi.

Hobuse selja tagaosal istuda oli hoopis teine tunne kui sadulas olla. Izzy kasutas klammerdumiseks vaistlikult reisi ja pigistas Nicki vöökohta. Ta õõtsus liikumise taktis ja puudutas ninaga mehe selga.

Nick oli soe ning tema särk lõhnas seebi ja kangapehmendaja järele. Läbi selle kumas meheihu lõhna. Izzy sõrmede all vöökohal olid ainult lihased. Ta ei pruukinud selle mehe kohta suurt midagi teada, ent viisi järgi, kuidas too oli teda üle õla heitnud ja praegu hobusega ratsutas, võis arvata, et mees treenib lihaseid.

Teistsugustel asjaoludel ja normaalse silmanägemisega võinuks Izzy Nicki koguni ligitõmbavaks pidada. Kuid enam see ei lugenud. Kas pime tüdruk leiab üldse kuti? On sel tähtsust? Ta oli näljane ja väsinud ning nahk tulitas päikesepõletusest. Ta tahtis ainult koju minna.

Ent kui täpne olla, siis polnudki tal enam kodu. Tema elamispind naftapuurtornis oli plahvatuses õhku lennanud. Puhkuse ajal oli ta harjunud õe Skye juures Glory’s Gate’is elama, kuid Skye ei elanud enam seal, vaid oma kihlatu juures. Izzyl olnuks ebamugav elada lapsepõlvekodus üksnes koos isaga, peamiselt sellepärast, et ta ei tundnud end sinna kuuluvat.

Sellele jõuab mõni teine päev mõelda, otsustas ta.

Tema vaatevälja ilmus suur hägune siluett. Ta kissitas silmi, kuid sellest polnud abi.

„Kas me oleme tagasi?” küsis ta.

„Jah, aitan sind sadulast maha.”

„Saan ise hakkama.”

Izzy sirutas veepudeli ette, kuni mees selle vastu võttis, pani käed reite vahele hobuse seljale, tõstis parema jala kaarega õhku ja hüppas maapinnale. See oli mõne sentimeetri võrra kaugemal, kui ta oli arvanud, kuid ta ei komistanud.

Nick ronis samuti sadulast maha ja andis hobuse kellelegi üle. Izzy üritas aru saada, kes see on, kuid ei näinud midagi.

„Siiapoole,” ütles mees.

Süüa, mõtles Izzy igatsevalt. Ta olnuks valmis õhtusöögi nimel tapma. Või koguni kenasti käituma. Ta ei mäletanud, millal oli viimati nii näljane olnud.

Ent hoone, millele nad lähenesid, oli teistsugune kui see, mille juures nad olid varem olnud. Tema silmad ei seletanud üksikasju, kuid kogu siluett oli võõras. Mees avas ukse ja ootas, võib-olla selleks, et naisele teed anda. Izzy ei kavatsenud mingil juhul sellesse pimedasse koopasse siseneda.

Mõne hetke pärast sirutas Nick käe ja pani tule põlema. Izzy nägi suurt valgustatud ruumi, kuid mitte ainsatki üksikasja. Ta astus ettevaatlikult tuppa.

Lagi oli väga kõrgel – ta ei teadnud selle täpset kõrgust. Põrand oli kõvast puidust. Izzy märkas tundmatuid ähmaseid kujusid. See paik oli talle mingil seletamatul põhjusel tuttav.

„Kus me oleme?” küsis ta.

„Spordisaalis. Kuulsin, et tegeled mägironimisega. Mõtlesin, et lasen sul enne õhtusööki mõne minuti harjutada.”

Izzy pöördus hääle suunas. „Kas oled peast segane?”

„Mõni võib nii väita, kuid tegelikult pole mul häda midagi.”

„Mis sul viga on? Mul on janu ja päikesepõletus, olen väsinud ja näljane. Ma ei hakka sinu lõbustamiseks mööda seina ronima.”

„Muidugi hakkad. Pealegi huvitab kindlasti sind ennastki, kas oled selleks võimeline.”

Izzy võis leppida paljuga, kuid mitte sellega, et teine tema kulul nalja teeb. Igavene värdjas. Tal oli olnud õigus – Nick on jõhkard.

„Ma olen pime!” karjus Izzy. „Ma ei näe midagi.”

„Sa ei roni ju silmadega. Ronid käte ja jalgadega. Ära jama, Izzy. Kribinal-krabinal tippu. Mõtle, missuguse enesetunde see loob.”

Kohutava, vihase, hirmuäratava ja eluvihkajaliku, mõtles Izzy. See oleks hirmus. Olla seal üleval täielikus või peaaegu täielikus pimeduses.

„Ma ei suuda.”

Nick kõlistas millegagi, mis tundusid olevat turvarihmad.

„Suudad küll ja see parandab sinu enesetunnet, tekitab sinus lootust.”

„Kas sa ütlesid midagi? Ma ei kuule eriti hästi. Müra on kõrvulukustav.”

„Ära tee minust välja, kui ei taha, aga mul on ikkagi õigus. No kuule. Üks kiire tippu ronimine ja võimegi õhtusöögile minna.”

Izzy oli rampväsinud. Kurnatus muutis keha tinaraskeks ja surus ta maad ligi. Ta tahtnuks lihtsalt kerra tõmbuda ja nuuksuda.

„Kas tohin sulle jalaga munadesse virutada, kui tippu jõuan?” küsis ta.

„Ei, aga siis tohid õhtust süüa.”

Õed on temaga alatult käitunud, mõtles ta mõrult. Jätnud ta võhivõõra meelevalda, kes naudib ümbritsevate inimeste türanniseerimist. Temas tärkas nördimus. See hõõgus järjest vihasemalt ja eredamalt, kuni viimaks ei suutnud Izzy mõelda muule kui sellele, kuidas ta mehele tuule alla teeb. Või teda hirmutab ja nuuksuma paneb.

Kuid seda ei juhtunud. Ega pidanud lähiajal juhtuma. Ta oli lõksus ja tal oli üksainuke nähtav pääsetee.

Ta haaras rihmad. Nende kuju oli talle tuttav ja ta tõmbas need kiiresti selga.

„Kingad on siin.”

Izzy lükkas sandaalid jalast, hoolimata sellest, et tema jalad olid arvatavasti räpased, tõmbas jalga ronimiskingad ja lasi end seina juurde talutada. Mees pakkus talle käte jaoks kriiti.

Izzy hõõrus käsi vastamisi. Ruum oli jahe ja vaikne. Ta ei kuulnud midagi peale oma hingamise. Nahk tulitas päikesest, keha valutas ja kõhus oli suurest näljast õõnes tunne. Ent sel kõigel polnud mingit tähtsust. Järsku tundis ta seletamatut vajadust mööda seina üles ronida.

Ta sulges silmad, sest niiviisi tundus nägemisvõimetus vaba valikuna. Ta kompas enda ees olevat siledat pinda, kuni leidis käetoed. Neist kinni haaranud, upitas ta parema jala ette üles. Nick astus tema selja taha ja kinnitas rihmade külge turvaköie.

Izzy ei teinud mehest välja. Praegu oli oluline vaid sein tema ees ja järgmine koht, kust kinni haarata.

Ta hakkas aeglaselt ronima. Ta leidis liikumises oma rütmi. Nickil oli õigus: ta ei vajanud ronimiseks silmi ja muutus iga sammuga enesekindlamaks.

Paarkümmend minutit roninud, tõstis ta jala veelgi kõrgemale, leidis toetuspinna ja viis keharaskuse ühele jalale. Järsku ta libastus ja jäi jalgupidi õhku rippuma, teadmata, kus ta on ja mis saab edasi. Teda haaras kabuhirm, kuid ta ei teinud sellest välja. Ta hoidis kätega kõvasti kinni ja üritas jalgadele uut toetuspinda saada. Selle leidnud, viis ta keharaskuse ettevaatlikult tagasi jalgadele.

Tema süda puperdas rinnus. Ta oli higist läbi ligunenud. Ta ei avanud silmi. Veidi hinge tõmmanud, jätkas ta ülespoole liikumist.

Nick jälgis Izzy aeglasi edusamme. Ta oli arvanud, et naine keeldub ronimast, kuid seda ei juhtunud. Izzy liikus meelekindlalt lae poole ja tema keha paistis mäletavat, kuidas tuleb käituda.

Mehe pilk libises üle naise paljaste käsivarte. Rinnakumerust nähes tõmbus tema sees miski pingule. Izzy oli meeldivalt pöörane, kuid mitte eemaletõukavalt hull. Teistsugustel asjaoludel, enne kui kõik oli muutunud, olnuks Nick naisest huvitatud. Praegu võis ta Izzyt vaadata, kuid mitte puudutada.

Viimane meeter läks juba libedalt ning varsti laksas naine käega vastu lage.

„Kohal!” hõikas ta.

Nick haaras turvaköiest ja tõi naise maapinnale.

„Järgmine kord võiksid liikuda kiiremini kui tigu,” aasis ta.

Põrandale jõudnud, vabanes Izzy turvarihmadest ja naeratas mehele. „Järgmine kord teeme võidu ja ma teen sulle ära.”

„Võidust võid ainult und näha.”

Izzy puhkes naerma. „Ei, Nick, sina võid sellest und näha.”

Kui nad peamajja jõudsid, oli Izzy nii näljane, et võinuks terve vesipühvli nahka panna. Või vähemalt kõik, mida õhtusöögiks pakutakse. Ta olnuks nõus sööma kas või oma õe Lexi ülitervislikke oksi ja muru vormipressitud papitükil, mida õde nimetas leivaks. Ent nende kööki sisenedes tervitasid neid paljutõotavalt rikkalikud ja rammusad aroomid.

„Siiapoole,” ütles Nick ja juhatas ta eeskotta kraanikausi juurde.

Izzy leidis kobamisi kraaninupud ja seebi. Ta pesi käed puhtaks, uhas nägu veega ja kuivatas end rätikuga. Ta kuulis lähenevaid samme ja pöördus nende poole.

„Sa oled tagasi,” rõõmustas Aaron. „Ma juba kartsin. Tean-tean, ma ei tohiks muretseda. See tekitab kortse. Täna on õhtusöögiks pajapraad. Oi, kullake, Norma teeb nii imelist pajapraadi, et hakka või nutma!”

Aaron haaras Izzyl kätest ja tüüris ta kööki. „Norma, see on Izzy. Izzy, Norma söödab meid ja on meie hea tuju looja.”

„Tere,” poetas Izzy kohmetult ja vahtis hägust kuju, kes pidi olema Norma. Kas ta peaks käe sirutama? Lehvitama?

„Küll sa oled kleenuke,” ütles Norma tervituse asemel. „Minu lauas süüakse korralikult.”

„Jah, proua,” pomises Izzy. „Ma olen tegelikult suure isuga.”

„Ahah. Eks näis. Mine ja võta istet. Mul pole aega lobiseda. Kõtt!”

Aaron juhatas Izzy lauda. Naine sirutas käed ette, kuni puudutas tooli. Ta nägi laua kuju ja selle peal olevaid esemeid, kuid ei saanud aru, mis on mis. Aaron istus temast paremale ja kui laua vastaspoolel oli märgata liikumist, oletas Izzy, et tegemist on Nickiga.

Vaat kui mugav, mõtles ta kohmetult. Ta polnud harjunud võõraste ees sööma. Ta soovis, et võiks kandikuga oma tuppa minna, kuid aimas juba ette, mis juhtuks, kui ta luba küsiks.

Norma tõstis serveerimisnõud lauale. „Vitsutage nüüd,” ütles ta rangelt. „Ma ei taha kuulda midagi peale huulte matsumise.”

„Kas rääkimine on keelatud?” sosistas Izzy.

„Ei ole,” kostis Aaron. „Ta lihtsalt jätab karmi mulje. Kas tõstan sulle ette?”

„Hea küll.”

„Laual on pajapraad, kartulid ja porgandid. Pluss küpsised. Norma, sa tapad mind oma küpsistega. Need on hõrgutavad.”

„Teen neid sellepärast, et need meeldivad teile,” vastas hääl selja tagant, köögist.

Aaron jätkas vadistamist ja asus Izzy taldrikule toitu kühveldama. „Veiniklaas on sinust paremal. Täna joome mahlakat Washington Syrah’t Walla Wallast. Mina vastutan veinivaliku eest. See on mu hobi.”

Izzy kiikas üle laua. Ta nägi Nicki piirjooni, kuid ei saanud aru, millega mees tegeleb. Sööb? Jõllitab? Loeb ajalehte? Mees oli ärevusttekitavalt vaikne.

„Kas tahad, et selgitan, kus sinu taldrikul toit asub?” küsis Aaron.

„Ei, tänan. Ma ei ole nii raske puudega.”

„Sa ei ole puudega, vaid puutetundlik.”

Mehe krapsakas väide ajas Izzy naerma. „Hea küll, kui sa nii ütled.”

„Ütlengi.”

Izzy napsas kahvli. Tema süljenäärmed töötasid juba enne esimest suutäit. Norma täiusliku pajaprae tükikese suhu torganud, pidi ta äärepealt minestama. Tema kõht korises tänulikult.

„Homme kohtud Ritaga,” ütles Aaron. „Tema vastutab hobuste eest. Ta elab koos abikaasaga mõne kilomeetri kaugusel. Nad on terve igaviku abielus olnud.” Ta ohkas. „Nii romantiline. Minagi tahaksin kedagi leida. Nick, sa ei tutvusta mind ühelegi oma sõbrale. Miks?”

„Nad pole sinu tüüp.”

„Kust sa seda võtad?”

„Ma lihtsalt tean.”

Miski Nicki toonis sundis Izzyt pilku tõstma. Ent kuidas ta ka ei proovinud, ei suutnud ta meest fokuseerida. Ega tuba. Ega taldrikut. Tema isu kadus ja tal hakkas paha.

„Izzy?” küsis Aaron murelikult.

„Kõik on korras,” sosistas naine.

„Söö küpsist. See teeb enesetunde paremaks.”

Izzy teadis, et mees püüab teda aidata, kuid praegu polnud millestki abi. Nick vaikis. Ebaõiglane olukord, et kõik teda näevad, ajas Izzy vihast keema.

„Küll sina oled vaikne,” nähvas ta. „Kas mõistad mind hukka või lihtsalt kritiseerid mind?”

„Ma ei mõelnud üldse sinule.”

Izzy tardus.

„Selline sa siis oledki?” küsis Nick. „Eeldad, et kogu maailm keerleb sinu ümber? Oled õnnelik ainult tähelepanu keskpunktis? Pole ime, et sulle meeldis paigal konutada ja lasta enda eest hoolitseda. Minimaalne jõupingutus, maksimaalne tulemus. Pimedaks jäämine oli sinu jaoks arvatavasti suur luksus.”