Читать книгу Ehatähed. Blackberry saare romaan, 3. raamat - Susan Mallery - Страница 5

Vaagides, kas panna selga särk Betty Boopiga¹ või värviliste südametega, leidis Nina Wentworth, et täna on Betty Boopi sorti päev. Ta tõmbas lühikeste varrukatega särgi üle pea ja suundus vannitoa poole juba enne, kui särgikangas jõudis ta puusadele langeda.

„Ära liibu, ära liibu,” korrutas Nina peegli ees juukseharja võttes.

Särk istus seljas just nii nagu vaja, nii et mõni sentimeeter jäi veel ruumi. Nina ohkas kergendatult. Eelmise õhtu kolm šokolaadikooki ja üsnagi suur klaas punast veini polnud ta puusadele istunud. Ta oli selle eest tänulik ja otsustas hiljem trenažööril patte kahetseda. Või vähemalt tõotada, et ei söö rohkem kui ühe šokolaadikoogi korraga.

Harjanud kümme sekundit juukseid, kulutanud ühe minuti patsi punumisele, ja ta blondid juuksed olidki kenasti korras. Ta sööstis esikusse ja sealt edasi kööki, kust haaras autovõtmed ja oleks peaaegu köögiuksest väljunud, kuid just siis, kui ta lingist võttis, helises toas telefon.

Nina heitis pilgu telefonikellale. Kõigil tema maailma inimestel – nii sõpradel, sugulastel kui töökaaslastel – olid mobiiltelefonid. Vaid üksikud kõned tulid ajast ja arust lauatelefonile. Nina läks katastroofiks valmistudes tuldud teed tagasi.

„Halloo?”

„Tere, Nina. Siin Jerry pandimajast. Avasin just uksed ja siin on üks proua, kes üritab müüa mulle tervet kastitäit prahti, seda et, asju. Mulle tundub, et need pärinevad sinu poest.”

Nina sulges oiet maha surudes silmad. „Pakun, et pisut üle kahekümne, lillade triipudega punased juuksed ja kaelal mingi imeliku linnu tätoveering?”

„Just täpselt. Ta vahib mind maruvihase pilguga. Mis sa arvad, kas ta võib olla relvastatud?”

„Loodetavasti mitte.”

„Ma loodan ka.” Jerry hääl polnud just eriti murelik. „Mis ta nimi on?”

„Tanya.”

Kui Ninal oleks olnud rohkem aega, oleks ta siiasamasse põran­dale kokku vajunud. Kuid tal oli vaja päristööle jõuda. Tööle, mil polnud vähimatki pistmist tema pere antiigipoe nimelise katast­roofiga.

„Kas lasid emal ta tööle võtta?” küsis Jerry.

„Jah.”

„Sul oleks võinud rohkem aru peas olla.”

„Ongi. Helistan politseisse ja palun neil Tanyale järele tulla. Kas sul õnnestub teda seni seal kinni hoida?”

„Muidugi.”

„Tore. Ja ma tulen pärast tööd oma asjadele järele.”

„Ootan sind,” lubas Jerry.

„Tänan.”

Nina pani toru hargile ja jooksis auto poole. Kui telefon oli Bluetoothiga ühenduse saanud, helistas ta politseisse ja selgitas juhtunut.

„Jälle?” küsis asešerif Sam Payton muigvel häälega. „Kas sa lasid emal ta tööle võtta?”

Nina tagurdas ettevaatlikult maja eest tänavale. Jerry huumoriga saab hakkama. Jerry oli kogu elu siin elanud ja temal oli lubatud Nina kallal aasida. Aga Sam oli sisuliselt alles uustulnuk. Tema polnud pilkamisõigust veel välja teeninud.

„Kuule, ma olen aus maksumaksja, kes teatab seaduserikkumisest,” ütles ta.

„Selge-selge. Juba panen kirja. Mis ta varastas?”

„Ma ei küsinud. Ta on pandimajas.”

„Tean, kus see on,” vastas Sam. „Lähen uurin asja lähemalt.”

„Tänan.”

Nina katkestas kõne enne, kui Sam jõudis talle töölevõtmise kohta nõuandeid jagama hakata, ja keeras mäest üles. Hommik oli selge. Vaikse ookeani looderanniku varakevade kohta oli see üsnagi kummaline. Tavaliselt tulid ilusad ilmad alles suve poole. Läänes helkis sinine vesi. Idas oli manner, Washingtoni osariik.

Mida kõrgemale ta jõudis, seda ilusamaks muutus vaade, kuid mäe otsa vana maja ette parkides ei tulnud talle pähegi taeva ja ookeani imelist kombinatsiooni imetleda.

Ta astus krapsakal sammul ukse poole, kust pääses nii bossi eluruumidesse kui ka vastuvõttu. Doktor Andi, nagu teda siin kutsuti, oli saarel populaarne lastearst. Kui päris täpne olla, siis ainus lastearst. Andi oli saarele kolinud aasta eest, avanud ­septembris praksise ja sellest ajast peale oli tal patsiente küllaga. Ühtlasi oli Andi verivärske abielunaine ja lisaks sellele ka kaks kuud lapseootel.

Nina keeras ukse lukust lahti ja astus sisse. Ta pani tuled põlema, heitis pilgu termostaadile ja lülitas sisse vastuvõturuumi kolm arvutit.

Pannud käekoti kappi, logis ta sisse aegade broneerimise programmi ja nägi, et päeva esimene patsient oli aja tühistanud. Andil on selle üle kindlasti hea meel: nüüd on tal rohkem aega mootor käima saada. Andi maadles endiselt hommikuste iiveldushoogudega.

Nina heitis kiire pilgu e-kirjadele, saatis mõne edasi raamatupidajale-büroojuhatajale ja läks siis puhkeruumi kohvi tegema. Vähem kui viis minutit pärast kohale jõudmist ronis ta juba trepist üles bossi korteri poole.

Nina koputas uksele ja avas selle kutset ootamata. Ta leidis ilusa ja pikakasvulise tumedate lokkis juustega Andi köögilaua ääres istumas ja kätega peast kinni hoidmas.

„Kas sul on ikka veel paha?” küsis Nina kapi poole minnes.

„Tere, on jah. Ma ei oksenda, aga mul on kogu aeg niisugune tunne, et nüüd kohe hakkan.” Ta tõstis sisse hingates pea. „Kas sa jood kohvi?”

„Jah.”

„Tunnen kohvist puudust. Ma olen omadega täiesti läbi. Pean vanemate käest esivanemate kohta uurima. Tundub, et ma ei pärine sitkete suguvõsast.”

Nina võttis kapist kruusi, valas selle vett täis ja pani mikrolaine­ahju. Siis tõi ta sahvrist teepaki.

„Ma ei taha ingveriteed,” ägas Andi. „Palun ära tee seda. Ma ei talu seda.”

„Aga see aitab.”

„Parema meelega talun iiveldust.”

Nina kergitas kulmu.

Andi vajus kössi. „Ma olen täielik äpu. No vaata mind. Mu laps on herneterasuurune, mina aga turtsun. Lihtsalt piinlik.”

„Kuid sellele vaatamata pole sul tahtmist täiskasvanud ­inimese moodi käituda.”

Andi naeratas. „Ei tea küll, kuidas see peaks käima.”

Mikrolaineahi piiksus. Nina pistis teekoti auravasse vette ja asetas kruusi lauale.

See oli avatud köök. Kapiuksed olid värvitud, tööpinnad granii­dist. Laua kõrvalt aknast avanes ida poole uhke vaade. Manner kumas kõigest mõne miili kaugusel.

Andi oli ostnud maja – ühe neist kolmest mäel asuvast, mida hüüti Kolmeks Õeks – pärast Blackberry saarele kolimist. Ta ei olnud lasknud end häirida katkistest akendest ning ajast ja arust torudest, vaid korraldanud kogu maja renoveerimise. Selle käigus oli ta armunud ehitusmeistrisse – mille tulemuseks olidki praegused iiveldushood.

„Esimene patsient ütles aja ära,” teatas Nina.

„Jumal tänatud.” Andi nuusutas teed, kirtsutas nina ja võttis siis lonksu. „Asi on ingveris. Ilma ingverita tee läheks mul ehk kuidagimoodi alla.”

„Aga ingver aitab sul end paremini tunda.”

„Elu on ikka täiesti ebaõiglane.” Võtnud veel ühe lonksu, levis ta näole naeratus. „Mulle meeldib su särk.”

Nina heitis pilgu särgi rinnaesisele. „Me Bettyga oleme vanad sõbrad.”

Üks pediaatri juures töötamise eeliseid oli see, et soosingus olid rõõmsavärvilised riided. Ninal oli kapis terve kollektsioon erksavärvilisi lustakate piltidega T-särke. Need polnud just moe viimane sõna, kuid tõid laste näole naeratuse ja see oli kõige olulisem.

„Pean tagasi alla minema,” ütles ta. „Nüüd on su esimene patsient pool üheksa.”

„Selge.”

Nina tõusis ja suundus trepi poole.

„Kas sul on pärast tööd tegemist?” küsis Andi.

Nina mõtles, kuidas peab pandimajast läbi minema ja võtma sealt kaasa asjad, mida Tanya oli üritanud maha müüa, ning kulutama mitu tundi oma pere antiigipoes, murdes pead, mis sealt ära on varastatud, ning rääkima siis kõigest emale ja pidama talle seejuures tõenäoliselt loengu teemal, kui oluline on tulevase töötaja soovituskirju põhjalikumalt uurida ja soovitajatele ka helistada. Ainult et ta oli pidanud emale loenguid nii kaua, kui ta mäletas, kuid ema ei võtnud õppust. Bonnie lubas end küll parandada, kuid ei teinud seda. Mille tulemusena pidi Nina kõik jamad klaarima.

„Enam-vähem. Miks sa küsid?”

„Ma pole juba nädal aega pilateses käinud,” tunnistas Andi. „Aga mul on vaja end liigutada. Palun tule kaasa. Kui sina ka tuled, on palju vahvam.”

„Täna küll ei saa, aga esmaspäev sobib.”

Andi naeratas. „Tänan, Nina. Sa oled võrratu.”

„Pane mulle autahvel, siis usun, mis sa räägid.”

„Tellin selle kohe täna ära.”

Nina luges kokku naerunäolised puuvilja- ja aedviljakleepsud. Jätkub, aga neid tuleb juurde tellida. Pärast praksise avamist oli Andi juurutanud programmi, mille kohaselt kutsus saare ­algklasside õpilased oma vastuvõttu ekskursioonile. Lapsed omandasid ­vabas õhkkonnas teadmisi arstliku läbivaatuse kohta, oskasid ­stetoskoopi kasutada, end kaaluda ja oma pikkust mõõta. Andi eesmärk oli muuta arstivisiit stressivabamaks.

Nina pidas ekskursioonide kohta kalendrit ja viis need läbi. Lapsed said lahkudes kaasa kingitustekoti kleepsudega, väikese värvimisraamatu, milles räägiti erinevatest sportimisvõimalustest, ja värvipliiatsikarbi.

Reeglina pakkis enne ekskursiooni kingikotid vastuvõtusekre­tär, aga eelmisel korral oli ta unustanud kleepsud kottidesse ­panna ja seetõttu võttis Nina selle töö üle.

Ta ladus just kotte rivisse, et neid saaks kiiresti täita, kui ta mobiiltelefon helises. Ta võttis taskust telefoni, heitis pilgu helistajale, lülitas sisse valjuhääldi ja pani telefoni puhketoa lauale.

„Tere, ema.”

„Kullake! Kuidas sa elad? Meil on kõik hästi, aga sul on õigus nagu ikka.”

Nina võttis toolile pandud suurest kotist pliiatsid. „Mis küsimuses?”

„Rehvide küsimuses. Et me oleksime pidanud need enne ärasõitu ära vahetama. Eile õhtul tuli lumi maha.”

Nina vaatas aknast päikesesäras taevast. Horisondil oli näha paari pilve. Õhtupoole hakkab sadama, käis tal mõte peast läbi.

„Kus te olete?”

„Montanas. Lausa uskumatu, kui paks lumi. Kümmekond sentimeetrit ja suverehvidega polnud midagi teha. Sõitsime teelt välja. Nüüd on kõik korras. Bertie leidis ühe rehvipoe ja sealne müüja oli sama kena nagu saare oma.”

Nina vajus puhkeruumi ainsale toolile. „Kas te sattusite avariisse?”

„Ei. Auto libises teelt välja. Ära muretse. Kõik on korras. Uued rehvid on väga head. Käisime mitmel oksjonil ja oleme läbi käinud rohkem antiigipoode, kui jõuan kokku lugeda. Auto on ilusaid asju täis. Need meeldivad sulle päris kindlasti.”

Ema vadistas edasi. Nina sulges silmad ja hõõrus laupa, mõeldes, et tema tõotus mitte süüa rohkem kui üks šokolaadikook korraga ei viidanud poole sõnagagi veinile, ja et kui ta õhtul koju jõuab, läheb ta vanni ja võtab klaasi veini. Ja lubab siis endale luksuse murduda.

Bonnie Wentworth oli saanud vanima lapse ­kuueteistaastasena. Emaks saades ei jäänud ta sugugi kodukeskseks ega olnud seda ka nüüd. Bonnie ja ta elukaaslane Bertie reisisid mööda maad ringi, ostes antiigiärile kraami. Ja antud juhul oli sõna „antiik” kasutatud väga laias tähenduses. Küllap oleks õigem öelda „rämps”, kuid isegi Nina vältis seda sõna igal võimalikul juhul.

Ta hingas sügavalt sisse, kuulates ema juttu Bertie leitud käsitsi­ tehtud nukust.

„Ema, Tanya tabati täna hommikul Jerryle meie poe kaupa müümast.”

Bonnie jäi vait. „See pole võimalik,” ütles ta täiesti rabatult. „Ma ei usu seda.”

Nina pani vastu vajadusele juhtida ema tähelepanu sellele, et tema mitteuskumine ongi just peamine probleem.

„Just sellepärast tahangi ma töövestlused ise läbi viia. Või siis lase seda vähemalt Bertiel teha.”

„Oled sa kindel, et ta ei müünud oma asju?” küsis Bonnie. „Minu arust oli ta nii tore tüdruk. Mulle ei meeldi sugugi mõte, et ta midagi sellist tegi.”

„Minule samuti mitte. Sa saad ju aru, et see tähendab seda, et pood on kinni.” Jälle.

Järgnes vaikus. „Kas tahad, et me tuleme tagasi? Me võiksime paari päeva pärast kohal olla.”

„Pole vaja. Küll ma kellegi leian.”

Nina teadis, et kui ta ema paluks, tuleks too koju ja oleks poes seni, kuni nad kellegi leiavad. Aga siis tunneks Nina süümepiinu – nagu praegu. Ja ta ei saanud sugugi aru, miks see nii on.

„Kullake, sul on liiga suur koorem kanda.”

Nina avas suu, kuid sulges selle uuesti. Just täpselt. Ja peamiselt sellepärast, et kedagi teist pole siin seda tegemas. „Ema, pole midagi. Aga poodi on vaja sellist inimest, kel oleks vastutus­tunnet ja kes ei varastaks.”

„Sul on õigus. Sellist inimest on vaja jah, aga ma olen kindel, et sa leiad sellise.”

„Leian muidugi. Kas sa katuse asjus helistasid? Kas seda tullakse parandama?”

„Helistasin.” Ema hääles oli võidukas noot. „See asi on korras.”

„Tore. Tänan.”

„Pole tänu väärt. Ma armastan sind, kullake.”

„Mina sind ka.”

„Helistan sulle paari päeva pärast. Selleks ajaks peaks juba teada olema, millal me koju jõuame. Nägemiseni.”

Nina kuulis klõpsatust ja mõistis, et ema oli kõne lõpetanud. Enne kottide täitmise juurde naasmist helistas ta ajalehetoimetusse.

„Tere, Ellen, Nina Wentworth siin.”

Ellen pugistas naerda. „Luba ma pakun: sul on vaja kedagi, kes su antiigiäris töötaks. Mul on viimase kuulutuse tekst alles – ja see on sama mis kõigil eelmistel. Kas panen lehte?”

Nina vaatas taas aknast välja. Vihmapilved lähenesid. Ta nägi killukest lahte ja mõtles, kuhu ta küll välja jõuaks, kui nüüd kohe laevale istuks.

„See oleks tõesti tore,” ütles ta hoopis. „Suur tänu, Ellen.”

„Tead, Nina, ära lase emal poodi inimesi palgata.”

Nina surus telefoni tugevamalt pihku. „Jah, tean seda.”

Nina vahtis kastis olevaid asju. Küünlajalad olid hõbedast ja ­isegi midagi väärt. Kastis oli ka ehteid ja nii mõnedki neist kividega. Maal oli odav reproduktsioon ja vähem väärt kui selle raam, aga ikkagi...

Jerry noogutas teda vaadates. „Mõtlesin just sama,” ütles ta. „Kuidas on küll võimalik, et tüdruk, kel on nii palju nutti, et ta teab, mida varastada, tuleb kraamiga siia? Miks ta ei sõitnud üle silla Seattle’isse? Nelikümmend minutit sõitu ja ta oleks saanud raha peo peale ning võinud oma teed minna.”

„Just selle peale ma mõtlesingi,” tunnistas Nina. „Aga mul on hea meel, et ta oli nii kärsitu. Kas Sam Payton astus läbi?”

„Jah. Tegi pildid. Ütles, et tal on vaja teada küünlajalgade väärtust.” Priske kiilaspäine kuuekümnendates eluaastates Jerry noogutas mõistvalt. „Kui üle viie tuhande, siis on preili Tanya saanud hakkama tõsise kuriteoga. Kui talle maksimaalne karistus määratakse, tähendab see kümme aastat vangis ja kakskümmend tuhat trahvi.”

„Sa tead neist asjadest hämmastavalt palju.”

„Minu äris on vaja sedasorti asjadega kursis olla.”

Nina võttis kasti sülle. „Ma pean vist Samile helistama? Ja tema ütleb, et ma ei saa neid asju enne müüki panna, kui Tanya kohta on otsus langetatud?”

„Ma poleks sugugi üllatunud,” tõdes Jerry.

See veel puudus. Nii et nüüd on ainsad vähegi väärt asjad aresti alla pandud. Ta suundus ukse poole. „Tänan, Jerry.”

„Pole tänu väärt. Võta tööle usaldusväärsemad inimesed.”

„Annan endast parima.”

Jerry vajutas lukunupule, et Nina saaks väljuda.

Nina avas väikses parklas seisva auto pagasiluugi. Juhiukse poole minnes tundis ta esimesi vihmapiisku.

Kuigi ta kodu oli üsna lähedal, tuleb sõita poe juurest läbi ja panna uksele silt, mis ütleb, et pood on mõned päevad kinni. Samuti peaks vaatama, mis veel kadunud on. See ei pruukinud ju Tanyal sugugi esimene kord olla. Järgmisel päeval tuleb rääkida Samiga ja välja uurida, milles ta endist töötajat süüdistatakse.

Nina käivitas auto ja keeras lahe poole. Nende pere antiigiäri polnud küll eriti peen, kuid selle asukoht oli super – otse väikese ranna ääres. Suvel käis poes palju turiste, mis aitas äril nigelamad talvekuud üle elada. Kuid praegusel aastaajal...

Ja siis juhtus ühekorraga kaks asja. Vihma hakkas lausa ­kallama ja auto mootor suri välja. Täiesti.

Teadmata, mida teha, keeras Nina auto enne tee veerde, kui see päris seisma jäi. Pannud autole käigu sisse, üritas ta seda uuesti käivitada. Mootor turtsatas, kuid ei käivitunud. Kütust oli – paak oli poolenisti täis. Mis pagan küll...?

Ta ei teadnud autodest mitte midagi muud kui seda, kuidas kütust võtta ja kuhu auto remonti viia. Ta oli täielikus plindris.

Ta heitis pilgu särgile. „Sa vedasid mind alt, Betty.”

Multikatüdruk vaikis.

Nina võttis mobiiltelefoni, kuid märkas, et on piirkonnas, kus levi ei ole. Üsnagi eraldatud asukoha ja mägise maastiku tõttu oli saare mobiililevis auke.

Niipalju siis mõnele sõbrale või remondimees Mike’ile helistamisest. Mike viiks ta küll koju, kuid ta pole ju ikkagi selgelt­nägija.

Ta pea vajus vastu istet ja ta üritas end veenda, et jalutuskäik külmas vihmas ei tapa teda ära. Tuleb vaid jõuda sellisesse kohta, kus on taas levi. Ja koju jõudes saab vanni ja klaasi veini. Aga ratsionaalne mõtlemine ei aidanud sugugi, tal oli ikkagi tahtmine röökida või nutma puhkeda. Või anda vähemalt kordki see probleem kellelegi teisele lahendada. Aga kedagi teist ei ole, ta peab ise hakkama saama.

Ta isegi ei mäletanud sellist aega, millal ta poleks pidanud ise hakkama saama. Ta oli hoolitsenud ema eest sellest saati, kui oskas küsida: „Emme, kas kõik on korras?” Ta hoolitses väikese õe eest ja pereäri eest ja tegi seda ikka veel. Ta muretses poe pärast, käis ema palgatud töötajate poolt varastatud ­asjadel järel ja...

Ta haaras mõlema käega roolist ja üritas seda raputada. ­„Sõida ometigi, sa nõme auto! Sõida!”

Ta jättis järele, kui käed hakkasid valu tegema, võttis võtmekimbust autovõtme ja pistis selle juhiistme alla. Siis pani ta koti risti üle rinna ja astus vihma kätte. Juba paari sekundiga oli ta üdini märg.

Kui mõni tuttav mööda sõidaks, peaks too auto kinni ja viiks ta koju. Aga praegu oli väga väikesel saarel õhtusöögiaeg ja polnud eriti loota, et keegi ta hädast välja päästaks.

Nina sammus levi otsides edasi. Ta veenis end, et see on hea. Pealesunnitud jalutuskäik. Pealegi põletas värisemine kaloreid. Ilm polnud nii külm, et oleks olnud vaja muretseda alajahtumise pärast. Aga riided kleepusid keha külge ja tõid vormid välja ning püksid hõõrusid hargivahelt. Sinna tekib küll lööve. See veel puudus. Kahju, et ta pole blogija, sest sellest saaks suurepärase blogisissekande. Sellele võiks panna nimeks „Nina Wentworthi väga sitt päev”.

Veerand tundi hiljem tabasid teda leina viis astet. Eitamine asendus vihaga ja talle tundus, et ta tahakski vihaseks jääda. Ta oli läbi külmunud – välja arvatud see koht, kust reied kokku hõõrusid. Ta värises ja oli läbimärg: nii õnnetu polnud ta vist veel elu seeski olnud. Ta heitis pilgu telefonile, kuid levi polnud ikka veel. Kui nii edasi läheb, jõuab ta enne levisse jõudmist koju välja.

Ta kuulis tagantpoolt autot lähenemas ja keeras kähku ringi. Talle ei läinud korda, kes see on – ta oli vajaduse korral valmis ka võhivõõralt küüti paluma. Kuigi praegusel aastaajal pole neid saarel just eriti palju.

Ta kissitas vihmas silmi ja üritas aru saada, kas tunneb auto ära. Auto oli sinine ja läikis. Uus BMW, mõtles ta, kui auto ­kiiruse maha võttis. Tema tuttavaist ei sõitnud keegi sellise autoga. Auto jäi ta kõrval seisma ja juht lasi kõrvalistuja akna alla.

„Tere, kas oled...” mees vahtis talle hetke otsa. „Nina?”

Kuigi Nina oli juba ust avamas, tõmbas ta nüüd käe tagasi. Praeguse olukorra ebaõiglus tekitas tal tahtmise tõsta käed taeva poole ja küsida, mida ta küll ometigi teinud on, et sellist asja ära teenida.

„Nina?” küsis mees uuesti. „Sa oled läbimärg. Istu autosse. Viin su koju.”

Aga Nina ei suutnud seda teha, ta vahtis mehe rohelistesse silmadesse ja mõtles selle peale, kuidas need olid muutunud soojaks, kui mees tõotas teda igavesti armastada. Kuid polnud seda teinud. Dylan Harrington jättis hoopis nii tema kui nende ­igavese armastuse ülikooli kolmandal kursusel maha. Ta lahkus saarelt ega tulnud siia enam iial tagasi. Noh, ta käis küll vahel vanematel külas. Aga Ninat ta enam üles polnud otsinud. Mitte kordagi. Mis veelgi hullem: ta väitis, et just Nina oli süüdi, et ta suhtele lõpu tegi. Taas üks inimene Nina elus, kes ei tahtnud oma tegude eest vastutust võtta.

„Nina, istu autosse. Sa oled läbi külmunud.”

„Lähen parem jala,” ütles Nina selga keerates.

Ja pead uhkelt püsti ajades, silmi kipitama panevat vihma ja ärahõõrutud reisi ignoreerides tegigi ta just seda.

1 Džässiajastut karikeeriv multifilmitegelane. Tõlk.