Читать книгу Ehatähed. Blackberry saare romaan, 3. raamat - Susan Mallery - Страница 6

„Nina, istu autosse!”

Ninal oli tahtmine meest eirata. Ta tegi seda. Aga mehe hääle­toon oli nõudlik ja sel Dylanil, keda tema mäletas, oli komme ohjad enda kätte võtta.

Nina sulges silmad ja soovis, et Dylan kaoks. Ent tema kõrval veereva auto mootori vaikne sumin oli tõestuseks, et sellest ei saa asja.

„Kas sa ise ka aru saad, kui nõme see on?” küsis Dylan.

Kahjuks sai Nina sellest vägagi hästi aru. Ja ta teadis ka seda, et istub lõpuks autosse, sest ei suuda enam kauem vihma ja ­külma taluda. Aga miks see pidi küll ometigi Dylan olema? Miks mitte mõni hästi riides sarimõrtsukas? Teised inimesed kägistatakse ära, teda aga mitte. Kohe sugugi mitte. Tema saab hoopis oma elu suurima eksarmastuse.

„Olgu,” ütles ta ringi keerates ja auto poole minnes. Uks avanes sujuvalt ja Nina vajus läbimärjana nahkistmele.

Hetkeks lasi ta end neelata uue auto lõhnal ja küttest hoovaval soojusel. Milline õndsus, mõtles ta tilkuvaid juukseid näolt pühkides. Kuid siis keeras ta pead ja kohtas taas Dylani rohelisi silmi.

Mehe ilme oli ebamugav segu murest ja lustist. Pagan seda meest küll võtku, mõtles Nina. Iga kord, kui ta mõtted olid viimase kümne aasta jooksul Dylani peale läinud, kujutas ta nende esimest kohtumist ette millegi niisugusena, mida ta saab kavandada. Et ta oleks viimase peal riides ja vastaks küsimustele terav­meelselt, mille peale mees oleks tema mõistusest lummatud ja tunneks tuska, et lasi tal minna. Selle peale ta küll ei tulnud, et on läbimärg ja hädas hõõrutud reitega.

„Mis juhtus?” küsis Dylan.

Nendega? Temaga?

„Su autoga,” täpsustas Dylan, kui Nina midagi ei vastanud.

„Pole aimugi. Jäi lihtsalt seisma. Helistan teenindusse, kui koju jõuan.”

„Viime su siis koju.”

Dylan ei hakanud küsimagi, kus ta elab. Küllap hoidsid vanemad teda väikese saare alalise elanikkonna asjadega kursis. Kui Dylan oleks seda küsinud, oleks Nina vastanud, et jah, ta elab endiselt ema juures. Mitte sellepärast et ei saaks endale oma elamist lubada. Saaks küll. Aga võttes arvesse ema ja poe eest hoolit­semist ja kõike muud, mis ta õlgadele oli langenud, tundus lihtsam kodus edasi elada.

Nad sõitsid paar minutit vaikides. Nina niheles ebamugavusest, tajudes, kui märg ta piinlikult puhtal nahkistmel on.

„Nii et sa oled siis tagasi,” pomises ta pärast piinlikku vaikust. Vähemalt tema meelest oli see piinlik. Tal polnud aimugi, mida Dylan arvab.

„Mhmh. Mu stipendium sai kahe nädala eest läbi. Käisin Euroopas puhkamas ja tulin siis siia.”

Euroopas puhkamas? Nina mõtles selle peale, kuidas tema oli viimase kuu mööda saatnud – samamoodi nagu viimased seitse või kaheksa aastat. Töötades, tegeldes kõigi katastroofidega, mida ema oli tekitanud, poel silma peal hoides. Tal oli sõpru, kellega väljas käia, ja ta liitus hiljuti raamatuklubiga, kuid kui sügavamalt järele mõelda, polnud tema elus mingit põnevust.

Kuigi tal polnud vähimatki tahtmist Dylan Harringtonile muljet avaldada. Mitte kõige vähematki.

„Kas sul on endiselt plaanis isa juurde tööle minna?” küsis ta, kuigi vastus oli talle juba teada.

„Jah.”

„Arvasin, et ehk muudad meelt.”

„Ma ise ka.” Dylan saatis talle naeratuse. „Aga ma ei tahtnud ta südant murda.”

Sest Dylani isa oli oodanud viimased kümme aastat, et saaks öelda: „Minu arstist poeg.” Ja kui ta seda lõpuks teha sai, kordas ta seda alatasa. Ta rääkis kõigile, kes olid valmis kuulama, et Dylan tuleb tema praksisesse. Küllap soovis enamik isasid, et nende pojad läheks tööle perefirmasse. Doktor ja Poeg, mõtles Nina, kujutades vaimusilmas ette praksise ukse kõrvale pandud silti.

„Sa läksid tema juurest ära,” tõdes Dylan.

Nina saatis talle pilgu, kuid keeras siis pea kõrvale. „Jah.”

Nina oli eelmise sügiseni töötanud õena doktor Harringtoni juures. Peamiselt sellepärast, et Harrington oli linnas ainus arst ja Nina ei tahtnud mandril tööl käia. Aga kuna Dylan oli tagasi tulemas, polnud teada, kui kindel ta koht on. Õnneks kolis Andi siia ja otsustas avada oma praksise ning pakkus Ninale just sellise töö nagu vaja.

„Kas sulle meeldib töö lastega?” küsis Dylan. Oli näha, et ta teadis, mis Ninast on saanud.

„Jah. Saarel on parasjagu nii palju peresid, et meil oleks tegemist, aga mitte nii palju, et me oleks tööga üle koormatud. Andi juures on mõnus töötada.”

„Kas sa läksid ära minu pärast?” küsis Dylan nurgal peatudes, et enne keeramist liiklusolukorda hinnata.

Nii otsekohest küsimust polnud Nina oodata osanud. „Andi pakutud võimalus tundus põnev,” vastas ta vastusest mööda hiilides. Tegelikult oleks ta läinud Andi juurde nii või teisiti. Ta ­poleks lihtsalt suutnud päevast päeva koos doktor Dylaniga olla. Kas pole kummaline. Dylan oli ta esimene kallim, esimene vahekord, esimene südamevalu. Dylan nägi hea välja, oli arst ja on kõigest aja küsimus, millal ta armub ja naise võtab. Mis ei ­tähenda ­sugugi, et Nina oleks teda endale ihanud, aga ta ei tahtnud ka, et arvataks, nagu ta mehe järele igatsedes seal passiks.

Ta ohkas istmele toetudes. Miks ta küll asju paremini ei planeerinud? Kõik oleks palju lihtsam, kui ta oleks abiellunud mõne rikka kutiga, kel oleks kõigele lisaks veel ka jaht. Või kolinud Tiibetisse ja avanud seal lastekodu. Kui ta oleks teinud midagi silmapaistvat ja olulist. Või ta võinuks vähemalt neurokirurgiks õppida. Tema aga on lastearsti vastuvõtus õde ja tema romantilises minevikus pole midagi erilist. Ta on korra abielus olnud. Viis päeva. See polnud just asi, mille üle uhkust tunda.

Ta mõtles pahuralt, et neist Dylaniga pidid koos arstid saama. Nii olid nad unistanud. Et minna koos ülikooli ja avada praksis. Nina polnud oma eriala koha pealt otsust langetanud, Dylan aga oli kaalunud spetsialiseeruda erakorralisele meditsiinile.

Siis aga läksid nad lahku ja kuidagimoodi osutus unistuse ellu viimiseks vajaliku raha leidmine võimatuks. Tegeldes ema ja noorema õe ja poe ja kõige muuga, oli ta oma tee kaotanud. Meditsiinikool tundus palju praktilisem. Ta pidi kodust kõigest kaks aastat eemal olema. Ta ei mäletanudki õieti selle otsuse langetamist – asjad lihtsalt läksid nii.

Dylan keeras ta maja ette. Vihma ladistas endiselt ja Nina ei tahtnud välja vihma kätte mineku peale mõeldagi, sest riided kleepuksid ta kehavormidele ja Dylan vaataks teda. Lisaks sellele nägi ta, kui õnnetus olukorras on nende maja. See polnud viimase kümne aastaga põrmugi muutunud. Maja oleks tulnud üle ­värvida ja vajas uut katust. Ninal olid selle kohta oma plaanid, aga ­eelmise aasta oktoobris aset leidnud torukatastroof oli suurema osa ta sääste ära söönud.

„Suur tänu küüdi eest,” ütles Nina Dylani poole pöördudes ning manas näkku naeratuse lootes, et see on meeldiv ja enesekindel. „Viimase peal ajastus. Mu kodutee oleks olnud päris karm. Anna andeks, et autoistme märjaks tegin.”

„Pole midagi. Tule. Katsume su nüüd tuppa saada.”

Veel enne kui Nina jõudis midagi öelda, väljus Dylan autost ja tuli ümber auto tema ukse juurde. Mida! Kas Dylan tuleb siis koos temaga?

Nina kobis kähku autost välja. „Ära muretse. Sa ei pea sisse tulema Ausõna. Mine aja rahulikult oma asju edasi. Sa päästsid mind pikast koduteest. Sellest on küllalt.”

Dylan kinkis talle sõbraliku naeratuse ja pani käe ta seljale. „Võttes arvesse, kui märg ja läbikülmunud sa oled, vaidled sa uskumatult palju vastu.”

Ja siis läksid nad ukse poole ja Nina avas ukse. Sisse astudes viskas ta läbiligunenud kingad jalast. Dylan läks temast mööda. Nina sikutas sokid jalast, pani koti esiku plaaditud põrandale ja läks paljajalu elutuppa.

Ühtäkki tajus ta mitut asja korraga. Esiteks paistis lagi ­nurgast kahtlaselt märg. Tema pilgu all langes veepiisk põrandavaibale. Mis tähendas, et ema ei olnud ikkagi katuse asjus helistanud. Tim, kes aitas neil igasugu töid teha, reageeris nende probleemidele alati kohe. Nii et kui katus laseb läbi, siis pole Timile öeldud, et vajatakse tema abi.

Teiseks tabas teda mõte, et ta isegi ei mäleta enam, millal oli nende majja astunud mõni meesterahvas. Noh, päris mees, mitte lihtsalt mõni meistrimees. Dylan nägi välja pikk ja mehelik. Ta mõjus toas, mis oli täis mööblit ja poest pärit „aardeid”, kuidagi kohatuna. Kõik nurgad, riiulid ja muud pinnad olid täis kujukesi, puust või klaasist karpe, pildiraame ja vaase, mida ema ei raatsinud ära müüa. Bonnie meelest oli osa asju mõeldud maailmaga jagamiseks, osa aga perele säilitamiseks.

Kuid kõige rohkem vast häiris see, kuidas Dylani siinolek pani teda ennast nägema, kui viletsas seisus nende elamine tegelikult on.

Diivan oli vana ja kulunud ning igaõhtusest istumisest lohku vajunud. Kohvilaual olid kriimud. Lambivarjud olid ajapikku kaotanud kreemika värvi ja muutunud luitunudkollakaks.

Nina vahtis toas ringi, nagu poleks seda iial varem näinud, ning oli rabatud sellest, kuidas ta enam polnud näinud kõike seda, mis teda ümbritses. Hetkeks tabas teda tunne, et tema enda lootused ja unistused olid samamoodi hooletusse jäetud ning tähele­panupuuduse tõttu nähtamatuks muutunud. Teda valdas nii ­sügav kurbus, et ta oleks peaaegu ohanud.

„Ootan, kuni sa riided ära vahetad,” ütles Dylan istet võttes, just nagu kavatseks pikemalt siia jääda.

Nina vahtis teda silmi pilgutades. Miks? Kuid siis tundis ta märgades riietes kõhedust ja juustest seljale nirisevat vett.

„Hea küll,” ütles ta ja pöördus siis esiku poole, tundes, kuidas märjad riided keha hõõruvad.

Kümme minutit hiljem kandis ta kuivi teksaseid ja pusa. Ta oli juuksed rätiga kuivaks hõõrunud ja läbi kamminud. Ta ei haka­nud föönitamise peale aega raiskama. See viitaks... Ta ei osanud ise ka öelda millele, aga nii või teisiti ei kavatsenud ta seda teha. Ta pistis jalga madalad kingad ja läks tagasi elutuppa.

Dylan istus endiselt elutoas. Nina sisse astudes tõusis ta püsti. „Kas tunned end paremini?”

„Palju paremini.” Nina pistis käed taskusse. „Sul poleks olnud vaja siia jääda.”

„Mõtlesin, et ajame natuke juttu, kuidas sul on läinud. Ma pole sind nii ammu näinud.”

Lihtsad sõnad, mis ajasid Nina suurde segadusse. Loogiline oli küsida, miks? Miks Dylan tahab kuulda, kuidas tal on läinud? Nad pole ju teineteist terve igaviku näinud ja peale selle, et nad elavad mõlemad saarel, pole neil midagi ühist. Vähemalt enam küll mitte. Võib-olla polnud üldse mitte kunagi.

Kui vaid Dylan poleks nii pikk, mõtles Nina köögi poole osutades. Kooli ajal oli Dylan olnud Nina ema sõnul unelev. Nüüd oli ta edukas, viisakas, tal oli töö – ja ta nägi endiselt hea välja. Rohelised silmad, tugev lõuajoon – laiadest õlgadest rääkimata – kõik viitas sellele, et küllap jooksid naised tema peale tormi. Nina peast käis läbi küsimus, miks küll pole Dylan mõnega neist abiellunud.

Ta seisatas keset kööki. Tal polnud vähimatki kavatsust tunda häbi kulunud linoleumi või iidamast-aadamast köögimööbli pärast. Üheks päevaks oli alandust juba niigi küllaga.

„Veini?” küsis ta kapile pandud väikese veiniriiuli poole minnes. Veel enne kui Dylan jõudis midagi kosta, võttis ta sealt punase veini pudeli. „Ma võin ka kohvi teha.”

„Vein sobib igati hästi.”

Nina võttis korgitseri, kuid enne kui ta jõudis uuesti pudeli võtta, oli Dylan ta kõrval.

„Luba minul.”

Milline härrasmees, mõtles Nina, ega osanudki öelda, kas see avaldas muljet või hoopis ärritas teda. Dylani ema on kindlasti poja üle väga uhke.

Dylan eemaldas pudelilt korgi märksa väiksema vaevaga, kui Ninal endal selleks tavaliselt kulus, ning valas veini välja. Ninal käis peast läbi mõte, et kodus peaks hoidma suupisteid, mida külalistele pakkuda. Tal oli küll šokolaadikooki, aga tal polnud vähimatki kavatsust seda Dylaniga jagada. Peab piisama pelgalt veinist.

Ta läks ees tagasi elutuppa ja istus diivaninurka. Ta viskas ­kingad jalast ja tõmbas jalad istumise alla. Dylan istus tema vastu tugitooli ja tõstis klaasi.

„Vanade sõprade terviseks.”

Nina kergitas kulmu. „Tahaks loota, et sa pead silmas sõpru, keda pole tükk aega näinud, mitte et sõbrad on „vanad”.”

Dylan muigas. „Täpselt nii.” Ta võttis lonksu veini. „Väga hea.”

„Tänan.”

„Kuidas siis läheb?”

Nina mõtles hetkeks Tanyale ja vargusele, läbi tilkuvale katusele ja sellele, kuidas ta peab helistama teenindusse, et auto ära viidaks. „Hästi.”

„Kuulsin, et su õde kolis siit ära.”

„Averil elab Mischief Bays. Californias, Santa Monicast ­lõuna pool.”

„Selge. Kas ta käib ülikoolis?”

Nina naeratas. „Ta on juba ammu lõpetanud, Dylan. Averil on abielus. Ta kirjutab ajakirjale California Girl.”

Dylani kulm kerkis. „Abielus? Väike Averil? Lausa uskumatu.”

„Saan aru, aga nii see on.”

„On tal ka lapsi?”

„Veel mitte.” Nina uuris Dylanit üle klaasiserva. „Sina ei ole abielus.”

„Kas see oli küsimus või fakti konstateerimine?”

„Fakti konstateerimine.” Nina naeratas talle soojalt. „Kas oled ära unustanud, kus me elame? See saar on hullem kui mõni küla. Selge see, et ma tean sinust kõike.”

Dylani naeratas ebalevalt. „Loodetavasti mitte päris kõike.”

Ilmselt mitte, tunnistas Nina endamisi. Aga omal ajal teadis ta kõiki Dylani saladusi ja tema päralt oli – vähemalt teoreetiliselt – ka Dylani süda.

Ta armus Dylanisse viieteistaastaselt. Keskkooli teises klassis. Dylan käis viimases klassis. Nina üritas oma armumist varjata, kuid ei saanud Dylanilt silmi. Ühel päeval tuli Dylan söögivahetunni ajal tema juurde.

Millal su sünnipäev on? küsis Dylan.

Kolme nädala pärast.

Dylani rohed silmad tõmbusid naerdes kissi. Saad kuusteist?

Mhmh.

Ma ootan ära.

Kuna viisteist on liiga noor? küsis Nina. Sa saad ju ometigi aru, et paari nädalaga ei muutu mitte midagi. Ma olen täpselt sama kes praegu.

Dylan kehitas õlgu. Ma ootan.

Ja ootaski ning kutsus Nina ta kuueteistkümnendal sünni­päeval välja. Ja suudles Ninat nii nagu ei keegi teine enne teda.

Enne Dylanit oli olnud paar suudlust. Kohmetud, tobedad suudlused pidudel, kus nooruse kohmetust varjati mängudega. Need suudlused ei tähendanud midagi. Kuid Dylani suudlemine keeras maailma pea peale.

Sellest päevast saadik olid nad paar. Dylan lõpetas kooli ja läks kolledžisse, kuid nad olid endiselt koos. Probleemid algasid siis, kui Nina oli ise kooli lõpetamas.

„Millal sa tööle hakkad?” küsis Nina taas olevikku naastes. Viisakad küsimused, ohutu teema.

„Esmaspäeval.”

„Oled elevil?”

Dylani kulm kerkis. „Ei ütleks, et just elevil.”

„Isa küll on.”

Sest doktor Harrington vanem ihkas üle kõige seda, et ta poeg tema praksisega liituks. Ta rääkis sellest juba enne Dylani sündi. Või vähemalt oli see nii Harringtonide perekonnalegendi kohaselt.

„Tean. Ta räägib sellest alatasa.” Dylan võttis lonksu veini. „Ta on lasknud juba uued visiitkaardid kujundada.”

Viisis, kuidas Dylan need sõnad lausus, nagu oli midagi. „Kas sa ei tahtnud siis tagasi tulla?”

„Ikka tahtsin.”

Nina uuris teda. Ta nagu ei uskunud hästi Dylani sõnu. „Sul oli kohustus. See on hoopis teine asi.”

Dylan vaatas toas ringi. „Kus su ema on?”

„Montanas, ostab asju kokku.”

Dylani suunurgad kerkisid. „Mäletan tema osturetki ja tema armastust leitud aarete vastu.”

„Talle meeldib teiste inimeste asjades sorida.”

„Tal on ju antiigipood.”

See oli nende äri kohta küll pisut liiga hästi öeldud, aga emale see meeldiks.

„Praegusel ajal toob ta neilt retkedelt vähem träni kaasa,” tunnistas Nina. „Bertiest on suur abi. Tal on silma.”

„Kes see Bertie on?”

Nina heitis pea selga. „Ema kallim.”

Dylani ilme ei muutunud. „Olen vist oma vanematelt midagi kuulnud. Ära sa märgi. Millal ta siis kapist välja tuli?”

Nina oli oodanud pisut tugevamat reaktsiooni. Midagi, mis paneks teda Dylani suhtes vastumeelsust tundma. Dylani aktsepteerimine valmistas talle pettumuse. „Pisut rohkem kui kümne aasta eest. Bertie hakkas siin käima. Meie Averiliga arvasime, et nad on sõbrad. Aga siis jäi Bertie paaril korral ööseks siia. Ühel päeval ütles ta mulle, et tahaks siia kolida. Küsis, ega mul pole midagi selle vastu.”

Nina naeratas seda meenutades. „Bertie meeldib mulle. Ta on väga stabiilne.”

„Mis tähendab, et sul pole vaja enam selles majas ainus täiskasvanu olla?”

Nina noogutas. Dylan teab neid asju. Dylan nägi, mis ta pidi läbi elama. Vahel mõtles Nina, kas Dylan lõpetaski suhte sellepärast, et teadis, kui keeruline tema pere on.

„Sellest on abi.” Ta muutis asendit. „Aga nüüd aitab meie pere asjadest. Kuidas sinuga on? Kas elad vanemate juures?”

Dylan raputas pead. „Käisin paari kuu eest siin ja ostsin jahisadamasse korteri. Eelmisel nädalal kirjutasime lepingule alla. Paari päeva pärast kolin sisse.”

Ta rääkis kolimisest, kuid Nina ei kuulnud ta sõnu. Korter jahisadamas? Küllap üks neist peentest uutest korteritest, kus on graniidist töötasapinnad ja ööpäev läbi uksehoidja.

Jabur, mõtles Nina, langetades pilgu kulunud pruunile ­vaibale, mis oli vähemalt viisteist aastat vana. Tegu on ju Blackberry saarega, kus kullerid jätsid pakid lävele.

Ta tajus, et Dylan oli puhas ja lõhnas hästi. Dylan nägi parem välja. Dylan oli oma unistusi järgides saarelt lahkunud ja oli nüüd edukas ja õnnelik arst. Tema elu käib aga sissekäidud rada mööda ja ta ei osanudki päris täpselt öelda, kuidas see oli juhtunud. Kuidas küll on sellest kümme aastat möödas? Kuidas see on nii läinud, et tema ei üritanudki siit ära minna? Kas süüdi oli olukord või tema ise? Tal oli kahtlane tunne, et tema ise.

„Aeg on hiline,” ütles ta äkki püsti tõustes.

Dylan oli hetke jahmunud ilmega, kuid pani siis veiniklaasi käest ja tõusis samuti püsti. „Muidugi. Oli tore sind näha.”

„Sind samuti. Tänan, et mu koju tõid. Olen selle eest tõesti väga tänulik.”

„Pole tänu väärt.”

Nina saatis ta uksele, pobises viisakad hüvastijätusõnad ja pani ukse Dylani taga kinni. Üksi jäädes istus ta uuesti diivanile ja vajus kössi. Ta mõtles kibestunult, et tema elu oli ikka täielik katastroof. Või kui mitte just katastroof, siis vähemalt haletsusväärne, mis on vast veelgi hullem.