Читать книгу Kolm õde. Blackberry saare romaan, 2. raamat - Susan Mallery - Страница 5

TEINE PEATÜKK

Оглавление

Deanna Phillips vahtis fotot. Tüdruk oli ilus – umbes kahekümne viie või kahekümne kuue aastane, tumedate juustega. Silmade värvi oli ta kehaasendi tõttu võimatu näha. Ta kallistas meest, huuled mehe põsele surutud. Mees vaatas kaamerasse ja tüdruk vaatas mehele otsa.

Pilt oli tabatud õnneküllasel hetkel. Mees naeratas, naine toetus mehe vastu, üks jalg põlvest üles tõstetud. Kõik selle pildi juures oleks pidanud olema võluv. Isegi õhkama panev. Välja arvatud see, et kõnealune mees oli Deanna abikaasa.

Deanna seisis magamistoas ja kuulas dušivee solinat. Kell oli pisut kuus läbi, kuid Colin oli juba kella viiest saadik üleval. Ta käis jooksmas, siis sõi hommikust, siis läks duši alla. Pool seitse astub ta uksest välja. Siis läheb ta kontorisse ja sealt otse sõitu. Colin reisis palju ja Deanna ei näe nüüd teda enne kui nädala lõpus.

Ta peast tuiskas läbi tuhat mõtet. Colin on teda petnud. Colin on nii loll, et jättis pildi telefoni. Colin pettis teda. Kes tal veel on olnud? Mitu naist veel? Colin pettis teda. Deannal keeras sees, nagu ta oleks tormisel merel olnud. Kui ta oleks söönud, oleks tal tekkinud okserefleks. Ta värises, tal tõusis kananahk ihule, ta jalad värisesid.

„Võta end kokku,“ manitses ta end sosinal. Tal pole palju aega. Vähem kui poole tunni pärast tuleb tüdrukud üles ajada ja kooli saata. Ta peab minema hommikul kaksikute tundi. Pärast seda tööle. Oli kümneid pisiasju, tuhat tööd ja ülesannet. Ja need ei kadunud kuskile pelgalt sellepärast, et Colin oli teda kõige kohutavamal viisil petnud.

Ta silmad tulitasid, kuid ta keeldus nutmast. Pisarad tähendavad nõrkust. Ikka veel telefoni käes hoides mõtles ta, mida teha. Kas rääkida Coliniga? See oli loogiline otsus. Ta peaks midagi ütlema. Kuid ei teadnud mida. Ta polnud selleks valmis. Ei olnud...

Veesolin vaikis – Colin keeras duši kinni. Deannal käis värin üle kere, siis pani ta telefoni vaikselt mehe rahakoti ja autovõtmete kõrvale kummutile. Ta oli võtnud selle üksnes selleks, et näha viimase softball’i-mängu pilte. Ta vajas paari uut pilti pere Facebooki lehele. Kuid leidis eest hoopis reetmise.

Ta mõistis, et vajab aega. Aega, et kõike seda seedida. Saada aru, mida see kõik tähendab. Mõelda järgmise sammu peale. Kas järgmist sammu üldse ongi?

Ta haaras hommikumantli, pani selle selga ja läks kähku alumisele korrusele kabinetti. Sinna jõudes lülitas ta arvuti sisse. Ta märkas, et ta sõrmed värisesid klaviatuuril. Ta istus suurde nahkkattega tooli ja võttis endal ümbert kinni. Ta jalad külmetasid, kuid ta ei tahtnud minna tagasi magamistuppa susside järele. Ta ei suutnud seda teha. Ta hambad plagisesid ja ta kartis, et kaotab enesevalitsemise. Kui ta end kokku ei võta, plahvatab ta miljoniks killuks.

Arvuti surises ja piiksus käima minnes. Lõpuks ilmus ekraanile taustapilt. Sellel oli täiuslik perekond: isa, ema, tütred. Kõik blondid, kenad ja õnnelikud. Nad olid rannas, kõigil seljas elevandiluukarva sviitrid ja püksid, kaksikud ees, vanemad tüdrukud nende taga. Colin hoidis mul ümbert kinni, mõtles Deanna. Nad naersid. Olid õnnelikud.

Mis kurat küll nendega siis juhtus?

„Kas sinuga on kõik korras?“

Deanna tõstis pilgu ja nägi meest lävel seismas. Colin kandis ülikonda – tumesinist, mille Deanna oli talle valinud. Colini enda maitse ei kõlvanud kuskile. Deannale ei meeldinud lips, aga mis siis. See polnud ju täna oluline.

Ta uuris meest ja mõtles, millisena nägid teda teised naised. Ta tunnistas, et mees on nägus. Pikk, laiade õlgade ja siniste silmadega. Ta tegeles enda vormis hoidmisega. Deanna oli selle üle uhkust tundnud, et tal on mees, kes nägi teksades ja T-särgis endiselt hea välja. Erinevalt paljudest temavanustest meestest polnud Colinil õllekõhtu. Järgmisel aastal saab ta neljakümneaastaseks. Kas see teine naine on kuidagi sellega seotud? On siin tegu keskeakriisiga?

„Deanna?“

Deanna taipas, et Colin uurib teda. „Pole midagi.“ Ta kahtles, kas suudab üldse rääkidagi, kuid sai kuidagimoodi sõnad suust.

Colin uuris teda endiselt, just nagu ootaks enamat. Deanna tõmbas keelega üle huulte ega osanud midagi öelda. Aeg, mõtles ta tulvil ahastust. Ta vajab aega.

Ta pistis käed laua alla, et mees ei näeks, kuidas need värisevad.

„Mingi kõhuhäda. Ju ma sõin midagi.“

„Oled sa kindel, et saad hakkama?“

Deanna tahtis karjuda, et loomulikult saab ta hakkama. Kuidas võis mees midagi niisugust üldse küsida? Mees oli võtnud kõik, mis neil oli, ja selle hävitanud. Oli tema hävitanud. Läinud oli kõik, mille nimel ta oli vaeva näinud – kõik, mida ta oli tahtnud. Ta peab mehe maha jätma. Temast saab samasugune meeleheitel üksikema nagu paljud teised. Armas taevas – tal on viis last! Viis tütart. Ta ei saa üksinda hakkama.

„Pole midagi,“ ütles ta, soovides, et mees vaid lahkuks. Ta vajas aega, et mõelda, hingata, asjadest aru saada. Ta vajas hetke, et valust üle saada.

„Tulen neljapäeval tagasi,“ ütles Colin. „Olen Portlandis.“

Colin rääkis alati niisuguseid asju. Üksikasju. Deanna ei kuulanud kunagi. Neil oli tüdrukutega oma rutiin. Nad olid sellega harjunud, et Colin pole nädala sees kodus.

Nüüd taipas ta aga, et võib juhtuda, et mees ei tulegi tagasi. Mis siis saab? Ta ise töötas osalise tööajaga käsitööpoes. Ta andis lapitehnika tunde ja õpetas, kuidas koostada piltidest perekonnaajalugu. Tema palgast kaeti puhkused ja väljas söömised. Tema poleks oma palgaga suutnud isegi mitte akvaariumitäit kalu ülal pidada, rääkimata siis veel viiest tüdrukust.

Teda valdas paanika ning see keerles ta südames, kuni talle tundus, et sureb siinsamas ära. Ta sundis end mehele silma vaatama ning püüdis iga hinna eest meelde tuletada, mis on normaalne käitumine.

„Loodetavasti on seal soe,“ ütles ta.

„Mida?“

„Oregonis. Loodetavasti on seal ilm hea.“

Colini kulm oli kipras. „Deanna, oled sa ikka kindel, et sinuga on kõik korras?“

Deanna mõistis, et tal ei õnnestu naeratada. „Ainult sees keerab. Pean vist vannituppa lippama. Sõida mõistlikult.“

Ta tõusis püsti. Õnneks astus Colin ta lähenedes kõrvale ja tal õnnestus mehest niimoodi mööda lipsata, et ei puutunud ta vastu. Ta läks kähku trepist üles ja jooksis vannituppa. Sinna jõudes haaras ta marmorplaadist kinni ja sulges peeglist vastu vahtivat kaamet ja nagu puuga pähe saanud nägu nähes silmad.

„Ema, sa ju tead, et ma ei taha seda leiba. Miks sa ikka ja jälle seda teed?“

Deanna ei vaevunud pilkugi tõstma. Ta pani lihtsalt eelmisel õhtul tehtud võileiva lõunasöögikarpi. Võileivale järgnesid beebiporgandid, õun ja küpsised. Linaseemneküpsised, mõtles ta väikesi küpsiseid täis karpi võttes. Küpsised olid tehtud linaseemnetest. Need polnud küll just tüdrukute meelisküpsised, kuid tervislikud.

„Ema!“ Madisonil olid käed puusas. Kaheteistkümneaastane Madison oli omandanud nii põlgliku ilme, et see võis ka kõige vingemad tegijad värisema panna.

Deannale oli see ilme tuttav ja ta teadis ka, mis on selle põhjus – peamiselt sellepärast, et ta tundis kõigi nende aastate eest oma ema vastu sama. Ainus vahe oli see, et Deanna ema oli täielik košmaar, ja Deanna ei saanud sugugi aru, mis ta küll oli teinud, et ta vanem tütar teda niivõrd põlgab.

„Madison, ma ei suuda sellega täna tegelda. Palun. Võta võileib.“

Tütar vahtis talle vihaselt otsa ja marssis siis minema, pomisedes omaette midagi sellist, mis kõlas vägagi nagu: „Täielik nõid.“ Kuid Deanna polnud selles päris kindel ja sel hommikul polnud ta suuteline lahingut alustama.

Kella kaheksaks olid kõik tüdrukud läinud. Köögis valitses nagu ikka täielik kaos: kraanikauss oli täis kausse, hommikusöögilaual taldrikud ja kapil krõbinakarbid. Lucy oli jätnud lõunasöögikarbi külmkapi kõrvale, mis tähendas, et Deanna peab selle talle ära viima. Ja Madisoni jope oli ikka veel puki peal.

Lucy hajameelsuses polnud midagi uut ja selles polnud midagi isiklikku, kuid sama ei saanud sugugi öelda Madisoni ja tema jope kohta. Deanna vanim tütar vihkas seda punast veekindlat jopet juba nelikümmend kaheksa tundi pärast seda, kui väitis, et see on just see, mida ta vajab, ja et ta lihtsalt peab selle saama. Nad olid jagelenud sellepärast septembrikuust saadik, kui jope sai ostetud, ja Madison käis peale, et talle tuleb uus jope osta. Deanna keeldus.

Millalgi oktoobris oli Colin öelnud, et Madisonile tuleks osta uus jope ja et see pole lihtsalt seda lahingut väärt. Lucyle meeldis see punane jope ja sügiseks peaks see talle paras olema. Kui Madison seda aasta otsa kannaks, oleks see Lucyle pärandamiseks liiga ära kantud.

Taas üks näide sellest, kuidas Colin teda ei toeta, mõtles Deanna kibestunult. Taas üks näide sellest, kuidas Colin asus tüdrukute poolele.

Deanna läks kraanikausi juurde ja keeras vee jooksma. Ta ootas, kuni vesi oli õige temperatuuriga, vajutas siis kolm korda seebipudelile ja hakkas käsi pesema. Ikka ja jälle, üha uuesti ja uuesti. Sooja vee ja libeda seebi tuttav tunne pakkus talle tröösti. Ta teadis, et ei tohi seda liiga kaua teha. Et kui ta pole ettevaatlik, läheb ta liiga kaugele. Ja sellepärast loputas ta käed kaugelt enne seda, kui oleks tahtnud, avas kraanikausi kõrval sahtli, võttis sealt puuvillase käteräti ja kuivatas käed ära.

Ta lahkus tagasi vaatamata köögist. Köögis valitseva segadusega kavatses ta tegelda hiljem. Kuid selle asemel, et minna teisele korrusele oma magamistuppa, vajus ta trepi alumisele astmele ja langetas pea kätele. Viha segunes hirmuga ja terava alandusega. Ta oli teinud kõik, et mitte oma emaga sarnaneda, kuid mõningatest omandatud asjadest ei saanud ta lahti. Ta ajus istus tuttav küsimus: „Mida naabrid mõtlevad?“ Ning see keeldus sealt lahkumast.

Rahvas hakkab rääkima. Tahetakse teada, kui kaua armulugu on juba kestnud. Eeldatakse, et Colin on teda juba aastaid petnud. Colini töö tähendas ju, et ta reisib pidevalt ringi. Kuigi ühised sõbrad tunnevad talle kaasa, muutuvad teised naised ettevaatlikuks. Nad ei taha näha endi hulgas lahutatud naist. Mehed mõtlevad teda vaadates, mida ta küll tegi, et Colin hakkas üle aisa lööma. Siis uurivad nad Colini käest asja lähemalt järele ja elavad tema seiklustele kaasa.

Deannal oli tahtmine tagasi voodisse ronida ja alustada hommikut otsast peale. Ta soovis, et poleks üldse läinudki Colini telefoni pilte otsima. Siis ei teaks ta midagi. Kuid aega ei saa tagasi keerata ja ta peab tegelikkusega toime tulema.

Ta vahtis kihla- ja abielusõrmust vasaku käe neljandas sõrmes. Suur keskmine kivi sädeles isegi hämaras valguses. Ta lasi sõrmuseid iga kolme kuu tagant korralikult puhastada ja kontrollida, et kinnitus on tugev. Ta oli nii paljude asjade suhtes ilmutanud suurt ettevaatust. Ta oli täielik loll.

Deanna tõmbas sõrmuse sõrmest ja virutas selle halli teise otsa. Sõrmus põrkus vastu seina ja veeres keset poonitud puitpõrandat. Siis surus Deanna käed näole ja andis pisaratele voli.

Boston King sättis külalistetoast toodud väikesel värvitud laual tulpe. Lauaplaat oli valge, jalad helerohelised. Kunagi ammu oli ta maalinud laua külgedele tulbid ja need sobisid imeliselt kokku lilledega, mida ta nüüd laual sättis, püüdes leida sobivat asendit, et need ei tunduks liiga sätitud.

Ta kohendas pikka tumedat lehte, sättis õit, tõstis kollase tulbi roosale lähemale. Kui ta lõpuks tehtuga rahule jäi, võttis ta laua koos lilledega ja pani selle särava päikese kätte. Siis istus ta toolile, võttis ploki ja hakkas joonistama.

Ta käsi liikus kiirelt ja kindlalt. Ta pea selgines vormidele, kontrastidele ja joontele keskendudes ning enam ei näinud ta objekti, vaid selle osi. Terviku osi, mõtles ta naeratades. Talle meenus, kuidas üks õpetaja omal ajal ütles: „Meie vaatleme maailma molekulaarsel tasandil. Meie vaatleme ehitusklotse, mitte lõpptulemust.“

Lehel arenes esimene õis. Ta võttis impulsiivselt kriidi, mõeldes, et tabab kollase õie puhtuse. Kriiti paberile pannes kõlises käevõru tuttavlikult. Ta silmad vajusid kinni ja avanesid uuesti.

Hall. Ta võttis kollase asemel halli kriidi. Tumedama halli, peaaegu musta, kuid mitte päris musta. Kriit oli kulunud, sellest oli vaid jupike alles, kuid see oli terav. See oli tal alati terav. Ja siis hakkas käsi uuesti liikuma, kiiremini kui ennist, jooned nii käepärased, käe liikumine peaaegu harjumuslik.

Sellest, mis oli olnud lilleõis, sai midagi palju ilusamat ja hinnalisemat. Veel paar joont ja ta vahtis beebinägu. Liam, mõtles ta jooni pehmendades ja hajutades, kuni need olid sama unised nagu laps.

Ta joonistas taustale paar detaili ja uuris tulemust. Jah, ta oli last tabanud: ta põsejoont, armastust poolsuletud silmades. Ta kallis laps.

Ta kirjutas pildi alla paremasse nurka initsiaalid ja kuupäeva, rebis lehe plokist välja ja pani selle teiste juurde. Võtnud kruusi valge teega, läks ta akna alla ja vahtis majatagust aeda.

Krundi servas jooksid kuusepuud. Nende ees õõtsus pärastlõunases tuules kobar-pimendipuu. Kõik need olid talve suured tormid üle elanud. Viimased tulbid õõtsusid, nemad olid juba kevadet tervitanud. Järgmise paari nädala jooksul oli tal plaanis ülejäänud aed korda teha. Talle meeldisid värsked aedviljad, kuigi ta ei jaganud Deanna pöörast kinnisideed kasvada tarbitavat toitu igal võimalusel ise.

Ta tajus vaikust. Pigem tundis, kui kuulis oma südame ühtlast rütmi. Just seda ta neil päevil kogeski. Vaikust. Mitte rahulikkust. Rahulikkus oli rahustava alatooniga. Rahulikkuses leiab sisemise rahu. Vaikuses oli aga üksnes heli puudumine.

Ta pöördus ja läks maja tänavapoolsesse osasse. Andi maja ees hakkas suur kolimisauto mürisema. See oli seal varahommikust saadik. Zeke rääkis talle Andi plaanist hoiustada enamik mööblit teise korruse magamistoas ja elada remondi ajal ärklikorrusel. Boston ei kadestanud sugugi kolijate tööd, kes pidid raske mööbli kitsast trepist üles tassima.

Ja just nagu oleks ta mõtetega nõidunud, keeras Zeke’i päevinäinud pikap ümber tagurdava kolimisauto nende maja poole. Boston vaatas, kuidas mees parkis auto, väljus ja läks külgmise ukse poole.

Zeke liikus sama kergelt ja nõtkelt nagu siis, kui ta meest esimest korda nägi. Ta oli siis tervelt viieteistkümneaastane – suurel maal keskkooli teises klassis. Oli esimene koolinädal ja ta klammerdus sõpradesse nagu džunglisse sattunud emata ahv. Zeke oli viimases klassis. Nägus. Seksikas. Jalgpallimeeskonnas. Vaatamata septembrikuise õhtupooliku kuumusele, kandis ta spordijopet.

Boston heitis talle vaid ühe pilgu ja oli kõrvuni armunud. Talle oli kohe sel hetkel selge, et Zeke on see õige. Zeke’ile meeldis aasida, et temal kulus selleks rohkem aega. Et ta leppis saatusega alles pärast seda, kui oli Bostoniga kümme minutit rääkinud.

Ja nad olid sellest ajast saati koos. Nad abiellusid, kui Boston oli kahekümneaastane ja Zeke kakskümmend kaks. Nende armastus püsis vankumatuna ja nad olid koos nii õnnelikud, et lükkasid pere loomise edasi. Bostonil tuli oma karjäärile jalad alla saada ja Zeke oli äriga ametis. Nad tahtsid maailma näha. Nende elu oli täiuslik.

„Tere, kullake,“ hüüdis Zeke köögiuksest sisenedes. „Naaber kolis sisse.“

„Nägin.“

Zeke väljus köögist ja tuli tema poole, pruunides silmades nagu ikka armastus, kuid nüüd ka ettevaatus. Sest viimase kuue kuu jooksul tundus, et pigem lähevad neil asjad untsu kui täkkesse.

Kõige selle alus oli süüdistamine, mõtles Boston teekruusi käes surudes. Peas teadsid nad mõlemad, et kumbki pole süüdi, kuid südames... Noh, ta ei saanud Zeke’i südame asjus sõna võtta, kuid tema enda oma muutus tühjuseks. Viimasel ajal oli ta hakanud mõtlema, kas on võimalik, et armastus elab mustas augus.

„Tema ümberehitus avaldab meie selle aasta majandustulemusele suurt mõju,“ ütles Zeke. „Käitu temaga sõbralikult, eks?“

Boston naeratas. „Ma käitun alati sõbralikult.“

„Oota lihtsalt oma juttudega seni, kuni oleme tšekid rahaks teinud.“

Boston pööritas silmi. „Ma tähistasin suvist pööripäeva vaid ühel korral ja sedagi üksnes sellepärast, et olla viisakas oma sõbra vastu kunstiklassist, mida ma parasjagu juhendasin.“

„Sa võid olla vahel üsnagi veider, ilma et peaksid selles teisi süüdistama.“

„Lihttööline.“

„Veidrik.“ Ta suudles Bostonit kaelale. „Toon asjad ära.“

Ta läks tagasi auto juurde. Boston heitis pilgu kellale ja nägi, et õhtusöögi tegemiseks on veel liiga vara. Ta leidis, et kuna ilm on nii ilus, võiks ju burgereid grillida. Selle kevade esimesi. Zeke oli eelmisel nädalavahetusel selle kõrgtehnoloogilise roostevabast terasest koletise välja vedanud ja sügeles seda tööle panema.

Võiksin salati teha, mõtles ta. Kutsuda vast ka Andi. Pärast ränka kolimispäeva on ta kindlasti väsinud ja Boston teadis, et Andi majas pole õiget kööki.

Zeke naasis, süli täis plaane ja lepinguid. Ühes käes oli tal lõunasöögikarp, teise mingi väike karbike.

Boston naeratas. „Kas see on minule?“

„Ei tea. Ostsin selle maailma kõige ilusamale tüdrukule. Kas see oled sina?“

Olgu asjad nii untsus kui tahes, Zeke üritas ikka endast parima anda, mõtles Boston. Zeke oli hooliv ja tõi talle alatasa väikesi kingitusi.

Kingitused ise polnud kallid. Uus pintsel, lilleõis, juustesse vanaaegne klamber. Kõigi abielus oldud aastate jooksul oli Zeke üritanud igati mõista anda, et mõtleb tema peale. Et ta on Zeke’ile oluline. Osaliselt hoidiski just see liim nende abielu koos.

Boston tahtis karbikest võtta, kuid Zeke peitis selle selja taha. „Kannatust, noor daam.“

Ta pani paberid lauale ja ulatas siis pikkamööda karbikese naisele. Boston võttis selle ootusärevust nautides vastu.

„Briljandid?“ küsis ta, kuigi teadis, et neist ei huvitu kumbki.

„Pagan. Kas sina tahtsid briljante? Sest tegelikult on see uus auto.“

Vaatamata nöökamisele oli Zeke’i hääles mingi teistsugune noot. Ja kui Boston pilgu tõstis, nägi ta mehe silmis kõhklust. Boston avas pikkamööda karbi. Ta pilk langes tillukestele roosadele papudele.

Heegeldatud kaunistuse ja paeltega papud olid kootud imepeenest lõngast. Ilusad ja tütarlapselikud. Nende nägemine pani sisimas pitsitama. Bostonil oli raske hingata. Ta keha muutus külmaks ja karbike papudega kukkus käest.

„Kuidas sa võisid?“ küsis ta vaevukuuldavalt. Teda läbistas lõhestav valu. Ta keeras selja, üritades valukoletist kindlalt puuris hoida.

Zeke haaras tal käest kinni. „Boston, ära tõuka mind eemale. Ära keera mulle selga. Anna mulle võimalus, kullake. Me peame sellest rääkima. Sellest on juba pool aastat möödas. Me võime ju ikkagi pere saada. Teise lapse.“

Boston rebis oma käe lahti ja vahtis talle vihaselt otsa. „Meie poeg suri ära!“

„Mis sa arvad, et ma ei tea seda või?“

„Sinu käitumise järgi võiks seda küll arvata. Sina ütled pool aastat, nagu oleks see terve igavik. Aga ei ole. Üldse mitte. Ma ei saa sellest iial üle, kas saad aru? Mitte iial.“

Ta nägi, kuidas Zeke’i silmadest kadus armastus ja asendus millegi palju süngemaga. „Sa teed seda ikka ja jälle,“ ütles Zeke. „Sa tõukad mu eemale. Me peame edasi minema.“

„Sina mine edasi,“ ütles Boston ning temas võttis maad tuttav tuimus. „Mina püsin siin, kus ma olen.“

Zeke surus huuled kokku. „Nagu ikka,“ ütles ta. „Olgu. Kui tahad rohkem aega, siis saad. Mina lähen ära. Ja ma ei tea, millal ma tagasi tulen.“

Ta kõhkles, enne kui ringi keeras, just nagu oodates, et Boston paluks, et ta ei läheks ära. Boston surus huuled veelgi tugevamalt kokku, ta tahtis üksi olla – ei, ta vajas seda. Zeke kavatses end täis juua ja temal polnud selle vastu midagi. Tema uputab end maalimisse ja Zeke pudelisse. Niimoodi nad oma valu talusid.

Zeke läks pead vangutades välja. Paari sekundi pärast kuulis Boston, kuidas mees käivitas auto.

Kui mootorimüra vaibus, läks ta tagasi stuudiosse. Sisenedes ei näinud ta suurtest akendest sisse hoovavat valgust, tema enda jooniste järgi tehtud riiuleid, molberteid ega oma saatust ootavaid tühje lõuendeid. Tema pilk langes hoopis Liami portreedele. Pojale.

Väikesed visandid ja elusuurused portreed. Joonistused ja akvarellid. Ta oli kasutanud kõiki materjale, kõiki vahendeid. Ta oli loonud neid pilte sadu, kui mitte tuhandeid. Pärast lapse maha matmist polnud ta suuteline midagi muud joonistama. Ta ei tahtnud midagi muud luua.

Nüüd, süda endiselt tagumas, keha endiselt jäine, võttis ta visandiploki ja pliiatsi. Ta istus oma lemmiktoolile ja hakkas joonistama.

Kolm õde. Blackberry saare romaan, 2. raamat

Подняться наверх