Читать книгу Üksnes sinu. Triloogia 2. raamat - Susan Mallery - Страница 6

Montana veetis järgmised kaks tundi sellega, et püüdis mitte hulluks minna. Kuigi doktor Bradley oli ähvardanud külla tulla, polnud ta täpsustanud, millal, mille tulemusena hoidis Montana maja ja koerakasvatuse juurde viivat pikka teed pidevalt silmas. Mõistes, et niimoodi oodates pole ta vaimne seisund just parim, otsustas ta minna koeraaedikuid koristama.

Majas olid erineva suurusega koertele mõeldud aedikud. Talvel köeti neid ruume, suvel töötas siin kliimaseade. Katuseaknad ja aknad täitsid suure ruumi valgusega. Kuigi mitu koera oli õppinud aedikute lihtsaid haake avama, püsisid nad neile ette nähtud kohas. Igal koeral olid oma mänguasjad, vesi ja välja viiv uks.

Tsemendiga kaetud ala oli ümbritsetud kett-aiaga. Päeval said koerad õpetust või olid koos ühisaedikus. Sisemise aedikuga alal olid nad harva, kuid need läksid ikka mustaks. Eelmisel õhtul sadanud vihma tulemusena olid need porised.

Montana võttis sandaalid jalast, pani jalga kummikud ja võttis vooliku. Tsemendiga kaetud ala uhtudes mõtles ta, et tema vestlus doktor Bradleyga pakub talle suurepärase õppimisvõimaluse. Talle omaselt tundis ta end süüdlasena ja käitus uksematina, kuid enam ei tahtnud ta niimoodi käituda. Nii et ta kavatses olla tugev.

Jah, kahju tõesti, et Fluffy oli haiglasse pääsenud. See oli kahetsusväärne viga. Ei tema ega koer olnud halvad. Montana teada polnud sellest sündinud suuremat kahju, nii et doktor Ülbus lihtsalt peab sellest üle saama. Kui mees arvab, et võib tulla siia teda alandama, siis eksib ta rängalt. Noh, igatahes eksib.

Kella kolmeks oli ta tsemendiga kaetud aediku puhtaks uhtunud ja end täiesti üles kütnud. See, kui ollakse arst, ei tähenda veel, et sul on õigus panna teisi end halvasti tundma. Ta polnud vähimatki kavatsust seda taluda ja seda kavatses ta ka öelda doktorile kohe, kui too siia jõuab.

Ta marssis kraani juurde ja keeras vee kinni. Ta jalad kuumasid kummikutes, kuid enne kui need jalast visata, tuli voolik kokku kerida. Siis kasib ta end puhtaks ja...

„Max ütles, et leian teid siit.“

Madal mehehääl kostis ootamatult. Montana pöördus hääle poole, oleks peaaegu saabastes komistanud ja vooliku maha pillanud. Hea, et ta oli jõudnud vee juba kinni keerata, mõtles ta, kui end sirgu ajas ja võõrale otsa vaatas. Aga võib-olla ka mitte.

Mees oli veelgi hämmastavam, kui ta mäletas. Asi polnud mitte üksnes mehe pikkuses ja laiades õlgades. Ei, teda tegi eriliseks ja unustamatuks just ta nägu. Ta täiuslikud näojooned, täidlane suu, ebatavaline silmade värv. Päikesevalgus virvendas ta ümber nii, nagu oleks ka see rabatud.

Doktor Bradley oli vahetanud valge arstikuue pikkade varrukatega valge hallitriibulise triiksärgi vastu. Lipsusõlm oli lõdvaks lastud ja mõne teise mehe juures oleks see mõjunud seksikalt. Kuid doktor Bradley hoiak oli liiga jäik ja kammitsetud. Just nagu ei tunneks ta end hästi, et on samasugune surelik nagu kõik teised.

„Kas te tunnete Maxi?“ küsis Montana, oskamata midagi muud välja mõelda, kuid suutmata ka meest mitte vahtida. „Teie olete nagu rohkem seda tüüpi, kes kutsuks teda härra Thurmaniks.“

Doktor Bradley kulm tõmbus kipra. „Kas ta perekonnanimi on Thurman? Ta tutvustas end Maxina.“

Nii Maxi moodi. See ei üllatanud Montanat sugugi.

Külaline keeras end pisut ja Montana nägi ta arme. Taas märkas ta seda, kuidas need nagu tähemustriga mehe nägu katsid. Armid oleksid pidanud tekitama Montanas kaastunnet ning muutma mehe inimlikumaks.

„See juhtus kogemata,“ ütles Montana liiga suurtes kummikutes mehe poole minnes.

Kui ta oli mehest kõigest poole meetri kaugusel, jäi ta seisma ja ajas käed puusa. „Te saate ju aru, et vahel juhtuvad asjad kogemata, juhtuvad õnnetused. Seda tõestab ka teie töö. Mitte keegi ei tee lapsele meelega liiga. Hea küll, mõned teevad, aga ma olen kindel, et need lapsed, keda teie ravite, on saanud viga õnnetusjuhtumi tulemusena. Ja tänane oli samuti õnnetusjuhtum.“

Montanal polnud aimugi, miks doktor Bradley temaga kohtuda tahtis, kuid ta arvas, et küllap tahtis mees teda ähvardada või midagi veelgi hullemat.

„Nagu näha, ei saa Fluffyst teraapiakoera,“ jätkas Montana kähku, et mees ei saaks midagi vahele öelda. „Max hoiatas mind, aga mina ei kuulanud teda. Mina tahtsin teha Fluffyst teraapiakoera, kuna ta on nii suure südamega. Ta armastab kõiki. Võib-olla mitte just nõtkelt ja kuulekalt, kuid armastab ikkagi ja see pole ju sugugi halb. Tahtsin anda talle võimaluse end tõestada. Teie ei saa sellest kindlasti aru, aga tarvitseb teil vaid öelda, et ta on lihtsalt koer, siis ründan teid sellesama voolikuga ja panen teid plikana kiljuma.“

Montana tõmbas hinge, ootas, et mees kas naerataks, hakkaks naerma või karjuma. Kuid mees seisis raidkujuna ja vahtis teda.

Montana hingas sügavalt välja. Kas mees kavatseb nüüd öelda, et temaga on midagi väga tõsist lahti? Ja kas tema peaks seda kuulama?

Montana astus kummikutest välja. Kui ta täiuslikule karjäärile peaks nüüd lõpp tehtama, siis ei kavatsenud ta seda taluda, jalad kummikutes kuumamas.

„Öelge siis ometigi midagi,“ ütles ta. „Või sõitsite kogu selle pika maa maha selleks, et mind oma laserpilguga rünnata?“

„Mida te siin teete?“

Montana kulm tõmbus kipra. „Kuidas palun?“

Doktor Bradley osutas koerakasvatuse hoone poole. „Rääkige mulle oma tööst.“

Võib-olla ei saanud Montana asjadest aru, kuid doktor Bradley pidi ju olema ometigi kõrgelt haritud arst?

„Ma töötan teraapiakoertega.“

Mehe silmad tõmbusid pisut kissi ja ta surus huuled kokku.

Seda oligi arvata. Lõpuks ometi oli Montanal õnnestunud mehes mingigi emotsioon tekitada, kuid kahjuks oli see ärritus. Mõtle, mida soovid.

„Teraapiakoeri kasutatakse erinevatel eesmärkidel. Nad erinevad teenistuskoertest, keda koolitatakse aitama eriliste probleemidega inimesi. Nagu näiteks pimedate juhtkoerad.“

Mees noogutas. „Selge.“

„Hea küll.“ Montana pidas pausi, ta ei saanud päris täpselt aru, mida mees teada tahtis. „Meie koeri kasutatakse selleks, et pakkuda tröösti ja seltsi. Me käime hooldekodudes ja haiglates. Vanadekodudes. Mõned koerad on õhtupoolikuti vaimsete puuetega inimeste kodus. Hiljuti alustasin lugemisprogrammiga. Lugemisprobleemidega lastel on sageli kergem lugeda ette koerale kui teisele inimesele.“

Montana rääkis natuke sellest programmist ja kuidas nüüd, kus käes oli koolivaheaeg, oli ta saanud loa katsetada lugemisprogrammi ka raamatukogus.

„Te rääkisite haiglatest, mis tähendab, et te toote koeri haiglatesse.“ See oli tõdemus, mitte küsimus.

„Jah. Tavaliselt sujuvad sellised visiidid paremini kui tänane.“

„Tahaks loota.“

Montana läks turri. „Teate, te oleks võinud kenam olla. Nagu ma olen juba mitu korda öelnud, oli tegu õnnetu juhusega.“

„Minu töö ei seisne kena olemises. Minu töö on aidata patsientidel paraneda.“

Montana avas suu, kuid pani selle uuesti kinni, kuna talle meenus, et linnapea Marsha soovis, et ta oleks mehe vastu kena ja veenaks teda Fool’s Goldi jääma.

Ta on selle töö jaoks täiesti vale inimene, mõtles Montana käsi langetades.

„Kui Fluffy saaks aru, millega ta hakkama sai, oleks tal väga kahju.“

Mees vahtis talle endiselt sõnagi lausumata otsa.

Ju on hea, et mees on nii sita iseloomuga, mõtles Montana lootes, et doktor Bradley räägiks ometigi, milleks ta siia tuli, ja lahkuks siis. Kui mees oleks lisaks oma jumalikule välimusele veel võluv, poleks naistel tema eest pääsu.

„Mul on vaja teraapiakoera ühele oma patsiendile.“

Need sõnad olid nii ootamatud, et Montana hakkas juba oma kuulmises kahtlema. Ta pilgutas mitu korda silmi. „Te tahate teraapiakoera?“

„Jah.“

„Haiglasse?“

„Jah.“

Aga bakterid? Aga infektsioon ja kõik see muu, mida mees oli hommikul karjudes öelnud?

Montana otsustas suu kinni hoida.

„Elusat koera?“

Doktor Bradley ohkas raskelt. „Elus koer oleks parim. Mul on üheksa-aastane patsient Kalinda. Ta sai paari päeva eest gaasigrilli plahvatuses rängalt viga. Üks operatsioon on tal juba olnud ja teda ootab ees veel kümneid. Ta vanemad üritavad olukorraga toime tulla. Kalinda kannatab valude käes ja on šokis.“ Ta lõualihas liikus. „Ta ema andis mulle loa teiega sellest rääkida.“

„Selge.“

Montana ei saanud päris täpselt aru, miks see oluline oli, kuid siis meenus talle konfidentsiaalsus. Bradley tahtis ilmselt olla kindel, et Montana saab aru, et ta ei riku mingeid reegleid.

„Ta on voodis, eks? Ma räägin Kalindast. Ta ei kõnni ringi?“

„Ei.“

Montana mõtles, millised koerad neil on. Kõige parem oleks väike koer. Kui Kalindal on probleeme kopsudega, ei tohiks koer karvu ajada.

„Mul on selleks just õige koer,“ ütles ta naeratades. „Tulge, ma teen teid tuttavaks.“

Naine pöördus nii, nagu eeldaks, et ta järgneb. Simon ei tahtnud selle koerakasvatajaga kuskile minna, kuid oli siin ülla eesmärgiga. Oma patsientide nimel oli ta kõigeks valmis. Seda oli ta ikka uskunud. Ta oli valmis tegema kõik, mis vaja, et nad paraneksid. Asjaajamine sellise naisega, nagu see siin, oli lihtsalt üks järjekordne katsumus, millega tuli hakkama saada.

Kui naine üle õla tema poole vaatas, helkis päike ta pikkadel blondidel juustel. Simon tajus juuste värve, erinevaid valguse ja tumekuldse varjundeid, kerget lainet. Naise silmad olid tumepruunid ja neis säras lust. Simon ei kahelnud hetkegi, et naine naeris tema üle.

Ta tundis end ebamugavalt, kuid see polnud mingi uudis. Ta tundis end ebamugavalt kõikjal peale haigla. Selles tuttavas ruumis, mis oli tema kuningriik, tundis ta end koduselt.

Too naine – ülemus oli nimetanud teda Montanaks – viis ta aiaga piiratud muruplatsile. Ta kuulis koerte haukumist ja niutsumist. Koerad tundusid olevat õnnelikud. Õhtupoolik oli soe, päike säras.

Montana kõnnak oli võluvalt graatsiline. Ta jalad oli paljad, roosaks lakitud varbaküüned moodustasid kontrasti tumerohelise muruga. Kuid need läksid peitu, kui ta pani jalga puukingad ja sisenes koerteaedikusse.

Aedik oli puhtam, kui Simon oleks osanud oodata. Ta ei märganud mingit haisu ja koerapuurid olid suured. Ta nägi suuri koeraasemeid ja palju mänguasju. Valgustus oli hea. Oli näha, et siia oli investeeritud palju aega ja raha.

„Koerad elavad siin,“ ütles Montana talle otsa vaadates. „Koerad on karjaloomad ja tunnevad end paremini koos kui eraldatuses. Keegi on peaaegu alati siin. Meil käivad siin ööbimas üliõpilased. Veendumaks, et kõik on korras. Vahel võtavad nad kallima kaasa ja siis läheb asi huvitavaks.“

Montana naeratas seda öeldes ning Simonil kulus hetk mõistmaks, et Montana ei pidanud silmas mitte koeri, vaid üliõpilasi. Selge see, et mitte koeri. Koertel pole ju kallimaid.

„Max võib palju lugusid pajatada, kuid te ei tulnud ju selleks,“ jätkas Montana.

„Ei.“

Simon mõistis, et peaks ajama seltskondlikku juttu. Nii tundsid inimesed end vabamalt. Tema polnud selle mõttele iial pihta saanud, kuid tema ei saanud ju pihta enamikule levinud rituaalidele. Tema arust oli ülimalt jabur soovida kellelegi kena päeva. Just nagu selline asi nagu kena päeva luua oleks inimese võimuses.

Montana läks välja viiva ukse juurde. Kui ta selle avas ja õuemurule astus, tuli pool tosinat koera jooksuga tema poole. Simon järgnes huvitatult. Tal polnud koertega erilisi kokkupuuteid olnud. Üheteistkümnendast eluaastast kuni kuueteistkümnendani – kuni ta kolledžisse läks – oli ta olnud kogu aeg haiglas. Sinna koeri ei lubatud.

Suured ja väiksed koerad tulid ühesuguse innuga lähemale. Simon tundis ära hommikul pahanduse põhjustanud koera ja püüdis kõigest väest vältida, et koer talle üles hüppaks. Montana patsutas ja silitas neid kõiki, jagas korraldusi ja taastas korra kiiremini, kui Simon oleks arvatagi osanud.

„Cece, tule siia, kullake,“ ütles Montana Simonile otsa vaadates. „Mulle tundub, et Cece on just see, keda vaja. Ta on vaikne, kuulab sõna ja – mis kõige olulisem – ta on puhas.“

Väike aprikoosikarva puudel tuli Montana juurde. Koer oli vast kõigest kolmekümne sentimeetri kõrgune, pikkade jalgade ja saleda kehaga. Kui Montana ütles: „Sülle!“ keeras koer end nii, et teda oli mugav sülle võtta.

„Cece keriks end suurima heameelega Kalinda kõrvale kerra,“ kinnitas Montana. „Ta sobib hästi lastega, on hea iseloomuga ei aja karva ega kõõma. Me saame ta väga puhta hoida. Tean, et see on oluline.“

Samal ajal vaatas Cece Simonile otsa. Ta silmad olid tumedamad kui Montanal ja hetkekski ei pööranud ta Simonilt pilku. Ta nina värises ja siis hakkas ta üle kogu keha värisema.

„Kas ta on haige?“ küsis Simon mõeldes, et ei taha mingil juhul oma patsientidele baktereid viia.

Montana puhkes naerma. „Mitte selles mõttes nagu teie arvate.“ Ta sosistas midagi koerale kõrva ja too tõmbas keelega üle Montana näo. Montana vaatas uuesti Simonile otsa. „Ta on teist sisse võetud.“

„Mida?“

Koer anti talle sülle. Ta võttis koera instinktiivselt oma kätte.

Koer oli kergem, kui ta oli arvanud, ta luustik tundus habras. Koera karv oli pehme, keha soe. Kuigi Simon ei teadnud, kuidas koera hoida, sättis too end vastu teda ja oli ta süles ülimalt rahul.

„Toetage ta tagumikku,“ soovitas Montana.

Simon kohendas koera süles. Cece surus end ta rinna vastu ja vahtis talle otsa pilguga, mis oleks nagu näinud ta hinge sügavusi. Simon mõtles, kas koer näeb kõiki seal varitsevaid lõhesid.

„Te meeldite talle.“

Montana lausus seda toonil, millest võis saada aru, et ta sõnade tegelik mõte oli: „Maitse üle ei vaielda.“

„Ta tundub üsna tore,“ ütles Simon, silitades kobamisi koera selga. „Oluline on, et ta oleks Kalindale turvaline.“

„Ärge muretsege. Cece on väga hea iseloomuga. Ja mina olen kogu aeg seal.“

Simon kahtles, kui palju kasu Montanast võiks olla, kuid kui Kalinda tahab koera, siis peab ta selle saama.

Ta andis Cece tagasi Montana sülle ja leppis kokku, et Montana tuleb koeraga järgmisel päeval haiglasse.

„Proovime,“ ütles ta. „Kui see aitab, siis jätkame visiite.“

„Arusaadav.“

Simon asutas end lahkuma.

Montana, koer ikka veel süles, läks temaga kaasa. Uksel seisatasid mõlemad, just nagu oodates, et teine läheks esimesena, ning liikusid siis korraga edasi.

Nad põrkasid kokku. Seda juhtub ju iga päev. Simon oli harjunud igasuguste juhuslike kontaktidega. Ta puudutas patsiente, operatsiooni ajal anti talle asju. Aeg-ajalt ta isegi nautis naisterahva seltsi paar tundi. Nii et polnud vähimatki põhjust eeldada, et see, kuidas Montana käsi hetkeks tema vastu puutus, peaks temas mingeid tundeid tekitama.

Kuid nii oli. Niipea kui Montana teda puudutas, niipea kui ta tundis naise keha soojust, ärkas temas elule midagi suurt ja talitsematut. Ta oli sellest nii üllatunud, et jäi seisma; Montana samuti. Nad põrkasid uuesti kokku, mille peale Montana nägu läks naerule.

„Hea küll. Minge teie esimesena.“

Sundimatud sõnad. Sundimatu rõõmsameelne naeratus. Just nagu poleks Montana tundnud lausa plahvatavat ihasööstu.

Simon polnud iial varem midagi sellist tundnud, tal polnud aimugi, mida peaks tegema. Talle tundus, et ta ei suuda vastu panna ja lausa peab naist puudutama, teda suudlema. Sest just seda ta vajas: mitte üksnes naist omada, vaid teda januneda.

„Kas teiega on kõik korras?“

Simon võttis end kokku. Ta üritas kogu allesjäänud viisakust kokku koguda ja noogutas.

„Jah. Tänan, et minu jaoks aega leidsite.“

Montana kulmud kerkisid. Vahest meenusid Montanale Simoni hommikupoolikul lausutud sõnad – kui Montana oli teda süüdistanud ülbuses. Parem juba see kui tõde, mõtles Simon endamisi. Nii oli neile mõlemale parem.

Ta põgenes kähku. Tagasi autosse jõudes avastas ta ärritunult, et ta käed värisesid ja erootilised mõtted olid põhjustanud ka ettearvatava ilmingu. Annaks jumal, et Montana seda ei märganud, mõtles Simon süngelt autot käivitades.

Tagasi haiglasse sõites üritas ta aru saada, mis oli juhtunud. Ta polnud end kunagi eriti seksuaalseks pidanud. Iga paari kuu tagant, kui vajadus hakkas teda häirima, leidis ta kellegi, kes tahtis sama mis tema: füüsilist vabanemist. Need korrad olid piisavalt meeldivad, kuid puudutasid pigem bioloogiat kui midagi muud. Ta ei tundnud iial sundi. Tarvidust.

Tegu oli keemiaga, mõtles ta kiirteele keerates ja tagasi Fool’s Goldi pole sõites. Üks neist DNA veidrustest, mis oli küll huvitav, kuid lõppkokkuvõttes mõttetu. Ta oli hetkeks Montanat tahtnud. Hiljem näeb ta naist ja kõik on korras. Temal on ta töö. Muu pole oluline. Tal on ta töö ja patsiendid ja sellest piisab.