Читать книгу Kolm õde. Blackberry saare romaan, 2. raamat - Susan Mallery - Страница 4

Selline asi, kui sind altari ees maha jäetakse, pole nõrgukestele. Isegi kui kogu alandus ja solvumine kõrvale jätta, tuleb pead murda logistiliste probleemide üle. Võib arvata, et kui mees on valmis sind jätma ihuüksinda kolmesaja lähima sõbra ja sugulase ette – rääkimata teie kummagi emast –, siis ei vaeva ta pead selliste pisiasjade pärast nagu kingituste tagasisaatmine ja toitlustaja arve tasumine. Ja just sellepärast panigi Andi Gordon kolm kuud pärast sellist läbielamist kõik oma säästud majja, mida oli näinud üksnes kaks korda, ühes linnas, kus oli olnud kõigest seitsekümmend kaks tundi.

Tulebki teha midagi suurt või minna tagasi koju. Andi otsus tähendas aga mõlemat.

Allkirjastanud müügilepingud ja saanud võtmed, sõitis ta mäest üles Blackberry saare kõige kõrgemasse tippu ning vaatas äsja ostetud maja. Maja tunti ühena nn Kolmest Õest. Need olid kolm ilusat ja värvikat eelmise sajandi vahetusel ehitatud maja. Maakleri sõnul oli vasakul asuv maja väga hästi renoveeritud. Pastelsed toonid peegeldasid ehitusaasta stiili ja moodi. Isegi maja aed oli inglaslikum kui Vaikse ookeani äärses Ameerika loodeosas tavaks. Verandale toetuv lastejalgratas tundus seal oma modernsuse tõttu pisut kohatu.

Paremal pool asuv maja oli samuti renoveeritud, kuid ajastuhõngule oli vähem tähelepanu pööratud. Vitraažaknaid ümbritsesid kiltkivikarva hallid raamistused ja maja ees aias oli lendu tõusva linnu skulptuur.

Keskmise maja niitmata murul oli endiselt silt, millelt võis lugeda, et maja on müüa. Kuigi tema äsja ostetud maja oli sama suur ja samas stiilis nagu teised, polnud sellel naabritega suurt midagi muud ühist. Puuduvate kividega katusest kuni kooruva värvi ja katkiste akendeni välja oli see ilmekas näide mahajäetusest ja ükskõiksest suhtumisest. Kui majal poleks ajaloolist väärtust, oleks see juba aastate eest maha lammutatud.

Andi oli tutvunud müüja esitatud paberitega, kus olid kirjas kõik majaga seotud probleemid. Dokument oli mitu lehekülge pikk ja seal olid toodud välja kõik suuremad probleemid alustades kahekümne aasta eest tehtud elektrisüsteemist kuni korrast ära kanalisatsioonini. Andi palkas ühe ehitusinspektori maja üle vaatama, kuid too andis poole pealt alla ja tagastas talle ettemaksu. Seejärel üritas maakler näidata talle jahisadamale avaneva vaatega kaunist korterit.

Andi keeldus. Ta tundis kohe seda vana maja nähes, et see on just see, mida ta otsib. Omal ajal oli see tulvil suuri võimalusi. Aeg ja olud olid aga viinud selle praeguse seisundini – seda ei armastatud ja see oli maha jäetud. Selleks polnud vaja psühholoog olla, et mõista, kuidas ta selles majas iseennast näeb. Ta sai aru, millised ohud võivad kaasneda usuga, et kui maja korda teha, saab ka ta ise korda. Kuid teadmine ja tegemine – või antud juhul mittetegemine – polnud sugugi sama asi. Ta mõistus võis küll öelda, et see on kohutav viga, kuid tema süda oli juba armunud.

Võttes arvesse hiljutist ja vägagi avalikku kihluse katkestamist, tundus majasse armumine märksa turvalisem kui meesterahvasse armumine. Kui maja peaks ta tõesti altari ees maha jätma, võib ta ju selle maha põletada.

Parkinud auto kolmekorruselise katastroofi ette, levis ta näole naeratus. „Ma olen siin,“ lausus ta sosinal, pakkudes seega tõotust nii iseendale kui ka majale. „Ma teen su korda.“

Viimased kolm kuud oli olnud üks logistiline ja vastastikuste süüdistuste košmaar. Kolmest Õest ühe ostmine oli talle õnneks ka muud mõtlemisainet pakkunud. Laenudokumentide meilimine oli palju vahvam kui mõnele sugulasele selgitada, et jah, pärast seda, kui ta oli Mattiga üle kümne aasta käinud, jättis Matt ta tõepoolest altari ees maha. Õigupoolest oli Matt öelnud, et otsus abielluda oli tema jaoks ootamatu ja et ta vajab rohkem aega. Jah, tõesti, Matt läks kaks nädalat pärast seda Las Vegasesse ja abiellus oma vastuvõtusekretäriga. Andi lihtsalt keeldus mõtlemast kõigile neile jutuajamistele, mis tal sel teemal emaga olid olnud.

Kuid teda aitas kõige selle juures teadmine, et ta lahkub peagi Seattle’ist ja kolib Blackberry saarele. Ta keskendus põgenemisele. Siis aga pakkiski asjad linnas kokku ja suundus põhja poole.

Andi surus peos kinnisvaramaakleri käest saadud võtmeid ning tundis, kuidas metall pihus valu teeb. See tõi ta aga taas praegusesse hetke, mis oli tulvil palju võimalusi.

Ta väljus autost ja vahtis räämas maja. Kuid kinnilöödud akende ja lääpas veranda asemel nägi ta maja sellisena, nagu see võiks välja näha. Uuena. Läikivana. Koduna, mida imetletakse. Mitte mahajäetuna, heidikuna. Sest kui maja saab korda, siis võib ta ema siia kutsuda ja sellest rääkida. See oleks palju mõnusam jutuajamine, kui kuulata seda, kuidas ema loeb ette kõik asjad, mis Andi on elus valesti teinud. Nagu näiteks see, kuidas ta ei lasknud Mattil ennast muuta, ja kuidas ta lasi rumalast peast hea mehe käest.

Andi pöördus, et vaadet imetleda. Ilm oli selge ja Pugeti väina vesi sillerdas. Nõus, selles piirkonnas tuli selge ilmaga päevi suhteliselt harva ette, kuid Andil polnud selle vastu midagi. Talle meeldis vihm. Hall tibutav taevas, saabaste lirtsumine tänaval. Selline süngus pani teda päikesepaistelisi päevi rohkem hindama.

Ta pöördus lääne poole ja vaatas üle väina. Majadest avanes imeline vaade. Need majad olid omal ajal ehitanud kaptenid, kes tahtsid vaadata sadamasse sisenevaid laevu. Üheksateistkümnenda sajandi lõpus oli merelaevandus siinkandis ikka veel olulisel kohal ning seda polnud asendanud ahvatlevad raietööd.

See oli õige, mõtles Andi õnnelikult. Ta kuulus siia. Või vähemalt hakkab aja jooksul kuuluma. Kui ümberehitus teda häirima hakkab, saab ta lihtsalt vaadet nautida. Lained ja taamal paistev poolsaar olid hoopis midagi muud kui Seattle’i kõrghooned. Seattle on küll pelgalt paaritunnise autosõidu kaugusel, kuid võrreldes Blackberry saare väikelinnaga hoopis teine maailm.

„Tere! Kas sina oledki see, kes selle maja ostis?“

Andi pöördus ümber ja nägi lähenevat naisterahvast. Naine oli keskmist kasvu ja poolde selga ulatuvate pikkade tumepunaste juustega. Ta kandis teksaseid ja puukingi ning puusadeni ulatuvat elevandiluukarva palmikutega sviitrit. Naise nägu oli pigem huvitav kui ilus, mõtles Andi teda vaadates. Kõrged põsesarnad ja suured rohelised silmad. Tema kahvatu nahk oli tingitud ilmselt nii geneetilisest faktorist kui ka sellest, et see polnud eelmise aasta septembrikuust saadik päikest näinud.

„Tere. Mina jah.“

Naine naeratas. „Lõpuks ometi. Vaene maja. Ta on ennast siin nii üksildasena tundnud. Oh, mina olen Boston. Boston King.“ Ta osutas maja poole, mille aias oli linnu skulptuur. „Ma elan seal.“

„Andi Gordon.“

Nad surusid kätt. Pilvede vahelt murdis läbi nõrk päikesevalgus, tuues Bostoni juustes välja tumelilla triibu. Andi näppis oma tumedaid juukseid ja mõtles, et ehk peaks ka midagi sama dramaatilist ette võtma. Tema juuksehooldus piirdus reeglina sellega, et ta lasi neid lihtsalt piirata.

„Kas te olete Zeke Kingi sugulane?“ küsis Andi. „Zeke on ehitusmees, kellega ma olen maja asjus e-kirju vahetanud.“

Bostoni nägu lõi särama. „Ta on minu mees. Neil vennaga on siin saarel ehitusfirma. Ta mainis jah, et on uue omanikuga ühenduses olnud.“ Ta kallutas pead. „Aga ta ei maininud sinu kohta sõnagi ja ma tahan kõigest lähemalt kuulda. On sul natuke aega? Panin just värske kohvi üles.“

Andi mõtles auto pagasiruumis ootavatele puhastusvahenditele. Kuna hommikul saabub kolimisauto, on tal vaja maja ette valmistada. Kuid väikeses tupiktänavas oli kõigest kolm maja ja ühe naabri tundmaõppimine tundus sama oluline.

„Suurima heameelega,“ vastas ta.

Boston läks Andi ees läbi kõrgeks kasvanud heina oma aeda ja juhatas ta terrassi trepist üles. Andi märkas, et terrassi põrandalauad olid värvitud tumesiniseks ja neile olid maalitud tähed ja planeedid. Maja uks oli tumedast puidust ja vitraažpaneeliga.

Fuajees jätkus eklektiline segu traditsioonilisest ja omapärasest uuemast kujundusest. Riidenagi all seisis lihtne puidust pink. Seinal oli oravaid ja linde kujutavas hõberaamis peegel. Vasakule jäävas elutoas olid mugavad diivanid ja toolid, kuid kamina kohal tohutu suur alasti haldja portree.

Boston läks mööda veripunaseks värvitud kitsast koridori valgusküllasesse avatud kööki. Köögis olid koobaltsiniseks värvitud kapid, moodne roostevabast terasest tehnika ja halli-sinisekirju töötasapind. Kohvi lõhn segunes kaneeli ja õuna aroomiga.

„Võta istet,“ ütles Boston, osutades hommikusööginurga juurde lükatud pukkidele. „Tegin just saiakesed soojaks. Mul on eelmisel sügisel tehtud kaneeli-õunapüreed.“

Andi mõtles hommikueineks söödud väiksele näksile ja kohvile ning kuulis, kuidas kõht koriseb. „See kõlab küll isuäratavalt. Tänan.“

Ta võttis istet. Boston avas ahjuukse ja võttis sealt välja küpsetusplaadi kahe suure saiakesega. Õunapüree oli klaaspurgis. Boston pani saiakesed taldrikule, andis selle Andile ja valas kohvi välja.

„Ilma suhkru ja piimata,“ ütles Andi.

„Ahhaa, tõeline kohvisõber. Mina pean kofeiini sarapuupähkli ja vanilli maitsega ära varjama.“

Ta võttis külmikust maitsestatud kohvikoore.

Andi vaatas ringi. Kraanikausi kohal oli suur aken ja teine aken oli nurgas, kus oli söögilaud. Ühe seina võttis enda alla suur sahverkapp. Kuigi tagumise ukse kohal oli näha algupärast ehissimssi, oli ülejäänud köök kaasaegne.

„Mulle meeldib su köök,“ ütles Andi. „Kardan, et minu köök pole kuuekümne aasta jooksul uut värvikihtigi näinud.“

Boston võttis kaks nuga ja andis ühe Andile, lõikas siis oma saiakese pooleks ja määris sellele õunapüreed. Seda tehes kõlisesid ta käel hõbedased võrud. „Nägime sinu maja, kui seal olid lahtiste uste päevad. Köök on läbi ja lõhki viiekümnendad.“

„Retro vastu pole mul midagi,“ tunnistas Andi. „Aga mitte ükski asi ei tööta. Mul on selline kiiks, et kui ma keeran kraani, siis eeldan, et sealt tuleb sooja vett. Ja mulle meeldib külmik, mis hoiab toidu külmana.“

Bostoni nägu läks naerule. „Nii et sa oled siis suurte nõudmistega.“

„Ju vist.“

„Tean, et Zeke on plaane joonistanud. Ma pole küll kõiki näinud, aga nad vennaga teevad korralikku tööd.“

Andi vaatas köögis ringi. „Kas tema tegi ka siin remondi?“

„Umbes kuue aasta eest.“ Boston võttis kohvikruusi. „Kust sa tuled?“

Saar oli üsna väike ja Andi polnud sugugi üllatunud Bostoni arvamuse peale, et ta kolib siia kuskilt mujalt. „Seattle’ist.“

„Suur linn, mis? Suur muutus.“

„Olen selleks valmis.“

„On sul pere ka?“

Andi mõistis, et Boston ei pea silmas vanemaid ja õdesid-vendi. „Ei.“

Bostoni ilme peegeldas üllatust. „See maja on päris suur.“

„Ma olen arst. Lastearst. Alumisele korrusele tahan teha vastuvõtu, ülemistel ise elada.“

Näis, nagu oleks Bostoni õlad pingesse läinud. „Oh, kui nutikas. Nii väldid ju edasi-tagasi sõitmist.“ Ta vaatas aknast välja Andi maja poole. „Autode parkimiseks on ruumi küllaga ja ma kujutan ette, et selline ümberehitus pole sugugi keeruline.“

„Kõige suurem kunst on köögi viimine ülemisele korrusele. Aga kuna mul oli niikuinii plaanis köögisisustus välja visata, siis ei tee see ümberehitust oluliselt kallimaks.“ Ta võttis saiakese. „Kui kaua sina oled saarel elanud?“

„Mina olen siin kogu elu elanud,“ ütles Boston. „Täpsemalt selles majas. Ma pole kuskil mujal elanud. Kui me Zeke’iga käima hakkasime, hoiatasin teda, et minuga kaasneb kolmsada ruutmeetrit lasti.“ Ta naeratus tuhmus. „Zeke väitis, et see meeldib talle.“

Andi sõi vanillimaitselist saiakest ja nautis hapukat õuna-kaneelipüreed. „Kas sa töötad väljaspool kodu?“

Boston raputas pead. „Mina olen kunstnik. Peamiselt teen tekstiili, kuigi viimasel ajal...“ Ta jäi vait ja ta silmadesse sugenes midagi sünget. „Vahel maalin portreesid. Enamik veidraid asju, mis sa siin näed, on minu kätetöö.“

„Mulle meeldib su terrass.“

„Tõesti või? Deanna ei talu seda.“ Boston kirtsutas nina. „Loomulikult ei lausu ta sõnagi, aga ma kuulen teda iga kord ohkamas, kui ta sellele astub.“

„Deanna?“

„Su teine naaber.“

„Tema maja on väga ilus.“

„Eks ole. Sa peaksid seda veel seest nägema. Olen kindel, et ta kutsub su külla. Alumise korruse toad on sisustatud täpselt ajastu stiili silmas pidades. Igasugused ajalooseltsid on temast lausa vaimustuses.“ Boston vaatas uuesti aknast välja. „Tal on viis tütart. Oh, sinu jaoks ju kliendid.“ Ta kulm tõmbus kipra. „Või kunded?“

„Patsiendid.“

Boston noogutas. „Just. Tüdrukud on väga armsad.“ Ta kehitas õlgu. „Ja see ongi kogu meie kant. Kõigest kolm maja. Mul on nii hea meel, et keegi nüüd ka keskmises majas elama hakkab. See on aastaid tühjana seisnud. Tühi maja mõjub nii kurvalt.“

Kuigi Bostoni hääletoonis ei muutunud midagi, tajus Andi tema energias mingit muutust. Ta ei saanud lahti tundest, et naaber sooviks nüüd tema lahkumist, ehkki sai aru, et käitub ise selliselt, mille kohta ta emal oli kombeks öelda „üle mõistuse kummaline“.

Ta sõi kähku saiakese ära ja naeratas. „See oli väga lahke sinust. Suur tänu selle kofeiinilaksu ja suutäie eest. Mul on nii palju teha…“

„Kolimine. Olen kuulnud, et see on karm. Ma ei kujuta ettegi, et peaksin elama kuskil mujal. Loodetavasti oled siin meie väikesel tänavakesel õnnelik.“

„Selles ma ei kahtlegi.“ Andi tõusis püsti. „Tore oli sinuga kohtuda.“

„Samad sõnad,“ vastas Boston teda uksele saates. „Kui midagi vajad, siis astu aga läbi. Ja see käib ka duši kohta. Meil on külaliste vannituba, juhul kui sul vesi kinni keeratakse.“

„See on sinust väga lahke, aga kui vesi kinni keeratakse, kolin hotelli.“

„Mulle meeldib su stiil.“

Andi astus lehvitades terrassile. Kui uks tema taga sulgus, seisatas ta hetke ja vaatas oma maja naabri silmade läbi. Maja siinpoolsel küljel oli mitu katkist akent ja kooruva värviga vooderdis oli lahti. Aed oli metsa kasvanud.

„Lihtsalt kohutav,“ pomises ta auto juurde naastes.

Aga muretsemiseks pole põhjust, veenis ta end. Ta oli ümberehituse plaanidega tutvunud ja laupäeva hommikul saab ta Zeke’iga kokku, et leping allkirjastada. Ning siis läheb töö lahti.

Seni aga tuleb valmistuda hommikul saabuva kolimisauto vastuvõtmiseks. Ta oli teisel korrusel ühe toa valinud, kuhu enamik mööblit paigutada. Ehituse ajal kavatses ta ise elada ärklikorruse kahes väikeses toas. Toad olid küll nigelad, kuid elada seal saab. Suurem tuba teeniks elutoa ja köögi eesmärki. Ta kavatses süüa vaid selliseid asju, mida õnnestub soojendada väikeses grillis või mikrolaineahjus.

Tillukeses ärklikorruse toas oli dušš inimestele, kelle pikkus ei küündinud üle meeter viiekümne, ning kraanid ja muu sisustus pärines neljakümnendatest, kuid kõik toimis. Zeke lubas esimese asjana boileri üles panna.

Andil oli kõik, mis vaja, et kolm kuud kestev ehitusperiood üle elada. Kuigi ta ütles Zeke’ile, et tahab kõik juuli alguseks valmis saada, kavatses ta avada praksise alles esimesel septembril, mille tulemusena jäi tal varuaega. Ta oli näinud telekast küllalt ehitussaateid mõistmaks, et ümberehitustega kaasneb alatasa igasugu probleeme ja takistusi.

Andi võttis auto pagasiruumist asjad. Tuleb koristada ära tuba, kus ta hakkab mööblit hoidma, ja seejärel võtta ette vannituba. Pärast seda kavatses ta end premeerida Arnie juurest ostetud lihavõileivaga. Kinnisvaramaakler kinnitas, et sealne toit ei valmista kohe kindlasti pettumust.

Andi läks ettevaatlikult trepist üles. Kaheksast astmest kahe lauad olid lahtised. Ta pistis võtme lukuauku ja otsis õiget kohta, et võti keeraks. Siis astus ta esikusse.

Erinevalt Bostoni majast polnud siin eklektilist mööblit, aknakatteid ega midagi, mis oleks teinud maja elamiskõlblikuks. Kõdu ja tolmu lõhn segunes näriliste haisuga. Veeplekilistel seintel oli tapeet lahti ja mõned elutoa aknad olid kaetud vineeriga.

Andi pani koristustarvetega ämbri ja lappe ning paberkäterätte täis koti maha, ajas siis käed laiali ja tegi täisringi. Vaadates seda kolmemõõtmelist katastroofi, mis oli ta uus kodu, hakkas ta elevusest naerma.

„Sa saad õnnelikuks,“ lausus ta sosinal. „Ma löön su läikima.“ Ta nägu oli naerul. „Noh, mina ja ehitusmehed. Küll sa veel näed. Kui see kõik ühele poole saab, tunneme end mõlemad palju paremini.“

Selleks ajaks, kui maja ümberehitus ühele poole saab, on ta end saarel sisse seadnud. Endine kihlatu on siis üksnes hoiatav mälestus ja edukale praksisele on alus pandud. Enam pole ta perekonna must lammas ega naine, kes oli nii loll, et pühendas kümme aastat oma elust mehele, kes püüdis teda muuta, kuid jättis siis maha ja abiellus kaks nädalat hiljem teisega. Ta ei pea enam muretsema sellepärast, et ta ole küllalt hea.

„Me pole küll nii täiuslikud nagu vasakul olev maja ega nii kunstilised nagu maja paremal, kuid me oleme just sellised nagu vaja. Küll sa näed.“

Need sõnad kõlasid tõotusena. Ja ta pidas alati oma sõna.