Читать книгу Üksnes sinu. Triloogia 2. raamat - Susan Mallery - Страница 5

Montana Hendrixi ilusa hommiku keerasid tuksi hot dog, nelja-aastane poiss ning labradori ja kuldse retriiveri segaverd koer Fluffy.

Hommik oli alanud hästi. Montanal oli kindel tahtmine saada ligemale aastane koer osalema teraapiakoerte väljaõppeprogrammis. Tõsi, Fluffy oli ülevoolav ja kohmakas, tal oli komme kõike süüa ja ta oli liiga rõõmsameelne, kuid tal oli suur süda. Ja kuigi ta oli otsesõnu välja öeldes üks paras vusserdis, ei pannud Montana talle seda pahaks. Montana teadis, mida tähendab see, kui sa ei täida sulle pandud ootusi, kui tunned alatasa, et sa pole piisavalt hea. Ta ise oli selle poolest tuntud. Fluffy ei pea kannatama nii, nagu tema ise oli kannatanud. Ja kui ta ehk panigi süütu koera õlgadele liiga suure koorma, tuli selliseid asju vahel ette.

Ja nii jalutaski ta Fool’s Goldi ilusal suvisel hommikul Fluffyga... kuigi pigem jalutas küll Fluffy temaga.

„Ole rahulik,“ ütles rihmast tugevalt kinni hoidev Montana koerale. „Teraapiakoerad on rahulikud. Teraapiakoerad oskavad end vaos hoida.“

Fluffy saatis talle koeranaeratuse ja oleks peaaegu prügikasti ümber ajanud sabaga, mis ei püsinud hetkegi paigal. Sõna „vaoshoitus“ ei kuulnud Fluffy sõnavarasse. Isegi magades polnud ta päris rahulik.

Pärastpoole mõtles Montana, et oleks pidanud oskama seda, mis edasi sai, ette näha. Oli koolivaheaja esimese nädalavahetuse hommik ja linnas toimus festival. Tänavamüüjad olid juba mitu päeva ettevalmistusi teinud. Kuigi aeg oli varajane, oli õhus tunda hot dog’ide ja grillitud liha lõhna. Tänavad olid rahvast täis ja Fluffy vedas Montanat pargis mängivate laste poole. Fluffy näost võis välja lugeda, et ka tema tahtis mängida.

Otse nende ees maksis üks ema hot dog’i eest. Ta väike poeg võttis selle innukalt kätte, kuid veel enne, kui laps jõudis suutäitki võtta, märkas ta Fluffyt. Poisi nägu läks Fluffyt nähes laiale naerule ja ta ulatas hot dog’i koera poole. Just tol hetkel oli Montana pilk langenud Morgani raamatuäri aknale välja pandud uutele teostele ning ta lasi kogemata rihma lõdvemaks. Fluffy hüppas, rihm andis järele ja sellest saigi kõik alguse.

Koerale eemalt hot dog’i pakkumine võis tunduda hea mõttena... kuni neljakümne viie kilone koer väikese poisi poole tormas. Laps kriiskas, pillas toidu käest ja jooksis ema selja taha. Too vaene naine ei näinud, millest asi alguse oli saanud. Tema nägi üksnes enda ja poja poole tormavat pöörast koera. Ta hakkas karjuma.

Montana jooksis Fluffyle järele, käskis tal seisma jääda. Kuid see oli sama mõjus nagu öelda maakerale, et see aeglasemalt pöörleks.

Ema haaras poja sülle ja varjus limonaadiputka taha. Fluffy haaras jooksu pealt maast hot dog’i, neelas selle alla ja jooksis edasi. Teda kutsus vabadus.

Montana jooksis koerale järele, eelmisel nädalal ostetud uued sandaalid pöidadesse soonimas. Tal oli selge, et peab Fluffy kätte saama. Koer oli armas, kuid mitte just eriti sõnakuulelik. Montana ülemus Max Thurman oli kindlalt väitnud, et Fluffy ei sobi teraapiakoeraks. Kui jutt tänasest intsidendist jõuab Maxi kõrvu, nõuab ta, et Fluffy koolitamine teraapiakoeraks lõpetataks. Seda ei suudaks Montana taluda.

Fluffy oli temast palju kiirem ning kadus peagi silmist. Montana jooksis mööda tänavaid karjatustest ja kiljatustest juhituna edasi, hüppas kõrvale pontšikukäru eest ja oleks peaaegu jalgratta alla jäänud. Ta keeras ümber nurga just hetkel, kui nägi Fluffy saba suure hoone automaatuste vahelt sisse lipsamas.

„Oh, ei!“ oigas Montana haiglat vahtima jäädes. „See veel puudus. Sinna poleks sa küll minna tohtinud.“

Ta tormas edasi, mõeldes endamisi hirmuga, mida Fluffy küll haiglas korda võib saata. Haigla libedad põrandad ei sobi kutsa suurtele käppadele. Ta jooksis peatrepist üles ning nägi haiglasse sisenedes koera tekitatud laastamistööd.

Käru oli seina vastu paisatud. Põrand oli täis puhast pesu. Väike ratastoolis tüdruk osutas naerdes koridori poole.

Montana jõudis liftide juurde, kus talle kinnitati, et üks koer oli tõesti lifti läinud. Lifti tablood jälgides nägi Montana, et lift peatus neljandal korrusel, ning läks siis järgmisega ise samuti üles.

Lifti uste avanedes kuulis ta karjeid. Tool oli pikali maas. Põrand oli täis pesu ja patsiendikaarte. Otse ees suurtel ustel oli silt: põletusravi osakond. Uste kõrval hoiatussildid. Rõõmsa haugatuse järgi võis järeldada, et Fluffy oli kõiki keelde ignoreerinud.

Teadmata, mida teha, lükkas Montana koera haukumisele järgnedes uksed valla. Ta nägi, kuidas mitu õde üritas õnnelikku koera taltsutada, Fluffy aga püüdis neid kõiki samal ajal lakkuda. Kui Montana teda hüüdis, keeras koer end ringi ja jooksis tema poole. Just siis, kui üks arst sealsamas palatist väljus.

Fluffy püüdis kõigest väest seisma jääda. Montana nägi, kuidas ta üritas iga hinna eest suurtel käppadel pidurdada. Kuid põrand oli liiga libe. Fluffy libises, tagumik maas, esikäpad ees, istuvas asendis edasi. Ta kündis arstile otsa, mille tagajärjel too Montanale peale langes.

Arst oli Montanast umbes viisteist sentimeetrit pikem ja palju raskem. Arsti õlg tabas Montanat rinda, mille peale Montana hing kinni jäi. Nad libisesid mööda põrandat ja lendasid siis kõvale põrandale pikali, arst Montana peale.

Montana lamas oimetuna maas. Ta hing oli kinni. Ta tundis vaid enda peal mehe raskust ning paljast pahkluud lakkuvat keelt.

Mees ajas end ta pealt üles ja põlvitas ta kõrvale maha.

„Kas saite viga?“ küsis ta.

Montana raputas pead ja siis õnnestus tal ka kopsudesse õhku saada. Fluffy tuli lähemale ja istus maha: ta nägi välja väga rahulik ja korralik. Kuid Montana ei langenud selle triki orki.

Mees katsus pikasõrmeliste kätega ta sääri ja käsivarsi ning kukalt. Mehe puudutus oli professionaalne, kuid Montana polnud juba pikki kuid ühegi mehe puudutust tundnud. Veel enne, kui ta jõudis langetada otsuse, kas see talle meeldib, vaatas ta mehele otsa.

Nii ilusat meest polnud ta elu sees näinud. Rohelise suitsu karva tumedate ripsmetega silmad. Täiuslik suu, jõuline lõug. Põsesarnad...

„Temaga on kõik korras,“ ütles mees enda taga seisva isiku poole pöördudes.

Kui mees pead keeras, nägi Montana ta teist näopoolt. Särgikaelusest jooksid kaela mööda lõuale ja põsele punakad armid. Spiraalidena keereldes tekitasid need valusana tunduva nahka sikutava mustri.

Montanale tundus, et jahmatus paistis ta silmadest välja, kuid näis, et mees ei märganud seda. Ta haaras hoopis Montanal käest ja tõmbas ta püsti.

„Kas pea käib ringi?“ küsis mees järsult.

„Ei,“ sai Montana suust, kuna nüüd õnnestus tal taas hingata.

„Väga hea.“ Mees tuli talle lähemale. „Mis pagan teil viga on? Milline vastutustundetu idioot laseb sellisel asjal sündida? Teid tuleks mõrvakatse pärast politseisse anda. Kas te ka teate, kui palju baktereid see koer või teie ise kannate? Te olete põletusravi osakonnas. Siinsed patsiendid on infektsioonile ülitundlikud. Nad piinlevad sellistes valudes, mida teie ei oska ettegi kujutada.“

Montana taganes sammukese. „Mul on südamest kahju,“ alustas ta.

„Kas teie arvate, et teie sõnad lähevad siin kellelegi korda? Teie mõtlematus on lausa kuritegelik.“

Montana tajus mehe igas sõnas raevu. Ning viis, kuidas mees neid sõnu lausus, muutis need veelgi hirmuäratavamaks. Ta hääl ei olnud vali ega raevunud, ta sõnad olid lausutud sellise jäisusega, mis pani Montanat end väikese ja rumalana tundma.

„Ma ei...“

„Te ei mõelnud,“ katkestas mees teda poolelt sõnalt. „Jah, see on selge. Kahtlen, kas te üldse mõelda oskate. Nüüd aga kaduge siit.“

Montana tundis kohutavat häbi. Ta tajus, kuidas teised haiglatöötajad kõrvu kikitasid.

Montana teadis, et Fluffy poleks tohtinud mööda haiglat ringi joosta. Kuid see polnud ju meelega.

„See juhtus kogemata,“ ütles ta lõuga ette ajades.

„See pole mingi vabandus.“

„Teie ei eksi ilmselt iial.“

Mehe hallikasrohelistes silmades oli pilge. „Kas teie olete kunagi põletushaavu saanud? Kas olete puudutanud kuuma panni või pliidiplaati? Kas mäletate, mis tunne siis oli? Kujutage ette seda tunnet suurel osal oma kehast. Paranemisprotsess on aeglane ja see, mida meie siin selle nimel teeme, on pikk ja vaevanõudev protsess. Selles osakonnas on igasugune infektsioon tappev. Nii et minu vigadel pole selle looga vähimatki pistmist.“

Mehele polnud vähimatki mõtet selgitada, et Montana töö on oluline. Ta käis teraapiakoertega sageli haiglas. Need koerad toetasid patsientide, eriti just laste paranemisprotsessi. Kuid sellele mehele ilmselt ei lähe kõik see korda.

„Teil on õigus,“ lausus Montana mõtlikult. „Asetleidnule ei ole vabandust. Mul on kahju.“

Mees surus huuled kokku. „Kaduge siit.“

Mehe hoiak rabas Montanat. „Kuidas palun?“

„Kas te olete kurt või? Kaduge siit. Minge ära. Võtke oma neetud koer ja ärge enam siia nägu näidake.“

Montana oli valmis süüd tunnistama, kuid viis, kuidas tema vabandust ignoreeriti, oli ääretult ebaviisakas. See, et tal ei tulnud kõik alati välja nii, nagu oleks pidanud, ei tähenda veel, et ta on halb inimene.

„Kas teie olete arst?“ küsis ta, kuigi vastus sellele küsimusele oli tal juba teada.

Mehe silmad tõmbusid kissi. „Jah.“

„Nii ennast täis ei maksaks ka olla. Elu oleks palju lihtsam, kui üritaksite teha näo, et olete inimlik. Pealegi tuleks see teie patsientidele kasuks.“

Seda öelnud, haaras ta Fluffy rihma, eiras asjaolu, et koer lakkus arsti kätt, ja lahkus sirge seljaga põletusravi osakonnast.

Tagasiteel koerakasvatusse hoidis ta Fluffy rihmast kõvasti kinni, kuid see ei leevendanud sugugi seda, et nad olid suure jamaga hakkama saanud. Montana armastas oma tööd. Tal oli läinud päris kaua selleks, et jõuda selgusele, mida ta oma eluga teha tahab. Talle meeldis koeri välja õpetada ning töötada haiglas lastega ja hooldekodus vanemate inimestega. Ta oli pannud kõigis viies algkoolis aluse lugemisprogrammile.

Tänase vahejuhtumi tõttu võib ta kõik kaotada. Kui haiglast Maxile helistatakse ja nõutakse, et Montana ei tohi sinna enam minna, laseb ülemus ta lahti. Enamik teraapiaseansse leidis aset just haiglas. Kui ta ei saa haiglasse minna, pole Maxil temast kasu. Ja mis siis saab?

Ta mõistis, et on ise süüdi. Max oli selge sõnaga öelnud, et Fluffy ei sobi teraapiaprogrammi, kuid Montana oli tahtnud anda koerale veel ühe võimaluse.

Montana oli kogu elu teistest erinenud. Headel päevadel leidis ta, et on pisut ekstsentriline. Halbadel päevadel kasutas ta märksa vängemaid sõnu.

Kuid nii või teisiti tundus, et midagi polnud muutunud. Ta ei suutnud ikka veel teha asju nii nagu vaja.

Mõne minutiga taastati põletusravi osakonnas kord. Simon Bradley viskas juhtunu peast ja jätkas visiiti. Viimane patsient tegi talle kõige rohkem muret. Üheksa-aastane Kalinda Riley oli toodud haiglasse kahe päeva eest pärast seda, kui ta vanemate gaasigrill oli plahvatanud. Kalinda oli ainsana viga saanud.

Ta kehal olid üle neljakümne protsendi ulatuses põletushaavad. Simon oli teda eelmisel päeval opereerinud. Kui tüdruk ellu jääb, järgneb veel palju operatsioone. Põletusarmid ja nende tagajärjed saadavad teda kogu elu. Seda teadis Simon omast käest.

Kalinda vanemad olid ahastuses ja tulvil hirmu. Nad ihkasid vastuseid, kuid Simonil polnud neid pakkuda. Järgmised paar nädalat näitavad, kas väike tüdruk jääb ellu või mitte. Talle ei meeldinud arvamused ja oletused, kuid ta süda oli raske.

„Tere, doktor Bradley.“

Ta naeratas Kalinda emale. Proua Riley polnud veel kolmekümneaastanegi ja võib arvata, et kui ta ei oleks murest ja hirmust kaame, siis oleks ta ka ilus. Kalinda oli ta ainus laps.

„Ta on vaikne olnud,“ jätkas ema.

„Anname talle mõnda aega rahusteid.“

„Siin oli ennist üks koer.“

Simon läks pingesse. „Selline asi ei kordu enam.“

Proua Riley puudutas ta käsivart. „Hääli kuuldes avas ta silmad. Ta tahtis kutsikat näha.“

Simon pöördus Kalinda palati poole. Nii selge mõistuse juures ei tohiks laps olla. Ta kavatses lapse läbi vaadata ja ta ravi korrigeerida.

„Kas ta valude kohta ka midagi ütles?“ küsis ta.

Hiljem õpetatakse Kalindale, kuidas ebamugavusega toime tulla. Ebamugavusega. Mitte agoonia, piina või kannatustega, mida rasked põletushaavad põhjustasid. Hiljem õpib ta hingamistehnikaid, meditatsiooni ja visualiseerimist. Kuid praegu peavad teda vee peal hoidma ravimid.

„Ta ütles, et tahaks kutsikat silitada.“

Simon hingas sügavalt sisse. „See oli suur neljakümnekilone koer, kelle koht ei ole haiglas.“

„Oh.“ Proua Riley silmad täitusid pisaratega. „Meil oli koer. Väike Yorkshire’ terjer. Ta suri paari kuu eest. Tean, et Kalinda igatseb ta järele. Olen kuskilt lugenud midagi selle kohta, kuidas haiglates kasutatakse teraapiakoeri. Mis te arvate, kas sellest võiks abi olla?“

Proua Riley armastas oma last ja oli valmis lapse aitamiseks kõike tegema. Et lapse kannatusi leevendada. Simon oli seda sadu kordi näinud. Vanemate armastuse piiritus üllatas teda ikka ja jälle. Võib-olla just sellepärast, et ta ise polnud seda omal nahal tunda saanud.

Simon polnud mingil juhul nõus lubama oma osakonda räpast looma, kuid samas mõistis ta, et keha enese raviva toime võivad vallandada vägagi erinevad asjad. Kalinda ellujäämiseks on vaja imet.

„Vaatan, mis teha annab,“ vastas ta palati poole pöördudes.

„Tänan,“ ütles proua Riley läbi pisarate vapralt naeratades. „Te olete olnud imeline.“

Simon polnud suurt midagi teinud. Opereerimine on õpitav. Need oskused olid tulnud ränga hinnaga, kuid tal polnud selle vastu midagi. Ta elas oma patsientidele, et parandada nende olukorda nii palju kui vähegi võimalik ja siis edasi liikuda. Järgmise tragöödia juurde. Järgmise lapse juurde, kelle elu olid leegid ühe hetkega muutnud.

„Sa ei lähe vangi,“ kinnitas Max Thurman kindlalt.

„Peaksin minema küll. See oli ju lausa kuritegelik.“

Montanal oli olnud terve tund aega end üles kütta ning ta oli kasutanud sellest iga sekundit. Vihase arstiga silmitsi seistes ilmnenud trots oli hääbunud ning nüüd tundis ta, et oli saanud hakkama kohutava jamaga.

„Dramatiseerid või?“ küsis Max, tumedates silmades lustlik säde. „Sa võtad seda kaugelt liiga tõsiselt.“

„Fluffy jooksis vabalt mööda haiglat ringi, ajas kärud ümber ja pääses siis põletusravi osakonda.“

„Ma ei püüagi väita, nagu peaksid loomad steriilses asutuses ringi jooksma, kuid see juhtus ju kogemata ja haigla juhataja sõnade kohaselt ei kaasnenud sellega suuremaid probleeme. Võta rahulikumalt.“

Nad olid Maxi maja õuepoolses osas paiknevas kabinetis. Koerakasvatus oli Maxi maa peal ja koerte välja õpetamine toimus samuti seal. Montana ei osanud öelda, kui suur maatükk on aaker, kuid tema arust oli Maxil neid parasjagu. Tee pealt Maxi maja juurde jõudmiseks tuli sõita tubli kolm minutit. Talvel on see muidugi üsnagi keeruline.

„Kui sa vaid oleks seda arsti näinud...“ pobises Montana, kellele meenus peamiselt just arsti jäisus. „Ta oli täiesti endast väljas.“

„Sellisel juhul vabanda ta ees.“

„Tema ees?“ Montana ei tahtnud seda meest enam elu seeski näha. Nii oleks tõesti kõige parem. „Sa võiksid helistada haigla juhatajale tagasi ja öelda talle, kui kahju mul on.“

Maxi sinised silmad tõmbusid lustlikult kissi. „See on küll lapsik käitumine.“

„Sina ju tunned teda.“

„Sina samuti.“

„Sa meeldid talle.“ Haigla juhatajaga kohtudes vahtis too alati ainiti Maxile otsa.

Montana arust oli Max päris kena mees, kuigi noh, pisut liiga vana. Maxil olid terashallid juuksed, pisut ebasümmeetrilised näojooned ja intelligentsed sinised silmad. Ta nägi välja nii, nagu tuleks toime iga olukorraga. Kuigi Max oli juba ligemale kuuekümneaastane, nägi ta välja palju noorem ja käitus sellele vastavalt.

„Kui sa nii mures oled, siis peaksid talle ise helistama,“ ütles Max Montanale. „Ta saab aru, et see juhtus kogemata.“

„Aga too ennast täis arst mitte,“ pomises Montana, kuid rohkem moepärast. Maxil oli õigus, ta peaks ise helistama. „Lähen treenin koeri ja kogun julgust,“ ütles ta kabinetist lahkudes.

Välja jõudes läks ta üle paksu rohelise muruga kaetud platsi. Ida pool võis näha sinise taeva taustal kõrguvaid mägesid.

Maxi maad olid Sierra Nevada mäestiku jalamil Fool’s Goldi linnakese servas. Renost lõunasse ja Sacramentost itta jääv piirkond oli ilus: siin oli palju viinamarjaistandusi, keset linna suur järv ja suusanõlvad kõigest mõne kilomeetri kaugusel.

Montanale meeldis see linn ja meeldis tema töö. Ta ei tahtnud kummastki ilma jääda. See ei tähendanud sugugi seda, nagu oleks keegi soovinud temalt linnakest ära võtta, kuid ikkagi... Ta tundis end kuidagi kaitsetuna. Vaatamata sellele, et Max teda toetas, muretses ta ikkagi selle pärast, mis Fluffy oli korda saatnud. Mis tema oli lasknud Fluffyl korda saata.

Ta läks suurele mänguplatsile, kus teraapiakoerad jooksid päeval vabalt ringi ja mängisid või magasid päikese käes. Kui ta väravast sisenes, jooksis mitu koera teda tervitama. Ta patsutas ja kallistas neid ning vaatas siis Fluffy õnnelikesse pruunidesse silmadesse.

„Maxil oli õigus,“ ütles ta koerale. „Sinust ei saa teraapiakoera.“

Fluffy liputas saba.

„Otsime sulle kena lastega kodu. Sulle meeldivad lapsed. Neil on sama palju energiat kui sinul.“

Tal oli veel üht-teist öelda. Ta tahtis selgitada, et kõik see polnud Fluffy süü. Et vahel tuleb üht-teist proovida mõistmaks, et sa ei saa sellega hakkama. Kuid veel enne kui ta jõudis midagi öelda, kuulis ta läheneva auto müra. Ta läks mänguväljaku teise serva ja vaatas üllatunult, kuidas autost väljus linnapea.

Marsha Tilson oli olnud Fool’s Goldi linnapea kauem kui Montanal eluaastaid. Marsha oli soe ja heasüdamlik inimene, kes oli linna teenimisele ohverdanud suure osa oma elust.

„Lootsingi sind siit leida,“ hüüdis linnapea Montanat nähes. „On sul hetk aega?“

„Ikka.“

Montana lahkus mänguväljakult ja läks linnapea poole. Marsha kandis elegantset kostüümi ja pärleid. Ta valged juuksed püsisid kergele tuulele vaatamata sätitud soengus. Montana tundis end linnapea vastandina pisut armetuna. Ta päikesekleit oli üsna vana ja sandaalid oli ta kohe autosse istudes jalast võtnud. Ta pöidadel olid uute sandaalide hõõrutud laigud ja paar kohta punetasid ning ähvardasid villi minna.

„Siin koerakasvatuse majas on nõupidamisteruum,“ ütles Montana. „Või tahad sa minna Maxi majja?“

„Siinne nõupidamisteruum sobib väga hästi.“

Linnapea Marsha järgnes Montanale teerada mööda suurde hoonesse. Majas oli kontor, väike vannituba, nõupidamisteruum ja kööginurk ning suured uksed viisid koertemajja.

„Kas soovid juua?“ küsis Montana nõupidamisteruumi jõudes. Ovaalse laua ümber mahtus kaksteist tooli, kuigi nii palju külalisi oli neil harva. „Meil on karastusjooke, aga võin ka kohvi keeta.“

„Tänan, pole vaja.“

Marsha ootas, kuni Montana oli endale tooli tõmmanud, ja istus siis Montana vastu.

„Ju sind huvitab, miks ma siin olen,“ alustas linnapea.

„Et müüa lotopileteid?“

Marsha naeratas. „Ma vajan sinu abi ühe väga erilise projekti juures.“

Montanal tekkis instinktiivselt tahtmine plehku panna. Paari kuu eest oli Marsha palunud Montana õel Dakotal ühe erilise projekti juures abiks olla. Asi lõppes sellega, et Dakota töötas tõsielusarja filmimise juures võttegrupi ja linna vahetalitajana. Hea uudis oli aga see, et Dakota oli kohanud oma suurt armastust, jäänud lapseootele, kihlunud ja lapsendanud imearmsa pisitütre. See oli olnud väga sündmusterikas aeg.

Kuid kuigi mõte järjekordsele erilisele projektile ajas Montana närvi, ei saanud ta sugugi plehku panna. Ta oli Hendrix ja seega ühe linna asutajaperekonna liige. Mitte just nii põnev nagu olla mõne Ameerika iseseisvuse eest võidelnud perekonna järeltulija, kuid ajalugu oli sellelegi vaatamata oluline.

„Kuidas saan sind aidata?“ küsis Montana, mõistes väga hästi, et ema oleks ta üle praegu uhke.

Marsha pöördus Montana poole. „Meil on siin üks külalisarst. Andekas kirurg. Ta on väga tark, pisut raske iseloomuga, kuid see, mis ta patsientide heaks teeb... Simon Bradley on spetsialiseerunud põletushaavadega patsientide ravile. Ta teeb ka plastilise kirurgia operatsioone. Ta on ligemale kolm kuud siin. Tal ongi kombeks käia ühest kohast teise ja saata korda imesid – ning minna siis edasi. Mina tahan, et ta jääks siia. Ta oleks linnale suureks plussiks.“

Montana kulm tõmbus kipra. „Tundub, et ta on tõesti väga hea, aga kuidas mina sind aidata saan?“ Loodetavasti ei eelda Marsha, et arstile ligi pääsemiseks peaks ta ise põletushaavu saama. Kahtlemata on doktor Bradley sedasorti mees, kes...

Ta oli instinktiivselt tõusmas, kuid sundis end istuma. Ühtäkki muutus õhk toas lämbeks. Ta tahtis öelda, et see pole võimalik, et nii kehvasti ei saa minna mitte kellelgi. Kuid ta mõistis, et just nii see ongi.

„Sa ütlesid, et ta on alles tulnud?“ küsis Montana.

„Jah, umbes nädala eest.“

Montana neelatas. „Kas oled temaga ise ka kohtunud?“

„Jah. Ja nagu ma ütlesin, pole ta just kõige jutukam, kuid ta on väga andekas.“

„Kas tal on näol arm? Vaid ühel näopoolel?“

„Oh, sa siis tunned teda.“

„Mitte just päris. Jooksin talle täna hommikupoolikul otsa. Sõna otseses mõttes.“

Montana rääkis juhtunust. Kuid linnapea polnud sugugi rabatud, vaid puhkes naerma.

„Kuidas ma küll soovin, et oleksin seda näinud!“ tunnistas ta naerdes.

„Oleksid võinud minu asemel olla,“ ohkas Montana. „Kuigi aitaksin sind hea meelega, saad ju ise ka aru, miks ma ei sobi.“

Marsha muutus tõsiseks. „See pole sugugi nii.“ Ta pöördus Montana poole. „Sina oled just kõige õigem.“

Montana oleks peaaegu toolilt maha kukkunud. „Miks?“

„Mu sisetunne ütleb seda. Muud moodi ei oska ma seda seletada. Olen doktor Bradleyga kohtunud ja temas on midagi.“

„Ennast täis,“ pomises Montana endamisi. „Ta on juba niigi minu peale marus. Sul oleks arukam otsida keegi teine.“

„Aga mina tahan sind. Ole sina ise, samasugune normaalne ja võluv nagu ikka. Sobita temaga sõprust. Näita talle linna, tutvusta teda oma perele. Ja nii edasi. Aita tal näha, et Fool’s Gold on elamiseks mõnus koht.“ Linnapea ajas end sirgu. „Ma vajan sind, Montana, ja meie linn samuti.“

Montana tahtis tuua välja veel igasuguseid põhjusi selle kohta, miks see pole hea mõte, kuid linnapea oli juba võlusõnad lausunud. Linnakesse panustamine oli Fool’s Goldis heaks tavaks. Kui linnakodanikelt midagi paluti, olid nad nõus aitama. Ka siis, kui nad kohe mitte sugugi ei tahtnud seda teha.

„Räägin temaga,“ lubas Montana. „Aga kui ta mind endiselt ei talu, siis pead küll kellegi teise leidma.“

Ta ei suutnud mõelda välja, miks küll peaks doktor Simon Bradley tahtma temaga koos aega veeta.

„Nõus,“ kinnitas linnapea püsti tõustes. „Kui austatud doktor keeldub sinuga tegemist tegemast, siis leian kellegi teise.“

Montana tõusis samuti. Nad läksid koos ukse poole.

„Mul on hea meel, et sa juuksed välja kasvatad,“ ütles linnapea. „Nii on palju kergem aru saada, kes teist on kes. Minul pole probleemi teil kolmel vahet teha, kuid olen kuulnud nurinaid.“

Montana puhkes naerma, näppides juukseid, mis ulatusid nüüdseks juba poolde selga. „Nalja teed või? Kas mõni tõesti nuriseb selle üle?“

„Sul pole aimugi, milliste asjadega ma tegelema pean.“

Montana saatis linnapea välja. „Eelmisel aastal olid mu juuksed tumedad. Sellest oli kindlasti abi.“

„Oli küll, kuigi minule meeldib su loomulik blond toon rohkem.“ Neid sõnu öeldes uuris ta Montana nägu. „Ei tea, kas Simonile meeldivad blondiinid.“

Montana tõstis käed. „Kui kaugele ma peaksin siis sinu arust õigupoolest tema veenmisega minema?“

Linnapea puhkes taas naerma. „Sa ei pea oma vooruslikkust ohvriks tooma – juhul kui seda silmas pead.“

Vooruslikkust... nagu vooruslikkust? See rong oli juba mitme aasta eest lahkunud, kuid ta ei kavatsenud hakata seda teemat lahkama inimesega, kes oleks võinud talle vanuse poolest vanaemaks olla.

„Annan endast parima,“ lubas ta.

„Muud ei saagi sinult paluda.“

Pärast linnapea lahkumist naasis Montana koerte mänguplatsile ja treenis koeri. Max uskus igikestvasse treeningusse. Teraapiakoerad pidid käituma hästi ja olema korralikult koolitatud. Montana tegeles noorte koertega kaks korda päevas ja kogenumatega paar korda nädalas.

Koerte treenimine tähendas seda, et polnud vaja mõelda linnapea erakordse palve peale. Montana mõistis, et peab andma endast parima, kuid tal polnud aimugi, kust otsast pihta hakata. Ju tasuks alustada kõnealuse mehe ees vabandamisega.

Lõuna paiku läks ta Maxile ütlema, et sõidab linna lõunale ja on tunni aja pärast tagasi. Teda nähes oli ülemuse nägu laial naerul.

„Arva ära, kes helistas,“ ütles Max.

„Lotost? Öeldi, et ma võitsin kakskümmend miljonit dollarit?“

Max puhkes naerma. „Mitte just päris. Doktor Simon Bradley helistas. Ta tuleb õhtupoolikul siia.“

Montana söögiisu kadus nagu pühitud ja tal oli kange tahtmine nutma puhkeda. „Miks?“

„Ta tahab sinuga rääkida.“

„Rääkida või mind kividega loopida?“

„Ta väitis, et rääkida. Võib-olla polegi ta su peale nii pahane, nagu sina arvasid.“

Oh, doktor Bradley oli vägagi pahane, mõtles Montana auto poole minnes. Küsimus oli lihtsalt selles, kuidas mees teda karistada kavatseb.